KES KANNATAB, SEE KAUA ELAB Jüri Eintalu Eesti filosoofia aastakonverents 2018 (TLÜ) Mis on siis parem: kas kannatusterohke pikk elu või õnneküllane lühike elu? Kas eutanaasia ehk vabatahtlik halastussurm on kuritegu, nagu usuvad ühed; või on suurtes füüsilistes ja vaimsetes vaevades lootusetult haige inimese vägisi elus hoidmine piinamine, nagu usuvad teised? Kas meie valik ongi mõrva ja sadismi vahel? Inimmõistus püüab kõike lihtsustada ning käsitleda maailma võimalikult väikese arvu lihtsate printsiipide abil. Seda nii füüsikas kui ka moraalifilosoofias. Katoliiklik moraalitraditsioon peab elu iseseisvaks väärtuseks, ent ignoreerib naudinguid ja kannatusi. Ollakse abordi, surmanuhtluse ja eutanaasia vastu. Kuna kõiki elusid ei saa päästa ja tuleb teha valikuid, kukub praktikas välja konsekventsialistliku eetika haru, mis maksimeerib inimelude arvu ja pikkust, olenemata elu kvaliteedist. Hedonistlik utilitarism seab eesmärgiks õnnelikkuse maksimeerimise, lahutades oma mõttelistes arvutustes naudingutest kannatused. Ent seegi viib absurdsetele järeldustele. Näiteks, mõnedes olukordades saaks ühtede tapmise või isegi piinamise teel ülejäänuid palju õnnelikumaks teha. Esimene süsteem ignoreerib elu kvaliteeti ega suuda seda täielikult taandada elude arvule. Teine süsteem ignoreerib elu olemasolu ennast ega suuda seda täielikult taandada elu kvaliteedile. Ühedimensioonilised reduktsionistlikud mudelid on läbi kukkunud. Ent maailm ei pruugi olla üheülbaline. Sõltumatuid väärtusi võib olla 2 või 3 või rohkemgi. Viimasel juhul ei saaks ülevaatlikke jooniseid teha. Multidimensionaalsetes pluralistlikes mudelites oleks palju üksteisele mittetaandatavaid väärtusi. Kui need oleksid ka ühismõõdutud, ei saaks me neid omavahel võrrelda ega eutanaasia probleemi lahendamisega edasi liikuda. Paraku tekivad raskused ka mudelis, milles on ainult 2 väärtust: inimese elupäevade arv ja tema elu summaarne õnnelikkus (naudingud miinus kannatused). Eeldagem, et neid väärtuseid saab vahetada, näiteks oleks patsient nõus loobuma alkoholist, kui tema järelejäänud elupäevade arv kahekordistuks. Siis saaksime tasapinnale joonistada majandusteooriast tuntud ükskõiksuskõveraid. Ent sedasi ei saa eutanaasiat õigustada, jõudmata järeldusele, et kui narkomaan saab narkootikumidest väga võimsa naudingu, õigustab see noorelt suremist. Sellised joonised selgitavad probleemi olemust, küündimata veel lahenduseni.
KES KANNATAB, SEE KAUA ELAB
Jüri Eintalu J.Eintalu@gmail.com 2018
1 / 21
2 / 21
3 / 21
4 / 21
5 / 21
6 / 21
7 / 21
8 / 21
9 / 21
10 / 21
11 / 21
12 / 21
13 / 21
14 / 21
15 / 21
16 / 21
17 / 21
18 / 21
19 / 21
20 / 21
Tänan tähelepanu eest! Ootan küsimusi ja märkusi.
●
Kes kannatab, see kaua elab
●
●
Jüri Eintalu
●
●
J.Eintalu@gmail.com
21 / 21
Chantal Sebire 2008
22 / 22
KUULAJA KÜSIMUS: Kas selles arutelus on ükskõiksuskõverad, mille najal otsuseid tehakse, inimese isiklikud eelistused? Kas need on deskriptiivsed või normatiivsed?
VASTUS: Käesolevas mudelis on normatiivseks ainult eeldus, et isiku eelistusi saab kirjeldada kasufunktsioonidega ja et kasufunktsioon on lineaarkombinatsioon eluea kasulikkusest ja naudingute (st naudingud miinus kannatused) kasulikkusest. Lineaarses mudelis, mille jooniseid näitasin, on lisaeelduseks, et aluseks olevad kasufunktsioonid on lineaarsed. Õigupoolest on tähtis ainult kasufunktsiooni olemasolu, mis genereerib pidevad ükskõiksuskõverad. Sest piisavalt lühikesel lõigul saab seda kõverat lähendada sirglõiguga. Sellistes kasufunktsioonidega mudelites eeldatakse, et kasufunktsioonid on isikuti varieeruvad, isiku kasufunktsioon väljendab tema subjektiivseid eelistusi ja norme. Erinevatel isikutel on näiteks erinev valulävi, valu tugevus, mille korral nad enam elada ei taha. Käesolevas mudelis pole tehtud mingit normatiivset eeldust selle kohta, millised isikute kasufunktsioonid peaksid olema või millised kasufunktsioonid oleksid „õiged”. Ja kes oleme meie, et teistele isikutele ette kirjutada, millal nad surra tohivad? Käesoleva arutluse lõppresultaadi seisukohalt pole see aga oluline, et normatiivne aksioom veel puudub. Sest me näitasime, et ükskõik milline ükskõiksuskõver, mis õigustaks eutanaasiat, õigustaks ka narkomaani naudinguküllast surma. See paradoks jääb sisse olenemata sellest, kas isiku ükskõiksuskõver oli „õige”.
KUULAJA KÜSIMUS: Antiikfilosoofias väideti, et tugevad naudingud võivad üle minna kannatusteks.
VASTUS: Sellist eeldust ei ole käesolevas mudelis tehtud. Tuleks eristada, millal mingi tegevus annab alul naudinguid, aga lõpuks kannatusi, sellest, kui nauding ise on oma olemuselt selline, et tugev nauding kasvab üle kannatuseks. Selle viimase variandi kohta ei oska ma midagi öelda.
KÜSIMUS: Aga kui naudingud ja kannatused on võrdsed?
VASTUS: Siis on summarsed naudingud null ja ka vastav kasulikkus null. Ka ühiskonnafilosoofiast on teada keskmise sissetuleku probleemid, kui osa on väga rikkad ja osa väga vaesed. Naudingute ja kannatuste puhul utilitarismis kerkib sama teema. Ja mitte ainult elu ja surmaga. Näiteks naine, kes teeb oma mehele „taevast ja põrgut” vaheldumisi. Summa võib olla null. Võib-olla tuleks kasutusele võtta selline mõiste nagu „naudingute ja kannatuste Gini indeks”, et arvesse võtta kapriissuse kahjulikkust.