Teine tulemine
Kolmas tulemine
Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond jõudis 1918. aasta hilissuveks veendumusele, et nii Saksamaa
OLAVI GRÜNBERG
Paraku ei suudetud õiguskaitsesse tekitatud tühimikke täita mahus, mis oleks katnud uute ohtudega koosolekul kinnitati veel kord kaasnevad vajadused. 1917. aasta Tallinna Elanike Omakaitse organiaugustis langes sakslaste kätte Riia seerimise olulisust ning võeti vastu ja sealne rinne hakkas lagunema. Johan Pitka ja Eduard Saarepera Taanduvate demoraliseerunud, koostatud põhikiri. Valiti ka üheksaosaliselt bolševismipisikust nakaliikmeline juhatus. Juhatuse esitunud Vene sõdurite jõugud hakkameheks valiti Eduard Saarepera ja sid ohustama Lõuna-Eesti linnu ja tema abiks Johan Pitka, sekretäriks maakondi. Loomulikult muutusid sai advokaat Leonhard Saar-Keerd. ka pealinlased sügavalt murelikuks, Tegelikuks võtmeisikuks ja protsesnäiteks kontradmiral Johan Pitka on side ohjajaks jäi aga Johan Pitka (Kui oma mälestustes kirjeldanud, kui… , 1938). das Tallinna linnavolikogu arutas Selleks ajaks olid arvestatavad tõsiselt plaani evakueerida osa elaomakaitseüksused tekkinud ka Võnikkonnast koos varaga Soome või rus, Viljandis, Pärnus ja mujal. Olulilausa Permi kubermangu Venemaal ne on märkida, et keskset juhtimist (Kui … , 1938). ei tekkinud ning omakaitse tegevust nüüd näitas eestlastele omane korraldati lokaalselt, kogukonniti. oskus kriisiolukorras koonduda Pärast enamlaste riigipööret ja iseformeeruda end juba täies 1917. aasta novembris, mis viidi hiilguses. 1917. aasta augusti lõpus läbi punakaardi (kommunistlik toimus Tallinnas advokaat Leonhard Saar-Keerdi korteris koosolek, kus moodustati Tallinna Elanikkude Omakaitse Asutav Komitee. Septembri esimestel päevadel peeti aga Tallinnas Brookusmäel (nüüd Olevimägi) asunud Eesti Sõjaväelaste Kodu ruumides Eesti tähtsamate asutuste esindajate kogunemine, kus toetati kodanikualgatuse korras loodavat korrakaitsestruktuuri. 1917. aasta 18. septembril toimus samas hoones Brookusmäel juba Omakaitse asutamiskoosolek. Kogunemisel oli esindatud 76 organisatsiooni ja asutust. Ei saa jätta märkimata, et uue kaitsestruktuuri loomise vastu tundsid erilist huvi varakama kodanikkonna esindajad ja näiteks Tallinna kojameeste seltsi Tallinna Omakaitse liikmed lahkusid demonstratiivselt (Bürgerwehr koosviibimiselt, nimetades päevaReval) varrukalint Eesti korras olevat ettevõtmist „pursuiSõjamuuseulikuks“ (Peterson,1933). Kõnealusel mi kogust
miilits, mille isikkoosseis koosnes peaasjalikult mitte-eestlastest) toel, tembeldati Omakaitse kontrrevolutsiooniliseks (mida see vaieldamatult oligi) ja keelustati. Organisatsioon läks põranda alla ja tegutses seal varjatult kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni 24. veebruaril 1918. Tallinna Omakaitse tähelepanuväärsemad väljaastumised jäidki 1918. aasta veebruarikuu ärevatesse lõpupäevadesse. nimelt püüdis sakslaste eest taanduv enamlik element kombekohaselt kasutada põletatud maa taktikat ja jätta endast maha katva tühjuse. Suuresti tänu Omakaitsele suudeti toona Tallinnas (ja mitmel pool mujal Eestis) ära hoida suurem kaos ja häving ning nendesse päevadesse jääb ka Omakaitse esimeseks ja heroilisemaks lahinguks peetav mõõduvõtt punastega Tallinna elektrijaama juures. nimetatud episoodis hõivasid omakaitselased pealinna elektriga varustava käitise ja vaatamata kaotustele suruti tunde kestnud tõrjelahingus tagasi punamadruste katsed objekti purustada (Treufeldt, 1933).
AJALUGU
sused tekkisid ka paljudes teistes kohtades peale Tallinna. Ühtaegu oli alanud miilitsa loomine ja enamik vabatahtlikke korravalvureid liitus ajapikku rahvamiilitsaga. Umbes 2000meheline miilits suutis ilmselt tagada mingigi avaliku korra ja karjuv vajadus vabatahtliku kaitseorganisatsiooni järele esialgu taandus.
Tallinna linnavolikogu alustas juba 1917. aasta märtsis kuritegevuse taltsutamiseks enesekaitseorganisatsiooni loomist.
8 | 2017
39
