Kaitse Kodu! nr 8 2021. a

Page 1

KaitSe KoDU! KAITSELIIDU AJAKIRI

8/2021

miiNipiLDUjapatareiD KaSvataSiD mUSKLeiD

NAISKODUKAITSJATEGA KRIISIKS VALMIS TEGEVVÄELASEST NOORTE KOTKASTE MALEVAPEALIKUKS


LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti


toimetaja veerg

SUURE MÕJUGA INIMESED

K

aitseliit on imetabane organisatsioon, mis koondab endas väga erineva taustaga inimesi, keda ühendab soov midagi paremaks teha. Võtame näiteks tänavuse aasta kaitseliitlase, kes oma kodumalevas panustab mitmel rindel ega jäta kunagi abikätt ulatamata. Seetõttu võib teda kord näha laagris noori juhendamas, kord kohalikul kodukohvikute päeval Kaitseliitu reklaamimas, kord õppusel üksust juhtimas. Ja kuigi mastaabilt pole need tegevused võib-olla tohutud, on nende mõju kindlasti suur. Samamoodi suure mõjuga on ka innovaatiline lahas, mille mõtles välja ja tegi teoks üks Kaitseliidu vabatahtlik meedik. Või ainus tankitõrjele suunatud õppus organisatsioonis, mida igal aastal korraldavad valdkonna arendamisele pühendunud inimesed. Või „Maakaitse käsiraamat“, mis tänavu sügisel lõpuks kaante vahele jõudis.

KARRI KAAS peatoimetaja

Nendest ja teistest erilistest inimestest, sündmustest ja asjadest räägibki ajakiri Kaitse Kodu!. Ka tänavuse aasta viimases numbris.

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

KAITSELIIDU AJAKIRI

8/2021

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.

Kujundaja: Matis Karu

KAITSE KODU! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii

Kaitseliit

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu, telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee). Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226.

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta. Kaastööde saatmise tähtajad: 1/2022 – 1. detsember 2021; 2/2022 – 19. jaanuar; 3/2022 – 23. veebruar; 4/2022 – 6. aprill

Kodutütred 8/2021

3


SiSUKorD

6 SÜNDMUS

Sookoll 2021 – kuivaks ei jäänud keegi

8 INIMENE Aasta kaitseliitlane Anti Altement – alati valmis 11 KAITSELIIT Enne ajateenistust Kaitseliitu: jah või ei? 16 KAITSELIIT Alutaguse malev – Eesti eest! 18 ÜKSUS Malevkond surnupealuu märgi all 20 SÕJARAUD Välihaubits D-30 ehk „konn“ 23 VÄLJAÕPE Töllu Rusikas – suurim tankitõrjeõppus

Foto: MARK-ERIK TÖLPT

aitama

ESIKAANEL: Miinipildujapatareid kasvatasid muskleid

lk 26

Kaitseliidus

26 VÄLJAÕPE Miinipildujapatareid kasvatasid muskleid 28 VÄLJAÕPE Namejs 2021: meie mehed võõrsil võitlemas SÕDUR 31 HARITUD Maakaitse käsiraamatu tutvustus ja saamislugu SÕDUR 34 HARITUD Biorelv 3: biorelva kasutamine ja tuleviku ohud 40 MAAILMAPILK Visadus – sõduri olulisim tunnus 42 MAAILMAPILK Eksperiment Moldova Opereerimismugavus ja turvalisus, hea hooldatavus, väike kaal ja meeskonnaliikmete suhteliselt väike arv annavad hea võimaluse kasutada relva edukalt nii rasketes maastikuoludes, metsas, tiheasustusega aladel kui ka hajutatud lahingutegevuses. lk 20

4

8/2021

Üks õige eesti mees peab olema Kaitseliidus ja seisma oma kodumaa eest. Kuna Anti soovis olla tõeline eesti mees, siis andis ta juba järgmisel hommikul oma liitumisavalduse Rihole. Ja nii Anti teekond Kaitseliidus alguse sai. lk 8


autorid

AUTORID KARMEN VESSELOV vabatahtlik autor Karmen on visiooniga naine. Teab, mida tahab, ja mis veel olulisem – teab ka, kuidas seda saavutada. Samuti teab, millest kirjutada. Ja kuidas. Ikka nii, et hea oleks lugeda. INDREK JURTŠENKO Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

Asja ilu on selles, et abi andja saab neid detaile omavahel konfigureerides muuta lahast nii, et on võimalik fikseerida kõiki levinumad vigastusi, mis võivad traumakannatanu jäsemetel esineda. Ja kuna kõik moodulid on identsed, ei lähe kasutamisest üle jäänud detailid „äraviskamisele“. lk 54

RAIGO SÕLG tankipurustaja Sama hästi kui tankide purustamist valdab terava silma, kindla käe ja otsese ütlemisega Raigo kirjutamiskunsti. Lugege. Mõtelge.

44 Juminda miinilahing – 80 aastat ajaloo ühest

SANDER SILM vabatahtlik autor Ajakirjaniku taustaga Sander näitab üles erakordset huvi kõige vastu, mis seotud Kaitseliiduga. Ta mitte ainult ei huvitu neist teemadest, vaid ka filmib, pildistab ja kirjutab need üles.

AJALUGU

suurimast meretragöödiast 2

48 KURIOOSUM Kuidas diktaator Kuule kippus 50 Metsaköögi kolmekäiguline ehk TOP 3 ... 52 KUIDAS ... saada kuivaks? 54 MEDITSIIN Sheetsplint – hinnatud ja auhinnatud modulaarne HEAD ISU!

lahas

60 NAISKODUKAITSE Naiskodukaitsega kriisiks valmis 63 NAISKODUKAITSE Kuidas Järva naised mehed metsa saatsid 66 NOORED Athena, avita ehk Kuidas saada võitjaks? 70 NOORED Tegevväelasest Noorte Kotkaste malevapealikuks 74 MILITAARTURISM Soome sõjamuuseum – ülevaade kaitseväe

JAANUS MEHIKAS Lääne maakaitseringkonna tsiviil-sõjalise koostöö ja teavituse spetsialist Näitleja. Muusik. Mesinik. Põllumees. Kaitseliitlane. Teavitus­ spetsialist. Aga ka kirjamees. Kui vaja. Ja on vaja! Kõike, mis teeb, teeb hästi. TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

arengust ühiskonnas

80 FILMIARVUSTUS Hästi tehtud kräpp 82 RAAMATUARVUSTUS Väljamõeldistega ülevürtsitatud ajalugu 8/2021

5


JAANUS MEHIKAS

sündmus

6

8/2021


sündmus

SOOKOLL 2021 –

KUIVAKS EI JÄÄNUD KEEGI Oktoobri lõpus toimus Pärnumaal traditsiooniline, kuid Eesti kontekstis eriline, nii kodumaiste kui piiritaguste militaarsportlaste seas kõrgelt hinnatud ja oodatud jaopatrullvõistlus Sookoll. Tekst: JAANUS MEHIKAS, Lääne maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

V

astu ööd, pimeduse varjus sööstsid võistlejad Vändra pargist kõhklematult vastu neid ees ootavatele katsumustele. Kaks võistkonda Pärnumaa malevast, kaks võistkonda Kuperjanovi jalaväepataljonist ning Läti vabatahtliku riigikaitse­organisatsiooni Zemessardze esindus. Sookoll on Pärnumaa maleva korraldatav jaopatrullvõistlus, mis on võistkonna suuruse poolest Eestis ainulaadne. Sõjalis-sportlikus mõõduvõtus võrdlevad oma võimeid ja füüsilist vormi kaheksaliikmelised üksused. Eesmärk on ühtlustada jagude väljaõpet ja kontrollida erinevate allüksuste teadmisi. Vaenlase kontrollitud maa-alal tuleb võistlejatel liikuda kontrollpunktist kontrollpunkti, et lahendada ülesandeid mitmest valdkonnast. Olgu ülesanne seotud meditsiini, pioneeriala, laskmise või luurega – kõike tuleb teada, kõigega tuleb hakkama saada. Ja ülesannete sooritamise ajal või vahel tuleb läbida nii mõnigi kord võistlejate tahtele visalt vastu töötavat maastikku. Seda-

korda pooleteise ööpäeva jooksul linnulennult mõõtes oma poolsada kilomeetrit. Ent võistlejad ei liigu linnutiivul – nad saavad loota vaid oma jalgadele, enda tugevusele ning jaokaaslaste toele. Pühapäeva ennelõunal jõudis finišisse viiest meeskonnast neli. Sookolli esimese koha viis seekord koju võistkond Kuperjanov 1 koosseisus Andree Porila, Kevin Toom, Rasmus Luik, Remy Rõbakov, Joonas-Dein Plakso, Kenert Vahtre, Joonas Jurs ja Talis Marja, meeskonda esindas Siim Vahkel. Teine koht jäi Pärnumaa malevasse ning kolmas koht läks lõunanaabritele Zemessardze 27. pataljonist. Korraldaja Kristo Sinivee sõnul jooksis võistlus suures pildis plaanipäraselt. „Kindlasti oli õpikohti, mida järgmine kord on võimalik veel paremini teha, aga võistlejad said oma ülesannetega kenasti hakkama ja Sookoll 2021 täitis oma eesmärki,“ lausus Sinivee.

8/2021

7


PAUL PODERAT

iNimeNe

8

8/2021


iNimeNe

aaSta KaitSeLiitLaNe aNti aLtemeNt – aLati vaLmiS aitama

Aasta kaitseliitlane Anti Altement (49) on metsas luuret tegemas juba enne, kui õppus algab. Ta on tulihingeline kaitseliitlane ning Valgamaa malevas peaaegu polegi üritust või õppust, kus ta ei osale.

S

Tekst: PAUL PODERAT, Valgamaa maleva teavituspealik

eersant Anti Altement on põline tõrvakas ja teenib igapäevast leiba puidutöökojas liinioperaatorina. Oma lastele on ta hea isa, kellele meeldib veeta aega looduses ja oma mõnusas maakodus.

JUHUSLIKULT KAITSELIITU

1991. aastal teenis Anti aega piirivalves, kuid riigikaitse tema südant siis veel ei võitnud, sest piirivalvetöö meenutas liiga palju tavalise kontoriametniku tööd. See ei olnud tema jaoks. Ta väsis sellest ega näinud end tegevana Kaitseliidus ega militaarvaldkonnas üldse. Ometi leidis ta üheksa aastat tagasi pooljuhuslikult ikkagi tee Kaitseliitu. Ühel toredal koosviibimisel ütles tuttav kaitseliitlane nooremleitnant Riho Karu talle, et üks õige eesti mees peab olema Kaitseliidus ja seisma oma kodumaa eest. Kuna Anti soovis olla tõeline eesti mees, siis andis ta juba järgmisel hommikul oma liitumisaval-

duse Rihole, kes selle loomulikult rõõmuga vastu võttis. Ja nii Anti teekond Kaitseliidus alguse sai. Ta möönab, et tegelikult oli tavaelu tema jaoks liiga rutiinseks muutunud ning Kaitseliit tundus huvitav. Nii saigi mugavustsoonist välja tuldud ja midagi uut proovitud. Õnneks kogetu meeldis talle ning nüüd pole malevas peaaegu ühtegi üritust, kus ta ei osale. Naljaga pooleks lubab Anti Kaitseliidus olla seni, kuni jõuab noorte poistega mööda metsa joosta. Anti jaoks on Kaitseliit kui turvavaip, mis katab tervet Eestit. Ta leiab, et kõigepealt peavad riiki kaitsma need, kellel on seda millegagi kaitsta. Kaitseliitlaste eelis on see, et nad tunnevad oma kodukanti ja saavad seal panustada. „Et vastane ei saaks liikuda, tuleb hästi tunda oma piirkonda,“ on Anti veendunud. Tema sõnul on väikesel riigil oluline oma kaitsetahet näidata. See tõestab 8/2021

9


iNimeNe liitlastele meie pühendumust ning selle peale tulevad nad ka appi. Anti usub, et need noored, kes mingil põhjusel praegu kaitseväest kõrvale hiilivad, liituvad olukorras, kui riik vajab abi, ning seisavad nagu üks mees isamaa eest.

TÄPSELT PARAS PINGUTUS

Kaitseliidus jaoülemana tegutsev seersant on väga uhke oma ametikoha üle ja kuigi ta on kuulnud, et jaoülema töö pidi olema üks raskemaid, pakub see temale just täpselt parajat pingutust. Septembris osales Valgamaa malev koos Põlva ja Võrumaa malevaga Lätis õppusel Namejs 2021. Ka Anti oma üksusega oli seal kohal lõunanaabritele vastutegevust tegemas.

ERAKOGU

„Meil on hea meeskond, kes hoiab kokku ja töötab hästi,“ ei ole Anti kitsi kiidusõnadega oma võitluskaaslaste aadressil. See muidugi ei tähenda, et kõik alati tõrgeteta sujub. Ta meenutab Lätis peetud lahingut, millest terve nahaga pääses ainult üks mees. „Õnneks oli see ainult õppus, aga paneb mõtlema, mida me tegime valesti ja mida saame teha paremini,“ leiab seersant Altement.

10

8/2021

Tänukirjade ja tunnistuste sein Anti kodus on kirev, mis tähendab ka seda, et ta võtab osa väga paljudest tegevustest. Pärast nooremallohvitseride kursuse lõpetamist 2017. aastal on ta pühendunud sõduri ja jaoülemana aktiivselt osalenud erinevatel väljaõppeüritustel – Siil, Kevadtorm, Sibul jne. Peale selle on ta koos oma jaoga mitu korda käinud ka Kotkalennul.

NOORED ON JÄRELKASV

Ta on abis käinud nii sõpradel kui ka Noortel Kotkastel ja Kodutütardel, samuti aidanud läbi viia mitmeid riigikaitselaagreid. „Kaitseliit on meil vananev organisatsioon, kuid noortest tuleb meile järelkasv,“ on Anti veendunud. Ta on aidanud läbi viia ka noorkotkaste ja kodutütarde laagreid, kus on õpetanud noori ise kalaõnge tegema, vibu laskma, tulepulgaga lõket süütama ning muid kasulikke oskusi. Anti sõnul on see kõik tähtis just sellepärast, et Kaitseliidu ridadesse astuks uusi liikmeid, kes oleksid nõus isamaa eest seisma. Ta peab lastega tegelemist väga oluliseks, sest tuleb mõista, et riigikaitse ei tähenda ainult püssiga metsas ringi jooksmist, vaid selliseid teadmisi, mida läheb ka igapäevaelus vaja.

Ta on kaasa löönud ka Tõrva kodukohvikute päeval, kus jagatakse suppi, tutvustatakse noortele Kaitseliitu ja selle võimalusi. Ta tõdeb, et Tõrvas on riigikaitse pisut soiku jäänud, kuid leiab, et olukord paraneks ja kõike saaks kõige paremini teha, kui Tõrvas oleks Kaitseliidu hoone kenasti korras. Aasta kaitseliitlase tiitel tuli Antile ootamatult, kuid tal on selle üle hea meel. „See aasta oli minu kord, järgmine aasta on teiste kord,“ ütleb ta naljatamisi. „Ise püüan teha nii palju, kui saan ja oskan, kuid see tunnustus näitab, et järelikult olen midagi õigesti teinud ja seda on märgatud,“ lisab ta. Märgatud on teda kindlasti, sest Anti üritab üritustel kaasa lüüa nii palju kui võimalik. Tema peale võib alati kindel olla. „Kui teil on abi vaja, siis öelge mulle. Ma olen alati valmis appi tulema!“ lubab Anti. Tunnustust ei pea ta ainult enda tööks, sest tema kõrval on seisnud terve malev, kompanii ja sõbrad, kes on sellel teel teda innustanud ja toetanud.


AGNE KRJUKOVA

KaitSeLiit

eNNe ajateeNiStUSt KaitSeLiitU:

jaH vÕi ei? Kaitseliidu sõdurioskuste kursuse läbimist nähakse sageli ajateenistuse aseainena. On neid, kes soovivad nende vahele tõmmata võrdusmärki ja leiavad, et Kaitseliidus väljaõppe saanu ei peakski ajateenistuses käima. Kuid on ka neid, kelle arvates rikub Kaitseliit tulevase sõduri ära ja tema ümberõpetamine on keerulisem kui puhtalt lehelt alustava võitleja drillimine. Tekst: KARMEN VESSELOV, vabatahtlik autor

M

ida arvavad aga need, kes asjaga ise on kokku puutunud? Kas kaks eri süsteemi täiendavad või segavad teineteist? Uurisime seda suvel 1. jalaväebrigaadis ajateenistuse lõpetanud nooremseersant Alex Otsalt

ja tegevväelasena ajateenijatega kokku puutuvalt Kuperjanovi jalaväepataljoni kompaniiülemalt leitnant Siim Vahkelilt. Mõlemad mehed on oma esimese laigulise vormi selga tõmmanud Kaitseliidu Pärnumaa malevas. Ots oli ajateenistuses 11 kuud ja vabanes

sealt juunis 2021. Kaitseliidus alustas ta noorkotkana juba esimeses klassis, Kaitseliidu noorliikmeks astus 16aastaselt. Kursustel ja väljaõppes osales ta palju ja võttis juba noorliikmena aktiivselt osa kõikvõimalikest õppustest ja näiteks ka üleelamiskursustest. 8/2021

11


KaitSeLiit

KAKS ERI TAUSTA

Kuna noormeestel ei ole vaja mõelda, kas minna ajateenistusse või mitte, oli Otsal juba gümnaasiumieas plaan paigas ja ta otsustas kümnest nädalavahetusest koosneva sõdurioskuste kursuse Kaitseliidus vahele jätta. Põhjendusega, et ajateenistuses peab selle tee igal juhul läbi käima, jättis ta kursuse teadlikult hilisemaks ajaks. Samas omandas ta valiku sõdurioskusi õppustel ja väljaõppes osaledes. Vahkel oli enne ajateenistust Kaitseliitu kuulunud umbes neli aastat. Erinevalt Otsast oli ta enne ajatee12

8/2021

Kaitseliidust tuttavad, sai ta vilunumaks.

nistust läbinud Kaitseliidus sõduri baaskursuse, kuulipilduja kursuse ning rühma väljaõppes harjutanud peamiselt jalaväejao drille.

KORDA 10 000 KORDA

Tegevväelasena enda ajateenistusele tagasi vaadates leiab Vahkel, et kogu ajateenistus tervikuna oli sellele vaatamata, et Kaitseliiduski sai sõduritarkusi kogutud, ikkagi kasulik. Midagi ära jätta ei oleks tema hinnangul saanud. Ajateenistusse tulles oli tal baaskursust kindlasti lihtsam läbida. Oli nii uusi teemasid kui ka neid, mida juba varem omandatud. Uued teemad said selgeks ja teemades, mis juba

Arvestades ajateenija keskmist vanust ja Kaitseliidus oldud aega ning võttes arvesse, et Kaitseliidus tehakse väljaõpet nädalavahetuseti umbes üks või kaks korda kuus, julgeb Vahkel väita,

Siinkohal tuletab leitnant Vahkel meelde Kuperjanovi jalaväepataljoni endise ülema kolonelleitnant Tõniste sõnu: „Selleks, et saavutada vilumus, peab ühte ja sama tegevust tegema 10 000 korda.“


MARK-ERIK TÖLPT

KaitSeLiit

et sellise tasemega ei olda ajateenistusse saabumise ajaks veel kõigis sõdurioskustes piisavalt vilumud. „Võib-olla mõni Kaitseliidu taustaga ajateenija vastab teenistusse saabumise hetkel sõduri baaskursuse eksami standarditele, kuid kindlasti ei jookse kursusel saadud kogemus mööda külge maha ja selliseid erisusi Kaitseväes ei tehta,“ sõnas ta. „Esiteks tähendaks see seda, et mõned ajateenijad alustavad jätkukursustega enne teisi, mis ei sobitu Kaitseväe üldisesse väljaõppetsüklisse. Teiseks ei saa me olla veendunud, et kõik baaskursusel

õpetatavad oskused on omandatud sellisel tasemel, nagu näevad ette meie õppekava õpiväljundid,“ täpsustas Vahkel. Ja ometi – kas varasem Kaitseliidu kogemus annab noortele ajateenistusse saabudes olulisi eeliseid? Kindlasti on siin määrav see, kui palju on varem väljaõppes osaletud. Kollane liikmepilet taskus iseenesest oskusi ja kogemust ei anna. Vahkeli sõnul sõltub varasem ettevalmistus sellest, kui pikk on Kaitseliidus

oldud aeg, millised kursused ja mis õppe on noor seal läbinud, milline on selle üksuse spetsiifika, mille liige ta on, ja ka tema isiklikust õppimisvõimest. Seda loetelu võiks veel jätkata.

ABIKS IKKA

Enamik ajateenistusse saabuvaid kaitseliitlasi oskavad juba mingil määral baaskursusel õpetatavaid teemasid. On ka neid, kel on väga erialaspetsiifilisi oskusi, kuid pigem harva. Mainimata ei saa jätta neidki, kes on küll Kaitseliidu liikmed, kuid tulevad suhteliselt väikeste eelteadmistega.

8/2021

13


KaitSeLiit Alex Ots väidab oma kogemuse põhjal, et varasema väljaõppe praktilised eelised tulevad välja ainult sõduri baaskursuse ajal. Enda sõnul tundis ta esimestel kuudel, et paljud asjad olid juba selged, samuti ei pidanud ta otseselt tegelema füüsilise poolega, vaid sai lihtsalt sisse elada. Ka Vahkel toetab väidet, et kaitseliitlasel on õpetatavad oskused mingis osas selged ja ta saab ajateenistuses keskenduda mitte uue teema õppimisele, vaid selle kinnistamisele. Ots soovitab kindlasti enne harjutada, aga mitte oma varasematele oskustele lootma jääda. Liigse enesekindlusega võib elu enda jaoks hoopis raskemaks teha.

KÕRGEM MOTIVATSIOON

Kui esimestel kuudel said Kaitseliidu kogemusega ajateenijad kaaslastele vahel ka kasulikku nõu anda, siis pärast noore-aja läbimist on Otsa sõnul tase ühtlustunud ja varasemal kogemusel suurt rolli pole. „Ei tasu selle peale lootma jääda, et see väga suureks toeks on,“ väidab ta. „Pigem tasub seda lihtsalt ära kasutada.“ Värske reservväelane tahab aga tuua välja selle, et pisike edumaa üldistes teadmistes annab soovi korral võimaluse teistest varem just endale sobiva eriala ja sõjaaja ametikoha valiku suunas kiikama hakata. Vahkeli arvates on siiski üks asi, mille poolest Kaitseliidu taustaga ajateenijad teiste hulgast selgelt välja paistavad. Selleks on motiveeritus. „Kuna nad on juba varem teinud otsuse riigikaitsesse panustada, siis nende hoiakud ja motivatsioon erinevad keskmise ajateenija omast,“ sõnas ta. „See ei ole küll reegel, aga kui üldistada ja proovida selles väga mitmekesises seltskonnas leida mingi keskmine „persoona“, siis kaitseliitlased on tavaliselt teistest motiveeritumad. Õppimisvõime ja motiveeritus lihtsustavad nii tema enda kui üksuse väljaõpet.“

AGA MEIL KAITSELIIDUS

Kaitsevägi on suur, Kaitseliit samuti. Jaodrille ja sõdurioskusi õpetatakse samade kavade ja materjalide järgi, kuid siiski võivad mõned asjad teisiti olla. Vanasti räägiti jutte, et kui ajateenistusse tuleb kaitseliitlane, siis on ta 14

8/2021

juba rikutud poiss ja temale tuleb eriti palju „tähelepanu“ pöörata. Selliseid jutte mäletab ka Ots. „Enne ajateenistusse minekut hirmutati, et kui oled Kaitseliidus olnud, hakatakse sind rohkem kiusama ja proovile panema,“ meenutab ta, kuid lükkab selle väite kohe ümber. „Tegelikult nii ei olnud. Pigem just soositi varasemat kogemust. Seda küll uuriti, kes on varem Kaitseliidu tegevuses osalenud, kuid pigem selleks, et väljaõpe oleks sujuvam.“ Otsa sõnul üks erand siiski oli. Tiibu kärbiti neil noortel, kes olid liiga edevad ja arvasid, et teavad sõjandusest juba kõike. Ka Kaitsevägi ei pea varem vabatahtlikuna harjutanud noori rikutuks. Vahkeli sõnul tuleb ikka ette, et keegi ütleb legendaarse lause, mis algab sõnadega: „Aga meil Kaitseliidus ...“ Ta kinnitab aga, et sellises ütluses ei ole midagi halba. Tihti tekivad erinevused sellest, et erineva spetsiifikaga üksused teevad mingeid asju erinevat moodi. Kui aga Kaitseväes tehakse midagi teisiti, kui noor on seni harjunud, soovitab Vahkel tal järele mõelda ja mõista, MIKS see variant on parem või halvem. Või äkki neil meetoditel ei olegi sisulist vahet?

ERINEVAD SÜSTEEMID

Mõnikord on siiski ümberõpet vaja. Tuleb ette, et kellelegi on midagi õpetatud vananenud õppematerjalide järgi. Kiiresti muutub näiteks meditsiiniõpe. Vahkeli sõnul arenevad seal kasutatavad võtted ja algoritmid käsikäes meditsiiniteadusega. Kui keegi tuleb ajateenistusse aastast 2000 pärinevate teadmistega, siis need ei ole detailideni samad, mis täna. Õnneks puututakse selle probleemiga kokku järjest vähem. Otsa sõnul tema peas varem õpitud ja uute teadmiste vahel ajateenistuse jooksul vastasseisu ei tekkinud. „Midagi konkreetset ei mäleta, mida oleks pidanud ümber õppima,“ ütleb ta. „Peast käis küll vahel läbi, et seda asja tegime Pärnumaal veidi teisiti, aga nüüd tuleb nii teha. Midagi keerulist ei olnud.“ Ainus, mis muutus, oli kasutatav relv. Kaitseväes tuli Otsal luua sõprussuhted Galili ja Rahega. Kuigi ümberõppimine vajas harjumist, tuleb

erinevate relvade tundmine igale võitlejale kasuks. Mis oli aga ajateenistusse asumisel suurim üllatus? Teenistusse asumise järel sai Otsale kiiresti selgeks, et kogemusele loota ei tasu. „Süsteem on nii teistsugune,“ sõnab ta. „Juba see teeb vahe sisse, et üks on vabatahtlikkusel põhinev ja teine kohustuslik.“ Kui enne mõtlesid, et mis siin nii erinevat saab olla, laigulised mehed mõlemas kohas, siis kohale minnes selgus, et sisu ja suhtumine on teistsugune.


MARK-ERIK TÖLPT

KaitSeLiit

Näitena toob Ots Kaitseliidus saadava avarama vaate kaitsevaldkonnale. Võiks eeldada, et erinevate ametikohtade sisusse saab rohkem piiluda just ajateenistuse jooksul. Otsa sõnul on tegelikkus aga teistsugune. „Pärast erialavalikut toimub Kaitseväe väljaõpe peaasjalikult oma eriala raamides ja näeb ainult oma eriala ametikohti,“ arvab ta. „Silmaringi mõttes saab ametikohtadest parema pildi Kaitseliidus.“ Tema hinnangul saab Kaitseliidus eri valdkondade inimestega rohkem suhelda ja nii ka nende tegevusest rohkem teada.

TÄIENDAVAD TEINETEIST

Varasem tegutsemine Kaitseliidus ja ajateenistuse läbimine on mõjutanud ka meeste edasist käekäiku. Leitnant Vahkel kinnitab, et just Kaitseliit tekitas temas huvi sõjaväelase elukutse vastu, mis omakorda tingis selle, et ajateenistus oli tema jaoks koht, kus ta tahtis olla, õppida ja pingutada. Sealt edasi tuli soov jätkata karjääri samas valdkonnas. Ja nüüd, kümme aastat hiljem, meenutab ta sooja sõnaga Kaitseliidu Pärnumaa maleva tegevväelasi, kes enda parimad teadmised ja oskused edasi andsid.

Nooremseersant Ots küll tegevväelase karjääri ei valinud, kuid leidis ajateenistuses endale sõjaaja ametikoha. Varem oli ta õppustel teinud erinevaid asju ja täitnud kohti, kus parasjagu lisajõudu vaja oli. Olles nüüd saanud erialase väljaõppe, soovib ta keskenduda oma alale. Nii et mõlemad noored mehed võitsid ühtviisi nii Kaitseliidus kui Kaitseväes õpitust. Kaitseliidu sõdurioskuste kursus ei asenda Kaitseväe sõduri baaskursust ega vastupidi, küll aga täiendavad need teineteist. Mida oligi tarvis tõestada. 8/2021

15


kaitseliit

ALUTAGUSE MALEV EESTI EEST! Kaitseliidu Alutaguse maleva piiriks on Narva jõgi – jõgi, mida ajalooliselt on peetud ida ja lääne vaheliseks piiriks. See piir aga ei jookse maleva sees. Vastupidi – Alutaguse malev on malev, mis need kaks väge ühendab. Selleks, et ajada ühist asja – Eesti asja! Kaitse Kodu! küsimustele vastab

Alutaguse maleva pealik major ERKKI KARUKS Mida teete selleks, et maleva liikmeskond kasvaks? Kaitseliiduga liitumise eelduseks on inimeste tahe osaleda riigikaitses ning organisatsiooni hea maine. Selleks, et viia inimesteni teadmine Kaitseliidust, tuleb kasutada riigikaitseteavitust ja -haridust koolides, ühisüritusi kohalike omavalitsustega. Samuti suuremat meediakajastust, et anda täpsemat informatsiooni Kaitseliidu tegemistest ja erinevatest võimalustest panustada riigikaitsesse. Avalikkusele tundub ilmselt, et Kaitseliit tegeleb ainult sõjalise väljaõppega, aga see ju ei ole tegelikult nii – kõikidele soovijatele on võimalik leida temale sobiv panustamisviis. Suured ootused ja lootused on ka noorkotkastel, et nad vanuse täitudes Kaitseliidu tegevliikmeks hakkaksid.

Millised on olulisemad kokkupuutepunktid kohaliku kogukonnaga? Alutaguse malev annab koostöös maakonnalehega Põhjarannik välja Kaitseliidu tegevusi kajastavat igakuist lisa Malevlane. Väga hea koostöö on maakonnas asuvate riigiametitega: politsei- ja päästeamet, maksu- ja tolliamet, vanglateenistus. Osaleme mälestustseremooniatel üle maakonna, viime läbi riigikaitseõpet koolides, korraldame maakaitsepäeva ja muudki.

INDREK JURTŠENKO

Aga teiste malevatega?

16

Tulenevalt kuulumisest Kirde maakaitseringkonna koosseisu on meil pidev koostöö Viru, Jõgeva ja Järva malevatega. Väljastpoolt maakaitseringkonda on välja kujunenud väga hea koostöö Lõuna maakaitsering8/2021

konna tagalakompaniiga, kellega koos viime läbi erialaõppusi, vahetame kogemusi ja teadmisi. Üsna palju kasutame ka kaitseväe erialaspetsialistide ja instruktorite abi. Suurõppustele Kevadtorm ja Siil, kui meie üksus otseselt ei osale, on küsitud meie inimesi vahekohtunikeks ja ette on tulnud ka osalemist OPFORi koosseisus.

Mil moel osaleb, toetab või kaasab malev noorkotkaste ja kodutütarde tegevust? Loomulikult tagab malev eriorganisatsioonidele nende tegevuses administratiivse toetuse. Lisaks, vastavalt taotlustele ja vajadusele, abistame väljaõppel ja koolitustel ka instruktoritega nii tegevväelaste kui ka vabatahtlike seast.

allüksustes erineva intensiivsusega.

Mis motiveerib malevlasi väljaõppel osalema? Tegevuse eesmärgistatus. Kui vabatahtlikud näevad, et pakutav väljaõpe on vajalik ja asjalik, siis on neil motivatsioon ka edaspidi osaleda. Väljaõpe ei tohi muutuda passimiseks ja mittemidagitegemiseks.

Kuidas seda motivatsiooni veelgi tõsta? USA president J. F. Kennedy on öelnud: „Ärge küsige, mida riik saab teha teie jaoks – küsige, mida teie saate teha riigi jaoks.“ Oluline on pakkuda tegutsemisvõimalusi, tunnustada vabatahtliku panust ja võimaldada neile tegutsemiseks vajalikke vahendeid, nagu tehnikat, relvastust jm.

Sportimine on alati olnud Kaitseliidus au sees. Millist rolli mängib (militaar­-) sport teie malevas?

Samuti kaasame noorkotkaid ja kodutütreid maakaitseringkonna matkeõppustele arvutioperaatoritena.

Esikohal on vaieldamatult laskesport, olenemata relvaraua pikkusest või sihtmärkide kaugusest!

Millised on koostöökohad Naiskodukaitse kohalike rakukestega?

Kui nüüd maleva peale veel kord vaadata, siis mida sooviksite malevapealikuna paremaks või teistsuguseks muuta?

Kuna Naiskodukaitse on maleva üks osa, siis on kokkupuutepunkte palju. Koostöö on igapäevane. Alustades rahuaja toimetamistest ja lõpetades sõjaaja ülesanneteks treenimisega.

