FILmIArVUSTUS
KALKUNID VÕI mIDAGI SELLIST Mida teha siis, kui peale tuleb soov teha äge dokumentaal või pseudodokk, aga kajastatavad sündmused on nii kauged, et ühtegi elusolevat intervjueeritavat enam saadaval pole? Mis siis teha? Õige – tuleb teha multikas! Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
K
äib esimene ilmasõda. Kusagil 1915. aasta kevade paiku jõuab liitlasvägede ülemusteni tõdemus, et Türgi ajab neid ilgelt närvi. Kangesti tahaks oma sõjalaevadega Mustal merel ringi sõita, aga näe, Saksa poolel sõdiv Türgi on risti-põiki jalus nagu mauk. Ei saa kuidagi laevadega läbi Dardanellide, sest türklased kipuvad laevu katki tegema. Pärast ebaõnnestunud katset türklasi sõjalaevadega mõjutada otsustakse, et kõige hirmsam asi sõjaväljal on ikkagi hiigelsuur kari püssidega mehi ja see kari mehi peab türklastelt vallutama Gallipoli poolsaare. Siis on kõik väga korras. Möllust võtavad teiste hulgas osa ka niisuguse kauge maa nagu Uus-Meremaa sõjamehed. Lugu, mida meile filmis „25. aprill“ räägitakse, on kokku
88
4/2022
pandud kuue sündmustes osalenud inimese kirjade ja mälestuste põhjal. Mõnes mõttes on multikate treimine doki valmistamise seisukohast ju lihtsam kui filmi tegemine. Lasta jõuk näitlejaid kusagile metsa vahele sõda mängima on igavene nuhtlus. Juhtub mõni ajaloohuviline nägema, siis saad verbaalselt vastu pead, nii et vähe pole. Küll on mundrid täiesti valed, küll ei klapi relvastus, küll unustab keegi pulsikella käe peale ja demonstreerib seda avalikult, küll … Seevastu joonistada saab täpselt nii, nagu eksperdid käsikirjadest ja leetopissidest välja loevad. Tuleb ainult peale passida, et mõni kaugele arenenud huumorisoonega animaator kuskile mingit jama, pulsikella või Adibase tosse ei joonista.
Multikas on ka päris hea vahend, tirimaks ekraani ette neid, kellele sõjafilmid muidu ei meeldi. Ühtlasi annab see võimaluse oma loomingut televisioonis rohkem päevasel ajal näidata. Muusugusel juhul nihutatakse vereplekilised teosed üsnagi sinna kesköö kanti, aga joonisfilm ei mõju nii õudsena ja sellele võib loota eetriaega juba nii alates kella seitsmest õhtul. Uus-Meremaa on selline paik, kus kasvõi naabritega sõja pidamiseks peab esiti sõitma tuhandeid kilomeetreid mööda merd. Seetõttu on tegemist kaunikesti rahuliku kohaga. Maooride ja valgete vahel kiskumine on jäänud minevikku, Austraaliaga tüli norimiseks peaks enne maha istuma ja kõvasti mõtlema, mis puhul