Kaitseliit ja Naiskodukaitse
AJALUGU
IM F 2376:7, SA IISAKU KIHELKONNA MUUSEUM, HTTP://MUIS.EE/MUSEAALVIEW/441408
Möödub veerand tundi, kakskümmend minutit, pool tundi. — Juba hakkan jällegi kergendatult hingama, sest nähtavasti loobutakse teistkordsest läbiotsimisest. Aga nüüd. Äkki avatakse vaguni uks ja mitu inimest astub sisse. Ettevaatlikult vaatan tagasi — kas punakaartlased? Ei, õnneks mitte. Need on uued reisijad. Ja peagi selgub, et tõepoolest pääseme teise läbiotsimiseta, kuna peavaksalis reisijaid vaksali hoones läbi on otsitud, et mitu korda juba tehtud tööd — vagunite läbiotsimist — mitte korrata. Möödub veel hea hulk aega, kuni viimaks rong uuesti liikuma hakkab. Nagu taevaline muusika kõlab rataste rutuline tümin meie kõrvu. Nüüd oleme pääsnud.
Astun konduktori juure, sosistan talle mõned sõnad kõrva ja kümnerublaline rändab käest kätte. — Asi ongi korras.
Vaatan ümberringi. Vagun on täis kiilutud püssidega varustatud Viljandi punakaartlasi, kes täis võitlushimu Tallinna “seltsimeestele“ appi ruttavad, et Haapsalust pealetungivaid “valge-kaartlasi“ pihuks ja põrmuks puistata. Meeleolu on hoogne, üks hoopleb teise võidu. ** Kuna olen ainuke, kes üldises kiHommikul jõuame Olustveressas ja käras vaikib, hakatakse mind se. Sealt sõidame Suure-Jaani, kus viimaks teravamalt silmitsema. perekonna köstri H. Kappi hoole alla “Kas sõidad ka Tallinna valgekaajätan. Pärast lõunat astun Olustvertlast nottima?“ küsib üks meestest. rest uuesti vaguni, et pääseda HerLoen paremaks jaatavalt vastata, metisse ja sealt teed kohtamispaika kuna taskus kannan manifesti. — Minnikale — jätkata. “Aga kuhu püssi jätsid?“ Seekord sõidan kolmandas klassis, “Ei jätkunud kõigile, küllap Talkuna selles reisijaid vähem tähele linnas juba saab. Aga revolver mul pannakse kui teises. on,“ vastan küsijale ja õiendan suure Vagun on puupüsti täis. Nihutan vaevaga sõjariista taskust, et seda end teiste vahelt läbi ja jään viimaks näidata. nagu silk kalatünnis teiste vahele rippuma. Ei pääse enam edasi ega Kuna nii avameelselt kõigile revolvtagasi. Jalad ei puutu enam põranrit näitan, tõuseb kohe usaldus minu dat. Nii algab sõit. 52
2 | 2016
vastu. Kuid ühtlasi hakatakse ka pärima, et kes ja kust? Seletan meestele, et olen õieti tallinlane, et käisin maal mehi mobiliseerimas, ja kirun õige tublisti, et nii loiult üldisest asjast osa võetakse. Nüüd olen juba päris “oma mees“ ja vahe-juhtumiseta möödub sõit Hermetisse. Hermetisse jõuame õhtul kella üheteistkümne paigu. Litsun enda suure vaevaga ukse poole ja tähendan “seltsimeestele“, et tahan minna pisut “keha kinnitama“. Pääsengi õnnelikult välja ja astun vaksali, kust salamahti teisest uksest välja lippan. Liigun teed mööda Minnika poole, Rapla alevit kõrvale jättes. Ilm on selge ja ilus. Täiskuu naeratab taevavõlvilt ja valab oma hõbedast valgust üle lumiste väljade ja metsatukkade. Juba ongi kuus kilomeetrit selja taga ja vasakult poolt teed hakkavad paistma Kuusiku mõisa majad. Äkki näen suurt meeste salka teel vastu tulevat. Esimesel hetkel mõtlen kõrvale hiilida, et kohtamisest eemale hoida, kuid ümberringi väljendab lage väli ja võimata on end nägematuks teha. Pole siis muud kui aga julgesti edasi. Tulgu, mis tuleb. Meestesalgale lähemale jõudes näen, et kõik on sõjariistus. Nende keskel liigub kaks rege, milledel lamavad mingisugused raudpaeltega kastid. (Nagu pärast selgus, oli see ühe valla röövitud kassa.)