Kui intensiivne on väljaõppetsükkel? Keskmist on raske välja tuua – viimasel kahel aastal on koroonaviirus väljaõpet seganud. Kindlasti ei toimu väljaõpe igal nädalavahetusel ega ka üle ühe – vabatahtlikel on oma pered ja kodused toimetused, mis samuti vajavad tähelepanu. Väljaõpe on ka eri

Suurt revolutsiooni kindlasti ei tule, sest malevas on loodud toimiv süsteem nii sõjalises kui ka mittesõjalises väljaõppes. Kuna sõjalise väljaõppega võib suures plaanis rahul olla, siis mina pööran oma sihiku senisest rohkem mittesõjalisele väljaõppele, millel on põhiülesande täitmises, Eesti riigi kaitses, toetav roll. Soovin lõpule viia aastaid vindunud Muru lasketiiru väljaehitamise.


kaitseliit

8/2021

17


üKSUS

maLevKoND

SUrNUpeaLUU mÄrgi aLL „Üks kord kuperjanovlane, alati kuperjanovlane!“ Sel aastal loodi Tartu maleva koosseisu Kuperjanovi malevkond, mis koondab mehi ja naisi, kes on kunagi teeninud Kuperjanovi jalaväepataljonis. Tekst: JULIA SIIMBERG, Tartu maleva teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

18

8/2021

E

riliseks teeb Kuperjanovi malevkonna asjaolu, et liikmeks saavad astuda ainult need, kes on läbinud kohustusliku ajateenistuse või teeninud tegevväelasena Kuperjanovi jalaväepataljonis. Lühikese aja jooksul on malevkonnaga, millega püütakse tugevdada koostööd Lõuna-Eesti regioonis tegutsevate Kaitseliidu ja Kaitseväe allüksuste vahel, liitunud juba arvestatav hulk vabatahtlikke ning huvi malevkonna tegevuse vastu aina kasvab. Kuperjanovi malevkonna pealiku leitnant (reservis) Paap Villako sõnul ongi praeguseks malevkonnaga liitunud peamiselt Kaitseliidu uued liikmed, kelle liitumise ajendiks on seos Kuperjanovi jalaväepataljoniga. Nii on malevkonna üheks olulisemaks põhiväärtuseks ühtekuuluvustunne, millele annab lisaväärtuse hea teenistuskogemus, saadud väljaõpe ja ühine kaitsetahe.


JULIA SIIMBERG

üKSUS omase kõrge väljaõppetaseme üle tuua ka malevkonda ning teha meie üksusest koht, kus on põnev ja ühtlasi meeldiv teenida,“ loetles Villako oma soove ja eesmärke malevkonnapealikuna. Praeguseks on malevkonnal seljataga juba mitmeid üritusi. Esimene suurem väljaõppepäev oli 4. septembril. Külastati Kuperjanovi jalaväepataljoni ning Nursipalu harjutusvälja, kus uued liikmed tutvusid automaatrelvaga R-20. Kuperjanovi jalaväepataljonis võttis kaitseliitlasi vastu pataljoni veebel staabiveebel Tõnu Tuul, kes tutvustas pataljoni ajalugu, hetkeseisu ja tulevikuplaane. Pärast sissejuhatust viidi endised kuperjanovlased ringkäigule Taara linnakusse. Nii mõnigi kaitseliitlane avastas, et ajaga on palju muutunud ja Taara linnak on uuenenud.

KUNI SURMANI

Malevkonnapealik Villako ise on läbinud ajateenistuse Kuperjanovi jalaväepataljonis 2005.–2006. aastal. Asudes 2011. aastal tegevteenistusse, täitis leitnant Villako pataljonis ülesandeid rühmaülemana, kompaniiülema abina ja 2. jalaväebrigaadi staabiohvitserina. Et Villako kuulub Kuperjanovi pataljoni ohvitseride kogusse, on side pataljoniga endiselt tugev. Lisaks kuperjanovlase taustale on leitnant Villako aktiivne kaitseliitlane, kes panustab vabatahtlikult riigikaitsesse alates 2006. aastast. „Tahan oma tegevväelase ja kaitseliitlase kogemusega anda panuse malevkonna ülesehitamisse ja arendamisse. Peamiste eesmärkidena näen malevkonna liikmeskonna kasvatamist, oma traditsioonide kujundamist ja kinnistamist. Samuti tugeva koostöösuhte loomist Kuperjanovi jalaväepataljoni ja Tartu linnaga. Püüan pataljonile

Staabiveebel Tuul võrdles Kuperjanovi malevkonda esimeste Vabadussõjaaegsete kuperjanovlastega, kes olid samamoodi kirju tausta ja välimusega seltskond (Eduard Grosschmidt, „Pealuu märgi all“). Ta märkis, et muidugi on varustusega asjad tänapäeval õnneks palju paremad, ning pidas peamiseks, et Kuperjanovi vaim on säilinud ja malevkonna loomiseni viinud. Tuul toonitas, et kes kord surnupealuumärgi oma vasakule õlale on kinnitanud, jääb kuperjanovlaseks surmani.

MIKS MITTE MALEV?

Väljaõppepäev jätkus kaitseliitlastele Nursipalu harjutusväljal, kus Kuperjanovi malevkonna liikmed said võimaluse tutvuda ja kätt harjutada uue automaatrelvaga R-20. Uus relv nõudis vabatahtlikelt veidi ümberharjumist, kuid oskused omandati kiiresti ja harjutused kulmineerusid laskevõistlusega. Väljaõppepäev lõpetati planeerimisseminariga ja malevkonna asutajatele asutajamärkide üleandmisega. Seega, nagu Villako kinnitas, on malevkonnaga edukalt algust tehtud, motivatsiooni ja pealehakkamist on küllaga ning seltskond on vägev. „Lähiaja eesmärkideks on mehitada lahingukompanii, pikem siht on ühtne ja hästi välja õpetatud kuperjanovlastest koosnev Kaitseliidu üksus – miks mitte ka malev!“

Kommentaarid: MIKS KUPERJANOVI MALEVKOND?

KUtSe KÕNetaS Lipnik ERKKI TIKK, malevkonna juhatuse liige

„Kaitseliiduga liitumine oli mul juba pikka aega plaanis, kuid erinevatel põhjustel ei olnud seda seni lõpuni viinud. Kutse liituda vastloodava Kuperjanovi malevkonnaga oli kirjutatud justkui täpselt mulle ja sellel lainel edasi purjetades leidsin ka soovi ja võimaluse panustada malevkonna juhatuses. Ootan Kuperjanovi malevkonnas eelkõige vanade ja uute relvavendadega kohtumisi, lahinguteadmiste värskendamist ja laskmisi.“

KamraaDLUS ja traDitSiooNiD Lipnik MARGO METS

„Pärast ajateenistust teadsin, et tegevväelasena ma karjääri teha ei soovi, kuid siiski tahtsin osa saada Kaitseväe tegevustest. Seega mõtlesin Kaitseliiduga liitumisele ning liitusin kohe, kui kuulsin Kuperjanovi malevkonna loomisest. Mul on väga hea meel, et sain osa võtta millegi loomisest, kus austatakse traditsioone, liikmed hoiavad kokku ning tehakse koos midagi põnevat ja arendavat.“

emBLeem LoeB Nooremseersant PRIIT ASSAK

„Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, alustaksin vabatahtlikuna kaitseressursside ametisse minekust sooviga minna aega teenima Kuperjanovi pataljoni. Kuperjanovis oldud aeg meeldis väga ja seal vaid kinnistusid mõtted riigikaitsega edasi tegelema jääda. Mõtted liikusid nii sõjakooli kui Kaitseliidu suunal. Siiski ei soovinud ma loobuda välja teenitud embleemist. Kuuldes Kuperjanovi malevkonna loomisest, teadsin kohe, et see on koht just mulle. Koos oldud aja jooksul on juba saanud meenutada olnut ja vahetada kogemusi. Kord kuperjanovlane, alati kuperjanovlane. Äratundmisrõõmu jagub.“

8/2021

19


sõjaraud

VÄLIHAUBITS D-30

EHK „KONN“

Mis relv on D-30 ehk rahvakeeli „konn“ (ljaguška)? Relva maast madalast tundma õppinud ja sellest loendamatu hulga laske teinud ekspertide hinnangul on tegu väga huvitava tegelasega, mis olnud kasutuses paljudes relvakonfliktides maailma eri paigus. Mis teeb ta nii eriliseks? Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

S

ellele ning teistele kõnealust relva puudutavatele spetsiifilistele ja üldisematele küsimustele annab vastused 2. jalaväebrigaadi 25. suurtükiväepatarei ülem major Meelis Laanemets.

ASSO PUIDET

Aga asja juurde. Kõigepealt ajaloost. 122 mm välihaubits 2A-18 D-30 on välja töötatud Nõukogude Liidus aastatel 1954–1960. Relva eelkäijaks oli 1938. aastal valmistatud ja Teise maailmasõja ajal laialdaselt kasutatud 122 mm välihaubits 1938 M-30. Väljatöötamist juhtis kindralleitnant Fjodor Petrov.

20

Kujundamisel on võetud eeskuju Teise maailmasõja aegsest Saksamaa Škoda eksperimentaalhaubitsast 10,5 cm leFH 43. Uuendatud D-30 võeti relvastusse 1960. aastate alguses, 1970. 8/2021

aastail teda moderniseeriti ja relva uueks nimetuseks sai 2A18M, D-30A.

RELVAST ENESEST

Tegemist on huvitava relvasüsteemiga, mis võimaldab lasta nii alanurgaga nagu tavasuurtükist kui ka ülanurgaga nagu miinipildujast. Samuti on tänu kolmehaarsele lafetile võimalik tulistada sellest relvast ringselt 360 kraadi, ilma et relvameeskond peaks relva positsioonil liigutama. Selline tehniline lahendus võimaldab relvameeskonnal operatiivselt ja ajasäästlikult relva laskesuunda muuta, nii nagu lahinguolukord seda nõuab. Relvasüsteemi kõige olulisemaks osaks on relva 122 mm kaliibriga laskeseade, mis koosneb relvarauast, lukust, rauahällist, raua taandur- ja tasakaalustusmehhanismist ning sihtimisseadmetest. Relvaraua tagasilöögi

leevendamiseks lasu sooritamisel on relvaraud varustatud tagasilöögikompensaatori ehk suudmepiduriga. Mis puudutab D-30 laskemoona, siis relva lahingukomplekt võib sisaldada nii kild-, valgus-, suitsu- kui ka pikendatud laskekaugusega (Base Bleed) mürske. Relva suhteliselt lühike raud (raua vintsoonestatud osa pikkus on 3400 mm) võimaldab täislaenguga saavutada 22 kg mürsu algkiiruseks kuni 690 m/s, mis on piisav selleks, et mürsk lendaks 15 km kaugusele. Kuna relv on varustatud automaatselt sulguva lukuga, võimaldab see treenitud meeskonnal sooritada 8 ja enam lasku minutis. Relva pukseerimiskiirus sõltub maastikust ning jääb vahemikku 20–60 km/h.

Kui töökindel on D-30 ja millised on selle relvasüsteemi tugevused?


See relvasüsteem on väga töökindel. Piltlikult öeldes on see nagu Kalašnikovi automaat: suhteliselt robustne, harva lagunev ja vähest hooldust nõudev relv. Selle tõestuseks on see, et peamiselt küll endises NSV Liidus ja tänastes idablokimaades on relvasüsteemi edukalt kasutatud juba enam kui viiskümmend aastat ning ta püsib teenistuses edasi. Viiekümne aasta jooksul on see relv osalenud mitmetes sõjalistes konfliktides. Üks tuntumaid konflikte, kus seda relvasüsteemi edukalt kasutati, oli NSV Liidu sõjategevus Afganistanis ligi 40 aastat tagasi. Selles konfliktis tulid välja ka relva tugevused. Nimelt võimaldas ülanurgaga laskmine liigendatud maastikul vastast edukalt kaudtulega maha suruda. Samuti oli relvasüsteem efektiivne otsesihtimisega laskmisel. Relva suhteliselt väike

kaal (3300 kg) võimaldas relva ka kopteritega lihtsalt ümber paigutada sinna, kuhu teed ei viinud.

Kes kuuluvad relvameeskonda ning mis rolli nad täidavad meeskonnas? Relvasüsteemi tulepositsioonil opereerib kaheksaliikmeline relvameeskond, kuhu kuuluvad meeskonnaülem, sihtur, laadur, seadur, laengupaigaldaja, mürsukandja 1 ja mürsukandja 2 ning vedukijuht. Treenitud meeskond suudab positsioonile jõudes relva laskevalmis seada, lasud sooritada ning sealt eemalduda loetud minutitega. Selleks, et see oleks võimalik, on igal relvameeskonna liikmel täita oma kindel roll. Näiteks on nende ülesanded, tuletegevuse ajal selgelt reglementeeritud. Meeskonnaülem juhib relvameeskonna tegevust tule-

positsioonil ning tagab, et relvameeskond täidaks kõik antud tulekäsud õigeaegselt ja korrektselt. Sihturi ülesandeks on suunata relv vastavalt arvutusgrupi poolt edastatud laskeandmetele (laskesuund ja relvaraua tõstenurk) nii, et mürsud tabaksid sihtmärki. Seadur valmistab ette ja kinnitab mürskudele kästud sütikud. Mürsukandja toimetab mürsud relva juurde ja asetab laadimisalusele. Laaduri ülesandeks on mürsk relvarauda laadida. Laengupaigaldaja valmistab ette kästud laengud ning laeb need relva laengukambrisse. Veokijuht tagab tulepositsiooni lähikaitse ajal, kus ülejäänud meeskonnaliikmed on seotud tuletegevusega.

Mis on D-30 relvasüsteemi suurimad puudused? Relvasüsteemi suurimateks puuduseks võib lugeda NATO standardile 8/2021

21


SÕjaraUD mittevastavat kaliibrit, mis raskendab oluliselt laskemoona hankimist. Maailmas ei ole just palju riike, kes sellele relvakaliibrile laskemoona toodavad, ja sõbralikke riike seda vähem. Teiseks oluliseks puuduseks võib lugeda sihtimisseadmete vähest töökindlust. Nimelt vajavad relva sihtimisseadmed pärast rännakut kalibreerimist. Seetõttu tuleb relvameeskonnal tulepositsioonile jõudes alati relvasihikud kalibreerida, et tagada tule täpsus. See aga on täiendav ajakulu laskevalmiduse saavutamisel.

Kuidas jõudsid need relvad Eestisse ja 2. jalaväebrigaadi?

KARRI KAAS

Kaitseministeerium ostis 2009. aastal 42 välihaubitsat D-30, et vahetada nendega välja varem Soomest abi korras saadud 105 mm välihaubitsad H61-37. Kuna Kirde kaitseringkonna suurtükiväepataljon (1. jalaväebrigaadi eelkäija) oli selleks ajaks juba relvastatud 155 mm välihaubitsatega FH-70, määrati Soomest soetatud relvad Lõuna kaitseringkonna (2. jalaväebrigaadi eelkäija) suurtükiväepataljoni koosseisu.

22

Ka D-30 relvasüsteemid jõudsid Eestisse Soomest, kus nad tol ajal olid suurtükiväerügemendi jalaväebrigaadi relvastuses. Nimelt kuulus suurtükiväerügemendi koosseisu kaks suurtükiväepataljoni, millest üks pataljon oli relvastatud raskete 152 või 155 mm

8/2021

suurtükkidega ning teine kergete 122 mm välihaubitsatega D-30. Samal aastal käivitati suurtükiväepataljonis ajateenijate väljaõpe sellele relvasüsteemile. D-30 väljaõppe käivitamine suurtükiväepataljonis raskusi ei tekitanud, sest suurem osa pataljoni ohvitseridest olid oma väljaõppe suurtükiväe erialal saanud Soome suurtükiväekoolis, kus D-30 oli väljaõppe põhirelvaks.

Milline on D-30 roll lahingutegevuses? Suurtükiväepataljon, mille põhirelvaks on 122 mm välihaubits D-30, on 2. jalaväebrigaadi põhiline kaudtuleüksus, kelle ülesandeks lahingutegevuses on hävitada, neutraliseerida või maha suruda vastase ründe- ja kaitseformatsioonid eesmärgiga toetada brigaadi manööverüksusi vastase purustamisel. 2. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni struktuuris on kolm identset tulepatareid ning väikseimaks eraldi tegutsevaks tuleüksuseks on tulepatarei. Patarei koosseisu kuulub kaks tulerühma, kummaski tulerühmas on kolm D-30 relvameeskonda.

Millistes lahinguolukordades D-30t kasutada saab? Sisuliselt kõikides. Relvasüsteemi töökindlus ja suhteliselt väike kaal annavad hea võimaluse kasutada relva nii rasketes maastikuoludes, metsas, tiheasustusega aladel kui ka hajutatud

lahingutegevuses. Oluliseks plussiks on siin just relva tehniline konstruktsioon, mis võimaldab lasta sellest relvast nii kaudtuld kui ka otsesihtimisega ning seda ringselt 360 kraadi.

Milline on D-30 tulevik Eestis? Venemaa ja tema partnerid kasutavad seda relva edasi ja arendavad selle kaliibri laskemoona eesmärgiga suurendada laskekaugust. Mitmed teised maad, ka Eesti, on aga D-30 kasutamist lõpetamas. Põhjuseks on soov suurendada laskekaugust ja olla liitlasüksustega paremini integreeritud ka laskemoona poolest. Seega on siiani heas töökorras olevad D-30d Eesti kaitseväest lähitulevikus kadumas, et teha ruumi kaasaegsematele relvasüsteemidele, nagu näiteks 155 mm liikursuurtükk K9 „Kõu“. Kuid siiski, mida nende lahingutes karastunud vastupidavate relvadega edasi teha? Kas anda vanarauaks, müüa riikidesse, kes neid relvi veel kasutavad, või on see hoopis Kaitseliidule hea võimalus uue võime arendamiseks? Seda enam, et tegemist on lihtsa, töökindla ja reservväelasesõbraliku relvaga, mille väljaõppe korraldamine on Kaitseliidule jõukohane. Selle ilmekaks tõestuseks oli 2021. aasta kevadel toimunud suurõppus Kevadtorm, kust võttis edukalt osa ka KiMKR suurtükiväerühm.


vÄLjaÕpe

Hea meeskonnaga võib imesid teha, mitte ainult oodata, et keegi teine neid teeks.

tÖLLU rUSiKaS SUUrim taNKitÕrjeÕppUS KaitSeLiiDUS

Oktoobri alguses toimus Saaremaal iga-aastane tankitõrjeõppus Töllu Rusikas, mis on välja kasvanud Saaremaa maleva tankitõrjekahurirühma õppusest. Tekst: leitnant RAIGO SÕLG, õppuse Töllu Rusikas peakoolitaja

MIS TEEB TÖLLU RUSIKA ERILISEKS? Esiteks. Ma ei tea ühtegi teist Kaitseliidu õppust, kus peamine rõhk on tankitõrjeüksuste täiendõppel, koostööl ja harjutamisel ning kõik teised üksused osalevad ennekõike selleks, et toetada tankitõrjele (TT) seatud ülesannete täitmist.

Tankitõrjujate põhimure suurematel (alates kompanii tasandist) õppustel on see, et neid võetakse kõrvalnähtusena ning liigutatakse peamiselt jalaväeüksusi. Seega ei anta TTle sageli piisavalt aega ettevalmistuseks, planeerimiseks ega positsioonide rajamiseks; pahatihti tuleb kontakti minna n-ö käigult või minimaalse

ettevalmistusajaga. Selline asjade kulg ei anna aga paraku seda, mida tankitõrjuja hädasti vajab – maksimaalset varjatust ja hästi läbimõeldud plaani. Olen korduvalt ka siin ajakirjas kirjutanud, et peamiselt soomuse varjus sõdiv potentsiaalne vastane jahib lahinguväljal ennekõike TT-võitlejaid, kes tahavad neid soomuse kaitsva kilbi alt välja „suitsetada“, seega on meile eluliselt tähtis jääda varjatuks kuni esimese pauguni – TT-kontakt tihtipeale ju esimese pauguga piirdubki, kas meie neid või nemad meid. Ja kui kogu Kaitseliidu TT selleks piisavalt ei harjuta, on reaalolukorras tulemused kurvad nii TTle kui ka teistele, kes neist lahinguväljal sõltuvad. Teiseks. Töllu Rusikas on selliseks kasvanud alt üles. Koondus punt kamraade, kes soovisid sellise TT-spetsiifilise õppuse teoks teha. Kui juurde saadi veel Saaremaa maleva korralduslik tugi, oli õppuse organisatoorne eeldus olemas. TIMMO SAARESTIK

O

len uhke nii õppuse kui sellise üle kui ka selle üle, et õppus on aastatega oluliselt kasvanud nii kvaliteedis kui kvantiteedis. On olnud küll aastaid, kus oleme teadlikult Töllu Rusikal (nime andnute soovil just nimelt Töllu, mitte Tõllu) osalejate hulka piiranud, et suudaksime paremini täita seatud eesmärgid, kvaliteedis me aga järeleandmisi ei tee.

Kasutades ära nii Saaremaa maleva tuge kui ka isiklikke sidemeid Kaitseliidus ja Kaitseväes, ongi see 8/2021

23


vÄLjaÕpe väike Kameradenschaft suutnud juba mitu aastat korraldada märkimisväärse mastaabiga TT-õppust, mis leiab toetust nii teistes malevates kui ka Kaitseliidu ja Kaitseväe kõrgemas juhtkonnas. Hea meeskonnaga võib imesid teha. Kõigi aastate pilt on sarnane: eri paigust pärit korraldajad püstitavad aasta alul õppuse eesmärgid, seejärel leitakse õppuse korraldamiseks sobivad alad, koostatakse lahinguplaanid ja õppekavad ning peetakse läbirääkimisi maaomanikega. Paralleelselt käib töö õppusel osalevate üksuste leidmiseks vastavalt kavandatud mastaabile. Vajalikud on nii TT-üksustele toeks olevad allüksused kui eriti muidugi vastane – vajame professionaalset soomusüksust (kaitseliitlaste juhitavad veokid soomuse imitatsioonina on kaugel allpool Töllu Rusika latti). Roomikutel masinad reeglina meie õppustel ei tööta, sest kasutame avalikke teid. Kolmandaks. Töllu Rusikas aitab kaasa TT ja teiste üksuste koostöö harjutamisele. Juba mitmendat korda Töllu Rusikal osalenud Harju maleva Kose malevkonna jalaväeüksuse ülem

24

8/2021

ütles, et selliseid koostööharjutusi, kus plaanitakse ühiseid varitsusi koos kõige kaasnevaga, kohtab väga harva. Töllu Rusikas on neile andnud teadmise jalaväe ja TT koostööst. Tahaksin retooriliselt küsida: kas selline teadmine on täna olemas kõigil Kaitseliidu üksustel? Neljandaks. Saaremaa on sellise õppuse jaoks imeline koht. Kui alustasime Töllu Rusika eelkäijaks olnud TT-kahuri õppusega, armusin Saaremaasse just õppuse korraldamise vaatest: siin on võimalik leppida maaomanikega kokku nende maa kasutamises õppuste tarbeks, siin võib külaelanikega kokkuleppel „sõdida“ lausa külas sees – see ei tekita neis tuska, vaid elavat uudishimu. Saaremaa ajalehe Meie Maa 4. oktoobri artikkel kandis pealkirja „Kaitseliidu ainus tankitõrjeõppus tuli otse küladesse“. Ei ole just igapäevane olukord, kus külavanem tuleb positsiooni rajava TT-üksuse juurde ja ütleb: „Ma arvan, et minu hoovis saate paremini södida – tulge, vaadake.“ Ja kui keegi muheleb, et kuidas haakuvad omavahel Saaremaa ja TT (olen

sellist asja kuulnud), siis olen varemgi toonud esile märksõna „Kaliningrad“. Mõelgem.

ÕPPUSE MASTAAP

Selle aasta Töllu Rusikal olid harjutavas koosseisus siniste poolel TT-kahuriüksused eri malevatest, TT-raketiheitja jagu Tallinnast, jalaväeüksused (tankitõrjet toetava ülesandega) Harju malevast ja Saaremaalt ning abijõuna Võru- ja Saaremaa malevate droonid; punaste poolel Prantsusmaa liitlaste soomusjalaväerühm soomukitel VBCI (jalaväe lahingumasin – seda ühe Kusti lasuga ei võta) koos jalaväe ja toetava elemendiga ning õhuväe kopter. Prantsusmaa liitlased on muide Töllu Rusikal juba teist korda – osaleti ka aastal 2019. Tegemist on seega pikaajaliste partneritega. On imetlusväärne, et prantslased olid valmis sellise hulgaga (isikkoosseisus 60 võitlejat) Saaremaale tulema vaevalt nädal pärast nende Eestisse saabumist. Tahaks loota, et lisaks korraldavate kamraadide suurepärasele tööle nende Saaremaale toomisel oli abiks ka varem Töllu Rusika kohta kuuldu.


vÄLjaÕpe ÕPPUSE KULG

Õppus algas järgmisest olukorrast (väljavõtted TT rühmaülema käsust, antud 2. oktoobri varahommikul „sinistele“): „/---/ VA asub hetkel Muhu saarel Liival. Pärast reorgi on VA-l tõenäoliselt 03OCT21 kavas liikuda Kuressaare peale ennekõike mööda maanteed nr 10 (OPEL), hõivata Kuressaare kui admin. keskus ning luua sillapea täiendavate üksuste sissetoomiseks. Kui OPEL osutub VA-le raskesti läbitavaks, võib ta otsida teisi teid eesmärgini jõudmiseks. /---/.“ Prantslased dessanteerusid 1. oktoobril tõesti Muhu saarele (kuhu nad siiski ei jäänud), tehes mandrilt taktikalise mereületuse, nagu ka aastal 2019 – praam oli relvastatud valve all ja retke turvas PPA piirivalvelaev. Ja siin ülesanne Töllu rusikaks koodunud „sinistele“ üksustele: „/---/ alates 030800OCT21 viivituslahinguga tõkestada VA jõudmine teeni nr 79 (LADA), et VA ei saaks kasutada seda varuteena oma eesmärgini jõudmisel. Selleks valmistada ette 02OCT21 varitsused meie vastutusalas /---/.“

Õppuse esimene päev kulus puhtalt planeerimiseks ja positsioonide ettevalmistamiseks (prantslased harjutasid samal ajal neile eraldi antud alal). See pani imestama nii mõnegi õppusel esimest korda osalenu – kas tõesti antakse nii palju aega, et asjad rahulikult läbi mõelda ja tõeliselt õppida? Jah, anti. Positsioonide ettevalmistamist kontrolliti pidevalt nii õhust kui maalt – „sõbrad“ kontrollisid neid oma termokaameratega varustatud droonidega ja Javelini CLU-dega, „vastane“ aga peilis õhust kopteriga. Kokkuvõttes said plaanid ja positsioonid sellised, et nende pärast polnud vaja häbeneda. Teisel päeval tuli soomus peale ning neid ootas kolm järjestikust varitsust. Läks lahti kassi-hiire mäng. Mängukeskuses lepiti kokku erinevad stsenaariumid varitsusse sattumiseks, mis tegi iga olukorra erinevaks, aga vägagi tõepäraseks. Sellist asja, et soomus lihtsalt sõidab TTle ette ja sellega on asi lõppenud, ei olnud. Õppiv koosseis sai kogeda nii VBCIde termovaatlusvõimet kui ka Prantsuse jalaväe kiirust. Peakoolitajana olin äärmiselt rahul, et ettevalmistatud varjed üldiselt pidasid ning varitsuste asukohti võis vastane kohati vaid aimata, aga mitte teada. Varitsuste detailid ei ole avalikustamiseks. Võib vaid öelda, et mäng läks korda ja punkte korjasid mõlemad pooled.

MÕTTED LÕPETUSEKS

Kuigi mõtteid Töllu Rusika ja üldisemalt TT arendamiseks on palju, toon artikli lõpetuseks välja järgmised. 1. Minu unistus on, et TT-üksustele tehtaks eraldi RÕKd (et olen seotud Javeliniga, siis mõtlen ennekõike neile). Kogu Kaitseväe, mitte ainult Kaitseliidu huvi-

2.

3.

des on, et TT-üksused oleksid ühtviisi hästi koolitatud ja samal tasemel. Ma loodan, et ka järgmisest Töllu Rusikast osavõtt katab ära õppuse vajadused, nagu senini. Seekordset Töllu Rusikat inspekteerinud Prantsusmaa liitlaskontingendi ülem kolonel Eric Mauger ütles minu kuuldes umbes sellised sõnad: „Selliseid õppusi vajame meie ja neid vajavad ka kõik Kaitseliidu üksused, et vastastikku õppida ja teineteist tundma saada.“ Olgem siis julged, et algatada ise uusi plaane ja kutsuda liitlasi õppusele – ei maksa ainult ootavalt üles vaadata. Tõrvatilgana meepotis panen südamele neile, kes lubavad tulla, aga siis alt ära hüppavad, et sellist asja korraldajad kaua ei kannata ja avavad oma „musta nimekirja“, sest kõige hullem on, kui piiratud osalejate arvu juures jääb mõni soovija ukse taha sellepärast, et koht on lubatud teisele, kes viimasel hetkel loobub. Ma saan küll aru, et reaalolukorras oleme nagunii seisus, kus „võitleme sellega, mis on“, aga jäägem ikka mehesõna juurde ja austagem ka teiste tehtud tööd. Töllu Rusika iga-aastane probleem on see (eks see põhjendab ka eelmises punktis esitatud etteheidet), et me ei ole veel nii suur, et meiega arvestataks. Oktoobrikuu on paraku täis igasuguseid muid õppusi, mis pärsivad eri malevate osalemist Töllu Rusikal. Püüame nende vahel laveerida, aga kuskil on ka meie piir – loodan, et meie õppust peetaks kord nii tähtsaks, et leida sellele alati olemasolev „auk“ malevate plaanides.

Töllu Rusikas ’21 on surnud, elagu Töllu Rusikas ’22!

Kommentaar:

SootUKS teiNe arUSaam ja mÕttemaaiLm Leitnant TIMMO SAARESTIK, Saaremaa maleva Meremalevkonna pealik

„Õppuse üheks võluks on piiranguteta mängumaa, et eelnevate kooskõlastuste ja kohalikega koostöö tulemina ei ole meie manööver lineaarselt fikseeritud kõvakattega teedevõrgule, vaid soomus saab harjutada ja end etendada realistlikult. Kui vaja, hiilime mööda pehmeid metsaservi. Kui vaja, tuiskame üle poolkinnise taimestikuga karjamaade. See annab õppivale kaitseliitlasele sootuks teise arusaama ja mõttemaailma.“

8/2021

25


vÄLjaÕpe

miiNipiLDUjapatareiD KaSvataSiD mUSKLeiD „Rühm, mõjuv tuli, neli korda kildu, laadida!“ kõlas raadiosaatjast käsk miinipildujapatareile. Väike viivitus ja hetk hiljem kaikusid 120 mm miinipildujate kärgatused üle Nursipalu õppeväljaku.

2 X SANDER SILM

Tekst: SANDER SILM, vabatahtlik kaasautor

26

8/2021


vÄLjaÕpe

N

ursipalu õppeväljakul toimus 13.–17. septembril Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna miinipildujapatarei reservõppekogunemine. Kaitseliidul on kaks miinipildujapatareid – Põhja ja Lõuna maakaitseringkonnal – ning Põhja maakaitseringkonnas oli miinipildujapatarei RÕK olnud nädal varem ehk 6.–10. septembril. Nii Lõuna kui Põhja ringkonna meeste päevi kestnud treening lõppes 120 mm torudest teravmoona laskmisega. Lõuna maakaitseringkonnas jõudis väljaõppe kulminatsioon – lahinglaskmine – kätte õppekogunemise eelviimasel päeval, patarei andis järjepanu tuld nii päeval kui ööpimeduses. Meestele ei antud armu ka torude puhkamise ajal. Lisaks laskmisele harjutati logistikat. Patarei juurde toodi moona, mis siis autost jooksujalu maha laeti. Samuti viidi läbi taktikalist tankimist. Paljudele võib tunduda, et mis see põllul tankimine ikka ära ei ole, kuid tegelikkus on sootuks teine. Korrektse tankimise tagavad väga paljud pisiasjad, mis peavad kaitseliitlastel samuti lihasmälus olema.

HARJUTASID KOKKU

Lõuna miinipildujapatarei on mehitatud Põlva ja Võrumaa maleva kaitseliitlastest. Kui Põlva maleva kaitseliitlastel on varasem 81 mm miinipilduja kogemus ning nende meeskond oli varem kokku töötanud, siis Võrumaa

maleva miinipildujarühm on noorem. Sestap oligi õppekogunemise eesmärk lihvida patarei koostööd. Lihvimine andis ka tulemuse. Patarei ülema abi lipnik Kasper Keps võis õppusega enam kui rahul olla. „Mulle meeldis, et õppuse käigus saime eelkõige keskenduda väljaõppele,“ rääkis ta „Öösel oli „admin-aeg“, mehed magasid Nursipalu linnakus, kus nad said välja puhata ning järgmisel päeval puhanud peaga väljaõppele keskenduda. Teatud väljaõppe juures on kurnatus oluline, kuid õppimiseks on vaja puhanud pead.“

EESMÄRGID TÄIDETUD

Viis päeva kestnud õppekogunemisse mahtus lisaks lahinglaskmistele käsitulirelvade väljaõpe ning mängiti läbi ka gaasirünnak. Kuigi gaasirünnakud on Genfi konventsiooniga keelatud, kasutatakse neid siiski mitmetes konfliktides ning parem karta kui kahetseda. Nii tuli ka kaitseliitlastel pähe tõmmata gaasimaskid ja -ülikonnad, ennast korralikult kinni teipida, käia ära jooksuliinidesse rajatud nn gaasikambris ning pärast läbi viia degaseerimine. Kõige põnevam oli kaitseliitlastele loomulikult lahinglaskmine. „Lahinglaskmise juures meeldis mulle kõige enam öine „hüpe“, kus liikusime patareiga ühest asukohast teise. Alustasime „hüpet“ hämaras, kuid teisele positsioonile jõudsime juba pimedas. Nii miinide ettevalmistami-

ne kui laskmine pimedas oli väga hea kogemus,“ meenutas Keps. Patareiülem kapten Villu Vasilkovski ütles samuti, et jäi õppusega rahule, sest kõik püstitatud eesmärgid said täidetud. „Need õppused olid omapärased selle poolest, et keegi ei dikteerinud mulle midagi, koostasin ise väljaõppeplaani ja seadsin eesmärgid, mis polnud üldse väikesed.“ Vasilkovski lisas, et kuigi osavõtule vajutas oma pitseri koroonaviirus, jäid kohaletulnud õppusega väga rahule ja patarei tugevdas omavahelist koostööd veelgi.

