Page 1

HIND 2,20 EUROT NOVEMBER 2015

EESTI LÕPETAS EM-valiksarja LÄÄNEMAA JALGPALLI RÕÕMUD TAAVI LAURITSA HILINE ÄRKAMINE ÕED KIMSENID JA MARIE KIKKAS KOOLIPROJEKTIST JA LITSENTSIMISEST ISSN 1736-7379

Postrid: Eesti / Taijo Teniste

ATS PURJE LUUBI ALL RAUNO SAPPINEN LUGEJATE EES


a ita ts u u k

sisukord

aluse annab võim et lugemine , n a rv u situata el a a “M ast ja end n en ra ä a d tun see pole raamatust tut loed, siis a m a ra a d mõn etapiga. sioone. Kui kku sinu elu ko eb h lä id s, va ed kunagi juhu “Jutuajamis väga korda ja ks a em Praegu läheb i selg See teeb pild jumalaga”. atenurki.” avab uusi va 46 p p inen lk Rauno Sa

KAANELUGU LK 28 EM-valiksari on läbitud üheksa kodust ja ühe võõrsilt hangitud punkti ning kokku löödud nelja väravaga. Vaatame otsa statistikale ja Magnus Pehrssoni valitsemisajale ning mõtiskleme, kas meie koondise noorenduskuur on lõpule viidud või pooleli.

KOLUMNID Siim Kera

HIND 2,20 EUROT NOVEMBER 2015

Indrek Schwede

12 14

22

PERSOONID & INTERVJUUD

EESTI LÕPETAS EM-valiksarja LÄÄNEMAA JALGPALLI RÕÕMUD TAAVI LAURITSA HILINE ÄRKAMINE ÕED KIMSENID JA MARIE KIKKAS KOOLIPROJEKTIST JA LITSENTSIMISEST ISSN 1736-7379

Postrid: Eesti / Taijo Teniste

ATS PURJE LUUBI ALL RAUNO SAPPINEN LUGEJATE EES

ESIKAANEL: TAIJO TENISTE JA RAHEEM STERLING FOTO: LEMBIT PEEGEL NR 11 (95) 2015

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS KOLLEEGIUMI ESIMEES: INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee TOIMETAJA: SIIM KERA siim.kera@jalgpall.ee

Ats Purje Taavi Laurits Rauno Sappinen Jüri Talu Perekond Kimsenid & Kikkas

RUBRIIGID Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Premium liiga Minu 11: Robert Rooba Maakonnalood: Läänemaa Maailm: turvateema

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

Expert liiga

AJAKIRJA MAKETT: JAANUS SAMMA

Novembrikuu kalender

KUJUNDAJA: MARJU VILIBERG

Meie edetabel

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

Lisaaeg

REKLAAM: ANDER SIBRIK +372 5651 007 ander@menuk.ee

Ristsõna

KOLLEEGIUM: ÜLEV AALOE, LENNART KOMP, SIIM KERA, NEEME KORV, AIVAR POHLAK, INDREK SCHWEDE (ESIMEES), ANU SÄÄRITS, MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT www.jalgpall.ee TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 24 EUROT POOLAASTA 12,5 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT,

MUU Õnnestunud kooliprojekt Taktikajutud Klubide litsentsimisest Maardu Starbunker Treeningutarkvara Sportlyzer Saalijalgpall alustab

20 22 46 50 60

4 8 10 24 40 41 52 56 63 63 64 66

50

60 16 31 37 44 54 58

POSTRID

ASULA 4C, 11312 TALLINN

EESTI KOONDIS WEMBLEYL

TRÜKITUD UNIPRINDIS

TAIJO TENISTE

t

2015 NOVEMBER JALKA

3


lembit peegel

Tallinn–London–Tallinn. Nägemist, Prantsusmaa! Oktoobris sai kurvapoolse lõpu koondise EM-valiktsükkel. Kahe maailma tipu vastu naasti riietusruumidesse kahe kaotusega. Ootusi, lootusi ja närvipinget oli aga nii, et tapab! Foto: Lembit Peegel

Jalgpallipühamu Wembley tervitab! Foto: Lembit Peegel

Lenda, Mihkel Aksalu! Eesti number üks klaarib olukorra. Ragnar Klavan (vasakult), Harry Kane ja Artur Pikk teavad, keda soovitada, kui koduklubi president uue kollkipri kohta peaks küsima. 4

JALKA NOVEMBER 2015


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Norra esiliiga ehk Taijo Teniste (vasakul) ja Inglismaa tipptase ehk Raheem Sterling said omavahel terve kohtumise rinda pista. Häbisse ei jäänud kumbki. Foto: Lembit Peegel

Tõenäoliselt on Theo Walcott omal ajal Londoni Arsenali treeningul Mart Poomile mõned väravad löönud küll. Seekord tegi ta selja prügiseks Mihkel Aksalul. Foto: Lembit Peegel

Omasid tuleb toetada. Nimetage kolm kohta, kus oleks eestlastele kaasa elada uhkem kui Wembleyl. Väga raske, eks? Püsti seisab Eesti 2013. aasta täringujalgpallimeister Meelis Kalda. 2015 NOVEMBER JALKA

5


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Viga või mitte? Taijo Teniste nägu külvab hirmu ilmselt paljudes tulevastes unenägudes. Jamie Vardyt see ei heiduta, tema söödab varsti Raheem Sterlingule, kes teeb lõppskooriks 2 : 0.

6

JALKA NOVEMBER 2015


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Kullast putsat jalga ei tõmba, aga kaminasimsile passib hästi! Inglismaa koondise edukaimaks väravakütiks tõusnud Wayne Rooney (paremal) sai Inglismaa–Eesti mängu eel autasu Sir Bobby Charltonilt, kes oli varem rahvusesinduse edukaim kahur. Foto: Lembit Peegel

Karol Metsa (vasakul) ja Enar Jäägeri (paremal) nägemine võttis muuhulgas Müncheni Bayernis ja Milano Interis mänginud Xherdan Shaqiri tuju täielikult ära. Poolajal päästeti praeguses Kosovos sündinud mees piinadest ning istutati pingile.

Septembris sai brittidele oma oskuseid näidata ka meie rahvusnaiskond. MM-pronksile kaotati Tallinnas 0 : 8. 2015 NOVEMBER JALKA

7


nimed & numbrid

kuu +

A. Le Coq Arena saab valmis! Riigieelarvest saabuvad viis miljonit eurot aitavad meie rahvusstaadioni selliseks, nagu ammusel ajal plaanitud oli.

kuu

-

A. Le Coq Arena lõpuni ehitamine on tekitanud vimma ja paksu verd teiste alade esindajate seas. Jalgpall pole süüdi, et jalgpall Eesti populaarseim spordiala on!

kuu ?

Flora või Levadia? Kumma tiimi pallurid saavad korraldada hooaja lõpus Eesti meistritele väärilise lõpupeo?

5

... punkti sees olid neli vooru enne lõppu esiliiga esimene iseseisev klubi (Rakvere JK Tarvas, tabelis 4., 40 punkti) ja esiliiga viimane iseseisev klubi (FC Kuressaare, tabelis 10., 35 punkti). Uskumatu!

56%

... Evald Tipneri karikavõistlustel 16 parema hulka jõudnud klubidest mängivad madalamal kui Premium liiga.

102 334 ... pealtvaatajat jõudis möödunud EM-valiktsüklis Eesti koondise võõrsilmängudel staadionile.

8

JALKA NOVEMBER 2015

Jalgpall tunniplaani!

Foto: jalgpall.ee

Jalgpall jõuab mõnikord kooli ka ilma “Jalgpall kooli!” suurprojektita. Kaks aastat Pärnumaal Surju lasteaias Pärnu JK Poseidoni juhendajate käe all vutitrennis osalenud ja tänavu Surju põhikoolis haridusteed alustanud poisid saavad kolmel päeval nädalas vaadata Pärnu JK Poseidoni poolt Surjus korraldatud jalgpalliturniir. hommikul tunniplaani ning rõõmustada, sest sealt vaatab vastu ka jalgpall! Juba eelmisel aastal arvestati tunniplaane valmistades vutitrenniga, kuid aeg-ajalt pidi toona kehalise kasvatuse tundidega saali jagama. Sellest sügisest on asjad teisiti. Nooremas grupis saavad vutimaitset nautida kümme poissi, vanemas grupis, kel trennid kaks korda nädalas, seitse poisiklutti. Surju põhikooli direktor Heidi Kodasma ütles, et jalgpalli treeningtunnid on laste päeva lõppakordiks. “Selline lahendus meeldib nii treeneritele kui lapsevanematele,” selgitas ta. “Kuna maal on laste huviringe raske korraldada, siis nüüd oleme selle probleemi meie koolis jalgpalli puhul lahendanud. Ka koolibussi sõitmine on pandud tunni võrra hilisemaks ja liikuma selle järgi, et jalgpallitrennis käivad lapsed saaksid pärast õigel ajal koju.”

Läheb pimedaks, helkur ei jookse mööda külgi alla Septembri lõpus oma 103.(!) sünnipäeva pidanud Viljandi JK Tulevik otsustas pidupäeva puhul hoopis teistele kinke teha. Nii kutsuti kokku esindusmeeskonna staarid nagu Sakari Tukiainen, Gerdo Juhkam, Karl Ivar Maar jt, kes klubi noormängijatele helkureid jagasid. Klubi presidendi Raiko Mutle sõnul liikusid mõtted selles suunas juba varem, kuid teostuseni jõuti alles nüüd. Tuleviku tegevjuht sõnas, et nad soovivad edendada turvalist liiklemist. “Kuna pime aeg on kohe saabumas, siis otsustasime teha oma helkurid ja neid oma noormängijatele jagada, et nad turvaliselt trenni ja koju saaksid liikuda,” kirjeldas mees. Mutle lubas ka edaspidi samasuguseid aktsioone korraldada: “Meie laste heaolu ning turvalisus ei saa olla ühekordne projekt. Tahame, et kõikidest Tuleviku ettevõtmistest kasvaksid välja pikaajalised traditsioonid.”

Lapsed tegid vanematele säru

Foto: jalgpall.ee

Sõrve poolsaarel asuvas Salme vallas on traditsioonid au sees. Juba rohkem kui kümme korda on toimunud laste ning isade ja emade omavaheline mõõduvõtt vutimängus. Ainult 2011. aastal jäi mäng ära, kuna Jalgpalli vanus ei huvita, Salme vallas saavad lapsevanemad heidelda poisid ei soovinud pärast pikka kaotuste jada isadega järeltulijatega. mängida. Seekord lõpetati normaalaeg uhke hokiskooriga 6 : 6, penaltite löömises näitasid täpsemat jalga võsukesed, kes sahistasid võrku kahel korral, vanemate saagiks jäi üks tabamus. Salme valla spordijuht ja kohtumise korraldaja Imbi Arge rääkis, et järgmisel aastal plaanitakse üritusega jätkata. “Lapsi jääb koolis kogu aeg vähemaks ja võistkonda on üha raskem kokku saada,” ütles ta. “Nüüd saavad lastest mängida vaid need, kellel on isa ja ema kaasas, aga ka neid on mängule raske saada, sest maainimesel on kogu aeg palju tegemist. Aga need, kes olid kohal, olid õnnelikud ja isad ütlesid, et nemad on ka tulevikus sellest mängust huvitatud.”


TÄ IU S L I K

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.


lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

“Viina me koos võtnud pole. Pigem meenub hoopis üks intsident, kui ta veel Levadias mängis: pärast tulist kohtumist läks meil Kadrioru staadioni väravas ikka väga kõvaks ütlemiseks.” Sergei Pareikot kiitev Raio Piiroja mäletab ka muud

“Kui selline õhtu tuleb, on Igor vaieldamatu boss.” Inna Zlidnis Meistrite liiga õhtust mitme ahvatleva mänguga, teleripuldist ja abikaasa Igor Morozovist Foto: Erik Markus

“Ma pole uhke selle üle, et Flora võib saada Eesti jalgpallitšempioniks, sest ma pole Flora fänn.” ETV+ saatejuht Andrei Titov “Nüüd on meil Kostja.” Ragnar Klavani vastus küsimusele, mille poolest on 2015. aasta Eesti koondis parem 2007. aastal Wembley staadionil mänginud rivistusest “Lisaks on jalgpall ka omal moel näitemäng – kui mina annan laval edasi dialoogi, siis vutimehed väljendavad end jalaga palli lüües.” Inglismaa–Eesti mängul Wembley staadionil käinud näitleja Luule Komissarov “Võime teha palju teste ja olla neis testides Euroopa parimad, aga loeb ainult see, kuidas meeskond platsil mängib.” Eesti koondise füüsilise ettevalmistuse treener Jimmy Högberg ei tähtsusta üht aspekti üle “Kahekümne aasta pärast näiteks ei tunnustata Eesti parima jalgpallurina mitte venelast Konstantini, vaid näiteks mõnd Ahmedi-nimelist.” Kirjanik P. I. Filimonov ootab pagulaste tulekut “Ma ei hakka salgama, et jalgpall on kõige populaarsem spordiala Eestis.” Võrkpalliliidu turundusjuht Toomas Vara “Liiga tase on ju väga kõva – enamasti on igas mängus vastasvõistkonnas mõni mees, kelle kohta ütlen endamisi: oot-oot, kas ta ei olegi enam Premier League'i mängija.” Henrik Ojamaa Inglise tugevuselt kolmandast liigast “Vaikselt, aga järjekindlalt on Hollandi aeg Eesti jalgpallis asendunud Rootsi ajaga. Lycka till, Magnus och Jimmy!” Rasmus Raidla Eesti Päevalehes

10

JALKA NOVEMBER 2015

Kuigi Florale kaotas Welco 2 : 0, siis tehti kõigile selgeks, kelle käes on Tartus võim.

Madalamate liigade leegitsev staar Septembrikuu lõpp. Teisipäev. Õhtu. Eestimaal ei tundu see just kõige atraktiivsem aeg jalgpallimatši või ükskõik millise väliürituse korraldamiseks. II liiga klubi Tartu JK Welcot see ei takistanud, Evald Tipneri karikamängus Tallinna FC Flora vastu meelitasid nad istmetele 747 silmapaari (Tartu vutiklubide selle hooaja tippmark!). See ei ole šokeeriv sürpriis. Welco on juba aastaid olnud madalamate liigade sõge teadlane, kes sealses süsteemis kehtivaid loodusseaduseid murda üritab. Klubi visiitkaardid on kuulumine poolehoidjatele ning hullumeelne fänkond, kes vist, pürotehnika pihus, ilmavalgust näinud. JK Welco tegevjuht ja esindusmeeskonna peatreener Siim Valtna selgitab, kuidas on see võimalik, et II liiga sats teeb teatud asju paremini kui kõrgliiga tiimid. “Kui Floraga mäng oli, siis minu selja taga olid vanemad inimesed, kes ütlesid, et pagan, miks ma mingite ürituste eest 20 eurot maksan, kui siin saab tasuta sellist asja,” muigab Premium liiga kogemusega vutimees. “Meie klubi on üles kasvanud sõpruskonnast ja olgem ausad, mängudel on alati lahe ka! Meil tulevad staadionile oma inimesed. Tulevad mängijad, kes viimati neli aastat tagasi mängisid, tulevad emad, isad, õed, vennad. Minu arvates vaatavad paljud klubid publikuotsingul väljapoole, tahetakse teisi inimesi, aga tegelikult on enda klubil meeletult liikmeid. Me tahtsime karikamängus näidata, et jalgpall pole ainult see, mis väljakul toimub, et jalgpall on suurem. Me teeme asja südamega ja paneme hullu!” Karikamatšist vast tähtsamgi on tänavune teine Welco sügisene tippsündmus. Nimelt lükati veerema noortetöö. Oli valida, kas minna samamoodi edasi või paisuda suuremaks. Kaalukauss langes teisele variandile. Oktoobri alguses tõdeb Valtna, et lapsi käib ja need polegi Welco liikmete võsukesed! Muuseas aitab klubi sotsiaalkonsultant, kes nõustab juhendajaid, et väikesed vutimehed end trennis mõnusalt tunneks. “Kui näen, et ma ei suuda probleemi lahendada ja last harjutustesse kaasata,” alustab Valtna, “siis ma kõigepealt vaatan, ega ma kehva trenni ei andnud (muigab – toim.). Aga kui laps järjepidevalt ei saa, ei taha, siis tuleb uurida, mis on põhjus. Ehk kui mina probleemist jagu ei saa, siis on veel inimene, kelle poole pöörduda.” Nagu ikka, tulevikuplaan peab olema priske. Welco pole läinud teist teed. Vaja on oma baasi ja vaja on oma akadeemiat, mis ideaalis võiks töötada samal põhimõttel nagu väljamaa samalaadsed asutused. Staadioniprojekt on neil muide paberil juba olemas. Viie aastaga Welco Premium liigasse ei pürgi, aga kümne aasta jooksul küll. Eks elame – Welco teeb samal ajal kõva tööd ning põletab rakette – ja näeme.

SIIM KERA


lood & tsitaadid Tubased jalkalahingud novembris

Foto: Lembit Peegel

November annab meile kolm jalgpallimeistrit: lisaks pärisvuti omale kroonitakse hingekuul ka võistkondlik mälumängumeister (19. november) ja individuaalne täringujalgpalli tšempion (3. novembril). Mälumängu meistrivõistlused algasid õieti siis, kui esimene meister 2009. aastal oli just selgunud. “Esimene mälumäng Eesti jalgpalli 100. aastapäeva teemadel oli läbi, kui jalgpalliliidu president Aivar Pohlak võttis sõna ja ütles, et tegu on meistrivõistlustega ja edaspidi saagu sellest traditsioon,” meenutab ettevõtmise algataja Siim Avi. “Mina nõustusin vaikimisi. Sellist plaani alguses kindlasti ei olnud. Käisin selle välja jalgpalliliidus töötavale Siim Juksile, kellele see idee meeldis, ja nii esimene mälumäng teoks saigi.” Pärast esimest korda pole ühelgi aastal olnud kindlat teemat või suunitlust. Siim Avi sõnul on tase läinud kõrgeks ja kindla suunitluse puhul osataks paremini aimata, mille kohta küsimused tulevad. Kuigi MM- ja EM-finaalturniiride aastatel on paratamatult rohkem küsimusi nende suurvõistlustega seotud. “Suunitlusega mälumängud on nagu kulturism – suurt musklit ei saada üleöö, seda tuleb pikema aja jooksul treenida,” seletab Siim Avi. “Pean silmas seda, et suunitlus on juba see, et tegemist on jalgpalliviktoriiniga, ja muskel on tugevam neil, kes on selle teemaga igapäevaselt rohkem kontaktis. Ehk siis osa võistkondi nagu ajakiri Jalka, Levadia või jalgpalliliidu juhatus on asja sees, aga paljud klassikalised mälumängurid mitte sedavõrd. Eelis on neil spetsialiseerunutel ehk siis: perearst ei saa eriarsti vastu.” Avi sõnul püüab ta alati haarata laiemat teemaderingi, ka kultuuri ning esitab alati vimkaga küsimusi. Ükskord küsis ta rombi valemit ja kui õigete vastuste aeg kätte jõudis, seletas mees lahkelt, et selle küsimusega pidas ta meeles Viggo Jensenit, kes harrastas keskväljal just rombikujulist mängijate asetust. Avi püüab küsimusi teha nõnda, et kõik saaks midagi: tugevatel oleks pinget ja viimased lahkuks positiivse emotsiooniga ning tahaks järgmisel aastal tagasi tulla. Kui viiene küsimuste plokk on sattunud liiga raske, reetvat seda Avi sõnul suurem kahin saalis. “Meistrivõistlustel on tekkinud ka omad vastasseisud,” jätkab Siim Avi. “Näiteks Flora Viies Sektor tahab tingimata võita politseinikke.” Siim Avi tunnistab, et ka küsimuste koostaja on võistleja: tema võistleb kõigi vastu ja hasarti tunneb temagi. Kas õnnestus teha mõni niinimetatud ideaalne küsimus, kus võistlejad tuletavad õige vastuse? Kas õnnestus mõnele korüfeele teha küsimus, mille vastust ta ei teadnud ja millest ta õppis midagi juurde? “Juba Hardi Tiidus ütles, et mälumängus pole kaotajaid,” sedastab Siim Avi, kellel tänavusel 7. meistrivõistlustel aitavad kolmandat aastat küsimusi teha teised asjast huvitatud. Kohe novembri alguses selgub aga kaheksas täringujalgpalli meister. Seni pole kellelgi õnnestunud võita üle ühe korra. Kolm võistlejat on aga osalenud kõigil seitsmel korral ning on rivis tänavugi. “Ma arvan, et see oli algaja õnn,” ütleb Katrin Maivel, kes sai parima tulemuse – pronksmedali – kohe esimesel aastal. “Aga nii täring kui pall on ümmargused ja rohkem pole õnnestunud.” “Me Katriniga oleme tavaliselt mängupäeval mängu välja võtnud ja natuke reegleid meelde tuletanud,” ütleb Raily Anter, kes samuti osalenud kõigil kordadel. Temal on medal puudu: “Tark ei torma. Aga ma pole lootust kaotanud. Küll see medal tuleb, kes teab, äkki juba seekord. Ja seda magusam ta on.” Täringujalgpallis on teiste osalejate seas tiitlikaitsja, LHV panga juhatuse liige Indrek Nuume, 2009. aasta meister, Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, Premium liiga mängijad Joel Lindpere, Tarmo Neemelo, Gert Kams, Rauno Sappinen, Rasmus Peetson, Erik Listmann ja Joseph Saliste ning Flora peatreener Norbert Hurt.

