Repe Rtuaa R ivihiku koostasid: Triin Sinissaar ja Helen Kask
Fotod: Siim Vahur
Makett: AKU
k üljendus, kujundus: Katre Rohumaa
k irjatüübid: Gt Sectra, Gt Federal
pabe R: Pergraphica Natural Rough 120 g/m2 täna M e: IGEPA Libra Vitalis AS tRükitud: Just Print trükikoda
instagram.com/linnateater facebook.com/linnateater twitter.com/linnateater
Triin Sinissaar, „Mitmevärviline hooaeg “ 4
UUSLAVASTUSED 9
Polkovniku lesk 10
„Argo Aadli ja Urmas Lennuk püüavad mõista nii Juhan Smuuli kui ka Polkovniku leske“, intervjuu Argo Aadli ja Urmas Lennukiga 12
Tiit Pagu 22
Tiina Ann Kirss, „Päikesepoja Tiit Pagu katkendlik elukaar“ 26
Regina madre 32
„Kuidas ema, nõnda poeg“, intervjuu Kersti Kreismanni ja Andres Raagiga 34
Revident 44
„Sellest, millest ei saa rääkida“, intervjuu Markus Helmut Ilvesega 46
451° Fahrenheiti 56
„Ray Bradbury oma romaanist „451° Fahrenheiti““ 58
Poiss, kes nägi pimeduses 62
„Kolm küsimust lavastajale“, vastab Marta Aliide Jakovski 63 Ivar Põllu autorilavastus 64
„Kolm küsimust lavastajale“, vastab Ivar Põllu 65
Ülestähendusi põranda alt 66
„Kolm küsimust lavastajale“, vastab Rainer Sarnet 67
Renate Keerdi autorilavastus 68
„Kolm küsimust lavastajale“, vastab Renate Keerd 69
Priit Võigemasti lavastus 70
„Kolm küsimust lavastajale“, vastab Priit Võigemast 71
EHITUSPäEVIK 73 INTERVJUU TEATRITööTAJAGA Anu Konze 83
REPERTUAAR 95 Emigrandid 96 Abél Sanchez. Ühe kire lugu 102 Muusikale 108 Põhjas 114 Lapsed 120 Õed 126 Osnap 130 Nad tulid keskööl 136 Enigma variatsioonid 142 Kommuun 146 Gorge Mastromase rituaalne tapmine 152 Kant 156 Südameharjutus 160 Mineku eel 164 INFo Piletid 170
Kinkepiletid, CoVID-19 info 171 Mängupaigad 172 Parkimine 174 Toetajad ja koostööpartnerid 175 Leida Rammo toetusfond 176
dR a M atu Rg
Linnateatri selle hooaja uuslavastuste palett sisaldab hulka erinevaid värve ja pakub vaatamist nii inimesele, kes igatseb näha aastate jooksul Linnateatri tugevuseks kujunenud psühholoogilist teatrit, kui ka inimesele, kes sooviks kogeda kujundlikuma võtme ja vormiga lavas tusi. Pärast teatrijuhtide vahetust 2021. aasta suvel kulges möödunud hooaeg sisulisest vaatepunktist üleminekuperioodina – suures teatris planeeritakse asju pikalt ette ja nii oli ka repertuaar veel enamjaolt eelmise peanäitejuhi nägu. Tänavune hooaeg, kümme lavastust, mida selles repertuaarivihikus esitleme, on niisiis esimene, mis
Foto Mark Raidperekavandatud tervikuna Linnateatri praeguse peanäitejuhi Uku Uusbergi poolt. Kuna Linnateater tegutseb uue maja valmimise ootuses ikka veel peamiselt Salme Kultuurikeskuses – ja selle kõrvalt ka Hobuveskis –, ehk siis terve rea väiksemate saalidega teatrist on ajutiselt saanud klassika line ühe suure ja kahe väikese mängukohaga teater, töötame praegu ka planeerimise mõttes teistsuguses paradigmas. Uuslavastuste arv on kolmandiku võrra kasvanud ja tervelt kuus neist valmivad Salme Kultuurikeskuse suures saalis, mis on kahtlemata hea uudis kõigile, kes on aegade jooksul nurisenud Linnateatri piletite kättesaadavuse üle.
Lavastajad, keda Uusberg sel hooajal Linnateatrisse kutsus, on valitud näitlejate arvamusi arvestades, kes on avaldanud soovi nimelt nende tegijatega koostööd teha. Nimetades Linnateatri suurimaks väärtuseks just meie ühtlaselt tugevat näitlejaansamblit, on värske peanäitejuht lähtunud repertuaari kavandamisel põhimõttest, et iga trupi liige saaks hooajas tuua publiku ette võimalusel vähemalt kaks huvitavat, eripalgelist ja enda jaoks arenda vat uut rolli.
Kahe esimese sügisese lavastuse tekstid pärinevad põlvkonnakaaslastelt, kuid vägagi erineva elukäiguga kir janikelt Juhan Smuulilt ja Jaan Krossilt. Septembrikuus katsetab Hobuveskis esmakordselt lavastajana tiibu Lin nateatri näitleja Argo Aadli, kes toob publiku ette Smuuli „Polkovniku lese“ särava Anne Reemanniga peaosas. oktoobri alguses esietendub Salme Kultuurikeskuse suurel laval Jaak Printsi lavastus „Tiit Pagu“, milles leidub samuti mitut sorti uudsust. Esmakordselt astuvad suure publiku ette EMTA lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilased ning esmakordselt kuuleme ette kantuna Jaan Krossi värssromaani, mis autoril omal ajal lõpetamata jäi ja sellisena alles postuumselt kaante vahele jõudis. Mõlemad eelmise sajandi keskpaigas valminud teosed kannavad endas kõne kaid ühendusniidikesi tänapäevaga.
oktoobri teise poolde mahub veel kaks esietendust. Ema ja poeg, Eesti Draamateatri näitleja Kersti Kreismann ja Linnateatri näitleja Andres Raag on tükk aega otsinud
materjali, kus kahekesi üles astuda. Nüüd, mil mõlemal äsja täitnud väärikas ümmargune arv aastaid teatris, on sobiv näitemäng leitud ja jõuab Peeter Tammearu käe all Salme Kultuurikeskuse väikesele lavale. Suurel laval käib samal ajal töö Nikolai Gogoli „Revidendiga“, mis annab taas kord tõestust, et tõeline klassika ei vanane, vaid kõneleb uutel aegadel uute põlvkondadega sama teravalt ja vaimukalt kui autori kaasajal. „Revidendi“ valab tänapäeva teatrikeelde noor lavastaja Markus Helmut Ilves.
Diana Leesalu on võtnud ette Ray Bradbury legendaarse ulmeromaani „451° Fahrenheiti“, mis tükati on kujunenud ühiskonna ja tehnoloogia arengu osas lausa ehmatavalt prohvetlikuks. Mahukas lavastus esietendub novembris Salme Kultuurikeskuse suurel laval.
Hooaja teine pool on täienisti külalislavastajate päralt ja neljale neist on see esimene kord Linnateatris lavastust teha. äsja lavakunstikooli lõpetanud, kuid juba tähele panu pälvinud Marta Aliide Jakovski toob meie repertuaari kaasaegset läti dramaturgiat, mida meil – hoolimata Linnateatri soojadest sidemetest läti teatritegijatega – varem mängitud ei olegi. Teatri- ja filmimees Rainer Sarnet otsib valgust Dostojevski tegelaste süngest ja keerukast hingeelust. Linnateatril on hea meel teha koostööd ka Tartu Uue Teatri juhi Ivar Põllu ning vabakutselise lavastaja-koreo graafi Renate Keerdiga, kes loovad oma autorilavastused, andes Linnateatri repertuaaripilti kindlasti midagi värsket, üllatavat ja omanäolist.
Nelja „uue tulija“ kõrval naaseb Linnateatrisse lavastama Priit Võigemast, kes võtab meie näitlejatega taas kord ette improvisatsioonilise rännaku, et luua lavastus sellest, mis parasjagu kõige rohkem hingel pakitseb.
Kuigi kevad tundub praegu veel kaugel, loomisprotsess on alles täie hooga käimas ja mitmel hooaja teise poolde kuuluval lavastusel ei ole isegi veel pealkirja, heidavad kõik nimetatud lavastajad repertuaarivihiku lühiintervjuudes veidike valgust sellele, mis laadis töid Linnateatri publik neilt oodata võib.
Hea teatrivaataja, nagu siinse väljaande ehitusgalerii
fotodelt võid näha, käib töö meie Laia tänava teatrikomp leksi ümberehitusel täie hooga, uues majas saame anda esimesed etendused aastal 2024. Seniks loodame, et leiad meid üles Salme Kultuurikeskusest ja Hobuveskist ning samuti külalisetendustelt Eesti eri paigus.
Argo Aadli ja Anne Reemann proovis.
Lavastaja: a rgo a adli kunstnik: Martin Mikson
o sades: a nne Reemann ja a rgo a adli
Argo Aadli lavastajadebüüdiks valitud loo kesk mes on hüpohondriliste kalduvustega daam, kes on katmas lauda suuremaks pidusöögiks ning puistab selle käigus südant kõigile kuulatasoovi jaile ja samuti neile, kes seda ei soovi. Eelkõige vaevab tema südant muidugi viha arstide vastu, kes tema probleeme miskipärast piisava tõsidu sega ei võta, kuid sinna jääb ruumi ka igatsuseks oma lahkunud abikaasa, kalli polkovniku järele. Smuul ise on Leske kirjeldanud kui sotsiaalset probleemi, „polkovnikuleselikkuses“ ei näe ta aga midagi sensatsioonilist ega enneolematut, vaid midagi, mis on inimühiskonnas juba ammu olemas olnud. Kuigi näidendi valmimisest on möödas üle viiekümne aasta, pole Smuuli poolt kritiseeritud nähtused – rumalus, tõusiklik väikekodanlikkus ja enesekriitika puudumine –ühiskonnast kuhugi kadunud. Niisiis tasub sel lest satiirilisest kõverpeeglist endale ausalt otsa vaadata ja küsida, kui palju sellest, mis meid Lese puhul naerma ajab, meis ka endis olemas on?
PoLkovNIkU
Esietendus: 17. septembril 2022
Mängukoht : Hobuveski (Lai 47)
„Polkovniku lesk“, mille autori Juhan Smuuli sünnist täitus 18. veebruaril 2022 sada aastat, on eesti näitekirjandusmaastiku legendaarne materjal. Seda on meie kutselistes teatrites lavastatud vähemasti kuuel korral, nii eesti kui vene keeles, kusjuures peaosa on mänginud lisaks naistele ka kaks meesnäitlejat. Alates septembrist on see värvikas teos Linnateatri publiku ees meie näitleja Argo Aadli lavastajadebüüdina. Smuuli ja „Polkovniku lese“ fenomenist vestlesime Argo Aadli ja dramatiseeringu autori Urmas Lennukiga 28. juunil 2022. Küsis ja toimetas Triin Sinissaar.
Mulle on jäänud mulje, et tänapäeva eesti teatriringkondades olete teie mõlemad olnud kaks eriti suurt juhan smuuli loomingu austajat. kas räägiksite palun kõigepealt paari sõnaga oma senis test kokkupuudetest smuuli tekstidega ja sellest, mis on teid tema kui autori juures köitnud?
URMAS LENNUK: Me lihtsalt oleme mõlemad Smuuli laval mänginud. Mina ei olnud varem suur fänn, aga kui ma 2005. aastal Rakvere Teatris Üllar Saaremäe lavastatud „Johannese passioonis“ kaasa tegin, jäi see mind kummitama, hakkasin Smuuli kohta rohkem kaevama. Debora Vaarandi [Smuuli kauaaegne abikaasa – toim] oli siis veel elus ja käis lavastust vaa tamas. Ta ise ei rääkinud midagi, aga tema sõbrannad jutustasid lugusid Smuulist ja see oli kuidagi väga tervendav, kirjanikust tekkis inimlik pilt. Kui Smuul 100 hakkas lähenema, jõudsin juba nuriseda, et miks me sel puhul midagi ette ei võta, kui Argo helistas. Argo, sina olid ju mänginud Smuuli ka umbes samal ajal kui mina?
ARGo AADLI: Jah, see oli 2006. aastal, kui Garmen Tabor tegi Kuressaare Linnateatri alt Koguva külas, Smuuli kodutalus
tema luuletuste põhjal lavastuse „Kirjad emale“. Mängisime seal koos Anu Lambiga luuletuste kaudu ema ja poja lugu. Õigupoolest ei olnud ka mina enne seda Smuuli tekstidega kuigivõrd tuttav. Ma teadsin, et Sulev Nõmmik on oma filmides kasutanud fragmente ja teemasid tema teostest, aga ma ei olnud teda luuletajana endale üldse teadvustanud. Smuuli luuletused puudutasid mind tohutult, ma mäletan, et olin neid lugedes lausa hingepõhjani liigutatud. Mõtlesin, et kui keegi, kes oli nii väikese kooliharidusega, aga samas väga hea inimestetundja, nagu tema kohta on öeldud, suutis selliseid luuletusi kirjutada, pidi tal elutunnetus kuidagi väga paigas olema. Mina isiklikult kahjuks Debora Vaarandiga ei kohtunud, aga Garmen käis tal korduvalt Kadriorus külas, neil oli mitmeid vestlusi. „Kirjad emale“ oli väga tore kogemus ka selles mõttes, et me elasime tükk aega Koguval kohapeal. Seal oli terve rida memmekesi –härrasid oli vähem või peaaegu üldse mitte –, kes Smuuli väga hästi mäletasid. Nemad pajatasid palju lugusid. Üldiselt peeti Smuulist kodukülas väga lugu, kuigi ta oli isikuna mõnes mõt tes vastuoluline – näiteks sai ta Stalini preemia 1952. aastal, kui Eestis oli alles hiljuti toimunud suur küüditamine jne.
on neid, kes mõistavad ta hukka kui kommunisti.
A. A.: Tuleb vaadata konteksti ja aega, milles ta elas. Me ei saa hinnata Smuuli tänase päeva arusaamade järgi, peame püüdma mõista, miks see nii oli. Ei ole ju võimalik vaielda vastu sellele, et ta oli kahtlemata tohutult andekas, ürgselt andekas kirjutaja ja inimeste jälgija, detailide meister. Sõna oli tema jaoks ülitähtis. on teada, et ta kirjutas sigaretipakkide peale seltskonnas kuuldud väljendeid, tõmbas ümbritsevat endasse nagu käsn, see on muljetavaldav.
U. L.: Kui olin „Johannese passiooni“ jaoks Smuuli „Viimase laeva“ läbi lugenud, oli mul ikka veel kõhklusi – esimesel hetkel ei tundunud kuigi veenev idee, et kolm meest istuvad ja loevad luuletusi. Aga otsustasime, et katsetame ja vaatame, mis välja tuleb. Kui meil oli lavastus valmis, alles siis hakati käima ja rääkima, et oh, missugune see Smuul tegelikult oli! Sinul selles suhtes vedas, et said adekvaatse pildi enne kätte.
A. A.: Minu meelest oli ta vahepealsetel aastatel, alates
1980ndate lõpust, 1990ndatest, täiesti pildilt väljas. Koolis Smuulist kirjanduse tunnis põgusalt muidugi räägiti, aga üldiselt mindi temast üle või mööda. Eks see oli ilmselt seotud tema ajastuga, aga midagi pole parata, selles ajas ta elas. Seda võib olla keeruline mõista, aga igal juhul on ta endast väga huvitavat loomingut maha jätnud.
U. L.: Smuul 100 lähenedes hakkasid nooremad kirjanikud rääkima, et tema kui kommunist tuleks tühistada. Aga ma mõtlen, et kui hakata vaatama tema loomingut, siis midagi huvitavat leiab isegi „Poeemis Stalinile“, mis mulle muuseas pärast Smuuli mängimist kingiti, – see majakovskilik värsitrepp, mida ta noorena palju kasutas, kujundlikkus, jõulisus, rütm. Neid kohti, kus Stalin on tagaplaanile jäänud, on lausa nauditav lugeda. „Polkovniku leses“ puänteerib ta mõtet hoo pis teistmoodi, eristub vägagi oma kaasaegsetest. Tol ajal oli ju palju menukaid kirjanikke, kelle teoseid ammu enam teatris ei mängita, Hans Leberecht on vist juba unustatud, August Jakobson …
A. A.: Ardi Liives.
U. L.: Liives oli tegelikult samuti üpris terav pliiats, nagu ma tagantjärele olen vaadanud. Aga kui Smuuli ja Liivest omava hel võrrelda, siis Liives rohkem jutustas, aga Smuulil oli tõesti vaimukaid ütlemisi, tähelepanekuid, kujundeid. Ta oli kirjanik, katsume andeks anda, et ta oli seal kõrval ka kommunist, nagu me ei hakka Günter Grassi tühistama SS-i ridadesse kuulumise eest ega süüdistama oma vanemate põlvkonda, et nad tahtsid Nõukogude Liidus ellu jääda.
A. A.: Teen siin väikese vahelepõike, mul on Voldemar Panso raamatus „Portreed minus ja minu ümber“ mõned kohad ära märgitud. See on alati huvitav lugemine, mida uuesti kätte võtta, ta on väga toredasti portreteerinud oma kaasaegseid, nende hulgas Smuuli: „otsekui tikutoose korjas ta oma „taskutesse“ muljeid, meeleolusid, mõttekurde, intonatsioone –niiöelda alateadlikult, ning usun, et nende väärtus oli suurem kui teadlikult „Kazbeki“ kaanele kirjutatute oma. Smuuli loo minguköök oli kummaline, paradoksaalne ja tabamatu nagu enamikul väga andekatel inimestel, kellel intuitiivne loomeosa on tugevam intellektuaalsest. Kunstiklubis teisi oma leeme
patta kaeda lastes polnud põhjust karta, et keegi nende ideedega midagi peale oskaks hakata, sest Juhan isegi ei osanud nendega sageli midagi peale hakata.“
Kazbek oli siis see sigaretimark, mille pakenditele Smuul tavat ses märkmeid teha. Selliseid värvikaid seiku oli veel, Panso silme läbi oli Smuul väga seltskondlik, ülimalt hea suhtleja. Võrgustik, kellega ta läbi käis, oli väga lai. Kunstnikud ei oska teinekord tavalise inimeseni jõuda, aga kuna ta oli ise vaesest Muhumaa taluperest pärit, oskas ta olla väga vahetu ja tundub, et leidis kergesti kontakti iga külamehega ükskõik kus.
U. L.: Ta oli füüsilise tööga sina peal, nii et teadis omast käest, mispärast midagi tehakse. Mäletan, et Raivo Trass oli sama sugune, sellest, kuidas ta kaluritega suhtles, jäi mulje, justkui ta oleks isegi kalur. Ma arvan, et midagi sarnast oli ka Smuuli puhul – kui sa oskad midagi, mida nemad oskavad, siis oled omaks võetud.
A. A.: Tal oli, nagu tänapäeval öeldakse, sotsiaalne võrgustik, ta ei olnud endasse tõmbunud ega eluvõõras.
U. L.: Ta ei pidanud „sõpru“ koguma, nagu praegu sotsiaalmeedias tehakse, vaid tal olid päris sõbrad.
A. A.: Ja muidugi oli ta ka Kirjanike Liidu esimees – privile geeritud seisuses, nii rahalises mõttes kui selle poolest, et ta sai reisida. Aga samas meenub mulle Muhu inimeste juttudest tema äärmine heatahtlikkus. Kui kellelgi oli vaja linna sõita või sealt midagi tuua lasta, võttis ta inimesed ja asjad oma auto peale. Kuigi ta ise sõitis musta Volgaga, ei võõrdunud ta rah vast, vaid elas täisväärtuslikku elu. Tõi sellesama Volgaga isegi kive ja telliseid.
kuidas sündis mõte just „ polkovniku lesk“ lavale tuua?
A. A: Idee tekkimine ei olnud ausalt öeldes seotud Smuuli 100. sünniaastapäevaga, kuigi see ehk andis hoogu juurde. olin seda plaani juba mitu aastat endaga kaasas kandnud ja püüdnud peast ära lükata – ma ei ole ju mingi lavastaja, mul pole lavas tamiseks ambitsiooni ega huvi –, aga see „Polkovniku lesk“ jäi mind kuidagi painama. Umbes kolm aastat tagasi mängisin koos Anne Reemanniga ühes tükis, kus tal oli pikk monoloog.
Vaatasin Annet kõrvalt ja mõtlesin, et keda ta mulle meenutab. Ja mul hakkas peas jooksma, nii ähmaselt, kui ma seda mäletasin, Polkovniku lese lugu, kuigi Anne rääkis hoopis teises loos hoopis teise tegelasena hoopis muud juttu. Hakkasin vaimusil mas nägema, et Anne võiks esitada seda osa väga-väga ägedalt. Aga matsin oma mõtte maha, mul ei tulnud pähegi seda teatris välja pakkuda. Läinud sügisel oli mul palju vaba aega, mängi sin küll õhtuti etendustes, aga uue lavastuse proove parasjagu ei olnud. Smuuli 100. sünniaastapäev oli samuti lähenemas ja meil teatris uued juhid, mõtlesin, et võib-olla nad ka alles otsi vad ideid. Pakkusin „Polkovniku lese“ Uku Uusbergile välja, ta luges selle läbi, ütles, et kuule, täitsa huvitav. Minu esimene mõte oli siis, et pean helistama Urmas Lennukile, teadsin, et ta on Smuuliga varem tegelenud ja kedagi teist mul silme ees ei olnud. Et kui Urmas nõus on dramatiseeringut kirjutama, siis võib sellest midagi tulla, aga kui talle ei sobi, siis las jääb katki. Aga siin me nüüd oleme ja peame septembris selle looga Hobu veskis lõpusirgele jõudma.
te olete algset teksti omajagu ümber kirjutanud, originaalis oli terve rida sõnadeta tegelasi, lisaks veel autor ja Remark. Muuseas, väidetavalt smuuli esimeses versioonis Remargi tegelast ei olnud, vaid see oli lisatud Panso ettepanekul. aga Panso selle lavasta miseni lõpuks ei jõudnudki, esmalavastus tehti hoopis lätis ja seejärel lavastas selle draamateatris ilmar tammur.
A. A.: Praegusele publikule kõige tuntum on ilmselt Mikk Mikiveri 1982. aasta lavastus Ita Everiga peaosas, mis on ka televisiooni poolt üles võetud. Aga jah, kui ma teksti üle luge sin, sain kohe aru, et sellisel kujul see näidend minu jaoks ei tööta. Minu silmis on see lugu üksiku inimese appikarje ja mulle tundus, et kui seal on teised tegelased, kellega ta saab suhelda, ei ole see päriselt see. Tahtsin oma mõtet kontrollida ja pakkusin Urmasele, et võiksime teised tegelased välja kär pida… Urmas, paranda mind, kui ma valesti mäletan.