MEESKONNAMÄNG

Viis aastat tagasi loodud Lõuna miinipildujapatarei on nende aastatega kasvanud ühtehoidvaks tuumikuks, kus mehed saavad aru, et neil pole luksust õppustelt viilida. Relvameeskonnas peab tuumik kohal käima, vastasel juhul torud ei tulista. „Mul on hea meel, et meeste vahel on tekkinud mõnus sünergia, sest kui seda ei oleks, siis ei käidaks ka kohal,“ tunnustas Vasilkovski. Korralikult kokku töötanud miinipildujapatarei on aga vastasele paras peavalu, sest kui kaitseliitlastel on kaugtulevõime, siis ilmselgelt pole nendega sõdimine just morsipidu. Eriti oluline on kaugtulevõime hajutatud lahingutegevuses, kus patarei võib võtta ka väiksemateks osadeks ja toetada jalaväge erinevates kohtades.

8/2021

27


vÄLjaÕpe

NamejS 2021:

meie meHeD vÕÕrSiL vÕitLemaS Kõikemattev udu oli ühtlase vaibana katnud Läti väikelinna Balvi, kui sealt hilisõhtul sõitis läbi Valgamaa maleva autode kolonn. Samal ajal sisenes läbi Valka meie lõunanaabrite territooriumile teine samasugune kolonn Pärnumaa maleva võitlejatega. Tekst: SANDER SILM, vabatahtlik kaasautor

K

uigi Eesti kaitseväelased on viimastel aastatel PõhjaLätis üsna endastmõistetav nähtus, oleks Kaitseliidu kolonnide läbisõit kindlasti pannud kerkima nii mõnegi kulmukaare. Kuid nägijaid polnud, oli udu, oli pime ja käimas oli Läti kaitsejõudude suurõppuse Namejs 2021 kolmas nädal, mistõttu sõjaväetehnikat oli seal liikvel omajagu. Kui möödunud aastal osales Lõuna maakaitseringkond Läti Zemessardze 2. brigaadi õppusel Zobens, siis tänavu 2. brigaadil eraldi õppust polnud, vaid üle Läti toimus 30. augustist kuni 3. oktoobrini suurõppus Namejs 2021, kus osales ühtekokku 9300 inimest ja kuhu olid kaasatud nii liitlased kui tsiviilpartnerid. Kaitseliit „sõdis“ õppuste raames aga jätkuvalt Zemessardzega ja seekord esindasid Kaitseliitu Lääne maakaitseringkonnast Pärnumaa malev ning Lõuna maakaitseringkonnast Põlva, Võru- ja Valgamaa malevad. Pärnumaa malev oli kohal kompaniisuuruse üksusega. Ka kolme Lõuna maleva peale moodustati kompanii mõõdus üksus, mis aga Aluksnes jagunes kaheks – Põlva ja Võrumaa

28

8/2021

üksused jäid Aluksne juurde ning Valgamaa kaitseliitlased võtsid Aluksnest suuna Balvi peale. Balvi lähedal asub vana lennuväli, mis oligi esimene ööbimiskoht. Algul tegi lätlaste pakutud asukohavalik veidi nõutuks, sest kuidas sa ikka betoonile telki püstitad, kuid hämmingust saadi kiiresti üle ja telgid kerkisid lennuraja kõrvale kõrge heina sisse. Kuna hommikul oli vaja juba viiest tõusta, siis kohmitsemisele aega ei jäetud ja üritati võimalikult kiiresti sooja telki saada.

OTSATU VIHM

Öösel telgis veidi valusaks jäänud külge keerates oli esimese asjana kuulda tihe vihmasabin ja kõhutunne ütles, et ega päevgi parem tule. Etteruttavalt olgu öeldud, et ei tulnudki, korraliku jalaväelase ilma jätkus õhtuni. Hommikused protseduurid, varustus kokku ja täpselt pool seitse kohtusime Läti relvavendadega ühel teeristil. Sõjaplaan oli lihtne. Täpselt nagu Lääne ringkonna võitlejad, olime ka meie kolonnis koos iseliikuvate 155 mm haubitsatega M109 ning „siniste“ ülesanne oli meie kolonni rünnata. Meie eeliseks oli kaugtulevõime, kuid aeg-ajalt saime ka ise miinilööke,

mida imiteeris punane suits. Vastavalt mängureeglitele pidi n-ö pihta saanud tehnika mõneks ajaks seisma jääma. Mänguilu lisasid miiniväljad, mida pidi kahjutuks tegema, kontaktid ja tiibamised ning nii see kolonn vaikselt liikus. Õigupoolest kolonnid, sest meist mitte kaugel läbis samasugust kadalippu Pärnumaa maleva võitlejatega mehitatud kompanii. Ka ülesanne oli täpselt sama – puhastada tee võimalikest varitsustest, ohtudest ja vaenutegevusest eesmärgiga tagada haubitsate ohutu jõudmine sihtkohta. Ja ega „sinised“ lätlased kolonni liikumist neil metsamassiive läbivatel, kord pikkadel, silmapiirini ulatuvalt sirgetel, siis jälle usjalt käänulistel porikarva teedel lihtsamaks ei teinud. Pigem vastupidi. Takistasid seda, kuidas suutsid. Ja oi, kuidas suutsid. Ikka ja jälle said kolonni ees liikuvad luureüksused vastasvõitlejatega kontakti. Seepeale mõistagi seiskus kogu kolonn, Unimogidel istuvad võitlejad jalastusid kärmelt ning suundusid ahelikus teega paralleelselt liikudes vaenlast otsima. Nagu viirastused, vaikselt läbi sügisese vihmamärja,


vÄLjaÕpe

juba luitunud metsa ja tiheda võsastiku. Üle mahalangenud puutüvede, kord mäkke tõustes, siis orgu laskudes. Valmis võitluseks ja võitudeks.

protsess algusest peale: jalavägi kummalgi pool teed metsa kammimas ja transpordimasinad ohutus kauguses vaikselt järgnemas.

Aga harva, kui pärast esimest kontakti veel tulevahetusse sattuti. Lätlased, kel polnud vaja kindlat maa-ala kaitsta, eemaldusid kohe, kui olid oma eesmärgi saavutanud ning kolonni kulgemise peatanud, et siis mõne aja pärast jälle rünnata. Siis hakkas kogu

Kui juhtus, et ohutut kaugust hinnati valesti, karistasid lätlased kohe. Nii purunes pika sirgega ristuvalt väikeselt metsateelt ootamatult välja lükatud Browningu tules üks meie Unimogidest. Sama kiirelt, kui Browning sinna tee äärde tekkis, see sealt ka kadus,

SANDER SILM

Läti kaitsevägi on teinud viimastel aastatel läbi ilmselge arenguhüppe – M109 haubitsad on kindlasti tubli tuletoetus

veel enne, kui meie mehed jõudsid vastutule avada. Lätlastel oli muidugi õnne. Minutit viis hiljem oleksid samas teederistis olnud juba kummaltki poolt metsa julgestanud Pärnumaa võitlejad ja siis poleks lätlastel olnud mahti meie kolonni rünnata. Seega olid kaitseliitlasel terve päev käed-jalad tööd täis ja kohati oli pikaleveninud kolonni igas otsas samaaegselt mingi kontakt. 8/2021

29


vÄLjaÕpe

UUS PÄEV – UUED LAHINGUD

Esimese lahingupäeva lõpuks oli ilm 180 kraadi muutunud ning väljas valitses ideaalne vananaistesuvi. Kui päev lõppenuks kuulutati ja Läti CIMICud meile uue ööbimiskoha näitasid, tõotas ka öö tulla meeldiv, sest telgid sai püsti panna püsti mõnusa männimetsa alla, kus küljealuseks pehme samblakiht. Pärast pikka ja väsitavat päeva polnud ime, et enamik isikkoosseisust oli juba esimese pimeda saabumisel telkides und ootamas. Soe telk, täis kõht, pehme küljealune – kui see on õppus, siis sellist õppust ma sooviksingi.

Juurdepääs kindlustatud punktile oli takistatud nii miiniväljade kui okastraadiga. Läti võitlejad olid teinud liivakottidest mitmeid laskepesasid, toekamat tuld pakkus Browning. Eestlased tungisid teravalt peale ja Läti vahekohtunikud palusid oma kaasmaalastel järjepanu kiivrid maha võtta. Eestlaste suurim kaotus oli distantsilt lastud granaat, mis võimaldas mitmel võitlejal rahulikult edasist sõjapidamist jälgida. Samal ajal, kui Lõuna ringkonna mehed metskonna keskuse pärast vihast lahingut pidasid, tekkis Pärnumaa meestel tõsisem relvastatud konflikt ühe teeäärse lagendiku pärast. Miks lätlased, kes seni positsioonivõitlust osavalt vältinud olid, just selles kohas kannad maha surusid, teavad nemad. Igatahes panid pärast edukat tiiba-

mismanöövrit meie meeste risttule alla jäänud Zemessardze võitlejad pealetungivate, lähikontaktis juba üksiklaskudelt valangutele üle läinud Eesti meeste võitlusraevule vihaselt vastu. Kuni viimse meheni. Ühel hetkel oli kõik kuidagi ootamatult läbi. Lätlased sättisid ennast minekule, kaitseliitlastele öeldi, et kuigi Namejs 2021 läheb veel edasi, on eestlaste jaoks ENDEX. „Kui midagi hullu vahepeal ei juhtu, siis näeme Sibulal,“ olid lätlased juba ette uue kohtumise üles rõõmsad. Kuid kes on ikkagi Namejs, kelle nime õppus kannab? Tegemist on paganliku Zemgali kunagise legendaarse hõimupealikuga, kes sõdis 13. sajandil üsna edukalt Liivi ordu vastu. Lätlastele on tegemist sama legendaarse ajalootegelasega nagu meie Lembitu ja see seletabki, miks õppus kannab just tema nime.

SANDER SILM

Uus päev – pimedas äratus, pakkimine ja sõit uuele lähtejoonele. Seekord oli ülesanne hõivata lätlaste kindlustatud positsioon kunagise metskonna keskuses. Praegu olid seal alles mõned tühjad kortermajad, millest elati vaid

ühes, ning selle maja hoovi olid lätlased rajanud oma positsioonid.

Lätlased ei teinud meie meeste turvatud kolonni edasiliikumist lihtsaks. Ikka ja jälle tuli jalastuda ja tulevahetusse asuda 30

8/2021


GUNNAR TEAS

HaritUD SÕDUr

Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. – William S. Lind, „Manööversõjapidamise käsiraamat“

maaKaitSe KÄSiraamat tUtvUStUS ja SaamiSLUgU Oktoobri alguses jõudis kaitseliitlaste ette „Maakaitse käsiraamat“. Kuidas raamat sündis ja miks see oluline on, sellest juba allpool.

„M

aakaitse käsiraamat“ on mõeldud kasutamiseks kõigile, nii instruktoritele kui koolitatavatele, et erinevate malevate allüksused ja võitlejad, kus iganes neil on vaja koostööd teha, saaksid asjadest ühtemoodi aru ning tekiks eeldus tõhusalt toimivaks koostööks.

MIKS SEE RAAMAT SÜNDIS?

Tekst: major RENE TOOMSE, PhD

Ühel kaunil kevadhommikul paar aastat tagasi kogunes hulk instruktoreid väliõppeklassi. Ekraan oli ülal, projektor töötas, esimene slaid teatas pealkirja „Varitsus“. Tundi läbiviiv kapten andis teada, et eesmärk on ühtlustada õpetamise alused eelseisvaks harjutuseks. Selleks käis ta teema vanas heas PowerPoint’is läbi ja seejärel juhendas 8/2021

31


HaritUD SÕDUr

veebel sama teema praktiliselt läbi kõrvalasuval muruplatsil. Öeldud-tehtud. Järgmised 30 minutit vaatasime ja kuulasime samm-sammult, kuidas teha varitsust. Lihtne ja selge esitlus. Paus viis minutit ja veebel kamandas osalejad kõrvalolevale platsile praktiliseks harjutuseks. Esimesed sõnad, mis ta ütles, olid: „Tegelikult teeme me varitsust teisiti …“ See oli moment, kus ma ütlesin endale, et aitab laisklemisest, see raamat tuleb nüüd valmis teha. Meil on vaja ühtseid aluseid, selliseid baastehnikaid, mis oleksid kõigile samad. Ühtlustatud standardeid, et kaitseliitlased Valgast, Kuressaarest ja Narvast saaksid neist teemadest ühtemoodi aru ning suudaksid vajadusel näiteks varitsust koos teha minimaalse ajakuluga ümberõppimisele või vaidlemistele, kelle tehnika on parem. Värske Kaitseliidu ülem rõhutas väikeüksuse taktika olulisust, kuid seda taktikat moodustavate ülesannete ja tehnikate korralikku õppematerjali polnud ei Kaitseväes ega Kaitseliidus. Oli vaid jupikesi erinevatest koolkondadest siin ja seal – kus põhjalikumalt, kus mälupunktidena esitlustel. Aeg oli küps panna need teemad detailideni kirja.

MIS SELLES RAAMATUS KIRJAS ON?

„Maakaitse käsiraamat“ on jaotatud kaheksaks peatükiks ja lisadeks. Peatükid liiguvad üldiselt kitsamale ja üksiktehnikatelt kombineeritud tegevusteni. Raskuskeskmeks on 6. peatükk „Põhiülesanded“. Need on maakaitseüksuste peamised tegevused nii sõja-, kriisi- kui ka rahuajal, mis vastavad ka maakaitseüksuste võimekirjeldustele. Eelnevad peatükid loovad eeldused põhiülesannete täitmise võimaldamiseks, järgnevad nende tagamiseks ja jätkusuutlikkuseks. Peatükkide järjekord järgib ka ülesande sooritamise järjestust.

1. Sõda ja territoriaalkaitse – kirjeldus sõjast kui nähtusest ning selles toimivatest mõjudest ja jõududest. Peatüki raskuskese on osa 1.2 „Kaitseliit territoriaalkaitses“, mis sõnastab peamised põhimõtted ja reeglid, mida maakaitse peab järgima, et olla edukas. See on meie võitlusdoktriin. 2. Juhtimine ja planeerimine – kirjeldus juhtidele seatavatest nõuetest, planeerimise protseduurist ja erinevatest teguritest selles ning käskude koostamisest koos näidetega.

5. Püsitoimingud – muud ühtlustatud ja harjutatud tegevused, mis ei ole tingimata seotud vahetu vastase ohuga, kuid mida sellegipoolest tuleb teha aega viitmata ja ilma erilise juhendamiseta. 6. Põhiülesanded – raamatu raskuskese, kaheksa peamist ülesannet, mida maakaitseüksused peavad suutma täita, detailideni kirjeldatud ja joonistega täiendatud. Ei maksa heituda, et kõiki relvi või vahendeid ei ole meil täna ja võib-olla ka mitte tulevikus. Peamine on mõelda eesmärgi saavutamise võtmes ja loovalt leida lahendusi puuduvate vahendite asendamiseks alternatiivsetega.

7. Puhkamine ja ühenduse pidamine – kirjeldusi turvamajade, punkrite ja patrull-laagrite korraldusest, et tagada puhkamine ja valmistumine edasisteks ülesanneteks; virgatsite ja postkastide süsteemi kasutamine teabevahetuseks.

8. Hajutatud logistika – kirjeldused elanikkonna toetuse loomisest, varude hankimisest, hajutamisest ja peitmisest, elektri hankimisest, kannatanute ja langenute käsitlemisest ning välisabi vastuvõtmise protseduuridest. Lisa 1. Kasulikku lugemist – kolme erineva autori varasemad tööd, mis annavad mõtteainet ja soovitusi praktilisel tasandil.

Lisa 2. Abimaterjale – koondab detailseid pädevusnõudeid, tehnilisi detaile eelnevate peatükkide toetuseks, ülesande planeerimiskaardi näidiseid, meelespeasid, käsuformaate ja lõpuks ka mõningaid väikeüksuse käemärke. Kuid kõige olulisemana tuleks silmas pidada, et selle raamatu sisuks on vaid baasalused, mitte käsud alati just nii teha. Iga allüksus areneb ja täiustab oma tegutsemise tehnikaid, kasutades võib-olla vaid osa sellest, mis õpikus kirjas, kuid lisades allüksuse tegevusviisidesse hulgaliselt omaenda tehnikaid. Need baasalused on olulised selleks, et erinevate malevate allüksused ja võitlejad, kus iganes neil on vaja koostööd teha, saaksid asjadest ühtemoodi aru, mis loobki eeldused tõhusalt toimivaks koostööks. Paljud teemad võivad tunduda ka sõjasaladuse moodi ja võib-olla oleks parem, kui vastane neid lugeda ei saaks. Salastamine aga on alati kahe teraga mõõk – ei tea vastane, kuid ei tea ka enamik omasid. Kui teha need teemad

3. Koosseisud ja taktikaline liikumine – soovitusi võitleva sihtüksuse moodustamiseks, allüksuse liikumise rivistused, ohualade ületused, peatused, kogunemised ja erijuhud rännakutel.

4. Kontaktidrillid – tegevused, mida allüksus peab aega viitmata rakendama vastasega kokkupuutel kas liikumisel või ka lahinguülesannet täites. 32

8/2021

Värske Kaitseliidu ülem rõhutas väikeüksuse taktika olulisust, kuid seda taktikat moodustavate ülesannete ja tehnikate korralikku õppematerjali polnud ei Kaitseväes ega Kaitseliidus.


HaritUD SÕDUr

teatavaks alles sõja puhkedes, ei jõua keegi ei ette valmistada ega harjutada. Kahju saab suurem.

minu hinnangul valmis, et vaadata see koos Kaitseliidu ülemaga üle ja saata edasi keeletoimetusse.

See, kuidas me võitleme, ei pea olema saladus (vastupidi, see on isegi heidutus); varjama peame seda, kus ja millal me tegutseme. Saladus on meie taktika konkreetse vastase vastu, selle elluviimise ajastus ja koht, kuid seda ei saagi raamatusse kirja panna. Taktika on alati unikaalne lahendus, mis sünnib üksuse planeerimise ja ettevalmistustega. Selles mõttes annab see raamat loodetavasti piisavalt tehnikaid ja ideid, kuidas lüüa suuremat vastast, ise seejuures ellu jäädes.

Kindral Ühtegi tegi omad soovitused ja tähelepanekud. Muuhulgas soovitas ta muuta pealkirja „Maakaitse käsiraamatuks“, sest sisu hõlmas juba palju enamat kui vaid väikeüksuse taktika kirjeldused. Minult sai ta ülesandeks kirjutada raamatusse eessõna, sest vaid nii saab sellest ametlik materjal Kaitseliidu väljaõppes ja ka planeerimises. Aeg oli mustand keeletoimetusse ja siis kujundusse saata.

Raamat on mõeldud kasutamiseks kõigile, nii instruktorile kui koolitatavale. Õppepäevadel aja kokkuhoidmiseks peaksid kõik osalejad kodus vajaliku teema kohta peatükid läbi lugema, et saaks kiiremini asuda praktilistele harjutustele.

KUIDAS SEE RAAMAT SÜNDIS?

Projekti esialgseks nimeks sai „Väikeüksuse taktika käsiraamat“. Kogunud kokku erinevad ringlevad materjalid ja oma varem koostatud mustandid, kutsusin 2020. aasta varakevadel igast malevast instruktorid Kaitseliidu kooli, et need materjalid koos läbi töötada. Ühtlasi seadsin ambitsiooniks vastavate õppekavade koostamise. Kokku tegime kolm sisukat seminari, kujundasime raamatu põhimõttelise struktuuri ja sisu, tootsime ja parandasime erinevaid materjale grupitööna. Selle kõrval kujundasime ka jao ja rühma õppekavade mustandid, mis keskendusid väikeüksuse taktika õpetamisele. Nagu ikka suuremate grupitöödega, saime tulemiks suure hulga tekste, mis kokku panduna meenutasid „kirja Prostokvašinost“. Algas tekstide puhtaks kirjutamise aeg. Kuna tegemist oli väljaõppematerjaliga, siis postitasin raamatu tööversioone vastavalt etapiviisilisele edenemisele nii Iliases kui Kaitseliidu sisevõrgus, et materjalid oleksid instruktoritele ja ka õppuritele kättesaadavad. Paralleelselt valminud õppekavad „Maakaitsejagu ehk väikeüksuse taktika esimene tase“ (VÜT1) ja „Maakaitserühm“ (VÜT2) said allkirjad vastavalt suvel 2020 ja suvel 2021. Need õppekavad ja raamat kui õppematerjal on mõeldud üksteist täiendama. Miski siin elus ei lähe takistusteta ja ka raamat ei edenenud nagu lepase reega. Kuna tegemist oli ise tuletatud ülesandega, siis valmis enamik sellest igapäevatöö kõrvalt, puhkepäevade ja puhkuste arvelt. Õhus oli skeptitsismi, muigeid, vaidlusi, ennetavaid arvustusi ja loomulikult ka mitmeid konstruktiivseid soovitusi. Ei midagi uut ega üllatavat. Kuid juuli lõpuks oli mustand

Tubli ja kiire töö tegi keeletoimetaja Anu Jõesaar, kellel on pikk kogemus Kaitse Kodu! tekstide toimetamisel. Ma ei pea ennast kehvaks kirjutajaks, kuid Anu paranduste hulk, mis ta tekstidesse tegi, viiks hellema hingega kirjutaja tõsisesse depressiooni. Hea, et elu mulle varasemalt karastavaid kogemusi pakkunud oli. Suured tänud siinkohal Anule! Kohe, kui peatükid keeleliselt valmis said, liikusid need kujundajale, kelleks oli Kalle Müller. Kalle nõutas kohe Kaitseliidu stiiliraamatu ning kasutas selle reegleid, värve ja motiive läbi kogu raamatu. Tulem sai väga hea, stiilne ja kergelt haaratav. Tänud Kallele selle suure töö eest! Intensiivne virtuaalne kolmnurk – koostaja, keeletoimetaja ja kujundaja – töötas kogu augusti veebis sisuliselt iga päev, eesmärgiks saada trükifail ehk lõplik raamat valmis septembri lõpuks. Kuid midagi ei pea lihtsalt minema. Viimastel nädalatel avastas meie ettevõtmise Kaitseväe Akadeemia ja tekkisid küsimused mõnede seni selgelt defineerimata mõistete kasutamise kohta, nagu hajutatud lahingutegevus ja vastase kulutamine. Toimusid mitmed virtuaalsed arutelud, mis nii ühel kui teisel pool ekraani kippusid ületama tavapärast eestlaslikku rahulikkuse ja peetuse fooni. Akadeemia oleks soovinud selle raamatu ootele panekut, kuniks need põhimõisted on terminoloogiakomisjonis korralikult defineeritud. See aga ei olnud paraku variant ja me leppisime kokku, et teeme parandused järgmisse parandatud trükki tulevikus. Eesmärk on siiski saada materjal meie kaitseliitlasteni nii ruttu kui võimalik. Käesoleva aasta 28. septembril sõidutati trükikojast välja kaks euroalusetäit trükisooja raamatut. Raamat ei ole ju nagu päris raamat, kuni see pole paberile trükitud. „Maakaitse käsiraamat“, 440 leheküljel ja kõvade kaante vahel, on müügil Kaitseliidu e-poes. Loomulikult on raamat elektrooniliselt kättesaadav kõigile kaitseliitlastele ja ka kaitseväelastele tasuta õppeinfosüsteemist Ilias. Piisab vaid konto olemasolust ja otsingumootori kasutamise oskusest. 8/2021

33


haritud sõdur

: 3 LV

BIORE BIORELVA

KASUTAMINE JA TULEVIKU OHUD Biorelvi saab kasutada nii sõdimise, terrorismi kui ka kuritegevuse eesmärgil. Samas ei ole biorelva eesmärk otseselt tappa, vaid takistada vastase tegevust, kurnata tema logistikat ja ummistada meditsiinisüsteem.

E

Tekst: INDREK SUITSO, Kaitseväe Akadeemia strateegia ja innovatsiooni õppetooli lektor

volutsiooni käigus oleme kohanenud patogeenidega ning seetõttu eeldab haigestumine mitmete halbade asjaolude kokkulangemist. Esiteks peavad pisikud kuidagi meie sisse sattuma. Kuna terve nahk on raskesti läbistatav barjäär, sisenevad pisikud haavade, seedekulgla või hingemisteede kaudu. Mõnikord levivad haigused vektorite kaudu, kes meid purevad. Teiseks peab sisenenud mikroobe olema piisavalt palju, et immuunsüsteem neist kõigist jagu ei saaks. Eriti ohtlikud on sellised pisikud, kellega meie organism pole varasema elu jooksul kokku puutunud ning seetõttu kulub immuunvastuse

34

8/2021

käivitamiseks omajagu aega, mil patogeenid võivad karistamatult kurja teha.

KASUTAMISE EESMÄRGID

Mikroobide või nende toksiinide abil teistest inimestest vabanemine jätab küll vähe asitõendeid, kuid nõuab nii kõrget kvalifikatsiooni kui ka ligipääsu patogeenidele. Seetõttu on seda meetodit kasutanud eelkõige teadlased ja arstid. Kuritegude eesmärgiks on olnud enamasti armukadedus, majanduslikud põhjused või isiklik viha­ vaen. On aga teada juhtum, kus teadlane nakatas kolleege düsenteeriasse, et oma uurimistöö jaoks andmed saada.


KARRI KAAS

haritud sõdur

8/2021

35


KARRI KAAS

HaritUD SÕDUr

36

8/2021


HaritUD SÕDUr Kuritegusid sooritatakse enamasti selliste mikroobidega, mis võimaldavad jätta mulje, nagu oleks tegemist loomuliku nakatumisega. Lisaks eraisikutele on ka riikide salateenistused kasutanud biorelva poliitiliste mõrvade sooritamiseks. Neist tuntuimad on Bulgaaria teisitimõtlejate mürgitamised ritsiiniga. Terroristlikel organisatsioonidel võivad olla väga erinevad eesmärgid. Mõned ihkavad kättemaksu, teised tahavad kõigutada valituse legitiimsust, kolmandad püüavad vägivalla teel luua uut paremat maailma, neljandad koguvad boonuspunkte hauataguse elu jaoks, viiendad kavatsevad planeedi üle võtta … Eesmärkide mitmekesisuse tõttu on ka nendeni jõudmise meetodid väga erinevad. Näiteks Jaapani sekt Ülim Tõde (Aum Shinrikyo) püüdis massihävitusrelvi provokatsioonina kasutades esile kutsuda tuumasõda suurriikide vahel ning seejärel post-apokalüptilises maailmas võimu enda kätte võtta. Madalat profiili hoides levitasid nad botulismi toksiini ning Siberi katku spoore. Lisaks püüdsid nad hankida Ebola viirust ja ehitada võimast laserit. Alles pärast Tokyo metroo ründamist sariiniga 1995. aastal paljastati nende tegevus. Enamasti soovivad terroristlikud organisatsioonid siiski tähelepanu, et näidata end võimsamana, kui tegelikult ollakse. Mõnikord on rünnakuga kaasnev infooperatsioon hoopis laastavamate tagajärgedega kui rünnak ise. Näiteks oli Indias 1994. aastal loomulik katkupuhang, millesse haigestus 167 ja suri 53 inimest. Aga kuna levitati kuulujutte, et Pakistani poolt toetatud terroristid levitavad geneetiliselt modifitseeritud biorelva, põgenes ühe öö jooksul Surati linnast 600 000 inimest, sadade kilomeetrite raadiuses ummistusid haiglad paanikas inimestest ning paar kuud oli igapäevane elu häiritud. Ilma reaalse pingutuseta suutsid terroristid loomuliku sündmuse enda huvides ära kasutada. Kuna suur hukkunute või vigastatute hulk pole otseselt terroristide huvides, sobivad neile ka biorelvad, mille surmavus on madal ning haiguse peiteaeg pikk. Peamised kriteeriumid on pigem kerge kättesaadavus ja käsitsemise lihtsus. Sõjalisel eesmärgil luuakse biorelvi strateegilisel või taktikalisel tasemel kasutamiseks. Taktikaliste eesmärkide täitmiseks kasutatakse lähedal asuva vastase vastu eelkõige toksiine, kuna nende toime on kiirem ning erinevalt elusolenditest pole karta, et need kontrollimatult paljunema hakkavad. Bakterite ja viiruste puhul on oht, et need võivad vastase leerist omadeni levida. Seetõttu eelistatakse eesliini vägede asemel rünnata ladusid, sadamaid, lennujaamu ja juhtimispunkte. Biorelva eesmärk ei ole otseselt tappa, vaid takistada vastase tegevust, kurnata tema logistikat ning ummistada meditsiinisüsteem. Biorelva saab kasutada ka n-ö miiniväljana, et takistada vastase liikumist või suunata teda ebasoodsatele aladele. Näiteks Rodeesia reostas sisside tegevuspiirkonnas veekogusid, varustas poed nakatatud peibutuskaubaga ning sokutas kohalike toetajate rajatud peidikutesse nakatatud toitu. Seetõttu ei saanud Mosambiigi sissid loota kohalike elanike abile, varastamisele ega looduslikele ressurssidele. Põhimõtteliselt olid sissid sunnitud ala kasutamisest loobuma või kandma kaasas kogu oma vett ja toitu, mistõttu said vähem kaasa võtta laskemoona ja lõhkeainet. 8/2021

37


HaritUD SÕDUr Strateegilise taseme biorelvad on mõeldud eelkõige vastase majanduse halvamiseks pikemaajalise konflikti ajal. Enamasti kasutatakse kariloomade või toidutaimede kahjureid, et hävitada toit ja põhjustada näljahäda. Harvem püütakse nakatada tsiviilisikuid, et sõjavarustuse tootmist ja transporti takistada. Kuna vastase tagalasse on biorelva raske toimetada, eelistatakse patogeene, mille nakkuvus on väga hea, ravi keeruline ning haigus kestab kaua. Suur suremus ei ole esimene prioriteet. Kuna biorelv klassifitseeritakse massihävitusrelvade hulka, on seda püütud rakendada ka heidutuseks. See on aga keeruline, sest hirmutamiseks peab relva olemasolu kinnitama. Kuna biorelvad on aga keelatud ning rahvusvaheline üldsus suhtub neisse taunivalt, võib nendega kelkimine heidutamise asemel esile kutsuda hoopis majandussanktsioonid või isegi ennetava rünnaku. S.t saavutatakse hoopis vastupidine efekt.