MÄRT MÄLUPULK Joel Lindpere osaleb ka seekord täringujalgpalli meistrivõistlustel.

nii nad

ütlesid “Sain Gruusias isikliku veendumuse, et UEFA Super Cupi mäng ei ole ainult tipptasemel spordivõistlus, vaid ka asukohariigile suurepärane maineprojekt.” Peaminister Taavi Rõivas “Viis mängu ja kaks punkti …” Sergei Terehhov põhjendab oma tagasiastumist Nõmme Kalju peatreeneri kohalt “Florale palju õnne võidu puhul, aga kuni esimese väravani pealtvaatajad nägid, et me kontrollime, ründame, loome võimalusi ... Aga need lihtsad väravad, mis meile lüüakse – seal ei ole enam vahet, kas lööb Pärnu, Paide, Flora või ükskõik kes.” Joel Lindpere “Tulin väljakult garderoobi ega osanud midagi öelda ega teha. Pole varem midagi sellist tundnud. Mul on esimene hooaeg meistriliigas, pole enne fännide ees mänginudki.” Joseph Saliste, värava ja söödu autor Flora 2 : 0 mängus Kalju üle “Jõudsin Lasnamäele kell 10 õhtul, ööpäev enne mängu. Magasin ühel parkimisplatsil, kust mind ära aeti. Seejärel jätkasin und ühe rõdu all. Ilus päikeseline hommik, aga tuuline.” Maailma jalgpallistaadioneid külastav sakslane Stephan Schlei saabumisest Infoneti– Sillamäe mängule “Poliitikasse minek poleks olnud reaalne – ma olen tõeotsija ja poliitika teatavasti tõde ei tunnista.” Aivar Pohlak 1990ndatest “Mida seal sättida – ta on ju vasakujalgne, miks palli paremale sättida? Fakt on, et löömata too värav jäi ja karistus oli karm.” Marko Kristal Tarmo Kingi käestantud võimalusest Kalju vastu “A. Le Coq Arena on üks selle spordiala ja kogu riigi visiitkaarte. Omas valdkonnas sama tähtis nagu kogu riigile näiteks Tallinna lennujaam või lauluväljak.” Mihkel Uiboleht “Küsisin, kas on võimalik nii, et mina saan ühe mängu ja Aksalu teise.” Sergei Pareiko arusaam algkoosseisu määramisest

2015 NOVEMBER JALKA

11


kera komm

VIIE MILJONI EURO MÕTTEUDEMEID MU AJUST ● Viis miljonit eurot on muidugi priske kogus raha. Õnneks on minu mõistusest ajapikku hakanud minema libisema komme arvutada kõik summad tagasi kroonidesse (teen seda siiski vahel ja see on jube!). Nii oleks see ports krõbisevat veelgi hirmuäratavam. Noh, vähemalt üksikisikule. Tulevase aasta riigieelarve on 8,9 miljardit eurot. Viis miljonit eurot on 0,056% kogu kompotist, enam ei tundugi nii hull. Muide, 182 endisele riigikogulasele on järgmise aasta riigieelarves ettenähtud pension 5 303 459 euro ulatuses. Lihtsalt väike võrdlusmoment ja faktitorge. ●

SIIM KERA

M

a ei tea, kas see on kõige õigem viis lähenemiseks, aga minu peas on rahvusstaadioni mahutavus olnud alati selges seoses riigis vohava jalgpallikultuuriga. Wembley ja Inglismaa. Maracana ja Brasiilia. Mäletan, kuidas isa rääkis mulle väikesena Maracanast, kuidas see võis kunagi mahutada sada ja veelgi rohkem, tuhat inimest. Ma kuulasin suu ammuli ja imestasin end segaseks. See vutioaas ei mahtunud mu tillukesesse pähe. A. Le Coq Arena tulevased 15 000 kohta on selle kõrval köömes, aga emotsionaalselt mõjub see võimsalt. Jalgpalli koht ühiskonnas on seal, kus ta olema peab, ja me tõuseme (vaikselt, kuid kindlalt) Nõukogude Liidu poolt kuningspordile antud maksahoobist. Ja kui me võibolla praegu, homme või viie aasta pärast regulaarselt staadionit välja ei müü, siis olgem ausad, see aeg saabub kord ning parem on olla valmis. Tulevikku vaatamine ei tohiks olla patt. 12

JALKA NOVEMBER 2015

Kogu diskussiooni ja möllu sees, et teised spordialad väärivad ka raha (millega iga vutisõber on otse loomulikult nõus), on vaikselt meelest läinud, et tõenäoliselt tuleb Euroopa kaks parimat vutiklubi Eesti riigi 100. sünnipäeval selgitama, kumb on ikkagi kõvem käpp. Superkarika teisejärguline staatus polegi oluline, tähtis on see, et maailma televaatajad on pildikummuti ees ja saavad teada, mis pagana koht see Eesti on. Rääkimata siis neist fännidest, kes võtavad juba mängupäeval ette reisi Maarjamaale ja loobivad raha igasse ilmakaarde nagu turistidel ikka kombeks. Võibolla kergitab oma Tallinnas Kitsekülas löödud väravaga fännide tagumikud istmetelt Messi või Ronaldo. Vabandust, aga see on hindamatu. Kui korvpalliliit küsiks sama suure summa, et tuua vabariigi sünnipäeval siia mõni NBA klubi, siis minu arust oleks see samuti uhke sündmus. Uhke hoolimata sellest, et see oleks suvaline sõprusmäng. Huvitav, et teised alaliidud ei tulnud säärase idee peale korraldada sel kuupäeval sportlik suursündmus. Tegelikult on tabatud

kaht naelapead korraga – tippmäng, mis on ühtlasi ka investeering tervesse põlvkonda. Kui staarid on oma etenduse A. Le Coq Arenal rahva ette rullinud, läheb kohalik vutielu edasi lõpuni ehitatud tribüünide ning uute abiruumidega. Ja kui Tallinn ei tohi kunagi valmis saada, siis jalgpalliväljak ometi võib. ● Järjekordne uitmõte. Näiteks ajaloolised isikud on ikka ja jälle rahvusstaadionite nimedes aukoha leidnud – indoneeslased on inspiratsiooni saanud riigi esimeselt presidendilt, albaanlased otsustasid pjedestaalile panna kohaliku kommunistliku partei looja, türklased võtsid eeskuju oma vabariigi isast Atatürkist. Kuigi A. Le Coq Arena nimi on saanud juba üdini suupäraseks ja on minu jaoks muutunud kuidagi täiesti eraldiseisvaks samanimelisest joogitootjast, oleks intrigeeriv, kui värske ilmega staadion saaks ka uue nime. Kahjuks või õnneks pole see kohe võimalik, sest praegune nimeleping kestab nii mõnegi aasta pärast staadioni lõpuni ehitamist, aga oma mõttest võin jutustada ikka. Mis oli minu esimene idee? Mina sukelduks ajaloo asemel hoopiski kirjandusse. Kalevipoja staadion! Võibolla on see liiga lihtne, võibolla veidi imal, tõenäoliselt peaks selle üle natukene pikemalt mõtisklema, aga ma isegi ei taha, sest ma ei saa üle tõigast, et see oleks tõenäoliselt maailma esimene jalgpalli rahvusstaadion (Kalevi keskstaadionil pole sellist au olnud! Segaduse vältimiseks oleks võibolla muidugi Sohni staadion parem …), mis on nimetatud eepose järgi. Tõenäoliselt esimene vuti rahvusstaadion, mis on nimetatud fiktiivse kirjandustegelase järgi. Jalgpalli ja kultuuri abielu selle parimas mõttes.


PUHTAST PIIMAST LAKTOOSIVABA GLUTEENIVABA

PRO

TE

JO IINI

OK

Aktiivse eluviisiga inimestel on soovituslik tarbida päevas kuni 2,5 g valke / 1 kg kehamassi kohta. Valgud aitavad ehitada ja taastada lihaskudesid pärast trenni ning säilitada lihasmassi kaalulangetuse ajal. Arctic Sport proteiinijook sisaldab 28 g valku ja on seega sobiv toidulisand trennieesmärkide kiiremaks saavutamiseks.

ARCTIC SPORT SOBIB IDEAALSELT ● lihasmassi kasvatamiseks ● keha taastamiseks pärast treeningut (1:1 valkude ja süsivesikute tasakaal) ● dieedi ajal lihasmassi säilitamiseks ● kvaliteetseks proteiinirikkaks, B- ja D-vitamiine sisaldavaks vahepalaks Arctic Sport Proteiinijook ei asenda tasakaalustatud toitumist.

.a www

.ee/ q o c le

pr

ijoo oteiin

gid

! S U U


1-teist mõtet Selle koha peal, kus pargivad autod, peaks olema A. Le Coq Arena abiruumid. Reklaamid paiknevad pinnal, mis peaks olema staadioni sisesein.

Foto: Lembit Peegel

TÄIESTI TASUTA SUPERKARIKAS M

eedias lahvatanud diskussiooni selle üle, kas A. Le Coq Arena peaks lõpuni ehitama või mitte, teeb kentsakaks tõsiasi, et ühe spordibaasi lõpuni ehitamise vastu on spordiajakirjanikud. See võiks vabalt ka nõnda olla, kui toodaks välja argumendid, mis tõepoolest näitaks, et targem oleks staadion ja jalgpall ühes sellega ühiskonna poolt ripakile jätta ning valitsuse lubatud viis miljonit eurot kuhugi mujale suunata. Aga argumente pole, küll aga inimeste eksitamist. Pole õige rääkida juurdeehitustest ja lisatribüünidest, kui tegemist on staadioni projektipõhise lõpuni ehitamisega ning midagi algsele projektile juurde ei lisata. Kui selline eksitamine juhtus kogemata, näitab see kurba asjaolu, et ajakirjanikud olid sedavõrd harjunud lõpuni ehitamata ning siit-sealt läbitilkuva staadioniga. Pole miskitpidi õiglane, kui meie alaliitudest peab ainult Eesti Jalgpalli Liit endale ise baase ehitama: praeguseks on jalgpall suutnud oma vahenditest panna A. Le Coq Arenasse 25 miljonit eurot.

14

JALKA NOVEMBER 2015

Teised spordialad saavad aga kasutada riigi ja omavalitsuste raha eest püstitatud spordirajatisi. Ebaõiglust suurendab fakt, et Eesti Olümpiakomitee andmetel sai aastatel 2002–2013 näiteks kergejõustik 8,8 ja korvpall üle viie miljoni euro rohkem raha kui jalgpall, kusjuures need summad ei sisalda riigi ega omavalitsuste taristutoetusi. 2010. aasta Eesti spordikongressi materjalide järgi on Eesti harrastatuim spordiala jalgpall rahastamise edetabelis 15. kohal! Spordiregistri andmetel on Eestis 18 435 registreeritud jalgpallurit, ülekaal harrastuselt võrreldes järgmise

ON KA MULTIFUNKTSIONAALSUS

Meditsiinikeskus oleks ka üks neid lisaväärtusi, mis annaks jalgpallistaadionile juurde multifunktsionaalsust, mida mõned hääled siit ja sealt nõuavad.

alaga on mäekõrgune: korvpallil on 8235 registreeritud harrastajat. Kuni 19aastaste poiste seas on registreeritud jalgpalliga tegelejaid rohkem kui korvpallil, võrkpallil, käsipallil, jäähokil, kergejõustikul ja suusatamisel kokku. Staadioni lõunafassaadi külge tulevad projektipõhiselt abiruumid. Need on olulised kasvõi sellepärast, et paraku ei suuda spordimeditsiinikeskus teenindada kõiki noorsportlasi, kellest üle poole on jalgpallurid. Meditsiiniline ülevaatus on kohustuslik, aga järjekorrad pikad. Probleemi lahendus oleks jalgpalli oma meditsiinikeskus A. Le Coq Arenal, kus Eesti jalgpallikoondise arsti Kaspar Rõivassepa sõnul saaks tegeleda isegi spordi teadusliku poolega ( Jalka 3/2014). Meditsiinikeskus oleks ka üks neid lisaväärtusi, mis annaks jalgpallistaadionile juurde multifunktsionaalsust, mida mõned hääled siit ja sealt nõuavad. Spordirajatise vastu sõdivatest ajakirjanikest on võluvalt vastuoluline Jaan Martinson, kes 25. septembri Eesti Päevalehes selgitab lugejatele Islandi jalgpalli edu tagamaid ja toob muu-


1-teist mõtet hulgas välja, et Islandil on 584 UEFA B-litsentsiga ja 184 A-litsentsiga treenerit, ning lisab, et Eestis on need arvud 171 ja 64. Martinson kiidab islandlasi, kes olevat püstitanud eesmärgi ja hakanud süsteemselt tööle. “Ehk oleks meie koondistel ja spordijuhtidel omasuguste edust üht-teist õppida,” kirjutab Martinson, kes ilmselgelt ei paista teadvat, millel põhineb Islandi jalgpalliedu. Selles väikeses saareriigis lõid omavalitsused jalgpalliliiduga tosin aastat tagasi kampa ning ehitasid üle riigi 15 täismõõtmetega jalgpalli sisehalli. Ma rõhutan: need sisehallid ehitasid omavalitsused. Meie jalgpalliliit on aastaid püüdnud erineva eduga kaasata omavalitsusi jalgpallitaristu väljaehitamiseks ja suuremates omavalitsustes ehk linnades on olukord just selline, mida sümboliseerib A. Le Coq Arena saatus: ehitis on ikka pooleli. Lisagem kujundlikult: osaliselt Jaan Martinsoni abiga. Sest kaks päeva enne oma artiklit Islandi jalgpallist arvas Martinson, et mõistlikum oleks uputada valitsuse staadioni tarbeks planeeritud viis miljonit eurot

hoopis maanteesõidu MMi korraldamiseks või ehitada ujula (Eesti Päevaleht, 23. september). Rattasõidu puhul lähtus ta eeldusest, et see reklaamiks Eestit paremini kui Euroopa superkarika mäng, mis on üks põhjusi, miks valitsus otsustas aidata A. Le Coq Arenat lõpuni ehitada. Seose tõmbamine Euroopa jalgpalli superkarika mängu ja valitsuse eraldatava viie miljoni euro vahele on vildakas. See raha ei lähe UEFA-le ega võistlevatele meeskondadele, vaid staadioni lõpuni ehitamiseks – see raha jääb staadioni kujul meile. Kui staadion on valmis, mis on tema normaalne seisund, ja selle seisundi saavutamine on lausa riigi aukohus, toimub suur jalgpallimäng Eesti vabariigi 100. sünnipäeva auks täiesti tasuta! Kuna palju vastuolijate esitatud hämast on ümber lükatud, on nad suunanud oma kriitika teraviku asjaolule, et projektipõhisele 15 000 istekohale pole publikut. Esiteks jätab arvestamata asjaolu, et niimoodi kannatab arhitekt Haldo Oravase visuaalne lahendus, sest tribüünide katused on ehitatud arvestusega, et nende alla ehitatakse veel pealt-

vaatajakohti. Teiseks jätab arvestamata ka spordiala arengu: igal aastal lisandub uusi harrastajaid ja see vahe teiste spordialadega aina kasvab. Kolmandaks tagab just 15 000 istekoha väljaehitamine toetuse valitsuselt, kellele on tähtis saada superkarika mäng Tallinnale. Võibolla on tõesti vaja ka ujulat, aga ehitagem ikka üks objekt lõpuni. Seda enam, et nüüdisaegse riigi üks sümboleist on pigem jalgpalli esindusstaadion, mille rääbakas olukord hakkab ka välismaalastele paremini silma, kui ujula. Jalgpalliinimesed pole ka vehklejate nüüdisaegse treeningubaasi vastu. Aga kui oled 14 aastat oodanud (just nii kaua on A. Le Coq Arena toiminud), on vist põhjust imestada, kui valitsus lubab lõpuks abi ja see tekitab nii valju vastuseisu inimestelt, kes väidavad end armastavat Eesti sporti. INDREK SCHWEDE JALKA peatoimetaja

Emotsionaalse Sergei Pareiko lahkumine Sergei Pareiko on sümpaatne inimene: siiras, enda ja oma meeskonna eest väljas ja astub julgelt vastu vutimaailma vägevatele. Mäletate: juulikuu Jalkas tunnistas Pareiko, et tahtis 2013. aastal pärast meie poolt vaadates ülekohtuse penalti ja 2 : 2 viigiga lõppenud mängu Hollandi vastu kallale minna endisele Eesti koondise peatreenerile Jelle Goesile, kes tuli pärast mängu Eesti meeskonna riietusruumi. Küllap oli palju neid, kes seda lugedes mõtlesid, et õige värk: ära tule pärast mängu naerunäoga mesijuttu ajama, kui kohtunik jätab andFoto: Lembit Peegel

Nadile lõpule vaatamata: aitäh sulle, Sergei!

mata punase kaardi jalad ees Pareikole sissesõitmise eest ning määrab penalti, mille eel nii Robin van Persie kui Raio Piiroja hoidsid vastastikku kätt teineteise õlal! Võibolla on avalikkusele midagi teadmata, aga selle põhjal, mis teada, on tema koondisest väljajätmist peegeldav emotsioon midagi muud. Pareiko heitis peatreener Magnus Pehrssonile ette, et temaga seitse kuud lihtsalt mängiti ega öeldud piisava ajavaruga ette, et teda ei lähe sügisel enam vaja. Kui ivakese mõelda, siis kuidas peaks (väikese riigi väikese valikuga) treener teadma, milline on seis mängijatega poole aasta pärast. Miks peaks treener enda valikuid vähendama ja osale mängijaist ütlema, et ta nendega ei arvesta? Aga kui Aksalu saab vigastada, Londak pole teeninud mänguaega ja Meerits on selges alavormis? Päris selge, et ükski täie mõistusega treener nii ei käitu. Kui ta nõnda ka teinuks, oleks Pareiko küllap esimene, kes saanuks rootslasele nina peale visata: oleks ta siis vähemalt oodanud sügiseni – võibolla olnuks just mina väravavahtidest parimas vormis ja teinuksin nullimängud Wembleyl ja Tallinnas Šveitsi vastu! Ja tal olnukski õigus. Hoopis üllatav oli aga asjaolu, et Pareiko pakkus Pehrssonile septembrikuisteks valikmängudeks diili: ühe mängu saab tema ja teise Aksalu. Tohoh! See on nüüd küll midagi uut. Kujutage ette, kuidas pärast mõnd ebaõnnestunud esitust tehakse kriitikat treeneri valitud koosseisu pihta, aga juhendaja ise käib lahke näoga välja vabanduse: aga mul olid juba kuu aega tagasi mängijatega kokkulepped tehtud, kes mängivad ja kes mitte! Pareiko oli oma hiilgeaastatel suurepärane väravavaht ja osaline mitmes Eesti koondise heas esituses. Selle kõige eest mehele suur aitäh!

2015 NOVEMBER JALKA

15


suurprojekt

Kooliprojekt viib pallid jalgade juurde Aastaga jõuab teha palju. Ilmselt võiks selle ajaga kirjutada näiteks kokaraamatu. Või teha hoopis projekti “Jalgpall kooli!” treenerite eeskujul Eestile mitu ringi peale. Nad jõudsid muide igasse ilmakaarde ning rõõmustasid ka kõige väiksemate koolide õpilasi. Kuidas kulges kooliprojekti esimene aasta? Mida teha paremini? SIIM KERA

7

617 oleks viisakas elanike arv ühele Eesti väikelinnale. Veidi tillukesem kui Paide. Suurem kui Türi, Elva või Jõgeva. Just nii palju lapsi sai esimesel aastal osa Eesti Jalgpalli Liidu, Nike ja Coca-Cola HBC Eesti ASi projektist “Jalgpall kooli!”. Septembris sai avapaugu teine hooaeg. Kas tuhanded koolilapsed üle Eestimaa on spordipisikuga kokku piserdatud? Vinni-Pajusti gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Tiit Transtok on ettevõtmisega väga rahul. “Jalgpall on üks populaarsemaid alasid, võibolla kõige populaarsem,” mõtiskleb haridustöötaja. “Nüüd on jalka korvpallist ees, aga veel kümme aastat tagasi oli teistmoodi. Harjumused on muidugi muutunud, enne oldi õues ja hüpati keksi, nüüd suheldakse kahes

erinevas toas arvutiga. Hoovisport hakkab vaikselt kaduma, aga siin peabki suunama ja leidma huvitavaid asju nagu ka see projekt. Mina olen seda öelnud, et kui vanasti lapsevanem last karistas, pidi laps kodus istuma. Praegu on vastupidi, karistuseks aetakse õue.” Siit koorubki välja ettevõtmise suurem iva. See on muidugi suurepärane, et järjest rohkemad lapsed jalgpalliga tutvust sobitavad, aga Eesti Jalgpalli Liidu eesmärk on parandada noorte sportimisharjumusi vuti kaudu, panna nad liikuma ning enda tervise eest hoolt kandma. Kooliprojekti üks eestvedajatest ja jalgpalliliidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas selgitab, et liidu plaanidesse suhtutakse aeg-ajalt väikese skepsisega. Eriti tunnetatakse aladevahelist konkurentsi suuremates

Probleeme pole, EJLi rahvajalgpalli osakonna juht Teet Allas paneb vajaduse korral palli hõljuma. Vinni-Pajusti noored on vaatama naelutatud. Foto: Kertu Tutk

linnades, väiksemates asulates pole probleemi, seal on tihti huvialaringid, kus harrastataksegi erinevaid spordialasid - ükspäev taotakse jalgpalli, teine päev sopsutatakse korvpalliga. “Mõned üksikud kooliõpetajad on meile kirjutanud, et miks te seda teete, võtate kõik lapsed ära, aga see on selline üksikute inimeste arvamus,” jutustab kunagine tippsportlane. “Kui laps teeb valiku teise spordiala kasuks, siis meile pole see häda ja viletsus. Me tahame õpetajaid harida, et nad oskaks tundides ka jalgpalli kvaliteetselt õpetada. Meie eesmärk pole, et kõik Eesti lapsed jalkat mängiksid.”

Ilma pallita on niru

Tallinna kunstikooli õpilased tänavad kummardusega pallijumalat. 

16

JALKA NOVEMBER 2015

Foto: Kertu Tutk

Septembri lõpus oli projekti registreerunud 258 õppeasutust! Järjekord on nagu iidsel ajal leivasabas. Koole plaanitakse väisata 2020. aastani, kuid kõiki tarkusemaju külastatakse selle aja jooksul vähemalt kaks korda. Allasele teeb head meelt, et mihklikuu alguses tuli uusi liitujaid juurde lausa igapäevaselt. Praeguseks on liikvele läinud kiidusõnad, enam pole tarvis saata ringkirju ning utsitada koole liituma. Nad leiavad tee ise üles, sest jalgpalliliit on naaberkoole juba rõõmustanud. Pealegi ei ütle keegi ära kümnest Nike pallist,


suurprojekt KOOLIPROJEKTI ESIMENE AASTA TOETAJATE SILMADE LÄBI

samast arvust vestidest, 20 tähisest ning ühest harjutusteraamatust “Jalgpall õpetab!”, mis kõigile projektis osalevatele haridustemplitele kingitakse. Kõige rohkem ongi koolid puudust tundnud just nahkkeradest. Tartu ülikooli matemaatika-informaatika teaduskonna lõpetanud Joosep Norma läks tänavusest sügisest programmiga “Noored kooli” Võrumaale Meremäele matemaatikat õpetama. Peale selle hakkas ta 4.–9. klassi lastele vutitrenne andma. Seni on harjutuskordadel osalenud 13–14 last, mis on umbes pool kogu selle kooliastme õpilastest. “Suur tänu pallide eest, nüüd saab normaalselt trenne anda, muidu oli mul endal pall ja koolil üks pall,” on Harjumaalt pärit noormees õnnelik ja muigab. “Ilma pallita on niru mängida, jalgpall ilma pallita on ainult jalg!

TEET ALLAS:

Mõned üksikud kooliõpetajad on meile kirjutanud, et miks te seda teete, võtate kõik lapsed ära. Kui laps teeb valiku teise spordiala kasuks, siis meile pole see häda ja viletsus.

Jalgpalliliidu külastus tekitas kõvasti elevust, tunnis pärast keegi jalgpallides arvutama ei hakanud, aga jalgpalliplatsi mõõtmeid saame küll edaspidi arvutada ning Pythagorase teoreemi abil ka väljaku diagonaali. Lapsed tahavad ka juba saalijalkat mängida.”