U. L.: Alguses proovisime koos Remargi ja Autoriga, aga nad hakkasid liialt laiama …
A. A.: Jah, fookus läks Lese pealt ära.
U. L.: Me tõstsime teksti tänapäeva mõistes loogilisse järje
korda – et Lesk ei prahvataks juba poole pealt liiga palju välja, enne kui hakkab finaali üles ehitama. Tundus, et sedapidi võiks see kompositsioon paremini töötada. Kui Argo mulle eelmisel sügisel helistas, lugesin teksti uuesti läbi. Kadunud Toomas Suuman lavastas meil Rakvere Teatris selle näidendi Volli Käroga peaosas. Minu jaoks jäi sealt kõlama virisev vana mees, kes elab oma uhkusega. Hakkasin mõtlema, kes see Lesk niisugune on, ja jõudsin arusaamiseni, et ta ei bravuuritse ega ülbitse, vaid on kohutavalt hirmul, et ta jääbki üksi. Nii kahju hakkas temast. Sain aru, et kõik see, mis on Smuuli tekstis võib-olla natuke üle võimendatud, lähtub tegelikult millestki väga inimlikust – hirmust, et sa oled kasutuks muutunud, et sul ei ole enam oma polkovnikut, kellele toetuda.
A. A.: Kogu eelmine elukorraldus on kokku kukkunud ja sa ei ole nõus leppima sellega, et ajad on muutunud, et sul on vaja mingeid korrektiive teha. Sa tahad, et kõik jätkuks inertsist nii, nagu varem oli.
U. L.: Sa võid ju püüda teeselda, et midagi ei ole muutunud, aga ümbritsev ei lase sul seda teha. Mängisime vahepeal igasuguste mõtetega, näiteks ka sellega, et majas on pomm ja kõik on evakueeritud, aga Lesele pole keegi öelnud. See oli omamoodi põnev, aga materjal ise tüüris ikka kogu aeg sinnapoole, et Lesk saaks lihtsalt oma loo ise ära rääkida.
A. A.: Praegu oleme jõudnud selleni, et see lugu on peaasjalikult siiski naise monoloog, kuigi tuleb juurde ka väikeseid vinjette.
argo, sina astud ka ise lavale?
A. A.: Jah, teen kaasa assistendi või abilisena, olen nagu toapoiss või toateenija, sõnatus rollis. oleme mõelnud sinna ühe situat siooni, mis seda näidendit saadab, aga seda näeb inimene juba teatrisse tulles. Aga mis puudutab seda, et me oleme Smuuli materjaliga võib-olla natuke omavoliliselt ümber käinud, siis, kui uskuda, mida Panso oma raamatus kirjutab, ei oleks Smuulil olnud midagi selle vastu. Ta ütles – mina olen selle valmis kirjutanud, teie tehke nüüd, mis tahate. Usun siiski, et üleül dine võttestik on meil sama.
U. L.: Sisuliselt on see ikkagi Smuul. Siin on veidi sama lugu,
nagu soome kirjaniku Tuomas Kyrö välja mõeldud Vana tori sejaga, seda tegelast võib väänata nii- või teistpidi. olen näinud temast nii filme kui ka lavastusi, vahel on ta olnud lihtsalt üks kitsi vanamees, aga tegelase põhiolemus on igal pool sama –inimene, kes arvab, et asjad ei ole õigesti. Minu meelest on „Polkovniku leses“ midagi väga sarnast, lihtsalt Lese hirm on tunduvalt suurem kui soomlaste koomilisel Torisejal.
A. A.: Smuul kirjutas „Polkovniku lese“ Krimmis, Alupka sana tooriumis olles. Tallinnas raviti teda korduvalt IV haiglas – see oli tollase Eesti NSV mõttes eliithaigla, mõeldud parteiladvikule, aga võimalik, et just sealt on pärit Lese terav repliik: „Arstid ei tea midagi!“ ja sapine suhtumine meedikute suhtes. Aga meie vaatame teda veidi teise nurga alt.
originaalis on palju oma ajastu sotsiaalkriitikat – sellist koomilist endale vastu rinda tagumist, et ma olen nõukogude haige ja mul on nõukogude haige õigused. ja muidugi saab repliik, et arstid ei tea midagi, tänases kontekstis veel ühe lisatähenduse …
A. A.: Just, üllataval kombel mõjuvad mõned asjad praeguses ajas veel sügavamalt kui omas ajas.
U. L.: Seal on palju äratuntavat, ainult et tänapäeval ei öelda, et ma olen nõukogude haige, vaid et ma olen klient.
A. A.: Ma olen maksumaksja, ma pean saama!
U. L.: Mina olen haige inimene ja ma pean seda ravi saama, mida ma vajan, ja ma tean täpselt, mida ma vajan. Teie olete ainult arstid, te ei tea mitte midagi.
A. A.: Aga võib-olla inimene polegi haige, vaid tal on puudu millestki muust ja selle leevendamiseks otsibki ta arstidelt tuge. Tervise mõttes pole Lesel ehk suurt viga midagi, aga samas ...
U. L.: Ravi ta vajab.
A. A.: Ta vajab hingeravi. Aga tõepoolest, üllatavalt nüansirikkalt mõjub see tekst ka praegu.
U. L.: olen püüdnud säilitada Smuuli enda kujundid ja lauseehituse, mis on nii isikupärane. Tavaliselt ei tohiks moosile moosi peale panna, aga Smuul teeb ühe kalambuuri ära siis lisab sinna põimlausena veel teise juurde ja paneb kõige tipuks veel krooni
peale. Ma mõtlesin, et kui tänapäeval prooviks keegi niimoodi kirjutada, siis mõjuks see keel juba väga konstrueeritult, aga Smuuli puhul on ka neis konstruktsioonides mingi lihtsuse põhi all. Näiteks Tammsaare lauseid ei saa üks-ühele lavale panna, sa pead need ikka võimalikult lihtlauseteks hakkima, et lugu oleks ka tänapäeval mõjus ja vaadatav. Aga Smuuli puhul võid terve lauselohe ühe hingetõmbega ära lugeda ja lõpus tekib tunne, et sooviks plaksutada.
A. A.: Omaette nähtus on ta tõesti, ega teda meie kirjanduses ega teatrimaailmas kellegagi võrrelda ei ole. Lugesin hiljuti kuskilt, et Smuul oli Panso kutsel kuulunud ka meie teatri eelkäija, Noorsooteatri loomenõukogusse. Ma mõtlen, et teades, kui erudeeritud inimene, kirjutaja ja vaatleja oli Panso, pidi seal olema põhjus, miks ta Smuuli niivõrd hoidis, miks nende vahel oli nii tugev side. Panso pidas Smuulist väga lugu.
on teada, et panso, kes oli juba toonud draamateatris lavale smuuli „ kihnu jõnni“ ja „ l ea“, pidi olema ka „ polkovniku lese“ esmalavastaja draamateatris, aga see plaan jäi katki, sest näidendi valmimise ajal 1965. aastal liikus ta sealt edasi noorsooteatrit looma.
A. A.: Meie teatri alt lavastas Panso 1968. aastal Kirjanike Majas „Pingviinide elu ehk enne kui saabuvad rebased“ ja rohkem pole Smuuli näidendeid – kui pidada silmas ainult näidendeid, mitte teistel tekstidel põhinevaid lavakavasid – Noorsooteatris ega Linnateatris mängitud.
Mul on jäänud mulje, et te suhtute oma peategelasse suure empaa tiaga, teie eesmärk ei ole satiir ega kuri ühiskonnakriitika. urmas, sa oled ka oma varasemates dramatiseeringutes ikka püüdnud igas kurjaks või halvaks peetud tegelases hea alge üles leida.
U. L.: Alati on olemas mingi põhjus, miks inimene midagi teeb. Ma ei saa öelda, et Lesk oleks kuidagi väga sümpaatne tegelane, ma ei läheks temaga hea meelega näiteks koos sanatooriumisse. Isegi Smuul kurtis, kuidas Polkovniku lesk muudkui vatrab ega lase tal puhata ja närve ravida. (Naerab.)
A. A.: Siin on nüüd muidugi teatav vastuolu Smuuliga, kes püüdis üsna etteheitvalt asetada ühiskonna ette peeglit. Meie
vaatame seda lugu natuke teistmoodi, püüame mõista, mis selle sapise sõimlemise ja kurjustamise taga on, mis selle inimesega toimub. See tundub huvitav.
U. L.: Kui ma panen ennast Lese rolli, pean ma ju paratamatult mõtlema nagu tema ja kui mind nii rängalt reedetakse, siis see teeb päris kõvasti haiget. Minu meelest on see tegelikult kurb lugu, Lesk on küll väga bravuurikas, aga sellel on omad põhju sed.
A. A.: See ei ole kärkimine ja paukumine ainult kärkimise ja paukumise pärast, seal taga on suur valu.
U. L.: Seal on palju enesekaitset.
A. A.: Tema sees on valupesa, mida me püüame lahti harutada. Kõige rohkem rõhub teda polkovniku kaotus.
U. L.: Hirmul olles käitume kõik tegelikult kõik hoopis teist moodi, kui me ise tahaksime.
A. A.: Mulle meenub, et Merle Karusoo on öelnud, võib-olla tsiteerides omakorda mõnd oma õpetajat, et väga libe tee on ära lahterdada, milline on üks või teine karakter, sest tegelikult ei tunne me piirsituatsioonides isegi iseenda karakterit. Teatris kipume me ehk liiga kindlalt paika panema, et see tegelane on selline ja teine tegelane on selline. Tegelik elu on värvilisem. Enda puhul võib ju aimata, kuidas ma mõnes konkreetses olu korras käituksin või tegutseksin, aga me ei tea kunagi lõpuni, mida me teeksime, kui oleme nurka surutud.
U. L.: Pealtnäha halvad tegelased on sageli huvitavamad kui pealtnäha head.
A. A.: Huvitav on jälgida teekonda, miks nad on halvaks pöö ranud.
U. L.: Või isegi seda, et kuidas nad siis halvad on? Kui palju nad ise aru saavad, et nende teguviis on halb?
A. A.: Jah, nende arvates ei pruugi olla.
U. L.: Jälle on kuskil alati mingi põhjus. Ma ei saa kuidagi Hit lerit ja Putinit heaks kiita, aga kuskil on ilmselt midagi valesti läinud, et see kõik on niimoodi juhtunud. Ma arvan, et sama kehtib kirjanduslike tegelaste kohta.
A. A.: Tagantjärele oleme kõik targad, aga siin ja praegu tark olla on elus kõige keerulisem.
U. L.: Tol hetkel on see sinu tõde.
A. A.: „Polkovniku lese“ teema – haigused – peaks vaatajat kõnetama küll. See puudutab meid kõiki, sest keegi meist me ei ole igavene, nii et lavastus peaks igaühele äratundmisrõõmu pakkuma.
Lavastaja: jaak p rints kunstnik: k ristjan suits koreograaf: eve Mutso va L guskunstnik: emil k allas he L ikujundaja: a rbo Maran L au LuõPetaja: Riina Roose grimmikunstnik: a nu konze
oSADES EMTA LAVAKUNSTIKooLI XXXI LEND: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš
Jaak Prints lavastuse kavandite esitlusel.
„Kuis, kurat, üldse suhtuda veel inimese välispalge, kui äkki, näe, võib juhtuda, et iseenda ees su jalge alt hajub tuntud pind??“
„Tiit Pagu“ oleks võinud olla Jaan Krossi (1920–2007) debüütteos, jõudis aga lugejate ette hoopis viimasena, rohkem kui tosin aastat pärast kir janiku surma. Värssromaan seob endas kokku vaimuka, hoogsa ja lihvitud keele ning nooruse mäslemise ja otsingud. Nimitegelane Tiit Pagu on Tartu Ülikooli tudeng nõukogude okupatsiooni eelses Eestis, jõuka pere võsu, kes elab lõbusat korporandielu. Kolme kevadkuu jooksul keeravad aga sündmused ootamatult tõsiseks ja sunnivad teda oma seniseid tõekspidamisi küsi märgi alla seadma. Kuhu Tiit lõpuks välja jõuab, jääbki lugejal teadmata, sest loo 267. stroofil, kui romaanis on kätte jõudnud 1940. aasta pöörde line juuni, see katkeb.
Juba ilmsesti enne vangistamisi alustatud „Tiit Pagu“ kirjutamist jätkas Kross neil rasketel aas tatel, mil ta viibis sundasumisel Siberis ja mil temast, endisest juristist, hakkas tasahaaval vormuma professionaalne kirjanik. Töö värssromaani kallal kestis edasi ka Krossi Eestisse naastes 1954. aasta suvel. Pealtnäha karm ja uljas lugu ühe noore inimese ideoloogilistest otsin gutest sisaldab süvakihtides palju paradokse, millega nõukogude korra all elama hakkaval haritlasel tuli silmitsi seista. Kõige intrigeeri vamaks osutubki küsimus, kellena ja millisena oleks Krossi loodud tegelase elu üldse võinud edasi kulgeda. Lavastaja Jaak Prints: „Põhjuseid, miks Krossi teos pooleli jäi ja miks see postuum selt ilmus, tuleb küllap sarnasest kohast otsida. Aeg, milles praegu elame, võimaldab näha sar nasusi romaani toimumisajaga. Sõja vari. Mida tähendab olla noor pöördelistel hetkedel? Millised on väljavaated? Me oleme oma ajastu lapsed.“
TIIT PAgU
Esietendus: 8. oktoobril 2022
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)
Üsna oma mälestuste esimese köite alguses kirjutab Jaan Kross: „1942-e aasta kevadtalvel sooritasin oma esimese kat se kirjutada romaan. Ma ei jõudnud sellega küll kuigi kaugele. Aga midagi õppisin vist ka sellest kogemusest.” („Kallid kaasteelised", 2010) Teose taustmaterjal pärines Krossi emapool ses suguvõsas jutustatust ning selle esimeseks lauseks sai „Ühel suveööl 1873 lõi välk Kose kiriku torni.“ (idem) Krossi huvi kultuuriloolise mineviku vastu on siit kerge välja luge da. Mainitud teos (millest pole siiani midagi avaldatud) on üks esimestest näidetest Krossi väitest („omaeluloolisus ja alltekst”, 1998), et tema keeletunnetus piirdub vanavanemate keelemäluga, ulatudes maksimaalselt 1869. aastani.
Siit algavad põnevad vastukäivused. Biograafide ning kir jandusteadlaste pärusmaa juurde kuulub alguste otsimine. Millal kirjanik sule kätte võttis, mustandeid ja märkmikke soetas? Kuidas ja millal temast üleüldse kirjanik sai? Viimases küsimuses on varjul tõsiasi, et kui mõned isepäised isetrükki mised välja arvata, oli avaldamiseks vaja soosingut, kirjastust kui asutust ja (üsna proosalist) protsessi. Need ei sõltunud ai nult pildile pürgiva kirjaniku tahtest. Kuna paar aastat tagasi on trükis ilmunud tema „Tiit Pagu“, küsigem, kas Krossi esimene katse romaani kirjutada toimus hoopis värssides ja enne 1940. aasta sündmusi? Pärast oma suuri saavutusi ajaloolise romaani žanris, nagu „Kolme katku vahel“ I-IV (1970–1980), „Taevakivi“ (1975), „Keisri hull“ (1978), „Professor Martensi ärasõit“ (1984), ületas Kross 1990. aastate alguses mälupiiri omaenda kaasaega: pärast pikemat novelli „Väljakaevamised“ (1990) ilmusid mitmed novellid ja lühijutud, mille tegevus toimus sõjaaegses Eestis ja sõjajärgselt Siberi vangilaagrites, seejärel romaanid „Mesmeri ring“ (1995) ja „Paigallend“ (1998). 1920. aastal sündinud Jaan Kross jõudis Westholmi güm naasiumi lõpetada ning alustada juuraõpinguid Tartu Üli koolis, kuid arreteeriti sõja ajal saksa okupatsioonivõimude
ta Rtu ü likooli ja e esti k i RjandusM uuseu M i vane M teadu Rpoolt. Ta pääses 1944. a augustikaoses Tallinna Keskvanglast tulema. Ühtlasi väärib mainimist, et ta oli suutnud vältida nii Vene kui Saksa mobilisatsiooni. Aastal 1946 arreteeriti ta Nõukogude võimude poolt süüdistusega, et ta olevat mänginud (ambivalentset) rolli Saksa ajal põrandaaluselt tegutsevas Eesti Rahvuskomitees. Talle määrati karistus Põhja-Siberis Inta söekaevandustes, misjärel teda pidi saadetama tähtajatule asumisele Venemaal. Õigustatult sõnastab Jaan Undusk Kros si kirjanduslikku tegevust aastatel 1942–1954 „üsna juhusliku loometegevuse hõrendikuna“ („Tiit Pagu“ järelsõna, 2020).
Aastal 2020, kolmteist aastat pärast autori surma Loomin gu Raamatukogus ilmunud värssromaani „Tiit Pagu“ lugedes tekib Krossi avaldatud mälestuste suhtes järjekordne kum mastus. Alapealkirja järgi „värssromaaniks“ nimetatud teost olevat Kross alustanud noorukina enne sõda, saatnud Siberist kirjades areneva värssromaani osi kodustele ja sõpradele, tegelenud käsikirjaga edasi asumisel Abanis 1951–1954 ning Eestis 1954. aasta suvel. Jaan Unduski väitel kirjutas Kross nii „Tiit Pagu“ kui ka mõnda teist varast katsetust nagu poeem „Gameš“ ja värsilise näitemänguna kirjutatud „Marc Edfordi kaitsekõne“ (idem).
Kui küsisin 2005. aastal Jaan Krossilt, kas tal on alles ka kirjavahetust, vastas ta eitavalt. Ellen Niit seletas lähemalt, et sellised paberid olid ohtlikud ning need peideti või võimalusel hävitati. Mõlemad asjaolud võisid tõesed olla, kuid hämmas tavalt kirka silmamäluga kirjanik ei soovinud neile rõhuda. Kui oma intervjuu-märkmikus neid otsesõnu-avaldusi luge sin, ei osanud ma näha nende ridade vahele. Kirjad Siberist kodustele (emale Pauline Krossile ja esimesele naisele Helga Pedusaar-Krossile) ning sõpradele Siberisse (Villem Raam, Huko Lumet jt) võisid muidugi säilinud olla, kuid mujal: need ei olnud intervjuu ajal reaalselt Jaan Krossi enda käes. Sinna paika jutt ka jäi.
Jaan Krossi Siberi-kirjad, mis olid perekonna halduses, andis 2021. a välja tema poeg Eerik-Niiles. („Kallid krantsid. Kirjad vangilaagrist ja asumiselt Siberis 1946–1954”). Krossi Siberi-aastaid on ulatuslikult käsitlenud tema väimees Jaan Undusk neljas artiklis ajakirjas Tuna aastal 2017, näidendis „Suur Siberimaa" aastal 2020 ja „Tiit Pagu“ järelsõnas.
Mida loeme, kuuleme, näeme värssromaanis „Tiit Pagu“? Kui das sõnalavastus lahendab jutustaja kord lustaka, kord iroonilise tooni? Kui tekstil lõppu pole, kuidas käsitletakse lõppe matust?
Küsigem julgelt algküsimusi: mis on romaani tunnused? Kas värssromaan on pikk jutustav luuletus või romaan ehk kui mõlemad samal ajal, kuidas need kaks omavahel kombi neeruvad, teineteist nii sisult kui vormilt mõjutavad, toetavad, täiendavad? Mis „Tiit Pagu“ käsikirjast vahepeal sai? Kuidas ja millises vormis ta säilis? Mõnes mõttes (päris kindlasti teadli kult) figureeris autoril Puškini eeskuju, eriti „Jevgeni Onegin“ (1833, Betti Alveri tõlkes 1964), eesti autoritest olid avaldanud värssromaane nii Jaan Kärner („Bianka ja Ruth“, 1923) kui Al ver ise („Lugu valgest varesest" 1931). Kross kasutas äratunta valt keerulist „onegini värssi“, mille tagajärjel tekkisid tekstis ummikud ning tühikud ehk puuduvad stroofid.
Traditsioonikohaselt seostub romaanižanr pikavõitu jutustuse ning romantilise armastuse intriigi(de)ga, mõnel puhul maailma avastamise ning eneseteostusega. Sekkumata vaid lustesse, mis tähendab „realistlik“ vs „romantiline“ romaan, nentigem, et „Tiit Pagus“ on mõlemad tunnusmärgid esil.
Tiit Pagu kui peategelase kohta ütleb värssromaani jutustaja, et ta on „’15 aasta mees,“ seega on kiusatus pidada teda 1920. aastal sündinud Krossi alter ego’ks või (olemata) vane maks vennaks. 1910. kuni 1927. aastal sündinud eesti meeste saatuse määrasid mobilisatsioonikäsud – teenida II maailma sõjas venelaste või sakslaste poolel või otsida riskantseid al ternatiive. Üldisemas plaanis teavad kirjanduse lugejad ning uurijad, et kui juba rääkida autori võimalikest alter ego’dest, siis tekib mitu küsimust nii „alter’ist“ kui „ego ’st“. Autorile on modelleeritud peategelane Tiit kahtlemata mõlemat, kuid erinevusekraadi valik võib teoses jääda mitmeidki kordi tei senema. Värssromaanis „Tiit Pagu“ hoiab ohje kindlates kä tes jutustaja, kes jagab häält peategelasega ning vahel haarab terveks värsilõiguks mikrofoni. Seda, mis Tiit Pagu ümb ritsevas suuremas maailmas parajasti toimub, märgib „Tiit Pagu“ jutustaja vähe ning diskreetselt, kuid tähelepanelikule lugejale või teatrikülastajale tekib neist võrgustik, asetades värssromaani tegevusaja 1930. aastate lõppu (1939. a Soome
„vaherahu“ ja Saksamaale tagasipöördujad [Umsiedler], vihjed vapslusele jm), jõudes vihjamisi 1940. aasta esimese Vene okupatsiooni aega.
Mitmed Jaan Krossi romaanide peategelased on „päikese pojad“, kes tulevad keerulistest olukordadest välja terve naha ja optimistliku suhtumisega. Isegi siis, kui pealtnäha ei vea, oskavad nad uutes tingimustes uudishimu säilitada ning olu kordadest midagi õppida. Krossi Tiit Pagu ei ole erand, kuigi lõpetamata romaanis jääb mitmeid võimalusi õhku. Veel enne saatuslikku verist sündmust, mis määrab Tiit Pagu edasise käekäigu, iseloomustab jutustaja teda järgmiselt: „Täis indu avastada üllust, / kus seda pole – ära otsi / tas mõista-antud mõtteküllust, / ideelist tunglemist ja trotsi ... / Neid voorusi tas suurt ei leita. / Kuid samal ajal ära eita, / et tubli annus selget aru / ja lihtsuse veel terved kündid / ning teatud pühapäevavaru / tõtt nõudvat ausust – need on mündid, / mis, vedeldeski rämpsust maas, / veel kaua lõplikult ei rikne.”