KASUTAMISE VIISID

Biorelva levitamisel toidu ja vee kaudu on pikk ajalugu alates sumeritest kuni tänapäevani välja. Vanasti oli see edukam, sest vaenulik armee elatus vallutatud maast, mille kaeve sai reostada ja kariloomi nakatada. Kui aga sõdurite toitu hakati kaasa tooma ning kohapealsetest ressurssidest tarvitati ainult vett, mida enne hoolega puhastati, muutus biorelva kasutamine vähem efektiivseks. Tänapäeval püüavad toitu reostada peamiselt terroristid, kuid erilist edu nad saavutanud pole. Näiteks proovis Rajneeshee ususekt 1984. aastal oma võimu alla saada Wasco maakonda (Oregoni osariik Ameerika Ühendriikides) valimiste teel. Esiteks tõid nad kohale tuhandeid kodutuid, et need sekti poolt hääletaksid. Teiseks nakatasid nad kohalikud elanikud salmonellasse, mida lisasid restoranide salatitesse, kastmetesse ja kohvikoorde. Kuigi haigestus 751 inimest, ei surnud keegi ja eesmärk jäi ikkagi täitmata: sekt ei võitnud valimisi. Seedekulgla kaudu inimeste nakatamine on keeruline, sest maohape ja seedeensüümid hävitavad enamiku mikroobe. Sisse hingatud pisikute tee vereringesse ja selle kaudu ülejäänud organismi on hoopis lihtsam. Seetõttu on nakatamiseks vajalik kogus väiksem ja haiguse kulg kiirem. Näiteks sisse hingatud Bacillus anthracis’e spoorid põhjustavad Siberi katku nõnda kiiresti, et isegi kohe antibiootikumidega ravima hakkamine ei pruugi ohvrit päästa. 2001. aasta terrorirünnakute ajal saadeti posti teel spoore koos märkusega, et ümbrik sisaldab patogeene ning adressaat peaks võtma antibiootikume. Hoolimata hoiatusest ja kiirest arstiabist nakatus Siberi katku kopsuvormi 11 inimest, kellest suri 5. Õhu kaudu levitamiseks pihustatakse vedel biorelv aerosooliks ja tahke peenestatakse mikroskoopilise läbimõõduga pulbriks. Ühest küljest on see vajalik, et osakesed leviksid enne maha sadenemist võimalikult suurele pinnale, ning teiseks: mida väiksem on tilk või peenem tolm, seda sügavamale kopsu alveoolidesse see jõuab. Bakterite, viiruste ja toksiinide manustamine haavade kaudu otse organismi on teoreetiliselt kõige efektiivsem moodus: letaalne doos on kõige väiksem ja haiguse kulg on kiire. Praktikas aga kerkivad üles mitmed probleemid. Esiteks ei pruugi tulirelvast lastud biorelv üldse tabada 38

8/2021

Biorelva levitamisel toidu ja vee kaudu on pikk ajalugu alates sumeritest kuni tänapäevani välja.

ning teiseks võib orgaaniline aine kõrge temperatuuri tõttu enne ohvrini jõudmist ära põleda. Seetõttu on ajaloost küll teada mürgitatud nooled, kuid biorelva sisaldavad kuulid jäävad kurioosumite valdkonda. Vahel harva on mürgitatud kuule kasutanud salateenistused poliitiliste mõrvade sooritamiseks. Külma sõja ajal olevat valmistatud ballistilisi rakette ja mürske, millega viia patogeene vastaseni, kuid need olid mõeldud pulbri või aerosooli laiali pihustamiseks, mitte otseselt haavade kaudu biorelvaga nakatamiseks. Lõuna-Korea luure andmetel pidavat nende põhjanaaber omama selliseid rakette ja mürske ka tänapäeval. Juhitamatu viskekeha asemel oleks hoopis tõhusam kasutada mõnda vektorit: elusolendit, kes ise otsib üles ohvri ning nakatab ta puremise teel. Eelmise sajandi alguses püüti katku levitamiseks kasutada kirpe. Nende jaoks töötasid jaapanlased välja isegi spetsiaalsed lennukipommid, mis sisaldasid lisaks nakatatud kirpudele ka vilja näriliste ligimeelitamiseks. Paraku toob vektorite kasutamine omakorda kaasa probleeme, sest nende paljundamine, kasvatamine, elus hoidmine ja sihtmärgini viimine on tunduvalt keerulisem kui bakterite või viiruste korral. Biorelva on levitatud ka elutute esemete ehk fomiitide kaasabil. Juba keskajast saadik on püütud vastasele kinkida või müüa Trooja hobuse stiilis kaupa. Näiteks 1495. aastal müüsid hispaanlased prantslastele pidalitõbiste verega segatud veini, 1763. aastal kinkisid britid indiaanlastele rõugehaigete tekke ning USA kodusõja ajal müüs Konföderatsioon Unioonile kollapalaviku põdejate riideid. Viimased tõendatud andmed fomiitide kasutamise kohta pärinevad Lõuna-Aafrika viimastest koloniaalsõdadest, kus sisside kätte püüti sokutada Siberi katku spoore sisaldavaid sigarette, riideid ja meditsiinitarbeid.

VASTUMEETMED

Probleemi tekkimise ootamise ning seejärel tagajärgede likvideerimise asemel on hoopis mõistlikum tegeleda ennetamisega. Ka biorelva valmistamist takistada on odavam ja lihtsam kui hiljem epideemiat ohjeldada. Pärast 2001. aasta terrorirünnakuid hakati hoopis paranoilisemalt jälgima mikrobioloogide tegemisi. Vältimaks biorelvade tootmist, püüti piirata info levikut, mikroobide kultuuride kättesaadavust ning valmistamiseks ja levitamiseks vajaliku aparatuuri hankimist. Nende meetmete tulemusena on lisandunud teadlaste ellu hulk tülikat bürokraatiat, kuid turvalisemaks pole ühiskond saanud. Esiteks ei erine tööstuslikul, meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil mikroobide kasvatamiseks ette nähtud aparatuur ning biorelva loomiseks vajalik varustus üksteisest. Ning teiseks: ka levitamiseks saab kasutada rahumeelsel otstarbel loodud masinaid, nagu näiteks leheväetiste ja taimekaitsevahendite piserdamiseks ette nähtud pritse. Minnes keelama või üle reguleerima kõike, mida saaks


haritud sõdur potentsiaalselt relvana kasutada, takistatakse hoopis igapäevast elu. Seetõttu on püütud leida tasakaalu piirangute ning turvalisuse vahel. Kuna biorelvade tegemist täielikult vältida ei õnnestu, tuleb igaks juhuks teha ettevalmistusi sündmusteks, mil neid võidakse kasutada. Selleks rahastatakse teadusuuringuid, et olla teadlik patogeenide toimimise mehhanismidest, haiguste ravimisest ning mikroobide tuvastamise meetoditest. Saadud teabe põhjal on võimalik teha ettevalmistusi, nagu näiteks ravimite leiutamine, tootmine ja tagavaraks ladustamine; haiguste vaheperemeeste ennetav hävitamine; patogeenide kiiret tuvastamist võimaldava võrgustiku rajamine; desinfitseerimiseks vajaliku varustuse hankimine ja meditsiinisüsteemi kohandamine võimalikuks biorelva rünnakuks. Lisaks eelnevalt mainitud füüsilistele ettevalmistustele tuleb luua ka juriidiline alus, mis võimaldaks piirata inimeste õigusi, kui see on hädavajalik epideemia tõkestamiseks. Kui aga biorelva on juba kasutatud, siis on igaühel võimalik nakatumisohtu vähendada oma käitumist kontrollides. Kuna suure tõenäosusega levitatakse patogeene õhu kaudu, tuleb kaitsta kopse gaasimaski, respiraatori või vähemalt tolmumaskiga. Sõduritel on võimalik kasutada oma ABC-ülikonda. Vältida tuleb suu, silmade ja nina katsumist mustade kätega. Söömine ja joomine enne keha ja riiete desinfitseerimist võib olla eluohtlik. Eelistada tuleks konserve ja kindlasti veenduda, et pakend on terve. Joogivee ning toidu reostamise kahtluse korral tuleb loobuda nende tarvitamisest. Kindlasti tuleb biorelva kasutamisest teatada ning otsida meditsiinilist abi: mida varem raviga pihta hakata, seda suurem on tõenäosus ellu jääda. Korraliku epideemia tekitamiseks ei piisa sellest, kui biorelva mingile alale pihustada. Juba vanarahvas teadis, et tõved ei käi mööda kive ja kände, vaid mööda inimesi. Patogeenid vajavad oma eluks, paljunemiseks ja levimiseks peremeesorganismide populatsiooni, mis oleks ühest küljest haigusele vastuvõtlik ning teisalt piisavalt tihedalt koos, et mikroobid suudaksid liikuda ühelt isendilt teisele. Seda teadmist kasutades on võimalik massilist haigestumist vältida hajutamisega: haiguskolded jäävad lokaalseteks, mikroobid ei suuda uute peremeesteni jõuda ja surevad välja koos oma ohvritega. Üksikisiku seisukohast kahtlemata traagiline, kuid epidemioloogi silmis täiesti toimiv lahendus. Kui populatsiooni üldist tihedust pole võimalik hajutamise teel vähendada, saab vähendada nakatumisvõimelise populatsiooni tihedust sel moel, et osa isenditest muudetakse vaktsineerimise teel haigusele resistentseks. Seetõttu ei suuda patogeenid leida haigusele vastuvõtlikku isendit, kellele edasi levida, ning taas jääb epideemia puhkemata. Juba puhkenud epideemia seljatamiseks on sajandeid kasutatud isoleerimist. Selleks piiratakse haiguse ala sisse ega lasta sealt midagi välja. Karantiini alal rakendatakse meetmeid haiguse levimise vastu ning võimaluse korral ravitakse patsiente. Edukas näide sellisel moel pandeemia mahasurumise kohta pärineb möödunud sajandi algusest, kus katku ei osatud veel ravida, kuid teati juba selle põhjustajat ning bakteri levimise viise. Kolmanda katku

ajal isoleeriti terved haigetest, hävitati vektorid (kirbud ja närilised), desinfitseeriti ruume ja riideid ning keerati kopsukatku põdevad patsiendid näoga seina poole, et nad köhides pisikuid ei levitaks. Nende lihtsate, kuid tõhusate meetmete tõttu kestis ülemaailmne pandeemia ligikaudu 35 aastat, katku nakatus 26 miljonit inimest, kellest suri 12 miljonit. Kuigi arvud tunduvad suured, tuleb meeles pidada, et antibiootikume katku vastu toona polnud. Võrreldes Antoniuse ja Justinianuse katku, Musta Surma ning varasemate epideemiatega oli siiski tegemist edulooga. Tänapäeval on bakterite vastu olemas antibiootikumid, viiruste vastu saab vaktsineerida ning isegi toksiinide vastu on võimalik süstida antikehasid või vastumürki. Ometi tuleb biorelva kasutamise puhul eeldada, et massilise haigestumise korral ei pruugi kõikide jaoks ravimeid jätkuda. Seetõttu tuleb meeles pidada vanu meetodeid ning olla valmis taas rakendama karantiini, hajutamist ja rangeid hügieeninõudeid.

TULEVIKU OHUD

Leo Kunnas pani oma triloogias „Gort Ashryn“ välimarssal Tian Guan IV mõtiskluse kaudu kirja kuldsed sõnad: „Me muudame relvadeks kõik, millega kokku puutume. Me leiutame uusi relvi, sest kardame, et teised teevad seda enne meid. Lõpuks nad leiutavadki, sest ei taha meist maha jääda.“ Vähe sellest, et haigused on relvadeks muudetud, ka biotehnoloogiat, mis muidu on juba meditsiini ja põllumajanduse järgmisele tasemele viinud, võib väärkasutada. Tänu geneetikutele kasvavad põldudel kultuurtaimed, mis ei vaja enam mürkidega pritsimist, sest sisaldavad ise kahjurite tapmiseks vajalikke geene. Putukate tõrjeks on loodud viirused, mille genoomi on viidud info skorpionilt pärit mürgi sünteesimiseks. Reostuse likvideerimiseks kasutatakse mikroobe, kelle ainevahetust on modifitseeritud, et nad võimalikult efektiivselt töötaksid. On ainult aja küsimus, kui lastakse käiku biorelvad, mida on geneetiliselt muudetud nakkavamaks, surmavamaks ja ravile allumatumaks. Samuti on võimalik avalikes andmebaasides oleva info põhjal viirusi taasluua. Näiteks kulus väikesel laboril väljasurnud hobuserõugete viiruse taastamiseks kõigest pool aastat ja 100 000 dollarit. Ilmselt leidub riike, organisatsioone ning isegi üksikisikuid, kes on nõus inimese rõugete eest enamgi välja käima. Raske on tulevikku ennustada. Ütleb ju vene vanasõnagi, et kui teaks, kus kukun, paneks õlgi alla. Tulevikku me ei tea. Aga üks on kindel: rahu ei tule. Seetõttu on mõistlik tundma õppida võimalikke ohte ja teha aegsasti ettevalmistusi. Loodetavasti täidab see artikkel nii harivat kui ka hoiatavat eesmärki. ALLIKAD: • Anderson, B., Friedman, H., Bendinelli, M. (eds.) Microorganisms and Bioterrorism. New York, Springer, 2006. • Ellison, D. H. Handbook on Chemical and Biological Warfare Agents (second edition). Boca Raton / London / New York, CRC Press, 2008. • Enemark, C. Disease and Security. London /New York, Routledge, 2007. • Kendall, R. J., Presley, S. M., Ramkumar, S. S. (eds.) New Developments in Biological and Chemical Terrorism Countermeasures. Boca Raton / London / New York, CRC Press, 2016. • Kurvits, O. Eesti rahvusväeosade loomine, 1917 – 1918, 1. Eesti polk. Tallinn, „1. Eesti polk“ kirjastus, 1930. • Swearengeln, J. R. (eds) Biofefense Research Methodology and Animal Models (second edition). Boca Raton / London / New York, CRC Press, 2012.

8/2021

39


maaiLmapiLK

viSaDUS

SÕDUri oLULiSim tUNNUS Edukal sõjaväel on mitu võtmetunnust. Kõige tähtsam nendest on sõdurite visadus. Tekst: nooremleitnant SHAWN MOORE, South Carolina State Guard

P

sühholoogias määratletakse visadust kui vaimset sitkust koos võimega taluda kannatusi. Visa sõdur on paremini valmis toime tulema igapäevavintsutustega, et saavutada pikaajalisi eesmärke. Visadus on lahinguväljal ellujäämiseks hädavajalik ja aitab korvata strateegilisi vajakajäämisi. Visaduse juures on hea see, et seda omadust saab arendada, rakendada ja täiustada kogu elu jooksul. Visaduse arendamine ei ole kulukas ega nõua suuri investeeringuid.

40

8/2021

Sõdurite visadust arendatakse mitut moodi. Esiteks tuleb arvestada riigi poliitilise legitiimsusega. Riigil, kes esindab valitsetavate tahet, on õigus nõuda sõduritelt usaldusväärsust ja tuge. Kui kodanik võetakse väeteenistusse, õpib ta visadust. Riigi turvalisuse nimel lükkab ajateenija isiklike püüdluste saavutamist edasi. Tänu sellele saab kujundada laitmatu väeteenistuse, kus sõdurite tegevus toob kasu tervele kogukonnale, mitte ainult neile isiklikult. Niisuguses väes teenivad sõdurid suhtuvad oma ülesandesse positiivselt, sest ühiskond tunnustab nende tegevust. Sellest tulenev kõlbeline eelis suurendab sõdurite visadust oma kodu kaitsmisel.


KADRI PAOMEES

maaiLmapiLK

Sõdureile õpetatakse visadust asjatundliku juhtimise abil, et nad moodustaksid kokkuhoidva üksuse, kus tahetakse ja suudetakse üksteist toetada. 1973. aastal Iisraelis tehtud uuring näitas, et esmane võitlustahet soodustav tegur on samastumine otsese ülemaga, kes näitab üles usaldust oma üksuse võimete vastu. Ühtekuuluv üksus seob kõik liikmed tervikuks ja selles tuntakse oma üksuse üle uhkust. Juhid peavad seadma väljaõppe eesmärgiks edendada visadust iga tegevuse kaudu. See tähendab, et homseks valmistumine algab täna. Sellise valmisoleku edu oleneb võimest tegutseda, kui aset leiab sündmus, mille jaoks ei ole plaani. Juhid ja sõdurid tuginevad tegutsedes kogu senisele ettevalmistustööle.

Väljaõppes saab visadust arendada, pannes sõdurid üheskoos pingutama, raskusi jagama ja taluma kannatusi, mis annavad käegakatsutava tulemuse. Väljaõppe mõte ei ole alati „suurem, parem ja kiirem“, vaid mõnikord tuleb sõdur või üksus vaimselt ja füüsiliselt ülesandeks ette valmistada. Üks visaduse väljaõppe näide on täisvarustuses rännak raskel maastikul. Igaüks ei tule sellega toime ega jõua lõpp-punkti. Mõjusa juhtimise abil kujundatakse hirmust nurjumise ees õppetund, mille omandamine arendab sõdurit. Juhi asi on kanda hoolt, et nurjumine tabaks sündmust, mitte inimest. Sel moel saab sõdur kasvatada endas sitkust, otsusekindlust ja visadust saada hakkama keeruliste olukordadega, millega ta hiljem silmitsi seisab. Lõpuks arendatakse visadust osalemisega. Kõik Kaitseliidu liikmed on vabatahtlikud. Vabatahtlikkuse puhul

on sageli probleeme organisatsiooni koospüsimisega. Kuna vabatahtliku jõu liikmete anded ja ressursid on väga erinevad, võib osa liikmeid otsustada, et ei taha enam kaasa lüüa. Selle asemel, et lasta neil minna, tuleks innustada neid osalema teatud aja jooksul ning selgitada, et edu saavutamiseks kulub aega ja vaeva. Kui liige saabub järjekindlalt kohale, harjub ta ebamugavustega ja püüab jõuda pikaajalise eesmärgini. See aitab arendada visadust. Visad inimesed loobuvad oma kohustustest harvemini. Visadust saab arendada igas vanuses inimene ja sellest ei ole kasu üksnes Kaitseliidu ülesannete täitmisel, vaid kõikides muudeski eluvaldkondades. Eesti Vabariik on alates Vabadussõjast, millega kindlustati oma riigi püsimajäämine, kuni tänapäevani arendanud välja tugeva sõjaväe, mis on valmis kaitsma kodumaad ja tegutsema teiste kaitseks välismaal. Eelmisel sajandil seisis Eesti silmitsi hiiglaslike, hästi välja õpetatud ja varustatud Saksa ja NSV Liidu relvajõududega. Tänapäeval on Kaitseliit valmis asuma Eesti iseseisvuse kaitsele. 8/2021

41


maailmapilk

E

estist territooriumilt väiksem, Ukraina ja Rumeenia vahele surutud Moldova oli keskajal võimas vürstiriik. 1989. aastal tegi seal ilma kohalik rahvarinne, kes asendas vene keele rumeenia keelega, põrkus aga kohaliku interrinde vastutegevusele, kel oli käepärast toetus seal paiknenud Nõukogude 14. kaardiväearmee kujul. Moldova alles tekkinud relvajõud said lüüa, Venemaa täna 1500meheline väeüksus on Moldova pinnal siiani ja seda ümbritseb Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika kui Moskva omapärane eelpost Kagu-Euroopa sees. Lisagem, et Pridnestrovje „enda“ armee on 3500 ja Moldova oma 7000 meest.

EKSPERIMENT

MOLDOVA Seoses Krimmi vallutamise ja Ida-Ukrainas alanud sõdimistega on rahvusvaheline suhtlus 2014. aastast alates iga aastaga alla käinud, muutunud lärmakamaks ja järsemaks. Ent on üks riik, Moldova, millest võib saada normaalse dialoogi taastamise katsepolügoon. PIXABAY

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

42

8/2021

OSCE tippkohtumisel 1999. aastal lubas Venemaa president Jeltsin väeosa äraviimist, ent tema järglane Putin jättis selle lubaduse täitmata. Ja lääs – lääs leppis sellega. Tasub mäletada, et oma võimu alguses oskas Putini meeskond veel kasutada seda, mis on tuntud kui pehme jõud – Nõukogude armee 1939. aasta Poolale kallaletungi kuupäeval ehk 17. septembril 2006 toimus Pridnestrovjes referendum, millel osalenuist 97% pooldas liitumist Venemaaga. Sellele viitas ka Putin oma kuulsas Müncheni kõnes viis kuud hiljem, mil ta nõudis Venemaale väärilist kohta suurte ühislaua taga. Moskva kontrolli all olevast Moldova osast aga sai suure poliitika tööriist NATO ja Euroopa Liidu survestamisel. Toonane seis oli Putinile soodne, sest Moldova presidendiks oli kommunist Voronin, kes sidus valimiskampaania SRÜ eesistujaks olemisega, mille tippkohtumine pidi toimuma novembris 2009 Moldova pealinnas, Chisinaus. Kohtumine toimuski, ainult et aprillis 2009 oli rahvarevolutsioon Voronini minema pühkinud ning Moldova pealinna saabunud president Dmitri


maailmapilk

Medvedevil ja teistel SRÜ juhtidel tuli kuulata, et Moldova uued juhid näevad riigi kohta hoopis Euroopa Liidus!

– vastuhakanud rahvad kas hävitati või neil lubati lahkuda ja toodi uued kolonistid asemele.

rõhutas Putin selgelt vajadust suurendada vene keele osakaalu maailma poliitikas.

GAGAUUSIA KAART VARRUKAS

Nii sündisidki Abhaasias tšerkesside aladel eestlaste külad Estonka, Salme, Sulev ja Linda, nogaide alad Bessaraabias võtsid aga üle gagauusid. Tänaseks on nad venestunud ja õigeusklikud, ent täidavad Moskva juhendite kõrval ka kõiki Türgi juhendeid.

Kultuuripealinn pole aga ühepäevane üritus – sellele eelneb terve aasta mitmesuguseid kampaaniaid, mis kõik saavad nii või teisiti olema Venemaa ja vene keele propaganda.

Sõnum oli julge ja millegipärast tundub, et järgmisel aastal vallandunud suured rahavargused Moldova pankadest (kaduma läks miljard eurot) ning Venemaa rahapesu neis olid kõik kättemaks tõe teavitamise eest. Moldova rahvusvaheline maine kukkus kolinal, ent demokraatlike ja Euroopa-meelsete jõudude toetus valimistel püsis. Moskva-meelsed suutsid aga pärast Euromaidani ja pööret Ukrainas saavutada 2016. aastal oma mehe Igor Dodoni valimise Moldova presidendiks. Too kuulutas soovi saada uuesti SRÜ eesistujamaaks. Ent Ukraina lahkumine SRÜst ja kogu rahvusvahelise suhtluse punnseis tõid kaasa hoopis selle, et juunist novembrini 2019 oli Moldovas ametis Maia Sandu koalitsioonivalitsus, millel oli USA, Venemaa ja Euroopa Liidu konsensuslik toetus. Tõeliselt unikaalne seis suurte omavahelistes suhetes, millele tegi lõpu Moskva valearvestus. Novembris 2020 toimunud presidendivalimised võitis igal juhul kindlalt Maia Sandu. Euroopa-meelsete võiduga lõppesid ka juulis 2021 toimunud parlamendivalimised. Kreml pole siiski Moldova kaotamisega leppinud. Ja nüüd olgu meenutatud, et Pridnestrovje (4000 km2) kõrval on selle pisiriigi territooriumil teinegi mässuline piirkond – riigi lõunaosas asuv Gagauusia (2000 km2). See kuulutas end iseseisvaks veel 19. augustil 1990 ja täpselt aasta hiljem toetati tagurlaste putši Moskvas! Gagauusid olid türgi keelt kõnelev hõim, kes toodi Moldova aladele Balkanilt 19. sajandi esimesel poolel. Tsaari-Venemaa koloniaalpoliitika mõlemal pool Musta merd oli ühesugune

Niisiis on tegu omapärase Vene-Türgi kaasmõju ja toetusega piirkonnaga, millel jagus oidu mitte sõdida Moldova keskvalitsusega ja mis tänu sellele sai ka autonoomia. See lubab Gagauusial omada oma politseid, autonoomia juht ehk baškan on aga ühtaegu Moldova valitsuse liige.

GOVORIM PORUSSKI

2. veebruaril 2014 ehk enne võtmesündmusi Ukrainas toimus ka Gagauusias referendum ja enamus eelistas Euroopa asemel liituda Venemaaga. Kuna samas vaimus on tegutsenud ka Dodoni liitlane baškan Irina Vlah, kärpis president Sandu viimase võimu sellega, et ei arvanud teda enam riigi julgeolekunõukogusse. Värskelt valitud parlament aga tühistas Dodoni-meelsete mulluse ebaseadusliku otsuse vene keele kuulutamisest riigikeeleks. Pärast nende faktide meenutamist tõdegem, et 8. oktoobril kuulutati Moskvas SRÜ maade 2023. aasta kultuuripealinnaks Gagauusia keskus Comrat. Tava on mõistagi laenatud Euroopa Liidult ja me kõik teame, et 2024. aastal on Euroopa üheks kultuuripealinnaks Tartu, keda rahvusvaheline žürii eelistas Narvale. SRÜs jagatakse samasugust tiitlit aastast 2012 ja siiani on valituiks osutunud ajaloolised ja rahvuslikud keskused. Comrat on aga puhas poliitiline valik, sest tegu on venekeelse ja -meelse linnaga ning SRÜ tippkohtumisel ühenduse loomise 30. aastapäevale pühendatud kõnes

HEA JA KURJAGA

Selge see, et Moldova pandi sündiva fakti ette. Maia Sandu loobus tippkohtumisel osalemisest – teda asendas peaminister Natalia Gavrilitsa (on nagu presidentki õppinud Harvardi ülikoolis), kes toetas ka kohtumisel vastu võetud dokumente. 21. oktoobril aga paiskas Kreml ootamatult oma toore jõu Moldova vastu. Putin ise veenis sel päeval Sotšis maailma, et Vene gaasitarned Euroopasse ja Ukrainasse ei katke ja kasvavad. Ometi just selle kõne varjus katkestas Moskva tarnekõnelused Moldovaga, nõudes koheselt Pridnestrovje tekitatud (!) gaasivõla tasumist ja nõustumist uue üüratu hinnaga. Venemaa parlamendi juht aga kuulutas esitatud ultimaatumi reageeringuks president Sandu osalemisele „Krimmi platvormis“ (40 riiki nõudsid Krimmi tagastamist Ukrainale). Nii et Moldova öelgu avalikult lahti Ukraina toetamisest! Ei mäleta viimase aja rahvusvahelistes suhetes teist säärast seisu, kus n-ö suurte ringis lubatakse üht ja samas nõutakse kõige väiksemalt jultunult vastupidist. Toimunut rahulikult ja laiemas plaanis võttes peab aga suurvõimude vastasseis hakkama ju kusagil lahenema ja enamikule ebamugavas kohas asuva pisiriigi konfliktid võiksid just selleks hakatuseks olla. Seda enam, et suurvõimud juba korra, 2019. aastal, eksperimenteerisid Moldovaga. Moskva tegi nüüd uued käigud nii pehme kui toore jõuga ja – tuleb tulemust oodata.

8/2021

43


ajaLUgU

jUmiNDa miiNiLaHiNg 80 aaStat ajaLoo üHeSt SUUrimaSt meretragÖÖDiaSt 2 27. augustil 1941 algas Tallinnas punavägede evakueerimine Saksamaa pealetungi eest. Üle 30 000 inimese ja enam kui 200 laeva võtsid suuna Leningradi peale. Paraku sõideti otse Saksa ja Soome mereväe seatud lõksu. Tekst: AIVAR JÜRGENSON ja SANDER JÜRISSON, näituse „Põrgu Läänemerel“ kuraatorid

Soomlased miine veeskamas EESTI MEREMUUSEUM

44

8/2021


ajaLUgU

P

äev varem, 26. augustil andis Loodesuuna sõjanõukogu Balti laevastiku sõjanõukogule korralduse Tallinnast lahkuda. Ettevalmistuste tegemiseks jäi aega kaks päeva – Balti laevastiku sõjanõukogu hinnangul poleks olnud võimalik vaenlast kauem kinni pidada. 28. augustil, kui laevad teele asusid, jõudsid Saksa väed juba Tallinna südalinna.

JUMINDA MIINIVÄLI

Juba enne Jätkusõja algust, 22. juunil oli Soome merevägi koos sakslastega alustanud miinide paigaldamist Soome lahe lääneserva. Tulevasele põrguväljale Juminda poolsaare ümbruses alustas Soome merevägi miinide panemist 1941. aasta juuni lõpus, aimamata veel seal peatselt lahti rulluvat sõjadraamat. Esialgu veesati miine eesmärgiga takistada Balti laevastiku aluste liikumist Leningradi ning läänes asuvate olulisemate Nõukogude Liidu kontrolli all olevate sadamate Tallinna, Paldiski ja Hanko vahel.

Saksa Kriegsmarine miiniveeskajad Cobra ja Königin Louise ühinesid soomlastega Juminda piirkonna mineerimisel 8. augustil 1941, kui oli selgeks saanud väegrupi Nord peatne jõudmine Eesti põhjarannikule ning sellega Punaarmee äralõikamine Leningradist maismaad pidi. Soome mereväes teeninud Paavo E. Kauppinen meenutab sündmusi: „Kui Vene väed Põhja- ja Loode-Eestis 7. augustil sakslaste poolt kotti võeti, kerkis muidugi küsimus, kas nad proovivad Tallinnast nüüd meritsi Leningradi evakueeruda. Selle vältimiseks otsustas meie merejõudude juhtkond Tallinnast itta, risti üle Soome lahe, miiniliini paigaldada. Nõukogude laevastik pidi üle selle sõitma, ükskõik, kust nad minna proovinuks.“ Augusti keskel liitus Cobra ja Königin Louisega miiniveeskaja Kaiser. Soome mereväe alustest veeskasid suurema osa miine Riilahti ja Ruotsinsalmi. Viimased miinid pandi vette evakuatsioonile eelneval õhtul ning sama

8/2021

45


ajaLUgU

päeva (28. augusti) esimestel tundidel. Kokku veeskasid Soome ja Saksa alused umbes 4100 meremiini ja miiniridu traalimise eest kaitsvat lõhkepoid. Miiniridu moodustades mõistsid Soome mereväelased, et nendel saab hukka ka tuhandeid eestlasi. Meenutab taas Paavo E. Kauppinen: „Tahtmatult sõitsime nüüd sõtta, vennasrahva maale, mille oli alistanud kolmanda riigi sõjamasin. Oli see moraalselt õige? Noh, peakorter oli selle küsimuse meie eest ära otsustanud …“

Esimene konvoi pidi Tallinnast lahkuma öö varjus 27. augusti õhtul kell 22. Äkki tõusnud tugev kirdetuul sundis lahkumise järgmisele päevale edasi lükkama. Samuti takistas tuul miinide traalimist. Esimene konvoi lahkus Tallinnast 28. augustil kell 11.18. Kaks tundi hiljem järgnes teine ja peagi ka kolmas. Viimasena lahkus järelvägi kell 20.15, mineerides sadama ümbrust.

Kui Nõukogude armee kõrgemalt ülemjuhatuselt saadi luba Tallinn maha jätta, algas konvoide moodustamine. Konvoidesse kuuluvatele laevadele paigutati Nõukogude sõjaväelasi, nõukogude aktiviste ja tsiviilisikuid. Laevad pidid Tallinnast lahkuma seitsmes järgus.

Kaubaaurikul Alev asunud mobiliseeritu Väino Laasnurm meenutab teele asumist: „Õhtul asusime teele. Ja jälle kõlas kõigilt laevadelt Eesti hümn. Laul vaikis ja pikkamööda kaugenes kodulinn suveõhtu hämarusse. Mis meid aga rahutuks tegi, oli Alevi tekilaadung – selleks osutusid meremiinid. Kellel võis küll mõttesse tulla, et kõige paremini sobivad laeva laadungiks kokku mobiliseeritud mehed ja plahvatusohtlik lahingumoon!“

Meenutab Suure Tõllu kapten Hermann Tõnissoo: „Seisame sõiduvalmis Tallinna sadamas põhjakantsi ääres. Kuulid kukkusid juba Russalka ja meie vahel merre. Komandant seletas meeskonna rahustamiseks, et meie laevad lasevad. Kustpoolt ja keda? Kas meeskond uskus seda meest, ei tea …“

Kokku lahkus 28. augustil Tallinnast 225 laeva, neist 151 sõjalaeva, 20 transpordilaeva ja 54 abilaeva. Paljud neist olid varem kuulunud Eesti ja Läti laevastikule. Laevade pardal oli kokku ligi 42 000 inimest, neist sõja- ja mereväelasi umbes 28 600 ja eraisikuid 12 800, eestlasi ligikaudu 10 000.

Suurele Tõllule paigutati üle 600 evakueeritava, nende hulgas väga palju kõrgeid punategelasi, ülemnõukogu ja valitsuse liikmeid. Suure Tõllu tüürimees Aleksei Hiedel on oma käsikirjalistes mälestustes meenutanud: „Neid reisijaid või põgenikke oli 650 inimest – valitsuse ja partei tegelasi, hävituspataljoni mehi ja kes neid kõiki teab. Kõik kohad olid inimesi täis – koridorid, tekid, salong. Päästepaadid olid väljas, valmis allalaskmiseks. Kippusid kangesti paatidesse omale pesa tegema, aga säält lõime välja. 27. augusti õhtul põles terve Tallinn reidilt vaadates. /.../ Õhtul oli üks tegelane sõiduautoga tulnud, auto oli ka tekile tõstetud.“

Tallinnast oli sihtkohta Kroonlinna 170 meremiili (324 km), miinitõkked paiknesid teekonnal 65 meremiili (120 km) ulatuses. Õhust olid valmis ründama Saksa hävituslennukid Messerschmitt Bf 109 ning pommituslennukid Junkers Ju 88, Juminda poolsaarelt sinna üles seatud suurtükid ning Soome rannikult Mäkiluoto patarei.

