Sõjaraud
Kose meeste oma BTR Heinamaal on BTRiga mugavam sõita kui sõiduautoga kruusateel ARDI ANDERSEN vabatahtlik
V
iimasel ajal on siin-seal Kaitseliidu üritustel nähtud idanaabrite klassikaks saanud soomustransportööre BTR-80. Järva maleva soomukist ja selle liigikaaslastest võib lugeda aastatagusest Kaitse Kodust! (2013/8). Seepärast ei käsitle käesolev artikkel seda tüüpi soomukeid üldisemalt, vaid keskendub ühele konkreetsele masinale.
Peategelane ja tema sõbrad Loo peategelaseks on Harju maleva Kose malevkonna BTR-80 registrimärgiga 039EKL. Soomuk ise aga ei kõnele inimkeeli, seepärast leppisin kohtumise kokku malevkonnapealiku oomuki ja nooremleitnant Toomas Kutsariga, kes laiemalt sõ- viis mind kokku soomuki suurimate sõpjaväetehnika rade, Kose kompanii kaitseliitlase lipnik Lembit Naela ja tema venna seersant kallal nokitsemine Rein Naelaga, kes vastutab Kose malevpole nendele konna tehnika eest.
S
meestele mitte hobi, vaid elustiil ja kutsumus.
Kohtusin leitnant Kutsariga Kose alevis. „Lähme siis soomuki juurde, sõitke minu järel!“ oli lühike juhend pärast põgusat tervituste vahetamist. Tee viis kunagise Tallinna üksik-päästekompanii asukoha poole, kus paiknevad praegu Kose päästekomando ja päästeameti logistikakeskus. Üllatuslikult ei peatunud me seal, vaid jätkasime sõitu. Asfaltteelt pöörasime kruusateele, kruusateelt heinamaale. Ootasin huviga, millal meie tee päris sohu või rappa viib, aga enne nägin üle välja loo peategelast. BTR-80 on sarnaselt paljudele muudele Vene sõjatehnika mudelitele eriliselt kauni disainiga. Suursuguselt
58
seisis see taluhoonete kõrval, justkui oodanuks külalisi. Pärast vendade Naeladega tutvumist ja oma tuleku põhjustest rääkimist tekkis kohmetu vaikusehetk. See aga kadus kohe, kui vendadelt nende tegemiste kohta küsisin. See rõõm, mis nende meeste silmis säras, on kadestamist väärt. Esimeste minutite jooksul oli selge, et soomuki ja laiemalt sõjaväetehnika kallal nokitsemine pole nendele meestele mitte hobi, vaid elustiil ja kutsumus. Meestel on rikkalikult kogemusi Kaitseliidu vanaautode klubist ja aastate, kui mitte aastakümnete jooksul tekkinud klubi sõpruskond vahetab mitte ainult kogemusi, vaid ka haruldasi varuosi ja infot nende hankimise võimalustest.
Väga soomustatud malev Kose malevkonna kogemus soomustransportööridega ulatub aastasse 1992, kui Keilas võidupüha paraadil oldi väljas BTR-40ga. Praeguseks on see masin erakätes. Suur kvalitatiivne hüpe tehti järgmise soomukiga, milleks oli BTR-70. Sajandivahetusel saadi Patarei vangla kaudu kolm ScaniaVabist, millest praegu on kaks töökorras ja kolmas ootab järge. Mõte hankida Kose malevkonda BTR-80 pärineb ammusest ajast, jutustas Rein: „Alati, kui Tapal neid soomukeid seismas nägin, mõtlesin, et need võiks aktiivsesse kasutusse võtta. Möödunud aastal otsustas kaitsevägi anda 13 BTR-80 Kaitseliidule, neist kolm sai Harju malev ja kolmest esimene sõidukõlbulikuks taastatud masin on siin.“ Kuidas 13 tonni kaaluv ja omal jõul mitteliikuv masin Tapalt Kosele jõudis, on omaette lugu. See oli 14. mail 2013. „Meil oli sellega väike mure, sest meil puudus selline transpordivõimekus. Parajasti oli käimas õppus Kevadtorm ja seal osales ka kaitseväe logistikapataljon oma rasketehnikaga. Kaitseliidul õnnestus logistikuid veenda, et nad Kevadtormil väljas olnud tehnikaga BTRid Tapalt ära tooksid,“ jutustas Rein. „Valisime kolmest masinast kõige paremas korras oleva välja ja hakkasime seda liikumiskõlbulikuks putitama. Paljud detailid olid puudu, näiteks rattad püsisid all ainult kahe Kaitse Kodu! 7/2014