Juuratudeng Tiit Pagu ei ole mässumeelne intellektuaal ega veendumuselt revolutsionäär. Boheemlase mõõtu ta ka eriti välja ei anna, kuigi ühel õhtul loobub ta oma korporatsioo ni komeršist, et lehitseda kodus Shaw ja Maeterlincki teo seid. Seegi on peamiselt poos, piisab leentoolist ahjusoojas toas. Mõistagi peab romaani Tiit vajalikuks kasvõi iga päev käia kohvikus nimega „Kuldne tiik“. Konvendi ja kohviku vahele jäävad õpingud. Maailmavaatelist selgust üha terava malt nõudvas ajas on Tiit pigem naiivne kui neutraalne. Ta on harjunud mugavate tingimuste ja elukommetega nii üles kasvades kui Tartus veedetud üliõpilasaastatel. Värssromaani viimastes lõikudes tutvub Tiit tööliste ning nende erinevate meelsustega. Lugeja võib pidada Tiidu mõtisklusi nende koh tumiste ja vestluste üle ning kokkupuudete üle punase liiku mise kirjavaraga maailmavaate kujunemise teguriteks – kuid Bildungsroman’i (ehk kujunemisromaani) määratlemiseks jääb siin vajaka. Ka värssromaani romantiline süžee ei realiseeru.
„Tiit Pagu“ jäigi lõpetamata tekstiks, Jaan Kross oma suu rel loominguperioodil selle juurde ei naasnud. Väidetavalt puudus tal selleks huvi või polnud väljavaateid avaldamiseks. Luuletamisega tegeles Kross mitmeid aastaid, kirjutades nii lühikest lüürikat kui proosapoeeme. omaenda väitel, olles küll avaldanud kaheksa luulekogu, tõlkinud Puškinit, Heinet ja Béranger’d, XIX sajandi esimese poole vastalist prantsuse luuletajat, ning Brechti, loobus Kross luuletamisest täieli-
kult, et pühenduda proosale. Tema panus eesti luulesse kuu lus 1960. aastate luuleuuendusse, mõned kriitikud on pidanud teda üheks vabavärsilise luule algatajaks Eestis.
Ka sellest – resoluutsest ning jäägitust üleminekust luu lest proosasse – seab „Tiit Pagu“ põhimõttelisi küsimusi. Kas luulest loobumine oli loobumine, või rääkisid kaasa arenevad huvid ja konjunktuur? Krossi ajaloolised romaanid, eriti neis esinevad kirjeldused evivad kujundlikkust ja lüürilisust. Tasub vaid huupi avada Krossi Balthasar Russowi elu ja töö tee maline ajalooline romaan „Kolme katku vahel“ (1970–1980), et tõdeda tema kujuteldud XVI sajandi Tallinna-piltides ja Põhja-Eesti rannikupiltides jõulist lüürilisust.
oma viimistletuses ning värsitehnika erilisuses on raske taandada „Tiit Pagu“ Krossi juvenilia, nooruspõlves kirjutatud, hiljem kas häbenedes või muudel põhjustel eemaldatud teks tide hulka. Krossi ning väga mitmete tema aate- ja saatusekaaslaste puhul võib küsida: millised avaldamisvõimalused võisid tema nooruses – sõja künnisel – olla? Krossi mälestusi, loenguid (Tartu Ülikoolis peetud vabade kunstide professori na, 1998), kriitikat ("Vahelugemised", 1968–95) ning tema koh ta erinevaid postuumselt avaldatud tekste lugedes ei tarvitse nõustuda Jaan Unduski hüpoteesiga, et Kross seadis endale oma Siberi pao-aastatel eesmärgiks saada professionaalseks nõuko gude kirjanikuks (Tiit Pagu järelsõna pealkirjaga „Siberi Eesti kirjanik Jaan Kross“). Uurijaid ootavad küsimused nii Krossi värsivormi, tegelaste vermimise ning jutustamisvõtete kohta –teatrikülastajaid aga mitmesuguse häälestusega „Tiit Pagu“ etendused Lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilaste poolt Jaak Printsi juhendamisel.
August 2022
Lavastaja: peeter tammearu kunstnik: Martin Mikson he L i L ooja: tobias tammearu va L guskunstnik: Chris k irsimäe
o sades: kersti k reismann ( e esti draamateater) ja a ndres Raag
Peeter Tammearu proovis.
Söakas itaallanna Regina on pärast mehe surma ja laste täiskasvanuks saamist juba palju aastaid üksi elanud. ootamatult ilmub kohvriga tema ukse taha poeg Alfredo, kes väidab, et arsti hinnangul vajab ema ööpäevaringset hoolitsust. Re gina, kelle temperament väljendub juba tema ni meski, mis tähendab itaalia keeles kuningannat, ei lase endale aga kärbseid pähe ajada ja pikapeale selgub, et Alfredo saabumisel on tõepoolest teisigi põhjuseid. Ema ja poja kohtumisest areneb omamoodi duell, kus relvaks sobivad nii mä lestused, hinnangud kui ka väljamõeldised.
Kersti Kreismann on olnud Eesti Draamateatri näitleja nüüdseks viiskümmend aastat, alates la vakunstikateedri lõpetamisest. Tema poeg Andres Raag on olnud Tallinna Linnateatri näitleja kolmkümmend aastat, samuti alates lavakunsti kateedri lõpetamisest. Teatrilaval on nad varem koos mänginud vaid ühel põgusal korral.
Esietendus: 22. oktoobril 2022
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)
Tänavu täitus Kersti Kreismannil 50 aastat lavakarjääri Eesti Draa mateatris ja Andres Raagil omakorda 30 aastat Linnateatris. Kui üks väike erand välja arvata, ei ole ema ja poeg aga kunagi olnud teine teise lavapartnerid. „Regina madre“ annab vaatajale võimaluse näha neid kahele osatäitjale kirjutatud näitemängus, kus nad mängivad samuti ema ja poega. Vestlus toimus 20. juunil 2022. Küsis ja toime tas Helen Kask.
kuidas sündis idee, et te tahaksite koos mängida?
KERSTI KREISMANN: Juba ammu on olnud selline tahtmine, et võiks oma karjäärile ilusa punkti panna ja pojaga koos laval olla. Me oleme küll korra mänginud ema ja poega Roman Baskini suvelavastuses „Ring“, aga seal oli väga palju teisi tegelasi ja omavahelisi stseene oli tegelikult vähe. Lisaks saab mul augustis viiskümmend aastat teatris ja Andresel sai jaanuaris kolmkümmend aastat, niisiis mõtlesin, et võiks ju tähistada sellise lavastusega, kus me koos laval oleme.
ANDRES RAAG: Lihtsalt materjali ei leidnud.
K. K.: Aga siis tuli tõlkijalt Margus Alverilt pakkumine, et tal on sel line tekst, mis võiks meile sobida.
Mis teile endale selle näidendi puhul kõige rohkem meeldib?
A. R.: Näitemängu, kus ema ja poeg võiksid korraga laval olla, ei ole lihtne leida, nii et pole eriti midagi pirtsutada! Eks me kindlasti mugandame ja kohandame seda endale paremaks. Minu soov oli, et lavastaja oleks Peeter Tammearu, keda ma selle koha pealt usaldan. Lisaks peab seda ainest lavastama kindlasti elukogenud inimene, mitte verinoor lavastaja. Selles mõttes ma ei oskagi öelda, mis mulle seal kõige rohkem meeldib. Minu jaoks on see lihtne lugu ja kui ta ausalt ja südamlikult ette mängida, siis võiks ta inimestele väga korda minna.
K. K.: Me oleme muidugi teksti ainult lugenud, ma pole temaga veel tööd teinud, aga ema rollile mõeldes leiab siit mitmeid näitle jale võluvaid nurki. Üks asi on see, mida ema räägib, aga teine asi, kui palju seal tõtt on, ja kui palju mingit luulu ja manipuleerimist. Kuni sinnamaani välja, et ta räägib, kui haige ta on, aga äkki pole ta üldse haige, vaid hoopis väga vitaalne ja elujõuline. Sellest lähtuvalt on ka oluline, milline ta välja näeb. Alguses, kui ma teksti lugesin, siis mõtlesin, et paneks halli paruka pähe ja teeks niisugust vanai nimest, aga siis sain aru, et oot-oot, vaata passi ma olengi ju sama vana! (Naerab.) Ehk ta võibki täitsa samasugune olla nagu mina. Aga on huvitav mõelda, et milline ta välimus on. Ta elab nimelt üksinda, eraldatult. Kas ta on oma välimusele käega löönud, kuna pole end kellelegi ehtida, või hoopis vastupidi, elab oma mullis ja samamoodi kui varem? See on väga tore, selline detektiivitöö, et milline variant valida. Neid võimalusi on ema rolli puhul tõesti palju. Noh, poeg on, nagu ta on … (Mõlemad naeravad.)
A. R.: Poeg on suhteliselt, jah … Ema on ilmselt oluliselt värvikam tegelane.
K. K.: Näiteks see, kuidas ta välja näeb, lähtub tõesti rollilahendusest. Ei ole nii, et kunstnik joonistab kleidi ja öeldakse ette, et nüüd oled selline ja õpid lihtsalt teksti pähe. Siin saab valida, kas ta on rohkem sussisahistaja või pigem kõpskingaga. Selles mõttes on tore elevus sees.
kui palju te ennast nendes tegelastes ära tunnete?
A. R.: Vist üsna palju.
K. K.: Jah, seda möödarääkimist ja positsiooni ära kasutamist, et mina olen ju ema … Eks seal ole ikka kõvasti tolmutamist.
A. R.: Laps võib kasvõi seitsmekümneaastane olla ja ema sajane, aga oma emale jääb ta ikka lapseks, siin ei ole midagi teha.
jaanuarikuises intervjuus saatele „op “ ütles kersti, et ta on lavastusest elevil ja andres, et ta kardab. kas see on vahepeal muutunud või jäänud samaks?
K. K.: Jah, olen küll elevil! Väike hirm on ka, et kas tekst pähe jääb, nii palju on rääkida! (Naerab.)
A. R.: Eks ma olen kartlik jah, kuna seal on oht, et töö- ja eraelu võivad ristuda. Muidugi hakkavad nad ristuma paratamatult, aga küsimus on, kuidas sellest olukorrast välja tulla ja mitte tülli minna.
Mida te üleüldiselt lavapartnerite puhul kõige rohkem hindate? Milline on hea lavapartner?
K. K.: Esimesena turgatab pähe, et ta arvestaks partneriga, oleks lojaalne. Ma olen küllaltki konservatiivne inimene. Eks komöödia on iseasi, aga on teatud piirid, kuhumaani võib improviseerida. Impro viseerimine on üks asi, aga halvas mõttes soleerimine häirib mind väga. Kui on mingites asjades kokku lepitud, siis peaks neist kinni pidama. Hea partner arvestab ka kõrvalosaga ja ei tee vahet, kelle panus on väiksem või suurem, kui me teeme kokkuvõttes ühte asja.
A. R.: Minu jaoks on oluline usaldusväärsus, et ma teaksin, et partner ei hakka mingit oma umbluud ajama. Olen elus mõnel korral sattu nud mängima partneriga, kes minust põhimõtteliselt läbi ja mööda vaatab, nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses, isegi kui meil on dialoog. Mängides iga kord absoluutselt erinevas võtmes erinevat asja. Ma ei nimetaks sellist asja improvisatsiooniks. Ehk hea partner on see, kellele sa saad toetuda. Mulle meeldib vana hea klassikaline Aarne Üksküla mõte: sa mängid ainult partnerile. Ainult koostööst sünnib tulemus. Kui sa oled partner, siis ole partner. Kui sa ei taha olla partner, kui su ego seda ei luba, siis mine tee monotükki või stand-up’i nii palju, kui tahad, aga meeskonnatöös peab olema mees konnaliige.
kas te üksteist kuulates näete, et olete teineteisele head lavapart nerid?
K. K.: Ma arvan küll, nii palju, kui me oleme omavahel tekstist rää kinud.
A. R.: Ma arvan, et me mõtleme ühes suunas. Me oleme mõlemad väga konservatiivsed selles osas, kuidas me üldse teatrit näeme. Teatrit kui niisugust, ümberringi, mis meil tänasel päeval on. Meil on väga ühine arusaam ja isegi maitse. Sellest lähtuvalt ma arvan, et meil ei teki suuri küsimusi. Kui, siis nüanssides.
K. K.: See on tõesti teada ja tuttav. Siin ei ole sellist olukorda nagu näiteks suvelavastuses, kus pead mängima inimesega, kellega sa pole üldse laval kokku puutunud ja kellelt tuleb midagi täiesti teistsugust, kui ootasid, ja kelle maitsetest ja eelistusest oli sul täiesti teine ette kujutus.
A. R.: Absoluutselt. Kuidas ta käitub ja kuidas ta hakkab tegema „huvitavat“ teatrit.
K. K.: See võib olla päris halvav. Õnneks jääb meil see etapp ära, me tunneme teineteist liigagi hästi. Kui ma muidugi suudan ennast talt
sutada, et mitte iga monoloogi lõpus küsida, et miks sa suitsetad. (Andres naerab.)
Rääkige lähemalt, milline siis on teie üldine teatrimaitse- ja näge mus.
A. R.: Konservatiivne ja traditsiooniline. Mulle väga meeldib, mida Ita Ever ühes oma intervjuus paarkümmend aastat tagasi kellelegi vastas, see kõlas umbes nii (põlastavalt): „Mis kehakeel?! Ma olen DRAAMAnäitleja!“ Need tendentsid on ju isegi veel süvenenud nende vahepealsete aastatega. Kõik peab olema interdistsiplinaarne ja multifunktsionaalne, teeme natuke tantsu, natuke püherdame, natuke „kaasaegset“ teatrit – kõike katsutakse korraga teha, nagu seda poleks varem maailmas tehtud! Ühesõnaga, minu jaoks on olemas erinevad žanrid ja neid ei pea ilmtingimata omavahel segama, ühepajatoitu lükkama. Mingeid asju ma lihtsalt ei valda ja ma ei tahagi vallata, ma isegi ei taha katsetada neid. Ma olen sellele tööle tulnud teatud põhjustel, mitte selleks, et mudas püherdada või kaas aegset tantsu teha. Ma ei ole selleks seda elukutset valinud. Minu elukutsevalik on olnud draamanäitleja, sõnateatri näitleja.
K. K.: Sama siin. Ma lähen lavale teatava ettevalmistusega, teatava kooliga. Minu eas väga ei peaks enam eeldama, et ma ümber õpin. Ma olen niikuinii oma loomult eneses kahtleja ja mulle meeldib, kui ma lavale minnes siiski enam-vähem tean, mida ma teen. Mu eluko gemus, elatud elu, Stanislavski moodi öeldes „elatud elu slepp“, seda kaasa võttes teha psühholoogilist ja traditsioonilist teatrit vaadates saali, kus enamiku publikust moodustavadki minu eakaaslastest nai sed siis ma tean ja tajun ja vastukajast ilmneb samuti, et see läheb inimestele kohale ja korda. Muidugi, kui kõik on psühholoogiliselt õigustatud. Tänapäeval on väga palju erinevat teatrit ja igal on oma nišš ja publik, aga see on meie tee ja meie valik.
A. R.: Just. Minu jaoks on väga oluline komponent psühholoogili ses-traditsioonilises teatris ikkagi ka alglugu. Võte, et hakkame vaikselt koos minema ja mõtlema ja midagi looma – selle õnnestu misprotsent on minu silmis suhteliselt väike.
K. K.: Seda tehes võib nii palju aega mõttetult tühja minna, on oht lõputult vales suunas liikuda, siis valid teise suuna ja kolmanda ja lõpptulemus ei pruugi olla see, mida oodati.
A. R: Jah. Eks sellel kambal, kes koos liikuma hakkab, peabki olema hea usaldus. Pigem võib sellise meetodiga näiteks komöödiat teha, nagu meie teatris oli „Homme näeme“ [lavastaja Priit Võigemast, esietendus 2010] või „Hecuba pärast“ [lavastaja Priit Võigemast,
esietendus 2009] ühes žanris on võimalik koos liikuda ja mingi materjal valmis teha. Üksteist väga hästi tundev seltskond peaks olema, aga lihtsalt hakkame mingit asja koos tegema … Ühesõnaga, minu jaoks on oluline üks läbiv lugu. Eks see olegi traditsiooniline või konservatiivne maitse.
kas te olete kõik teineteise rollid ära vaadanud?
K. K.: Ei, kõike päris ei ole. Andres ei ole näinud kõiki minu suvela vastusi, sest ta on suviti alati Saaremaal, ja mina, vastupidi, ei ole näinud tema Saaremaal tehtud rolle.
A. R.: Jah, aga muidu üldiselt küll. Kõik repertuaariteatri lavastused olen ikka ära näinud.
Mis teile teineteise seni nähtud rollidest kõige rohkem meeldib?
A. R.: Mina ei oska sellele kohe kuidagi vastata.
K. K.: Mina võin üldiselt vastata seda, et olen olnud korduvalt meeldivalt üllatunud üllatunud, kuna Andres on esietenduse eel kurtnud, et oh, siit ei tule küll nüüd midagi Andrese toredatest mitte väga kandvatest karakterrollidest, need tulevad tal väga hästi välja.
A. R.: No ma isegi võib-olla niivõrd ei räägi sellest, kas minul välja tuleb, kuigi eks seda ka, vaid et põhimõtteliselt kogu lavastus on metsas, aga pärast selgub, et ei ole üldse! olen positiivne pessimist, kes algul näeb kõiges negatiivset, et siis hiljem rõõmustada, kui hästi läks.
kuidas on üksteist laval vaadata? kas hoiate hinge natuke teist moodi kinni, kui näiteks mõnda sõpra või tuttavat vaadates?
A. R.: Minul on väga keeruline vaadata, eraelu slepp tuleb kaasa. Iseasi oleks tõesti väiksemate karakterrollidega, aga sul on sedalaadi asju vähem olnud. Sul tuleb läbielamine iseenda pealt ja seda on mul raske vaadata. Selles mõttes, et ma ei ole võimeline seda objektiiv selt hindama. Ma olen siis väga subjektiivne vaataja ja ma ei pruugi võib-olla nõustuda kellegagi, kes ütleb, et mõni osa või koht oli jube hästi tehtud, kuna mulle on antud värv võib-olla tuttav hoopis teist, eraelulist kaudu.
K. K.: Mina mäletan esimest korda küll. Andres õppis hädaabi korras sisse lavastusse „oodates Godot’d“, mida Juhan Viiding sõpradega Draamateatris tegi, ja tema pidi mängima poissi. Ita Ever oli mind samuti hirmutanud, et oma poega vaadata on nii jube, ja see keris
mul ärevust veel rohkem üles. Mul sai õhk otsa ja hing oli kinni ja ma ei suutnud üldse vaadata, täiesti teistmoodi tunne. Eks elu on ju ajapikku karastanud, aga esimene kogemus jäi küll hästi meelde. Nüüd võtan juba rahulikult, ei ole nii hullu midagi. Tore on aga see, et meil on pärast teineteise etenduste vaatamist kombeks enamjaolt lausa samal ööl telefonis tagasisidet anda.
A. R.: Kõva kollokvium teha.
kui palju te omavahel tööst räägite?
A. R.: Harva, aga kui, siis pikalt.
K. K.: Pikalt ja põhjalikult, aga mitte igapäevaselt. Täna tulime siia intervjuule koos ja tahtsin rääkida ühest Linnateatri lavastusest, millest ilmus arvustus, ja Andres muidugi polnud seda lugenud.
A. R.: No mul tõesti praegu pole aega kriitika lugemiseks.
K. K.: Mina räägiksin hea meelega rohkem erinevatel teatriteemadel, aga Andresel on nii palju tegemist. Ma olen vist üldiselt oma elus enam teatrit vaadanud kui Andres.
A. R.: Eks ma olen ikka periooditi suur teatrivaataja olnud, aga seda küll, et mida vanemaks, seda vähemaks, nagu meil kõigil. See jääb tõesti kuhugi kahekümne või kahekümne viie aasta tagusesse aega, sest nüüd on palju muid kohustusi ja aeg muutub aina väärtusliku maks. Kui teatris koormus tõuseb, ja mul on ta vahepeal olnud üsna kõrge, siis ma ei lähe oma vabal õhtul lihtsalt mõnda etendust vaa tama, midagi pole teha.
paralleele tõmmates, selles näidendis pole ema pojaga üleüldse rahul, ei tema karjääri ega kõige muuga. kuidas teil sellega on?
(Mõlemad turtsuvad naerda.)
A. R.: Nii vist siiski päris ei ole, nagu seal on. Seda peab siis ikkagi mängima hakkama.
K. K.: Ei ole tõesti. Mina imetlen Andrest. Ta on oma koha leidnud ja ega see lihtne ei ole, aga veel rohkem imetlen ma – just nimelt (rõhutatult) imetlen – tema käelist osavust. Ta saab elus väga paljude asjadega hakkama, mis on minu jaoks täielik raketiteadus. See on hämmastav, kui hästi ta seda kõike valdab ja kui hea tehniline taip tal on. Andres tõesti oskab nii-öelda naela seina lüüa.
kui ma enne küsisin lavapartnerite hindamises osas, siis mida te teineteise puhul inimestena kõige rohkem hindate?
A. R.: Esimeste märksõnadena tahaksin öelda ausus ja korrektsus. Ma olen sealt midagi siiski pärinud ka, teatud kord ja korrektsus on tulnud mulle emalt kaasa. Samuti eetika.
K. K.: See on vastastikune. Järgnev on küll väga isiklik, aga seoses oma üksijäämise ja vanusega, et ring hakkab täis saama, on minu jaoks väga suur kingitus, kui me siiralt teineteisega räägime. Eks ma igatseksin seda rohkem, aga seda väärtuslikum on, kui see juhtub. Mina olen vastuvõtjana lahtisem, aga eks Andres on lihtsalt rohkem hõivatud. Kui seda juhtuks tihti, siis ma ehk ei igatsekski seda nii palju. Argisuhtlust on meil vähe. Aga meie südamest südamesse rääkimine on kõige tähtsam essents ja märksõna meie suhetest. Ma tunnen, et me jõuame teineteiseni ja saame paljud asjad ära räägitud. See on suurim väärtus minu jaoks.
kui palju te üldse koos aega veedate, väljaspool praegust prooviprotsessi? saan aru, et telefonis on need kõige pikemad jutud.