TALLINNA SADAMAS

Kaubalaeva Lake Lucerne kapten Georg Kask kõneleb evakueeritavate pardale võtmisest: „Võtsime vastu viimaseid mehi, kes gruppide viisi Miinisadamasse taganesid. Neid oli kaunis palju, ligikaudu kolme ja poole tuhande ümber. Neid mehi me võtsime laeva 28. augusti hommikuni, mil sakslased hakkasid lähenema juba Miinisadamale ja meie läksime reidile. Ka reidil võtsime pardale viimaseid, kes tulid ujudes, kes palgiparvedel ja paatides laeva pardale.“

Kokku lahkus 28. augustil Tallinnast 225 laeva, neist 151 sõjalaeva, 20 transpordilaeva ja 54 abilaeva. Paljud neist olid varem kuulunud Eesti ja Läti laevastikule. Laevade pardal oli kokku ligi 42 000 inimest, neist sõja- ja mereväelasi umbes 28 600 ja eraisikuid 12 800, eestlasi ligikaudu 10 000. 46

TEEKOND TALLINNAST KROONLINNA

8/2021

Ellujäämine vajas nii raudset distsipliini, et püsida traalerite poolt miinidest puhastatud faarvaatris, kui ka õnne. Eriti just viimast, kuna hulpivaid miine sattus hulgaliselt ka faarvaatrisse. Pingelist õhkkonda kirjeldab Hermann Tõnissoo: „Pidi hoolega teed jälgima, et läbitraalitud teest mitte välja minna. See oli aga vahetevahel ainult Tõllulaiune. Ka oli ujuvaid miine üsna palju. Tekil kari inimesi, kes miine passivad.“ Loetud tunnid pärast Tallinnast teele asumist uppus lahingu esimese ohvrina aurik Ella ühes umbes 700 inimesega. Järgneva ööpäeva jooksul tabas Ellaga sarnane saatus kümneid laevu ja tuhandeid inimesi. Hermann Tõnissoo ülevaade miinile sõitvast sõjalaevast: „Korraga käis üks ilmatu „jõmmkärakas“. Sel momendil, kui ma tagasi vaatasin, lendas Jakov Sverdlovi kohal tule-suitsu-veesammas alles ülespoole. Mõne hetke pärast kõik haihtus. Laev oli pooleks murdunud ja kumbki pool vajus omaette vee alla. Kümmekonna mehe pead jäid ujuma vee peale, kus alles mõne sekundi eest sõitis ilus sõjalaev!“ Meri oli täis hukkunud laevade jäänuseid ning päästmist ootavaid inimesi. Kirjanik ja meremees Herman Sergo: „Tasuja jõlkus oma kuue sõlmega kusagil lõputu laevade rivi kiiluvees. Laeva nagunii juba aeglast käiku tuli sageli veelgi vähendada, sest kohtasime küll üksikuna, küll grupiviisi merehädalisi, kes endid päästevöö või parve varal


ajaLUgU

eeSti meremUUSeUmi LeNNUSaDamaS NÄitUS „pÕrgU LÄÄNemereL“ Dunkirk, kuid ometi teatakse sellest traagilisest sündmusest teenimatult vähe. Lennusadama uus näitus „Põrgu Läänemerel“ avab 80 aasta taguse katastroofi sünget tausta, dramaatilisi sündmusi ning sellesse põrgusse sattunud inimeste ja laevade lugusid.

vee peal hoidsid. Õhtuks jõudsime sääraseid üle poole tuhande üles korjata. Mõnel neist oli juba kaks või kolm laeva jalge alt ära kadunud ...“ Esimeste alustena jõudsid 29. augusti pärastlõunal Kroonlinna ristleja Kirov ja seda saatvad sõjalaevad. Alles jäänud transpordilaevad jäid kaugele maha. Teekonna oluliseks vahepunktiks kujunes varem Soomele kuulunud Suursaar, millel Talvesõja järel asus Nõukogude sõjaväebaas. Miiniväli lõppes üksjagu enne saart, kuid Nõukogude lennukite tegevusulatus küündis vaid Suursaareni, nii et Saksa ründelennukid jätkasid nõrgalt relvastatud aluste ründamist ka miinidest vaba mere kohal. Mitme transpordilaeva meeskonnad ajasid oma raskeid vigastusi saanud alused Suursaare randa. Tuhanded evakueeritud pidid seejärel saare kasarmutes ja metsades lennukite eest varjudes ootama päevi Kroonlinna toimetamist. Suursaarele jõudmist meenutab Aleksander Suurkask: „Kella 16 paiku sai laev tabamuse otse masinaruumi. Kui jõudsin laevalaele, nägin, et olime ühe saare lähedal. Laevalael oli planke, mida merre loobiti, et inimesed

ARON URB

28. augustil avas Eesti Meremuuseum Lennusadamas näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“, mis avab 28.-29. augustil 1941 toimunud Tallinna evakuatsiooni sündmusi ja Juminda miinilahingu käiku. Juminda miinilahing oli mitu korda ohvriterohkem kui Pearl Harbour või

nende abil kaldale pääseksid. Hüppasin merre. Sain ühe plangu kätte ja hakkasin kalda poole ujuma. Meri kubises inimestest. Vaenlase lennukid tiirlesid merehädaliste kohal ja tulistasid. Jõudsin planguga saare lähedale. Randa ma siiski ei pääsenud, sest sain edasi ainult siis, kui plank oli põigiti rinna all. Rand aga oli kivine. Jäin ühe kivi taha oma planguga kinni. Mind märgati rannast. Üks punaarmeelane tuli mulle appi ja toimetas kaldale. Olin päästetud.“ Balti laevastiku Tallinna evakueerimisoperatsioonis 27.– 31. augustil 1941 hukkus kuni 15 000 inimest ja 62 laeva, millest 19 olid sõjalaevad ning 43 abi- ja transpordilaevad. Suure osa uppunud laevade viimast puhkepaika ei tea me tänaseni. Peamiselt Juminda poolsaare ümbruses toimunud sündmused võtab väga tabavalt kokku Soome mereväeohvitser Per-Olof Ekman: „Olles vahipostil 28. augusti ööl, pean ütlema, et ma ei ole oma elus näinud suursugusemat tulevärki! Eriti märkas seda, kui mõni sõjalaev oma laskemoonalaadungiga jooksis miinile – siis sätendas see nagu jõulupuu säraküünal. See oli jubedalt võluv, kuid milline tragöödia!“ 8/2021

47


KUriooSUm

KUiDaS DiKtaator

KUULe KippUS Kellele ei meeldiks suured torud? Paljud kaitseliitlased just nende vägevate tuldpurskavate ja suitsevate torude pärast hubasest kodusest miljööst välja tulevadki. Suurte torude nägemine, käsitsemine, puhastamine kaalub üles kõik katsumused, mida ilmastik ja maastik pakuvad. Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik kaasautor

K

a kõiki suuri diktaatoreid ühendab peale kõige muu äärmiselt suur huvi suurte torude vastu. Nad hoiavad lausa isiklikult silma peal, et nende armeel oleks see kõige suurem suurtükk, mis laseks kõige kaugemale. Kuu peale välja, kui võimalik.

Saksa keiser Wilhelm II lasi ehitada vahest ühe legendaarseima kahuri Suur Bertha (Big Bertha, 5,8 m pikk, laskekaugus 12,5 km), mis esimeses maailmasõjas hirmu ja hävingut külvas. Sõja lõpus oli valmis veelgi suurem toru – Pariisi kahur (The Paris Gun, 34 m pikk), millega pommitati 120 km kauguselt Pariisi (tehti vähemalt 320 pauku). Tulemuseks 250 surnut, 620 haavatut, palju purustatud vara, tohutu psühholoogiline hirm. Hitler plaanis pommitada britte 130 m pika Londoni kahuriga (V3, The London Gun, laskekaugus 165 km). Sõda sai aga enne läbi, kui relv päris valmis sai. Kiiruga seati laskevalmis kaks 50meetrist toru, millega pommitati kergelt Luksemburgi. Tegemist polnud ühe pika toruga, vaid see oli kokku pandud mitmest osast ja toetus mäenõlvale.

BULL ANNAB TIIVAD

Küllap andis eelnev tõuke meie loo peategelastele, superrelvale nimega Suur Babülon (Big Babylon) ja diktaatorile nimega Saddam Hussein, kes tahtis astuda Hitleri Londoni relvast veel tubli sammu edasi ning põrutada mürsud kuni Kuuni välja. Ja kui diktaator tahab, siis diktaator peab saama. Nii hakatigi projektiga 1988. aasta märtsis peale. Superkahurite ehitamiseks toodi kohale üks parimaid suurtükkide eksperte maailmas, väljapaistev Kanada teadlane Gerald Bull. Karismaatilisel mehel oli plaanis Iraagile valmistada koguni kaks 1000 mm kaliibriga Babüloni relva. Boonusena veel üks „vaid“ 350 mm kaliibriga Beebi-Babülon. Kokku pidid prototüübid maksma minema 25 miljonit dollarit. Relvadeks vajalikud metallist osad torude jaoks osteti Suurbritannia firmadelt. Ametlikult pidid need torud olema vajalikud nafta rafineerimiseks. Ülejäänud osad tagasilöögi summutamiseks ja muuks vajalikuks

48

8/2021

telliti firmadelt Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hispaaniast, Šveitsist ja Itaaliast. Iraak proovis jälgi segada ja asju saladuskatte all ajada, kuid tegelikult olid lääne luurele superrelva ehituse kavatsused teada. 1989. aasta mais oligi Beebi-Babüloni prototüüp valmis. Oma 45 meetri pikkuse toruga suutis see 600kilose mürsu lennutada 1000 km kaugusele. Mis tähendas, et kõik lähemad naabrid olid laskeulatuses. Londoni kahuri sarnaselt paigutati Babülon testimiseks mäenõlvale 45kraadise nurga alla ja toru oli samuti kokku pandud mitmest osast. Selle kasutusvõimalusena nähti esiteks kaudtule andmist nii keemia-, bioloogilise kui ka

GENI/WIKIPEDIA


PIXABAY

KUriooSUm

tuumalõhkepeaga. Häda oli aga selles, et relv oli mäe külge fikseeritud. Mis tähendab, et see suutis lasta vaid ühes suunas ja selle asukohta polnud keeruline avastada, arvestades mürsu trajektoori. Iisrael ei pidanud seesugust relva seega väga ohtlikuks. Pigem peeti suuremaks ohuks Iraagi rakette Scud, mis olid mobiilsed ja laskeulatusega kuni 700 km. Teiseks nähti relvas suurt potentsiaali satelliidivastase kahurina. Spetsiaalse laskemoonaga oleks saanud sellega satelliite alla tulistada või neid vähemalt pimestada. Plaanis oli ka enda satelliite kosmosesse lennutada, mitte ainult teiste omi alla tulistada. Gerald Bulli isiklik ambitsioon oligi tegelikult lennutada mitte mürske, vaid just satelliite. Selline võimsa toru lahendus oli tema hinnangul tunduvalt odavam ja taaskasutatav võrreldes rakettidega satelliitide kosmosesse lennutamisega. Bull oli selliseid katsetusi alustanud juba 1960. aastatel USA-Kanada ühisprojektis HARP (High Altitude Research Project). See jäi aga rahanappuse tõttu seisma, sest Vietnami sõda sõi kogu arendusraha ära. Bulli soov oma ideid ellu viia jäi aga alles ja Hussein talle selle võimaluse ka andis.

LÕHUTI ÄRA

Beebi-Babüloniga jõuti testlaskmisteni. Nende käigus tulid ilmsiks vead torude eriosade kinnitusmehhanismides. Algasid kibekiired parandustööd, kuid ootamatult projekti „aju“ Gerald Bull mõrvati. Arvatakse, et Bullile tegi otsa peale Iisraeli eriüksus. Nad küll ei pidanud Babüloni relvi eriliseks ohuks, kuid kartsid, et Bull on arendanud edasi ka Iraagi rakette, mida peeti juba märksa suuremaks ohuks. Kolm nädalat pärast Bulli mõrva peatasid lääne ettevõtted viimaste osade tarne, mis tähendas, et polnud ei peadisainerit ega viimaseid komponente, et relvad valmis teha. Seega peamiste relvadega ehk kahe Suure Babüloniga väga kaugele ei jõutudki – Kuu peale jäi minemata. Suurem

osa materjali saadi küll kokku ja kui kõik läinuks plaanipäraselt, oleks nendest tulnud tõeliselt võimsad kahurid. 1000 mm kaliibriga toru oleks venitatud 156 m pikkuseks ning ühe relva kaal oleks olnud 2100 tonni. Suur Babülon oli mõeldud tõelise kosmoserelvana, mis lennutaks orbiidile spetsiaalseid mürske ja satelliite (alumine Maa orbiit algab 2042 km pealt). Satelliitide otstarve oleks olnud luure, aga kõik see, kuidas need spetsiaalsed mürsud orbiidilt sihtmärgini oleksid jõudnud, jäi välja arendamata. Küll aga saadi enamik toruosi omavahel ühendatud ning seati samuti mäenõlvale 45kraadise nurga alla, kuhu need jäidki. Seejärel tungis Iraak 2. augustil Kuveiti ja algas Lahesõda. Lüüa saanud Iraak oli sunnitud relva olemasolu avalikult läänele tunnistama. Vastavalt 1991. aasta relvastuse vähendamise kokkuleppele tulid ÜRO inspektorid ja hävitasid vägevad Babüloni relvad ära. Õnneks jäi midagi rahvale näitamiseks alles ka. Just needsamad osad, mida lääneriigid kohale ei saatnud, on pandud väljanäitusele. Kel on huvi, võib minna Portsmouthi linna Fort Nelsonisse, et oma silmaga vägevate torude allesjäänud osad üle vaadata. ALLIKAD: • • • • •

https://www.bbc.com/future/article/20160317-the-man-who-tried-to-make-asupergun-for-saddam-hussein http://www.astronautix.com/b/babylongun.html http://www.astronautix.com/a/abriefhistoheharpproject.html https://en.wikipedia.org/wiki/Project_Babylon https://en.wikipedia.org/wiki/Paris_Gun

8/2021

49


HeaD iSU!

metSaKÖÖgi KoLmeKÄigULiNe eHK top 3 Metsaköögi tarkused ja retseptid lähtuvad sel korral külmast ilmast. Pisut fantaasiat lisades võib mõne retsepti järgi tehtud roog maitsemeeli puudutades viia teid mälestustes palmisaartele, mõni lihtsam aga eelmisel õppusel kogetu juurde. Tekst: TÕNU VAHTRA, metsaköögi peakokk

EELROOG: APELSINIKAISUTUS

Enne kokkamise algust valmista ette lõkkekoht, kuhu saaksid söögi hiljem küpsema poetada. Koostisosad • muna • peekon • marineeritud kurk • apelsinikoor • maitseained Tükelda peekon ja marineeritud kurk väikesteks tükkideks ning tõsta hetkeks kõrvale. Eralda munakollane valgest ning klopi munavalge vähese soolaga vahtu. Kui muna on tugevaks vahuks löödud, lisa juurde peekon ja marineeritud kurk. Sega need kokku. Et segu saaks lõkkesse küpsema panna, valmista ette apelsinikoor. Apelsin annab roale mõnusa kõrvalmaitse. Lõika apelsin pooleks ja õõnesta viljalihast puhtaks. Kalla segu apelsinikoorde ja aseta ettevaatlikult lõkke äärde küpsema. Lase küpseda umbes kümme minutit, tõsta korra tulelt ja lisa peale munakollane. Las roog küpseb veel umbes 10 minutit. Ja valmis see ongi.

PEAROOG: KÜLMA AJA PILAFF

Talvistes tingimustes tuleb metsas küllalt ette söögikordi, kus kaaslased on ükskõiksed ega soovi aja kokkuhoiu mõttes toitu soojendada. Aga ometi peaks. Sest just külmal ajal on oluline, et ka konservist saadav valmistoit oleks soe. Vastasel juhul hakkab keha tegelema selle ülessoojendamisega maos, mis omakorda kulutab energiat ja tekitab väsimust. Külma toidu söömine ei ole hea ka seedimisele. Sama lugu on külma vee tarbimisega, sõltumata aastaajast.

Kui söök on soojenenud, pane kõrvale veel viilutatud soolakurki. Kui soovid, võid ka seda enne söömist koos pilafiga soojendada.

MAGUSTOIT: KÜPSISETORT

Selle tordi valmistamiseks on kasutatud vaid kaitseväe toidupaki sisu. Kõige toredam on see, et koogi saab valmis meisterdada sama konservikarbi sisse, milles tavaliselt on ringikujulised leivad, teate küll. Taaskasutus missugune ja mingeid lisaanumaid kaasa võtma ei pea. Koostisosad • küpsised • kuivatatud marjad • šokolaad • kakaopulber • rosinad • pähkel šokolaadis Valmista kakaopulbrist kuum jook ja leota selles magusaid küpsiseid. Muidu jääb küpsis liiga kuiv. Lao küpsistest konservikarbi põhja esimene kiht. Vahekihina kasuta vesivannil sulatatud šokolaadi ja kuivatatud marju-rosinaid. Korda tegevust, kuni anum saab enam-vähem täis. Kata pealt veel kord šokolaadi, marjade ja šokolaadis pähklitega. Kaunistamisel võid olla eriti loov, suvisel ajal saab maitset anda ka metsas leiduvate marjadega.

Kokkuvõtteks: võimalusel eelista alati sooja toidu valmistamist ja söömist. Soe toit annab rohkem energiat ja võimendab koostisosade maitseid. Lase oma kujutlusvõimel lennata ja proovi uusi lahendusi, kuid ära unusta ka vanu, õppustel läbiproovitud klassikuid.

Koostisosad • pilafikonserv • sibul • küüslauk • soolakurk

50

Tükelda sibul ja küüslauk pisikesteks tükkideks. Pane katelok sooja ja vala kaanele veidi vett. Kui vesi on soojenenud, lisa kateloki kaanele sibul ja küüslauk. Hauta neid, lisa konservpilaff. Soojenda see üles.

8/2021


TÕNU VAHTRA

head isu!

8/2021

51


KUiDaS ...

ASSO PUIDET

KUiDaS SaaDa KUivaKS?

52

8/2021


KUiDaS ...

Saapaid ja vormiriideid märjaks saada on lihtne – selleks piisab läbi vihmamärja võsa või üle heinamaa jalutamisest, rääkimata kraavi astumisest. Mõnevõrra suuremat pingutust nõuab aga varustuse kuivaks saamine.

A

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

ga kuivatada te varustust tahate, sest on vähe tegureid, mis mõjuksid moraalile halvemini kui lirtsuvad saapad või märjad, tuule käes kiiresti jahtuvad riided. Seega tuleb vettinud kehakatted ja jalavarjud esimesel võimalusel kuivade vastu välja vahetada. Või siis peatuda ja neid kuivatada nii palju kui võimalik. Aga kuidas on võimalik? Vaatame kõigepealt saapaid. Kuivatamiseks on need mõistlik esmalt jalast võtta. Seejärel suurem mustus eemaldada. Selleks, et saabas saaks kuivada, peab sealt ju vesi välja aurama. Igasugune mustusekiht aga takistab aine muutumist vedelast olekust gaasiliseks. Liiatigi veel pori, kus omajagu niiskust sees. Seega – saapad puhtaks! Seejärel eemaldage saabastelt sisetallad – kui vesi on tunginud saapasse, siis on see tõenäoliselt imbunud ka sisetalda või vähemalt selle alla. Lisaks sisetaldadele võtke saabastelt ka paelad. Esiteks on needki tõenäoliselt märjad ja teiseks saate paelteta saapal keele lahti tõmmata, et jalanõu sisemus saaks rohkem õhku. Nüüd, mil ettevalmistused tehtud, ongi aeg hakata kuivatama. Et saabas kuivaks ehk selles olev vedelik auruks, läheks vaja sooja ja õhku. Veel parem, nende koosmõju. Kõige lihtsam on asetada saapad päikese kätte. Laost antavad sõdurisaapad on musta värvi, must värv aga akumuleerib sooja ja ei kulugi teab mis kaua aega, kuni saapad päikese ja liikuva õhu mõjul kuivad on. Aga kindlasti kulub selleks aega rohkem, kui te arvestanud olete. Veelgi kauem kulub aega siis, kui pole päikest ehk soojust ja peate lootma vaid liikuvale õhule. Ja mida intensiivsemalt see liigub, seda parem –võimaluse korral riputage saapad kuhugi maapinnast kõrgemale. Aga mitte nii kõrgele, et te neid pärast kätte ei saa.

KUI ON KIIRE

Nagu öeldud, ehkki loodus on paganama võimas ning päike ja tuuleõhk meie liitlased, võib ainult neile lootes võtta

kogu kuivatamisprotsess rohkem aega, kui teil varuks on. Sestap ei tee paha kasutada lisakuumust ehk lõket.

erilist efekti ei anna. Küll aga, jah, saame ja peame siingi lootma soojusele ja õhu liikumisele.

Jällegi, lõkkekuumusega ei tasu liiale minna. Asetate saapa lõkkele liiga lähedale, ei ole tulemuseks mitte ainult kuivanud, vaid ka kahjustatud saabas. Hullemal juhul põlevad läbi õmblused, sulavad liimitud kohad ning kägardub tald. Sellisest saapast on veel vähem tolku kui märjast saapast. Seega asetage saabas lõkkest mõistlikule kaugusele – et oleks soe, aga poleks veel kuum. Testida saate näiteks käega. Mõistlik oleks saabas avatud ehk sääreosaga lõkke poole pöörata, et soe õhk sisse pääseks.

Ehk siis pärast seda, kui te olete riided puhastanud ja väänates neist suurema vee välja pressinud, asetage need kuivama nõnda, et õhk ja soojus ligi pääseks. Näiteks nöörile. Nöör on teil ju rännakul kaasas, eks? Kui ei ole, siis sobivad ka telginöörid. Või sobival kõrgusel puuoks.

Sedasi saab saapad juba märksa kiiremini kuivaks kui päikesesoojusele lootes. Aga mida teha siis, kui lõket teha pole võimalik, päike ei paista ja tuult kah nagu eriti pole? Sellisel juhul tuleb kasutada alternatiivseid imavaid või soojendavaid vahendeid. Näiteks keemilised käesoojenduspadjad. Aktiveerite need ja topite saapasse. Kiirguva sooja mõjul hakkab ka saabas kuivama.

Ning jällegi saab kogu protsessi kiirendada lisakuumust andes. Lõkkega. Ent siingi kehtib loogika, et parem karta kui kahetseda – ärge riideid lõkkele liiga lähedale riputage.

Kui käesoojenduspatju pole või te ei raatsi neid kasutada, siis ehk on teil kotis rull tualettpaberit või ajalehed. Need küll ei soojenda, ent see-eest imavad. Ning just seda teil vaja ongi – niiskus saapast välja saada. Oluline on mõista, et imavaid abivahendeid, vähemalt saabaste puhul, tuleb kasutada seespidiselt. Ärge mässige saapaid ajalehe sisse, vaid toppige ajalehed saapasse. Ning kontrollige aeg-ajalt – kui paber on niiskuse mõjul märjaks muutunud, tuleb see välja võtta ja uuega asendada. Niiskust saab saapast välja meelitada ka riisiga – puhul, kui teil on seda kaasa pakitud. Aga ka kuivtoidupakkides jmt kohtades leiduvate niiskust koguvate do-not-eat-kotikestega. Need ei ole söömiseks, eks.

RÕIVAD RIPPU

Mis riiete kuivatamisse puutub, siis põhimõte on sama, aga vahendid vähe teised. Püksitaskusse ajalehe või riisipakkide toppimine suuremas pildis

Kui kohe kuidagi riputada ei saa, siis sobib ka laotamine. Näiteks päikese käes soojenenud kivile või kasvõi telgi katusele. Sedasi talitades on soovitatav riietel aeg-ajalt teist külge keerata.

Jälgige ühe silmaga ka tuule suunda ja lõkke olemust. Liigne toss ja sädemed – need on need, mida tahate oma riietest eemal hoida. Nii et riiete kuivatamiseks tuld tehes on mõistlikum kasutada kuiva lehtpuud kui märga okaspuud. Aga mida teha siis, kui tuld teha ei saa ning ka ilmastikuolud pigem niisutavad kui kuivatavad riideid? Sellisel juhul ei jää üle muud, kui riided telki või varjualusesse kuivama sättida. Võtab küll rohkem aega, aga on vähemalt elementide eest kaitstud. Ent, nagu alguses öeldud, märg olla on ebamugav ja kõige parem viis riideid ja saapaid kuivaks saada on neid mitte märjaks teha. Püsige terved. Püsige kuivad.

Vaja läheb: nööri, tuletegemisvahendeid, käesoojenduspatju, ajalehti, tualettpaberit, riisi. Ajakulu: 1–5 tundi 8/2021

53


SHEETSPLINT

meDitSiiN

54

8/2021


meDitSiiN

SHeetSpLiNt

HiNNatUD ja aUHiNNatUD moDULaarNe LaHaS Disainer Mihkel Masso ja lahingumeditsiini instruktori Rait Arro väljatöötatud modulaarne lahas Sheetsplint pälvis tänavu kevadel maineka tootedisaini auhinna Red Dot meditsiinivahendite kategoorias.

T

äna Eesti kaitseväe põhivarustuses olev Sheetsplint on universaalne lahas, mis aitab meedikutel fikseerida traumakannatanu jäsemevigased haigla-eelses etapis. Kerge ja kompaktne toode koosneb identsetest lahasemoodulitest, mille abil on võimalik kombineerida lahaseid ühele kuni mitmele kannatanule sõltuvalt nende vigastuste iseloomust. Innovaatilisest lahasest räägib lähemalt selle välja töötanud Rait Arro.

Oled tegelenud lahase Sheetsplint arendusega nüüdseks viis aastat. Kui vaatad täna sellele protsessile tagasi, siis millised on olnud sinu põhilised õppetunnid? Esmalt see, et kõik võtab väga palju aega ja seda erinevate tegurite koosmõjul. Hästi on läinud see, et olen suutnud kasutada oma varasemaid kogemusi tarkvaraarenduse valdkonnast. Oleme kogu aeg rakendanud interaktiivset tootearendust. See tähendab, et kui tekib mingi hea mõte, siis valmistad seda ette: ehitad prototüübi, katsetad, muudad, õpid tulemustest ning saad teada, kus on midagi hästi, kus halvasti. Õpid – ja alustad otsast peale. See tähendabki kogemusarendust: ehita, mõõda, õpi – ja alusta uuesti. Algusaegadel, kui töötasime alles kontseptsiooni tasemel ja suund

Tekst: ANDRUS RUMM, vabatahtlik autor

polnud veel päris selge, tegime iga paari nädala tagant uue prototüübi, mis käis juba „põllu peal“ minu enda üksusega kaasas või meditsiinispetsialistide ja ekspertide pilgu alt läbi. Hiljem, kui jõudsime täpsema mudelini, algas n-ö toote peenhäälestamine, kus tegeleme pisiasjadega, millele kasutaja ei peagi mõtlema: kuidas suurendada töökindlust, parendada materjale, lisada kasutusmugavust. Samuti vaatame, et toode oleks ka äriliselt tasuv. Esimestel aastatel ei seadnud ma eesmärgiks vältimatut tuluteenimist. Eesmärk oli luua toimiv tootelahendus, millega eksperdid, „põllul“ olevad sanitarid ja parameedikud, rahul oleksid. Alles hiljem hakkasime liikuma selles suunas, et paika saada seeriatootmine, materjali valik, tarne jm. See on olnud nagu ultramaraton, kus tootearendus on toiminud pidevalt, aga fookus on töö käigus saadud praktiliste teadmiste ja kogemuste tõttu jätkuvalt muutunud.

Mis oli probleem, mida sa püüdsid lahendada? Mis sulle n-ö hinge läks, et sa hakkasid selles suunas üldse mõtlema? Arvan, et „sutsakas“ käis mu peas ära viis-kuus aastat tagasi. Olin ühel väliharjutusel, mitte parameedikuna harjutust sooritamas, vaid hindaja rollis. Selleks ajaks olin meditsiinivaldkonnas juba mitu aastat toimetanud ja esimene vaimustus, kus sa püüad lihtsalt võimalikult hästi teha

seda, mida sulle on õpetatud, oli möödas. Ühel hetkel hakkad ise seoseid looma, miks-küsimusi esitama. Miks me teeme üldse nii või teisiti või kolmandat pidi, miks me just sellist varustust kasutame. Tundub, et olin hakanud märkama murekohti, mida varem ei märganud. Probleem oli ühe mängult kannatanuga, kellel oli sääreluumurd. Ta stabiliseeriti taktikalise esmaabi etapis ja evakueeriti haavatute transpordipunkti. Pärast seda, kui haavatu oli pooljao abiga metsast välja viidud, oli see õnnetu alumiiniumlehtlahas, mis on parameedikute tabelvarustuse MK3 nimekirjas, totaalselt väändunud. Kui see oleks olnud päris kannatanu, oleks ta transpordi käigus mitmeid uusi sekundaarseid vigastusi saanud. Tol hetkel tekkis mul küsimus: miks me kasutame lahast, mis ei täida oma eesmärki? Lahasel on ju kaks eesmärki. Esimene on vältida sekundaarseid vigastusi ja stabiliseerida kogu vigastuse piirkond. Teine eesmärk on mittefarmakoloogiline valuravi. Kumbki nendest eesmärkidest ei olnud ju tegelikult täidetud! Mõtlesin, kas ainult meie kasutame sellist jama. Aga selgus, et kõik meie liitlased kasutavad samasuguseid lahaseid. Hakkasin lahastamise kohta laiemalt uurima ja selgus, et alumiiniumlahas oli omal 8/2021

55


meDitSiiN ajal oluline läbimurre, kui üks USA armee välikirurg avastas Vietnamis, et varasemad traadist redellahased ei leidnud üldse rakendust ja vedelesid välihaigla nurgas. Ta mõtles välja alumiiniumlehest lahase, mida oli võimalik vormida kannatanule sobivaks, mis oli kerge ja lihtsalt kasutatav. See oli tol hetkel suur edasiminek. Kuid edasiminek selles mõttes, et sobis hästi väiksemate, nt randme- ja küünarvarreluu vigastuste fikseerimiseks. Ent suuremate toruluude vigastuste stabiliseerimiseks ei ole sellel lihtsalt struktuurset tugevust. Alumiiniumlahase peamine eelis on kompaktsus ja kergus, mis lubab jalastunud meedikul selle põllu peale kaasa võtta, sest meil pole ju kaitseväes Mary Poppinsi stiilis põhjatu sisuga varustusekotte. Inimene peab olema võimeline oma varustust ise kaasas kandma, õigel ajal üles leidma, kasutama jne. Esitasin endale küsimuse, kas turul ei leiduks midagi paremat, mida katsetada ja hiljem siis omavahenditest üksusele osta? Tuli välja, et ei olnud! Tänaseks oleme aru saanud, et see pole ainult Eesti probleem. Sarnaste probleemiga maadlevad päästjad ka välismaal, näiteks Inglise mägipääste või Hispaania mereväe eriüksuse parameedikud.

Aga nn Rootsi lahas? Einoh, me oleme muidugi Rootsi lahase peal üles kasvanud. Aga ka see tegelikult USA litsentsi alusel Rootsis toodetud lahas on liiga suur, monofunktsionaalne ja tülikas kaasas kanda. Kui sa sealt komplektist midagi kasutad, siis ülejäänu võid minema visata, sest ülejäänud detailid ei ole omavahel kombineeritavad. Lisaks ei mahu Rootsi lahas parameediku kotti hästi ära ega ole sademetekindel. See lahas ei vasta tänapäeva nõuetele, et oleks kerge, kompaktne, universaalne, modulaarne, funktsionaalne. Ning et sa saaksid järelejäänud juppe hiljem kasutada, kui oled mõne neist juba kannatanule paigaldanud. Mul marineeris see asi paar kuud. Mõtlesin, et kui keegi teine ei tee, siis teen ise! Olen ju varemgi tooteid arendanud. Peamiselt muidugi tarkvara, aga varem ka riistvara.

Kas ma saan õigesti aru, et te olete oma meeskonnas erinevad töölõigud 56

8/2021

ära jaganud ja teinud suhteliselt palju elektroonilisi tööjooniseid? Me oleme kasutanud palju prototüüpimise põhivõtteid ning alustasime hoopis papist mudelitega. Möllasime palju kartongiga. Enne, kui jõudsime praeguse lahenduseni, ekslesime umbes pool aastat mitmes suunas. Päris pikalt uurisime õhklahase versiooni, mis oleks valmistatud välitingimustes vastu pidavatest materjalidest. Kasutasime samu materjale, nagu on USA hävituslendurite torkekindlates päästevestides, mis täituvad õhuga ja mida ei saa naljalt katki teha. Hankisime reisilennukite kasutusest maha kantud päästeveste ja harutasime need lahti. Väljalõigatud detailid kinnitasime omavahel termilisi ja ultrahelitööriistu kasutades. Tegime kõikvõimalikke ventiilisüsteeme, et oleks võimalik neid täita, kehaga anatoomiliselt sobituma panna ning vajadusel pikendada ja kombineerida. See oli päris pikk ja tehniliselt huvitav protsess.

Miks te sellest suunast loobusite? See polnud välitingimustes praktiline. Kasutasime erinevate meditsiiniekspertide ja kaitseväe meedikute abi, kes aitasid hinnata, kui efektiivne ja mugav on neid mudeleid kasutada. Selgus, et liiga palju mässamist. Kasutusmugavus ja lollikindlus olid kriteeriumid, mis pidid olema täidetud lisaks meditsiinilistele nõuetele. Samuti pidi lahastamissüsteem olema võimalikult kergesti õpetatav ja taktikalises olukorras kiiresti kasutatav. Seetõttu n-ö kraamisime oma laua puhtaks ja alustasime otsast peale.

Sheetsplint on ühelt poolt sõjameditsiini toode, mis peab taluma n-ö vägivaldseid sündmusi lahinguväljal. Teisalt on see tavaline tsiviilmeditsiini vahend, mis peab vastama meditsiinivahenditele kehtestatud nõuetele. Mida peab arvestama toote puhul, mida tuleb hiljem vastavushinnata – et see oleks funktsionaalne, ei laguneks, ei vigastaks, poleks mürgine jne? Pluss militaarpool, kus on samuti omad tehnilised standardid? Vastavushindamise protseduur on teatavasti korralik kadalipp. Mida tuleks arvesse võtta, kui sa pead sellise toote nõuetega vastavusse viima?

lik panna kokku multidistsiplinaarne meeskond, kus igaüks keskendub oma valdkonnale. Meil vastavushindamisega tegelevat spetsialisti esialgu meeskonnas polnud ja ma otsustasin, et mõistlik on jõuda esmalt toimiva tooteni ja alles seejärel tegeleda regulatiivse poolega. Kõike korraga teha on keerukas, sest varasem kogemus meditsiinitoote vastavushindamisega puudus. Õnneks on lahas meditsiiniregulatsioonides madalama kategooriaga ja seetõttu polnud kliiniliste katsete jaoks suurt raketiteadust vaja.

