MILITAARTURISM
PUNKARITE PARADIIS
Albaania: pindalalt väike, aga sisult suur ja mitmekülgselt üllatav. Ajaloohuviline ja militaarturist võib näha ja katsuda võrdlemisi värskeid jälgi nii riigis pikalt püsinud totaalkaitseprintsiibi rakendamisest kui hiljutisest sõjaseisukorrast.
Albaania ajaloost ning ka tänapäeva arengust rääkides ei saa mööda riiki teise maailmasõja lõpust kuni oma surmani 1985. aastal valitsenud diktaator Enver Hoxhast. Hoxha oli oma paranoilises meeles veendunud, et Albaania on magusaimaks vallutusobjektiks nii läänele kui kapitalistlikule idale. Ainsaks võimaluseks vallutajatele vastu astuda oli tema nägemuse kohaselt valmistuda partisanisõjaks. Nii kattuski kogu maa Hoxha käsul punkritega. Suurem osa neist on ehitatud sama prototüübi järgi, mis on sobilik 1–2 püstises laskeasendis täiskasvanule. Prototüübi QZ arendamine kestis mitu aastat. Legendi kohaselt oli Hoxha küsinud esitlusel peainsenerilt, kas punker peab relvastatud rünnakule vastu. Peainseneri kinnituse järel nõudis Hoxha, et insener pandaks punkrisse ja seda tulistataks. Katse oli ilmselt
WIKIPEDIA/ALBINFO
ALBAANIA:
VALMISTUDES SÕJAKS, MIDA EI TULNUDKI
Tekst: TRIIN TÕNSING, Naiskodukaitse Tartu ringkond
U
suleige maa, kus moslem on abielus kristlasega ja turisti suhtutakse kui oma isiklikku külalisse. Kes ei lähe sinna ülbelt ja kõrgete ootustega, saab unustamatu ja õpetliku kogemuse, kuidas väga vähesega on võimalik elada õnnelikku elu.
ALBAANIA SAAREMAA
TRIIN TÕNSING
Sazan on kinnine saar rohkem kui 3600 punkri ja kilomeetreid pikkade tunnelitega, mis muuhulgas viivad ka maa-alusesse kino, kooli ja haiglasse. Kommunistliku režiimi ajal lühikest aega Vene ja seejärel mõnda aega Hiina sõjaväebaasiks olnud saar on Vlorest kiviga visata (lühike laevasõit) ja üks Albaania paljulubavaid militaarturismi magneteid. Tänu saare suletusele ja geograafilisele eripärale on sealne floora ja fauna väga mitmekesine ja eriline. Kuna seni ei ole suudetud tagada turistidele ohutut ligipääsu militaarobjektidele, kasutatakse ilusate randade ja loodusega saart pigem puhkamiseks.
SÕDA KOJU KÄTTE Paljud Albaania linnad on esmapilgul justkui linnalahinguhuvilise paradiisid. Nii mitmedki kommunismirežiimi ajal ehitatud linnad kubisevad mahajäetud või pooleliolevatest majadest. Ka tänavad-teed on täis lõkse – alates avatud kaevukaantest kuni keset kõnniteed turritavate betoonivarrasteni. Ehe näide sellest on Vlore – Albaania Riviera rannikul paiknev riigi suuruselt kolmas linn. Ent linnalahingud ei ole seal vaid näilised. Mitte väga ammu, 1997. aastal, nägid sealsed tänavad reaalseid 62
6/2019
lahinguid, kui rahvas riigivõimu vastu üles astus ning konflikt eskaleerus eri grupeeringute ja jõudude vaheliseks kodusõjaks. Praegu on Vlorest saamas tõeline kuurortlinn. Vähemalt otsustades mereäärse bulvari järgi, kuhu on toodud palmid ja rajatud rand. Ent märke kodusõjast ja raskest majanduslikust olukorrast on siiani tunda ja näha. Lisaks linnapildile ka inimeste suhtumises riigivõimu. Ja kodumaasse laiemalt. Albaania rahvastik on ligi 2,9 miljonit, kuid pea sama palju, mõningatel andmetel koguni kaks korda rohkem albaanlasi elab mujal maailmas. Iga teine noor, kellega rääkisime, plaanib riigist lahkuda, et leida tööd välismaal.