A. R.: Kuna ma olen üksi kasvanud laps, siis üksiolemine on mulle väga omane ja ma tahangi kapselduda. Võib-olla on see mingil määral ehk ise võetud poos või kaitserefleks. Sellepärast on need telefoniju tud ka palju olulisemad. Kui emal mingit abi vaja on, siis ma torman ta juurest läbi, teen kõik kiirelt korda ja lahkun sama kiiresti.
K. K.: Andres käib minuga sama rada pidi ja nüüd see ongi võimendunud. Sellised ühiseid pühapäevaseid pannkoogihommikuid ei ole meil kunagi olnud ja ta ongi lapsest peale sellise elumudeliga harju nud.
A. R.: Sellist „suur pere saab ühe laua taga kokku“ asja pole meil tõesti olnud. Ma olen selle ka täiesti omaks võtnud ja üldse ei kaeba.
K. K.: Jõulude ajal oleme ikka perega koos, aga muidu on neid kokkusaamisi vähe. Lihtsalt kunagi ei tea, mis jälle ette tuleb. Andresel on praegu töökoormus palju suurem kui minul, aga omal ajal oli ka mul tihedalt etendusi. Nii lihtsalt on kujunenud ja süsteemi enam murdma ei hakka, et kuulge, tulge ikka õhtul minu juurde külla.
korraks te muidugi murrate, saate koos tööd teha.
A. R.: Jah, kasud sees!
K.K.: (muheledes) oi, kus ma võtan proovi kaasa kõik äratuskellad, mis sa pead ära parandama!
kas sul, andres, ei olnud huvi kooli lõppedes draamateatrisse minna, kus ema ees oli?
A. R.: Ma ähmaselt mäletan, et ma põhimõtteliselt ei tahtnud. Jällegi selsamal põhjusel, et era- ja tööelu segamini ei läheks.
K. K.: Mina samamoodi, aga loomulikult ei julgenud ma talle välja öelda, et ära tule.
A. R.: Hiljem oli meil sellest vist isegi omavahel juttu. Aga tol hetkel tegin kindla otsuse, et sinna ma ei lähe. Meilt läksid paljud Ugalasse, mis oli siis oma kõrghetkes, aga ma tahtsin jääda Tallinnasse. Ma olen enda arvates tegelikult mõnes mõttes maainimene, aga samas ma tean, et kui linn, siis olgu juba Tallinn – ja ega siis polnudki muud varianti. Jumal tänatud, et Allabert [Rudolf Allabert – Noorsooteatri peanäitejuht aastatel 1986–1992] mind Noorsooteatrisse vastu võttis.
KK: Minu jaoks oli jackpot Draamateatrisse saada, mul oli nii hea meel, et Panso mind kutsus. Draamateater on alati olnud mu ainus koduteater. Mul olid Andrese koolilõpetamise ajal väga kahetised tunded. Tahaks ju, et pojal ometi hästi läheks, aga samas ma ei tahtnud, et ta tuleb mulle iga päev trepi peal vastu või et ma peak sin kuulma, kuidas keegi tema peale proovis karjub, et “mis sa seal teed” või „ei kuule“. Ma ei kujutanud lihtsalt ette, et ma peaksin seda kõrvalt nägema. Ma ju ei teadnud, kuidas tal üldse teatris minema hakkab. Kui oleks kehvasti läinud ja temast oleks mingi Käbirlinski saanud, oleks seda olnud väga raske taluda.
A. R.: Täiesti sõltumatult mõtlesime ühtemoodi. Hiljem oleme sellest rääkinud, aga otsustamise hetkel mitte.
l õpetuseks küsin, kui palju on teis ühist ja kui palju erinevat, ini mestena?
K. K.: Me oleme temperamendilt väga erinevad. Andres on plahva taja, kes elab kõik kohe välja ja seejärel on konflikt ning halvad asjad unustatud. Mina aga mõtlen veel enne uinumist läbi, miks ta nii ütles või nii tegi, mul võtab ülesaamine aega. Aga peamine on, et elu põhiväärtused on meil samad.
A. R.: Teatri osas samuti, aga ka inimestena on meil arusaamad elust ja eetikast üsna sarnased.
K. K.: Jah, ikka ja jälle avastan, et näe, Andres mõtleb samamoodi kui mina.
A. R.: Aga temperament on meil tõesti üsna erinev.
ootame huviga, kui need kaks erinevat temperamenti laval kokku saavad.
A. R.: Kusjuures lavastuses saab olema vastupidi, Kersti peab nüüd õppima teistsugune olema. Poeg kannatab ja mõtleb, aga ema paugu tab, nii et vähe pole!
Pärast intervjuu lõppu minema seades:
K. K.: (süüdistavalt) Sa sõid kolm kommi ära!
A. R.: (samuti süüdistavalt) Sa jõid terve tassi kohvi ära!
Lavastaja: Markus helmut ilves kunstnik: k ristjan suits
va L guskunstnik: Rene liivamägi he L ikujundaja: a rbo Maran dramaturgid: roos Lisette Parmas ja Markus helmut ilves
o sades: a llan noormets, Mikk jürjens, simo a ndre k adastu, külli teetamm, a lo kõrve, Märt p ius, Mart toome, k alju orro, a ndero ermel, jan ehrenberg, k aspar velberg, elisabet Reinsalu, Maiken p ius, Rain simmul
Markus Helmut Ilves lavastuse kavandite esitlemisel.Kolkalinnakese võimuladvik lööb ärevalt kihama, kui saabub teade, et nende asulat külastab revident pealinnast. Ja veel salajaste juhtnööride ga! Ametnike hirm oma väiksemate ja suuremate patutegude ilmsikstuleku ees jõuab haripunkti, kui äkki ilmubki justkui eikusagilt välja kahtla ne võõras nimega Hlestakov. Vallandub koomiline hämamismaraton, kus ühe vale otsa kuhjub teine, nii et lõpuks ei suuda seda lumepalli enam keegi peatada.
Ukraina päritolu vene kirjaniku Nikolai Gogoli (1809–1852) looming on mõjutanud olulisel määral nii vene kui ka lääne kirjandust. Kuigi Gogoli varajased, suures osas ukraina rahvapärimusest inspireeritud lühijutud pälvisid samuti tähelepanu ja kiitust, sai just satiirilisest näidendist „Re vident“ tema särav läbimurre kirjandusmaailmas. Linnateatri lavale on varem toodud ka Gogoli mahukaim teos, romaan „Surnud hinged“, mis kritiseerib samuti saamahimu ja silmakirjalik kust.
Esietendus: 29. oktoobril 2022
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)
Markus Helmut Ilves lõpetas 2020. aastal lavastajana EMTA lavakunstikooli XXIX lennu ja töötab Linnateatris projektijuhina. Tema käe all on varem valminud lavastused „Rogožin“ (2021, koos Andreas Aadliga) ja „Vabalt peetavate kanade munad“ (2021). Vestlus toimus 28. juunil 2022. Küsis ja toimetas Helen Kask.
Milline teater sulle meeldib?
Ma tahaksin näha teatrit kui sellist kunstivormi, mis on rohkem seotud kujutava kunsti ja muusikaga. Kujutavas kunstis, maalides, ja muusikas on kogemused – mõttearenduse ja lähenemise küsimused –, mida sooviksin ka teatris saavutada. Mulle väga meeldib ambient muusika, mis on monotoonne ja korduv, minimalistlik, väga kont sentreeritud. Kui seda pikalt kuulata, hakkavad avanema erinevad küljed, korduvus hakkab igasuguseid mõtteid tekitama. Kujutavas kunstis ja muusikas minnakse rännakule, tunnetatakse midagi, saa dakse mõttest osa. Ka lavastust peab lihtsalt kogema. Inimesed ei pea lavastusest ühtemoodi aru saama, aga kui lavastuse tuum on konk reetne ja tugev, tekib selle pealt palju erinevaid mõtteid. Kui ma olen väga head lavastust näinud, siis ma ei tahagi teada, mida lavastaja sellega mõtles, sest see võib teost madaldada, kui lavastaja proovib selle sõnadesse panna. Isegi väga trafaretne või imal mõte võib endas väga palju kätkeda, oleneb vaid, kuidas sellele läheneda, kuidas selle mõttega laval tegeleda. Mulle pole vajalik klassikalises mõttes nar ratiiv, kus ma pean täpselt aru saama algusest ja lõpust. Just nagu muusikas või kujutavas kunstis ei saa nendest alati aru, olulisem on see, kuidas mõttele läheneda. Igal inimesel, kes teeb muusikat või kirjutab või maalib, on mingi mõte, aga minu jaoks on see, kuidas sellele mõttele lähenetakse, sama huvitav kui mõte ise.
Mulle meeldib kujundlik teater. Teater ongi just see koht, kus saab rääkida kujundite keeles, ja see on väga huvitav. Kusjuures kujundi täpne mõistmine ja kujundi kogemine on kaks erinevat asja ning minu jaoks on just see kogemuslik pool väga tähtis. Eriti meeldib mulle näha, kui kujundid ja näitlejad teenivad teinetest ja ükski kujund pole pelgalt efekt. Teatris saab mitmetel eri viisidel – valguse,
heliga jne – toetada seda mõtet, mis laval sünnib, aga see ei tohi korduda, iga väike osa kujundusest peab olema samuti tervik ja lisama midagi uut. See on see, mida ma ka ise otsin ja proovin saavutada. Lisaks meeldib mulle laval näha mänguplatsi, mitte kindlat ruumi, seal on rohkem tõlgendamisvõimalusi. Samast põhimõttest olen läh tunud ka „Revidendi“ maailma loomisel, sest ka lavakujundus peab lisama midagi muud, midagi teistsugust.
Lisaks köidab mind, kui teater on isiklik: kui ma näen, et käsit letavad teemad ja mõtted on kogu lavastusgrupile – lavastajale, näitlejatele, valgusmeestele, helitehnikutele jne – isiklikult olulised. Sellisel juhul annan ma võib-olla natukene kergemini andeks ka vajakajäämised käsitööoskustes. Minu jaoks on oluline, et mind tõmmataks täielikult toimuvasse sisse, et kõik oleks väga usutav. Mul on tihti teatrit vaadates usutavuse blokk, millest ma pean üle saama, kui laval tehakse liiga palju, kui suur osa toimuvast on lihtsalt liigliha, mida pole üldse vaja. olgu tegu füüsilise või groteskse või mistahes teatriga, peaasi, et ma usuksin antud situatsiooni näitlejate mängus ja kõiges toimuvas. Samuti ootan, et teater oleks vaatajast ees. Tänapäeval on inimesed harjunud meeletustes kogustes informatsiooni korraga läbi töötama ja on võimelised kiiremini otsuseid langetama, seetõttu võib publik loost ette minna ja läbi näha, mis juhtuma hakkab. Kui see on teadlik kunstiline valik, siis muidugi, aga kui mitte, siis ma kaotan huvi. Lavastus peaks olema kogu aeg vaatajast ees.
Mulle ei meeldi moraliseeriv teater, mis ütleb, mis on õige ja vale ja mida peab tegema.
Teater peaks olema ajakohane, käima ajaga kaasas. Peegeldama otseselt ja tõlgendama ning lähenema mõtetele ja teemadele sellisel viisil, nagu ainult teatris saab läheneda.
Lisaks võiks teater anda helgust või lootust. Isegi kui käsitleda väga karmi teemat, peame me oskama selle üle naerda või sellega hakkama saada. Ma ei taha teatrist ära minna nii, et mul on halvem olla kui enne. Eks inimest peab teatud määral raputama ja vahel väga tugevalt, aga nutuga peab alati kaasas käima naer. Mulle meeldib naer läbi pisarate – ma naeran, kuna tunnen midagi laval nähtust ära, ent see pole lihtsalt naljategemine, vaid eluliste asjade tunneta mine. Kui miski on nii tõene, et ajab naerma, olles samal ajal ka väga kurb – sellistel hetkedel tulevad mulle külmavärinad peale. Suurte teemadega inimesteni jõudmiseks peab vastuvõtja olema avatud ja inimene on avatud, kui ta naerab. Naeruga näitab publik tegelikult, et ta saab aru, samastub laval toimuvaga ja tunneb end seal ära.
Iga teemaga võib süvitsi minna ja ma arvan, et inimestele meeldib
seda teha, samas on asjad palju lihtsamad, kui me arvame, eriti teatris. Me võime vahel täiesti üle analüüsida ja lavastusest igasuguse elu välja süüa.
Mul on tunne, et sa vastasid juba ka mu järgmisele küsimu sele, millist teatrit sulle endale meeldib teha, aga ehk on sul veel midagi lisada?
Mulle on juba noorusest meeldinud absurdikirjandus, mõttevoolukirjandus, mida ma tahan ka teatris teha. Absurd pole see, et kõik on halb ja absurdne ning pole mõtet elada. Minu jaoks on seal totaalne intensiivne mõtteotsing, milles tuleb heas mõttes välja inimese naeruväärsus. Kui väikesed me tegelikult oleme ja kuidas me tekitame ise endale nii palju probleeme ja kannatusi. Kannatus on väga loomulik osa elust ja minu jaoks on see seotud iluga – kui pole kannatust, pole ka ilu – ning see kõik kokku on üks ja seesama elu ring. Kannatus on isegi vajalik osa inimeseks olemisest. Ma tahaksin selle kaudu anda inimestele lootust.
Lavastajana meeldib mulle elemendiotsing, treenida oma kujund likku silma, eriti näitlejatega koos töötades, sest igal inimesel on oma loogika, mida on väga huvitav jälgida. Ise materjali luues ongi tegu elemendi- ja mõtteotsinguga. Selle käigus tehakse väga palju ja pikki improvisatsioone, mitmetunniseid, ja mõnikord töötab sellest võibolla vaid üks minut. Näitlejatele võib tunduda see raske ja täiesti mõttetu töö, aga just see osa meeldib mulle väga, minu aju toimib just sedamoodi. Seejärel algab töö elemendiga, paned selle täiesti teise situatsiooni, mis peaks tekitama mõtte. Näiteks vaikust võib kasutada nii mitmes situatsioonis ja seda kujundlikult tegevusse viia. oluline on leida viis, kuidas väljendada mõtet tegevuse kaudu, sest tegevus ongi lõpuks kõige alus. Inimene jälgib laval ainult tege vust ja meile meeldib vaadata tegutsevat inimest, see on lihtsalt instinktiivne.
Ma armastan näitlejatega töötada. Just see ühine otsing, mis alguses on hästi laiali ja lõpuks muutub väga konkreetseks. Mulle meeldib trupiga oma materjali luua, võtta ette üks teema või mõte, mis mind köidab, aga lavastus ise oleneb lõpuks väga palju sellest, kellega ma seda teen.
Samuti sütitab mind mõni mõte või tunne, mis tekib näiteks raa matut või muud teksti lugedes. Tunne ongi esimene, mis tekib, juba puht bioloogiliselt. Mulle meeldib proovida seda kas sõnadesse või
lavale panna ja tekitada sellest midagi, mille ka publik kätte saab. Lisaks uued vaatenurgad mõnele varem täiesti tuntud teemale ja küsimused, mis tekivad. Kui mulle on miski täiesti selge, on sellega igav tegeleda, siis võibki vastuse lihtsalt kirja panna, aga lavastust sütitab tegema küsimus.
Inimlik koostöö mitte ainult näitlejate, vaid kogu tehnilise mees konnaga, kes lavastuse juures tegutseb. Erinevad inimesed võivad samale teemale nii erinevalt läheneda. Näha mõnes antud mõttes teiste inimeste silme läbi uut nurka on minu jaoks väga sütitav ja sunnib edasi kaevuma. Samuti on inspireeriv see, kui lõpuks kõik harmooniliselt koos töötama hakkavad – see oleks nagu koos maali mine või muusika voolamine, kus igal noodil on oma koht.
Milliseid oma kunstilistest püüdlustest sa just selle lavastu sega soovid saavutada?
Ma soovin leida mõtteühtsust. Et kõik see, mis on laval – kujun dus, valgus, heli ja näitlejate mäng – moodustaksid omavahel väga ühtse terviku. See on hea eesmärk, mida endale suurel laval seada. Ma ei pea silmas, et kõik osapooled räägiksid täpselt ühest asjast. Ma ei taha, et kujunduselemendid läheksid pelgalt illustreerivaks, vaid et kõik oleks tasakaalus ja teeniks ühte ideed. Ma tahan, et kujundus –ja ma mõtlen kujunduse all kogu heli ja valgust ning muidugi lava –kannaks näitlejaid, et meil tekiks just see füüsiline ruum, kus on hea selle lavastuse mõtet välja tuua. Mitte et näitlejad peavad lihtsalt etteantud oludega ära harjuma, et siin on nüüd näiteks palee ja kõik.
sa rääkisid pikalt ise materjali loomisest. Mis on kerget või rasket klassikalise näitemängu ettevõtmisel, võrreldes ise kokku pandud materjaliga?
Klassikalist näidendit lavastades peab lavastajal ja näitetru pil olema väga tugev nägemus antud materjalist. Proovida teksti sõna-sõnalt ette kanda nii, nagu see on kirjutatud, on väga suur töö ja see võib olla väga kasulik, arendav ning kunstiliselt võimsate tule mustega. „Revident“ on nii konkreetne ja nii hästi kirjutatud, et selle teksti muutmisel on suur oht rütmi ja mõttearendust muuta, selles mõttes on lavastamisel justkui spikker ette antud.
on tähtis astuda kirjanikuga dialoogi ja saada aru, mida tema omal ajal mõtles, mis sel ajal ühiskonnas toimus, millised olid kunstilised liikumised. Ei pea täpselt neid teemasid lavastuses kajastama, aga peab olema dialoogis endaga ja näidendi tekstiga. Ka kirjanikud on
pidevalt dialoogis iseenda ja kirjutatuga, kõik peabki olema pidevas arengus. Ei saa võtta nii, et kirjanik pani siia selle mõtte ja ma lihtsalt kaasajastan seda, kuna muidu see pole arusaadav. Ma ei usu, et see on vajalik. Eks palju sõltubki sellest, kus lavastaja selles lavastamise hetkes on, milline on tema lähenemine. Kui mulle meeldib mänguplats, siis ma proovingi selle üles ehitada, milles näitlejad elavad ja teksti ellu viivad. Kindlasti on see valmimisprotsess väga erinev oma materjali loomisest, kuid see, mida ma seal lõpus tahan saavutada, on ikkagi sarnane.
Mainisid enne, et sinu jaoks on olulised märksõnad ka „isiklik“ ja „ajakohane“. Mis on selles 19. sajandi tekstis sinu jaoks isiklikku ja ajakohast?
„Revident“ on kirjutatud sellisel viisil, et publik teab rohkem kui tegelased: nad näevad läbi, et Hlestakov polegi õige revident. See on praegu nii ajakohane, me näeme ka tänapäeval selgelt läbi, kui miski on PR või propaganda. Me teame tõde, aga see vale, mida me kogu aeg ehitame, saab ka lõpuks tõeks, kuna me elame selles ja akt septeerime seda igapäevaselt. Me teame, et millegi saavutamiseks peame seda mängu kaasa mängima ja see muutub täiesti loomulikuks ka inimeste tavaelus, isegi lähedaste inimeste vahel. Ma ei taha siin moraliseerida, et olge ausad, see pole minu eesmärk. „Revident“ käsitleb lihtsalt väga hästi just seda teemat.
Seda isiklikku lähenemist ma võib-olla ei tahakski veel lõpuni ära sõnastada. Minu jaoks on oluline see, milline on Hlestakov praegu, võrreldes 1836. aastaga, kui see näidend kirjutati. See ongi võib-olla üks nendest isiklikest vaatenurkadest, sest ma arvan, et niisuguseid inimesi on praegu märksa rohkem, kui oli tollal. Kuidas ta justkui ei valetagi, kuna ta usub oma jutte nii väga, et ta läheb fantaasiasse sisse ja tekitab sellest reaalse olukorra. Samuti, miks ülejäänud tege lased käituvad, nagu nad käituvad? Nad pole korrumpeerunud ainult poliitiliselt, vaid ka südames. Miks nad nii väga revidenti ehk koh tumõistmist kardavad? Miks hirm neid niimoodi käituma sunnib? Sest see pole lihtsalt hirm ametist kinni hoida või kõigile meeldida, siin on midagi veel.
teatriajaloos on hlestakovi rolli lahendatud kahel erineval vii sil: kas süüdimatu tuulepea või teadlik pettur. kumb versioon sinu lavastuses käiku läheb?
Mulle tundubki, et peamine põhjus, miks lavastus ei saa olla samas ajastus, kus näidend kirjutati, on Hlestakovi tegelaskuju. Hles
takov peab tänapäeval olema palju võimsam, kavalam, tal peab olema palju rohkem relvi arsenalis. Teised tegelased peavad teda läbinisti uskuma. Mõnes mõttes on temas mõlemat – tegelikult on ta ju pettur, aga loob omale uue tõe ja põhjendab selle endale ka ära. Väga oleneb, kuhu me prooviprotsess koos Hlestakovi osatäitja Mikk Jürjensiga liigume, kuidas tema seda näeb ja milline partnerlus tekib tema ja teiste tegelaskujude vahel. Ma arvan, et Hlestakov ei saa olema üks ega teine. Selle tegelase hirmuäratavus seisnebki selles, kui tavaline ta tegelikult on.
ühesõnaga – sa tõstad lavastuse tegevuse tänapäeva, sa ei tee ajaloolist klassikat?
Mitte otseselt, ideaalis on see ajatu aeg. Me ei hakka teksti püüdlikult tänapäevaseks muutma, mulle väga meeldib just see ori ginaaltekst, mis töötab väga hästi ka praegu. Lavakujunduses saab olema viiteid erinevatele ajastutele, on midagi antiikset ja arhailist ning ka tänapäevast, ent otseselt me tegevust üks-ühele tänapäeva ei too. Me loome lihtsalt mänguplatsi, mille kujundid võiksid kõneleda erinevatest aegadest, luua kokkupuutepunkti.
kas mängustiililt saab see olema klassikaline psühholoogiline teater või leiab sealt ka groteski või absurdi?
Mulle tundub, et grotesksus ja absurdsus tulebki klassikalisest psühholoogilisest mängust. Kui seda hakata eraldi välja tooma, pole see enam eluline. olukord, mida näidend kujutab, tekitab iseenesest groteski. „Revident“ on kirjutatud nii, et seal pole mitte ühtegi niiöelda teejoomisstseeni, kus saab aja maha võtta. Lugu algab teatega, mis erinevatele inimestele kohe suurt hirmu tekitab, ja see hirm ei rauge, vaid aina kasvab, kuni jõuab kulminatsioonini. Absurdi peabki mängima nii tõeselt kui võimalik, ainult siis tuleb absurdsus välja. Elu meie ümber on absurdsem kui absurdikirjandus! Näiteks Ionesco „Kiilaspäine lauljatar“, kus inimesed räägivad üksteisest täiesti mööda – see on mõttega niimoodi kirjutatud. Nad püüavad üle kõige üksteiseni jõuda, aga nad ei jõua, ja see vastuolu on see, mis publikut kõnetab. Absurdi on täiesti valesti ja üle tõlgendatud, Bec kettit või Ionescot, tegelikult on seal väga konkreetne tegevus, nii konkreetne, kui üldse olla saab. Eks me hakkame lavastuse väljen dusviisi ka alles otsima. Kokkuvõttes kehtib lihtne tõdemus: kui see tuleb õige koha pealt, siis see töötab, ja kui on pressitud, siis ei tööta.