Kõik kehtestatud nõuded on mõistagi vajalikud. Maailmas arendavad samalaadseid tooteid enamasti väga suure eelarvega ettevõtted, kellel on võima-

Sellest hoolimata on see olnud paras peavalu, millest oleme jagu saanud tänu konsultantidena kaasatud erialaekspertidele.


SHEETSPLINT

meditsiin

Sa kasutad sõna „meie“, seega oled leidnud inimesed, keda oled suutnud Sheetsplinti uskuma panna? On see olnud probleem? Kas tagasiside on olnud entusiastlik ja toetav või pigem pessimistlik stiilis „Maailm on selliseid asju täis, see ei tasu ära, liiga kallis, pole mõtet jmt“? Ma lahutaksin siin kaks teemat. Üks on idee käimatõmbamine ja teine on ettevõtte ülesehitamine. Olin selleks ajaks päris paljudes erinevates tootearendusprojektides osalenud nii teostajana kui konsultandina. Sain aru, et ühe särava idee pärast pole mõtet end aastateks lukku panna. Seetõttu tegin enne, kui üldse toote kavandamise juurde asusin, umbes 40 erinevat intervjuud meditsiinivaldkonna ini-

mestega tsiviilist, militaarist, Kaitseliidust, et aru saada, kas probleem on piisavalt tõsine ja akuutne, et seda on vaja üldse lahendama hakata. Heade ideede puuduse taha asjad enamasti pidama ei jää. Küsimus on aga selles, kas toode, mida sa arendad, on üldse vajalik. Kas sellele on turgu ja nõudlust? Kas probleem on ka teiste inimeste jaoks piisavalt suur ja valus, et seda soovitakse lahendada? Sellisel juhul on tootel ka äriline potentsiaal, see pole vaid kellegi hobi. Need intervjuud andsid mulle sisulise arusaamise, et kuigi lahaseid on kasutatud tuhandeid aastaid, seisame ikkagi küsimuse ees, kas tänased lahendused on efektiivsed ja praktilised.

Kas need vastavad lahingumeedikute reaalsetele vajadustele. Parameedikutele õpetatakse, et kõik inimesed surevad tähestiku järjekorras (esmaabi algoritm cABCDE). Huvitaval kombel olid sõjameditsiinis žgutid juba levinud, kui neid tsiviilis alles aktiivsemalt kasutama hakati. Mul klikkis, et ülemaailmne terrorivastane sõda on andnud meile kaks sõjalist kampaaniat – Iraagis ja Afganistanis –, kus peamiselt ameeriklaste ja brittide juhtimisel on kogunenud suur hulk sõja- ja katastroofimeditsiini teadmisi. Selle käigus tuvastati lahinguväljal rohkesti juhtumeid, kus surm oleks olnud välditav, kui õigel ajal oleks sekkutud õigete vahenditega ja õigel moel. Nägin trendi, et lahinguväljal 8/2021

57


SHEETSPLINT

lahendamist vajavad probleemid ja nende lahendused jõuavad varem või hiljem tsiviilmeditsiini. Muidugi vaid juhul, kui need lahendused on kinnitust leidnud kõige keerulisemates tingimustes ja kõige nõudlikumate klientide poolt, kelleks on mõistagi sõjaväeüksused. Adusin, et mõne aasta pärast, kui lahinguvälja esmaabi kõige kriitilisemad probleemid on lahendatud (massiivse verejooksu peatamine, avatud hingamisteede tagamine jne), jõuab järg ka E-täheni esmaabialgoritmis (environment, extremities, everything else). Lahastamises toimus viimane sisuline areng seitsmekümnendate aastate lõpul, kui loodi alumiiniumlahas. Vahepeal on olnud üle 40 aasta stagnatsiooni. Tõsi, 1980ndatel loodi vaakumgraanullahaste esimesed prototüübid, aga see ei ole sõja- ja katastroofimeditsiini teema. See on n-ö kullastandard, mis vajab väljaõppinud meeskonda, head transpordivõimet, turvalist keskkonda jne. Lahinguväljal selline lahendus ei toimi, sest keskkond on kontrollimatu. Samas oli näha, et esmaabialgoritmi cABCDE järjekorras tuleb turule pidevalt uusi tooteid. Võimalik, et see ei juhtu kohe, 58

8/2021

aga mõne aasta pärast võib lahastamine olla kõigil meelel ja keelel ning muutuda relevantseks. Teine teema on ettevõtte käima tõmbamine: siin on vaja abijõudu. Seda olen leidnud nii kaastöötajate kui nõuandjate poolel üsna hõlpsalt. Eestis on palju nutikaid ja teotahtelisi inimesi. Tagasiside on alati olnud väga asjalik. Üldjoontes positiivne, aga kui olemegi kuulnud negatiivset tagasisidet, on seegi olnud konkreetne ja edasiviiv. Tihti koos võimalike lahendusvariantidega. Sheetsplinti käivitamine on olnud väga meeldiv ja hariv kogemus.

Kas tänaseks on teil olemas toimiv toode, mida on võimalik osta? Küll firmalt firmale müügi kaudu, aga see on siiski kättesaadav? Jah, seni oleme Sheetsplinti müünud ainult militaarstruktuuridele. Oleme seisukohal, et tegemist on n-ö profitootega, mis on mõeldud sõja- ja katastroofimeditsiini olukordadesse. Katastroofiolukordi on muidugi ka tsiviilkeskkonnas, nagu looduskatastroofid või terrorismi tagajärjel tekkinud masskannatanute situatsioonid. Või näiteks ahelkokkupõrked liikluses,

kus kiirteel põrkab kokku mitu autot ning kannatanute hulga tõttu tuleb rakendada esmaabis masskannatanute abistamiseks mõeldud meetodeid. Minu mõte on olnud see, et esmalt keskendume militaarklientidele, kuigi meie toode on valmis teenindama ka tsiviilsektorit. Oleme võtnud eeskujuks CAT-žguti, mille kasutamisel on sama põhimõte, et esmalt kasutavad eriüksused, siis tavaüksused, seejärel katsetatakse tsiviilstruktuurides ja lõpuks jõuab see laiemasse tsiviilkasutusse. Meil on täna väga hea koostöö Kaitseväe ja Kaitseliiduga. Olemegi nüüd liikumas sinnapoole, et Sheetsplinti lahas jõuaks ka tsiviilkoostööpartnerite huviorbiiti. Kuid me ei näe seda toodet n-ö igamehetootena, mida saab apteegist osta. Lahastamine on minu hinnangul ikkagi tegevus, mis nõuab vähemalt baastasemel erialakoolituse läbimist. Instruktorite koolitus on toimunud suuresti tänu sellele, et olen ise osalenud koos Eesti väekontingendiga paljudel väliõppustel, sh suurimal rahvusvahelisel välimeditsiiniõppusel Vigorous Warrior, ning olen andnud


meDitSiiN edasi oskusteabe, kuidas Sheetsplinti lahasega ümber käia.

Kas teiste riikide meedikud on Sheetsplinti märganud? Milliseid kommentaare oled saanud? Ikka, muidugi. See ongi olnud osa meie kontseptsioonist, et kui oleme „põllul“, kus on teiste riikide meditsiinispetsialistid, siis oleme alati tutvustanud ka oma toodet. Mitte müügi eesmärgil, vaid et koguda nendelt sisendit. See on olnud väga väärtuslik. Aastaid tagasi, kui olime päris alguses, sain palju head tagasisidet meie Taani liitlastelt õppusel Varblase Rünnak. See on Kevadtormi n-ö eelõppus, kus keskenduti meditsiinile. See on olnud väga õpetlik, andnud arusaama, kuidas liitlased lahastamist ja lahast kui toodet enda taktikasse integreerivad. Olen neid õppetunde januselt otsinud ning vestelnud väga paljude riikide sõjaväelastega: rootslaste, soomlaste, taanlaste, itaallaste, brittide, prantslaste, sakslaste, lätlaste, ameeriklastega. Päris pikk loetelu…

Saite hiljuti Saksa tootedisaini võistlusel Red Dot meditsiinivahendite kategoorias peaauhinna. Millega te teistest eristusite? Mis oli teie edu saladus – hea esitlus, toode ise, mingi kolmas faktor? Sheetsplinti teeb eriliseks see, et meil on modulaarne tootekomplekt, mille kõik detailid on täiesti identsed. Asja ilu on selles, et abi andja saab neid detaile omavahel konfigureerides muuta lahast nii, et on võimalik fikseerida kõiki levinumad vigastusi, mis võivad traumakannatanu jäsemetel esineda. Teiseks on seda võimalik ultrakompaktselt iPadi formaadis kokku pakkida, see on kerge ja kuna kõik moodulid on identsed, ei lähe kasutamisest üle jäänud detailid „äraviskamisele“, vaid on jätkuvalt kasutatavad teiste kannatanute lahastamiseks. See tähendab, et varustuse täiendamiseks võid võtta sidumispunktist vajaliku arvu mooduleid ja sul on komplekt jälle koos. Seetõttu on tootel väga suur kasutuspaindlikkus, mis turul olevatel lahastel puudub. Samas ma ei välista, et sellistel disainikonkurssidel on suur osa edust seotud ka sellega, kuidas sa oma ideed suudad esitleda.

Saan aru, et kaitsevägi ja Kaitseliit on Sheetsplinti toetanud, võimaldanud

seda õppustel katsetada, jaganud kommentaare jne. Kas on midagi, mida Eesti riik võiks veel teha, et kodumaist militaarinnovatsiooni toetada? Algusfaasis ettevõtja ju veel ei tea, kas katsepartii on turul edukas või mitte, ent kulud on sellest hoolimata? Vastaksin ainult militaarmeditsiini kontekstis. Ma ei taha sõna võtta miinide, laskerelvade jmt arendusest, mille iseärasuste kohta ma väga palju ei tea. Saan öelda, et Kaitsevägi, Kaitseliit ja kaitseministeerium, just inimesed nendes organisatsioonides on olnud väga toetavad. Eestis on hea see, et siin on võimalik mõistliku pingutusega leida kontakt õigete inimestega, kellega saab konsulteerida, arutada jne. Positiivne uudishimu ja tahe arendusprotsessile kaasa aidata on olnud hästi tore ja kuna sellised inimesed töötavad teatud organisatsioonides, siis on võimalik sedakaudu toetuda ka organisatsioonidele. Aga tooksin eraldi välja süsteemse poole. Ka meie saime kaitseministeeriumilt otsetoetuse sellise toetusmeetme raames nagu „kaitsetööstuse arendusprojektide toetus“. Sinna on võimalik kandideerida väga erinevatest valdkondadest. Osaleb muidugi väga suuri projekte, millega võrreldes meie oleme nagu kirp. Saadud toetus oli eelkõige julgustav, sest saime signaali, et kaitseministeeriumi ekspertgrupi arvates on lahastamine taktikalises olukorras tõesti probleem, mis vajab lahendamist, ja „vaatame, mida need tüübid suudavad“. Signaal, et me ei tegele mingi pseudoprobleemiga, oli äärmiselt tore kinnitus minu varem läbiviidud intervjuudele. Tegelikult oleks hea, kui kaitsetööstuse toetusmeede oleks laiem. Eestis on võimalik ainuüksi ettevõtja algatusena palju asju ära teha, kuid toetada võiks just nimelt regulatsioonidega seonduvat: sertifitseerimine, taatlemine, testimine, keerukamate toodete puhul ka kliiniliste uuringute teostamine jm. Kogu selle komplekti kokkupanek on seotud suurte kuludega ja täna pole Eestis sellist instantsi ja meedet, mis neid tegevusi nõu ja rahalise abiga toetaks. Kui tahta katastroofimeditsiini valdkonnas tootearendust soodustada – mis kandub üle ka tsiviilvaldkonda

–, siis võiks luua meetme, mis aitaks alustaval ettevõttel orienteeruda standardiseerimises ja vastavushindamises. See tähendab peaasjalikult konsultatsiooniteenuse sisseostmist, mis on alustavale ettevõttele rahaliselt väga koormav. Arvan, et palju häid algatusi jääb selle taha, et meditsiinivaldkonnas on nõudmised väga spetsiifilised ja raske on leida kedagi, kes oleks pädev kogu tervikus. Üks võimalus oleks laiendada juba toimivat kaitseministeeriumi meedet. Neil on loomulikult oma fookused, milleks on autonoomsete relvasüsteemide arendused ja pigem letaalsete relvadega seonduv. Mitteletaalsed asjad ei pruugi sinna enam mahtuda. Tasuks mõelda ka alustavate ettevõtete toetamist tööstusdisaini ja patendikaitse vallas. EASi poolt on täna selleks küll minimaalne tugi olemas, aga niipea, kui sa pead hakkama kaitsma oma intellektuaalset omandit ülemaailmsel turul, et mingid riigid su toodet koheselt üks ühele ei kopeeriks ja halvemal juhul ka sinu nime all ei turustaks (nagu juhtus näiteks CAT-žguttidega), siis pead sa kulutama märkimisväärseid summasid. Me räägime kümnetest tuhandetest eurodest, et ainuüksi patenti hoida. Sellele lisanduvad vaidlustamisprotsessid ja patendi uuendamised jmt. Täna pole selles valdkonnas riigiabi meetmeid olemas, Innovatsiooniosaku toetusmeetme maht on alustava ettevõtja jaoks piisk meres. Kolmas probleem, milles riik võiks ettevõtteid aidata, on kolmandates riikides läbiviidavad vastavushindamise katsetused. Põhimõtteliselt standardiseerimine. Kohe, kui toode väljub Euroopa majanduspiirkonna riikidest, tuleb toode uuesti ja uuesti vastavushinnata. See, et ma Euroopa Liidus ei pea kliinilisi katseid tegema, ei tähenda, et ma ei pea tegema seda kusagil mujal. Võiks mõelda sellele, kuidas aidata Eesti ettevõtetel oma tooteid välisturgudel kehtivate nõuetega vastavusse viia. Meie rahvaarvu vaadates oleme sõjaja katastroofimeditsiini vallas väga aktiivselt tegevad. Lisaks muidugi aktiivne osalemine NATO missioonidel. Oleks mõistlik aja jooksul tekkinud teadmised ja oskused eksporditavateks toodeteks konverteerida. 8/2021

59


NaiSKoDUKaitSe

KRISTEL KITSING

NaiSKoDUKaitSega KriiSiKS vaLmiS


NaiSKoDUKaitSe

Naiskodukaitse instruktorid ja vabatahtlikud jagasid kahe päeva jooksul organisatsiooni mitte kuuluvatele naistele ohutuslaagris „Ole valmis!“ teadmisi ja oskusi kriisiolukordades hakkama saamiseks. Tekst: KRISTEL KITSING, Naiskodukaitse Viru ringkonna AVS erialagrupi juht

L

aagri peakorraldaja, Naiskodukaitse Viru ringkonna instruktori Aili Ehamaa sõnul oligi laagri eesmärgiks tutvustada Naiskodukaitset ning anda osalejatele edasi igapäevase elu teadmisi ja oskusi. Koolitada neid, et nad oleksid teadlikumad ja oskuslikumad kodanikud.

militaarmaailma ehk end maskeerida, proovida, kuidas sõdurid metsas süüa teevad, sõduritelgis magavad ja omavahel sidet peavad. Kaks töötuba keskendus toidu- ja evakuatsioonivarudele ning esmakordselt pakuti naistele relvatöötuba, kus sai paukpadrunitega lasta Rootsi automaatrelvast AK4.

Juba kolmandas sellises suurlaagris oli võimalus harjutada esmaabi andmist, proovida ise tuld kustutada ja õppida, kuidas tulepulkadega lõket süüdata või varjualust ehitada. Samuti oli osalejatel võimalik piiluda

„Osalejate tagasiside on väga positiivne ja võin kinnitada, et naised, kellest paljud võtsid kaasa ka oma lapsed, on saanud hulgaliselt praktilisi oskusi ja teadmisi teemadel, millega Naiskodukaitse igapäevaselt tegeleb,“ ütles Ehamaa, kes on kindel, et laagri läbiteinud õppisid ka igapäevaelus paremini hakkama saama. Viru ringkonna instruktorina töötav Ehamaa tunnistas, et korraldusmeeskonnale seati suured ootused ja laagriliste rahulolu andis tagasisidet õnnestumisest. „Kui kasvõi üks naine neist otsustab meiega liituda, siis oleme väga õnnelikud. Ja loomulikult oleme õnnelikud, et oleme suutnud neid väärt teadmisi ja oskusi kõikidele osalejatele edasi anda,“ tähendas laagri peakorraldaja.

TARGEMAKS, TUBLIMAKS, TUGEVAMAKS

Rutjal käisidki nii lasteaiaõpetajad, koduperenaised kui ka poliitikud – üle saja Naiskodukaitsesse mitte kuuluva naise, kes täna oskavad kriisiolukordadeks valmistuda ja nendes hakkama saada ning saadud teadmisi paindlikult ka muutuvate ohtude korral kasutada. „See kogemus tundus nii teistmoodi ja äge, tahtsin seda kõike proovida,“ ütles Virumaa Teataja reklaamitoimetaja Kairi Piip, kes oli end laagrisse registreerinud juba varakult. Kloogalt Rutjale kohale sõitnud Ene lisas, et värskendas oma teadmisi metsas ellujäämisest. „Tulin pigem selleks, et laps saaks nutimaailmast välja,“ tunnistas ta. Vändra naised tulid aga midagi uut ja kasulikku hankima, samuti

uusi tutvusi sobitama. „See on kõik kindlasti väga kasulik, mis me siin hakkame tegema. Eesmärk on targemaks saada ja silmaringi avardada,“ kõneles üks vändrakatest laagri kogunemise ajal. Kambajõmmist tiimikaaslane selgitas, et elu on nii mugavaks ja tubaseks muutunud ja tema tahab end argirutiinist välja rebida. „Tahtsin iseennast proovile panna, tulla kodust välja sellisesse keskkonda, kus olin viimati vist lapsepõlves,“ rääkis ämblikke ja nendega telgis hakkamasaamist pelgav naisterahvas. Paidest ja Türilt üheksaliikmelise pundiga saabunud lasteaiaõpetajad märkisid, et on alati millestki ekstreemsest ja huvitavast osa võtnud. „Lootus oli, et tuleb lihtsalt tore,“ sõnas ka oma kaks last laagrisse kaasa haaranud PAIde lasteaia direktor Ele Enn. „Mul on tütred kodutütred, aga ise ei ole suutnud laagris kaasa lüüa,“ lisas ta. Rutjale päralejõudmiseks poolteisetunnise bussisõidu teinud Enn ütles, et just meeskonnaga koos on vahva tegutseda. „Aga ma pole elus kordagi püssi lasknud, äkki see saab seekord tehtud,“ tunnistas ta.

TURVALISEMA ELU SUUNAS

Naiskodukaitse esinaise Airi Toominga sõnul on ohutushoiu laagrid populaarsed. Kahe aasta jooksul on Naiskodukaitse turvalisema elu suunas juhtinud ligi kolmsada inimest. „„Ole valmis!“ laagrid on populaarsed just seetõttu, et sealt saab teadmisi, nõuandeid ja praktilisi võtteid esmaabist enesekaitseni või massiüritustel käitumisest koduste evakuatsioonivarude soetamiseni,“ selgitas Tooming. Tema sõnul on Naiskodukaitse üks eesmärke parandada inimeste teadlikkust ja valmisolekut kriisiolukordadeks. „Ohutushoiulaager on hea võimalus saada koolitust eluks nii vajalikel teemadel,“ kommenteeris Tooming. 8/2021

61


NaiSKoDUKaitSe Kaks päeva Rutjal ohutuslaagris veetnud Kadrina vallavanem Kairit Pihlak sõnas, et ohutuslaagri teemad suunasid mõtlema eelkõige oma võimele reageerida ja tegutseda ootamatutes olukordades. „Sain aru, kui elupäästvalt tähtis võib mingil hetkel olla lihtne teadmine ja oskus,“ sõnas ta. „Laager laiendas kindlasti ka silmaringi ja andis taustainfot, millega tegelevad töökoha koostööpartnerid või millega on kokku puutunud ajateenistuses käinud pojad.“ Ligi viie tuhande elanikuga valla juhi kinnitusel süvendas laagris osalemine tema arusaamist, et ühiskonna turvalisus ja laiapindne riigikaitse

oHUtUSNÕUaNNete top 3 ENNETA!

Ennetus on odavam kui kriisi lahendamine. Tutvu juhistega erinevates ohuolukordades käitumiseks ja järgi nende ennetamise soovitusi. Kui sõber on teadvuseta pikali, on vale aeg mõtlema hakata, mida peaks tegema.

VALMISTU!

Mõtle läbi, mis kriisid võivad sinu peret tabada, ning valmistu halvimaks. Kuidas sellises olukorras peaksid toimima, kas sul on selleks kõik abivahendid olemas? Varu vesi, toit ja hädaolukorraks vajalikud tarbed.

LAHENDA!

Rannamõisa lasteaia õpetajad, kes olid ühed teadlikumad laagris osalejad, kiitsid väga esmaabipunkte, kuhu instruktorid olid ette valmistanud reaalsete kannatanutega olukorrad. „See oli väga õpetlik. Elulisi situatsioone tahaks veel rohkem kogeda,“ ütles üks neist. Naise hinnangul oli oluline, et kannatanuid mängisid päris inimesed. Kolleeg täiendas, et viis-kuus esmaabikoolitust saalis või konverentsil ei küündi ligilähedalegi sellele maksimaalselt tund aega kestnud situatsiooni lahendamisele, kus tuli reaalselt kannatanuid päästa.

EVAKUATSIOONIRÜHMA PROOVIKIVI

Kokkuvõttes tuli ette mitmeid õpikohti. „Evakuatsioonirühm peabki sellega arvestama, sest me ei tea kunagi, mis meid ees ootab,“ tunnistas Press. Tuleb võtta parim ruumist, inimressursist ja vahenditest.

IGAÜHE VÕIMALUS JA KOHUSTUS

„Looda parimat, kuid valmistu halvimaks“ on teada-tuntud tarkusetera, mis on eestimaalasi läbi aja aidanud. Naiskodukaitse arendab ühe olulise suunana elanikkonnakaitse valdkonda. Iga organisatsiooni liige suudab hädaolukorras ise hakkama saada ja ka teisi aidata. Mida rohkem teadvustame eri ohte ja nende mõjusid oma igapäevaelule, seda paremini saame nendeks valmistuda. On väga oluline, et iga inimene, pere ja kogukond mõtleks läbi ja teeks ettevalmistusi selleks, et oma elu, tervist, lähedasi ja vara kaitsta.

Kuna laagris oli koos suur hulk inimesi, anti Viru evakuatsioonirühmale ülesandeks harjutada evakuatsioonirühma protseduure.

Ükski kriisiolukord pole teise sarnane, mistõttu võimaldavad põhjalikumad baasteadmised paljudes olukordades oma käitumist paremini kontrollida ja kaaluda ning teadlikumalt tegutseda.

„Meie ülesanded algasid juba väljaspool laagri territooriumi teede märgistamisega. Võtsime vastu külalised, suunasime parkimist. Kontrollisime COVID-tõendeid ja vajadusel suunasime testima,“ loetles Naiskodukaitse evakuatsioonirühma ülem Evely Press meeskonna ülesandeid.

Õpetamisega on oluline suurendada arusaamist igaühe vastutusest kriisiga hakkamasaamisel ning toetada isikliku vastutuse võtmist vastupanuvõime suurendamiseks ühiskonna igal tasandil. Mõistlik, minimaalne üldine valmisolek hädaolukorraks on see, mida igaüks saab teha ja peakski tegema.

Kõige suurem koormus oli Pressi ütlusel staabi inimestel, kes panid välitingimustes üles elektrivõimega staabi ja kasutasid osalejate ID-kaardiga registreerimiseks elektroonilist registreerimissüsteemi.

Kui Naiskodukaitse loodud mobiilirakendusest „Ole valmis!“ leiab juhiseid erinevates olukordades käitumiseks, siis ohutuslaager on pigem praktiline õpetus ennetamisest ja teadlikkuse suurendamisest.

KRISTEL KITSING

„Ole valmis!“ äpist leiad kiiresti kõik elutähtsad telefoninumbrid, kust häda korral otse rakendusest helistades abi või nõu küsida. Kui oled täitnud kaks eelmist punkti ehk ennetanud ja valmistunud, on sul teadmised, oskused ja vahendid, et kriisis hakkama saada ja arukalt tegutseda.

sõltub tõesti väga palju sellest, kuidas igaüks oskab käituda ohuolukorras, seda teadmist ja oskust ei ole kunagi liiga palju.

62

8/2021


NaiSKoDUKaitSe

PIXABAY

KUiDaS jÄrva NaiSeD meHeD metSa SaatSiD Traditsiooniliselt on Järva maleva patrullvõistluse korraldamine olnud maleva üksikkompaniide ülesanne. Ent miks ajada asju traditsiooniliselt, kui saab teisiti?

I

Tekst: KERLIN TEALANE, Naiskodukaitse Järva ringkonna esinaine

seäranis juhul, kui viimastel aastatel on malevas silmitsi seistud tõsiasjaga, et huvi võistlusel osalemise vastu ei ole enam nii suur, et see motiveeriks võistlust korraldama. Kui ikka läbi raskuste registreerib ainult 6–8 võistkonda, siis on üsna inimlik, et see ei kutsu võistlust korraldama. Või siis sunnib asju ümber vaatama ja teistmoodi korraldama. Aastal 2019, pärast Türi üksikkompanii korraldatud patrullvõistlust, pakkuski naiskodukaitsja Kirsika Ilmjärv välja, et miks ei võiks naised ise meestele võistlust korraldada.

TÕEPOOLEST – MIKS MITTE?

Seda enam, et mõte meeldis ka malevapealik Gabriel Rikbergile. Viimane

pani küll korraldajatele südamele, et kui naised juba võistluse teevad, siis tehku selline, et see sobiks kõigile – nii meestele, naistele kui ka noortele. See eesmärk klappis ka korraldusmeeskonnale ... parandan, naiskonnale. Korraldada võistlus kõigile, sealjuures minimaalse kulu ja kirjadega. Kõlab nagu katastroofi valem, eks ole? Aga ei pruugi olla. Kui sul on korralik taustajõud. Just sellele – Järva ringkonna naiskodukaitsjate võimekusele – korraldajad panustasidki, eesmärgiga see maksimaalselt ära kasutada. Las aga malev ja kaitseliitlased puhkavad, küll naiskodukaitse korraldab. Aga kui tõesti sein ees ja peaga läbi joosta ei õnnestu, siis kaasatakse

mehed. Abi küsida ei ole häbiasi ning Järva malev ja kaitseliitlased on alati naisi toetanud. Niisiis tegudele!

AGA KUIDAS VÕISTLUST KORRALDADA?

Võistluse korraldamine ei ole kunagi liiga lihtne ülesanne. Eriti kui pead seda tegema muude tööde, toimetuste ja hoolitsust nõudvate laste kõrvalt. Siis tuleb leida enda kõrvale inimesed, kellele saad loota. Õnneks selliseid inimesi leidub. Näiteks ajagraafiku koostamise, võistlusraja ja kontrollpunktide asukohtadega seonduva võtsid enda kanda Siret Niinepuu ja Kristlin Kõrgesaar. Mõlemad on mitmesugustel võistlustel karastunud, mistõttu võis kindel olla, et nad leiavad veidikese teistmoodi 8/2021

63


PIXABAY

naiskodukaitse

64

8/2021


naiskodukaitse raja, kui võistlejad on muidu harjunud. Eesmärk oligi teadlikult panna võistkonnad rajal proovile erineva kiiruse ja maastikuga. Veel sai paika pandud, et pühapäev peab kindlasti jääma puhkamiseks. Pigem panna raskuskese kiirele tempole öösel ning veidike teistmoodi ülesannetele. Osades kontrollpunktides said kohtunikud vabad käed, näiteks esmaabiülesanne ja laskmine Peetris. Ülejäänud kontrollpunktid sündisid patrullvõistluse tuumiku koostöös.

OOTA OOTAMATUT

Korraldustoimkonda said kaasatud ka Järva ringkonna instruktor Tene Metsma ja naiskodukaitsja Gerly Leit. Peakohtunikku valides oldi kindlad, et selleks peab olema nooremleitnant (reservis) Taive Saar. Tema on Järva ringkonnas kõige kõrgema auastmega naiskodukaitsja, kes sobib ka oma rahuliku ja analüüsiva oleku tõttu ideaalselt peakohtunikuks. Aga hea meeskond ... parandan veel kord, naiskond, ei garanteeri veel, et kõik kulgeb viperuste ja ootamatute olukordadeta. Neid tuleb ikka ette. On selleks siis karu väljaheited ja jäljed värskelt kaardistatud rajal või kohalik jahimees, kes ei taha midagi kuulda oma küttimisalas korraldatavast patrullvõistlusest. Olgu öeldud, et olukord siiski lahenes ning lõpuks etendas ta luureülesandes olulist rolli akordionimängijana. Jahimees siis, mitte karu. Enne, kui viimane kontrollpunkt paika sai, oli rajameistritel ja kontrollpunkti kohtunikel veel üks ärev hetk. Nimelt toimus jahimeestel põdrajaht ja kuidagi sattusid nad täpselt kontrollpunkti juurde. Ühtäkki olid meie juures kümned autod ja mehed. Tohutu suur põder jooksis mööda, jahimehed talle järele. Õnneks loetud tund enne kontrollpunkti avamist õnnestus

jahimeestel oma saak tabada ja nad lahkusid kontrollpunkti alalt.

KÕIGILE MIDAGI

nad olid kiiremad 2,4 km lõpujooksus, mis sisaldas veetakistust ja liivas roomamist, samuti Merja mäel toimunud kanderaami ülesanne.

Osades kontrollpunktides pidigi võistkonna kapten jagama ülesanded teemade kaupa võistkonnaliikmete vahel ära. Võistluse tagasisidest jäi mulje, et see meeldis võistlejatele, sest välistas võimaluse, et üks teeb ja teised ilulevad.

Teine duell käis Jõgeva noortejuhtide ja Rapla naiskodukaitsjate vahel. Kuigi lõpurivistusel kuulutati Rapla naised kolmanda koha võitjaks, selgus hiljem, et takistusjooksu tulemused olid tabelisse valesti sisestatud. Seega sai välja kuulutada ka teise kolmanda koha, Jõgeva noortejuhtidele. Eks selliseid asju on ikka juhtunud ja juhtub kindlasti edaspidigi, inimfaktori vastu ei saa.

Üheks oluliseks eesmärgiks oli koostada kontrollpunkti ülesanded nõnda, et iga liige saaks anda oma panuse võistkonna edusse.

Näiteks tujuka ohvitseri kontrollpunktis oli ülesanne lihtne – võistkond peab saabuma ohvitseri juurde ja kuulama käsku. Võistkond võttis neljakesi ohvitseri ette ritta ja selle järjekorra alusel sai iga liige ülesande. Esimene pidi malelaual malenupud õigesti panema, teine kallama klaasi täpselt 200 ml vett, kolmas võtma Kaitseliidu kaardimängust ühe kaardi ja vastama sellel olevale küsimusele, neljas võimalikult kiiresti laadima salve padrunitega täis ja seejärel ka tühjaks. Kõik liikmed said oma panuse anda, mõtlemisaega oli vähe. Oli ka võistkondi, kes pidasid kontrollpunkte lihtsakoelisteks, kus nende jaoks midagi uut ei olnudki. Kuid mida lihtsamad ülesanded, seda vähem eksimisruumi ja võimalus on antud ka noortele, kes ei tea veel kõiki teemasid, mida kaitseliitlane valdab.

IGA SEKUND LUGES

Väga põnev oli jälgida võistkondade duelle. Terve võistluse vältel nägime, kui tasavägiselt võitlevad esimese koha pärast sõjakooli mehed ja meie maleva kaitseliitlaste võistkond. Õige napilt, kõigest 5 punktiga, võitis võistluse Käpapatrull. Otsustavaks said kõigest 8 sekundit, mille võrra

NAISKONNATÖÖ

Kokkuvõttes täitis naiste proovikivi oma eesmärgi. Kui alguses oli varasemale kogemusele toetudes õigustatud kartus, et võistkondi tuleb väga vähe, siis reaalsus oli see, et võistlusele registreeris 17 võistkonda. Kõige rohkem sai aga rahule jääda nende naiskodukaitsjate, kaitseliitlaste, kodutütarde ja noorte kotkastega, kes tulid võistlusele ja andsid endast parima. Eks igaüks õppis midagi uut, sai uue kogemuse või motivatsiooni edaspidiseks. Ja võib-olla tekkis kellelgi koguni tunne, et tahaks oma malevas veel parema patrullvõistluse korraldada. Olgu aga veel kord öeldud, et selline võistlus õnnestub siis, kui on, kellega seda korraldada. Ja Järva ringkonnal on. Välja tuli ja võistlusesse panustas üle kolmekümne naiskodukaitsja, kes tegid isegi rohkem, kui neilt oodati. Näiteks täiesti juhuslikult oli viimane võistkond ringkonna naiste võistkond. Nad olid ka lõpujooksus viimasena rajal. Ja olid nii tublid, et korjasid lõpujooksu käigus ka 2,4 km ülespandud linte ära. Vaat see on tõeline meeskonnatöö. Parandan, naiskonnatöö!

