Militaarturism
Metsavendade jälgedes Rapla- ja Pärnumaal Suvisel puhkus- või ringreisil jääb alatihti tee äärde muude mälestiste kõrval ka sõjaajaloolisi paiku ja objekte. Alljärgnev ülevaade annab teavet mõningatest praegusel Raplamaal ja Pärnumaal paiknevatest metsavendlusega seotud punkrikohtadest ja mälestuskividest, et teeline oskaks neid leida ja saaks ka teada, mis seal paigas juhtunud on.
Lillenurm oli varjul olnud 1941. aasta Punaarmee mobilisatsioonist saadik.
MARTIN ANDRELLER metsavendluse uurija
T
eise maailmasõja lõppedes läksid tuhanded inimesed Eestimaal metsadesse või asusid end muudes tingimustes varjama. Metsavendade koguarvuks on arvatud 15 000, nendest 2002 kohta on teada, et nad hukkusid kas metsas või laagrites. Langenute nimistu on muidugi ebatäielik ja lõpuni valmis ei saa see kardetavasti kunagi. Siiski on võimalik seda veel tänapäevalgi täiendada ja ekslikke andmeid parandada.
MEHIS BORN
Üks korralik viit ütleb rohkem kui tuhat sõna
Metsavendluse esimene laine oli aastail 1945– 1946, kui võitlus oli kõige vihasem: siis loodeti veel kohe-kohe tulevatele muutustele geopoliitikas. Neid muutusi aga ei tulnud. Pärast lühikest vaiksemat perioodi elavnes metsavendade tegevus 1949. aasta märtsiküüditamise järel. Märtsis 1949 viidi Eestist ära üle 22 000 inimese. Metsavennad asusid oma pereliikmete, sugulaste, sõprade ja abistajate eest kätte maksma. Võitlemine, relv käes, lõpes valdavalt 1950ndate esimesel poolel, kuigi üksikuid lahinguid peeti hiljemgi ning veel 1980. aasta varakevadel leiti Läänemaalt Oru vallast Vedra külast Johannes Lillenurme surnukeha.
Eesti relvastatud vastupanu ei olnud organiseeritud samal tasemel kui lõuna pool – Leedus ja Ukrainas. Keskne juhtimissüsteem ei olnud Saksa okupatsiooni eel ega ajal välja arendatud, mistõttu tuli seda alles looma hakata. Üheks Eesti mastaabis kõige kaugemale jõudnud ja ilmselt suurimaks arenenud metsavendade organisatsiooniks oli Relvastatud Võitluse Liit (RVL), mis asutati millalgi 1946. aasta suvel Läänemaal Vigala vallas (praegu Raplamaa territoorium). RVLi eestvedajad panid kokku põhikirja ja tegevusjuhendid nii vallaorganisatsioonide juhtidele kui ka lihtliikmetele. Organisatsiooni iseloomustabki võib-olla natuke liiga suur bürokraatia, mis mängis oma osa ka RVLi hävitamises. Organisatsiooni struktuur oli lihtne, üldjuhile allusid keskuse turvaüksus, sidemehed-luurajad ja käsuliini pidi maakondade juhid, neile vallaorganisatsioonide juhid, kellele omakorda lihtliikmed. Lisaks oli eraldi julgeolekukohus, mis tegeles organisatsioonile ohtlikuks muutunud inimeste süüasjade läbivaatamisega.
Põrgupõhja punker Põrgupõhja punkrist juhiti organisatsiooni tegevust ja laienemist kuni 31. detsembri 1947 lahinguni. Mõni päev varem olid RVLi liikmed alustanud operatsiooni Koeru pangast raha röövimiseks, mis oli ette nähtud liikmete ja abistajate toetamiseks ning organisatsiooni laiendamise ja varustuse eest maksmiseks. Paar kuud varem oli julgeolek arreteerinud metsavenna, kes teadis Põrgupõhja asukohta ja oskas ka organisatsioonist rääkida. Sellise mastaapsusega organiseeritud vastupanu tekitas okupatsioonivõimus ärevust ja võeti kasutusele abinõud selle likvideerimiseks. Koeru pangarööv ebaõnnestus, metsavennad sattusid sealt taganemisel tulevahetustesse, mille käigus oli nende poolel ka langenuid. Üks elusalt tabatutest võeti kohe kaasa Põrgupõhja punkri ründamisele. Enne punkri peale minemist otsiti lähedalasuvas Konuvere külas läbi talusid. Seal hukkus RVLi liige Oskar Marting. Punkrilahingust õnnestus lõpuks enamikul seal viibinud metsavendadest välja murda. Hukkus kaks liiget – Jaan Roosi ja Asta Jõesaar. Viimane arreteeriti raskelt haavatuna ja ta suri kõhuhaavadesse pärast kohapeal läbiviidud ülekuulamist teel haiglasse.
68
Kaitse Kodu! 6/2012