Rääkides mänguplatsist, see on sinu esimene suure lava lavastus. Mida ootad, mida kardad?
Kindlasti saab see heas mõttes šokk olema, seal on hästi palju võimalusi, mida peab ära kasutama. Seda šokki ja hirmu peab lavas tajana enda kasuks rakendama. Hirm tuleb ikka teadmatusest, aga just teatrikunstis, kuigi ka mujal, on nii, et kui asi tekitab hirmu, on see just märk, et tuleb sinnapoole joosta. Eks suur lava loob palju misanstseenilisi katsumisi, kuid ma ikkagi väga ootan seda. Väi kesel laval on lihtsam tähelepanu juhtida, ent see ongi lavastajale väga vajalik kogemus – kuidas suurel laval tähelepanu konkreetsena hoida. Loomulikult annab see ka suuremad võimalused lavakujun duslikult midagi mastaapset ehitada, selle pärast olen küll elevil.
Milliseid sinu kunstilistest püüdlustest on just linnateatris kõige parem saavutada?
Ma tahaksin loota, et kõike. Linnateater on suur ja professio naalne ning väga kvaliteetne teater. Eks kõik sõltubki sellest, millised inimesed siin on. Ma usun, et katsetamist peaks väga hoidma ja soodustama, sest iga teatrilavastus peabki olema risk. Ilma riskita ei avasta midagi, mis just praeguses hetkes eriti kõnekas oleks. Kui me läheme uude majja Laial tänaval, on meil seal koos vabaõhulavaga kuus mängukohta ja see annab nii palju võimalusi erinevaid lähenemisi katsetada, samuti edasi arendada seda, mis on praegu Linnateatri nii-öelda kaubamärk. Mulle tundub küll, et Linnateatris on see kõik võimalik. Uku Uusberg on loonud soodsa pinnase, et siin saaks erinevaid asju teha.
Muidugi on suures teatris palju rohkem uksi, millest peab läbi käima enne lõpp-produktini jõudmist. Kui me projektiteatris tegime lavastust „Vabalt peetavate kanade munad“, olimegi seal ainult meie ise, ei olnud kavandite esitamist kuus kuud varem, suurt meeskonda, kes meist sõltunud oleks. Ma poleks pool aastat varem osanud midagi öelda, mida ma teha tahan! Suures teatris peavad plaanid palju pike malt paigas olema, et inimesed jõuaksid lava ja dekoratsioonid valmis ehitada, aga selle sees on siiski võimalik otsinguteks ja muutusteks ruumi jätta. See on väljakutse, ent teostatav.
kuidas sa üldse teatrini jõudsid? sa ei läinud kohe pärast kesk kooli lavakunstikooli.
Mul oli pikalt mõte, et ma tahan lavastajaks saada, mis sai konk reetsemaks VHK teatriklassis. Ma olen noorena palju etendusi
vaadanud ja saanud võimsaid teatrielamusi, mis seda otsust mõjutasid. Näiteks Linnateatri „Musketärid – 20 aastat hiljem“ [lavastaja Elmo Nüganen, esietendus 2001], kus mängis mu vanem vend. Mäle tan, kuidas ma ei tahtnud teatrisse minna, tahtsin hoopis sõpradega mängida, aga sain etendusest täieliku ahaa-elamuse, sest nad tegid laval sedasama, mida mina ja mu sõbrad mängides. Siia nimekirja võib lisada Lembit Petersoni lavastuse „Maarja kuulutamine“ Theatrumis [esietendus 2008], kus ma olin päris noorelt valguspuldis ja sain osa kogu lavastuse loomise protsessist. Seal laval sündis midagi sõnastamatut, see oli täiesti metafüüsiline kogemus. Samuti oli võimas Linnateatri „Kivid sinu taskutes“ [lavastaja Jaanus Rohumaa, esietendus 2007].
Kuid tegelikult tuli enne teatrikogemusi kirjandus. Ma lugesin väiksena väga palju. See maailm, mille sisse saab lugedes minna ja kus võib lugemise ajal elada, huvitas mind isegi rohkem kui konkreetne lugu. See andis mulle lootust ja rahu, samamoodi nagu teatris käimine, ja tunde, et ma pole üksi. Ma pole kindel, kelle tsitaat see on, võib-olla suisa Gogoli, aga see kõlas umbes nii: hea kunstiteos on see, kui sa oled teatrietenduse ära vaadanud ja saad pärast kõrvalistu jale öelda „vend“. Kuuluvustunne, mida kunst loob, on väga oluline. Üksindus on tänapäeval suur probleem ja väga paljud inimesed ütlevad, et nad leiavad sellele kirjandusest, teatrist või mängudest lohutust. See annab meile mõtestamisruumi, kuhu me kuulume, tunde, et kõik need head ja halvad hetked on universaalsed, ja me jagame neid teiste inimestega.
Alguses ma muidugi mõtlesin näitlejasuunale, kuid ühel hetkel sain aru, et ma oskan paremini öelda, mida teha, kui ise teha. Kesk kooli lõpus ei olnud mul veel kindlat teadmist, et ma lähen lavastajaks õppima. Ma tundsin, et ma olen liiga noor, et mul oleks vaja täiesti teistsugust kogemust mugavustsoonist väljas. Ma arvan, et lavastaja vajab erisugust vaatenurka, mingeid kindlamaid põhimõtteid. Nii ma läksingi Inglismaale filmikooli stsenaristikat õppima. See õpe andis väga palju oskusi loo arendamise osas. Ma sain väga palju lugeda, loomulikult filme vaadata ja kirjutada. Kui ma tagasi tulin, tundsin, et nüüd mul ikkagi on enda mõtted, mida edasi arendada, ja ühel het kel otsustasin, et nüüd lähen lavastajaks õppima.
kui palju on sinu arusaam teatrist muutunud selle ajaga, kui sa mõtlesid, et sa tahad lavastajaks saada, võrreldes praegusega, kui sa oled lavastaja?
Väga palju! Ma arvasin, et ma tean hästi palju, aga siis läksin lava kooli õppima ja sain aru, et ma ei tea mitte midagi! Sellele järgneb etapp, kus mõistetakse, et midagi ikkagi teati, kuid lihtsalt läheneti valesti. Lavakunstikool on teadagi väga raske, sul pole üldse aega vahepeal midagi muud teha, isegi mitte pesu pesta. Lõpetamise järel sain aru, et selle ameti juures on töödistsipliin kohutavalt vajalik. Anu Lamp tegi selle meile varakult selgeks. Neid kordi oli väga palju, kus ma tundsin, et enam ei jaksa ja lagi on ees, ent siis võtsin end kokku ja läksin sellest laest siiski läbi, kuigi see varemalt võimatu tundus. Lõpuks on palju rahulikum olla, ei võta ennast enam nii tõsi selt. Tegeled mõttega, mitte iseendaga, tegeled teatriga, mitte oma isiksusega, ega keskendu sellele, kas ma inimestele meeldin. Inglismaal õppides öeldi meile kohe alguses, et kriitika peab võtma oma parimaks sõbraks. Seal sai see tõesti hästi selgeks: kui õpetaja kriti seerib, pole see isiklik, mina pole tähtis, õpetaja pole tähtis, vaid lugu on tähtis. Oluline on lõpp-produkt, mida publik näeb, mitte ego. See ongi väga keeruline, kuidas lõpuks taandada ennast millestki, kuhu ma olen isiklikult väga sügavale sisse läinud ja millele väga palju andnud. Esimest lavastust tehes oli kogu aeg selline tunne, nagu keegi pussitaks mind südamesse. Ma arvan, et enamik noori lavasta jaid kogeb midagi sarnast, nad näevad ainult vigu ja kui valesti kõik on, kuidas midagi ei tule välja. Aja jooksul läheb see märksa lihtsa maks. Ma annan kõik, et mu lavastus töötaks, aga see pole minuga isikustatud, ja kui ka ei tööta, siis ma vähemalt proovisin. Tuleb sinna end säästmata täielikult sisse minna, kuid seejärel peab sealt ka välja tulema ja oma töö publikule üle andma. Siis on juba nende asi see vastu võtta ja öelda, kas see töötab. Samas olen ma endale öel nud, et kui mind miski enam ei sütita ja kui kogu protsess muutub üleni mugavaks, siis ma äkki ei peaks enam lavastama. Eks kahtlusi on palju olnud, et kas ma ikka oskan piisavalt jne.
Mingil määral on ideaalid tõesti jäänud samaks, aga ma saan neist nüüd paremini aru. Ideaalidega on see lugu, et nende järgi elamine läheb vanemaks saades aina raskemaks. Sest kõik, mida ma ütlen ja mõtlen – ma pean niimoodi ka käituma. Ei saa midagi lihtsalt öelda, kuna see tundub õige, ennast petta. See sai lavakoolis selgeks, et ei saa oma töös öelda midagi, mis ainult tundub õige, ma pean selle lõplikult läbi tunnetama, mitte lihtsalt kõlavaid loosungeid loopima.
Peab endast lähtuma ja uskuma oma juhtimisstiili, samas jääma alati arenemisele avatuks, muidu ei võta mind keegi tõsiselt. Ma kartsin seda varem rohkem, et protsessi alguses ei tea kunagi, mis lõpuks lavale jõuab, kuid nüüd olen sellega rahu teinud. Nüüd usaldan ma oma kandvat mõtet, usaldan truppi ja iseennast. Ja olen valmis ka ris kima. Igal alal on elemendid, mis töötavad kindla peale, nii ka teatris: teatud muusika teatud kohtades, kindel näitleja jne. Ma tahaksin, et mul jätkuks alati julgust riskida, proovida midagi teistsugust, mille kohta ei saa kohe alguses kindel olla, et see töötab. See hoiab mind lavastajana elus. Samuti ärkan ma ellu eriti intensiivsetel perioodidel prooviprotsessis. Esimest koolitööd tehes langes üks peaosaline ära kaks või kolm nädalat enne esietendust ja ma pidin sinna teise inimese sisse õpetama. See oli kohutavalt raske kogemus, kuid nüüd mulle need hetked just meeldivad, sest sel ajal keskendun ma tuge valt ainult sellele, mis on päriselt tähtis. Samas ei saa öelda, et ma kahtlustest täiesti prii oleksin. Ikka tekivad küsimused, et kas see, mida ma saavutada ja öelda tahan, on ikka väärt mitmekuist prooviperioodi ja suurt lavaehitust. Maitseid on palju ja erinevaid ja nii peabki olema. Väga erinevat teatrit peab olema, üks lähenemine oleks igav ja vale. Kokkuvõttes on ikkagi nii: kui ma midagi ütlen, ent publik seda ei näe, on see minu viga, ja tuleb järgmine kord pare mini teha.
(
451
Lavastaja: diana leesalu kunstnik: kristjan suits kostüümikunstnik: triinu pungits va L guskunstnik: emil kallas videokunstnik: alyona Movko-Mägi helilooja ja M uusikaline kujundaja: jakob juhkam lavavÕitluse juhendaja: indrek sammul
o sades: indrek ojari, indrek sammul, egon nuter, Maris nõlvak, ursula Ratasepp, p riit p ius, k alju orro, evelin võigemast, k ristiina jalasto*, joonas eskla*, jarko Rahnel*, a ndo tammsaar*
Triinu Pungits ja Diana Leesalu kavandite esitlusel.
Ray Bradbury 1953. aastal valminud ulmeromaani „451° Fahrenheiti“, mis on osutunud nii mõneski osas tulevikku ennustavaks, peetakse kirjaniku kõige silmapaistvamaks teoseks. Lugu viib meid düstoopilisse maailma, kus võimul olijad annavad oma parima, et suigutada ühis kond ekraanide ja tehnoloogia abiga naudingute letargiasse. Keelatud on kõik, mis võiks inimesi üles ärritada, tekitada rahulolematust, küsimusi, pürgimusi või soovi muutusteks. Ennekõike raamatud. Peategelane Montag töötab tuletõrjujana. Kuna hooned on ammu muutunud tulekindlaks, on tuletõrjujatel uus ülesanne – põletada raamatuid, mida mõned kangekaelsed veidrikud siiski salaja alles hoida püüavad. Kohusetundliku ini mesena ei ole Montag ise mõistagi kunagi ühtegi neist avanud. Aga ühel päeval paneb juhuslik kohtumine noore neiuga teda pead murdma, mil lest raamatutes ikkagi kirjutatakse …
Esietendus: 19. novembril 2022
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)
Tõlgitud Ray Bradbury videointervjuust, mille salvestas 2000. aastal filmikompanii Universal. Aastal 1966 valmis Universali alt prantsuse režissööri François Truffaut’ filmiversioon Bradbury teosest. Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar.
Minu käest küsitakse sageli, kuidas sündis romaan „451° Fahrenheiti“. Millega ma tol ajal tegelesin, kuhu see lugu paigutus? Ma elasin koos oma naisega Californias, Venice’is [piirkond Los Angeleses – toim], pisikeses korteris, mille üür oli 30 dollarit kuus. olime puruvaesed ja mu naine jäi lapseootele, niisiis sõitsin New Yorki, kus mul õnnestus piisavalt raha kokku ajada, et meid mõnda aega üleval pidada. Aga samal ajal kirjutasin lühijutte. Kirjutasin novelli pealkirjaga „Jala käija“, sest ühel hilisõhtul sattusin kokku politseinikuga, kes küsis mu käest, mida ma teen. Ma jalutasin parajasti koos ühe sõbraga. Vastasin politseinikule: „Panen ühte jalga teise ette.“ See oli vale vas tus. Teate isegi, on ju väga kahtlane, kui inimene jalgsi käib, ja kui ma vaatasin kõnniteel kummalegi poole, polnud peale minu ja mu sõbra mitte kedagi näha. Niisiis tegi politseinik mulle noomituse ja ma lubasin, et ei kõnni enam kunagi. Läksin raevunult koju ja kirjutasin novelli pealkirjaga „Jalakäija“, mis viimaks avaldati. Ühel õhtul viisin „jalakäija“ ühes teises loos jalutuskäigule, ta pööras ümber nurga ja põrkas kokku noore neiuga, kelle nimi oli Clarisse McClellan. Neiu tõmbas ninaga õhku ja ütles mehele: „Ma tean, kes te olete. Te olete tuletõrjuja. Teie olete see inimene, kes raamatuid põletab.“ Ja üheksa päeva hiljem oli „451° Fahrenheiti“ valmis.
Esmaversioon avaldati ulmekirjanduse ajakirjas Galaxy. Mõned aastad hiljem tuli minu juurde üks noor toimetaja, kellel olid näpud põhjas. Tal oli vaja materjale, mida avaldada, niisiis küsis ta mu käest, ega ma ei saaks müüa talle midagi 400 dollari eest. Vastasin, et mul on „451° Fahrenheiti“ ja ta ostis selle 400 dollari eest ära. See mees oli Hugh Hefner ja lugu ilmus järjejutuna Playboy teises, kolmandas ja neljandas väljaandes. Nii et Ameerika noored mehed – ja vanad mehed – on mulle tänu võlgu, sest ma aitasin sellele ajakirjale alust panna.
Ma kasvasin üles Illinois’ osariigis Waukeganis ja me kõndisime isaga sageli jalgsi mere äärde. Tee peal astusime läbi tuletõrjedepoost, mu isa oli kõigi tuletõrjujatega tuttav ja mõned neist olid meie sugulased. Mina käisin sealsele Dalmaatsia koerale pai tegemas ja teadsin täpselt, kuidas depoos asjad käivad. Üks mu onudest oli tuletõrjuja ja kukkus päästeauto otsast surnuks, kui ma laps olin. Mind haaras väga mõte, et mida hakkame me tuletõrjujatega peale tulevikus, kui saabub selline aeg, kus kõik majad on tulekindlaks tehtud? Meil on siis terve hulk töötuid tuletõrjujaid – mis me nendega teeme? Noh, mõtlesin ma, keerame selle asja pea peale, las nad süütavad tuld, selle asemel, et kustutada.
Mul ei olnud oma raamatule head pealkirja, algne pealkiri oli „Tuletõrjuja“. Aga mind hakkas huvitama, et mis temperatuuril raa matute trükkimiseks kasutatav paber süttib. Helistasin California Ülikooli Los Angeleses, võtsin ühendust nende keemia õppetooliga, aga nad ei osanud mulle vastata. Helistasin Lõuna Carolina Ülikooli ja veel mitme teise kõrgkooli füüsikaosakonda, aga keegi ei suut nud mind aidata. Siis ütlesin endale: tobu, helista tuletõrjedepoosse! Helistasingi siis neile, sain tuletõrjeülema toru otsa. Ütlesin, et ma tean, et see küsimus kõlab jaburalt, aga mis temperatuuril raama tud süttivad? Ülem palus mul hetke oodata, tuli natukese aja pärast tagasi ja teatas et paber süttib 451° Fahrenheiti juures. /---/ Ma ei tea, kas see on tõsi, ma pole tema väidet kunagi üle kontrollinud, aga see kõlab nii hästi, kas pole? Nii see pealkiri sündiski.
Kirjutasin oma lühiromaani California Ülikooli raamatukogus, sest mul ei olnud oma kabinetti. Seal oli võimalik laenutada kir jutusmasinat – kümne sendi eest pooleks tunniks. Võtsin kaasa kotitäie kümnesendilisi ja rentisin endale üheksaks päevaks kirju tusmasina. Kulutasin üheksa dollarit ja kaheksakümmend senti, et oma kümne-sendi-romaan valmis kirjutada. See avaldati ulmeaja kirjas. Hiljem kirjutasin seda pikemaks, 50 000 sõnani, ja sellest sai romaan, mida te praegu teate.
Selle raamatu juured on kaugel minevikus. Võib öelda, et need ulatuvad minu vana-vana-vana-vanaema Mary Bradburyni, kelle üle mõisteti kohut Salemi nõiaprotsesside käigus 1580. aastal. Tal õnnestus pääseda, aga temast on juttu kõigis teostes, mis puudutavad nõidu ja nõidade põletamist. Aastate jooksul lugesin ma erinevate Aleksandria raamatukogude mahapõlemisest kolm või neli tuhat aastat tagasi, seda juhtus vist kaks korda kogemata ja üks kord tahtli kult. Hiinas kuulsin jutte raamatukogude ja raamatute põletamisest ja loomulikult tegi seda Hitler Saksamaal 30ndate aastate alguses. Ma olen teatud mõttes raamatukoguinimene. Vaadake, mul ei olnud
võimalust kolledžisse astuda, ma olen ennast ise raamatukogudes harinud. Nii et kõik, mis puudutab raamatukogusid, puudutab mind, ja maailmas toimuv ärritas mind, see oli nagu eluküsimus. Sedasorti kõlakaid kostis ka senaator Joseph McCarthy ajal. Midagi märkimis väärset lõpuks ei juhtunud, ta ei saanud otseselt hoogu sisse, aga tegi raamatuid ähvardades siiski paljudele haiget. Kuulsin jutte ka raamatute põletamisest ja tsensuurist Venemaal, mis hiljem läkski täide. Selgus, et nad põletasid miljoneid raamatuid miljonitelt autoritelt.
„451° Fahrenheiti“ on ainus ulmeromaan, mille ma olen kirjuta nud. Inimesed kutsuvad mind ulmekirjanikuks, aga ma ei ole seda. „Marsi kroonikad“ on kreeka müüt, egiptuse müüt, see on mui nasjutt, fantaasia, seal ei ole mingit ulmet. Aga „451° Fahrenheiti“ põhineb selgelt tehnoloogial ja sellel, mida me laseme televisioonil endaga teha. Ma nägin ette, et kunagi saabub see päev, kus meil on tervet seina kattev televiisor. Nüüdseks on see olemas, te võite lasta endale paigaldada, kui soovite. Samuti oli mul raamatus merikarbi raadio. Mitmeid aastaid hiljem astusid ühed Jaapani filmiinimesed minu kabinetti sisse ja neil oli kaasas maailma esimene pleier. Nad panid mulle klapid pähe ja ütlesid mitu korda: „„451° Fahrenheiti“, „451° Fahrenheiti“.“ Nii et mingis mõttes leiutasin ma selle pagana pleieri, mis on muidugi suure kassettmaki kõrval kõva sõna.
Kui sa oled mõne loo valmis kirjutanud, võid avastada alles aas taid hiljem, miks sa valisid tegelastele sellised nimed. Need lihtsalt turgatasid sulle pähe. Ma ei teadnud isegi, kust ma selle Montagi võtsin, aga see kõlas toredasti. Tegelikult valisin ma Montagi, sest see oli ühe kirjapaberit tootva firma nimi ja mu alateadvus noppis selle üles. Faber, mille nimeline tegelane ilmub välja romaani teises pooles filosoofina, on pliiatsitootja, aga ma ei taibanud seda enne, kui alles mitu aastat pärast raamatu ilmumist. Sa teed neid valikuid, lootes, et tulevikus osutuvad need mõttekaks – ja enamasti osutuvadki. Sala mander, mis oli kujundina nii romaanis kui ka filmis olulisel kohal, on seotud Prantsusmaa kuninga François I-ga. Tema embleemil oli salamander, mis legendi kohaselt sünnib tuleleekidest. Ja jälle ei olnud see teadlik valik, vaid alateadvus tegutses, aga sain sellele kin nitust hiljem, kui külastasin François I kuningalossi Prantsusmaal ning nägin salamandri bareljeefi koos tuleleekidega. Aga see oli alles tükk aega pärast romaani ilmumist.
Tuumasõja oht oli alles väga värske, kui ma selle raamatu kirjutasin. Hiroshimast oli möödas ainult neli või viis aastat ja me kõik elasime ärevuses, et see uus leiutis võib meid vigastada või hävitada. Parasjagu arendati välja vesinikupommi ja see mõjus meile kõigile ähvardavalt, nii et kirjutamise ajal kõrgus see teadmine justkui sünge
pilvena mu kohal. Aga kui Truffaut hakkas filmi tegema, soovitasin tal ja soovitan ka kõigil teistel aatomipommist loobuda, ma arvan, et teil ei ole seda tarvis. See on üks lisanduv ohuelement, aga tõeline oht peitub teadmiste ja hariduse puudumises.