Uued Vassiljevid Pole miskit kosta. Seis on hea, asjad toimivad ja tagasiside on väga positiivne. Kõige sellega on nõus ka Allas. See aga ei tähenda, et võiks loorberitele lesima heita. “Latt on meil kõrge ja peabki olema, me ei saa lubada ülejala tegemist,” ütleb koondises 73 kohtumist pidanud Teet Allas. “See on ühele koolile üks kuu lahedamaid üritusi, kui me teeme ülejala, siis ei kutsuta sinna kooli võibolla enam ühtegi jalkainimest.” Ja “jalkainimene” ei tähenda siinkohal vaid jalgpalliliidu tegelinskit. Projekti abil saavad end koolidele tutvustada ka ümbruskonna vutientusiastid, nimelt kutsub jalgpalliliit iga külastusega kaasa kohaliku klubi treeneri(d). Kooliprojekti juht Rauno Tutk tõstab esile kooli- ja klubivahelise suhtluse olulisuse. “Koolikülastusega saab klubi end kohalikus kogukonnas nähtavaks teha,”

Coca-Cola HBC Eesti ASi avalike suhete juht Nele Normak: “CocaCola toetab jalgpalli nii maailma kui ka Euroopa tasandil, kuid rahvatervise seisukohast on oluline toetus just kohalikul tasandil, mille kaudu on võimalik kohalikku kogukonda ja eelkõige noori julgustada senisest rohkem liikuma. Erinevad uuringud näitavad, et inimeste energiatarbimine ei ole aastatega oluliselt kasvanud, kuid rasvumise ja ülekaalu peamiseks põhjuseks on see, et me lihtsalt ei liigu piisavalt. Teisisõnu me peaks vähem istuma ja leidma rohkem võimalusi liikuda. Jalgpall on populaarne ja kõigile taskukohane spordiala, millega on lihtne alustada. Coca-Cola HBC Eesti AS koostöös Eesti Jalgpalli Liidu ja Nikega algatasid noorte liikumisharjumuse edendamise projekti “Jalgpall kooli!” 2014. aasta sügisel. Meil on heameel tõdeda, et koolid, õpetajad ja õpilased on selle projekti väga hästi vastu võtnud. Seda näitavad ka esimese aasta tulemused: projektis osales 98 kooli, 165 õpetajat osales näidistunni koolitusel ja 7617 õpilast nautis rõõmsalt liikumist.” Jalajälg Nike Team Sales ASi Baltikumi regiooni müügijuht Raivo Nõmmik: “Eesti Jalgpalli Liit on teinud tänuväärset tööd ning projekti avalöök on olnud väga õnnestunud. Jälgime ja käime ka uuel aastal ise koolikülastustel kaasas, et kogu projekti ulatust ja mõju paremini mõista. Kõige suurem motiiv sellele projektile õlga alla panna on ikka sportimishuvi kasvatamine laste seas. Arvestades tänapäevaste laste eelistusi ja muid ahvatlusi, et ennast võimalikult vähe liigutatakse, on igasugune spordihuvi tekitamine ja seda veel nii atraktiivses vormis, nagu EJL seda teeb, igati tänuväärne tegevus ja väärib toetust. Seda enam, et oleme EJLi partnerid olnud juba 15 aastat.”

selgitab Pärnu Linnameeskonnas mängiv jalgpallur. “On klubisid, kes seda juba teinud on, ja nii kasvavadki uued Vassiljevid.” Tabasalu JK treener Kent Männik käis lapsi juhendamas Harkujärve põhikoolis ning tõdeb, et edaspidi on õppeasutusega märksa kergem suhelda. Kontakt on hea ning mõistmist rohkem. 2015 NOVEMBER JALKA

17


suurprojekt “Meile on nii palju uusi noori tulnud, ka tüdrukute trenni, kindlasti tuli keegi neist tänu koolikülastusele,” arutleb ta projekti otsese kasu üle.

Foto: Kertu Tutk

Pole professoreid Kuidas aga kooliprojekti veel paremaks muuta? Juba ammu on plaanis olnud kodulehe atraktiivsemaks meisterdamine. On tarvis miskit, mis ka koolilapsed sinna naelutaks. Allas tõdeb, et mõttes on teha videoid jalgpallitrikkidest ning raamatu “Jalgpall õpetab!” harjutustest. Idee on see, et laps saaks oma nutiseadme õue kaasa võtta ja seal koos sõpradega ülesandeid järele teha. Mudimist vajab ka koolilastele suunatud osalusfestival “Värav!” ning uuendused ootavad õpetajate vutikoolitust, mis pole seni käivitunud nii, nagu sooviti. Tutk leiab aga, et kooliprojekt on tugev ja suuri puudujääke pole. Mõttekohti tekib aga küll. “Mind huvitab, kas külastus, mis me teeme, on koolile piisav, kas see lööb nad jalkalainele,” arutleb keskkaitsja. “Kas neil käib see klõps ära, kas nad kasvõi korra kuus teevad jalkaalase kehalise kasvatuse tunni? Korduskülastuse eesmärk ongi, et näha, kas asjaga on tegeletud. Teine pool on see, et hästi paljud klubid on suuremate linnade ümber. Kui koht on tõmbekeskusest kaugel ja kohalikku entusiasti ei ole, siis ei saagi treeninguid teha.”

Vinni-Pajusti tüdrukud on jalgpallist võlutud. Foto: Kertu Tutk

Kooliprojekti juht Rauno Tutk (sinises) näitab lastele nippe sedakorda Vasta koolis Lääne-Virumaal. Foto: Kertu Tutk

Saaremaal Kihelkonna koolis läks nii nagu ikka, poisid ja tüdrukud mängisid koos jalgpalli ja keegi ei teinud teist nägugi.

MIKS MITTE VANEMAD? Kuigi projekti “Jalgpall kooli!” treenerid on pidevas rakkes ning nad juhendavad ja lõbustavad lapsi peaaegu igapäevaselt, on siiski palju neid õpilasi, kelleni projekt ei jõua. Nimelt on ettevõtmise sihtrühm 1.–5. klassi koolijütsid. Vanemate noorteni väärt sündmus tavaliselt ei jõua. Projekti algataja Teet Allas selgitab, miks nii. “Kui on väiksem kool ja õpetajad ütlevad, et teeme vanematele ka, siis üldjuhul tuleme vastu,” alustab endine koondislane. “Suuremates koolides on ajamure, ajaliselt ja füüsiliselt ei ole lihtsalt võimalik kõike katta. Üldiselt on asi nii, et mida vanemaks noored saavad, seda rohkem on selles vanuses neid, keda sport lihtsalt ei huvita. Nad on juba mitteaktiivsed või siis väga ühe spordiala peal. Väiksematel on emotsiooni rohkem, nad tulevad ja on 100% kohal, vanemate puhul tunned, et see ei ole enam see. Kui mõelda edasi, kuidas saab projekti täiustada, siis vanemate õpilastega saaks teha jalgpallitemaatilisi kohtumisi, et näiteks kohtunik, treener või jalgpallur räägib oma tööst.”

18

JALKA NOVEMBER 2015

Kiirelt jõudis arutlus Eesti vuti üldisemate probleemide juurde. Ka Allasele teeb muret infrastruktuur. “Me oleme kõik kindlad, et jalgpall võidab aina lapsi juurde,” on endine jalgpallur veendunud. “Huvi on tohutu, aga kuidas infrastruktuur järele jõuab? Kas omavalitsused tahavad jalgpalli toetada, mis on nende võimalused? Võib ju buum olla ja kõik teevad, aga kui saad kell 23 saaliaja, siis motivatsioon langeb. Kui pole väljakut ja pead loigus jalgpalli mängima, siis see pole mõnus, seda teevad ainult fanatid. Väiksemaid jalgpallihalle peaks olema igas maakonnas. Uue hüppe jaoks peavad tingimused paremad olema. Teine asi on see, et kui uued kehalise kasvatuse õpetajad ülikoolidest lahkuvad, siis võiks neil jalgpallist olla paremad teadmised. Kui me oleme Eestis spordiala number üks, siis ma arvan, et peaksime olema ülikooli õppeprogrammis nii, et EJLi inimene koolitaks õpetajaid. Meil pole jalgpalliprofessoreid, akadeemiline pool peab ka välja kasvama.” Tutk leiab aga lõpetuseks, et nad teevad projektiga õiget asja. “Ikka väga õiget asja,” täpsustab mees. “See teeb sporti ja liikumist nähtavamaks. Eks teistele alaliitudele on ta üsna ebamugav asi, aga nad teavad, et kokkuvõttes on see kõigile kasulik.”

KOOLIPROJEKT NUMBRITES Projekti esimesel kooliaastal osales 98 kooli 7617 õpilast 3992 poissi 3532 tüdrukut Iga kool saab kingituseks kümme Nike palli, kümme vesti, 20 tähist ja raamatu “Jalgpall õpetab!”, mis sisaldab üle 200 harjutuse ning mängu. Projekti tiimi kuulub 11 inimest: Rauno Tutk, Teet Allas, Martti Pukk, Aleksandra Ševoldajeva, Sander Lember, Eneli Vals, Ats Kutter, Tarmo Rüütli, Kertu Tutk, Sirje Roops, Timo Teniste.


Noortehind paneb reisima Noortehind kehtib kõigile vanuses 12-25 (k.a).

Praktiline

Noortehind sisaldab ühte ühikut äraantavat pagasit. Ära jäävad kulutused pagasitasudele.

Kättesaadav

Kui lennukis on vabu kohti, siis saab neid ka noortehinnaga osta. Pileteid võid osta kas või päev enne väljalendu – nii ei piira miski Sinu spontaansust.

Soodne

Soodsa noortehinnaga piletid on müügis ka siis, kui tavahinnad on juba tõusnud.

Lihtne

Noortehinnaga pileteid pakutakse kõikidele Estonian Airi lendudele.

www.estonianair.ee


mängija luubi all

Ats Purje Nõmme Kalju FC ründemängija Ats Purje on end tänavu teravalt näidanud nii Premium liigas kui koondisesärgis. Vajadusel lööb, vajadusel söödab. Mehe võtavad teravamalt luubi alla Eesti koondise abitreener Janno Kivisild ning Purje esimene juhendaja Aivar Tiidus. Mis on hea? Mis on halb? Väljakunägemine Janno Kivisild: Ründajale vajalik väljakunägemine on tal väga korralik. Tihti peab ta hakkama saama väikesel väljakualal ja vastase surve all. Ta oskab kiiresti otsuseid vastu võtta ja tihti leiab tänu oma heale platsinägemisele loogilised sammud. Aivar Tiidus: Eks on aastatega paremaks läinud, praegu on selline kogenud mängija, söödab juba hea meelega.

Jõud Janno Kivisild: Minu jaoks on ta alati olnud väga sitke mängija. Viimasel ajal on ründajana mänginud ja see eeldab temalt väga head pressingu all toimetulekut. Näitab südikat mängu ja saab survega hakkama. Aivar Tiidus: Tal on sellist ründajalikku jõudu, katab palli ja julgelt läheb ka üksikvõitlusesse.

Tehnika Janno Kivisild: Võimekus surve all mängida näitab, et tal on oma positsiooni jaoks vajalik tehnika olemas. Pluss on tema realistlikkus, väga hästi hoomab oma tugevused ära. Viimasel ajal on välja tulnud ka tema võimekus mängida seljaga värava poole. Aivar Tiidus: Universaalne mängija, hea tehnikaga ja kasulik. Alati olnud sellise positsiooni peal, kus on saanud palli vedada ning olla kiire ja aktiivne.

Kiirus Janno Kivisild: On väga korralik, just palli vedamise kiirus. Seetõttu on teda palju ka erinevatel positsioonidel kasutatud. Suudab korduvalt sooritada kiireid spurte. Aivar Tiidus: Positsioon on selline, et peab olema terav ja kiire. Plahvatuslik kiirus on väga hea, kiiruse taha midagi ei jää.

20

JALKA NOVEMBER 2015

Foto: Lembit Peegel

Õhuvõitlus Janno Kivisild: Oma kasvu kohta saab õhuvõitlusega väga hästi hakkama. Pean just silmas, et kui on pikad pallid tema peale ja ta peab hoidma vastast selja taga ning palli kontrollima, siis on tal väga arvestatav kvaliteet. Ääretult oluline, et meil on selline ründaja, kes rasked pallid endale saab. Ta on nagu mitmekülgsem target man. Aivar Tiidus: Käisin mitu korda Soomes tema mänge vaatamas ja tuleb silme ette, et sealgi lõi ta mitu ilusat väravat. Iga mängija võitleb õhupallide ees, aga ründaja peab ka skoorima ja see nõuab kvaliteeti. Oma kasvu kohta väga hea.

Vastupidavus Janno Kivisild: Atsil sõltub väga palju sellest, kuidas on tervis, kas on vigastused seganud ja kui regulaarselt on treenida saanud. Kui ta on regulaarselt mänguaega saanud, siis on vastupidavus korralik. Aivar Tiidus: Väga hea vastupidavusega. Ma arvan, et praegu on ta väga tugev. Kõik oleneb, aga arvan, et võib ka 180 minutit mängida ja ei juhtu midagi.

Sisu Janno Kivisild: Aastast aastasse on Ats aina küpsemaks läinud. Praegu räägime mängijast, kes on oma sarved maha jooksnud ja teab väga hästi, millised on tema tugevused ja kuidas neid võistkonna ja enda huvides ära kasutada. Aivar Tiidus: Sisu on tal alati olnud. Ta on aastaid A-koondises olnud, palju profileiba teeninud. Kui otsida nõrkusi, siis heas mõttes on selleks tema iseloomujooned. Ta on väga hea meeskonnakaaslane, aga vahel oleks vaja kaasmängijatesse nõudlikumat suhtumist. Ta on hästi tore inimene, sõbralik ja rahulik, sellist itaalialikku-hispaanialikku temperamenti oleks võibolla rohkem vaja.

Janno Kivisild: “Tema kiiruse ja liikuvuse kombinatsioon on see, mis muudab ta koondisele väga huvitavaks ja vajalikuks ründajaks.”

Liikuvus

cv

Sündinud: 03.08.1985 Klubi: Nõmme Kalju FC Endised klubid: TJK, SC Real, JK Maardu, M.C. Tallinn, Tallinna Levadia, Turu Inter, AE Paphos, Achna Ethnikos, Kuopio PS Treenerid: Aivar Tiidus, Sergei Ratnikov, Valeri Bondarenko, Tarmo Rüütli, Jelle Goes, Magnus Pehrsson, Job Dragtsma, Saša Jovanovic, Georgios Polyviou, Svetozar Šapuric, Cedomir Janevski, Esa Pekonen, Marko Rajamäki Koondis: 54/7

Janno Kivisild: Jälle ainult positiivset öelda. On väga liikuv ja otsib pidevalt vaba ruumi, kus teravusi luua. Väga liikuv võib tähendada ka, et tormab hirmsalt väljakul ringi, aga mitte tema puhul, ta on mõtlev mängija ja teab, kus olla, et oma meeskonnale kasuks olla. Aivar Tiidus: Kui tahad meeskonna jaoks kasulik olla, pead liikuv olema. Ka Eesti koondise mängudes on näha, et teeb kaitsesse tööd tagasi, tööraadius on väga suur.

Löök & sööt Janno Kivisild: Atsi puhul on väga sümpaatne see, et tal on asjad tasakaalus. Tal on lööki ning hea nina, et ära tunda õige hetk, millal lüüa, millal sööta sõbrale. Tema kvaliteet on läinud aastast aastasse paremaks ja tema roll koondises on muutunud, näeme teda kui üht esiründajat. Aivar Tiidus: Kui Kalju eest mängima hakkas, siis näitas, et palju väravaid tuleb tänu tema söötudele. Olles väga heal positsioonil, suudab mängida kaaslasele, kes on veel paremal positsioonil. Ei ole kade mees, annab ka partnerile söötu.


persoon

Taavi Lauritsal on tahtmist juurde tekkinud – äkki kutsub mõni suurem klubi enda juurde profiks?

22

JALKA NOVEMBER 2015

Foto: Lembit Peegel


persoon

Supervahetusmees Taavi Laurits: nooruses tegelesin lollustega Üksteist. Vuti püha number. Üksteist. Septembri lõpuks oli Premium liigas säärase arvu väravaid löönud Rauno Sappinen, Hidetoshi Wakui, Vjatšeslav Zahovaiko ja hooaja üks komeetidest, Pärnu Linnameeskonna ründaja Taavi Laurits. Kes ta on? SIIM KERA

K

ell on hiline. Saan Taavi Lauritsaga kokku tema Majaka tänava üürikorteris. Hea asukoht, kust saab mängleva kergusega tuttuue trammi peale hüpata ja linna liigelda. Laurits naasis just Lasnamäe sügavustest – Pärnu Linnameeskond alistas karikamängus Infoneti duubli 3 : 0. Ühe penalti lõi mees mööda, teise põrutas sisse. Väravad pole talle võõrad. Tänavu on ta neid kõrgliigas löönud 11 (30.09 seisuga). Kusjuures Transfermarkti andmetel iga 84 minuti tagant! Ajuvaba. Vahepeal Norras ehitajana töötanud mehe karjäärile andis uue tõuke sõjavägi, kust ta tänavu mais taas tavaellu sukeldus. “Kui sinna läksin, siis olin täiesti vormist väljas,” meenutab ta muie näol vahipataljoni aega. “Minnes kaalusin 98 kilo, tulles 84. Sain kõvasti trenni teha ja joosta. Ega ma ei kartnud sinna minna, aga esimesed päevad olid väga harjumatud. Hommikul keegi karjub su üles ja käsib kompanii peale rivvi minna, endal pole aimugi, mis kompanii on. Jooksed pea laiali otsas ringi ja saad sõimata, et rivis ei ole. Nädal läks aega ja harjusin ära.” 25aastase mehe vutitee pole seni olnud selline, nagu loodetud. 2012. aasta algusest kehtima hakanud leping Tallinna Levadiaga katkestati pool aastat hiljem, sest pärast vigastust ei suutnud ta end duubelmeeskonnast kõrgemale mängida, oma sõnutsi läks tuhin üle. Enne ja pärast seda on ta teiste tiimide seas jõudnud esindada ka näiteks HÜJK Emmastet, Paide Linnameeskonda ja FC Viljandit. Tänavu nii Infonetile kui Florale kolli

äsanud Lauritsaga tuleb vestluse jooksul mitu korda jutuks tema suhtumine. Ta on enda peale pahane, et varem pole ta vutti piisavalt tõsiselt võtnud. Noorena pallis ta Zaur Tšilingarašvili käe all muide ka koos Henrik Ojamaa ja Henri Anieriga. Mõlemaga FC Flora noortevõistkonnas, teisega lisaks ka Valga Warrioris. “Eks me olime kolmekesi andekad ja talendikad ja Zauri käe all arenesime tehniliselt väga palju edasi,” tõdeb Pärnus sündinud jalgpallur. “Praegu on nad minust kaugemale arenenud, noorena tegelesin igasuguste lollustega, jalgpall ei olnud mulle võibolla kõige tähtsam. Eks ma arvan, et ma ei pingutanud nii palju, kui vaja. Treeningutel ei suutnud ma endast 100% anda, kuigi mängudel tegin seda alati. Võimalusi oli (et asjad oleks teisiti läinud – toim.). Zaur ütles Valgas mulle, Anierile ja Janar Toometile, et meie läheme järgmisest hooajast (2008. aastast – toim.) Florasse mängima, aga nädal hiljem sain ühe jamaga hakkama ja enne hooaja lõppu visati mind meeskonnast välja (uue hooaja algul võeti ta Warriorisse tagasi, kuid poole ettevalmistuse pealt liitus siiski Flora duubliga, kus pidas vigastuse tõttu vaid neli kohtumist – toim.).” Praegugi mõtiskleb ta, et tema hea hoog on tingitud võibolla sellest, et ta ei tee piisavalt trenni, nii ei teki tal vuti üleküllastust. Pärast edukat algust lõi laineid tema väide, et hooaja eel jõudis ta teha kõigest kümme trenni. Praegu tunnistab ta, et viimase paari kuu jooksul on harjutuskordi olnud 2–3. Igapäevaselt ruloosid ja akna-

katteid paigaldav mees seletab, et põhjus on proosaline, töö neelab suure osa ajast. Olukorda ei tee kergemaks seegi, et võistkond treenib Pärnus, Laurits aga pesitseb pealinnas. Artikli kirjutamise ajal oli ta 24 Premium liiga kohtumisest 90 minutit kirja saanud vaid kolmel korral. Süü langeb just treenimatusele. Enamiku hooajast on ta olnud supervahetusmees, kelle ülesandeks on põlevasse majja tormata, kastaneid otsida ning nad turvaliselt tulest välja noppida. Seda hämmastavam on tõik, et tegemist on oma meeskonna suurima väravakütiga. Laurits tõdeb aga, et võrreldes noorusajaga on tema suhtumine uus. “Võibolla on lihtsalt minus endas midagi muutunud, tahtmist on juurde tulnud,” räägib Laurits, kes kolis kolmeaastasena Pärnust Märjamaale ning alustas ema vastuseisust hoolimata 1. klassis Mati Püü juures vutitreeningutega: “Eks nii hea hooaeg ole üllatus ka, kuigi enne algust sai sõbraga räägitud ja ta ütles, et kui üle kümne ei löö, siis olen mõttetu mees!” Uue hooaja suhtes on mees krüptiline: “Vaikselt on teiste klubide huvist kuulda olnud, eks aasta lõpus saab teada.” Ta lubab, et uut võimalust profitasemel ta enam raisku ei laseks. Aga kui uued tuuled puhuma ei hakka, mängib ta Pärnu eest edasi. Seal on ta sündinud ja seal elavad tema sugulased. “Vanaemal ja vanaisal on hea meel, kui lapselaps kodulinna esindab, vanaisa käib mul kõiki kodumänge vaatamas,” lõpetab Laurits silmanähtavalt uhkel toonil. 2015 NOVEMBER JALKA

23


premium liiga

Hurt ja Kristal – Premium liiga oma yin ja yang Kas tuleb meelde, kes veetsid 2010. aastal aega Tartu Tammeka treeneripingil? Peatreener Marko Kristal, abitreener Norbert Hurt. Praegu veidi raske uskuda. Nüüd tüürivad nad igipõliseid rivaale Florat ja Levadiat ning harrastavad sootuks erinevat mängu. SIIM KERA

“S

arnasusi neil peale selle, et mõlemad on jalgpallitreenerid, ei ole,” muigab Taavi Rähn, kui olen palunud tal võrrelda Tallinna FC Flora lootsi Norbert Hurti ning Tallinna FC Levadia juhendajat Marko Kristalit. Lühikese aja jooksul mõlemas klubis mänginud keskkaitsja pole ainuke, kes meestes ühiseid jooni ei leia. Üht iseloomustab üdini rahu. Väide, et “ta ei tee kärbselegi liiga” tundub tema puhul ebavajalik. See on siililegi selge! Teine on emotsioonidest tulvil ning valmis mängijaid verbaalse peapesuga kostitama. Kumma käitumine vutihuvilistele rohkem meeldib, on juba maitseküsimus. Fakt on aga see, et tänavusel hooajal on nad olnud kaks Premium liiga parimat treenerit. Selle loo kirjutamise aegu oktoobrikuise koondisepausi ajal oli veel lahtine, kas oma esimese meistritiitli haarab Norbert Hurt või saab Kristal teha kaabutriki ning tulla kolmandat korda järjest Eesti tšempioniks.

