Selle asemel, et läheneda sõjatehnikale konventsionaalselt ja arvutada kurvalt, kui palju raha kulub valmistoodangu peale, võiksid kodumaised ettevõtted luua tunduvalt soodsamaid relvasüsteeme. RENE TOOMSE
E
t Eesti rannik on sõja korral sisuliselt avatud sisenemistee riigi territooriumile ja võib põhjustada olulisi probleeme kogu sõjategevuses, oleks sellele kindlasti vaja rohkem tähelepanu pöörata. Omamaiste relvasüsteemide arendamise eesmärk oleks luua just meie oludesse ja meie võimalustega sobivad lahendused, kasutades maksimaalselt ära juba olemasolevat tsiviilelektroonikat, mida on soodsa hinnaga nn riiulilt saada. Arendatud relvasüsteemide peamiste haldajatena rvutiiminäen Kaitseliidu rannakaittatsioonis seüksusi, mis on kordades kiiremad üllatusrünnaku hävitas tõrjumiseks relvasüsteeme vastane enamiaktiveerima, kui seda ku Ühendriikide oleksid mobiliseeritavad mereväest, peareservüksused.
A
tades nii terve
Üks lähiajaloo markant- invasiooni. semaid näiteid sellise mittekonventsionaalse lähenemise kohta on Ühendriikide sõjaväe suurõppus Millenium Challenge aastal 2002, mis oli ajaloo suurim ja kalleim õppus, hõlmates ligi 13 000 sõdurit ja makstes umbes 250 miljonit dollarit. Õppus oli disainitud harjutamaks Iraagi „vabastamist“ ja ametliku versiooni kohaselt oli see edukas – Ühendriigid võitsid. Kuid mis tegelikult juhtus, oli totaalne häving esimestel hetkedel, mil legendaarne merejalaväe kindral Paul Van Riper, kes mängis vastase ülemat, otsustas rünnata esimesena. Arvutiimitatsioonis hävitas vastane enamiku Ühendriikide mereväest, peatades nii terve invasiooni. Kuidas ta seda tegi? Piltlikult kiviaegsete meetoditega ja vältides kõrgtehnoloogilisi lahendusi. Kui Ühendriikide laevastik sisenes Pärsia lahte, algatas Van Riper „rünnaku“ mošeedest antud signaaliga, saates tsiviilväikelennukid ja lõbusõidukaatrid hordidena enesetapurünnakule. Laevastik oma kõrgtehnoloogilises varustuses ei suutnud tuvasKaitse Kodu! 7/2013
Rannakaitse
Rannikukaitsest rehepapi kavalusega tada rünnakut enne, kui oli uputatud ainuke lennukikandja ja kaks helikopterikandjat. Sisuliselt olid Ühendriigid kaotanud enne, kui sõda algas. Seepeale käskis kõrgem juhtkond alustada õppust uuesti. Van Riper astus vastase ülema kohalt tagasi, sest edasine õppus ei olnud enam „vaba mäng“ ja seega ei olnud see tema meelest enam realistlik.1 Oleks aeg ka meil töötada rohkem loovate ideede ja lahendustega, kuidas saavutada soovitud tulemusi soodsamate tootearenduste ja vahenditega, kui osta kalli hinnaga Lääne sõjatööstusettevõtetelt valmistooteid. Eesmärk ei ole ju kuulsa kaubamärgi tutvustamine vastasele, vaid tema plaanide igakülgne nurjamine. Omaenda lahendustega saaksime tunduvalt soodsamalt ja paremini hakkama kui kallist valmistoodangust vaid nukralt unistades.
Poolsaare moodi saar Eesti merepiiri otspunktideks on Narva-Jõesuu ja Ikla ning selle pikkus on umbes 780 km umbes 1450-kilomeetrisest riigipiirist2. Et tänapäevane sõda on igal võimalikul puhul nn kolmedimensiooniline (maa, õhk ja vesi), muutub Eestile kindlasti oluliseks kaitsevõime merelt tulevate ohtude vastu. Klassikalise sõja korral on vastasel võimalus kasutada Läänemerd sõjategevuseks mitmeti: 1) meritsi saabuvate abijõudude ja materiaalse abi blokeerimine; 2) võtmeisikute riigist lahkumise takistamine; 3) õhutõrjekatte teostamine ehk liitlaste lennukite opereerimise takistamine; 4) maasihtmärkide ründamine nii rakettide kui ka suurtükkidega oma jalaväe toetuseks; 5) meredessantide sooritamine ehk vägede paiskamine meie võitlejate selja taha. Need viis ülesannet oleks peamine, mida vastane saab teha Eesti vastu Läänemerelt. Ei ole paraku mingi saladus, et siiani ega ka plaanitavas tulevikus ei ole riigikaitse arengukava näinud ette merelt tulevate ohtude vastu tegutsemist. On
Kas tead midagi, mida meie ei tea? Saada vihje, kuidas rubriik huvitavamaks muuta aadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee 19