naised Valgevenele 1 : 2 ja 2 : 4 (2 : 1 eduseisust). Õunpuul on kahju, et Eesti Valgevenelt ja Slovakkialt punkte ei saanud, sest vastased olid kindlasti võidetavad. Tähtsates kohtumistes jäi tema hinnangul puudu õnnest ning naiskonna sooritused polnud vajalikul tasemel. “Kõige paremini tuli mängudest välja kodune kohtumine Valgevenega,” märgib kapten. “Olime just Balti turniiril hästi mänginud ja emotsioon oli kõrgel. Mängupilt oli korralik, aga kahjuks unustasime lõpus kaitse ja läksime liialt ründama.” Boanas on optimistlik: “Keegi ei taha kaotada, kuigi põhjused on teada. Meil on kõigil unistused ja ambitsioonid ning püüame anda endast alati parima. Minul, minu naiskonnal ja mängijatel on olemas soov saada veelgi tugevamaks ja konkurentsivõimelisemaks.”
Töö, töö ja veel kord töö Naiste jalgpall on kiireimini arenev spordiala maailmas, kus kõik riigid on ehitanud välja oma süsteemi ja pannud paika arenguprogrammi. Keegi ei istu ega oota
oma võimalust niisama. See tähendab, et Eestis peame kahekordselt pingutama, suurendama meie klubidele, treeneritele ja mängijatele esitatavaid nõudmisi.
“
Eesti vajab klubisid, kes ei näe naiste jalgpalli vaid osana litsentsimisprotsessist ega võta seda kui valu tagumikus, vaid kui tükki nende klubist, mis aitab ka sotsiaalses arengus.
„
Eesti Jalgpalli Liit on sel aastal koolitanud meie noortetreenereid ja arendanud mängijaid noortekoondise osalemisega meistriliigas. Tulemused tulid välja Balti liigas, kus me võitsime mõlemas noorte vanusegrupis esikoha. Kuid ühest aastast ei piisa, et tõusta Euroopa tasemele, ja töö peab jätkuma. Keith Boanase sõnul on siin suur väl-
jakutse klubidele, sest Eestis peab üha rohkem julgustama neidusid jalgpalli mängima. Kuid nad ei vaja mitte ainult kohta, kus mängida, vaid ka inimesi, kes on pühendunud, hoolivad oma tööst ja usuvad tüdrukute mängu. Koondise peatreener räägib, et Eesti vajab klubisid, kes ei näe naiste jalgpalli vaid osana litsentsimisprotsessist ega võta seda kui valu tagumikus, vaid kui tükki nende klubist, mis aitab ka sotsiaalses arengus. “Me vajame rohkem treenereid, kes ei näe tüdrukute treenimises vaid teenimisvahendit, vaid kellele on väljakutseks arendada noori talente ning kes soovivad töötada noorte inimestega ja kes tahavad õppida,” viitab ta treeneri tähtsusele. Boanase sõnul ei saa töö neidude või naistega olla alavääristatud. Kui klubi tasandil suudetakse rakendada head ja pühendunud treenerid, siis meie üldine tase hakkab tõusma, korralikult läbiviidud treeningud innustavad mängijaid tööd tegema ja endast rohkem andma.
2012 NOVEMBER JALKA
57