Ajal jalus? Levadia puhul mainitakse nende sirgjoonelist ja pikale pallile toetuvat taktikat aeg-ajalt negatiivses kastmes. JK Tallinna Kalevi peatreener ja jalgpalliekspert Marko Pärnpuu usub, et sellele mängustiilile tehakse liiga. “Öeldakse, et see on vana ja ajale 24

JALKA NOVEMBER 2015

Kui on vastamisi Levadia–Flora, on alati vastamisi ka kaks filosoofiat. Vasakult: Siim Luts, Rasmus Peetson ja Albert Prosa.

jalgu jäänud, aga õhust pikad pallid ei kao kuhugi, ma arvan, et see taktika on üks võimalus,” arutleb mees. “Kui sobib, siis ma ei näe küll midagi halba, et keegi mängib pikema palliga ette. Me ei saa kunagi teada, kas Levadia oleks rohkem mänginud läbi keskvälja, kui Ilja Antonov ja Andreas Raudsepp oleks olnud kogu aeg terved. Kõige parem on muidugi see, kui on meeskond, kes mängib nii õhust kui maast. Mida rohkem on treeneril vööl relvasid,

KAAREL KIIDRON:

Kristal paneb üldpildi paika ja muudab sellega mängu sinu jaoks lihtsaks, mille kaudu kasvab ka enesekindlus. Norbert muudab mängu mõnes mõttes keerulisemaks, selliseks, et pead ise erinevates aspektides väljakutseid ja vastuseid leidma.

kust tulistada, kui üks kinni kiilub, seda parem.” Taavi Rähn leiab seepeale, et kui Marko Kristal on endale leidnud taktika, millega ta on olnud edukas ehk kaks viimast aastat meister, siis miks on tarvis seda muuta. Pigem peavad teised vaeva nägema, kuidas seda mängustiili lahti muukida. Suurim erinevus kahe tiimi taktikas on see, et Levadia hoiab palli õhus ning otsib Teeverit. Flora üldjuhul pikka palli ei mängi. Pärnpuu sõnul on ajapikku sirgjoonelisemaks muutunud ka Flora mäng. Seda just tänavuse hooaja viimasel kolmandikul. Kuigi lühikesed söödud ja pallihoidmine on ikkagi nende mänguplaani oluline osa, siis nüüd otsitakse võimaluse korral kiiret käiku ettepoole. Soovitakse kärmelt nõelata, kui vastane tasakaalust väljas on. Pärnpuu ei taha siiski väita, et tillukene taktikamuutus on see, mis Florale hooaja lõpus tähtsaid võite ja punkte toonud. “Kunagi ei saa teada, mis oleks juhtunud, kui oleks teistmoodi mängitud,” räägib ka U18 koondist juhendav vutitegelane. “Nii mustvalge see kindlasti ei


premium liiga

Foto: Lembit Peegel

ole. Ma ei julge öelda, et tänu sellele on Flora tipus. Norbert mängib pikemast perspektiivist lähtuvalt ja võibolla on see taktikamuutus üks samm sel teel.”

Läbi klaasi Praegune Tartu JK Tammeka jalgpallur ja mänedžer Kaarel Kiidron sai omal ajal Taaralinna klubis mängides mängida nii Hurda (2009), Kristali (2010–2011) kui mõlema mehe (2010) juhendamise all. “Norbert rõhub psühholoogilisele ettevalmistusele ja paneb rõhku kõigile väikestele nüanssidele, millele pead ise lahendused leidma,” jutustab rahvuskoondises ühe mängu pidanud sportlane. “Kristal paneb üldpildi paika ja muudab sellega mängu sinu jaoks lihtsaks, mille kaudu kasvab ka enesekindlus. Norbert muudab mängu mõnes mõttes keerulisemaks, selliseks, et pead ise erinevates aspektides väljakutseid ja vastuseid leidma. Tema nägemus on, et jalgpallis pole kaht sama olukorda ja seepärast tuleb vastused murdosa sekundiga leida. Kristali üks lemmiklausetest oli, et jalgpall on lihtne mäng, tuleb lüüa rohkem kui vastane, siis võidad. Kui Norbertile pole tulemus eesmärk, vaid tulemus on millegi tagajärg, siis vähemalt Tammeka päevadel oli nii, et Kristal pani meid kohe mängima edu toovat jalgpalli. Kui nad koos treenerid olid, siis see oli parim kooslus, sai mõlemast parimaid külgi.” Kui tulla tagasi loo alguse ehk meeste karakterite juurde, siis meenutab Tartus mitmes klubis pallinud 2015 NOVEMBER JALKA

25


premium liiga Siim Valtnagi, et Kristal ütles asjad karmimalt välja, Hurt üritas asju aga rahulikumalt selgitada. Kiidronile tuleb aga meelde lugu, mis sisaldab KeskEestit, Kristalit ja tema temperamenti. “Paides Paide vastu mängisime ja ei mäleta, mis mäng oli ja mis seis oli, aga üks hetk läks Kristal nii endast välja, et lõi vahetusmeesteboksil pleksiklaasi katki,” mäletab välismaalgi leiba teeninud kaitsemängija lõbusalt. Marko Pärnpuu räägib, et rahuliku ja emotsionaalse treeneri vastasseis on suurem filosoofilisem küsimus. On võimatu tõmmata piiri, kust ei või üle või alt läbi minna. Mees meenutab ka legendaarset Kiievi Dinamo peatreenerit Valeri

Pilk ajalukku: Hurt ja Kristal Emajõe Ateenas Foto: Lembit Peegel

TAAVI RÄHN:

Sarnasusi neil peale selle, et mõlemad on jalgpallitreenerid, ei ole. Lobanovskit, kel näos ükski närv ei liikunud, kuid kes sellegipoolest pallurid edukalt mängima pani. “Liiga rahulik ei ole mingisugune etteheide,” mõtiskleb Pärnpuu. “Kui treener näeb, et pole põhjust mängu ajal pidevalt karjuda, siis on see tema stiil. Seda ei saa pahaks panna, et Hurt on liiga rahulik või Kristal liiga emotsionaalne.” Kahe jalgpalliaju järjekordset vastasseisu saab nautida Premium liiga eelviimases voorus 31. oktoobril kell 14.00 Kadrioru staadionil. Kas otsustatakse meistritiitli saatus?

HURT VS. KRISTAL Esimest korda astusid Hurt ja Kristal peatreeneritena vastamisi 25. aprillil 2012, mil Levadia võitis karikasarjas Flora duublit 2 : 0. Kõrgliigas toimus vastasseisu avapauk 9. augustil 2013. aastal, kui Hurt kaotas oma kolmandas kohtumises Flora esindusmeeskonna juhendajana Levadiale 1 : 2. Seni on Premium liigas ja karikasarjas omavahel rinda pistetud 11 korral. Kristal on noppinud kuus võitu, viis korda on lepitud viigiga. Võiduarve on Hurdal avamata.

26

JALKA NOVEMBER 2015

Norbert Hurt on rahu ise.

Nooruspõlves Tartu Tammekat esindanud Norbert Hurt sai 2009. aastal vaid 25aastasena Tammeka peatreeneriks. Sama aasta märtsis andis ta Jalkale intervjuu, kust kumasid läbi seesamune filosoofilisus ja teaduslikkus, mis hiljem on mehe treeneriimagoga kaasas käinud nagu sukk saapaga. Hooaja algus oli Hurdale ja Tammekale raske, esimese viie kohtumise väravasaldoks oli 1 : 24. Norberti läbi aegade esimene võit Eesti kõrgliigas sündis 25. aprillil, kui koduväljakul alistati FC Kuressaare 2 : 0. Suviste võõrtäienduste toel lõpetati hooaeg 24 punktiga ja 7. kohal. Aasta hiljem tehti juba eespool mainitud vangerdus, mil Hurt sai endale abitreeneri positsiooni ning peatreeneriks palgati toonane Levadia abitreener Marko Kristal. Mees alustas kõrgliigas märksa vihasemalt ning sai esimesest kolmest mängust kaks võitu. 40 punkti kogunud Tammeka sai kõrgliigas väärt 6. koha. 2011. aasta alguses sõitis Hurt end Türki täiendama ning lahkus seetõttu abitreeneri kohalt. Tammeka hooaeg kulges viisakas joones, kuniks suvel tuli kaheksas mängus järjest platsilt kaotusega lahkuda, mistõttu vallandati Marko Kristal 15. septembril Tammeka tüüri juurest. Klubi jõudis aasta lõpus finišisse 7. kohal, saagiks 39 punkti. Marko Kristal on emotsioonidest tulvil.

Foto: Lembit Peegel


KALEVIPOJAD TAAS PLATSIL!

EESTI . GRUUSIA

11. NOVEMBER 2015 AMETLIK MAAVÕISTLUS A. Le Coq Arena Väravad avatakse kell 17:00. Avavile kell 19:00. Pääsmed saadaval Piletilevis. PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID


valikmängud

Statistikaga koondise kallal Lõppenud EM-valiksari andis meile tervelt üheksa koduväljakupunkti ja vaid neli väravat. Võrdleme neid näitajaid kahe eelmise valiktsükliga, anname Magnus Pehrssonile veel aega, et oma tööd koondise juures viimistleda. INDREK SCHWEDE

2

kinnitavad teised arvud: me oleme sellel väljakul võitnud 32 ja kaotanud 30 mängu ja väravate vahe on positiivne 91 : 89. Meid on sellel platsil järjest raskem võita: tänavu oleme kaotanud neljast ühe (Šveits), mullu viiest ühe (Inglismaa), tunamullu kaheksast kaks (Valgevene, Türgi) mängu. Mõistagi saab meie koondisele ette heita nõrka ründemängu (neli väravat kümnes mängus!). Näib, et peame ootama uute ründajate esilekerkimist, sest nii Ats Purjele kui Sergei Zenjovile võib teha etteheiteid esimese puute kohta. Kogu austuse juures: sellist tehnilist puudujääki on vanas eas likvideerida

016. aasta EM-valiksari oli Eestile esimene, kus kodus suudeti võita rohkem punkte kui võõrsil, kusjuures seda tehti ülekaalukalt: A. Le Coq Arenalt saadud üheksale punktile lisandus vaid San Marinos teenitud hädine üks silmake. Ühtlasi on nüüd EMvalikmängudes läbi aegade võidetud kodus enam punkte kui võõrsil: ilma 2011. aasta playoff-mängudeta 27–25, koos nendega 27–26. (MM-punkte on kodus võidetud 29 ja võõrsil 16). Ühest küljest näitavad värsked numbrid meie suutmatust kaugelt punkte tuua, kuid teisalt viitab see A. Le Coq Arenale kui aina tugevamale kindlusele. Seda

Eesti koondise kullaproov Wembley staadionil.

raske. Selle peab iga jalgpallur kaasa saama emapiimaga ehk siis oma esimeses treeninggrupis. Ja mõistagi ei käi see ainult Purje ja Zenjovi kohta – lihtsaid pallikaotusi süütutes olukordades demonstreerisid paljud platsimängijad. Muidugi pole meeskonna sees kombeks üksteist kritiseerida ja kaitsemehed saavad alati ründajate õigustamiseks tuua

EESTI EM- JA MM-PUNKTID Eesti koondise võidetud kodu- ja võõrsilpunktid: sinisega kodu- ja kollasega võõrsilpunktid. 10

10 9

9

8 7

7

7

7

6 4

4

4

4

4

4

4

4

4

3

3 2 1 0

EM 2016

1 MM 2014 EM 2012

MM 2010 EM 2008 MM 2006 EM 2004 MM 2002 EM 2000

Eesti pidas 1930ndatel kõik neli MM-valikmängu võõrsil: üks võit ja kolm kaotust.

28

JALKA NOVEMBER 2015

1 0 0 0 0 MM 1998 EM 1996 MM 1994


valikmängud ise kaotab lihtsates olukordades palli, ei saa ju näpuga teiste peale näidata. Nii Andres Oper kui ka Indrek Zelinski ei saanud samuti õpetust UEFA koolitusega treeneritelt, kuid ometi oli neis midagi, millega nad suutsid kompenseerida tehnilise mahajäämuse vastastest. Operil oli selleks kiirus ja imeline omadus pall lihtsalt võrku lüüa, kusjuures iluväravatega Oper suurt ei hiilanudki. Zelinski oli lihtsalt hea positsioonivalikuga realiseerija nii maas kui õhus. Nüüd peame lootma oma tekkinud/tekkivale jalgpallikoolkonnale, oma noortetreeneritele, kes suudavad anda kvaliteetset algõpetust. Mida parem palli omaksvõtt ja selle valdamine liikumisel, seda vähem pallikaotusi ja võimalusi ise vastase väravat ohustada.

Foto: Lembit Peegel

Magnus Pehrsson on sõna pidanud Peatreener Magnus Pehrssoni tehtud tulemusse võib suhtuda nii ja naa, aga rootslane on hoidnud üht oma lubadust: ta ei hakka kunagi vabandama, et Eesti on liiga väike riik, et kvalifitseeruda EM- või MM-finaalturniirile. Seda ongi aina raskem teha pärast seda, kui 332 000 elanikuga Island on seda suutnud. Esimest korda, nagu ka kolme miljoni elanikuga Albaania. Taas on ka kolmemiljoniline Wales ja 1,8mil-

välja, et kui pall ette ei jõua, kui edurivile võimalusi ei looda, siis pole ka midagi realiseerida. Aga antud juhul räägime sellest, et pall jõuab ette, aga söödu vastuvõtu kvaliteet on nii kehva, et pallike kargab oma jalalt vastase jalale. Või on palli omava ründaja puude liiga tugev ja kera on jälle kadunud. Kui edurivi

KUIDAS ON LÖÖDUD EESTI JA VASTASTE VÄRAVAD Vasakpoolne arv näitab Eesti ja parempoolne vastaste väravaid. Kaldkriipsu taga on Eesti–Iirimaa playoff-mängu väravad. Karistus- KaristusVäljastalast alast poolt kajalaga peaga ristusala 2016 EM 4 4 0 2 0 1

0

1

0

0

0

1

2014 MM 3

11

2012 EM 6

9/2 3

2

Trahvilöögist

Penaltist

Omavärav

3

1

3

0

0

0

2

0

1

1/2

5/1

0

0

0

2

2 /1

1

2

E-valikgrupi tabeliseis (mängud, võidud, viigid, kaotused, väravate vahe, punktid). 1. Inglismaa

10

10

0

0

31

3

30

2. Šveits

10

7

0

3

24

8

21

3. Sloveenia

10

5

1

4

18

11

16

4. Eesti

10

3

1

6

4

9

10

5. Leedu

10

3

1

6

7

18

10

6. San Marino

10

0

1

9

1

36

1

EM-finaalturniirile tagasid pääsu kaks esimest, kolmas peab kaks playoff-mängu.

joniline Põhja-Iirimaa tiitlivõistluste finaalturniiril. Neli aastat tagasi nuhtles Eesti põhjaiirlasi kodus ja võõrsil ning maailma edetabelis oleme edestanud nii Islandi kui Walesi. Muidugi toetuvad nii Wales kui ka Põhja-Iirimaa oma rikkalikule ja vabalt areneda saanud jalgpallitraditsioonile. Ühest küljest on langused paratamatud, aga stabiilne vundament ja vutisõbralik ühiskond koos treenerkonna ja vajaliku taristuga võimaldavad jälle tõusta. Island on aga näidanud, et vaatamata väiksusele ja jalka jaoks nigelale kliimale on jalgpallis tõesti kõik võimalik. 15 täismõõtmetega sisehalli, 22 kunstmuruväljakut, 111 peamiselt koolide juurde ehitatud miniväljakut tagavad aastaringse kvaliteetse treeningu. Islandi edu võtab relva käest ka meie kodustelt irisejatelt, kes on aastaid korranud, et Eesti-sugusel väikeriigil pole jalgpallis võimalusi läbilöögiks. On küll, aga selleks on vaja usku ja kohalike omavalitsuste kaasalöömist. Islandil hakkasid just omavalitsused – mitte jalgpalliliit – tosin aastat tagasi nimetatud sisehalle ehitama. Kuigi Islandi näide võtab nii Magnus Pehrssonilt kui ka tema järeltulijatelt ära võimaluse vabandada end väiksusega, ei saa me lähitulevikus paraku arvestada ühiskonna laiapõhjalise toetusega, mille abil täita Eesti täismõõtmeliste vutihallidega. Peame hakkama saama olemasolevate mängijate ja nende oskustega, mis talvisel ajal saadud valdavalt lumisel kunstmurul. Ja muidugi peame tegema häid valikuid peatreeneri puhul. Magnus Pehrsson näib seda olevat. Mitte sellepärast, et mängijad nii arvavad – mäletame ju küll, kui koondislased seisid ka Jelle Goesi taga ning kiitsid hollandlast taevani, kuigi eesmärgiks seatud punktihulk valiktsüklis jäi kaugeks kui kaevupõhi kuust. Pehrssoniga on tulnud koondise mängu mingi kindlus, mis võibolla esimest korda viimase veerandsaja aasta jooksul on eriti tunda tribüünil: kindlus, et me ei saa enam häbistavalt tappa, et puudub vajadus närviliselt küüsi närida (kuigi jalgpallis pole midagi garanteeritut). Seda oli tunda ka eelviimasel EM-valikmängul Wembley staadionil Inglismaa vastu. Ülipõhjalik analüüs ja ettevalmistus annab kindlasti ka mängijatele tuge, kuigi kõigile ei 2015 NOVEMBER JALKA

29


valikmängud

Foto: Lembit Peegel

Hetk, mis võtab kokku Eesti koondise põdura väravasaagi: Ats Purje ebaõnnestub mõne meetri pealt tühja puuri ees.

pruugi meeldida pikk teoretiseerimine. Väljakul nägi kõik välja just rootslase käekirjale vastav: veidi igavavõitu, millegi üle üleliia rõõmustada ei olnud, aga häbi ka ei pidanud tundma. Õnneks saab Pehrsson jätkata. Vundamenti on tal olnud aega laduda, nüüd tahaks näha rohkem väravaid ja punkte järgmises valiksarjas. Ei usu, et rootslase taktikepi all näeme sama lõbusat jalgpalli kui Tarmo Rüütli ajal, aga ka mängijad on erinevad (ka mängud on erinevad: edasipääsu taganud Šveitsi vastu näitasime igati lustlikku ründehoogu). Rüütli ajal sattusid kokku just parajas eas sobivad sellid, kes suutsid tema pingevaba juhtimise all korda saata maksimumilähedase tulemuse. Ajad muutuvad ka jalgpallis ja küllap jõuab meie koondise tüüri juurde ja mängijavalikusse kunagi selliseid tüüpe, kes oma parema koolituse pealt elavdavad väljakul pakutavat. Natuke segasem lugu on koondise väidetava noorendamisega. Pehrsson on debüüdi andnud kümnele (Maksim Podholjuzin, Frank Liivak, Igor Subbotin, Hannes Anier, Artur Pikk, Vladimir Avilov, Brent Lepistu, Andreas Raudsepp, Maksim Gussev, Artjom Dmitrijev) pallurile, kellest on põhikoosseisu murdnud ainult Pikk (22aastane). Küll on tema ajal samuti esiüheteistkümnesse jõudnud Ken Kallaste (27), keda Rüütli pidas liiga ühekülgseks, ning Karol Mets (22) ja Ilja Antonov (22), kes võinuks ka ilma rootslase abita endale sama 30

JALKA NOVEMBER 2015

koha kätte võidelda. Wembley mängus oli algkoosseisus platsil viis 30aastast või vanemat mängijat (Klavan saab 30 oktoobri lõpus), Šveitsi mängus langes see kolmele. Meie neljanda aastakümne raudvara vanused on: Mihkel Aksalu (30), Enar Jääger (30), Konstantin Vassiljev (31), Aleksandr Dmitrijev (33) ja vahetusmeheks taandunud Joel Lind-

pere (34). Ühe tsükli peavad mehed ehk vastu, aga kui tahame koondisena teha sammu edasi, kas selleks on potentsiaali ka juba nimetatud väljakujunenud mängijatel? Jätkem need küsimused vastamiseks Magnus Pehrssonile. Tema töö on pooleli, et oma kaalukad kivid meie jalgpallimüüri kanda.

ALBERT VOLLRAT MÄNGU KAVAS Inglismaa–Eesti mängu kavas oli nagu ikka informatsiooni ka külalise ehk Eesti kohta. Veidi statistikat, pilguke ajalukku, Eesti koondise mängutaktikast, intervjuu peatreener Magnus Pehrssoniga, mängijate tutvustus, lugu Henri Anierist ja täiesti loomulikult oodatult Mart Poomist – ainsast eestlasest jalgpallurist, kelle nimi tavabrittidele midagi ütleb ja kelle karjääri kulminatsiooniklubiks kujunes Londoni Arsenal. Aga kavas oli kahel leheküljel rohke pildimaterjaliga juttu veel ühest eestlasest, kes samuti tegutses Arsenalis ja aitas sel suurklubil 1933. aastal Inglismaa meistriks tulla. Jalka lugeja teab: muidugi oli selleks meheks Albert Vollrat (Jalka 9–10 / 2013), kes oli massööri ja abitreenerina aitamas tolle aja üht suurimat treenerit Herbert Chapmani. Kuigi Vollrat ei olnud tõenäoliselt ametlikult Arsenali hingekirjas, osales ta siiski meeskonna treeningutel ja ootas tööluba. Ilma selle tähtsa paberita töötamine toonuks klubile 5000naelase trahvi ja töövõtjale pooleteise aasta pikkuse vangistuse. Abitreenerina ja massöörina võitis Albert Vollrat 1928. aastal Budapesti Ferencvarosega Mitropa karika, mis oli praeguse Meistrite liiga eelkäija, ning peatreenerina oli tema tipuks kaks Nõukogude Liidu karikavõitu Moskva Spartakiga aastatel 1946 ja 1947. Alates 2013. aastast annab Eesti Jalgpalli Liit aasta treenerile Albert Vollrati auhinna.


taktikajutud

Koondis ei suuda oma tahtmist peale suruda Läbi! Magnus Pehrssoni esimene valiktsükkel rahvusesinduse eesotsas on nüüdseks ajavakku libisenud. Oktoobris saime säru Londonis ning neelasime eriti mõru Šveitsi kaotusejuustu alla Tallinnas. Vaatame taktikaliselt tagasi nii viimasele kahele kohtumisele kui kogu kvalifikatsiooniturniirile.

Inglismaa–Eesti

Purje Vassiljev Zenjov Kallaste Dmitrijev

Mets

Klavan

Jääger

SIIM KERA

L

äbi! Prantsusmaaga turgatavad endiselt esmajoones meelde baretid, baguette’id ja üks kuulus torn. Kahjuks jäi vutikoondisel Eesti rahva kollektiivsesse ajju sisestamata värske lisandus nimekirjas – maailma kõige kaunikõlalisem fraas –, esimene suurturniir! Valikturniiri kümme mängu mängitud, sama palju punkte kogutud. Neli väravat löödud, üheksa endale lastud. Jalka palub appi Eesti Jalgpalli Liidu koolitusosakonna juhataja Kaarel Voolaiu, kes aitab meil karata lõpmatutesse taktikalainetesse. Magnus Pehrssoni esimene eesmärk oli lukustada kaitse. Ründemäng pole seetõttu võibolla olnud poolehoidjate poolt oodatul tasemel. Milles asi? “Ei ole nii, et harjutad kaks kuud järjest kaitset ja siis kolm kuud rünnet ning väravad tulevad mürinal,” jutustab Voolaid. “Protsess võtab nii palju aega, et pole klubiga üldse võrreldav. Kui Ken Kallaste mängib Kaljus mingit rolli, siis ei saa ta mõelda, et mängib samamoodi nagu koondises. Filosoofia juurutamine võtab kõige rohkem aega. Inglismaa, Sloveenia ja Šveits on samas seisus, aga nende mängijate individuaalne klass lubab neil mängufilosoofiat kiiremini ja paremini reaalsuseks muuta. Magnuse algpunkt ehk võistkondlik kaitsetegevus ei kao järgmistes valiktsüklites kuhugi.” Voolaid ei soovi rootslast varasemate

Pikk

Teniste

Aksalu

Karel Voolaid: Eesti 4-2-3-1 asetus ning Inglismaa 4-3-3 asetus. Inglismaa surus Eesti oma poolele. Kui eestlased võitsid omal poolel palli, järgnes väga kiirelt inglaste kõrge ja hästi organiseeritud pressing, mis ei andnud keskväljakul palju ruumi, et mängu ehitada ja täpsete käikudega vasturünnakuid korraldada. Lisaks dikteerisid inglased täpse söödumänguga mängutempot ning duellides jäid eestlased selgelt alla.