Mul on kirjastusmaailmas ametlik esindaja, kelle nimi on Don Congdon. Kui ma 53 aastat tagasi naise võtsin, helistas mulle samal kuul Don Congdon, kes töötas ühes kirjastuses toimetajana. Ta ütles, et kavatseb hakata agendiks ja kas minul ei oleks esindajat vaja? Vas tasin, et ainult juhul, kui see inimene on minu esindajaks elu lõpuni. Mina olengi see inimene, ütles tema, sobib, vastasin mina, nii et ta ongi olnud minu agent 53 aastat. Ma niiöelda abiellusin temaga samal aastal, kui ma abiellusin oma naisega. Mul on väga vedanud, et minu elus on need kaks tugisammast. Sellepärast ongi see teos Don Congdonile pühendatud.
Raamatu „451° Fahrenheiti“ ajalugu on kulgenud samamoodi, nagu kõigi minu raamatute oma. Lugejad avastavad mind enda jaoks väga pikkamööda. „451° Fahrenheiti“ esmatrükki müüdi esimese aastaga viis tuhat eksemplari, see oli kõik. Edasistel aastatel müüdi kõvakaanelist kaks tuhat eksemplari, seejärel pehmekaanelist välja annet kümme või viisteist tuhat ja hiljem võib-olla kakskümmend või kolmkümmend tuhat. Nii et kokku teeb see sadu tuhandeid eksemplare, aga seda rohkem kui neljakümne aasta jooksul – see pole mingi bestseller. See on koond-bestseller.
Kui võtta jutuks „451° Fahrenheiti“, tuleb tegelikult rääkida kõigist mu teostest. Igaüks neist on olnud juhus, igaüks on sündinud planeerimata, igaüks on olnud kirg, hullus, suur armastus. Ma olen eluaeg lõbutsenud, ma pole elus päevagi tööd teinud. olen need asjad ära teinud ja siis siirdunud järgmise asja juurde. Ja igaüks mu raama tutest on minu suur armastus. Ükski pole teistest üle. Ja kõik, mis minuga seoses raamatuga „451° Fahrenheiti“ on juhtunud, on preemia selle eest, et ma mängisin seda mängu puhtalt lõbu pärast, et näha, mis imelikud asjad minu ajusoppides peidus on. See kõik on minu jaoks preemia ja mul on selle üle väga hea meel, aga ma tänan Jumalat, et ma lasin alateadvusel ennast juhtida ega püüdnud luua oma karjääri intellekti abiga – vasak või parem, must või valge, üles või alla, mees või naine, ei mingit sellist jura. Ainult mina ja kirjutusmasin ja tulevik.
(Puika, kurš redzēja tumsā) Läti keelest tõlkinud anni l eena kolk ja Carmen karabelnik
Lavastaja: Marta a liide jakovski kunstnik: k ristjan suits
o sades: jan ehrenberg, indrek ojari, külli teetamm, elisabet Reinsalu, p riit p ius, a llan noormets, tõnn l amp, Maris nõlvak
Marta Aliide Jakovskipalun räägi mõne sõnaga oma valitud mater jalist. Mis oli see konks, mis sind selle juurde tõmbas?
„Poiss, kes nägi pimeduses“ on lugu tavalisest poisist, kelle ümber on ebatavaline olukord: tema mõlemad vanemad on pimedad. Veelgi enam, see poiss elab koguni igapäevaselt pimedatele mõel dud keskkonnas, s.o vastavas ühiselamus. Kirjel datud olukord sisaldab endas sedalaadi konflikti, mis annab vaatajale suurepärase võimaluse saa da teadlikuks nende inimeste käekäigust, mõt temaailmast, kes on meie ümber, aga keda nägi jad tihti ei märka. Poisi suhe vanematega annab võtme, mille kaudu mõista mõlema poole vas tutust teineteise ees: nägemisvõime tõttu peaks poiss vanemaid abistama, vanemad aga peavad oma last kasvatama ja samas jätma/looma talle võimalused lapsepõlveks. Poisi arenguloos on helgust, ent mitmelgi juhul võib vaatajal tekki da küsimus pimedusest hingelisel tasandil. Tänu loo dünaamilisusele saab vaatajale loodetavasti selgeks, et kannatus ei saa olla seisund, see on areng: tiibadelt tuleb tsemendihunnik maha ra putada, et jõuda uuele tasandile.
kuidas iseloomustaksid praegust hetke oma lavastajateekonnal? Millised on sind just nüüd huvitavad teemad ja vormid? Olen täis otsingut ja avastamisrõõmu. Teemad ja vormid lähtuvad eeskätt inimestest, kellega ole me ühisel teekonnal. Mind huvitab materjal, mis annab võimaluse mõista või mõista senisest pa remini meie ümber olevaid inimesi, nende prob leeme.
Mida ootad sellest koostööst linnateatriga? Kui lavastus väiksemalgi määral muudab või suunab meie elu, paneb hindama elu teisiti – või maldab vaadata enda sisse ja analüüsida inime seks olemist –, olen õnnelik. Kui protsess käivi tab meid, siis käivitab see loodetavasti ka vaata jat. Koos publikuga jõuame lähemale.
ISS, kES Näg
Esietendus: 11. veebruaril 2023
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)
Kristiina Põllu ja Ivar Põllu. Foto Hele-Mai Alamaa
l avastaja: ivar põllu ( tartu uus teater)
k unstnik: k ristiina põllu ( tartu uus teater)
valguskunstnik: Rene liivamägi
o sades: epp e espäev, p iret k alda, evelin võigemast, sandra uusberg, k aspar velberg, a ndero ermel, a lo kõrve, a rgo a adli
palun anna mõned vihjed, mis laadi lavastust võib linnateatri publik sinult sel kevadel ooda ta?
Kirjutan uue teksti, just neile näitlejatele ja just sellele teatrile sellesse linna sellesse saali. Soovin kirjutada algteksti, millega oleks huvitav proo vides edasi minna koos näitlejatega, nii et päris valmis saab ta ikka mõni nädal enne esietendust. Lavastus on plaanikohaselt pigem visuaalne ja vähese, aga täpse tekstiga. Unistuseks on jõuda puhastatud klaari tekstini, mis on nagu muusika, kus iga noot on õigustatud ja väljajätmist ei saa lubada. Nii et tekst on ühtaegu klaar mõte ja samas osa rütmistatud lavamaailmast. Selline kunstiline taotlus siis, musikaalsete ja tekstist hoolivate näitlejatega Linnateatri töökultuuri juures täiesti teostatav.
kuidas iseloomustaksid praegust hetke oma lavastajateekonnal? Millised on sind just nüüd huvitavad teemad ja vormid?
Ma ise olen sellises kohas, et võiks sama hästi ka lõpetada. Midagi ei pea tegema ega tõestama. Teatrit on väga palju, ühtki lavastust pole juurde vaja, kui see on vaid kohatäide. Aga paratamatult on iga minuvanune inimene juba kellegi jaoks kohatäide või kaubamärk või mööbel. Nii et sellest teadlik olles soovin nii end kui teisi üllatada. Ja olla selles protsessis õnnelik.
Mida ootad sellest koostööst linnateatriga?
Selgust, teravust ja professionaalsust.
Esietendus:
4. märtsil 2023
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)
Lavastaja: Rainer sarnet kunstnik: l aura pählapuu
sades: Rain simmul, indrek sammul, hele kõrve
Rainer Sarnet. Foto Jaan Tootsen
palun räägi mõne sõnaga oma valitud mater jalist. Mis oli see konks, mis sind selle juurde tõmbas?
See on vastuolude konks, mis veab seda teksti läbi aastasadade tolmu ja hoiab värskena. Dosto jevski kujutab inimest, kes peab end kõige targe maks ja kõige alatumaks, kõige tundlikumaks ja kõige egoistlikumaks. Ta räägib meile suurushul lustusest ja kompleksidest, Venemaa ja Euroopa vastuoludest, ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse sasipuntrast, mis juhib poliitikaid, elusid ja ka armastust. Dostojevski loob maailma, kus kehtib armastuse käsk. Armastusest loobumine on suu rim oht ja võitlus – kas hoida kinni või lasta lahti. Kui ka mõistus ütleb, et hoiame armastust, oleme ehk sellest sisimas lahti lasknud. Hävitame kõik ja ise arvame, et liigume tõe poole. ootan seda kohtumist huvi ja hirmuga.
kuidas iseloomustaksid praegust hetke oma lavastajateekonnal? Millised on sind just nüüd huvitavad teemad ja vormid? Nagu ikka, olen seal maal, kuhu konkreetne töö viib. „Põrandaaluse“ puhul sisemise elu kuju tamine, kus väline maailm justkui puudub või ilmneb katkendlikult. „Haige laps“ sündis nii, et Edvard Munch kraapis juba valmis maalilt maha kõik välised detailid, mööbli ja toa, mis ümbritsesid last, et anda edasi sisemist seisundit. Ta murdis maali vormi. Midagi sellist tegi ka Dosto jevski oma „Põrandaalusega“, kus kõik väline on maha kraabitud. See ongi, mis hetkel huvitab –sisemise elu kujutamine. Luua ja murda vormi nii, et ilmneks inimese sisemine elu.
Mida ootad sellest koostööst Linnateatriga? ootan, et oleks üsna tavaline ja kodune atmosfäär, kus on nii nagu koduski, et „kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“. Tavalised asjad ongi kõige haruldasemad.
Esietendus: 25. märtsil 2023
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)
Edvard Munch, "Haige laps" (1907)osades: simo a ndre k adastu, egon nuter, Mikk jürjens, Mart toome, ursula Ratasepp, a nu l amp, a nne Reemann
Renate Keerd. Foto Hele-Mai Alamaa
palun anna mõned vihjed, mis laadi lavas tust võib linnateatri publik sinult sel kevadel oodata?
Loodan, et elusat laadi. See on minu jaoks teat ris kõige olulisem. Muus osas on veel liiga vara rääkida.
kuidas iseloomustaksid praegust hetke oma lavastajateekonnal? Millised on sind just nüüd huvitavad teemad ja vormid?
Mind huvitab alati elu ja kõik sellega seonduv. Müütiline tegelikkus versus argipoeesia ja olme absurd. Vormid muutuvad ja teisenevad, ent inimloomus jääb alati samaks.
Mida ootad sellest koostööst linnateatriga?
Ma üldiselt väldin ettemõtlemist ja liigseid ootusi. Suures plaanis ootan muidugi inimlikku sünergiat, tegemislusti ja avastamisrõõmu, et minek oleks sees. Eks siis näis.
Esietendus: 8. aprillil 2023
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)
Priit Võigemast. Foto Erlend Štaub
Lavastaja: p riit võigemast k unstnik: k airi Mändla
o sades: indrek ojari, p riit p ius, Märt p ius, a ndres Raag, jan ehrenberg, elisabet Reinsalu, Maiken p ius
palun anna mõned vihjed, mis laadi lavas tust võib linnateatri publik sinult sel kevadel oodata?
olen mõelnud, et ammu pole teinud midagi, mis polegi juba valmis näitemäng. Väga tahaks teha midagi täitsa lolli. Et ei hakkaks kõike seda, mis ümberringi toimub, aga eelkõige iseennast liiga tõsiselt võtma.
kuidas iseloomustaksid praegust hetke oma lavastajateekonnal? Millised on sind just nüüd huvitavad teemad ja vormid?
Hetk on üsna põnev. Võiks isegi öelda, et ärev. Välismaiste tunnustatud autoritega olen juba mõnda aega hullanud. oli tore küll, aga nüüd on aeg korraks peeglisse vaadata. Peaks jälle iseenda nabas urgitsema ja vaatama, mida põnevat sinna vahepeal kogunenud on. äkki kõlbab mõni tol murull ilmarahvalegi näidata.
Kinnisvara on üks huvitav teema. Õige mini kodu. Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht... Avastasin enda üllatuseks, et olen oma elus pidanud päris palju kolima. Ainuüksi lavakunstikooli ajal elasin nelja aasta jooksul kaheksas erinevas kohas ja puutusin kokku väga erinevate elutingimustega, rajoonidega, naab ritega, korteri- ja toakaaslastega, omanikega. Tahaksin selles teemas pisut kaevata.
Vormi püüan hoida võimalikult lihtsa. Mida ootad sellest koostööst linnateatriga? ootan ikka ja alati midagi erakordset. ootan, et leiame sellest tühjast ruumist midagi, mida keegi teine pole veel leidnud.
Esietendus: 29. aprillil 2023
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)
Tallinna Linnateatri kompleksi ümberehitus Laial tänaval on jõudnud järgmisesse etappi – kevadeks 2022 said lammutus tööd ja arheoloogilised väljakaevamised tehtud, pidulikult pandi paika nurgakivi ning uue majaosa müürid hakkasid kerkima. Uuenenud teatrimaja, kus tulevikus on ca 11 000 ruutmeetrit pinda ja viis erinevat saali, avab praeguste plaani de järgi publikule uksed 2024. aastal. Kompleks valmib Salto AB projekti järgi, tööd teostab Ehitus5ECo, ehitust rahasta vad Tallinna linn ja Vabariigi Valitsus.
ehitustööde käigus värskendatakse ka linnateatri fassaadi, aga kõik hooned säilitavad oma tuttava ajaloolise ilme.
suurimad muudatused puudutavad kompleksi seda osa, kus varem asusid põrgulava ja l avaauk. Maa alla, põr gulava asemele tuleb linnateatri suurim, 350-kohaline saal, mis säilitab osalt endise põrgulava kuju ja atmo sfääri, kuid saab juurde publikuruumi ning tehnilisi või malusi, kaasa arvatud lavatorn. selle kõrvale valmib üks uus, 100-kohaline black box. sisehoov, kus asus l avaauk, kerkib tänavaga samale tasapinnale ja sinna rajatakse uus vabaõhulava.
uuenduskuuri läbinud ja võimsama tehnilise sisseseade saanud taevalavale hakkab publik edaspidi sisenema teiselt poolt, kuid nagu varemgi on istekohtade paigutamiseks võimalik kasutada mitut erinevat asetust.
p ubliku sissekäik taevalavale, põrgulavale ja black box ’i toimub tulevikus l ai 19 fuajee kaudu, kust varem pääses k ammersaali. samas hoones hakkavad asuma ka riidehoiud ja puhvetid.
p ublikuala asemel hakkavad l ai 21 hoones asuma ametiruumid.
diele kaudu pääseb ka edaspidi väikesesse saali etendusi vaatama.
Anu Konze on aidanud kujundada Linnateatri palet nii otseses kui ülekantud tähenduses juba kolmkümmend aastat. Tema kui grimmi kunstniku ja vanemgrimeerija käe alt käivad läbi kõik Linnateatri lavajõud, lisaks on ta loomingulise isiksusena panustanud teatriellu kostüümikunstnikuna, Teatrisõprade klubi asutajana ja vembuka esinejana, tegutsenud filmide juures, ehete loojana ja õppejõuna. Anu Konze töid on pärjatud mitmete autasudega, nende seas kolm Lin nateatri kolleegipreemiat ja Eesti Teatri Aastaauhind parimale teh nilisele töötajale. Jutuajamine Anuga toimus 27. juunil 2022, vestluse pani kirja Triin Sinissaar.
oled nüüdseks töötanud linnateatris rohkem kui pool elu, aga palun räägi, kuidas see teekond algas – kus kasvasid ja koolis käisid ning kuidas jõudsid teatri juurde?
Pärit olen Tartust, maailma kõige armsamast linnast. Käisin Tartu 5. Keskkoolis ja pärast seda tollases Helene Kullmani nimelises kutsekeskkoolis, õppisin juuksuriks. Ega see amet mind eriti ei paelunud, sattusin selle kooli ja eriala peale pooljuhuslikult, aga arvan ikkagi, et tol hetkel ei olnud paremat ega õigemat asja, mis minu elus juhtuda sai. Kõik sealsed inimesed – õpetajad, kooli töötajad ja mu enda kursusekaaslased –olid tohutult toredad ja andsid mulle ellu väga palju kaasa.
Kaks aastat pärast lõpetamist, kui ma olin töötanud alguses lühikest aega juuksurina, hiljem sealsamas kutsekoolis direktori abina, sain teada, et Vanemuine otsib grimeerijat-juuksurit. Piret Kalda, mu klassiõde ja väga hea sõbranna, vihjas, et kas ma ei ole sellise võimaluse peale mõelnud. Piret ise töötas sel ajal juba Tallinnas, tollases Noorsooteatris, me käisime väga tihedalt läbi ja teatrimaailm oli mind alati köitnud. Võtsingi julguse kokku ja otsustasin minna ennast tööle pakkuma, aga tookord ma ju grimeerija ametit õieti ei osanud. Vanemuise grimmiala juhataja tegi mulle ettepaneku seda kuhugi õppima minna, kuid nõukogude ajal oli grimmi eriala võimalik õppida ainult Moskvas või odessas. Mu suguvõsa liikmed said palju naerda, kui ma teatasin, et kavatsengi odessasse õppima minna, aga mina võtsin asja väga tõsiselt.
Terve suve kasvatasin suhkrupeeti, et raha teenida, müüsin ära kõik asjad, mis andis, riided, käekotid, vööd, mis vähegi kõlbas poodi viia, sest ega vanematel ei olnud ju tollal sellist raha, et nad oleksid saanud minu odessa-reisi kinni maksta. Selle kõrvale joonistasin vajaminevaid pilte portfoolio jaoks ja valmistasin ennast sisseastumiseksamite jaoks ette. Ühel kuumal suvepäeval istusime koos õega rongi peale ja alustasime sõitu odessasse. Enne olin loomulikult Vanemuise teatris sellest kõigest rääkinud. Nõukogude ajal oli võimalus minna teise liiduvabariiki vahetusõpilaseks, mis tähendas, et sind võeti vastu väljaspool tavapäraseid sisseastumiseksameid. Pidin saama sisse ainult oma joonistuste, vestluse ja varasema hariduse alusel. Tegu oli tavalise kutsekooliga, kuhu sai astuda keskhariduse baasil, nii kool ise kui ka see eriala olid väga populaarsed. Seal sai õppida kolm aastat süvendatult grimmi ja butafooriat ja see kõik tundus mulle ülipõnev.
Niisiis, asusin optimistlikult teele, täiesti veendunud, et Vanemuise poolt on kõik paberid korda aetud, sest nii mulle sealt väideti, kuigi ma ei saanud kätte ametlikku dokumenti, mis kinnitaks, et mind võetakse kooli vastu ilma eksamiteta. Kui ma kohale jõudsin, joonistuste rull kaenlas, ei olnud aga keegi minust mitte midagi kuulnud. Vastuvõtus öeldi – ei, teie nime siin ei ole, me ei tea midagi Eestist saabuvast vahetusõpilasest. Kui tahate, kandideerige kõikide teistega koos, peate tegema ajalooeksami ja vene keele eksami. See ehmatas mind ära, ma polnud ju võimeline vene keeles ajalooeksamit andma.
Õnneks oli mul õde kaasas, suutsime üheskoos sellest kõigest toibuda. Sõitsime koju tagasi. Ja jälle mõtlen, et see oli mulle vajalik. Sinnamaani olid mu ümber olnud alati väga toredad inimesed, kes ei olnud mind kunagi alt vedanud, esimest korda olin millegi sellisega silmitsi. Nii et mine tea, milleks see hea oli. otsustasin, et ei lähe ka Vanemuisesse asja sirgeks rääkima ega õiendama. Ju seal tekkis mingi arusaamatus või siis oli see samm minu poolt lihtsalt nii uskumatu, et nad ei vaevunud pabereid korda ajama, sest arvasid, et ma niikuinii ei lähe. Kes ikka läheb odessasse õppima?
Olin niisiis kodus tagasi ja mu vana kool võttis mu uuesti tööle. Direktor Heino ojastu sai aru, kui löödud ma olin, kui rängalt selline asi ühele noorele inimesele võis mõjuda. Ta ütles – endist tööd mul pole sulle enam tagasi anda, aga siin majas on üks ruum, millest oleme mõelnud teha kohviku. Me koolitame siin ehitustislereid ja maalreid, sina ole hea, pane nad tööle ja mõtle välja, milline see ruum peaks olema. Umbes kahe kuu pärast tahaksime avada!
Läksin kohe puhvetipidaja kursustele, tegin puhvetipidaja paberid.
Kooli abiga remontisime ruumi ära ja järgmised kaks aastat pidasin seal kooliõpilastele väikest kohvikut. See oli populaarne ja tore koht, aga tunne oli, et niimoodi need asjad siiski jääda ei saa.
Vanemuine kuulutas uuesti, et nad otsivad grimeerijat. Kogu juhtkond oli äsja vahetunud, oli Linnar Priimäe aeg. Läksingi Priimäe jutule, rääkisin talle oma odessa-loo ära, naersime kahekesi selle üle. Ta pakkus, et tulge mulle hoopis sekretäriks, teil on huvitav elukogemus, olete varem direktori sekretärina töötanud, mul oleks sellist inimest enda kõrvale vaja. Vastasin, et ei, ma tahan ikka grimeerijaks, muidu ei oleks sellel kõigel ju mõtet olnud. Seepeale ütles Priimägi: „Te poleks saanud endale paremat iseloomustust anda.“ Niimoodi saingi Vanemuisesse ja töötasin seal peaaegu ühe hooaja. Miks nii vähe? Sest ajad olid väga segased. Nõukogude Liit lagunes, Eesti Vabariik sündis, piirid avanesid ja mul tekkis tänu sugulastele võimalus minna Kanadasse lapsehoidjaks. olin kohutavalt kahevahel, sest teatris oli just kõik nii hästi ja siis järsku selline pakkumine. Sain aru, et siin ei saa pikalt oodata – kui just praegu avaneb võimalus minna maailma vaatama, siis loomulikult haaran sellest kinni.
Läksin justkui reisile, aga jäin natuke kauemaks kui aasta. Ja selles, mis edasi sai, mängis jälle rolli Piret Kalda. Noorsooteater saabus Torontosse lavastusega „Helene, Marion ja Felix“. Piret tuli mulle külla ja rääkis, et teater otsib grimeerijat ja üldse ootavad ees suured muutused – Elmo Nüganen saab peanäitejuhiks ja Raivo Põldmaa direktoriks. Tulgu mina ka Eestisse tagasi! Paari kuu pärast olingi jälle kodus. Ugala andis Tartus „Armastus kolme apelsini vastu“ külalisetendusi. Istusime minu sünnipäeva ajal meie tagaaias, õunapuud olid õites, rääkisime mu Kanada-reisist. Elmo ütles, et Kanadas on ju kõik väga viisakad, aina küsivad: „Can I help you?“ Naersime selle peale, aga Elmo ütles, et ei, Anu, ma küsin tõsiselt, can I help you? Sul on tööd vaja, ma pakun sulle Tallinnas tööd.
