Mälu
punkrites. Eelneva kokkuleppe peale koonduti rööviks või kallaletungiks, pärast seda lahkneti uuesti. Rohkemate meeste vajadusel laenati mõne ettevõtmise läbiviimiseks teistest rühmadest lisajõudu. Simo Pihlapuu salga liikmetega olid määratud kindlad infovahetuskohad (kiri kokkusaamise kuupäeva ja kellaajaga ühel sihitulbal soos), punker, üksildased talud. Varjamiskohtade puudust Rõuge metsavendadel ei olnud. Kohalike hulgas oli neil tugev toetus, enam kui poolesajalt inimeselt said nad mis tahes hetkel nii sööki kui ka peavarju, samuti onspiratsiooni informeeriti neid kohe suhtusid salmiilitsa ja sõjaväelaste gad erinevalt, ilmumisest piirkonda. Ainuüksi Auleid Toom- aja edenedes üha salul oli enda varja- tõsisemalt. miseks valida 13 talu vahel.
K
Konspiratsiooni suhtusid salgad erinevalt, aja edenedes üha tõsisemalt. Veel 1950. aasta alguses on mainitud metsavendade kontrolli mõnede metsapiirkondade üle. Nad hoidsid silma peal seal liikuvatel inimestel, kontrollisid ootamatult ilmunud võõraste dokumente ja seal viibimise motiive (teateid on Ristemäe piirkonna kohta Rõuge vallas ja Parmu metsa kohta Misso vallas). Nõukogude organitega koostöös kahtlustatavad kohalikud hoiti neist piirkondadest eemal otsese tapmisähvardusega. Ei saa öelda, et oleks elatud väga nähtamatut elu. Richard Vähi üheksast inimesest koosnev salk elas enam kui aasta (1951–1952, v.a vahepealne talv punkris) Ala-Suhka küla lähedal metsatukas laagris, kus naabrid lähematest taludest neil külas käisid. Asukohas külastasid neid aeg-ajalt nii sugulased kui ka teised metsavennad (Alfred Eriku õed, Arnold Langi naine, Arvo Pilt, Milbert Pilv oma naisega). 1952. aastal peeti kraamivedamise tarvis samas laagris ka hobust koos vankriga (vennad Pilved, vastupidiselt, ei riskinud hobust oma punkri lähedussegi tuua, sest tühja vankri kolin teel oli kaugele kosta). Samal ajal otsis julgeolek teist aastat järjest pingsalt Vähi Richardit, kuid reetjat ei leidunud. 1952. aasta sügisel püüdis julgeolek lõksu Kaitse Kodu! 3/2013
Saika punkri mehed 1950. aasta kevadel Parmu metsa salkadel külas (vasakult): August Kuus, Karl Kaur, Raimond Pild, Voldemar Visk ja Alfred Erik
Lisainfo
Ettevaatusabinõud
RIIGIARHIIV
Rõuges valiti salga juht omavahelise kokkuleppe alusel (algul oli selleks Simo Pihlapuu ning Auleid Toomsalu oli tema „parem käsi“, Pihlapuu surma järel 1949. aastal sai juhiks Toomsalu). Misso salkadel kindlat juhti ei olnud. Vähi Richardi salga puhul on mainitud, et teda peeti juhiks vaikimisi teiste käitumise järgi, sest teised ei vaidlustanud kunagi tema otsuseid.
METSAMINEKU PÕHJUSED Vaadeldud 53 inimesest oli metsa põgenenud: 14 — küüditamise eest või selle käigus; 12 — vanglast, arestist või arreteerimise käigus; 8 — Saksa sõjaväes teenimise tõttu; 6 — Omakaitsesse kuulumise tõttu; 5 — Eesti vabariigi aegse ametiseisundi või Kaitseliitu kuulumise tõttu; 4 — reetjaks survestamise tõttu või reetmiskäsuga metsa saadetud, ent põgenenud; 2 — Vene sõjaväest kõrvalehoidmise tõttu; 1 — krediidipanga töötajana omastanud raha ja hävitanud laenudokumentide tõttu; 1 — sünnipäeval „nõukogudevastase laulu“ („Jää vabaks, Eesti meri“) laulmise tõttu. 53 vaadeldud metsavennast tapeti 38. Kõigi matmiskohad on teadmata. Siberisse saadeti Misso salkade abistamise süüdistusega vähemalt 24 inimest ja Toomsalu salga abistamise süüdistusega vähemalt 47 inimest.
45