Eesti–Šveits

Zenjov Vassiljev Puri

Kallaste Antonov

Mets

Teniste Pikk

Jääger

Klavan Aksalu

Karel Voolaid: Eesti 4-2-3-1 asetus ning Šveitsi 4-2-3-1 asetus. Esimesel poolajal vastaste pressing ei toiminud. Mihkel Aksalu ja kaitseliin olid mängu ehitamisel enesekindlad ning Karol Metsa, Ilja Antonovi ja Konstantin Vassiljevi avanemised ja söödud olid hästi ajastatud. Palli valdamine oli kindel ning täpne. Inglismaa mänguga võrreldes suutsid eestlased mängutempos püsida ning Šveitsil lasti domineerida vaid episoodiliselt.

2015 NOVEMBER JALKA

31


Foto: Lembit Peegel

Raheem Sterling (9) ja Harry Kane (10) on kiired. Mihkel Aksalu, Enar Jääger ja Taijo Teniste (23) peavad püüdma tempos püsida.

treeneritega võrrelda. Ütleb vaid, et A-koondise filosoofia on peatreeneri oma valik. Pehrsson pole toonud kardinaalselt uut arusaama, kuidas jalgpalli mängida, aga on toimunud muutus selles, kuidas rahvusesinduse jalgpallurid mõistavad seda, kuidas koondis mängida tahab. Kui Pehrssoni algusaegadel räägiti palju 4-2-3-1 formatsioonist, siis Voolaiu sõnul ei maksa tänapäeval rõhutada numbrilist formatsiooni. Mängijatele on hoopis tähtsam, millised on nende positsioonist lähtuvad ülesanded. Pealegi on tänapäeva vutt nii dünaamiline, et meeskonnad varieeruvad pidevalt formatsioonide vahel. “Ma ei oskaks hetkel isegi öelda, mis on meie praegune formatsioon,” tunnistab U15 ja U16 koondise peatreener. “Suure osa ajast on meil taga neli kaitsjat, mängime kaitsest lähtuvalt ja mingisuguseid ekstreemsusi pole. Jalgpalli tulevik on see, et pole mõtet rääkida, mis see 4-2-3-1 on. See on selleks, et inimesed saaks aru, et väljakul on 11 mängijat.”

Ei lasta mängida Viimase kahe valikkohtumise mänguasetus oluliselt ei erinenudki. Mõlema kohtumise lähtepunkt oli sama. Kuna vastased olid kvaliteetsed ja kiired, oli esmatähtis kaitses asjad korras hoida. Kui platsile mindi eeldatavalt sarnase ideega, siis totaalselt öö ja päev olid kahe matši mängupildid. Voolaid jutus32

JALKA NOVEMBER 2015

tab, et võrreldes varasemate aastatega mängivad inglased kiiremat ja atraktiivsemat jalgpalli. Tegemist on meie alagrupi kõige atleetlikuma võistkonnaga ja see, et nad oma paremuse suutsid maksma panna, seisneb lihtsas ning loogilises põhjuses – nad on osavamad ja kiiremad ning olid üks ühele duellides meist selgelt üle. Inglaste pressing oli väga võimas, mis võttis koondiselt vajaliku ruumi ja aja, et rünnakuid loogiliselt üles ehitada. Pigem teise koosseisuga kohtumisele vastu tulnud šveitslased andsid meile rohkem võimalust. “Šveitsi vastu mängisime me tõesti hästi, hea oli ka septembrikuise Leedu mängu esimene poolaeg,” arutleb vutitreener. “Söödud olid täpsed ja valdasime hästi palli. Šveitsi koondise kõige suurem häda ongi see, et kui neil võtmemängijad ei mängi, siis nad ei suuda taset hoida. Tallinnas ei kubisenud nende rivistus staaridest ja ega see koosseis polnud ka palju kokku mänginud. Selle koondise tase oli selline, et me suutsime nendega mängida. Aga näiteks Inglismaa, Sloveenia ja Šveits oma kodus – seal ei lubanud vastased meil midagi teha. See on see, kuhu edasi pürgida. Maailmatase on see, et kui sul ei lasta mängida, aga sa mängid ikkagi. Kas me just maailma kahekümne parimaga seda suudaks, aga edetabeli esimese 30 kuni 80 tiimiga peaks nii mängima, et suudame oma tahtmise peale suruda. Rahvas ootab suurt võitu,

aga mina isiklikult noortekoondise treenerina loodan, et just maailma tipust veidi allpool olevad tiimid on hammustatavad, just see on prioriteet number üks.” Sel kvalifikatsiooniturniiril teeniti võõrsil peetud kohtumistest üks punkt. Maarjamaast eemal väravaid ei löödud. Voolaid leiab, et üldjoones mängiti valiksarjas samaviisi nii kodus kui väljas (ainus silmatorkav erinevus on Luzernis peetud kohtumine Šveitsiga, kus astuti väljakule viie kaitsemängijaga) ning A. Le Coq Arenal on lisaenergiat andnud fännide olemasolu. Pehrssonit peab Voolaid eliittreeneriks, kes analüüsib oma võistkonna tugevusi ning vastaseid, ta on tänapäeva tipptreener, kes valib õige strateegia ja viib selle mängijateni. Koondise põhijoontena toob Voolaid kaitsetöö ja distsipliini juures välja veel ühe omaduse. “Võistkonna mäng ja ühtne seltskond,” lausub treener ning arutleb edasi. “Need on muidugi kõigi koondiste omadused. Et mis see mitte võistkonnamäng siis on? Teatud episoodides on muidugi vaja indiviide, kes võtavad mängu enda peale ja heas mõttes isetsevad, aga üldjoontes on vaja võistkonnamängu ja seda nii platsil kui riietusruumis. Eesti koondise plussiks on see, et võistkonnas olevad mängijad saavad väga hästi aru, mis nende rollid on, ja kõikides valikgrupi mängudes üritasid nad neid ka ellu viia.”


EESTI Inglismaa vastu 9. oktoobril 2015 Wembley staadionil

Ees (vasakult): Taijo Teniste, Ken Kallaste, Artur Pikk, Enar J채채ger, Konstantin Vassiljev. Taga (vasakult): Mihkel Aksalu, Aleksandr Dmitrijev, Ats Purje, Karol Mets, Sergei Zenjov, Ragnar Klavan.


Foto: Lembit Peegel


Foto: Lembit Peegel

Eesti

Taijo Teniste


litsentsimine

Litsentsimine tagab jalgpalli arengu Eesti Jalgpalli Liidu litsentsimiskomisjoni esimees Janno Kaljuvee ja tippjalgpalli komisjoni esimees Are Altraja selgitavad, miks on klubide ülevaatus oluline: nii tagatakse vastastikune aus mäng ning klubid saavad kaardistada oma koha ja eesmärgid. INDREK SCHWEDE

E

esti Jalgpalli Liidu (EJL) litsentsikomisjoni esimees Janno Kaljuvee meenutab, et litsentsimine kasvas välja vajadusest tagada klubidevaheline rahaline aus mäng ning võrdne kohtlemine ja käitumine. Et poleks olukorda, kus meistriks tulnud klubi on selle tarvis ostnud mängijaid ja jääb võlgu, mis on teiste suhtes ebaõiglane. “Finantsnõuded sunnivad klubisid mõtlema enda tulevikust,” täpsustab Kaljuvee. “Litsentsimise alguses oli klubijuhtide tüüpvastus: mina ei tea, kust ma järgmisel aastal raha saan. Nüüd nad peavad sellele mõtlema ja praegu nad muidugi mõtlevadki. Rahalisest küljest on oluline seegi, et litsentsimine teeb raskeks võlgujäämise teistele klubidele, olgu siis mängijate või mõne teenuse eest.” Kaljuvee toob välja, et litsentsimise nõuded arendavad klubisid, olgu selleks nõue arendada noortetööd, omada meditsiinitöötajaid või teha personalikoolitusi. Komisjon on püüdnud kogu protsessi muuta võimalikult bürokraatiavabaks, palju saab teha elektrooniliselt ja paljud andmed edastatakse juba võistkondade registreerimisel või saadakse automaatselt teistest keskkondadest kätte. “Üks asja eesmärke on see, et klubi peab suutma mängida hooaja lõpuni,” ütleb Kaljuvee. “Kui komisjon teeb otsuse, peab olema veendumus, et see nii on. Ka selle hooaja eel oli meil kahtlusi mõne esiliiga klubi võimes hooaeg lõpuni mängida ja paraku näib, et meil oli õigus.” Eesti liigadeks litsentsimine tipneb litsentsikaitsmisega, kus klubid teevad

esitluse litsentsi- ja tippjalgpalli komisjonile. EJLi tippjalgpalli komisjoni esimehe Are Altraja sõnul tagab nimetatud protseduur selle, et “tippjalgpall toimiks ning areneks mitte projekti- ja emotsioonipõhiselt, vaid pidevalt ja pikaajaliselt. Et meil oleks klubid, mitte meeskonnad, et klubid oleksid terviklikud ja neil oleks kindel nägemus enda olemusest ja rollist jalgpallis ja ühiskonnas”. “Litsentsimisele eelnevatel klubide individuaalkonsultatsioonidel süveneme iga tippklubi tegevuse detailidesse, seame koos klubiga lühi- ja pikaajalisi arengueesmärke, aitame lahendada nii päevaprobleeme kui ka leida uusi ideid ja lahendusi arenguks,” täiendab ta. Altraja toob välja, et jalgpalliklubi on organisatsioon, mis tegeleb alaga laiemalt, omades vanuselist püramiidi harrastajatest ja arendades sedasi kogukonda, kelle sekka kuuluvad nii lapsevanemad, eraettevõtete sponsorid kui ka kohalikud omavalitsused. Altraja sõnul on tähtis ka moraalne ja juriidiline vastutus rahvusvahelise kogukonna ees, kuna Eesti meister osaleb UEFA Euroopa Meistrite liigas ja esindab riiki.

Vajalik klubidele enestele Litsentsimise mõte pole kontrollida ja karistada. See on eelkõige vajalik klubidele enestele. Are Altraja viitab heale võimalusele heita pilk oma igapäevategemistele ja seda analüüsida, et selle tulemusel investeerida nii energia kui materiaalsed vahendid veelgi efektiivsemalt oma arengusse. “Litsentsimine on mõõdupuu, mille abil saab klubi aimu oma asukohast Eesti klubimaastikul, saab teada oma tugevused ja nõrkused,

ohud ja võimalused,” toonitab Altraja, kes toob litsentsimise juurde võrdluse eksamiga – proovile pannakse klubi kõik lülid ja trimmitõmbamine aitab sageli saavutada parimaid tulemusi. Suurimad valukohad ongi klubid, kelle juhid pole päris täpselt iseendale sõnastanud, miks nad asjaga tegelevad. Neile on litsentsimise puhul tegemist protsessiga, kus on olulised formaalsused, aga mitte sisu.

JANNO KALJUVEE:

Litsentsimise alguses oli klubijuhtide tüüpvastus: mina ei tea, kust ma järgmisel aastal raha saan. Nüüd nad peavad sellele mõtlema. Litsentsimisest on saanud aastaringne protsess. Näiteks: kui kõrgemal tasemel peatreener vahetub, peavad klubid ta asendama treenerilitsentsi omava juhendajaga ja komisjon peab litsentsi olemasolu kontrollima. Sageli antakse mõne nõude täitmiseks ajapikendust ja ka see nõuab kontrollimist. Litsentsikomisjoni liikmed jälgivad pidevalt klubide arengu kõiki aspekte ning vahetavad infot ja analüüsivad seda. Ühtlasi koostatakse teemade loetelu, mida iga klubiga individuaalkonsultatsioonidel arutada. “UEFA seda küll ei nõua, aga me oleme sisse seadnud korra, et litsentsimisel kohtume klubi esindajatega silmast silma,” räägib Janno Kaljuvee. “Meil on nii-öelda litsentsikaitsmised. Eesmärgiks on olla vähem formaalne 2015 NOVEMBER JALKA

37


litsentsimine

Litsentsimine tagab, et asjad oleks korras nii väljakul kui väljaspool seda.

ja rohkem sisuline, et asju klubidega vahetult arutada, et näha, kas ja kuidas on klubi tegevjuhtkond asja sees. Klubidel on erinevad probleemid: ühele on oluline finantsstabiilsus, teisele fännibaasi laiendamine, kolmandale sportliku taseme tõstmine. Muidugi käib asja juurde konfidentsiaalsus rahaasjades ja lepingutes. Nendele kohtumistele haagib tippjalgpalli komisjon igal aastal juurde mõne uue teema, mida arutame.” “Me nõuame kõikidelt tippklubidelt niinimetatud kvaliteediraamatu olemasolu ja selle arendamist,” räägib Are Altraja. “See on pidevalt täienev dokument, mis aitab klubil salvestada ja kommunikeerida kõiki tegevusi, eesmärke ja väärtushinnanguid.” Altraja sõnul on iga klubi erineva ajalooga: mõni on välja kasvanud esindusmeeskonnast, teine noortetööst, mõni sõpruskonna läbikäimisest. Sellest 38

JALKA NOVEMBER 2015

lähtuvalt on ka nende arengufilosoofiad erinevad, nagu ka majanduslik taust, korralduslikud võimed ja taristu. Piirkonniti on erinev ka jalgpalli roll ja positsioon võrreldes teiste spordialadega ning kohaliku omavalitsuse suhtumine sporti. “Meil on sisse võetud punkte, mida UEFA ei nõua, aga mis on olulised meie jalgpalli arendamisel,” selgitab Janno Kaljuvee. “Me saame niiviisi mõjutada arengut õiges suunas. Hea näide on naistejalgpalli sidumine klubijalgpalliga: hakkasime nõudma tippklubidelt, et neil oleks naiskond. UEFA nõuab ainult meistrisarja klubide litsentsimist, aga meie teeme seda ka esiliiga ja esiliiga B puhul. Mõned asjad, mis meil pole probleem, näiteks rassiline võrdsus, on sees UEFA soovitusel. Aga oluline on see, et oleks täidetud A-kriteeriumid, millest olulisemad on rahaline

Foto: Lembit Peegel

toimetulek ja võlgnevuste puudumine ning noortetöö ja personalikoolitus. B-kriteeriumide mitte täitmisel me litsentsi andmisest keelduda ei saa, küll aga võime vajaduse korral karistada. Ckriteeriumid on soovituslikud.” Are Altraja ütleb, et pole kohanud klubide negatiivset suhtumist litsentsimisse, aga kohtumised on muutunud aina konstruktiivsemaks, tõsisemaks ja arusaadavamaks: “See on mõlemapoolselt oodatud protsess. Klubid näiteks ootavad igal aastal fookusteemat, mille avamist me soovime sügavamalt. Näiteks sellel kevadel oli selleks klubide noortetöö. Alati on õhus palju energiat, ideid, karismaatilist väitlust, lahendusi ning samuti unistusi ja eesmärke. Muidugi ka probleeme, kuid need leiavad alati lahenduse, sest kõik saavad aru, et oleme väljas ning teeme tööd ühise asja nimel.”


TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht


minu 11 Foto: erakogu

Robert Rooba: Mul hakkab meie väravavahist kahju, talle tööd ei tule

S

oome jäähoki kõrgliigas Espoo Bluesi värve esindavale Robert Roobale pole jalgpall võõras, noorena väisas ta suviti Aivar Tiiduse juhendatud JK Kotkas Juuniori trenne. Sümboolse koosseisu koostamise väljakutse võttis mees sekundiga vastu ning tulemuseks on vägagi isiklik 11, kuhu jagub nii iidolitest staare kui häid sõpru. “Me lööme sellega, et meil on tohutult hea ründemäng, parim kaitse on ju rünne,” jutustab mees. “Mul hakkab meie väravavahist kahju, ega talle väga palju tööd ei tule.” Tom-Olaf Urb (Reket): Väravas on mul Tom-Olaf Urb ehk räppar Reket. Esiteks on ta meil pikk mees, väravas peab pikk mees olema! Ta on tohutult andekas inimene ja võitja ning minu meeskonnas saavadki ainult võitjad olla. On kindlasti väga hea kaitseliini juhendaja, sest sõnadega hätta ei jää. Robert Rooba: Vasakkaitsesse panen iseenda, sest seal ma alati mängisin. Olen vasakujalgne ja see koht sobis mulle hästi. Ma olin hea töövõimega ning vastupidav, jõudsin äärel kõvasti tööd teha. See on ka kõige ohutum positsioon, kooli ajal pandi sinna alati kõige nõrgemad mängijad. Joel Indermitte: Ta oli minu klassivend, kellega sai kooli ajal peetud maha väga kõvasid lahinguid. Tema oli alati vastasmeeskonna staar ja mina üritasin klassi jalgpallikuninga tiitlit endale saada, 12 aastaga see ei õnnestunud! Koolidevahelistest mängudest mäletan, kuidas Joel oli meie kindel tugitala ja liider. Tema liidriomadused on väga head, on väärt mängumees. Martin Kase: Nüüd on temast jällegi ründaja tehtud, mõni aeg tagasi oli kaitsemängija. Oleme sündinud täpselt ühel päeval (2. september 1993) ja oleme mõlemad Loo aleviku poisid. Käisime koos lasteaias ja pikalt hokitrennis. Kui mina valisin hoki, siis tema jalka. Käisime tema juures maal jalkat ja tänavahokit mängimas. Tema kaitsekindlust ma usaldan väga, kuigi tean, et on ka hea ründaja. Martin on hea mees ja tulihingeline sportlane. Siim Liivik: Paremkaitsesse panen meeskonnakaaslase Espoo Bluesist. Kuigi väidab, et ta oli kunagi Helsingi Cupi (tuntud noortejalgpalli turniir – toim.) väravalöömise kuningas, siis seda ma ei usu! Ma pole seda statistikat kuskilt üles leidnud ja seepärast teda ründesse ei pane. Meil mõlemal on hea mootor, oleme korralikud jooksumehed ja jõuame töötada ründesse ja kaitsesse tagasi.

40

JALKA NOVEMBER 2015

Zlatan Ibrahimovic Hannes Anier David Beckham Robert Rooba

Henri Anier Daniel Rüütelmaa

Joel Indermitte

Liis Lemsalu Martin Kase

Siim Liivik

Tom-Olaf Urb (Reket)

David Beckham: Kui seni olid mul koosseisus lähimad sõbrad ja tuttavad, siis siin on esimene jalgpallur, keda ma fännama hakkasin ja kelle pärast sai minust kunagi Manchester Unitedi fänn. Ta on niivõrd sümpaatne sportlane ja kuju. Minu suur iidol. Daniel Rüütelmaa: Minu parim sõber. Ta on kunagi mänginud Aivar Tiiduse all ja ka madalamates liigades. Proffi temast ei saanud, aga ma usun tema võimetesse. Tean, kui terav ta keskväljal heal päeval on. Kelle muu kätte sa mängumootori usaldad, kui mitte parima sõbra kätte? Liis Lemsalu: Mõtlesin, et koosseis vajaks natuke tasakaalukust ja kainet meelt ning loomingulisust. Loomingulisus on meeskonnaspordis väga tähtis. Liis on selle jaoks väga hea, mängib hästi jalgpalli ning on loominguline. Hannes Anier ja Henri Anier: Koos on nad võimsamad kui ükski teine ründeduo! Ma ei kahtle hetkekski nende võimekuses. Oleme ka head sõbrad, Hannesega sai kunagi koos jalgpallitrennis käidud. Sealt küll sõprus pidama ei jäänud, aga hiljem hakkasime uuesti suhtlema. Elame üksteisele kaasa ning kui satume ühel ajal Eestisse, siis saame kokku. Zlatan Ibrahimovic: Täpina i peal on minu kõige suurem iidol elus ja spordis. Ta on minu jaoks täielik jumal ning tagab kindlasti võidu igas mängus! Treener – Aivar Tiidus: Ma väga palju tema jalgpallitrennidest ei mäleta, aga tean, et ta suutis väga hästi distsipliini hoida. Ta paneks kindlasti selle kirju seltskonna võimalikult hästi mängima.


maakonnalood

Foto: Priit Tein

Läänemaa jalgpalli rõõmud ja mured. Peamiselt rõõmud

Tänavusel Lõuna-Läänemaa JK lastekaitsepäeva turniiril 180 elanikuga Vatlas: (vasakult): Läänemaa vuti eestvedaja Jaanus Getreu ning Eesti koondislased Kethy Õunpuu, Rauno Allika ja Enar Jääger.

Läänemaa jalgpalli kauaaegne eestvedaja JAANUS GETREU annab oma maakonna vutielust ammendava pildi. Sealt on kasvanud välismaale siirdunud edukaid pallureid, aga ka lihtsalt jalgpallist suurt rõõmu tundvaid lapsi.

L

äänemaa täiskasvanute jalgpallis oli suurepärane olukord aastatel 1995–1996, kui Eesti meistrivõistluste III liiga lääne tsooni moodustasid ainult Läänemaa võistkonnad Haapsalu I, Haapsalu II, Virtsu JK, Lihula JK, Noarootsi, Taebla JK, Kullamaa Keskkool. Omaette klassist oli Risti JK, mis mängis juba siis aste kõrgemal ja oli aastaid Läänemaa täiskasvanute jalgpalli lipulaev. Kas selline aeg kunagi tagasi tuleb, näitab aeg. Praegu on Läänemaal kaks keskust: Haapsalu ja lõunaläänlaste pealinn Lihula. Seda just noortetööd hinnates. Haapsalus on jalgpallitöö Läänemaa Jalgpalliklubi õlgadel, Lihulas Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubil. Täiskasvanute vutis käib tõhus töö lisaks Läänemaa JK-le ka Palivere SKs, Vatla JKs, Lihula JKs, Taeblas

ja Virtsus. Lõuna-Läänemaal on 1994. aastal alanud Tallinna FC Flora ja Virtsu JK koostööst välja kasvanud tervelt neli täiesti omaette tegutsevat klubi. Esiteks Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi, kus käib süsteemne noortetöö juba 21 aastat. Klubis treenib 70 last. Kokku tegutseb viis treeningrühma ja tööd noortega olen kõik need aastad teinud mina. Treeningutel osalevad lapsed kõikidest ümbruskonna koolidest (Metsküla, Kõmsi, Virtsu, Vatla, Lõpe). Laste osalemise treeningutel on korraldanud koostöös klubiga lastevanemad. Pärnumaalt Lõpelt pani bussi käima Koonga vallavalitsus! Eesti noorte meistrivõistlustel on klubi osalenud juba 16 aastat ja tulemused on väikese maaklubi kohta olnud väga korralikud. Parim neist 2009. aastal võidetud

pronksmedal tütarlaste B-vanuserühmas. Käesoleval aastal osaleb klubi Eesti noorte meistrivõistlustel poiste D1vanuserühmas. Tähtsaks hindan laste heaolu ja seda, et lapsest peab spordi abil kasvama inimene. Kogu klubi töö käibki koostöös lastevanematega. Treeningud toimuvad Lihula gümnaasiumi jalgpalliväljakutel ja Lihula gümnaasiumi spordimajas. Korraldame palju turniire, igal talvel ka oma klubi karikasarja. Seitsmendat aastat on meil ka tütarlaste grupp. Näiteks sellel suvel toimus Eesti esimene laste rannajalgpalliturniir, kus olid kohal Eesti rannakoondise mängijad, koos meie klubist kasvanud Priit Mäeoruga. Meil on oma toetajad, viimasel ajal on suure panuse andnud ka Lihula vallavalitsus. Teiseks Lihula Jalgpalliklubi, kus 2015 NOVEMBER JALKA

41


maakonnalood

Läänemaa JK Haapsalu treener Triin Vellemäe oma poistega.