8/2021

65


NooreD

atHeNa, avita eHK KUiDaS SaaDa vÕitjaKS?

Athena on Vana-Kreeka tarkuse-, strateegia- ja käsitööjumal. Ühtlasi kannab Athena nime üks kodutütarde Tallinna ringkonna võistkond. Võistkond, mis on saavutanud kolmel aastal järjest kodutütarde vabariiklikul võistlusmatkal Ernake esimese koha. Tekst: ATHENA (ei, mitte see jumalanna) 66

8/2021


NooreD

Kes Athenat vähegi metsas näinud on, tunneb nad ära rõkkava naeru, tantsusammude, säravate naeratuste, sõbraliku vahva oleku, kolupetside ning Sebastian Teise, maskoti ja tiimi auliikme järgi. Tiimi kuuluvad lisaks Sebastianile veel (paremalt vasakule): Gerda Sepp, Lisette Tafenau, Laura-Liis Uussaar, Birget Kõrvel ja Chrisanne Tamm NOORED KOTKAD JA KODUTÜTRED

N

eilt on, mida õppida. Seetõttu paluski ajakiri Kaitse Kodu! tüdrukutel jagada oma edu valemit: mida teha selleks, et olla võistlusel edukas. Ükskõik millisel võistlusel. Athena on lahke ja jagaski.

VARUSTUS KIRJA!

Enne võistlust tuleks üle vaadata varustuse nimekiri ja hankida kõik vajalik. Varustuse komplekteerimisel lähtume tuntud soovitusega pruudile – kanna midagi uut, midagi vana, midagi sinist ja midagi laenatut. „Midagi laenatut“ on meie lemmikkategooria: pole möödunud üh-te-gi võistlust, kus kogu varustus oleks isiklik. Küll on puudu pealampidest, nugadest, kompassidest ja kelladest, aga ka seljakottidest (meie lemmikud on kas eriti suured või eriti väikesed). Ja kui asi pole laenatud, siis on ta ilm-

selt vana. Alustades räbalaks kantud ja igal suuremal sammul või kükil rebenemisohus olevatest vormidest – kas sa üldse oled oma vormipükse kandnud, kui sa pole neid hargivahest parandanud (välja arvatud Birgeti omad, mis saladuslikul kombel pole kordagi niiti ja nõela vajanud)? – kuni magamiskottide või seljakottideni välja. Kuigi varustuse nimekiri on võistlustel üldjoontes enamasti sama, tuleb siiski aeg-ajalt uusi asju soetada. Tihti on selle põhjuseks hajameelsus – kui palju kaitseprille, salle, panamaid ja pealampe oleme metsa ära kaotanud! Sinisega on veidi keerulisem – 2020. aasta Ernakese särgid oleksid muidu väga head, aga paistaksid metsas väga hästi silma. Kui aga meie maskotil Sebastianil juhtub käesoleval võistlusel kampsun seljas olema, on lahendatud ka sinine mure.

Kui pakid oma asju, tea, kus miski asub. Ära jäta pakkimist viimasele minutile. Need on nõuanded, mida meie ei kasuta. Tsiteerides klassikuid: ,,Pooled maailma asjad jääksid tegemata, kui poleks viimaseid minuteid.“ (Kangur, 2021). Kas on olnud korda, kus me ei teeks veel viimasel hetkel varustuse kontrolli ega topiks veel viimaseid batoone taskutesse? See ei tundu küll eriti mõistlik, viimasel hetkel paanitsedes asju lahti ja kokku tagasi pakkides ei jõua läbi mõelda ja viimased asjad lähevad ikka suvaliselt kuhugi, kuhu mahub. Kuid sellest on ka kasu olnud – 2020. aasta Ernakesel avastas Gerda viimasel hetkel bussis, et vilet ei ole kotis ega taskus. Sellele järgnes väike paanikahetk, kuid lõpuks sai ta laenuks pealambi, kus küljes oli ka vile. Hiljem olukorda analüüsides tuli meelde, et kogu kaasasolev varustus (sh magamis- ja pesuasjad ning ka 8/2021

67


NooreD Sebastian Teine Ernakesel 2021 MARKUS SEIN

varuvile) olid bussis, millega starti sõitsime. Loo moraal: paki oma varustus varem kokku, nii jõuad rahulikult läbi mõelda, kas kõik on kaasas ja kus miski asub. Aga, nagu vanarahvatarkus ütleb, tark õpib teiste, loll enda vigadest ja meie ei õpi enda omadestki. Seega võid meid ilmselt ka järgmisel võistlusel leida bussi juures asju kotti ja taskutesse toppimas.

KERE KÕVAKS!

Füüsiline vorm on külg, mida saaks alati arendada. Ikka ja jälle jõuame järeldusele, et peaks järjepidevalt treenima, kodus lihaseid tegema ja jooksmas käima. Ehedaim näide sellest, kui jõuvarud alt veavad, on selleaastane Mini-Erna, kus lõpujooksul tuli ligi kolmemeetrine vertikaalne võrk ületada ilma igasuguse julgestuseta ja koos varustusega. Raskeim hetk oli vahetult enne tippu – tunne, et sul lihtsalt pole kätes jõudu, et teha viimane tõmme, sa näed, kuidas käed libisevad lahti, ega saa sinna midagi parata.

68

8/2021

Võistlushetkel keskendume ülesandele niivõrd, et ei pruugi üldse märgata, mis meie ümber toimub. Seda enam oli pärast äge ja veidi uskumatu kuulda, kuidas võistlejad, esindajad ja kohtunikud olid raja kõrval pingelist vaatemängu jälginud, kaasa elanud ja pabistanud. Kuid just kõrvaltvaatajate närviliselt kiire reaktsioon ja abivalmid käed päästsid Gerda ja Birgeti ladvaõunte kombel pea ees alla sadamast.

HOOLDA VARUSTUST!

Ära jäta oma varustust ja eriti saapaid hooletusse. Pärast võistlusi paneme enamasti kogu varustuse suurde prügikotti. Kuid mõnikord on juhtunud, et oleme sooja duši alla ja pehmesse voodisse kibeledes kotitäie unustanud ning avastame selle alles (heal juhul) järgmisel hommikul. See võib aga üsna karmilt kätte maksta (märksõna: hallitus). Enne pikemale rännakule minekut tasuks saabastega n-ö harjuda. Neid vähehaaval kanda ning vastavalt vajadusele hooldada, näiteks Merelõviga määrida. Sest pehmete ja sissekantud

saabastega on mitu korda mugavam matkata. Saab ka uute saabastega, nagu Birget Naiskodukaitse koormusmatka põhjal võib öelda – jalad polnud pärast tavaolukorraga võrreldes eriti palju hullemad. Ilmselt oli seekord lihtsalt õnne, järele teha seda küll ei soovita. Rajal tasuks jalgade eest hoolitseda, sest kuigi sul on neid kaks tükki, pead sa mõlemat korraga kasutama ja seda kogu võistluse lõpuni (ning loodetavasti ka edaspidi, küll mitte kohe võistlusele järgneval nädalal – see aeg on taastumiseks ja lonkamiseks). Vaheta sokke regulaarselt. Ideaalis võiksid jalad kogu aeg kuivad olla. Kuid reaalsus on see, et esiteks pole sul selleks piisavalt sokke kaasas. Teiseks tahad sa sokkide vahetamisele kuluvat aega kasutada puhkamiseks, söömiseks, magamiseks või teistega suhtlemiseks.

VARU SÖÖKI!

Ülioluline nii ettevalmistumise ajal kui ka rajal olles on meie jaoks söök.


NooreD See moodustab varustusest nii mõnigi kord suurema osa. On tähtis välja mõelda, millised näksid sind motiveerivad, toovad sära silma ja panevad reipamalt astuma. Või mida oled valmis sööma ka siis, kui isu ei ole, aga tunned ja tead, et sul on energia saamiseks süüa vaja. Kui palju on meil olnud hetki, kus longime veidi väsinuna, kuid järsku tuleb kellelgi meelde, et kotis on ju glükoositropse, pähkleid, pannkooke või beebipüreesid, ning tuju ja motivatsioon on kohe tõusnud. Ja isegi kui toit ei ole sinule eriline motivaator, on söömine-joomine rajal väga olulised toimingud, mida ei tohi unustada. Sa ei pruugi seda ehk isegi märgata, aga veepuuduses ja näljasena ei ole sa pooltki nii võimekas. Ega Snickersi reklaamlause pole tühja koha pealt tulnud. Oleme seda omal nahal kogenud – kuidas näiteks Lisette kustub ära, kui pole piisavalt söönud. Kuid olles midagi magusat (kondenspiim) põske pistnud ja sellega ajule kiiresti suhkrut saanud, voolab temasse elu jälle tagasi.

KEEGI EI JÄÄ MAHA!

Athena tugevuseks on kindlasti moto ,,Kedagi ei jäeta maha“. Ja seda nii otseselt, liikumisel suhteliselt lühikesi vahesid hoides, kui ka kaudsemas mõttes. Me hoiame kokku, märkame ja toetame üksteist. See on võimalik ja päris hästi toimiv tugisüsteem. Tänu avatud suhtlusele, üksteise tugevuste ja nõrgemate kohtade tundmisele saame ise teistele loota ja neile ka vajalikku toetust pakkuda. Siit tuleb kõige suurem ja soojem soovitus: õpi oma tiimikaaslasi tundma. Käige koos harjutamas, ühistel üritustel või veetke niisama koos aega. Kuid iga võistlus ei möödu lenneldes – oleme võistlustel ka korralikult pange pannud. Parim näide sellest on võistlus, kus panime koordinaadid risti vastupidi. Kui sellest aru saime, olime üsna löödud, kuid näksipausi järel korjasime oma kondid kokku ja liikusime edasi. Kogusime selle apsaka tõttu ligi 10 lisakilomeetrit ja korjasime kõikidest järgnevatest kontrollpunktidest maksimaalsed karistuspunktid. Kuid mis kõige tähtsam – me ei katkestanud, vaid finišeerusime ning saime koge-

muse võrra rikkamaks ja loodetavasti ka targemaks.

ALLA EI ANTA!

Athena mitteametlikuks põhimõtteks on, et me ei katkesta. Me ei räägi sellest rajal, me ei mõtle sellele (või kui, siis hästi vaikselt ja vaid viivuks, misjärel ajame selle mõtte minema kui pea ümber tiirleva sääse). Sest mida rohkem sellele mõtled, seda enam tundub see potentsiaalne variant ja veel oi-kui-magus. Kui oled selle idee omaks võtnud, tuleb pooltargumente nagu seeni pärast vihma – küll villid, valutavad jalad või selg, külm, vihm, väsimus ... Kes otsib, see leiab. Kui sa aga läbi raskuste siiski finišisse jõuad, on eduelamus vägev. Teadmine, et oled andnud endast maksimumi ja ennast ületanud, on isegi väärtuslikum kui koht paremusjärjestuses. Kuid samas ei tohi ka ennast lõhkuda, pead aru saama, kas sul on lihtsalt ebamugav ja/või valus või on olukord tõsisem ja tuleks tõsiselt mõelda, kas ikka jätkata. Näiteks selleaastasel Ernakesel oli Laura oma jala välja väänanud ning meie juhendaja tahtis teda rajalt maha võtta. Kuid soov finišisse jõuda oli suur ja punkt punkti haaval pidevalt olukorda kontrollides lõpetasimegi võistluse terves koosseisus.

LASE AUR VÄLJA!

Üldiselt peaks keskenduma heale ja positiivsele, kuid aeg-ajalt teeme endale ka erandi – Vinguminutid, kus lühikese aja jooksul viriseme ja kurdame kõige üle, mis parasjagu halvasti. See on meile väga hea viis ennast maha laadida ja samas reaalsuskontroll – tavaliselt pole need probleemid midagi ületamatut ega jäävat, pigem väikesed ebameeldivused. Chrisanne eelistab sellest siiski hoiduda, sest tunneb, et negatiivsetest asjadest rääkimine paneks neid just rohkem otsima ja märkama. Oluline on leida enda jaoks parim võimalik viis, kuidas end võistluse jooksul maha laadida ja ühtlasi energiat juurde saada. Meie puhul näiteks tantsimine, kolupetsid, kagelemine, laulmine ja tobedad naljad, mille huumorisisaldus paistab kõrvaltvaatajale olevat pöördvõrdelises seoses meie väsimuse ja läbitud kilomeetrite ar-

Kommentaar

KUi emotSiooNiD üLe KeevaD Noortejuht MARIA JÄRVIS

On privileeg ja vastutus olla Athena tüdrukute juhendaja. Omalt poolt püüan märgata ka tiimi sees valitsevaid emotsioone ja tundeid ning pöörata neile tähelepanu, õpetades tüdrukutele, kuidas erinevates olukordades käituda ning just emotsioonide ja erimeelsustega toime tulla. Rajal ollakse koos pikka aega ning väsimus ja magamatus muudavad ka kõige toredama neiu vahel möirgavaks lõviks, haledalt nutvaks printsessiks või kurjaks ja õelaks nõiaks. Seetõttu on neil tööriistakohvris ka mõned nõuanded, mida sellise kaaslasega teha ja kuidas teda toetada. Üks soovitus teilegi. Kui su tiimiliige läheb endast välja ja tal on raske hetk, siis peatu korraks ja suru iseenda esilekerkivad emotsioonid maha. See ei ole rünnak sinu vastu, vaid su kaaslasel on sel hetkel vaja tähelepanu. Anna talle hetk enda väljaelamiseks ja siis küsi, mida tal tegelikult sel hetkel kõige rohkem vaja on. Puhkust? Ka viis minutit puhkust võib tekitada temas parema tunde. Süüa või juua? Millal ta midagi viimati sõi? Üksi olemist või hoopis hetke, kus on vaja kurta ja endast kõik välja elada? Samas tuleks kokku leppida, et teatud olukordades tuleb see kõik edasi lükata kuni sobiva hetke saabumiseni. vuga, kuid võrdelises seoses magatud tundide arvuga.

TALLETA MÄLESTUSED!

Jäädvusta oma seiklust – pildista, filmi, tee helisalvestisi, joonista, kirjuta. Birget kirjutab üles kuldsed ütlused, Gerdal on GoPro kaamera, millega on rajal hea klippe filmida. Vlogid, kontrollpunktide sooritused, kaunid loodusvaated ja lahedad hetked – kõik saavad jäädvustatud ja Chrisanne käe läbi tavaliselt väikeseks filmikeseks kokku pandud. Nii on retkest olemas tore kokkuvõte. Kuigi nii mõnigi klipp võib pärast vaadates piinlik olla ja panna kahe käega peast kinni hoidma – mis juttu meil kohati ikka suust välja tuleb, millised me välja näeme ja kuidas vahel oleme ennast ikka nii kapsaks kõndinud, et punktides ei tööta aju absoluutselt ning jääb arusaamatuks, kuidas me lihtsamate lahenduste peale ei tulnud –, on siiski tore hiljem seiklust meenutada ja naerda. 8/2021

69


70

8/2021

KRISTJAN PRII


NooreD

tegevvÄeLaSeSt Noorte KotKaSte maLevapeaLiKUKS Sõna „noorteorganisatsioon“ ei tohiks tekitada küsimust, kelle jaoks see organisatsioon on. Seetõttu peavad noored saama ka ise otsustada ja negatiivset hinnangut kartmata oma arvamust avaldada.

H

Tekst: TÕNU NIILO, Noorte Kotkaste Võrumaa maleva pealik

iljuti lugesin Dale Carnegie kirjutatud raamatust, et kui tahad võita sõpru, siis ära kritiseeri, ära mõista hukka ja ära virise. Niisiis, hoolimata oma tugevast kriitikameelest püüan analüüsida isikliku kogemuse najal transformatsiooni kaitseväelisest juhist Kaitseliidu Noorte Kotkaste noortejuhiks ja kohe malevapealikuks. Miks? Sest ma ei olnud noorena huvitatud riigikaitsest. Olgugi, et Noorte Kotkaste malevapealikuks saamise hetkel olin Naiskodukaitse toetajaliikmena toimetanud juba ligi 10 aastat, pidasin enda panust pigem „roheliseks“, nn militaarseks. Kaitseväelane minus oli uhke ja nõretas vajadusest jagada enda teadmisi ja oskusi laiemale „kuulajaskonnale“. Malevapealikuks valiti mind keerulisel hetkel – COVID-19 kriis oli kohe puhkemas ja sisseelamine organisatsiooni seetõttu mõnevõrra teistsugune. Samas andis aeglustunud maailm võimaluse mõtiskleda sügavamate teemade üle.

DUAALNE JUHTIMINE

Esimese asjana tundus kummaline n-ö kaksikjuhtimise (vahel isegi kolmikjuhtimise) printsiip. Kuigi Noorte Kotkaste põhikirjaga on malevapealikule (ja ka Kodutütarde ringkonnavanemale) püstitatud mastaapsed ülesanded ja jagatud käsuõigus, näitab tegelik elu midagi muud. Sõjaväelisele juhile on

ette nähtud, et omades ametlikku võimu, on ta kohustatud seda kasutama ja ühtlasi vastutama tehtud otsuste eest. Kuid Kaitseliidu noorteorganisatsioonides on juhtimisahelad lõhestunud teenistujate (ehk noorteinstruktorite) ja vabatahtlike juhtide vahel. Administratiivsete ülesannete määramine teenistujatele ei ole küsimus – kuna asume kollektiivselt kaitseministeeriumi valitsemisalas, siis teabehaldus, info- ja kommunikatsioonireeglid jms peavadki toimuma reeglite järgi. Ent sellega viiakse organisatsiooni tegelik juhtimine balansist välja. Ametlik töö käib kaitseministeeriumi infosüsteemis, mistõttu on lihtsam suhelda noorteinstruktoritega kui vabatahtlike juhtidega. IKT ja teabehalduse jäik süsteem on seega kvaliteetse noorsootöö administreerimise takistuseks – puudub „lahinguvälja juhtimissüsteem“, kus noortejuhid ei peaks koostama dokumente tänases andmete maailmas. Teine takistus on hoopis filosoofilisem – kas peavanematel on õigus nõuda vabatahtlikult noortejuhilt tulemusi? Kui süsteem seda väärtustab ja organisatsiooni saavad siseneda õiged inimesed, siis peaks olema õigustatud ka vastutuse andmine ja võtmine. Nii saaksid noorteinstruktorid täita oma ülesandeid, toetamaks vabatahtlikke noortejuhte nende tegemistes. Malevapealik ja ringkonnavanem ei tohiks täita vaid esindus8/2021

71


noored ja allkirjastamise funktsiooni. Sellise seisukoha võtmine ei ole õigustatud üheski juhtimisliinis ega ühelgi tasandil. Seda ei tohi julgustada noorteinstruktorid ega peavanemad. Vastasel juhul jääb kaotajaks organisatsioon ja inimesed, kes pingutavad selle nimel, et midagi muuta ja paremaks teha, väsivad ära.

NOORTE VÕIMALUS PANUSTADA

Vabatahtlikkus tähendab soovi anda kübeke enda aega kellegi või millegi teise hüvanguks. Vaba tahe on aga otseselt seotud Deci ja Ryani loodud enesemääratluse teooria sisemise motivatsiooni teguritega: autonoomsus e iseseisvus, asjatundlikkus ja seotus. Noored, kes soovivad panustada riigikaitsesse, on juba eranditult tublid, kuid ka nende vabatahtlikkus kaob, kui sisemise motivatsiooni loomise aluspõhimõtteid eiratakse. Instruktorid ja noortejuhid peavad püüdlema asjatundlikkuse kasvatamise suunas – ei piisa vaid ülesande püstitusest stiilis „lõkketüübid – kes oskab? Tehke!“ Asjatundlikkus, eriti väljaõppelahenduse ettevalmistamisel, vajab järjepidevat tuge, arutelu, koos töötamist. Selmet kritiseerida, kuidas noored ei saa ise hakkama, tuleks teha nii, et nad tulevikus saaksid. See omakorda tähendab neile autonoomia andmist – alustada tuleb lihtsamatest tegevustest, kuid vältima peab negatiivset tagasisidet ja samas põhjendamatuid piiranguid iseseisvale tegevusele. Teadlased on isegi leidnud, et koolisüsteemist kaasa tulev „hirm negatiivse hinnangu ees“ on üks põhilisi vabatahtlikkuse takistajaid. Noortejuht saab oma kohaoluga suurendada õnnestumise tõenäosust, kuid peab võimaldama noorel teha ise ja õppida oma edusammudest ja vigadest. Sh võimaldama noorel õpetada teisi noori. Noortejuht ei tohi kasutada laissez faire juhtimispõhimõtteid ja tagantjärele kritiseerida. Viimase tegurina on seotuse põhimõte organisatsiooni eesmärke silmas pidades eriti oluline. Kui noored tajuvad, et nende õpituba või nende kollegiaalne organ (nt noortekogu) ei ole seotud organisatsiooni eesmärkidega, siis väheneb tahe teha ja vabatahtlikud liikmed on lihtsalt sissekanded nimekirjas, mitte aga aktiivsed panustajad eesmärkide saavutamisse. 72

8/2021

MILLINE VÕIKS OLLA LAHENDUS?

Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm kirjutab (Kaitse Kodu! 6/2021), et noori peab otsustusprotsessi rohkem kaasama. Esimene samm selles on noortekogude rolli tähtsustamine. Täna lähevad aktiivsed noored noortekogust minema, sest nende tegevuse seotus organisatsiooni eesmärkidega on nõrk. Noortekogu ei tohi olla lihtsalt instruktorite töövahend. See peab olema noorte esindusorgan, kus liikmete arvamust väärtustatakse ja võetakse kuulda, kelle tõstatatud ideed sütitavad arutelu ja probleemid saavad lahendusi.

KEDA ESINDAB MALEVAPEALIK

Kasutades sõna „noorteorganisatsioon“, ei tohiks tekkida küsimust, kelle jaoks see organisatsioon on, kes seda organisatsiooni elus hoiavad, kes on selle organisatsiooni süda ja aju. Leian, et see on organisatsioon noortele, kellel on huvi midagi ise ära teha. Miks siis aga valivad malevapealikku ja ringkonnavanemat noortejuhid, kellest osad on pealegi palgalised instruktorid? Miks ei vali endale noortejuhtide seast esindajat noored kotkad ja kodutütred ise? Kas tunneme, et noored ei tea, mis on neile hea, ja seetõttu teeme otsuseid nende eest? Tahan läita idee kaasavast või jagatud juhtimisest, alternatiivsest koostöövõrgustikust, mille keskmes ei pea olema noortejuht, vaid hoopis tublimad noored ise. Alternatiivist, kus vabatahtlik noortejuht vaid administreerib, instrueerib ja kasvatab niipalju, kui on tema võimuses, ning noored ise moodustavad otsustava jõu, millele organisatsioon võimaluste piires oma vahenditega toeks tuleb. Noorte omaalgatusprogramm on selles osas hea algus – samas vaimus edasi!

IDENTITEETI OTSIMAS

Olles äsja valitud malevapealikuks, haarasin õlekõrrest ja tegin Tartu Ülikooli õpingute raames mõtteharjutusi Noorte Kotkaste Võrumaa maleva arengustrateegia loomisega. Koolitööst jäi kõlama õppejõudude mõte: enne riiklike eesmärkide seadmist tuleks selgeks saada protsessid, protseduurid ja eesmärgid organisatsiooni sees. Alles siis on võimalik liikuda edasi „kõrgemate ülemate“ tahte saavutamiseni. Nagu Sun Zi ütles, pead edukaks lahingupidamiseks tundma

nii ennast kui ka vastast. Vahel on tunne, et tunneme vastast liigagi hästi, aga ennast üldse mitte. Nii näib, et oleme nii seadusandluses kui ka sisemises mõttemallis oma organisatsiooniga kusagil Nigeeria lapssõdurite kujutluspildis. Dave Grossmann kaasautoritega on kirjutanud mitmeid raamatuid, kus käsitleb vägivalla ja laste suhet arvutimängude ja televisiooniga ning rõhutab, et see vajab teadlikku kontrolli. Kaitseliidul võib olla oluline roll noorte seas õigete hoiaku ja väärtuste kujundamisel, mis puudutavad vägivalla haldamist, eriti relvakasutamise seisukohast. Grossmanni kirjeldatud ohuilmingud (näited koolitulistamistest USAs) paistavad noorte seas silma – oskuste võistluse „Alati valmis 2021!“ maakondlikul ettevalmistuspäeval oli õhupüssi laskmas noori, kes olid ehk arvutimängudest omandanud relvaga pähe tulistamise printsiibi, mis ei ole tänaste relvaõppe põhimõtetega kooskõlas. Seega, kui oleme riigikaitseline organisatsioon ja „esimene võimalus panustada riigikaitsesse“, siis aktsepteerime fakti, et meie noored peavad mõistma elu hinda ja vastutust, mis kaasneb ka riigikaitse relvastatud poolega. Õpetagem, et relva kandmine ei ole lihtsalt äge mäng, vaid iga relvarauast välja lennanud kuul on vastutus kellegi ja millegi ees. Et kaitseliitlased, -väelased ja politseinikud kannavad karjakoerana relva selleks, et lambad oleks hoitud, ja noortelgi on võimalus selles valdkonnas oma panus näiteks parema teadlikkuse kaudu anda.

TÜHJAD LEHED VS VANAD OLIJAD

Traditsioone hoiavad inimesed, kes mäletavad, ja kirja pandud järjepidevus. Pikalt organisatsioonis olnud liikmetel on mäletada palju, kuid mitmekümne aasta jagu häid kogemusi ja sündmusi igapäevaselt edasi anda on võimatu. Uuele tulijale saab ruttu selgeks, et näiliselt uued ideed on tihti hoopis läbiproovitud ja unustatud vanad – „tühjad lehed“ esitavad lihtsalt sageli õigeid küsimusi, et head asjad taas ellu ärkaksid. Nad ei tunne ennast halvasti, kui nad esimese hooga organisatsioonist palju ei tea. Küll aga on oht konfliktiks, kokkupõrgeteks harjumuspärase ja võõra vahel. Vabatahtlik organisatsioon vajab head ja läbimõeldud kommunikatsiooni, et neid uusi ja vanu tõhusalt tööle


NooreD panna. Konfliktid võivad tekkida nii isiklikul kui ka ideoloogilisel tasandil, kuigi sageli on just isiksustevaheline konflikt see, mis organisatsiooni käärima ajab. See tekitab omavahelist võistlust, „ära panemist“, mittekaasamist. Mänguline võistlus on üks väljaõppemeetoditest, kuid sisemiselt sidusate rühmade teineteisega kõrvutamine tekitab pigem hõõrdumist. Jõukatsumine on üks asi, võitjate ja kaotajatega võistlus aga midagi muud. Mitmed noored on öelnud, et noortejuhtide surve enne võistlusi on ebaterve – kas võit või mitte midagi. Tundub, et noored on noortejuhi ambitsioonide väljendus, aga milleks need ambitsioonid? Üks organisatsioon, üks tiim – kõik ühise eesmärgi eest väljas. See on kommunikatsiooni alussõnum, mida peab järgima.

NOOREORGANISATSIOONI JUHTIMINE ON VÄLJAKUTSE

Olles kaitseväelasena harjunud struktuuride, käsuahelate, formaatide ja teatavate sunnivahenditega, on mõnevõrra ootamatu astuda organisatsiooni liikmeks kohe malevapealiku tasemele. Regulatsioonid, arusaam, mida, kuidas ja kellega ajada – milline on minult nõutav ja minu tajutud roll selles masinavärgis, kuhu mõni instruktor või noortejuht on panustanud organisatsiooni taasloomisest alates. Tahan nõuda vabatahtlikelt rohkem, sest sel ametikohal olen ka mina vabatahtlik. Tahan, et vabatahtlikud noortejuhid oleksid või leiaksid eeskujud nendes valdkondades, millest noored enim huvitatud on. Noored peavad saama ise otsustada ja negatiivset hinnangut kartmata oma arvamust avaldada – selleks on meil vaja organisatsioonis võrgustikud ja tööprotseduurid luua ja tööle rakendada. Seda kõike on vaja teha, võttes arvesse iseseisvuse, asjatundlikkuse ja seotuse printsiipi. Kaitseväelasi, eriti ohvitsere, julgustan panustama Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse, sest nii kasvatame riigikaitsele soodsat järelkasvu – siin tekkinud sidemed on püsivad ja jäävad. Ei ole asjakohane viriseda, et „materjal jääb aasta-aastalt kehvemaks“. Meil kõigil on võimalus olukorda parandada ja anda panus riigikaitse tuleviku tegijatesse, kui ainult oleme valmis selle väljakutse vastu võtma.

Kommentaar

NoorSootÖÖD SaaB teHa üKSNeS KooS Noortega Tekst: SILVER TAMM, Noorte Kotkaste peavanem

Autori nimetud kirjaniku menuraamat „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“ on tõesti suurepärane lugemine, ükskõik kas juhtida suuremat või väiksemat organisatsiooni või teostada enesejuhtimist läbi elu! Rõõmuga tervitan noortejuhte, kes kaitseväelasliku hoiaku ja ettevalmistusega loovad diskussiooni organisatsiooni juhtimise teemal, sealjuures tutvuvad noorsootöö põhimõtetega ning soovivad neid rakendada. Kaitseliidu jõud peitub vabatahtlikult riigikaitsesse panustavates inimestes, kes ühise jõuna on ikka ja alati murdumatud. Noorteorganisatsioonides niisamuti. Noortejuhi soov vastutada ja ülesannete täitmine ettenähtud mahus on usutavasti iga noorteinstruktori unistus. Erinevatel põhjustel noortetöö tihti sedavõrd selgepiirilises maailmas siiski ei eksisteeri, mis veeretabki instruktorile ette hulgaliselt proovikive. Olen veendumusel, et Noorte Kotkaste malevapealik ei ole pelgalt esindus- ja allkirjainimene, vaid on rühmapealikelt saanud mandaadi juhtida maakonna noortetööd oma kolmeaastasel ametiajal. Ametisse valitud malevapealik ja rühmapealikuks määratud juhid peavad omama otsustuspädevust ning iga allkirja andmine eeldab ka otsuse taustaga tutvumist. Selleks on neile põhikirjaga antud volitused ning palgalise koosseisu ülesanne on toetada noortejuhte administratiivselt, et viimased saaksid oma tööd teha parima teadmise kohaselt. Noorteinstruktori roll on tagada maakondliku noortetöö toimepidevus, toetades selleks allüksuse pealikke, et noorkotkad saaksid osa neile ettenähtud õppest. Maakonnas moodustatud meeskond tegutseb ühise eesmärgi nimel, mis on kokku lepitud organisatsiooni arengukavas, soovi korral maakondlikus arengukavas ning aastastes tegevuskavades. Vastutuse andmine ja selle võtmine on pidev protsess, mille rakendamist saame edendada nii noortejuhtides kui ka uute kogemuste järele janunevates noortes, kelle potentsiaali me tihtipeale kipume alahindama. Noored on tegijad ja suudavad oma piiramata mõttelennuga meid tihti positiivselt üllatada! Ääretult positiivne on, et malevapealiku ülesanded panevad üht juhti esitama endale olemuslikke küsimusi noorsootöö kohta. On oluline jõuda arusaamisele, et noorte kaasamine protsessidesse ongi noorsootöö olemus – pakkuda mitteformaalset õpet, mis lähtub noorte oma soovidest, tekitades neis küsimusi ja huvi, pakkudes juhina sinna kõrvale ekspertteadmist. Igast noorest peab kujunema täisealine kodanik, kes on otsusekindel ja küps oma elus ettetulevate valikute langetamiseks. Noorsootööd saab teha üksnes koos noortega, nendest lähtuvalt, unustamata, et oluline on noortejuhi olemasolu ja tugi – tema oskus mõelda ette ja maandada võimalikke riske teebki keskkonna turvaliseks. Ja siinkohal on igal malevapealikul võimalik noorte osaluskogu paremini otsustesse haarata, inspireerida kaaskolleege kaasamisele, osata teha asjakohast riskianalüüsi ja fikseerida väljaõppesündmuste plaane – olla sealjuures mitte autoritaarne, vaid toetav juht, luues sõbralikku keskkonda, et malev oleks ühtses hingamises. Et otsused oleksid põhjendatud, vastutus oleks delegeeritud täisealistele ja vastutusvõimelistele tegijatele, et kõigil oleks rõõmu, lusti ja eneseleidmist matkadel, koondustel, ekskursioonidel ja võistlustel. Arusaamine, et noorsootöö eetika kuulub iga noortejuhi „tööriistakasti“ ning et sellest lähtuv tegutsemine aitab meil õigesti reageerida igas elus ettetulevas situatsioonis, võiks jõuda kindlasti iga rühma iga liikmeni, ainult nii loome ühtset arusaama kaitsetahte kujundamiseks. Teooria peabki väljenduma heas praktikas – seega kõigile (maleva)pealikele jõudu ja edu noorsootöö aluste mõtestamiseks ja noorte kaasamiseks!