Piret ja Elmo valmistasid mulle ette kohtumise Raivo Põldmaaga. Ma ei olnud Noorsooteatri Laia tänava majas kunagi käinud, arvasin tolle hetkeni, et teater asub Salme tänaval. Jalutasime Piretiga vanalinnas ja Eesti tundus mulle pärast hiiglasuurt Torontot nii tohutult armas. Astusime Vaimu tänavale ja ma nägin meie praegust Linnateatri maja, seda imeilusat fassaadi. Ütlesin Piretile, et sa teed nalja, see ei saa olla Noorsooteatri maja? Piret ütles, et muidugi on, kuidas sa ei teadnud? Astusime Dielesse sisse ja Raivo tuli laia naeratusega vastu. Sel hetkel polnud enam mingit küsimustki, kas ma tahan selles teatris töötada.
aeg, nagu sa ütlesid, oli segane – 1990. aastate alguses ei olnud õieti midagi saada ja kindlasti nappis ka grimmivahendeid. Mis sul esimeste tööaastate kohta meeles on, kas tuli palju nuputada ja leiutada?
Grimmivahendid olid mulle juba Vanemuise ajast tuttavad ja ega palju polnud muutunud. Tõepoolest oli kõike väga vähe. Iga sabaga kamm oli kulla hinnaga, sest asemele neid kuskilt ei saanud. Huulepulgad kasutasime viimse kübemeni ära. Soengute jaoks olid ainult Mai juukselakid, mida tuli käega pudelist pumbata. Tallinnas oli tegelikult natuke parem olukord kui Tartus, sest toonane vanemgrimeerija Mai Mänd oli saanud ühelt Soome ringreisilt ka mõned korralikumad vahendid osta. Aga üldiselt ei ole see mul üldse meeles kui mingi viletsuse aeg, nii põnev ja tore oli. Ma ei mäleta, et Männu, nagu me Maid kutsume, oleks kunagi kaevelnud, vastupidi, tööd tehti sellega, mis oli, ja kui midagi juurde saime, olime õnnelikud. Kõike võeti terve mõistusega. Aga nuputama muidugi pidi ja väga palju nippe olengi tegelikult õppinud Männu kõrvalt nendel esimestel aastatel. Igas mõttes – mitte ainult seda, kuidas teha teatrilavale soengut või grimmi, vaid ka suhtumist. Näiteks, et see, mida grimmitoas räägitakse, jääb grimmituppa. Ma ei kuulnud teda iial kedagi taga rääkimas ja ta ei avaldanud mulle kunagi kellegi teise saladust. Vahel teen Männuga siiamaani nalja, et kuule, räägi mõni väike saladus, aga tema naeratab kavalalt ja teeb teist juttu. Ta õpetas mulle väga palju.
nüüdseks on sinust endast saanud oma ala meister ja koolitaja. Mis on esmatähtis, mida sa püüad oma õpilastele edasi anda? on sul oma kuldse tõed, millest alati alustad?
on küll. Õpetan tõepoolest juba päris palju aastaid Eesti Kunstiakadeemia stilistika ja moedisaini tudengeid. Esimene asi, mis ma neile ütlen, on see, et olge hästi vabad. Mina tutvustan teile, milline oli üks või teine ajastu, aga teie võtke seda loominguliselt. Ma ei taha, et noored tunneksid ennast piiratuna. Sama käib ka koolituste kohta. Kui ma grimmikoolis eksameid hindasin, ütlesin, et ärge laske tujul langeda, kui teie tänane töö ei õnnestunud nii, nagu te lootsite. See on alles teie teekonna algus. Kõik läheb paremaks, kui te ainult tahate. Võtke endaga kaasa kõik see, mis te siit saite, ja suhtuge lustiga sellesse, mida te õpite, muidu see meelde ei jää. Tehke lihtsalt kõik sada korda läbi ja siis saate selle selgeks, ilma et te üldse hoomaksite, et olete õppinud. Ma tahan, et valitseks hea ja avatud õhkkond, et keegi ei kardaks midagi küsida. See ongi ehk peamine, mida ma mõtlen, enne kui uue kursusega kohtun. Mul oli ükskord kursusel poiss, kes tundus olevat väga kinnine. Ta käis kohal ainult kaks tundi
ja rohkem ei tulnud. Loen sellist asja alati natuke oma süüks, et kas ma ei olnud piisavalt huvitav? Aga järgmisel aastal tuli see noormees tagasi, oli palju julgem ja sai erakordselt vahvasti hakkama. Nüüdseks on temast saanud väga hea kunstnik ja stilist, tore on teda jälgida. Mul on tagantjärele hea meel, et ma ei kurjustanud temaga, ei võtnud seda küsimust kunagi üles, et miks ta esimesel aastal loobus. Alati võib uuesti proovida.
l oominguline vabadus on ka sulle endale omane, sa ei ole tegutsenud mitte ainult grimmikunstnikuna, vaid oled kätt proovinud ka lava- ja kostüümikujundustega. „ eesti filmi laulude“ kunstnikutöö eest pälvisid linnateatri kolleegipreemia.
Esiteks on tohutult tore, et Riina Roose mind nii palju usaldas, et kutsus seda kujundust tegema. Ma poleks varem unes ka arvanud, et olen selleks võimeline. Aga see tuli kõik kuidagi loomulikult. Esialgu pidi „Eesti filmi laulud“ olema palju väiksem kava ja mina pidin lihtsalt natuke kostüümide osas nõu andma. Läks aga nii, et mul tuli need kostüümid ise välja mõelda. Alustame ju alati sellest, et eelarve on väga väike ja peab nutikas olema. Jälle väga hea ülesanne, ma leian. Lõpuks tuli välja, et võiksin kujundada ka lava, sest „Eesti filmi lauludest“ saab täismahus lavastus, mitte ainult paar kontserti. See oli vahva ülesanne ja ma olin rõõmus, et see hästi vastu võeti. Kolleegipreemia oli armas üllatus.
Sama toredad on olnud ka teised Riinaga koos tehtud tööd, kus aitasin näitlejatele kostüümid selga saada – „Siuru õhtu 100“ Estonia Talveaias, „osnap“ Linnateatris ja lavakooli tudengite „500 aastat lauluga“ Arvo Pärdi Keskuses. Samuti Diana Leesalu luulelavastus „Kui ühest rinnast nutsime me kaks“ Marie Underi ja Lydia Koidula põhjal Vilde muuseumis. Teha sellist väikest, jõukohast tööd rahulikult, tagasihoidlikult ja oma võimete piires on väga tore kogemus ja ma olen selle eest tänulik. olen mõelnud, et huvitav oleks teha kunagi kujundus mõnel muinasjutul põhinevale lavastusele, näiteks „Lumivalgeke“. Teha natuke vanaaegset, heas mõttes veidi tolmunud teatrit.
sulle meeldib ennekõike vanaaegne stiil?
Jah. Ma ei ole kunagi aru saanud halvustavast terminist „tolmunud teater“. Minu meelest klassikalisele teatrile sobib see väike tolmukiht. Kostüümid, dekoratsioonid, lava – see kõik avab ukse täiesti teise maailma ja ma ei unusta kunagi, et just see mind teatri juures esmalt kõige rohkem võluski. Mulle meeldib väga ka moodne teater, aga mulle meenuvad sageli omaaegse Estonia peakunstniku
Eldor Renteri sõnad, et Mozarti teosed tuleks lavastada ikka tema enda aega, et inimesed, kes saali tulevad, näeksid parukaid ja suurejoonelisi kostüüme, mida nad mitte kusagil mujal ei näe. Kui me lavastame Mozarti muusikat prügikastide vahel, siis oleksime nagu oma tänaval. See mõttekäik on mulle väga sümpaatne. Mind huvitavad väga erinevad ajastud ja see, mis neid iseloomustab, see ongi aine, mida EKAs õpetan. Ajastutega mängida on põnev ja mulle meeldib, kui kostüümid on nutikalt kavandatud. Tõepoolest, mul ei ole midagi selle vastu, kui Tšehhovit tehakse tema enda ajas.
Film on ka ikka täiesti teine maailm. Filmitöö on väga-väga-väga raske. Absoluutselt igal osakonnal on keeruline, ma ei räägi ainult oma tööst. See nõuab sellist kannatlikkust ja keskendumist, et kui ei ole ise kaasa teinud, siis on seda raske sõnadesse panna. Riskid, mis kõik võib valesti minna, on tohutud, neid maandada on paras kunst, aga võib-olla just see erinevus mind võlubki – pinge, mis filmitöö juures valitseb, üleüldine seisund võtete ajal. Esimest korda tegin ma filmitööd seitsetest või kaheksateist aastat tagasi ja selle aja jooksul on palju muutunud. Kõik on läinud väga professionaalseks, raha mängib veel suuremat rolli kui varem. Mõned esimesed filmid sain teha väga mõnusal ajal, kus oli väike seltskond ja rahulikum õhkkond. Ei olnud nii palju välispartnereid, kellega tuleb arvestada. Aga mida mina tootmisest tean! Ma olen lihtsalt üks platsil viibija, katsun oma tööd teha. Huvitav asi on see, kui erinev on teha kaasa grimmikunstnikuna või grimeerijana – grimmikunstnikuna sul on sul tohutu vastutus. Aga ma ei tea oma tutvusringkonnast ka ühtegi grimeerijat, kes ei tahaks ennast esilinastusel pingi alla peita, sest pinge on lõpuni laes – kas kõik läks nii, nagu ma mõtlesin, ega ma ei teinud kuskil mingit viga, mis on pärast saalis hiigelsuurena kõikidele näha? See kehtib muidugi mitte ainult grimmi, vaid kõigi osakondade kohta – kunstnikud, valgustajad, kostümeerijad. Kõigil on iga liigutus oluline, et kukuks õigesti välja, hiljem parandada on raske.
millised filmitööd, olgu siis grimmikunstniku või grimeerijana, on olnud su lemmikud?
Režissööridega on mul väga vedanud. Hästi tore töö oli „November“ Rainer Sarnetiga. Seda tegime üldse teistmoodi, sest rollides ei olnud mitte ainult näitlejad, vaid ka täitsa tavalised inimesed. Põnev oli kaasa elada, kuidas nad vaikselt avanesid ja olid lõpuks võimelised oma teksti ära ütlema. Võttepaigad olid erakordsed. Aga tegelikult ei
saa ainult ühte esile tõsta, olen Raineriga mitu filmi teinud ja kõigist on jäänud head mälestused.
Elmo Nüganeniga tegime koos „Meeletu“ filmi, mille võttepaik oli sügaval Lõuna-Eestis. Jälle põnev koht ja väga tore meeleolu võtteplatsil.
Mõned aastad tagasi oli mul au kuuluda Tanel Toomi „Tõe ja õiguse“ meeskonda. Seal tehti esimest korda väga suurt grimmi, mida Eestis kunagi varem tehtud ei ole. Ka siin oli suur risk, sest ega grimm üksinda ei tee seda tööd ära, mida on näiteks vananemise kujutamiseks vaja, operaator, režissöör ja valgustaja peavad sellega kaasa mängima. Siis see õnnestub.
Sulev Keedusega tegime filmi „Mehetapja“, mis oli ilus ja habras lugu, filmisime väikese seltskonnaga, oli meeleolukas ja hell periood. Tõesti väga toredaid töid on olnud.
lisaks kõigele muule oled väikest viisi ehtekunstnik. sinu imeilusaid puidust prosse võis vahepeal näha rinnas pea kõigil linnateatri naistel ja mujalgi linna peal.
Tore lugu on see, et neid on müüdud isegi Londonis. Astusin seal ühte väikesesse galeriikauplusesse sisse ja see märk oli mul rinnas. Müüja märkas seda ja tahtis neid kohe müügile võtta, nii et saatsingi talle mõned. Aga alguse sai kõik tänu Reet Ausile, kellega me oleme palju ka väljaspool teatrit koostööd teinud, moeetenduste ja muuga. Tema taaskasutuse liin tundub mulle huvitav ja õige, katsun ka ise niimoodi käituda. Ta vajas oma moekollektsiooni juurde väikest ehet ja küsis, kas mina ei tahaks midagi välja mõelda, näiteks ühe väikese prossi. Mul tuli kohe mõte, et see võiks olla puidust, sest olen märganud, et käsitöölistel jääb alatasa materjali üle. Saagisin väikesed kettad ja otsisin üles oma armsad postkaardid, mille olin lihtsalt ilusate piltide või motiivide pärast tallele pannud. Hakkasin katsetama ja tegelikult läks umbes kaks aastat, enne kui jõudsin selle prossini, mis Linnateatris kõigil rinnas oli. See oli vahva aeg ja vahva töö, aga ühel hetkel tuli nii palju ehteid müügile, et ma tõmbasin tagasi, mõtlesin, et ei taha, et nad igas poes saada on ja teiste vahele seisma jäävad. Pealegi jäi ranne lihvimisest haigeks, sest tegin ju kõik käsitsi. Aga natukesehaaval müün neid siiamaani ja mul on alati väga armas neid inimeste rinnas vaadata.
sinu, piret kalda ja anne Reemanni eestvedamisel sündis linnateatrisse ruum, mida tunti kui teatrisõprade klubi. see oli tore omanäoline koht, kus nii teatri- kui ka linnarahvale sündmusi korraldada. aga teie enda klubitegevus eksisteeris tegelikult juba
enne seda? lisaks olete teatris tuntud kui kolmik, kes on läbi aastate korraldanud kõikvõimalikke üllatusetteasteid, vempe jne.
Teater on oma õhkkonnaga ju väga hea pinnas vembuviskamiseks ja väikeseks kollektiivseks naljaks. Aga Teatrisõprade klubi sündis nii, et ühel päeval taipasin, et ma ei saa oma kahe kõige parema sõbranna, Piret Kalda ja Anne Reemanniga, enam üldse kokku. Igaüks käib omaette teatris! Teatasin siis, et me peame moodustama klubi ning kutsusin Anne ja Pireti teatrisse. See, kes valib kuupäeva ja kutsub, käib meil vaheldumisi. oleme nähtud lavastuste kohta ka päevikut pidanud. Ja kui kellelgi meist on esietendus või filmi esilinastus, kutsub ta esmajoones kohale teised kaks. Nii see klubi sündis, lihtsalt vajadusest koos olla, teatris käia ja mõtteid vahetada. Hiljem tuli juba see ruum Linnateatris, mille me otsustasime kõigile kasutamiseks korda teha ja mille Veiko Tubin nimetas meie järgi Teatrisõprade klubiks.
kui ma vaatan teid kolme ja teie laiemat sõpruskonda, siis torkab silma, et olete kõik lausa erakordselt tegusad. kuidas sulle tundub, kas lihtsalt ongi ettevõtlikud inimesed omavahel kokku saanud või annate üksteisele tõuget, et te kõik nii palju jaksate?
Võib-olla tõesti anname üksteisele tõuget. Me oleme Piretiga ju esimesest klassist peale sõbrannad ja harjusime juba koolis sellega, et kui mingisugune idee tuli, siis viisime selle võimaluste piirides ellu. Ja meile sattus ka väga tore klass. Saime teha koolisündmustel agitkavasid või laulunumbreid ja isegi mõned koolipeod ise korraldada. Ma ei planeeri neid asju kunagi pikalt ette, aga kui tuleb väga hea mõte, siis on tore, kui saab selle kellegagi koos teoks teha. Samas, võib-olla on lihtsalt suur juhus, et on kokku sattunud inimesed, kes sedasorti ideede peale süttivad. Ja et ma sattusin siia Linnateatrisse, kus töötavad minu meelest väga-väga toredad inimesed. Siin on kõik olnud kuidagi lihtne ja teostatav.
kas tahaksid lõpetuseks veel midagi lisada, mille kohta ma ehk ei taibanud küsida?
Ma tahaksin öelda, et mulle väga meeldivad minu grimeerijad ja ma tervitan neid kõiki!
a nu konze ja p iret k alda oma juubeli puhul kor raldatud näituse " tule juba siia, ootan sind. a nu ja p iret 100" avamisel linnateatri panso saalis aastal 2016. näitusel olid väljas a nu ehted ja p ireti maalid.
Poola keelest tõlkinud hendrik lindepuu
lavastaja: peeter tammearu
kunstnik: Martin Mikson helilooja: tobias tammearu
va L guskujundaja: jürgen jaam
osades: allan noormets, andres Raag ja peeter tammearu (külalisena)
Sławomir Mrożek, maailmas ilmselt tänaseni tuntuim ja mängituim poola näitekirjanik, pani „Emigrandid“ paberile 1970. aastate alguses, vii bides ise väljarännanuna Itaalias ja Prantsusmaal. Nimetamata jäävas Lääne-Euroopa linnas asuvat kehvakest keldrikorterit on sattunud jagama kaks idaeurooplasest immigranti, üks neist poliitiline pagulane, teine tulnud perele raha teenima. Nen de humoorikas ja terav sõnaline ping-pong paljas tab kaks kardinaalselt erinevat maailmanägemist, ometi jääb mõlema tegelase juures kõlama üks ja seesama, eraldatuse pääsmatu nukrus. Mrożeki näidend mõjub ühelt poolt ajatult, teiselt poolt ak tuaalselt praeguses hetkes, kus nii paljud inime sed üle kogu ilma – olgu siis omal tahtel või saa tuse sunnil – viibivad võõrsil.
Esietendus: 29. jaanuaril 2022
Mängukoht: Hobuveski (Lai 47)
kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses
Jutustuse „Abel Sánchez. Lugu kirest“ („Abel Sánchez. Una historia de pasión“) alusel Hispaania keelest tõlkinud Ruth lias
L avastaja: Margaret sarv kunstnik: Mae k ivilo valguskunstnik: Merily l oss
Muusikaline kujundaja: Mihkel kuusk l avavÕitluse juhendaja: indrek sammul
o sades: tõnn l amp, Märt p ius, Maiken p ius, ursula Ratasepp ja a rgo a adli
„Kas sa tead, mulle tundub, et mind mõeldakse välja.“
„Kas pole ehk kõik see Jumala või kelle tahes une nägu, mis haihtub, niipea kui Tema ärkab, ja selle pärast me palume Teda ning läkitame Temale kii tus- ja ülistuslaule, et Teda uinutada, et hällitada Tema unenägu? Kas pole ehk kõikide religioonide kogu liturgia viis, kuidas äiutada Jumalat Tema unes, et Ta ei ärkaks ega lakkaks meist und näge mast?“
(Miguel de Unamuno, „Udu“, tõlkinud Ruth Lias)
Mis lugu olen ma otsustanud endale jutustada? Mis osa on mulle määratud ja mis osa mängivad teised minu loos? Või mina teiste lugudes? Kas me näeme enda ümber inimesi või osatäitjaid?
Lavakunstikooli tudengid Margaret Sarv ja Roos Lisette Parmas tõid Miguel de Unamuno ajatust religioonifilosoofilisest tekstist lavale oma män gulise versiooni, mis räägib valikute tegemise painest ja eneseotsingute lõppematutest küsi mustest.
Esietendus: 23. oktoobril 2021
Mängukoht : Hobuveski (Lai 47)
kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses
Preemiad: Tõnn Lamp Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest 2022
lavastaja: diana l eesalu kunstnik: k ristjan suits valguskunstnik: emil k allas
M uusikaline kujundaja: veiko tubin a rranžeeringud: Rasmus p uur lauluÕpetaja: Riina Roose Liikumisjuht: oliver Reimann
Romaani „Muusikale“ („Til musikken“) alusel Norra keelest tõlkinud elvi lumet * külalisena
o sades: sander Roosimägi*, helo k aplinski*, Maris nõlvak, ester kuntu*, simo a ndre k adastu, sandra uusberg, a llan noormets, hele kõrve, a lo kõrve, a ndres Raag, evelin võigemast ja Theodor teppo*
Ketil Bjørnstadi romaani „Muusikale“ põhjal on Diana Leesalu loonud lavastuse, mis rää gib pühendumisest eesmärgiga saada parimaks. Aga mida tähendab olla parim tegelikult? on see pigem vabadus või vangistus? Üks ajaloo suuri maid pianiste, Arthur Rubinstein on väitnud, et ta ei harjuta päevas kunagi üle kolme tunni. „Sest on olemas raamatud, mida ma tahan lugeda, naised, kellega ma tahan tutvuda, pildid, mida ma tahan vaadata, vein, mida tuleb juua,“ ütles ta. Aga sel leks, et lubada endale harjutamist ainult kolm tundi päevas, pead sa olema Arthur Rubinstein. Teised harjutavad seitse tundi või kaksteist tundi päevas. Kuid kahtlemata on see ränk hind, mida maksta võimaluse eest olla tipus. Seda enam, et alati harjutamisest üksi ei piisagi. Selleks, et vahendada teistele midagi erakordset, peab kunst nikus olema olemas ka see seletamatu miski … Kuid mis asi see veel on?
„Ma alustan Chopini etüüdidega nagu tavaliselt. Kui mitu korda olen neid juba mänginud? Kolmsada viiskümmend? Viis tuhat? Kui mitu korda on parema käe neljas sõrm mind teise etüüdi kromaa tilistes käikudes alt vedanud? Kui mitu korda ei tundnud ma C-duuris etüüdi nooni võttes lihasevalu?“
Ketil Bjørnstad, “Muusikale”
Esietendus: 5. novembril 2021
Mängukoht : Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)
kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses
Tähelepanu! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.
diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2022
Maris Nõlvak – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest 2022
Allan Noormets – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest 2022
Alo kõrve – Eesti Teatri Aastaauhind auhind parimale meeskõrvalosatäitjale 2022
l avastaja: u ku uusberg k unstnik: Martin Mikson kostüü M ikunstnik: Reet aus va L guskunstnik: emil k allas
o sades: Rain simmul, külli teetamm, Maiken p ius, a ndres Raag, indrek sammul, k ristjan ü ksküla*, a ndero ermel, evelin võigemast, hele kõrve, epp e espäev, a llan noormets, Mart toome, a lo kõrve, a rgo a adli, Märt p ius, Mikk jürjens, k alju orro, hardi Möller*, a ndo tammsaar*, jarko Rahnel*, jasper Roost* ja jaak k aljurand*
Vene keelest tõlkinud ernst Raudsepp
28. märtsil 1868. aastal sündis Nižni Novgorodis tisleri perekonda poiss nimega Aleksei Maksi movitš Peškov, kes läks hiljem maailma kirjan duslukku kui sotsialistliku realismi suurkuju Maksim Gorki (1868 1936).
„Põhjas“ etendus esmakordselt Moskva Kunsti teatris aastal 1902, mil noorest autorist ei olnud veel saanud mõjuvõimsat poliitilist figuuri ega ikooni, ning andis suure tõuke Gorki karjäärile. Polüfoonilises, rikkalikus laadis kirjutatud „Põh jas“, mis on rajatud peamiselt tugevatele karakte ritele, erineb omajagu Gorki hilisemast, ideoloo giliselt karmimast loomingust. Liialdamata võib seda nimetada Gorki kõige tuntumaks näiden diks, mis on andnud alust tuhandetele käsitlustele üle maailma.