90% mängijatest on kunagi alustanud Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubis minu käe all. Klubi veab Argo Mõtt, kes on võistkonna treener, mängija ja asjaajaja. Klubi mängib Eesti meistrivõistluste III liiga lääne tsoonis ja tal on korralik fänniarmee, kes külastab võistkonna mänge nii kodus kui võõrsil. Vajalikud tööd, näiteks koduväljaku ettevalmistamine tehakse võistkonnaga koos ära. Koos treenida saadakse ainult reedeti, kui mängijad pealinnast töölt või õpingutelt kodulinna saabuvad. Klubi on hästi esinenud ka Läänemaa jalgpalli meistrivõistlustel nii saalis kui õues, osaletakse ka erinevatel turniiridel. Kolmandaks Virtsu JK. Virtsust sai 1994. aastal alguse kogu jalgpallitöö. Mäletan, et sügisel tuli esimesse trenni kümme sama kooli poissi. Peatselt kasvas see arv naaberkoolide abil sajani. Praeguse Virtsu JK loojateks on sama kooli juures jalgpalliga alustanud Peeter Idvani ja Veiko Valdna. Klubi on tegus. Meeskond mängib Eesti rahvaliigas ja osaleb paljudel turniiridel. Klubil on korralik koduleht ja fänniklubi ja Eesti rahvaliiga hooajaks on valmistumas käidud ka Hispaanias. Neljandaks Vatla Jalgpalliklubi. Ka nemad on jalgpallihariduse saanud Lõuna-Läänemaa JK treeningutelt. Vatla JK juht Priit Tein on koos abilistega suutnud aastatega luua võistkonna, kus mängurõõm ja teineteisest rõõmu tundmine on selle klubi visiitkaart. Meeskond mängib Eesti rahvaliigas. 2014. aastal jõuti 16 hulka ja rahvaliiga 42

JALKA NOVEMBER 2015

Foto: Ellen Kuli

sisemeistrivõistlustel on jõutud isegi kaheksa parema hulka. Võidetud on medaleid Läänemaa meistrivõistlustel. Korraldatakse külapäevi ja jalgpalliturniire, koos Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubiga lastekaitsepäevi ja erinevaid noorteturniire.

Ka Vormsilt käiakse treeningul! Haapsalus on Läänemaa Jalgpalliklubis treenivate jalgpallurite hulk lähenemas 200-le. Ainuüksi noortegruppe treenib klubis kaheksa ja Eesti noorte meistrivõistlustel mängib klubi seitsme rühmaga. Tegelikult on osa gruppe Läänemaa spordikooli treeningurühmad, kuid neid juhendavad klubi treenerid ja lapsed esindavad võistlustel ka klubi. Treenereid

TREENINGUD KOOLIDE JUURES Läänemaal on kümme kooli, kus toimuvad kooli juures jalgpallitreeningud: Lihula gümnaasium: treener Jaanus Getreu Kõmsi kool: treener Jaanus Getreu Virtsu kool: treener Teet Arukask Noarootsi gümnaasium: treener Silver Schönberg Kullamaa keskkool: treener Toomas Sassian Taebla gümnaasium: treener Ulrika Tülp Risti kool: treener Ulrika Tülp Vatla kool: treener Priit Tein Oru kool: treener Renno Silde Palivere põhikool: treener Väino Munskind

on kolm: Triin Vellemäe, Mart Pulst ja väga kogenud Aavo Tomingas. Klubi juht Tiit Koel: “Olen treenerite üle uhke, sest võistkonna alade arendamine on väikeses kohas keeruline. Samuti treenerite töötasud. Meie treenerid on suutnud treeningud viia sellise kvaliteedini, et lapsevanem on tahtnud tuua ja laps tahtnud jääda jalgpallitrenni.” Eesti meistrivõistlustel osalevad Läänemaa JK noortevõistkondadest B1, C1, C2, D2 I, D2 II, F, E2 ja täiskasvanutest tehakse kaasa Eesti meistrivõistluste III liiga lääne tsoonis ja IV liiga lääne tsoonis. Seega kõrgemal mängib Läänemaa JK I ja madalamas liigas Läänemaa JK II. Kindlalt II liiga kursil liigub III liigas mängiv Läänemaa JK I, kes eelmisel hooajal õnnetult just II liigast pudenes. “Eesmärk on taastada koht, kuhu tegelikult kuulume,” lausub treener Aavo Tomingas, kes töötab Läänemaa ühisgümnaasiumis kehalise õpetajana. Loomulikult ollakse rahul, et Haapsalu linn toetab juba mitmendat aastat klubi tegemisi. Ka Läänemaa Jalgpalliklubi treeningutel osalevad lapsed just Haapsalu ümbruskonna koolidest nagu Martna, Noarootsi, Ridala, Palivere, Taebla, Risti, Vormsi. Jah, ka Vormsi saarelt käib laps Läänemaa JK treeningutel! Treener Mart Pulst on ülirahul: “Me pingutame selle nimel, et jalgpall areneks. Seda teevad kõik Läänemaal jalgpalliga tegelevad inimesed.” Läänemaal ongi jalgpall kõige harrastatum spordiala. Kokku võib kõiki jalgpalliga harrastajaid kokku lugeda ligi 400! Täiesti omaette tuleb kiidusõnu öelda usina lapsevanema, kellest nüüd on saanud treener Triin Vellemäe, kohta. Ta treenib kolme gruppi ja on Haapsalu tüdrukute jalgpalli arendamise võtnud oma südameasjaks.

Infrastruktuur üpris hea Jalgpalli baaside olukord on tegelikult hea, kuid on ka murekohti. Haapsalus on maailmatasemel muruväljak ja korralik kunstmuruväljak. Treeninguid tehakse ka varuväljakul, mille muru on samuti ideaalses seisus. Saalitreeningud viiakse läbi Wiedemanni tänava spordihallis. Läänemaa JK juht Tiit Koel on küll veidi murelik: “Meil endal pole


maakonnalood baase. Kasutame Haapsalu spordibaaside omi. Peaväljakul ei ole valgustust ja sügiseti treenime kaua kunstmurul.” Sama meelt on ta ka sisetingimuste puhul: “Gruppe on palju ja kõik Wiedemanni ei mahu. Haapsalu spordihoonesse ei lubata.” Lihulas ehitati peamuruväljaku äärde kolm aastat tagasi teine loodusmuruväljak. Tavaliselt on harjutusväljakud küll kunstmuruväljakud, kuid Lihulas otsustati teisiti. Treeningu efektiivsust see ei paranda, sest sügisel ei saa hooaega väljas pikendada ja kevadel varem alustada. On juhtunud, et esimesele Eesti meistrivõistluste mängule oleme läinud otse Lihula spordimajas toimuvate saalitreeningute pealt. Samas on hooaja jooksul mõlemad muruväljakud heas seisus. Korralik väljak koos korraliku jalgpalliinventariga on ka Virtsus. Seda kasutavad kool ja klubi kahasse. Sama saab öelda ka Vatla kooli juures asuva jalgpalliväljaku kohta. Õues on tingimused ka Kullamaal, Taeblas, Paliveres jm. Täielik paradiis on aga väikest maakohta arvestades Ristil, kus täismõõtmetega kunstmuruväljakut saavad kasutada sealse põhikooli 50 last. Läänemaal on kokku seitse täismõõtmetega väljakut. Läänemaal toimub palju suure osavõtuga jalgpalliturniire. Võib öelda, et jalgpall on osalejate koolide arvu järgi Läänemaa koolispordi kõige populaarsem ala koos kergejõustikuga. Läänemaal korraldavad koolidele jalgpalliturniire Läänemaa Koolispordi Liit, LõunaLäänemaa Jalgpalliklubi ja viimastel aastatel Eesti Jalgpalli Liit oma uute jalgpalliprojektidega. Turniire on palju ja erinevatele vanuseklassidele. Tubli on olnud Lihula gümnaasium, mille 7.–9. klassi neiud võitsid 2014/2015. õppeaastal Eesti Koolispordi Liidu meistritiitli. Rõõmustav on ka see, et omavalitsused suudavad aidata osavõtumaksuga Eesti meistrivõistlustel. Seda teeb nii Haapsalu linn kui Lihula vald, aidates Läänemaa JKd ja Lihula JKd. Aga toetajaid tuleb juurde leida. “Meil on olukord, kus ressursse napib,” räägib Läänemaa JK juht Tiit Koel. “Osa lapsi käib spordikooli ja osa klubi rühmades, mis tähendab vahet treeningutasudes. See probleem tuleb lahendada. Spordikoolis on hinnad

madalamad.” Näiteks Lõuna-Läänemaa JKs on laste treeningumaks viis eurot kuus. Läänemaalt osaleb Eesti meeste meistrivõistlustel kolm klubi. Läänemaa JK I Haapsalu teeb kaasa III liiga lääne tsoonis ja Läänemaa JK II Haapsalu IV liiga lääne tsoonis. Lihula JK mängib samuti III liiga lääne tsoonis ja on järjest Eesti meistrivõistlustel mänginud juba seitsmendat aastat. Aavo Tomingat aitab sellel hooajal ka Priit Adamson: “Kõik, kogu töö käibki selle nimel, et saaksime koha II liigas.” Läänemaa naistejalgpalli esindab Eesti tasemel Taebla naiskond osavõtuga naiste rahvaliigas. Läänemaa meistrivõistlused toimuvad nii meestele kui naistele õues ja saalis. Rahvaliigas mängib Läänemaalt kaks Lõuna-Läänemaa klubi Vatla JK ja Virtsu JK, kes sellel aastal alagrupist edasi ei jõudnud.

Meie oma staarid ja U17 Peale välismaal mängivate Läänemaalt sirgunud jalgpallurite (vaata kõrvalkasti) on tippu jõudnud ka naistekoondisse jõudnud Ulrika Tülp. Saalijalgpallikoondisse on jõudnud Rasmus Munskind ja rannajalgpallikoondises on Priit Mäeorg. Lisaks on kümneid noortekoondises mänginud noori. Läänemaa jalgpalli arendamiseks loodi sügisel 2015 U17 eliitliiga võistkond. Treeneriks on Igor Prins, keda abistab Aavo Tomingas. Töö toimub Haapsalus Läänemaa JK juures. Võistkonna juures treenib 25 poissi pea igast Läänemaa otsast.

LÄÄNEMAA JALGPALLUREID VÄLISMAAL Läänemaal Taeblas 1966. aastal sündinud Eduard Buckmeier lahkus Eestist 80ndate keskel ja mängis Bundesligas aastatel 1990–1994 SG Wattenscheid 09 rivistuses. Kokku Bundesligas 75 mängu, 4 väravat. Premium liiga parim mängija Rimo Hunt mängib hetkel Kasahstanis. Eesti koondises 7 mängu ja 1 värav. Veel on piiri taga mänginud Harry Silling, kes alustas Virtsus. Ta mängis kolm hooaega Kauhajoki Karhu eest Soome meistrivõistluste II liigas. Sandra Pärnpuu mängis Saksamaal FC Kollnau ja FC Sexsau rivistuses. Anett Vilipuu alustas 2015. aasta sügisel õpinguid Inglismaal, mängib University of Essexi naiskonnas. Anett Vilipuu on hetkel Läänemaa parim naisjalgpallur, kelle Eesti koduklubi oli Tallinna FC Levadia. Vilipuu arvel on 54 mängu meistrisarjas, 53 mängu Eesti noortekoondistes, 4 mängu A-koondises (1 värav).

LÄÄNEMAA SEITSE TÄISMÕÕTMETEGA VÄLJAKUT Läänemaal on kokku seitse täismõõtmetega jalgpalli- ja harjutusväljakut (väljaku järel selle mõõdud): 1. Haapsalu linnastaadion 105 x 64 2. Haapsalu kunstmuruväljak 90 x 45 3. Lihula gümnaasiumi jalgpalliväljak 95 x 60 4. Lihula gümnaasiumi harjutusväljak 90 x 45 5. Virtsu kooli jalgpalliväljak 90 x 50 6. Martna kooli jalgpalliväljak 100 x 55 7. Risti kooli kunstmuruväljak 100 x 64

Foto:Ellen Kuli

2006. aastal sündinud Läänemaa JK Haapsalu poisid Eesti meistrivõistlustel Tallinna Levadia vastu mänguhoos. 2015 NOVEMBER JALKA

43


ambitsioon

Maardu FC Starbunkeri siht on Premium liiga Konkurendid, värisege! Esiliiga B kindel liider Maardu FC Starbunker on seadnud endale ambitsioonika eesmärgi kirjutada klubi oma saavutustega kodulinna spordiajalukku. See tähendab vaid ühte – Premium liigas mängimist. ALVER KIVI

“T

ahame keerata Eesti ja Maardu jalgpallis uue lehekülje,” avalikustab oma plaanid Maardu FC Starbunkeri tegevjuht Maksim Krivošein. “Eesmärk on jõuda meie oma meeskonnaga Premium liigasse, tahame sinna jääda ja tuua Eesti tugevamad meeskonnad Maardusse mängima. Kunagi pidasime seda võimatuks, praegu hindame seda juba reaalseks.” Juulis oma 35. sünnipäeva tähistanud Maardu linna jalgpalliajalukku on kuldsete tähtedega kirjutatud FC Levadia Eesti meistritiitlid 1999. ja 2000. aastal. Paraku nimetati Maardu FC Levadia hiljem ümber Tallinna FC Levadiaks ja seos linnaga kadus. “Kahjuks on meie linna jalgpalliajaloos olnud palju klubisid, kes on siin

küll alustanud, kuid siis Tallinnasse kolinud, ja seepärast ei pea ma ka Levadia saavutusi Maardu jalgpalli omaks,” toob Maksim Krivošein välja enda seisukoha. Ka Maardu linna spordiorganisaator Sergei Petrov ei soovi nimetada toonase FC Levadia kahte tiitlivõitu kohaliku jalgpalli kuldseks perioodiks, sest kokkuvõttes oli seos klubi ja linna vahel väike. Samas usub Petrov, et Maardu jalgpalli parimad ajad on veel ees, kuid selleks on vaja leida kindlasti lisavahendeid ja toetajaid, sest praeguse sponsori ja linna panusega ei vea kõrgemal tasemel lihtsalt välja. “Ma arvan, et siis saame teha sammu edasi,” märgib ta. “Lapsi on meil palju ja baasid on korralikud. Aga noortesporti ja esiliiga B tasemel mängimist suudame me toetada, esiliigas ja Premium

Foto: Aleksei Jeršov

Kes aias, kes aias – pallikene aias! Starbunkeri mängiv treener Andrei Borissov (vasakul mustas) lustib vastasega.

44

JALKA NOVEMBER 2015

Starbunker (tumedas) mängus Tallinna Kalevi II meeskonna vastu.

liigas läbilöömiseks jääb sellest aga väheks. Praegu mängib ka päris palju kohalikke jalgpallureid teistes Eesti klubides, siis saaksime nad koju tuua.” Küll aga saab Maardu linn uhkustada sealt pärit, Eesti koondisesse kuuluvate pallivõlurite Dmitri Kruglovi, Artjom Artjunini, Igor Subbotini ja Konstantin Vassiljeviga, kes on oma mängu ja saavutustega kohalikele noortele kindlasti eeskujuks.

Parajas tempos 2006.–2009. aastal Maardu Esteve ja 2010. aastal FC Maardu nime all mänginud klubi kannab 2011. aasta hooajast Maardu FC Starbunkeri nime. 2006. aastal neljandas liigas alustanud meeskond mängis seejärel mitu aastat kolmandas liigas, kaks aastat oldi teises ja nüüd teist hooaega esiliiga B-s. “Meie jaoks on areng toimunud paraja kiirusega,” tunnistab Maksim Krivošein. “Mängisime küll mitu hooaega kolmandas liigas, kuid kohe, kui tekkis huvi ja soov kõrgemale tõusta, tegime ka sammu edasi. Esimene aasta kohanesime liigaga, teisel aastal võitsime ära ja tõusime järgmisele tasemele.” Tasakaalukas klubiline ja sportlik areng teeb FC Starbunkeri üha paremaks, kuid viimane toob kaasa ka lisavastutuse oma liikmete, fännide ja linna eest. Eeskätt rõhutab Maksim Krivošein seda, et Maardu esiklubina on võetud endale kohustus hoolitseda ka kohalike laste sportliku tegevuse eest. Tasapisi on kasvanud ka kohalike


ambitsioon JALGPALLILINN MAARDU

Foto: Aleksei Jeršov

TREENER ANDREI BORISSOV:

Kunagi ei tea, kui palju mehi ja kes trenni kohale tuleb. Nii peab pidevalt operatiivselt oma tegevust muutma. Aga väljakul ma suuri probleeme ei näe. inimeste toetus, nad on hakanud uskuma, et FC Starbunker ei ole ühepäevaliblikas, nagu seda on olnud kahjuks paljud varasemad Maardu klubid. “Soovime, et meie juures treenivatel lastel oleks eesmärk jõuda esindusmeeskonda,” märgib Maksim Krivošein. “Tahame, et enamik meie mängijaid oleks kohaliku taustaga ja Maardust pärit. Paljudes Eesti tippklubides mängivad praegu siit sirgunud mehed, aga nad mängivad mujal, sest neil puudub siin vajalikul tasemel väljund. Tahame neile selle võimaluse edaspidi anda.”

Sihikindlalt eesmärgi poole Oma peamise eesmärgi Premium liiga poole liiguvad Maardu FC Starbunkeri mehed sihikindlalt. “Kui eelmisel aastal oli liigas kaks liidrit, siis sel aastal on kõik meeskonnad võrdsed ning kunagi ei tea mängu tulemust ette. Seepärast tuleb alati minna väljakule endast sada protsenti

andma, poole vinnaga mängida ei saa,” räägib FC Starbunkeri treener Andrei Borissov tihedast konkurentsist. Borissovi hinnangul on praeguse edu taga ühtne ja sõbralik meeskond, kus kõik mehed pingutavad nii treeningutel kui väljakul ja soovivad anda endast eesmärgi poole liikudes parima. “Kõik mehed püüavad väljakul täita minu antud juhiseid ja mängida distsiplineeritult,” selgitab treener. “Mängijad on saanud aru, et igas mängus tuleb endast kõik anda ja ühtegi vastast ei saa võtta kergelt.” Kuigi ollakse liiga liidrid, on meeskonnal ka oma nõrkused, mida püütakse mäng-mängult ja jõudumööda ületada. Andrei Borissov räägib, et kuigi mehed on tublid, on tegu ikkagi amatöörmeeskonnaga ja nii on väga raske korraldada vajalikul tasemel ja edukat treeninguprotsessi. “Kunagi ei tea, kui palju mehi ja kes trenni kohale tuleb,” kurdab ta. “Nii peab pidevalt operatiivselt oma tegevust muutma. Aga väljakul ma suuri probleeme ei näe. Kui midagi on mängus valesti, siis saame probleemidest kiirelt üle ja teeme vajalikud parandused.” Andrei Borissov usub, et kui meeskond samamoodi jätkab ja kõik läheb hästi, siis mängitakse järgmisel aastal esiliigas. Samas ei oldaks praeguses seisus sinna jõudes kindlasti valmis. Konkurentsis püsimiseks peab tõhustama oma treeninguprotsessi ja otsima juurde ka uusi mängijaid.

17. juulil 1980. aastal sai Maardu alev linnastaatuse. Praeguseks on enam kui 16 000 elanikuga Maardust saanud tuntud spordilinn, kus on eriti suure au sees jalgpall. Linnal on igati korralikud muru- ja kunstkattega väljakud. Selles tööstuslinnas mängib Eesti liigatasemel peale Maardu FC Starbunkeri veel kolmanda liiga ida tsoonis Maardu United. Linnas on palju tõsiselt harjutavaid noorterühmi. Maardu linnakantselei avalike suhete ja arenguosakonna juhataja Inna Bondarenko sõnul toetab linnavalitsus FC Starbunkeri jalgpalliklubi nii palju kui võimalik. Klubi saab tasuta kasutada muruväljakut ja korralikku kunstmuruväljakut. Värskelt renoveeriti staadioni riietusruumid ja tegevust toetatakse aastas 6000 euroga. “Ega meil spordiklubisid ja -alasid linnas palju pole,” märgib Inna Bondareko. “Kõige edukamad on muidugi allveeujujad, kes ka rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt medaleid toovad. Jalgpallurid veel ei too, aga ala on populaarne ja meile oluline, sest kaasatud on palju lapsi. Kindlasti on jalgpall Maardus auväärsel kohal.” Maksim Krivošein avaldab linnale abi ja toetuse eest tunnustust ning lisab, et klubi püüab omalt poolt olla usalduse vääriline ja võimalusel ollakse oma tegevusega ise ka vajaduse korral abiks.

Ka klubi juhtkond annab endale aru, et kõrgemasse liigasse tõusmine nõuab veelgi rohkem tööd, kuid selleks ollakse valmis. Teel eesmärgi poole tuleb vaheetapina läbida hästi tiheda konkurentsiga esiliiga ja see nõuab veelgi enam panustamist. “See on suur samm edasi,” tunnistab Maksim Krivošein. “Kindlasti on esiliiga ja esiliiga B mänguklassis suur vahe. Seal läbilöömiseks tuleb teha palju ettevalmistustöid ja vajame juurde uusi mängijaid, sest meil on paljud mehed juba üle 30 aasta vanad. Vajame uut verd.” Samas leiab Krivošein, et võimalused esiliigast Premium liigasse tõusta on väga head, sest liigas mängivad mitmed duublid, kes ei saa kõrgemale tasemele liikuda, ja eesmärgile jõudmiseks piisab ka näiteks esiviisikusse jõudmisest. “Kõik on tahtmise, töö ja ka õnnega võimalik,” tõdeb Maksim Krivošein. 2015 NOVEMBER JALKA

45


lugeja k端sib Foto: AFP/Scanpix

Rauno Sappinen Eesti U21 koondises Hispaania eakaaslastega madistamas.

46

JALKA NOVEMBER 2015

Foto: Lembit Peegel


lugeja küsib

Rauno Sappinen: Levadiasse ei lähe ma kunagi!