8/2021

73


militaarturism

Soomlaste ainus säilinud allveelaev Vesikko ANDRES REKKER

74

8/2021


militaarturism

SOOME SÕJAMUUSEUM ÜLEVAADE KAITSEVÄE ARENGUST ÜHISKONNAS

Muuseum asub Suomenlinna kindlussaarel, mis on olnud alates XVIII sajandi keskpaigast nii Rootsi Kuningriigi kui ka Vene impeeriumi sõjaväe tugipunkt. Soome Sõjamuuseum on Läänemere piirkonna noorim, asutatud alles 25. novembril 1929 keskmuuseumina. Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline 8/2021

75


miLitaartUriSm

E

nne sõjamuuseumi asutamist oli sõjaajalooline pärand eksponeeritud Soome Rahvusmuuseumis ja 1918. aastal loodud sõjaarhiivis, mis panid aluse muuseumikogule. Muuseum ise avati ametlikult 18. oktoobril 1930 Helsingis sõjaarhiivi keldrikorrusel. Kolme aasta pärast laieneti juba Suomenlinna. Sõdade ajal oli muuseum suletud ning kogud evakueeriti maapiirkondadesse. Korraldati ajutisi näitusi, millest esimene oli Talvesõja sõjasaagi näitus veebruaris 1940. Jätkusõja ajal korraldati näitusi ka Rootsis. 1949 saadi ruumid Helsingi kesklinnas Liisan- ja Maurinkatu kasarmutes, milles asusid eri aegadel Uusimaa 1. snaipripataljon, sõjaarhiiv ning maakaitse kõrgkool. Muuseum avati pärast renoveerimist 1962. aastal. Lõplikult kolis muuseum oma praegusesse asupaika kindlussaarele 2019. aastal, kuid lisaks Helsingi väravas asuvale sõjamuuseumile on Soomes olemas kaheksa relvaliigimuuseumi ning üle veerandsaja sõjandusmuuseumi.

OSA OHVITSERIDE HARIDUSEST

Sõjamuuseum on osa Soome Maakaitse Kõrgkoolist ja seda kureerib kaitseväe peastaap. See lisab sünergiat, sest sõjaajalugu on tulevaste ohvitseride üks õppeaineid. Muuseumi juures tegutseb Soome sõjaajaloo selts, algselt Sõjamälestusühing, mis asutati 1944. aasta jaanuaris muuseumi toetuseks. Muuseumi eesmärk on tagada ülevaade kaitseväe arengust ühiskonnas, raskuskeskmega riigi ja soome identiteedil kaitsetahte kujundamises ja tulevastele põlvkondadele säilitamises. Muuseumi ülesandeks on ka kaitseväe traditsioonide järjepidevuse tagamine, üksuste lipud ja sümboolika on kujundatud muuseumi juhtimisel. Sõjamuuseumi kogud sisaldavad üle 200 000 eseme ning sinna on koondatud Soome kaitseväega seotud esemed ja pildid, sealhulgas vaenlastelt saadud trofeed. Olgugi, et väljapanekutes ei ole kajastatud Soome sõjaajalugu enne riikluse sündi, on muuseumi kogudes olemas märkimisväärne hulk eksponaate alates Rootsi Kuningriigi ajast. 76

8/2021

Muuseumihoone ehk maneež ehitati aastatel 1880–1881 suurtükiväehoidlaks, kuid seda kasutati ka sõdurite võimlana ja ratsutamisõppe läbiviimiseks. Selles käsitletakse Vabadussõda, Talvesõda, Jätkusõda ja Lapimaa sõda aastatel 1918–1945. Nendes sõdades hukkus üle 100 000 soomlase ning see jättis Soome kaitseväkke ja ühiskonda püsiva jälje. Siiski säilitas Soome sõdade segaduses oma iseseisvuse. Sisse astudes püüab pilku 1915. aastast pärit Rolls-Royce Silver Ghost. See oma aja meistriteos kannab numbrimärki SA-1. Arusaadavalt on tegu Soome armee sõidukiga nr 1, mida kasutas ülemjuhataja Mannerheim. Seinalt vaatab vastu Soome armee nurgakivi jäägrirügemendi lipu koopia, kus risti keskel on krooniga Soome vapilõvi ning nurkades Preisi kotkad, sümboliseerimaks SoomeSaksa relvavendlust. Tegemist oli esimese Soome üksusega1, mis formeeriti Saksamaal I maailmasõjas. See lipp on alati aukohal riigilipu järel. Saksamaa oli Soome liitlane ja see võimaldas Soome iseseisvuslastel punakaart efektiivselt maha suruda, kuid oma elu kaotas üle 30 000 soomlase, enamik neist punakaardi liikmed. Soome punakaardi liitlasteks olid aga suures osas Vene impeeriumist maha jäänud sõdurid ja madrused (üle 125 000), keda olid haaranud punapisik ja distsipliinitus. Ekspositsioonis näeme ka nende vorme ja varustust, sealhulgas tsiviilriietust, kus ühendavaks lüliks on punane lint varrukal või mütsil. Väljas on Soome lõvilipp, mis oli detsembrist 1917 maini 2018 Soome ametlik lipp. Lipul on punasel põhjal kuldne Soome vapilõvi, mida ümbritseb üheksa hõbedast heraldilist roosi. Seda lippu toetasid soomerootslased, aga soomlased soovisid ja said sinivalge ristilipu. Suojeluskunta (kaitseliit) oli väga oluline riigikaitseorganisatsioon, läbilõige ühiskonnast. Ekspositsioonis on vaatamiseks Suojeluskunta peastaabi lipp, kus sinisel taustal on põhjatähtede vahel kuldne Soome vapilõvi. Suojeluskunta tegevus

sõdadevahelisel perioodil sarnanes Kaitseliidu omaga. Sõjaajal täideti territoriaalseid sõjalisi ülesandeid ning juhiti kaitsepiirkondi. Suojeluskunta noorliikmed (noorkotkad) teenisid kodurindel õhutõrjes ja kulleritena, mõned neist „põgenesid“ ka rindele. Kaitseväe juhtkond ei tolereerinud alaealiste osalemist sõjategevuses ning nad saadeti koju. Jätkusõja ajal oli Suojeluskuntas üle 125 000 liikme. Organisatsioon suleti Nõukogude Liidu nõudel 1944. aasta sügisel. Talvesõja algusega alustas Nõukogude Liit ka totaalset sõda tsiviilelanikonna vastu, sõja esimesel päeval pommitasid punakotkad 16 linna. Sarnaselt Tallinnaga pommitas Nõukogude Liit Jätkusõjas 1944. aasta kevadel Helsingit, et murda soomlaste kaitsetahe ja sundida neid rahu sõlmima. Helsingit pommitati kolmel ööl, kui ligikaudu tuhat pommituslennukit heitis alla umbes 16 500 pommi. Vähem kui 1% pommidest tabas sihtmärki, tugev õhutõrje ja radaritega õhuseire säästsid linna hävingust. Vaatamiseks on väljas õhuseireposti koopia ja üks 90st 88 mm õhutõrjekahurist (Rheinmetall-Borsig, RMB 88), mis oli Soome õhutõrjes kasutusel 1977. ja rannakaitses 2000. aastani. Muuseumis on hobusega veetav väliköök, mida kutsuti supisuurtükiks. Soomes ei jätkunud autosid ega kütust, nii osales Talvesõjas 90 000 ja Jätkusõjas 45 000 hobust. Sõdades hukkus 24 000 hobust (Soomes oli hobuseid kokku 385 000).

SOOME SALADUS

Soome pika vastupanusuutlikkuse saladus peitub Lotta Svärdis (Naiskodukaitse), ilma nende toetuseta oleksid Soome mehed rindel kokku kukkunud. Ekspositsioonis on nende sinise päikseristiga kilp ja vormis lota. Meditsiiniteenistuses andsid panuse ligikaudu 6800 lotat, toitlustust tagasid 32 000, relvajõude toetas õhuseires umbes 10 000 lotat ja staabitööl üle 5000 ning lisaks oli eri ametitesse haaratud veel 18 000 lotat. Lotta Svärdi juhtkond oli naiste relvastamise vastu ja ainult rindepiirkonnas teeninud lotad kandsid enesekaitseks relva. Lotad olid need, kes tagasid Soome kodurinde, sellega tagati majanduse


miLitaartUriSm

Muuseumi uhkusena on vaatamiseks väljas Nõukogude Liidu üksustelt ära võetud lahingulipud – 18. diviisi ja Suomessalmis purustatud 44. Kiievi diviisi punalipud.

ANDRES REKKER

Muuseumis olev Vickersi tank soetati enne Talvesõda, Inglismaalt osteti 32 tanki säästupaketina – ilma relvade, raadio ja optikata. Kui algas Talvesõda, varustati need kiirkorras 37 mm kahuriga. Jätkusõjaks olid need uute tankidega võrreldes tehniliselt vananenud. Seetõttu kasutati Jätkusõjas ka sõjasaagiks saadud ja Saksamaalt ostetud tanke. Jätkusõja alguses 1941. aastal kanti tankide tornidele sümbolina haakrist, mida paljud Soome üksused kasutasid sümbolina juba Vabadussõjas. Soome õhuvägi võttis esimesena haakristi oma sümboliks 1918. aastal, kui Rootsi krahv von Rosen kinkis neile esimese lennuki, millel oli tema õnnemärk – sinine haakrist valgel taustal. Haakrist eemaldati kaitseväe sümboolikast liitlaskontrollkomisjoni „palvel“ 1945. aastal.

Soome Vabadusristi ordeni Suurrist sõjaliste teenete eest

elujõulisus, elanikkonnale suudeti anda baasturvalisus ja luua tingimused rindejõudude toetamiseks. Lotta Svärd lõi Soomele maailma ajakirjanduses positiivse kuvandi. Organisatsioon suleti Nõukogude Liidu nõudel 1944. aasta sügisel. 1990ndate alguses Lotta Svärd taaselustati ja neil on ühiskonnas laialdane tunnustus. Näitusel esitletakse ka vabatahtlike panust Soome Talvesõjas – vabatahtlike selgroo moodustasid 8000 rootslast, samuti taanlased, ungarlased, Ameerika soomlased ja britid. Nende osalemise psühholoogiline tähtsus soomlastele oli väga suur. Hinge jäi kriipima, et eestlastest ei olnud näitusel sõnagi.

Ekspositsioonis on soomlaste Talvesõja legendaarne tankitõrjevahend Molotovi kokteil. Tühja Alko veinipudelisse pandi bensiini, petrooleumi ja tõrva segu. Vedel segu süüdati pudelite külgedele kinnitatud pikkade tikkudega. Väljas on ka sõdurivormi „Cajanderi mudel“. Peaminister Cajanderi valitsus oli aastail enne Talvesõda püüdnud kaitsekulutustelt säästa ja see kajastus eelkõige varustuses. Kokkuhoiu tõttu väljastati reservistile vaid kokard, vintpüss ja padrunitaskutega rihm, mistõttu paljud reservistid olid tsiviilriietes. Samal põhjusel oli soomlaste relvastus vananenud, kuid seda täiendati sõjasaagiks saadud punaarmee relvastusega.

VÄEJUHID JA PRESIDENT

Muuseumi ekspositsioonis on Soome väejuhtide pronksbüstid. Jätkusõja ajal tekkis sõjamuuseumi direktoril idee valmistada Soome kindralite kipsbüstid. Mannerheim kiitis neid, kuid arvas, et need peaksid olema pronksist. Direktor lubas tellida pronkskujud, kuid sõja ajal ei olnud saada 23 büsti jaoks vajalikku kogust pronksi. Talle meenusid suured Nõukogude kommunistide kujud Ida-Karjalas. Koos pioneeridega lõhati Kirovi ausammas ja saadigi vajalik materjal. Kirovi kuju pea on endiselt muuseumi kogus. Vaadata on ka suur valik rindekunstnike töid. Jätkusõja ajal ei sõditud ainult relvadega, vaid ka kunstiga. Propaganda ja kunsti osana arenes Soomes välja „uus relvatüüp“, mis säilitas võitlustahte rindel, kuid ennekõike tõi usu oma asja õigsusesse kodurindel. 8/2021

77


Lauri Törni – mees, kes teenis kolme riigi sõjaväes

Eraldi on stend kapten Lauri Törnist, mehest, kes teenis kolmes sõjaväes. Ta alustas Talvesõjas allohvitserist patrullijuhina, pärast sõda ülendati ohvitseriks. Jätkusõjas oli ta 1. diviisi jäägrikompanii ülem. „Törni jäägrid“ olid lahingurusikaks, mida kasutati kaugpatrullimiseks ja erimissioonideks. Teda autasustati 1944. aastal II klassi Mannerheimi ristiga. Jätkusõja lõppedes läks ta Saksamaale, et saada vastupanuõpet võimaliku Nõukogude okupatsiooni korral, seal teenis ta vapruse eest II klassi Raudristi. Soome oli aga muutunud 78

8/2021

ANDRES REKKER

miLitaartUriSm

Saksa liitlasest vaenlaseks ja kui Törni 1946. aastal Soome saabus, süüdistati teda riigireetmises. Talle määrati vanglakaristus ning ta degradeeriti. Pärast vabanemist

vesõjas ning teenis Jätkusõjas kapten Lauri Törni kompanii snaiprina. Tema relv ja osa varustust on vaatamiseks väljas.

1948. aastal kolis Törni USAsse ja astus sõjaväeteenistusse. Ta teenis eriüksustes Larry Thorne’ina ja langes 1965. aastal Vietnamis. Vapruse eest ülendati ta postuumselt majoriks. Oma vaprusega teenis ta välja USA Pronkstähe ja Auleegioni teenetemärgid. Ta on nimetatud United States Army Special Forces 1. rügemendi auliikmeks ning valitud saja tuntuma soomlase hulka.

Kõrvalhoones suurtükimaneežis olev ekspositsioon räägib sõjaväeteenistusest rahuajal. Jätkusõjas jäi sõjavangi 3400–3500 soomlast, neist umbes 2000 tuli tagasi. Sõjavangide vangistusaeg oli väga raske, sellest jutustavad välja pandud esemed. Näha on sõjaväevarustuse taaskasutust olmes, sest majapidamistarvetest oli puudus. Kiivritest said potid ja kurnad, tääkidest meislid ja kruvikeerajad.

Soome esimene sotsiaaldemokraadist president nooremseersant Mauno Koivisto ei olnud mingi lödipüks, vaid osales 16aastaselt vabatahtlikult Tal-

Lähiminevikku esindab esimese Soome ülihelikiirusega lennuki Saab 35 Draken simulaator. Lennuk võeti õhuväes kasutusele 1974. aastal (soe-


miLitaartUriSm

1970. aastateni. Pärast II maailmasõda olid Soome kaitsejõud, eriti varustuse poolest, üsna halvas seisus, raha nappis ja tehnika vananes. Soome armee esimene laiguga vorm oli M/62 (1962), sellel oli ühel pool maastikulaik ja teisel pool valge värv. Sõjakooli pidulik kadetivorm püsib aga muutusteta 1919. aastast, mil sellele andis lõppviimistluse Soome tuntumaid kunstnikke GallenKallela, kes teenis ülemjuhataja käsundusohvitserina.

SOOME JULGEOLEKUSAMBAD

Soome ajateenistusel ja reservarmeel põhinevad relvajõud tagavad Soome sõjalise julgeoleku ning ekspositsioon annab neist ülevaate. Saja aasta jooksul on teenistuse läbinud üle kahe miljoni ajateenija. Kaitsejõudude põhiülesandeks külma sõja ajal oli näidata Nõukogude Liidule, kui kalliks oleks läinud Soome vallutamine. Teiseks aga näidata, et Soomet ei saa kasutada rünnakuplatvormina kolmandale riigile (loe: Nõukogude Liidule), et vältida Nõukogude vägede saatmist abi korras Soome territooriumile.

tati 48 lennukit). Simulaatoril on 11. hävituslennukite eskadrilli tarvaga logo, sest sama üksus võttis Varssavis 1941. aastal vastu Saksamaa kingituse, pommitajad Dornier, ning neile hakkas meeldima Zubrowka.

Näitusel antakse ülevaade Soome rahvusvahelistest missioonidest. Esimestena võeti sinised baretid kasutusele rahuvalves. Soome on osalenud ÜRO rahuvalveoperatsioonides alates 1956. aastast, mil Soome rahuvalvajad osalesid Suessi kanali kriisis. Alates 1990ndatest on Soome koostöös NATO ja ELiga osalenud ka kriisiohjeülesannetes.

Vaatamiseks on väljas vintpüss M/39 „Ukko-Pekka“, mida toodeti II maailmasõja ajal ligikaudu 100 000. See oli laialt kasutusel kuni 1960. aastateni, mudeli tegevteenistus lõppes alles 1978.

Näitus „Kaitsevägi 100 aastat – tööl sõjas ja rahus“ lõpeb täisvarustuses Soome sõduriga 2013. aastal. Seda vaadates näeme, et meie sõjameeste varustus on sarnane nii kvaliteedilt kui ka kvantiteedilt.

Soomlased on põhjamaiselt kokkuhoidlikud ning vormiriietust vahetatakse harva. Vorm M/36 võeti kasutusele 1936. aastal ja põhineb Saksa vormil. See oli sõjaväe peamine vorm II maailmasõjas ja seda kasutati laialdaselt varustuse puuduse tõttu kuni

Muuseumi tõmbenumbriks on allveelaev Vesikko (naarits). Soomel oli sõja ajal viis allveelaeva, Vesikko on ainukesena säilinud. See valmis Turu laevatehases 1933. aastal Saksamaa tellimusel. Kuna I maailmasõjale järgnenud Versailles’ rahulepingu järgi ei

tohtinud Saksamaa allveelaevu omada ega arendada, siis toimus nende arendamine sõbralikes riikides Hispaanias ja Soomes. Vesikko tüüp CV 707 oli algselt mõeldud ehitatava kaubandusliku allveelaeva prototüübina, millest kasvas välja Saksamaa Klasse IIA rannikupatrulli allvelaev. CV 707 oli moodne väike allveelaev, mille sukeldumissügavus oli kaks korda suurem kui vanematel mudelitel ja mille kere juures kasutatud elektrikeevitus suurendas survekindlust. Soome valitsus oli sunnitud CV 707 soetama Soome mereväele, sest avaldati survet, et allveelaev ei läheks sakslastele. Sõdade ajal teenis Vesikko patrull- ja kaitselaevana Soome lahel (sealhulgas tegi 1941. aastal kolm patrullretke Eesti rannikule) ja Ahvenamerel. 3. juulil 1941 teostas laev eduka rünnaku vaenlase laevade vastu, torpedeerides Suursaare lähedal Nõukogude kaubalaeva Vyborg. Pärast Jätkusõja lõppu Vesikko teenistus lakkas. Vastavalt 1945. aasta liitlaskomisjoni otsusele tuli Soome allveelaevad desarmeerida ning 1947. aasta Pariisi rahulepinguga keelati Soomel allveelaevu omada. Nii ta roostetas erinevate laevatehaste kaide ääres, oodates lammutamist. Kuid saatuse tahtel sai ta õiguse teisele elule ja on pärast 1973. aastal restaureerimist muuseumi eksponaat. Laevapinnad on värvitud 1943. aasta maalimisskeemi järgi. Kui siseneda allveelaeva diisel- ja elektrimootorite ning torpeedode keskele, on kitsikus tuntav. Meie Lembitu on selle kõrval luksuslaev. Ainukene meelehea oli meeskonnale pakutud ehtne oakohv, mille aroom pidi varjama akude täitmisel eralduvaid teravaid lõhnu. Lõpetuseks sobivad Talvesõja kangelase snaiper Simo Hayha sõnad, kes hävitas tavalisest, ilma optilise sihikuta vintpüssist 295 punaväelast. Ta oli ainuke kapral, kes ülendati otse lipnikuks. 95aastaselt ütles ta lihtsalt: „Tegin seda, mida kästi teha, nii hästi kui suutsin. Soomet poleks olemas, kui kõik teised poleks samuti teinud.“ VIIDE: 1

Pikemalt saab Soome jäägritest lugeda artiklist „Muuseum, mis on sündinud relvavendlusest“, Kaitse Kodu! 2/2019.

8/2021

79


FiLmiarvUStUS

HÄSti teHtUD KrÄpp Tuleb ülemus ja käsib alluval minna joonistada üles üks jubin. No mitte päris tavaline ja suvaline jubin ja mitte päris väike ka. Loeb veel sõnad peale: „Mitte käppida ja mitte katki teha.“ Alluv lähebki ülesannet täitma. Naastes aga teatab segaselt: „Läks täitsa ise katki ...“ Sõjafilmi süžee? Täpselt! Kui eriti laia lauaga ja lapiti lajatada, siis just nii saab kokku võtta filmi „War Pigs“ sisu.

A

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

eg-ajalt jäävad näppu filmid, mis on täielik pahn, teosed, mida vaadata ei kannata ja mis üleüldse on täielik ajaraisk. Aga teinekord on vahelduseks selline soga päris huvitav ja võib juhtuda, et omal kombel nauditav. 2015. aastal kinolinale jõudnud „War Pigs“ on pesuehtne b-kategooria film, millel kahe tuntud nime lisamisest hoolimata pole õieti mingisugust sisu. Või noh, on, sisuks on hunnik kõikjalt kokkulaenatud klišeesid. On peategelane,

80

8/2021

ülivapper leitnant Wosick (Luke Goss), on vähemalt niisama vapper peategelane nr 2, kapten Picault (Dolph Lundgren), on veidravõitu ülemus kolonel Redding (Mickey Rourke), on ümberkasvatamist vajavad sõdurid ja on lahinguülesanne. Säärasest kombost, kui stsenarist vähegi viitsiks, kannataks vajadusel kokku kirjutada vägagi põneva loo, kuid Adam Emersoni, Andrew Knightlingeri ja Steven Luke’i koostöös midagi sellist juhtunud pole. Võimalik, et kui varem pole mitte ühtegi sõjafilmi oma elu

jooksul näinud, tunduks „War Pigs“ isegi huvitav. Paraku ajab filmis üks klišee teist taga. Filmi üks kandvamaid ideid – ludridest sõdurid, kellest vormitakse kiirkorras väga-väga eliitne üksus, on filmiajaloo vältel käiatud läbi kümnetest, kui mitte sadadest linateostest – ei jäta põnevuseks väga ruumi. Muidugi on lahingustseenid, kus saadakse surma ja haavata, vägagi olemas. Ei puudu ka vapper vangilangemine ja veelgi vapram päästeoperatsioon, kuid kahjuks on kogu süžee täiesti etteaimatav.


FiLmiarvUStUS

Kuigi ekraanilt lähtuv on ette ennustatav, tekivad vaadates nii mõnedki küsimused, mis vastust ei saagi. Jääb mulje, et filmi on kirjutatud umbkaudu samal viisil, kui lapsepõlves nähtud „Prostokvašino“ multikas onu Fjodor, kass ja koer oma kirja paberile panid – kui üks lõpetas, alustas järgmine ega suvatsenud väga vaadata, mis eespool üles on tähendatud. Minus tekitas väga imestust, et wunderwaffe’t teenindav garnison käitub nagu grupp kuutõbiseid – neid ei huvita absoluutselt, kes on need võõrad sõjamehed, kes nende hoovil tanki ja soomukiga pargivad ja misasja nad seal ülepea teevad. Moepärast küsitakse korraks propuskit ja vsjoo. Ometigi on tegemist ikkagi salajasevõitu relvaga, mitte juurviljahoidlaga. Keegi ei lähe juttu tegema, suitsu küsima ega midagi. No tulid, mundrid on enam-vähem õiged, me ei tunne neid, a no ja mis siis? Hoiame eemale ja teeme näo, et kõik on väga korras. Sihukesi episoode on filmis küll ja veel. Võimalik, et keegi kirjutajatest plaanis filmi väheke huumorit sisse tuua, kuigi pealtnäha nii ei paista. Niisamuti kui kogu ülejäänud film, ei üllata ka lõpplahendus – ikkagi tehakse paha wunderwaffe katki, mitte ei avastata katkitegemise käigus, et tegu on hoopis hiiglasliku vahvlimasina või keskküttekatlaga. Mis pärast selgusele jõudmist suure vihaga ikkagi katki tehakse. Üüberkahur ise tundub olevat täitsa arvutiga joonistatud ja piisab ühest tankikahuri mürsust, et see varuosade hunnikuks muuta.

„WAR PIGS“

Osades: Luke Goss, Dolph Lundgren, Mickey Rourke Lavastanud: Ryan Little 1 tund ja 31 minutit Hinnang kümne palli skaalal Idee: 4. Tavaline. Nii kohutavalt tavaline. Teostus: 6. Sandivõitu stsenaariumist on midagi ikkagi tulnud. Näitlejatööd kokku: 5. Võinuks panna veel vähem, aga üks huvitav näitleja siiski oli. Lavastajale: 3. Igavuse eest rohkem punkte ei saa.

Näitlejatest ka pisut. Need nimed, kes olid enne tundmatud, jäävad tundmatuks ka pärast filmi vaatamist. Tekstid on pähe õpitud, liikumine selge. Mingeid säravaid karaktereid aga kusagilt ei paista. On selline tubli keskmine. Ent kaasa teevad ka kaks tuntud tegijat. Mickey Rourke on filmis nagu ... Mickey Rourke. Kama kaks, kas kaamera teda filmib või ei, tema on ikka ühtemoodi. Kahju, säravate momentide asemel pakub mees ainult mahalaaberdatud minevikku. Ja nii filmist filmi. Teine tuntud nägu on filmis veel, Dolph Lundgren. Keegi on tulnud väga põneva idee peale panna prantslasest kapten Picault’ rolli Lundgren, kes ise on sünnipärane rootslane. Vandenõuteooria korras võib muidugi oletada, et idee tekkis Lundgrenil endal. Ja kui ühel rootslasel tekib kange tahtmine filmi pääseda, pole vaja muud kui teatada režissöörile või mõnele teisele tähtsamale asjapulgale, et valik on teie. Kas hakkame Ville ja Rullega naaberhoovis strömmima või tuleb filmiroll? Vähegi asjaga kursis olevad isikud pakuvad seepeale vabatahtlikult filmirolli. Kõigest hoolimata on Lundgreni Picault filmi ainus osatäitmine, mis on natukenegi huvitav ja paneb küsima, mis ta järgmiseks teeb. Ning kui ühes episoodis ilmub välja pudel joovastava sisuga, oletasin, et minnakse vana hästitöötavat rada pidi, kus Dolph mängib järjekordset alkootikumidega möllavat sõjameest, keda ta on karjääri jooksul korduvalt kehastanud. Aga ei. Seekord jäid tuttavad klišeed ehk pidevalt tongis rootslane ja võimaliku lisaoptsioonina surströmming mängust välja.

CINEDIGM

Nimelt, käimas on teine ilmasõda, läänerinne. Liitlased möllavad kusagil Prantsusmaal ning tänu hästi informeeritud kanalitele saab selgeks, et usinad sakslased on kokku klopsinud uuelaadse imerelva, üübersuure kahuri V-3, millega kannatab tulistada kümnete ja kümnete kilomeetrite taha. Näiteks Londoni pihta. Väejuhatus muutub muidugi rahutuks ning kolonel Redding otsib üles leitnant Wosicki. Viimane saab ülesandeks vormida parajateks tolgusteks osutunud sõduritest luuregrupp ning sakslaste vägevast kahurist andmeid koguda. Kambaga liitub Võõrleegioni kapten Picault ja nii minnakse sakslaste kahurit otsima.

Filmi üldine, peamine häda on kohutavalt vilets skript. Peale kõige muu on filmi tempo masendavalt aeglane ja aeg-ajalt tõmmatakse seegi vähene veel madalamaks, pikkides sisse veelgi uimasemaid stseene. Mulle on õpetatud, et kõige igavam asi laval on istuv näitleja. Istuvaid ja tühi teab millest vatravaid näitlejaid saab selles filmis nii et küll on. Sõjafilm peaks ju tempokas olema või jah? Stsenaristid ja režissöör sedapuhku nii ei arva. Nii jäädki filmi lõpuni otsima üksikuid äkilisemaid momente nagu Toots saia seest rosinaid. No mõned huvitavad rosinad ikka on ka. On vähe neid filme, kus joonistatakse paljast naist. Veel vähem on sääraseid sõjafilme. Palun väga, „War Pigs“ on selline film. Niisiis, sõjafilmidele kohustuslik üks naine on olemas. Tegelikult on mõneks sekundiks näha veel üht naist, aga temal on riided seljas. Üldkokkuvõte filmist on paraku kokkuvõtvalt ühesõnaline: kräpp. Üllatavalt hästi ja viisakalt tehtud, aga ikkagi kräpp. Tehnilise poole pealt korralikult kokku miksitud, rekvisiitide alla on ka viitsitud raha panna, mitte pole kogu kola kuskil garaažis või kooli käsitööringis kokku visatud. Ent paraku on tulemus igav ja etteaimatav. Algmaterjalis on potentsiaali valmis vormida midagi hulga ägedamat, aga mingil põhjusel pole seda tahetud või viitsitud teha. Ilmselgelt ette teades, et filmist tuleb lati alt läbi pugemine, on tegijad lisanud lõputiitritesse lause: filmitud Utah’s. Siis on kindel, et vähemalt sealtkandi rahvas tuleb kinno. 8/2021

81


raamatUarvUStUS

vÄLjamÕeLDiStega üLevürtSitatUD ajaLUgU Ajaloost pajatavaid raamatuid on mitmesuguseid. On kontrollitud faktidel põhinevaid ja on autori vabast fantaasialennust lähtuvaid. Ja on selliseid, mille kirjutamisel on silmas peetud tulevast kinofilmi. Nagu Imogen Kealy „Vabastamine“.

Ü

ldiselt pole selles midagi uut, et kirjandusteosest saab film. Samamoodi pole sugugi üllatav, kui selle protsessi käigus läheb algmaterjalist midagi kaotsi, sest kõike, mida kirja pandud, pole paratamatult võimalik liikuvateks piltideks teisendada. Põhjuseid on mitmeid, kuid kaks peamist nende hulgast on aeg ja raha. Harvad pole ka need juhused, mil linateost üritatakse raamatust paeluvamaks teha, lisades sellesse rohkem kärtsu ja mürtsu, taipamata sealjuures, et päriselu on tihtipeale huvitavam kui igasugune väljamõeldis. Ajalool põhinevate raamatute väljamõeldistega vürtsitamine on aga võrdlemisi uus nähtus, kui tegu pole just satiiri või alternatiivajaloo või mõne teise sellise alamžanriga, kus faktide väänamine teenib mingit kõrgemat literatuurset eesmärki. „Vabastamine“ seda kindlasti ei teeni.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja

Sakslased panid osavale vaenlasele, kes kõigist nende lõksudest pääses, hüüdnimeks Valge Hiir. Jah, tõepoolest, Nancy Wake oli päriselt olemas ning Teise maailmasõja ajal tegutses ta Prantsusmaal vastupanuliikumise heaks. Alguses vabatahtlikult ja pärast juba Briti erivägede koosseisus. See kõik ja natuke veel peab paika, kuid ülejäänu on suures osas päriselu utreering.

„VABASTAMINE“ Imogen Kealy Varrak 392 lk

1912. aastal Uus-Meremaal sündinud Nancy Wake põgenes kuueteistkümneselt Austraaliast range ema juurest, elas mõnda aega omal käel New Yorgis, siis Londonis, siis ajakirjanikuna Pariisis. Leidis elukaaslaseks jõuka töösturi ja kolis Marseille’sse, saades tuntuks sealses kõrgseltskonnas. Kuid siis algas Teine maailmasõda. Ohtusid eirates ja abikaasa raha kasutades asus Nancy tegema koostööd vastupanuliikumisega: aitas päästa sõjavange, tegutses kullerina. 82

8/2021

VARRAK

Iseenesest poleks sellises lähenemises midagi halba, kui peategelane oleks pärit kuskilt aegade hämarusest. Me teame ajalooürikutest või rahvapärimusest, et selline karakter oli kunagi olemas ning tegi selliseid ja selliseid tegusid, kuid mida ja kuidas täpselt, on vajunud unustuse hõlma. Samuti oleks mõistetav autori soov täielikult fiktsiooni kalduda ning luua ainult ühes konkreetses teoses eksisteeriv reaalsus, mis peegeldab või võimendab päriselu läbi kunstilise liialduse. Aga mugandada ja kirjutada ümber ainult teatud osa millestki, mis on võrdlemisi hästi dokumenteeritud ning korduvalt ajaloolaste poolt läbi kirjutatud, on üsna küsitava väärtusega praktika. Saati veel siis, kui algmaterjal on ka tegelikult väärt ilma lisanditeta jutustamist, sest see on põnev, inspireeriv ja mitmetahuline. „Vabastamine“ on kirja pandud täpselt nagu üks Hollywoodi märul. Ja mitte hea, vaid pigem keskpärane märul, kus karakterid on paberõhukesed ning tegevus toimub justkui tegevuse enda pärast. Tegelikult polegi see üllatav, sest raamat ise sai alguse ülesvõtmata jäänud käsikirjast, millele selle loojad, filmimaailmas tegutsev produtsent ja stsenarist Darby Kealy ning mitmete ajalooliste romaanide autor Imogen Robertson, on üritanud ilukirjanduslikku vormi anda. Ei pea vist mainimagi, et üsna ebaõnnestunult.


AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU


Kauplus KINDLUS Mustamäe tee 24

Tel: 5562 0005

armament.ee rifle.ee