Näidendi tegevus toimub vaeste öömajas, mille peremees Kostõljov üürib keldrikorrusel voodi kohti neile, kes endale paremat eluaset lubada ei saa. Mõistagi kogub niisugune ühiselamu oma katuse alla kireva seltskonna, kelle hulgast võib leida nii käsitöölisi ja turukaubitsejaid kui ka pikanäpumehi ja tänavatüdrukuid, sekka mõni vaesunud aristokraat või kunstitegelane.
Tõde on põhjas.
Esietendus: 24. märtsil 2018
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) kestus: 3 tundi 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses
NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.
Preemiad:
Uku Uusberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2019
Martin Mikson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest 2019
Allan Noormets – Eesti Teatri Aastaauhind parimale meeskõrvalosatäitjale 2019
(The Children)
Lavastaja: elmo nüganen k unstnik: Reinis suhanovs ( l äti)
va L guskunstnik: k ristjan suits
kostüümikunstnik: Reet aus Muusikaline kujundaja: Riina Roose h e L ikujundaja: a rbo Maran
o sades: epp e espäev või p iret k alda, a nne Reemann ja peeter tammearu (külalisena) või hendrik toompere ( e esti draamateater)
Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vana jumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose.
Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama. Ning küsima endalt: mis on minu vastutus, mis on minu või muses ja mis on see, mida ma tahan tulevastele põlvedele maha jätta?
Esietendus: 1. veebruaril 2021
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) kestus: 2 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses.
autor, L avastaja ja kunstnik: pascal Rambert o sades: külli teetamm ja evelin võigemast (Sœurs)
Prantsuse keelest tõlkinud triin sinissaar
Õde võib olla su kõige lähedasem inimene või su kõige tigedam vaenlane. Või siis mõlemat korraga. Pascal Rambert toob lavale kaks õde –üks neist ajakirjanik ja teine inimõiguste aktivist – vahetult pärast nende ema surma. oota matu taaskohtumine muutub vastasseisuks, kus käiku lastakse kõik relvad, ükski mälestus pole püha, ükski piinlik ega valus teema ei jää päe vavalgele kiskumata. Kildhaaval kujuneb pilt ühest prantsuse haritlaste perekonnast, mille iga liige on tahtnud omal moel maailma muuta, ning nende kirglikkusest, valust, hirmust, armastusest ja elujanust.
ÕEd
Esietendus: 8. detsembril 2020
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)
kestus: 1 tund 30 minutit, ühes vaatuses
Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse lühiajaliselt vilkuvat valgust.
Preemiad: Evelin võigemast – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2021
lavastaja ja M uusikajuht: Riina Roose L avastaja abi: a nu l amp kunstnik: k ristjan suits kostüümikunstnik: a nu konze
tantsuseaded: sirli k riis-k alm a rranžeerija: jaak jürisson va L guskunstnik: teet orupõld h elikujundaja: haar tammik
mängivad: hele kõrve, sandra uusberg, Maiken p ius, a ndero ermel, a rgo a adli, Mart toome, k aspar velberg, indrek ojari, simo a ndre k adastu, klahvpillidel jaak jürisson ja Riina Roose
Voldemar Pansot teatakse kui lavastajat, näitlejat ning teatriteadlast ja pedagoogi, vähem tuntakse teda aga kui reisimeest, muusikaarmastajat ja föl jetonisti. Eesti teatri suurkuju 100. sünniaasta päeva tähistamiseks valminud muusikalavastus, mis jutustab meile tema elust ja ajastust, ammu tas inspiratsiooni just Panso vähemtuntud külgedest.
lavastus sobib vaatamiseks ka nooremale publikule!
oSNAP Esietendus: 25. novembril 2020
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses
Preemiad:
Haar Tammik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2021
Lavastaja: diana l eesalu k unstnik: jaagup Roomet va L guskunstnik: Rene liivamägi v ideokunstnik: l auri urb h elilooja ja M uusikaline kujundaja: a rdo Ran varres h e L ikujundaja: a rbo Maran
o sades: p riit p ius, a nu l amp, egon nuter, indrek ojari, a rgo a adli, k alju orro, tõnn l amp, a ksel ojari*, egert k adastu*, a ndo tammsaar*, jarko Rahnel*, joonas eskla*, külli pavelson* või ingrid noodla* ja Margus Mänd*
1931. aastal kutsus noor advokaat Hans Litten tunnistajapinki Adolf Hitleri ning ristküsitles teda seoses pruunsärkide vägivallategude ja agressiivse retoorikaga. Hitler ei andestanud talle seda avalikku alandamist ja kui natsid 1933. aastal võimule tulid, oli Litten üks nende hulgast, kes Riigipäevahoone põlengu ööl toimunud arreteerimislaine käigus omaenda kodus kinni võeti ja ära viidi. „Nad tulid keskööl“ on lugu sellest, kuidas ühes kultuurses Euroopa suurriigis saavad võimule kurjategijad, ja ühe ema väsimatust võitlu sest oma poja nimel.
NAd TULId kESkööL
Esietendus: 24. oktoobril 2020
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12)
kestus: 3 tundi 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses
Tähelepanu! Lavastuses kõlavad püstolilasud ja kasutatakse lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu).
diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2021
Jaagup Roomet – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest 2021
Anu Lamp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2021
Priit Pius – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2021
kalju orro – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2021
(Variations énigmatiques)
Prantsuse keelest tõlkinud Margus alver
Lavastaja: a rtjom garejev ( vene teater)
k unstnik: Rosita Raud ( e esti noorsooteater)
va L guskunstnik: teet orupõld
oPeraator: nikolai a lhazov ( vene teater) v ideokujundaja: l auri urb
o sades: egon nuter ja a ndrus vaarik ( endla teater)
Väikesel Norra mere saarel, suure maailma saginast eemal elab ekstsentriline kirjanik, Nobeli preemia laureaat Abel Znorko. Kui tavaliselt on tema vil jeldavaks žanriks olnud filosoofiline romaan, siis tema viimane raamat koosneb kirglikest armas tuskirjadest, mida ta on vahetanud paljude aastate jooksul kellegi Eva Larmori nimelise naisega. Ühel päeval saabub kirjanikuga intervjuud tegema väikese maakonnalehe ajakirjanik Erik Larsen, kellel on raamatu kangelanna kohta mitmeid küsimusi esitada. Sealt saab alguse psühholoogiline kassihiire mäng ümber armastuse ja valede, kusjuures rollid vahetuvad nii mitmelgi korral.
ENIgMA vARIATSIooNId
Esietendus: 14. detsembril 2019
Mängukoht: Hobuveski (Lai 47)
kestus: 2 tundi, ühes vaatuses
Preemiad: Egon Nuter – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020 Andrus vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020
Lavastaja: elmo nüganen k unstnik: k ristjan suits
kostüü M ikunstnik: Reet aus
valguskunstnik: neeme jõe Muusikalised kujundajad: Riina Roose ja jaak jürisson helikujundaja: a rbo Maran
(Kollektivet)
Taani keelest tõlkinud eva velsker * külalisena
o sades: hele kõrve, indrek ojari, Rain simmul, külli teetamm, sandra uusberg, ursula Ratasepp, a ndres Raag, aurora a leksandra künnapas* ja Marko Matvere*
Abielupaar Erik ja Anna otsustavad proovida lillelaste eluviisi ning kolida ühes teismelise tütre Freja ja paari väljavalituga suurde majja, alustamaks kooselu ühise katuse all. Nad eeldavad, et kõik värske kommuuni liikmed on võluvad, tolerant sed, targad, soojad ja lahked inimesed. Mis saaks valesti minna? Samal ajab otsib uue elukorralduse keskel üksi jäänud Freja oma identiteeti täiskasva nute maailmas, kus kõik on lubatud … „Kommuun“ jõudis esmakordselt lavale 2011. aas tal Viini Burgtheateris. Thomas Vinterbergi ja Mogens Rukovi kahasse kirjutatud näidend on inspireeritud Vinterbergi kommuunis veedetud lapse- ja nooruspõlvest.
Esietendus:
7. detsembril 2019
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava (Salme 12) kestus: 2 tundi ja 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses
Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest 2020 kristjan Suits Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2020
Riina Roose ja Jaak Jürisson Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2020, Eesti Teatri Aastaauhind parima muusikalise kujunduse ja originaalmuusika eest sõnalavastuses 2020
Hele kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020 Aurora Aleksandra künnapas –Tallinna Linnateatri kolleegipreemia: eripreemia 2020
Lavastaja: p riit p ius k unstnik: k ristjan suits h elilooja ja M uusikaline kujundaja: a ndres kõpper valguskunstnik: Mari-Riin paavo ( ugala)
(The Ritual Slaughter of Gorge Mastromas) Inglise keelest tõlkinud anu lamp * külalisena
o sades: Märt p ius, liis Remmel, tõnn l amp, evelin võigemast, a llan noormets, Mikk jürjens ja jasper Roost* või k arl-Markus p ihlakas*
Ühel tähendusrikkal hetkel saab noor Gorge Mastromas aru, et nüüd seisab ta küsimuse ees: kas ela da oma elu hea inimesena, tehes otsuseid eetikast ja empaatiast lähtudes, või valida teadlikult valetami se ja manipuleerimise rada ning minna üle laipade? Ja kui valetada, siis kui suurelt? Ning kui minna üle laipade, siis kui palju raha ja võimu on sellega võimalik kokku ajada? Näib, et väga palju, isegi hoo mamatult palju. Gorge Mastromas otsustab riski da. Sest mida tal oleks kaotada? Või … keda?
Dennis Kelly terav ja isikupärases stiilis kirjutatud näidend valmis 2013. aastal. Kelly on üks praegu se aja edukamaid briti dramaturge, Linnateatri re pertuaaris on olnud ka tema näidend „Armastus ja raha“.
RITUAALNE TAPMINE Esietendus: 19. oktoobril 2019
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)
kestus: 2 tundi ja 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses
l avastaja: elmo nüganen k unstnik ja valguskunstnik: k ristjan suits
(Kantas) Leedu keelest tõlkinud tiiu sandrakMuusikalised kujundajad: Riina Roose ja jaak jürisson h e L ikujundaja: a rbo Maran
o sades: k alju orro, egon nuter, a rgo a adli, a ndrus vaarik ( endla teater), indrek ojari, a lo kõrve, elisabet Reinsalu, ursula Ratasepp, epp e espäev või külli teetamm ja a ndero ermel
Ida-Preisimaa, Königsberg, aasta 1784. Tunnustatud filosoof Immanuel Kant elab range päevaplaani järgi, kus on paika pandud aeg töötegemiseks, õpilastega kohtumiseks, jalutuskäiguks jne. Ta sööb ainult ühe korra päevas, kuid see-eest kestab lõunasöök mitu tundi. Eine möödub alati sõprade, Königsbergi tähtsamate meeste seltsis. Vestelda on lubatud kõigest, ainult mitte tööst. Äkki tõuseb aga ühetaoliselt kulgevate päevade seast esile üks, mil miski näib justkui teisiti või valesti olevat. Ilm on novembrikuu kohta ebatavaliselt selge ja meeste seltskonna rahulikku omavahelolekut kipuvad häirima mitmed kutsumata külalised, nende hulgas ka kummastava nimega noor šotlanna. Kõik see äratab „Puhta mõistuse kriitika“ autoris tunde, et võib-olla on ta elus millestki väga olulisest mööda vaadanud.
Esietendus: 13. aprillil 2019
Mängukoht : Hobuveski (Lai 47)
kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses
kristjan Suits – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavakujunduse eest 2020, Eesti Teatri Aastaauhind parima kujunduse eest 2020
Riina Roose ja Jaak Jürisson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest 2020
Egon Nuter – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020
Elisabet Reinsalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia naisnäitlejale 2020 Andrus vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia meesnäitlejale 2020
(Die Wunderübung)
Saksa keelest tõlkinud piret pääsuke
Lavastaja: peeter tammearu
k unstnik: Martin Mikson
va L guskunstnik: Merily l oss
Muusikalised kujundajad: feliks kütt, a ndres r aag, peeter tammearu
v ideokujundaja: l auri urb
o sades: p iret k alda, a ndres Raag, k aspar velberg
Mida teha, kui tunned, et su süda on abieluaastate jooksul sulgunud ja sa ei suuda ega taha seda enam oma abikaasale avada? Kas võtta armuke, su kelduda töösse, pühenduda lastele, minna lahku … või proovida leida lootusekübet suhtenõustaja juures? Joana ja Valentin otsustavad viimase va riandi kasuks.
Daniel Glattaueri näidend on südamlik komöödia teineteisest võõrandunud abielupaarist ja terapeudist, kes paneb nad üsna ootamatusse olukorda.
SüdAMEHARJUTUS
Esietendus: 19. jaanuaril 2019
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12)
kestus: 2 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses
(Avant de s’envoler)
Prantsuse keelest tõlkinud kadi herkül
Lavastaja: hendrik toompere ( e esti draamateater)
k unstnik: jaanus l aagriküll
h e L ikujundaja: nikita Šiškov
o sades: a nne Reemann, a ndrus vaarik ( endla teater), elisabet Reinsalu, sandra uusberg, ursula Ratasepp ja p riit p ius
sajab vihma on soe sajab vihma on soe sajab vihma sa ootad neid ja sa näed kuidas nad tulevad ja kõik tulevad ja kõik on nii nagu kunagi oli
Mõni paar jääb kokku vaid mõneks aastaks, mõni paarikümneks. André ja Madeleine on elanud koos enam kui pool sajandit. Näib pea võimatu kujutada neid ette teineteiseta – neist on saanud üks. Ent kellelgi pole aja eest pääsu ning para tamatult kergitavad mõtted tulevikust üles küsimuse: mis juhtub siis, kui üks lahkub enne teist?
Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid kaasaegseid autoreid kogu maailmas. „Mineku eel“ on segu tragöödiast ja farsist, milles autor alatihti vaatajal tooli alt tõmbab. See on labü rint, kus me jahime tõde, aga niipea, kui tundub, et oleme tal sabast kinni saanud, võtab see teise vormi ja libiseb minema.
Esietendus: 27. oktoobril 2018
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse väike lava (Salme 12) kestus: 1 tund 50 minutit, ühes vaatuses
Tähelepanu! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.
Preemiad:
Andrus vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale meespeaosatäitjale 2019 Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale naiskõrvalosatäitjale 2019
Täishinnaga pilet 25 € (üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet 20 €
Salme kultuurikeskuse suure lava rõdu pilet 22 € (üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet 18 €
Toodud hinnad ei kehti eriprojektidel. Teatril on õigus teha muudatusi mängukavas ja piletite hindades. Tallinna Linnateatri piletid on müügil Piletilevis ja Linnateatri kassas. Piletilevist ostes lisanduvad piletihinnale Piletilevi teenustasud vastavalt valitud müügikanalile. Täpsem info Piletilevi kodulehel.
e r 11.00-19.00, l 15.00-19.00 ning tund enne etenduse algust. kassa: 665 0800 kassa@linnateater.ee Müügijuht: Kristin Saar 665 0888 k.saar@linnateater.ee
Piletite müükilisamise kohta info saamiseks liituge teatri uudiskirjaga, vajutades kodu lehe (www.linnateater.ee) jaluses nuppu “Lii tu uudiskirjaga”.
Piletite eest saab tasuda sularahas, makse kaardiga või ülekandega kolme päeva jook sul alates broneeringu tegemisest.
Broneeringuid on võimalik teha Linnateatri kassa telefonil 665 0800. Kuu alguse müügipäeval e-posti teel pileteid ei broneerita.
Linnateatris esinevad külalisteatrid vastu tavad oma piletite müügi korraldamise eest ise.
saaja: Tallinna Linnakantselei konto number: EE311010220061053015 viitenumber:5228000203999915 selgitus: broneerija nimi, etenduse nimi ja toimumise kuupäev
Tasutud piletid saab kätte Linnateatri kassast kuni etenduse alguseni.
koLLEk TIIv TELLIMUS algab üldjuhul 11 piletist, erandjuhtudel jätab teater endale õi guse seda arvu piirata. Kollektiivtellimused registreeritakse kassa e-posti teel ja rahuldatakse vastavalt võimalustele. Broneeritud kollektiivtellimuste piletid tuleb välja osta hiljemalt 3 nädalat enne etenduse toimu mist. Teatril on õigus tähtajaks välja ostmata broneeringud tühistada.
20 ja enama õpilasega teatrisse tuleku kor ral on õpetajale pilet tasuta. Piletite bronee rimiseks võta ühendust Tallinna Linnateatri kassaga e-posti teel kassa@linnateater.ee või 665 0800.
ETENdUSE äRAJääMISE koRRAL vahetatakse piletid ümber või ostetakse tagasi viie kuni kümne tööpäeva jooksul. Küsimuste ja pretensioonidega palume pöör duda müügijuhi poole.
Tallinna Linnateatri kinkekaardid on müügil Linnateatri kassas (Salme 12).
Kinkekaardi saab vahetada Tallinna Lin nateatri etenduste piletite vastu. Soovitud kuupäeval kohtade garanteerimiseks bro neerige piletid vähemalt kolm nädalat enne etenduse toimumist.
Broneeringuid saab teha teatri kassa telefo nil 66 50 800 või meili teel kassa@linnatea ter.ee.
Broneeritud piletid palume kinkekaardi vastu vahetada hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast broneeringu tegemist.
Kinkekaartide eest on võimalik osta eten duste pileteid ka Linnateatri kodulehelt, sisestades kinkekaardil oleva koodi.
Kinkekaart ei ole tagastatav, muudetav ega osaliselt kasutatav, samuti ei saa seda raha vastu vahetada.
Kui ostu hind on suurem kinkekaardi väärtusest, palume puudujääva osa juurde tasuda. Kui kinkekaardi väärtus on suurem ostetud piletite summast, ei kuulu ülejääv osa rahas tagastamisele.
Kinkekaart ei kehti külalisetendustele ja eriprojektidele.
Palume etendusteks aegsasti kohal olla, uksed ja kohviku avame tund aega enne etenduse algust.
Teater jätab endale õiguse muuta mängu kava ja publikukohtade paigutust, juhul kui koroonaviirusega seotud reeglid riigis seda eeldavad.
Teeme kõik selleks, et meie töötajad ja vaatajad oleksid terved. Teatris on tagatud võimalused desinfitseerida ja pesta käsi, samuti puhastame ja tuulutame oma ruume tavapärasest tihedamalt. Siiski soovitame riskigruppi kuuluvatel isikutel vajadusel teatrikülastus edasi lükata kuni nakkusohu kadumiseni.
Haigestumise korral palume tungivalt kõiki piletiostnuid jääda koju. Teatril on õigus haigussümptomitega inimesi saali mitte lasta. Pileteid küll tagasi ei osteta, aga vahetame olemasoleva pileti vasta valt võimalustele hilisema etenduse vastu. Haigussümptomite korral palume hiljemalt etenduse päeval kella 13.00-ks kassaga ühendust võtta ja saata oma pileti andmed. Hetkel kehtivate CoVID-reeglite kohta leiad uusima info meie kodulehelt www.linnateater.ee/covid.
Laial tänaval asuv Hobuveski on Tallinna Linnateatri mängupaigaks olnud juba alates 2003. aastast. Hobuveskit, nagu nimigi ütleb, on aegade jooksul kasutatud hobujõu abil jahu jahvatamiseks, aga ka näiteks suurtükiväe komando ja oleviste koguduse laoruumina. Tänaseks on Hobuveskis esieten dunud ridamisi lavastusi, lisaks toimunud palju külalisetendusi ja muid sündmusi. Et hoonest saaks tõeline teatrisaal, viidi 2017. aastal Hobuveskis läbi suured restauree rimistööd, mille tulemusel leidis aset ühe ajaloolise vanalinna hoone uuestisünd.
Hobuveskis mängitakse lavastusi „Polkovniku lesk“, „Emigrandid“, „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“, „Enigma variatsioonid“ ja „Kant“.
Salme Kultuurikeskus on Linnateatri ajutine kodu Laia tänava maja remondi ajaks. Kunagi J. Tombi nimelise kultuuripalee nime kand nud hoone on Linnateatrile, oma aegsele Noorsooteatrile vana tuttav, just seal asus teatri põhilava aastatel 1966–1992. Seekord on Linnateat ril Salme Kultuurikeskuses lisaks suurele lavale kasutada ka kolman dal korrusel värskelt välja ehitatud väike lava. Viimane moodustub kahest kaks kõrvuti asetsevast black box’ist, mis on käigus vaheldu misi – see annab teatrile võimaluse mängida etendusi tihedama graafi kuga ja planeerida paremini etteval mistavaid töid.
Suurel laval mängime lavastusi „Tiit Pagu“, „Revident“, „451° Fahrenheiti“, „osnap", „Nad tulid keskööl", „Kommun" ja „Põhjas".
Väikesel laval on mängukavas lavastused „Regina madre“, „Muusikale“, „Lapsed“, „Õed“, „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“, „Südameharjutus“ ja „Mineku eel“.
SALME KULTUURIKESKUS asub Tallinna linna tasuta parkimise alal. Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/tallinn
HoBUVESKI ees kehtib tavapärane vanalinna parkimiskorraldus (6 eurot tunnis, tasuline ööpäevaringselt). Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/tallinn
Lisaks asuvad vanalinna servas jalutuskäigu kaugusel järgmised parklad:
Tsoon P4
Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 1,25 eurot. Kalendripäev maksab 10 eurot. Vaata lisa: www.parkimine.ee
Eripakkumine Linnateatri publikule kehtib iga päev kell 17.30–00.00.
3 tundi parkimist maksab fikseeritud tasu alusel 2 eurot.
Soodushinnaga teenuse aktiveerimiseks tuleb saata sõnum sisuga: auto number, tühik, linnateater (Näide: 123ABC linnateater) numbrile 1902. Kolme tunni täitumisel jätkub teenus tavatariifi alusel: 30 minuti maksumus on 1,25 eurot. Parkimisteenuse lõpetamiseks tuleb helistada numbril 1903.
AS EURoPARK
TASULINE VALVETA
PARKLA VÄIKE-RANNAVÄRAV 6:
Tsoon EP133
Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 1,5 eurot. Vaata lisa: www.europark.ee
Salme 12
Suurtoetajad
Toetajad ja koostööpartnerid
Publikut kostitavad
Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures tegutseva
Leida Rammo Linnateatri fondi eesmärgiks on toetada Tallinna Linnateatrit ning tunnustada teatri loomingulist kollektiivi.
Fondi poolt jagatud preemiate laureaadid: k ü LL i t eetamm ja i ndrek ojari (2016) ePP e esPäev (2017) aL o kõrve (2018) h e L e kõrve (2019) eve L in võigemast (2020) kasPar ve L berg (2022)
Annetusi Leida Rammo Linnateatri fondile saab teha: Saaja: Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond Pank: EE672200221001101347 SWEDBANK Selgitus: Annetus Leida Rammo Linnateatri fondi
