1-teist mõtet hulgas välja, et Islandil on 584 UEFA B-litsentsiga ja 184 A-litsentsiga treenerit, ning lisab, et Eestis on need arvud 171 ja 64. Martinson kiidab islandlasi, kes olevat püstitanud eesmärgi ja hakanud süsteemselt tööle. “Ehk oleks meie koondistel ja spordijuhtidel omasuguste edust üht-teist õppida,” kirjutab Martinson, kes ilmselgelt ei paista teadvat, millel põhineb Islandi jalgpalliedu. Selles väikeses saareriigis lõid omavalitsused jalgpalliliiduga tosin aastat tagasi kampa ning ehitasid üle riigi 15 täismõõtmetega jalgpalli sisehalli. Ma rõhutan: need sisehallid ehitasid omavalitsused. Meie jalgpalliliit on aastaid püüdnud erineva eduga kaasata omavalitsusi jalgpallitaristu väljaehitamiseks ja suuremates omavalitsustes ehk linnades on olukord just selline, mida sümboliseerib A. Le Coq Arena saatus: ehitis on ikka pooleli. Lisagem kujundlikult: osaliselt Jaan Martinsoni abiga. Sest kaks päeva enne oma artiklit Islandi jalgpallist arvas Martinson, et mõistlikum oleks uputada valitsuse staadioni tarbeks planeeritud viis miljonit eurot
hoopis maanteesõidu MMi korraldamiseks või ehitada ujula (Eesti Päevaleht, 23. september). Rattasõidu puhul lähtus ta eeldusest, et see reklaamiks Eestit paremini kui Euroopa superkarika mäng, mis on üks põhjusi, miks valitsus otsustas aidata A. Le Coq Arenat lõpuni ehitada. Seose tõmbamine Euroopa jalgpalli superkarika mängu ja valitsuse eraldatava viie miljoni euro vahele on vildakas. See raha ei lähe UEFA-le ega võistlevatele meeskondadele, vaid staadioni lõpuni ehitamiseks – see raha jääb staadioni kujul meile. Kui staadion on valmis, mis on tema normaalne seisund, ja selle seisundi saavutamine on lausa riigi aukohus, toimub suur jalgpallimäng Eesti vabariigi 100. sünnipäeva auks täiesti tasuta! Kuna palju vastuolijate esitatud hämast on ümber lükatud, on nad suunanud oma kriitika teraviku asjaolule, et projektipõhisele 15 000 istekohale pole publikut. Esiteks jätab arvestamata asjaolu, et niimoodi kannatab arhitekt Haldo Oravase visuaalne lahendus, sest tribüünide katused on ehitatud arvestusega, et nende alla ehitatakse veel pealt-
vaatajakohti. Teiseks jätab arvestamata ka spordiala arengu: igal aastal lisandub uusi harrastajaid ja see vahe teiste spordialadega aina kasvab. Kolmandaks tagab just 15 000 istekoha väljaehitamine toetuse valitsuselt, kellele on tähtis saada superkarika mäng Tallinnale. Võibolla on tõesti vaja ka ujulat, aga ehitagem ikka üks objekt lõpuni. Seda enam, et nüüdisaegse riigi üks sümboleist on pigem jalgpalli esindusstaadion, mille rääbakas olukord hakkab ka välismaalastele paremini silma, kui ujula. Jalgpalliinimesed pole ka vehklejate nüüdisaegse treeningubaasi vastu. Aga kui oled 14 aastat oodanud (just nii kaua on A. Le Coq Arena toiminud), on vist põhjust imestada, kui valitsus lubab lõpuks abi ja see tekitab nii valju vastuseisu inimestelt, kes väidavad end armastavat Eesti sporti. INDREK SCHWEDE JALKA peatoimetaja
Emotsionaalse Sergei Pareiko lahkumine Sergei Pareiko on sümpaatne inimene: siiras, enda ja oma meeskonna eest väljas ja astub julgelt vastu vutimaailma vägevatele. Mäletate: juulikuu Jalkas tunnistas Pareiko, et tahtis 2013. aastal pärast meie poolt vaadates ülekohtuse penalti ja 2 : 2 viigiga lõppenud mängu Hollandi vastu kallale minna endisele Eesti koondise peatreenerile Jelle Goesile, kes tuli pärast mängu Eesti meeskonna riietusruumi. Küllap oli palju neid, kes seda lugedes mõtlesid, et õige värk: ära tule pärast mängu naerunäoga mesijuttu ajama, kui kohtunik jätab andFoto: Lembit Peegel
Nadile lõpule vaatamata: aitäh sulle, Sergei!
mata punase kaardi jalad ees Pareikole sissesõitmise eest ning määrab penalti, mille eel nii Robin van Persie kui Raio Piiroja hoidsid vastastikku kätt teineteise õlal! Võibolla on avalikkusele midagi teadmata, aga selle põhjal, mis teada, on tema koondisest väljajätmist peegeldav emotsioon midagi muud. Pareiko heitis peatreener Magnus Pehrssonile ette, et temaga seitse kuud lihtsalt mängiti ega öeldud piisava ajavaruga ette, et teda ei lähe sügisel enam vaja. Kui ivakese mõelda, siis kuidas peaks (väikese riigi väikese valikuga) treener teadma, milline on seis mängijatega poole aasta pärast. Miks peaks treener enda valikuid vähendama ja osale mängijaist ütlema, et ta nendega ei arvesta? Aga kui Aksalu saab vigastada, Londak pole teeninud mänguaega ja Meerits on selges alavormis? Päris selge, et ükski täie mõistusega treener nii ei käitu. Kui ta nõnda ka teinuks, oleks Pareiko küllap esimene, kes saanuks rootslasele nina peale visata: oleks ta siis vähemalt oodanud sügiseni – võibolla olnuks just mina väravavahtidest parimas vormis ja teinuksin nullimängud Wembleyl ja Tallinnas Šveitsi vastu! Ja tal olnukski õigus. Hoopis üllatav oli aga asjaolu, et Pareiko pakkus Pehrssonile septembrikuisteks valikmängudeks diili: ühe mängu saab tema ja teise Aksalu. Tohoh! See on nüüd küll midagi uut. Kujutage ette, kuidas pärast mõnd ebaõnnestunud esitust tehakse kriitikat treeneri valitud koosseisu pihta, aga juhendaja ise käib lahke näoga välja vabanduse: aga mul olid juba kuu aega tagasi mängijatega kokkulepped tehtud, kes mängivad ja kes mitte! Pareiko oli oma hiilgeaastatel suurepärane väravavaht ja osaline mitmes Eesti koondise heas esituses. Selle kõige eest mehele suur aitäh!
2015 NOVEMBER JALKA
15