FC Flora ründav poolkaitsja Rauno Sappinen on tänavu tõusnud meeskonna üheks liidriks, ta sahistab võrku ja jagab väravasööte. Jalka lugejad uurisid tõusvalt tähelt tema juurte, lugemuse, unistuste kolli ja välismaale siirdumise kohta. Muide saab teada, et vajaduse korral võib ta ka keelt õpetada! SIIM KERA

K

as sul on Soome juured? (Sten, Helsingi) Jah, mu vanavanaisa oli soomlane ja vanavanaema ka. Vanaema tuli Eestisse elama ja siit hargnes edasi. Mina olen Eestis sündinud ja kasvanud, pean ennast täielikult eestlaseks. Soome keelt ma ei räägi, aga isa küll. Kui vanaema sündis Soomes, siis vanaisa Venemaal! Kui sa peaks valima, kus ja kuidas oma karjääri jätkata, siis millise variandi sa valiks: jalgpallurina Tallinna Levadias, korvpallurina Kalev Cramos või võrkpallurina Tallinna Selveris? (Siim, Põlva) (Naerab – toim.). Ma kõigepealt kiidan väga hea küsimuse eest! Korvpalli ma ei oska ja Levadiasse ei lähe ma kunagi! Üle jääb võrkpall, seda on võibolla kõige lihtsam selgeks saada. Enam-vähem oskan ka, kindlasti paremini kui korvpalli. Flora pidavat olema väärtuspõhine klubi. Kuidas sa klubi kasvandiku ja jalgpallurina seda arusaadavalt sõnastaks? Too mõni näide ka! (Ervin, Kuusalu) Meil on kindlad põhimõtted ja kindel filosoofia, mida klubi järgib. Panustatakse oma noortesse ja välismaalt tuuakse mängijaid ainult siis, kui nad on meist peajagu üle. Klubi üritab luua oma kogukonda ja muuta kõiki ühtseks pereks, nii fänne, noori kui lapsevanemaid. Minu arust oleme me õigel teel ja seda peaks näitama nii kõrgeim publikuarv kui ka koht liigatabeli tipus (30 vooru järel – toim.). Viimasel ajal on paljud meie koon-

dislased välismaalt tagasi tulnud, sest mänguaja teenimine polegi nii lihtne. Kas see on jahutanud sinu soovi kiiresti välisklubisse jõuda? (Marianne, Tartu) Välismaale on mindud vabaagendina, arvatakse, et see on hea. Tegelikult tuleb teha õigeid otsuseid. Florast on oma näide võtta, Karol Mets osteti Norrasse kindla summa eest, ta läks lepingust lepingusse ja on seal sisuliselt kõik mängud mänginud.

UNISTUSTE VÄRAV

Võiks olla meie nurgalöök ja treener paneb mind karistusala taha ja nurgalöök mängitakse mulle jala peale ja löön otse ühe puutega väravasse. Oled sel hooajal löönud Flora eest korralikul hulgal väravaid ning seetõttu võib sind pidada üheks resultatiivsemaks mängijaks Flora klubis. Kas tänu senisele heale hooajale ootad ka võimalust järgmisel hooajal mängida kuskil välismaal või on selliseks käiguks karjääris veel liiga vara? (Silver Tabo, Ülenurme) Ma usun, et kui on õige aeg, siis tuleb ka see üleminek. Täpselt ma veel ei oska öelda, kas praegu on liiga vara või mitte, seda ma ei tea. Mina ei ole kuulnud, et minu vastu oleks kuskilt huvi tuntud. Milline võiks olla sinu unistuste värav, mida tahaksid lüüa? Kirjelda! (Toomas, Jõgeva)

See võiks olla sellisel staadionil, mis mahutab 70 000 inimest, ja see võiks olla puupüsti täis. Võiks olla meie nurgalöök ja treener paneb mind karistusala taha ja nurgalöök mängitakse mulle jala peale ja löön otse ühe puutega väravasse. Nagu Arjen Robben kunagi Old Traffordil (2010. aastal Meistrite liigas – toim.) lõi. Ma tean, et paljud Flora pallurid elavad A. Le Coq Arena lähedal. Kas sina ka? Kas sa Uue Maailma tänavafestivalil käisid? (Kadri Margus, Kristiine) Mina elan A. Le Coqile lähedal, sõidan igal hommikul rattaga 7–8 minutit trenni, jala tulen 15 minutit. Uue Maailma festivalile ei jõudnud, U21 koondisemängud olid samal ajal. Vahepeal ikka käin seal kandis, eriti kohvikus Kohalik. Kas oled tänaval näinud mõnd särki, millel sinu nimi turjal? Mis tunne on seda näha? (Kristel, Lilleküla) Jah, olen küll ühe Flora fänni seljas näinud. Alguses vaatasin, et mis toimub, ja siis panin pildi kokku. Oli positiivne ja südantsoojendav. Kellelt oled elus kõige enam õppinud? (Tanel, Tallinn) Jalgpallis konkreetselt mängutaktika kohta olen palju õppinud Norbert Hurdalt (FC Flora peatreener – toim.), kellega koos me igapäevaselt tööd teeme. Jalka mõttes olengi kõige rohkem kõigilt Flora treeneritelt õppinud. Ma arvan, et välja võib tuua ka Aivar Halleri, kes on väga tark ja lugupeetud mees. Tema käest olen palju nõu küsinud ja ta käis ka koondises aitamas. Ta on 2015 NOVEMBER JALKA

47


lugeja küsib mind platsil ja ka elus psühholoogiliselt aidanud. Noorele mängijale on psühholoogiline abi väga oluline, noor pole nii stabiilne, teda on kergem rivist välja lüüa. Tuleb kasuks, kui keegi kõrvalt olukorra lahti seletab.

KOLMEST VALIKUST

Korvpalli ma ei oska ja Levadiasse ei lähe ma kunagi! Üle jääb võrkpall. Kui kindlalt sa end jalgpalli mälumängus tunneksid? Kas sinu trumpideks oleks ajalugu või tänapäev, välismaa või Eesti jalgpall? (Märt, Tallinn) Ajaloost ma ei tea väga midagi, esimest MMi mäletan ma 2002. aastast. Tean ikka, kes enne meistriks tulid, aga suuremat mitte. Tänapäev oleks trump, Eesti ja välismaa jalgpalli tean võrdselt. 2002. aastast mäletan Saksamaa–Brasiilia finaali, nutsin päris kõvasti, kui Saksamaa kaotas. Siiamaani olen fänn ja lõpuks jõudsin tiitli ära oodata! Bundesligat vaatan ma rohkem kui Premier League’i. Kui palju on tegelikult kuulda platsi ääres karjuv treener? Kuidas info mängu ajal mängijateni jõuab? (Sander, Keila) Mõni mäng karjud ja oma mängijad ei kuule seda üldse, sest nii kõva lärm on staadionil. Kui nii on, siis pausi ajal kutsub treener pingile kõige lähedamal oleva mängija enda juurde ja tema viib

info edasi. Guardiola näitab näppudega asju, millest televaataja ei saa midagi aru, aga mängijad kindlasti saavad. Kui Hurt näitab, saab ka aru, mis ta ütleb. Kui palju Flora fänne sa nägupidi tunned? (Kadi, Tallinn) Ma julgeks öelda, et nägupidi tean enamikku. Mänge on nii palju ja üksteise nägemist on palju, näod jäävad meelde. Millise mänguelemendiga sa enda mängu juures kõige vähem rahul oled? (Kaarel, Viljandi) Just sai peatreeneriga pikalt sama asja arutatud ja jõudsime järeldusele, et jalgade töö ehk agility ning söödutugevus ja -täpsus. Eks teen kindlaid harjutusi, mille abil paremaks saada, et järgmine samm astuda. Seni olen ma teiste asjadega neid puudujääke kompenseerinud. Paar aastat tagasi ütlesid, et oled hakanud rohkem lugema. Mis on sinu lemmikraamatud? Mis lugemine inimesele annab? (Ain, Tartu) Ma arvan, et lugemine annab võimaluse raamatust tunda ära ennast ja enda elu situatsioone. Kui mõnda raamatut loed, siis see pole kunagi juhus, vaid läheb kokku sinu eluetapiga. Praegu läheb väga korda “Jutuajamised jumalaga” (autor Neale Donald Walsch – toim.). See teeb pildi selgemaks ja avab uusi vaatenurki. Täitsa juhuslikult võtsin raamatupoes suvalisest kohast lahti, lugesin ja ei jäänud muud võimalust kui soetada.

Kas sul on kunagi olnud võistkonnakaaslane, kellega sa absoluutselt läbi ei saa? Kuidas sellises olukorras käituda? (Martin, Tartu) Sellist olukorda, et silmaotsast ei salli, pole õnneks olnud. Ma arvan, et tuleks kokku leppida, et olete mõlemad jalgpalli mängimas ja väljakul üks võistkond. Väljaspool jalgpalli saab distantsi hoida. Kas oled noorena ka mõnda teist spordiala harrastanud? (Tanel, Tartu) Ei, mina ei ole kunagi ühegi teise spordialaga tegelenud, ainult jalgpallitrennis olen käinud. Armastus mängu vastu on nii suur, et teised alad ei tundu põnevad. Vanemad on mind alati toetanud, kuigi neile oleks ka head meelt teinud, kui oleksin ülikooli läinud, aga ma ise arvasin, et on mõistlik teha üht asja ja seda maksimaalselt. Juba gümnaasiumis oli raske kaht asja korraga teha, õpitulemused kindlasti langesid.

RAAMATULUGEMISEST

Praegu läheb väga korda “Jutuajamised jumalaga” See teeb pildi selgemaks ja avab uusi vaatenurki. Viimasel ajal on palju räägitud, et Premium liiga muutub järjest tugevamaks. Mis on sinu arust Premium liiga nõrgim külg? (Maarja Nurm, Rakvere) Kui võrrelda, kas mängid Premium liigas või Hispaania vastu, siis otsuse

Foto: Lembit Peegel

Premium liiga mängu ajal ei saa isegi rahulikult sirutusharjutusi teha ega piknikku pidada.

48

JALKA NOVEMBER 2015


lugeja küsib vastuvõtmine on Eestis aeglasem. Välismaal mõeldakse samm ette, Euroopa tippude vastu pole seda aega mis siin. Seda saaks parandada nii, kui üks Eesti meeskond treenib ennast nii heaks, et keegi ei saa neile vastu ja soov neid võita oleks nii suur, et peaks endast kogu aeg rohkem andma. Peame ütlema Levadiale aitäh, et kui me neid võita ei suuda, siis me peame ise lisama tempot, kvaliteeti ja kiirust ning see viib edasi nii Florat kui ka liigat. FC Flora nime kuuldes tuleb paljudel esimesena meelde klubi president Aivar Pohlak. Kui palju mängijad temaga kokku puutuvad? (Tarmo Ala, Võru) Aivarit näost näkku me väga tihti ei näe, aga tean, et ta hoiab klubi asjadel väga pingsalt silma peal. Kui on tõsisem mure või olukord, siis sekkub ja räägib mängijatega.

Foto: Lembit Peegel

Hispaanlase eest putku! Kas senine areng viib ka A-koondisse?

Kas osaleksid teleseriaalis “Abielus esimesest silmapilgust”? (Kristofer, Nõmme) Ei. Mulle sellised saated suurt muljet ei avalda, ei taha sinna lolli mängima minna. Ma päris täpselt kursis ei ole, mis see on, aga sõber saatis mingi videoklipi, kust nägin minut aega seda saadet. Ei ole minu maitse. Kes on Premium liiga parim noormängija? (Tauno Kase, Järvamaa) (Naerab – toim.). Maksim Gussev on Akoondises mängu kirja saanud ja löönud Floras olulisi väravaid ja olnud meil väga tähtis mängija. Olen kuulnud, et õpetasid kunagi teisele noortekoondislasele Svjatoslav Jakovlevile eesti keelt? Kas see on tõsi? ( Joosep, Jõhvi) Jah, me kõik üritasime talle õpetada, ta oli usin õppija. Talle tehti selgeks, et kui tahab koondises mängida, peab eesti keelt rääkima. Saime hästi läbi ja tihti sõime ühes lauas. Eks ta siis näitas laua või kahvli peale ja küsis, kuidas see eesti keeles on. Koondiselaagrid on ju nädal aega ja mitu korda aastas, eks sai selgemaks küll. Paar päeva tagasi helistasime üksteisele ja rääkisime eesti keeles. Ta elas Sillamäel ja siis läks Peterburi, ta kokkupuude eesti keelega oli väga minimaalne, aga ta sai aru, et see on väga tähtis.

Foto: Lembit Peegel

Rauno Sappinen (paremal) näitab klassi Nõmme Kalju Borislav Topicile.

Miks on palganumbritest rääkimine jalgpallurite puhul tabu? (Taavi, Pärnu) Taavi Rähn on öelnud väga hea lause, et mis sa teise inimese rahakotis ikka sobrad. Minu arust võtab see olukorra hästi kokku.

Turmtule all: Morozov ja Kallaste Küsida on tore, seepärast küsi veelgi. Järgmises Jalkas vastab lugeja päringutele Igor Morozov, peale teda on lugejate turmtule all Ken Kallaste. Kõik, mida teada tahad, saada aadressile siim.kera@jalgpall.ee

2015 NOVEMBER JALKA

49


treener

Jüri Talu süda lööb ühes taktis Tabasalu JK omaga.

50

JALKA NOVEMBER 2015

Foto: Lembit Peegel


treener

Jüri Talu:

noorteklassis pole tähtmängijaid Jalgpalli arengu seisukohalt on tähtsamad 5–6 grupi nõrgemat mängijat kui üks tähtmängija, rõhutab noortetreener Jüri Talu. Sest positiivse emotsiooni peavad saama ka nemad, olles tulevikus jalgpalli toetajad. INDREK SCHWEDE

“E

ks ma siis proovin,” ütles Jüri Talu neli aastat tagasi JK Tabasalu treenerile Risto Sarapikule, kelle võetud uude gruppi tuli 40 poissi. Ja see arv ei kippunud järgmiste kordadega kuidagi vähenema. Lõpuks löödi 2002.–2003. aastal sündinute punt vanuse järgi pooleks ja keegi pidi tegelema ka teise poolega. Jüri Talu tegi jalgpalliga tutvust Olev Reimi käe all kunagi tuntud Lõvipoegade meeskonnas ja mängis hiljem ka Uno Piiri juures. Vahepeal tegeles mees peaasjalikult piljardiga ja oli neli aastat meie piljardielu korraldava Eesti Pooli Föderatsiooni president. “Hakkasin treeneriks ainult poja pärast, kes oli grupis, millega alustasin,” selgitab Jüri Talu. “Praeguseks olen jõudnud arusaamisele, et treeneritööst moodustab 33,3% entusiasm, 33,3% missioonitunne ja 33,3% palk. Selles töös kaalub emotsionaalne palk rahalise väärtuse kindlasti üles ja praegugi on treeneritöö mulle pigem hobi. Olen õnnelik inimene, et saan oma armastatud põhitöö kõrvalt ja kindlasti ka tänu elukaaslasele tegeleda oma hobiga.” Esimesel aastal andis Jüri poistele treeninguid kolmel päeval nädalas. Kaks neist toimusid laupäeva ja pühapäeva hommikul. Aga tasu käestantud puhkepäevade eest tuli kiiresti: kohe esimese võistluse – Rapla Cupi – võitsid Jüri Talu poisid ära. Praegu juhendab Talu oma esimest rühma edasi, aga sellele on lisandunud ka Tabasalu JK Charma esindusmeeskond ning Eesti naistejalgpalli lipulaev Pärnu JK, kelle Tallinnas elavaid mängijaid Jüri treenib.

Jüri Talu on üks kahest mehest, kes on praeguseks lõpetanud naistejalgpalli B-litsentsi treeneri kursuse. Meesteja naistejalgpalli erinevustest temaga pikka juttu ei tule: “Minu jaoks on see naisteks ja meesteks eraldamine nonsenss. Jalgpall on kõigile, sest see ongi ju jalgpalli olemus ja seetõttu on just jalgpall maailma populaarseim spordiala. Selle mängu teebki eriliseks asjaolu, et kõik mängivad. Kui vaatan, millise kire ja entusiasmiga naised mängivad, siis ... on see mõnelegi mehele eeskujuks. Koolituse sisu on sama mis meestel. Meie koolitajad on Eesti koondise treenerid, väga head ja professionaalsed koolitajad Keith Boanas ja Katrin Kaarna ning kontrollsilm on kauaaegne Šveitsi naistekoondise peatreener Beatrice von Siebenthal. Nii et rahvusvahelist kogemust, mis annab silmaringile juurde, pakutakse küllaga.”

Naistevutti peab toetama Oma meeste- ja lühikese naistejalgpallis veedetud aja jooksul on Jüri Talu sõnul eristanud meeste- ja naistejalgpalli Eestis rahastamine ja seda kahetsusväärselt naistejalgpalli kahjuks. Jüri arvates võiks jalgpalliliit naistejalgpalliga tegelevaid klubisid toetada. Kasvõi maksta 250 eurot sihtotstarbelist toetust naistevuti treenerile tingimusel, et klubi lisab vähemalt teist sama palju juurde, et selle kaudu tagada treenerile mitte ainult emotsionaalne, aga ka finantsiline heaolu. Kuigi naistejalgpallis on nii mõnigi hea treener, leiab Jüri, et sinna on vaja häid treenereid juurde.

Jüri Talu tunnistab, et seotus kolme erineva grupiga on tema koormuse üpris suureks kasvatanud, kuid tema sisemine motivatsioon on suur. Ta tunneb heameelt, et Tabasalu jalgpallikeskkond soodustab laste arengut, ja kiidab kõiki, kes on klubiga seotud. “Tabasalu koolis pole enam klassi, kus poleks meie klubi mängijaid,” rõõmustab Jüri Talu. “Minule on oluline, et laps läheb trennist ära positiivse emotsiooniga. Enamik neist ei jõua Augsburgi, aga neist saavad muuhulgas erinevate firmade juhid, kes on tulevikus kõik potentsiaalsed jalgpallitoetajad. Kui neile jääb jalgpallist meelde negatiivne emotsioon, siis ei pruugi seda toetust tulla. Lastejalgpallis peavad kõik saama mänguaega. See on kõige alus. Ükski niinimetatud tähtmängija pole selles eas olulisem kui teised mängijad. Ükski tähtmängija ei kaalu üles viit-kuut tagumise otsa mängijat. Kogu jalgpalli arengule on nende viimaste kaal tähtsam kui tähtmängija oma. Minu arvates peaks kõige paremad treenerid töötama kõige väiksematega. Just niipidi ja mitte teisiti.” Laste juures hindab Jüri Talu tehnikaga tegelemist. Sellele saab aluse panna teatud vanuseni ja siis saab hakata muudele asjadele tähelepanu pöörama. Väga suurt rõhku paneb ta võistkonna sisekliimale, millega võib suuri asju korda saata. “Ma ei tea, mis minust treenerina saab, aga JK Tabasalu klubi ja meie mängijate tulevik ning naistejalgpall pakub mulle suurt huvi,” räägib Talu. 2015 NOVEMBER JALKA

51


maailm

Uus ja vana turvaoht: droonid ja väljakulejooksud Eesti Jalgpalli Liidu infrastruktuuri osakonna juhataja Targo Kaldoja käis UEFA turvaseminaril, kus käsitleti muuhulgas droonidest tulenevat ohtu. Oma seletuse andis ka Serbia–Albaania EMvalikmängul sellega kokku puutunud kohtunik Martin Atkinson. INDREK SCHWEDE

E

nne tänavust Euroopa klubiturniiride algust toimus Varssavis turvaseminar “Ohule vastu”, kus UEFA käsitles möödunud hooaegadel juhtunut ning vaatas tulevikku. Kohal olid enamiku UEFA liikmesriikide esindajad, politseinikud ja turvatöötajad. Eestist olid seminaril Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) turvanõunik Einar Lillo, politsei infovahetuspunkti poolt Tarmo Viikmaa ja Targo Kaldoja EJList. “Kuna kohal oli ka kaks-kolm esindajat igast Meistrite liiga ja Euroopa liiga klubist, oli glamuuri palju,” muheleb Targo Kaldoja. “Seminar oli heal tasemel. UEFA tutvustas oma uut visiooni staadionite turvamise kohta. Kõige aluseks on kolm sammast: safety, service, security ehk ohutus, teenindus, julgeolek.” Jutuks olid kaugema aja kurikuulsad katastroofid nagu Hillsborough ja

teised ning räägiti vigadest õppimisest. Palju rõhutati koostöö vajadust fännide ja publiku ning turvapolitsei ja stjuuardite vahel. Eesmärk on teha staadionil olemine mugavaks, aga ennekõike on oluline siiski turvalisus.

Ohtlikud droonid “Kohal olid ka Euroopa fännikoordinaatorid, kes tegid ettepaneku, et korraldus võiks olla paindlikum – et nemad tahavad tribüünil pauku ka teha,” räägib Targo Kaldoja. “UEFA pareeris selle jõuliselt ja viisakalt: kuna tegemist on inimeste elu ohtu seadmisega, rakendatakse nulltolerantsi. Fännide esindajatelt küsiti: kui midagi juhtub, kes vastutab? Kas teie vastutate? Fännidele öeldi selgelt, et staadionil juhtunu eest vastutab staadion ja seepärast on ka reeglid ranged.” UEFA tutvustas üht koolitust, mis

Tottenhami – Belgradi Partizani mäng on peatatud ja publik on informatsiooni ootel. Foto: Alastair Grant/Scanpix

EI MINGEID RAKETTE

Fännide esindajatelt küsiti: kui midagi juhtub, kes vastutab? Kas teie vastutate? Fännidele öeldi selgelt, et staadionil juhtunu eest vastutab staadion ja seepärast on ka reeglid ranged. 52

JALKA NOVEMBER 2015

oli prooviprogrammina läbi tehtud Küprosel. See on mõeldud politseile ja staadioni tegevjuhtidele. Küprose esindaja rääkis oma kogemusest seoses selle koolitusega. Nad olid saanud riigilt tuge, mille abil suuremate staadionite juhid said mitmepäevase koolituse. “Ka soomlased on sama läbi teinud ja kuigi neil pole suure jalgpalli mõistes suuri staadioneid, oli nende politsei väga rahul, sest nad said palju mõtteid kasvõi jäähokivõistluste jaoks,” räägib Kaldoja. “Sama koolituse politseile ning staadionitele, Premium liiga klubide mängu korraldajatele ja turvajuhtidele tahame ka Eestis teha enne järgmise aasta Premium liiga hooaega. Meie maksta on kolmepäevase seminari ruum, muud kulud katab UEFA.” Väga õpetlik oli aasta tagasi Serbia–


maailm

Albaania EM-valikmängul toimunu analüüs, milles lõi kaasa ka mängu kohtunik Martin Atkinson. Mäletatavasti katkes mäng pärast seda, kui väljakule maandus Suur-Albaania lippu kandev droon, mille Serbia mängijad maha kiskusid ja mille Albaania pallurid enda kätte haarasid. Järgnes mängijate kähmlus väljakul, platsilt lahkuvaid albaanlasi ründasid pealtvaatajad. “Seminaril oli kohal üks droonide suurtootja, kes rääkis droonide kasutamisest,” selgitab Targo Kaldoja. “Oma lõbuks aias drooni lennutada on igati vahva, aga droonide puhul peab arvestama, et neisse on lihtne sisse häkkida ja kurikaelad saavad neid kasutada halbadel eesmärkidel. Droonide tootja näitas šokeerivaid pilte sellest, mis on juhtunud: inimesi rünnanud droonid olid tekitanud võikaid arme seljal ja näol. Martin Atkinson ise ütles, et see oli talle esmakordne niisugune kogemus ja praegu käituks ta teistmoodi. Toona ta

peatas mängu ega viinud meeskondi kohe väljakult minema, aga praegu teeks ta seda kohe, sest ei tea, mis on drooni küljes ja milleks see on programmeeritud.” Seminaril tehti drooni juhtumist kokkuvõte: tegemist oli poliitilise sõnumi edastamisega, millel oli suur telepublik ja mis kutsus esile publiku vaenuliku käitumise, agressiivsuse ja väljakulejooksu ning Serbia fännide vägivalla Albaania mängijate vastu. UEFA soovitused selleks puhuks on: reageerida kiiresti, viies mängijad ja taustajõud väljakult minema; kutsuda kokku kriisikoosolek; kontrollida, kas staadion on turvaline, ja kaaluda mängu jätkamist.

Kolm väljakulejooksu järjest Tutvustati ka Tottenham Hotspuri kogemust: ühel Euroopa liiga mängul Belgradi Partizani vastu oli kolm väljakulejooksmist. Inglismaal pole sellega aastaid tegemist olnud, sest karistused

on karmid. Väljakulejooksjad saavad staadionikeelu ja näiteks enne lemmikklubi välismängu tehakse nende passid elektrooniliselt selleks ajaks kehtetuks, et takistada nende osalemist. “See fännide pealejooks oli kavalalt korraldatud,” kirjeldab Targo Kaldoja. “Kõigepealt jooksis platsile esimene fänn, keda ei saadud kuidagi kätte, sest kõik algas ootamatult. Mees kalpsas ühe mängija juurest teise juurde ja lustis selfide tegemisega. Ta oli rõõmus nagu lillelaps. Lõpuks saadi ta kätte ja mäng jätkus, aga kohe sööstis murule teine fänn, kes üritas samuti mängijatega selfisid teha. Nüüd läksid ka mängijad närvi ja fänni hakati tõrjuma. Kui ta minema toimetati, kulus väheke aega ja väljakule jooksis kolmas mees. Selle mehe pani üks mängija juba pikali. Mäng katkestati ja pallurid viidi väljakult minema. Vahepeal olid korraldajad välja selgitanud, et nende piletite ostja oli üks ja sama firma ning ostetud oli kokku neli piletit staadioni eri paikadesse. Seega oli oodata veel ühe väljakulejooksja esinemist. Aga tema koht tehti kindlaks ja tema võimalik tegevus neutraliseeriti. Mäng sai jätkuda.” Targo Kaldoja sõnas, et kuigi televisioonis on pealtvaatajate väljakulejooksu näitamine keelatud, et takistada nende sõnumite levimist ja võtta võimalikelt uutelt üritajatelt isu sellega katsetada, filmivad tribüünil olevad inimesed ikkagi selliseid seiku ning panevad need internetti üles. Seepärast on vaja selliseid platsilejookse ennetada. Kuid publik peab igal juhul tundma, et hoolimata tugevast turvamisest on ta staadionile teretulnud.

Nii juhtus väljakule jooksnud fänniga White Hart Lane’il.

Foto: Ben Stansall/Scanpix

2015 NOVEMBER JALKA

53


abimees

Tartlaste tarkvara viib kiviajast tänapäeva? Mis on ühist Austraalia sõudmiskoondisel ja FC Elval? Paneb mõtlema küll, eks. Mõlemad kasutavad eestlaste loodud treeningutarkvara Sportlyzer. Mis imeloom see on ning kas ja kuidas saavad sellest kasu kohalikud jalgpalliklubid? Foto: Liina Ivask

SIIM KERA

T

uleb tunnistada, et sõna “visioon” kuulmine paneb vahepeal pead vangutama küll (kui pole just lisatud eesliidet “euro” – siis on vähemalt lõbus). Suured ideed on toredad, aga tihtipeale jäävad plaanid ja grandioossed kujutlused pelgalt sõnadeks. Sportlyzeri programmi asutajal Tõnis Saagil ja sporditeadlasel Jarek Mäestul on vägagi prisked eesmärgid. Mis neist saab, näitab aeg. Oma treeningutarkvaraga Sportlyzer üritavad nad treeneritelt eemaldada võimalikult palju administratiivseid lisaülesandeid, et juhendaja saaks keskenduda ainult oma õpilastele. Olgu nad siis üdini andekad spordinoored või vaid oma lõbuks liigutavad lapsed. Selle tulemusena peaks treeneril jätkuma rohkem aega, et suuremale hulgale õpilastele individuaalselt keskenduda. Nii ei läheks ükski laps spordi jaoks kaotsi. Kuuekordne Eesti meister karates Tõnis Saag seletab tagamaid. “Sport kui elustiil on praeguses istuvas maailmas väga vajalik,” lausub Sportlyzeri tegevjuht. “Enamik meist ju jahil ei käi, kraavi ei kaeva, odaga kedagi taga ei aja ja põldu ei hari. Seega on vaja ühiskonnas kultiveerida spordikultuuri, mis toimib ka väljaspool võist-

54

JALKA NOVEMBER 2015

Ka esiliiga B-s mängiv FC Elva (punases) esindusmeeskond kasutab Sportlyzerit. Raasiku FC Jokerile kaotati sellegipoolest 2 : 0.

lussporti. Kui ma ise võistlemise lõpetasin, siis tekkis mul tohutu tühjus, ma ei osanud midagi teha, ma ei teadnud, et peale sporti on ka elu. Minu jaoks oli spordist fun kadunud ja aasta aega tegin ma sporti väga minimaalselt. Ma ei saanud toona aru, miks läheb keegi maratonile, et saada 2000. koht. Mille nimel? USAs tehtud uuringu kohaselt teevad noored spordiga lõpparve, sest nad ei saa enam platsile ja lõbu kaob ära. Tegemise rõõm on palju suurem kui võidud. Selge on see, et spordist ei saa võistluslikkust ära võtta, sest see teeb spordist spordi, aga väga paljud Foto: Sportlyzer

Tartu ülikoolis töötav Jarek Mäestu lisab Sportlyzerile teadlase vaistu.

ei taha viis korda nädalas trennis käia ja igal nädalavahetusel mängule sõita. Kui oled vähem andekas, siis ei pruugi tulemused motiveerida ja sa tahad võibolla ainult kolm korda nädalas hea seltskonnaga palli mängida. Kui sport pakuks piisavalt võimalusi mõlemale rühmale, võidaksid sellest kõik. Spordiklubid ja treenerid oleksid paremal järjel – nad saaks rohkem treeningutasusid ja sponsorlusi – ning ühiskond oleks tervem ja parema töövõimega.” Siin tõttabki appi Sportlyzer, tööriist, mis lubab klubidel oma tegevust paremini fokuseerida. Enne kui saab rääkida treeningusüsteemide parandamisest, tuleb mõttetööks aega vabastada, ja piiratud ressurssidega spordiklubides on see võimalik ainult tehnoloogia abil. Tartlaste programmi abil saavad treenerid planeerida ja analüüsida treeninguid, saata ühiskirju ning hallata arveid, sportlased aga saavad jälgida oma treeninguplaane ning terviseinfot. Muuhulgas saab treener nutitelefoni abil juba trenni alguses puudujad ära märkida, nii jääb ära hilisem lisatöö. Tarkvara loomises kaasa löönud Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna spordibioloogia ja


abimees füsioteraapia instituudi juhataja Jarek Mäestu räägib, et programm tekitab palju huviäratavat infot. “Treener saab palju rohkem küsida, kui tal on hästi paljude sportlaste andmed alates sellest hetkest, kui ta trenni tuleb, kuni selleni, kui välja kukub,” räägib doktorikraadiga mees. “Praegu on paljudel treeneritel märkmed paberitel. Digitaliseerimine on esimene samm paberimajanduse vähendamiseks. Kui treener läheb klubist minema, siis sageli kaob ka info tema tegemistest ja sportlastest, eelkõige nende treeningutest ja võimekusest. Mind huvitab, kas programmi statistikale toetudes on mõne aja pärast võimalik uurida, kust tulevad edukad sportlased. Kui me vaatame naiste jooksualade MM-rekordeid, siis selgub tõsiasi, et kes aeglasemalt alustanud, on lõpuks just suuremate rekorditeni jõudnud. Ka Eesti spordis on sage nähtus, et varasema arenguga noored puksivad välja hilisema arenguga sportlased, sest treenerid keskenduvad just esimestele, nähes neid andekamana.”

Kiviajast tänapäeva

Tõnis Saag on karate firmajuhtimise vastu vahetanud.

loodud Sportlyzer keskendunud individuaalspordile, jääb Anepaio arvates puudu just mängujooniste loomisest. Arendama peaks video ja animatsioonide poolt. Ta usub, et näiteks standardolukordade seletamine animatsiooni abil annaks lastele palju juurde. FC Elva tegevjuhina Sportlyzerile palju tagasisidet andnud Marek Naaris teab rääkida, et sellised arendused on plaanis. Ka Lõuna-Eesti klubi hakkas alguses programmi põhiliselt arvetehalduse pärast kasutama. “Minul hakkas see arvete vorpimine tegevjuhi tööd segama, nüüd saab paari klikiga ära teha töö, mis muidu võtaks tund aega,” lausub UEFA B-litsentsiga treener. “Praegu on lust, kulutad viis minutit hommikul ja pilt on selge. Treeningupäevikud olid meil varem

Excelis ja õpilaste andmebaas Google Drive’is, aga seal oli miinus, et võisid kogemata midagi ära kustutada. Nüüd on meil kolm asja Sportlyzeris ühendatud. Saame vaadata, palju lapsed trennis käivad, kõik on väga kiiresti leitav. Meie klubi tegutseb kaheksas piirkonnas, varem oli seda tervikut väga raske luua.” Vastupidi Anepaiole leiab Naaris, et vähemalt tema on küll aega juurde võitnud. “Meil oli üleminek Sportlyzerile nagu kiviajast tänapäeva jõudmine, võibolla Tabasalu kasutas enne ka mingit sarnast asja,” arutab FC Elva boss. “Meie missioon on paremini lapsi treenida, klubi juhtimine võtab nüüd vähem aega ja samas on meil kiirem võimalus analüüsida.” Sportlyzeri tegevjuht Saag ütleb lõpetuseks, et Sportlyzer teeb seda, mida tehnoloogia peabki tegema ehk inimese elu ja tööd kergemaks. “Lõppude lõpuks on töö lihtsamini tehtud ja rohkem võimalust enesearenguks,” pajatab endine võistlussportlane. “Mida paremini treenerid arenevad, seda paremini areneb kogu spordisüsteem. Sporti kui noore isiksuse arendajat ei saa alahinnata, treenerid peavad mõistma – nad arendavad isiksusi ja mida kõrgem on nende endi tase, seda väärtuslikumaid teadmisi saavad nad sportlastele ja peredele edasi anda. Treeneritöö jalajälg ulatub kaugele medalite taha.” Foto: kuvatõmmis

Praegu on firmal 60 000 kasutajat umbes 100 riigist, kes kasutavad tarkvara ligi 150 erineva spordiala jaoks. Eestlastest kasutajaid on kusjuures vaid 20%, nende hulgas ka viis jalgpalliklubi: JK Kuusalu Kalev, JK Tabasalu, Raplamaa Jalgpallikool, JK Elva ning FC Ülenurme. Tabasalu JK juhatuse liige Indrek Anepaio sõnab, et varem kasutasid nad arvete haldamiseks üht sarnast programmi, kuid Sportlyzeril on mõned olulised lisafunktsioonid, näiteks gruppidele info saatmine. Kõiki tarkvara võimalusi Tabasalu veel ei kasuta. Hetkel ei tunneta Anepaio veel Saagi ja Mäestu suurejoonelist plaani, et treeneritel jääb rohkem aega oma tööle keskenduda. “Teate, seda veel ei ole,” ütleb ta ausalt. “Meie treenerite jaoks see veel ei avaldu, sellisel kujul pole me programmi juurutanud, et treeningupäevikud ja -kavad sees oleks. On plaanis selleni küll jõuda, aga see peab olema ka treenerite tahe, et nad arvaks, et see teeb nende töö lihtsamaks, mitte ei anna lisatööd.” Kuna alguses oli 2009. aastal

Foto: Sportlyzer

Selline see Sportlyzer on!

2015 NOVEMBER JALKA

55


expert liiga

Tartu tõi roosa rahva, Pärnu tõi räimed On saanud traditsiooniks, et kord aastas riputab Tammeka naiskond oma sinised vormid nurka ning selga sätitakse roosa rõivas. Nii ka tänavu. Septembrikuu 11. kuupäeval toimus Tartus Tamme staadionil järjekordne heategevuslik üritus “Roosa jalgpall”. SIIM KERA

“M

ul ei ole elu, ainult jalgpall,” muigab augusti lõpus U15 neidude koondisega Balti turniiri võitnud Jaanika Piibar (14), kui ma uurin temalt, kas tal reede õhtul muud teha ei ole, kui Expert liiga mängule pileteid müüa. Noore neiuni juhatas mind Tammeka tegevjuht Kalle Paas, kes väidab naljaga pooleks, et “Jaanika müüb nii hästi pileteid, nagu oleks eluaeg Piletilevis töötanud!”. Klubi noori, kes vabatahtlikuna sibavad, on siin palju. Kes müüb sissepääsu lunastavat paberit, kes kooki, kes askeldab lihtsalt edasitagasi, tehes midagi tähtsat. On ju roosa jalgpalli aeg! Juba kolmandat korda toimub Tartus üritus, mille eesmärk on tõsta teadlikkust rinnavähi ja selle ennetamise kohta. Kogu aktsiooni tulu annetatakse aga Eesti Vähiliidule.

Etteruttavalt võib öelda, et sel aastal tehti raharekord – piletite, maiustuste ja annetuste abil koguti 198 pealtvaataja abil kokku 760 eurot! Kella kuueks on esimesed huvilised kohad sisse võtnud, kohe hakkab lõõritama sel hooajal “Eesti otsib superstaari” saates tegusid teinud Karl Gustav Adamsoo. Staadionile on jõudnud ka eelneval kahel aastal üritust väisanud naistekoondise peatreener Keith Boanas, kes ei väsi “Roosat jalgpalli” kiitmast. “Mina olen siin alati kohal, mu naine korraldab Inglismaal sarnast asja, see on fantastiline mõte,” pajatab britt. “Rinnavähk mõjutab väga palju naisi, see üritus on hea viis, kuidas sellele haigusele tähelepanu tõmmata.” Vahepeal katkeb elektriviperuse pärast umbes pooleks minutiks Adamsoo muusikaline etteaste ning rahvas saab

Pärnu JK skoori avas 9. minutil pildil kahe tartlanna vahel olev Kairi Himanen.

üheskoos hõigata “Eesti Energia, Eesti Energia!”. Nagu indiaanlased kutsuvad välja vihma, hõikavad tartlased tagasi elektri. Mina otsustan, et tahan saada teadlikumaks. Esimene peatus: Eesti Arstiüliõpilaste Selts, kelle kaks esindajat jagavad lauakese taga huvilistele infot. Aurora Ursula Joala jutustab, mina kuulan. Ka meestel soovitatakse rinnavähikontrollis käia. Olengi juba targem, käik staadionile on asja ette läinud. Järgmisena astun mammograafiabussi, kus täna küll rinnavähi sõeluuringut teha ei saa, aga masinatega tutvuminegi põnev. Mind võtab vastu üdini positiivne radioloogiaõde Karine Tiik. Olen esimene, kes täna õhtul tema juurde astub. Uurin asju. “Rinnavähi teadlikkus on aastatega paranenud, enam ei arva naised, et me tahame neid kiusata, vaid nad saavad aru, et kõik on nende enda huvides,” jutustab meditsiinitöötaja. “Samas on ikka veel paljudel hirm uuringu ees, sõbrannad räägivad, et see on valus, ja nii tekivadki kuulujutud! Uuring aega ei võta, kõige rohkem viis minutit, ülejäänu oleneb sellest, kui kiiresti saadakse riidest lahti ja tagasi riidesse.”

Pärnu pirukas

Anastassia Morkovkina (sinises) ulatab Liis Otile Pärnu naiskonna annetuskarbi. 

56

JALKA NOVEMBER 2015

Foto: Imre Pühvel

Kohtumine ise üllatust ei paku. Tartlased kaotavad Expert liiga ainuvalitsejatele 0 : 6. Küll räägitakse pärnakatest suurest kaotusest hoolimata väga positiivses kontekstis. Nimelt on nad kolme aasta jooksul esimesed külalised,


expert liiga

Foto: Imre Pühvel

kes üritusele oma annetuskarbi kaasa võtnud, see anti tartlastele juba enne mängu üle. Koos peakorraldaja Maria Sootakuga loeme me kokku ligikaudu 100 eurot, mille suvepealinlased heategevuseks annetanud. Müts maha! Pärnu JK peatreener Jüri Saar ütleb, et kõik olid plaaniga hetkega nõus. “Asi läks väga libedalt ja kiiresti ning summa ei olnud ette kirjutatud, kõik panid nii nagu panid,” seletab olukorda legendaarne juhendaja. “Väga suurt summat keegi siiski ei pannud, muidu oleks naiskonda kuuluvatel koolilastel piinlik olnud. Sarnaseid propageerivaid üritusi võiks naistejalgpallis rohkem olla. Parem ju mängida, kui rahvast on ja väljak hea. Meile see väga sobis, ei pidanud mängima õudsel kunstmurul, mis on väike, kitsas ja halb. Tüdrukud nautisid õhtut ja mängimist.” Sellega vastaste heateod ei lõppenud! Anastassia Morkovkina pani loosimiseks välja oma autogrammiga mängusärgi ning ühise idee tulemusena küpsetas Pärnu JK mängija Kätlin Hõbemägi müügiks räimepiruka. “Pärnu on merelinn ja nii see idee tuligi,” räägib naine, kes kalu ise veest välja ei tõmmanud, küll neid aga puhastas. “Ma lihtsalt armastan väga küpsetada ja tõenäoliselt tuleb see mul paremini välja kui jalgpalli mängimine. Mul on väga hea meel, et tartlastele minu pirukas maitses!” Sootak oli Eesti naistevuti gigantide tegutsemisest üllatunud: “Hoolimata

Tartu Tammeka väravavaht Diana Klavan kannab treeningutel kuuldavasti venna Ragnari Augsburgi särki. 

sellest, et nad loputasid meid platsi peal, on nende süda õiges kohas.” Kui kaks aastat tagasi käis üritusel 252 inimest (raha koguti üle 500 euro) ja mullu 160 (720 eurot), siis tänavused numbrid olid eespool mainitud 198 ning 760 eurot. Ürituse eestvedaja tunnistab mõned päevad hiljem, et huviliste arvuga ta täitsa rahule ei jää. “Muidugi oleks võinud rohkem publikut olla, jäime näiteks teavitustööga hiljaks,” tõdeb sügisel Turu ülikooli magistriõppesse astunud Sootak. “Eks see ole Tartu värk ka, mõni õhtu tuleb rahvast, teisel mitte ja siis pärast selgub, et keegi korraldas mingisuguse grilli. Ürituse paremaks tegemiseks ongi oluline teavitustöö. Kõik jääb selle taha, kui paljud inimesed “Roosast jalgpallist” teavad. Kohapeal olnud meelelahutus oleks õnnestunud ka siis, kui oleks 1000 inimest olnud.” Tamme staadionil oli vahva olla ja publik plaksutas pärast mängu tartlastele, nagu oleksid nad Pärnu alistanud. Üks õhtupooliku tipphetk oli kahtlemata poolajamäng, kuhu sattunud osalejad pidid nimetama võimalikult palju

Foto: Imre Pühvel

Rahvast Tamme staadionile jagus. Roosas seisab keskel ürituse peakorraldaja Maria Sootak.  Foto: Imre Pühvel

naisjalgpallureid. Põnevate grimasside ja karmi mõttepingutuse tulemusena kuulis nii Eesti kui maailma tippude nimesid. Mainitud said nii Signy Aarna kui Mia Hamm. Kõige toredama tunde tekitas aga umbes kuueaastane poiss, kes vaid veidi enne mängu lõppu uuris Sootakult, kumb võistkond on roosa, kumb valge. Vaat nii kasvab peale uus põlvkond, kellele on täiesti loomulik, et ka naised mängivad jalgpalli.

KONTROLLI JA AITA Kel tuli artikli peale soov oma tervist kontrollida, siis liikuvate mammograafiabusside ajakava leiab Eesti Haigekassa koduleheküljelt: https://www.haigekassa.ee/ et/inimesele/haiguste-ennetamine/vahi-soeluuringud-naistele/liikuvate-mammograafiabusside-ajakava. Eesti Vähiliidu tegemistega saab end kurssi viia aadressil www.cancer.ee. Ära unusta annetada!

2015 NOVEMBER JALKA

57


saalijalgpall

Saalijalgpall künnab üha sügavamat vagu Aastal 2006 juhtus üht koma teist – Montenegro sai iseseisvaks, esimest korda säutsuti Twitteris ja Toomas Hendrik Ilves valiti Eesti neljandaks presidendiks. Aga mis ikkagi kõige tähtsam, peeti esimesed Eesti saalijalgpalli meistrivõistlused. ALVER KIVI

A

la oli lapsekingades, harrastajate arv pisike ning paljudel palluritel polnud mängureeglitest aimugi. Aastal 2015 on kõik mõnusam, pallitakse neljas liigas, osavõtjate arv suureneb ning mängutase tõuseb. “Meistri-, esi- ja teine liiga töötavad, rahvaliiga kogub jõudsalt populaarsust ja võistkondade arv aastaaastalt kasvab,” räägib Eesti Jalgpalli Liidus saalivuti arengust huvituv Kert Küttis. “Meile on tulnud juurde palju jalgpallureid, kes otsivad endale ka talvel väljundit ja mängimisvõimalust. See näitab, et ala areneb ja sammsammult hakatakse pakkuma konkurentsi teistele saalialadele korv- ja võrkpallile.”

KONKURENT SAALIS

Ala areneb ja sammsammult hakatakse pakkuma konkurentsi teistele saalialadele korv- ja võrkpallile. Kuigi harrastajate arv kasvab, liigades veel muudatusi ei kavandata ning võistkondade arvu ei suurendata. Küll võib nii juhtuda pikemas perspektiivis. “Praegu on juba madalamates liigades mehi ja võistkondi, kes oma mängukvaliteedi poolest võiks kõrgemal tasemel mängida, kuid see nõuaks neilt suhtumise muutumist,” tõdeb Küttis, lisades, et see tähendab meestele regulaarseid treeninguid. “Samas 58

JALKA NOVEMBER 2015

on tippklubide töö muutunud järjest professionaalsemaks. FC Cosmos, FC Anži ja SK Augur Enemat on käivitanud nüüdisaegse treeninguprotsessi ja kaasanud selle parandamisse ka erinevaid spetsialiste. Tublit tööd teevad Ida-Virumaa klubid.”

Mänguoskused paranevad Kus kasvab populaarsus, seal paranevad ka mängijate oskused ning liigade üldine tase. Viimastel aastatel on meistriliiga playoff’i jõudnud meeskonnad mänginud kui võrdne võrdsega. Sama võib oodata ka sel hooajal, sest Narva ja Sillamäe esindused vajutavad gaasipedaalile veelgi tugevamalt. Üha enam lisandub mehi, kes pühivad peast muru ja liiva ning keskenduvad ainult saalis madistamisele. Neid pole aga üleliia palju, sest saalipõrandatel võetakse mõõtu vaid novembrist märtsini. Sportlase hing on rahutu, seetõttu pole imestada, et paljud tahavad end ka suvel liigutada. Nii mängivad FC Cosmose mehed kaasa erinevatel turniiridel, sobiva väljundina on leitud ka rannajalgpall. Kõik see aitab kaasa Eesti koondise arengule. “Jalgpalliliit paneb koondise sportlikule arengule suurt rõhku,” räägib Kert Küttis. “Eesti rahvusesinduselegi mitu väravat löönud Soome koondise kapten ning koolitaja Panu Autio käis koondisele lisatrenni andmas. Plaanis on käivitada treenerite koolitus ja oktoobris korraldasime kaks seminari.” Mängukvaliteedi tõusu peab tagama

Atraktiivne ja kiire saalijalgpall pakub konkurentsi teistele saalis mängitavatele sportmängudele.

ka korralik taristu. Meistriliiga matšid peetakse väga heades saalides Viimsis, Kiilis, Kristiines, Narvas ja Sillamäel. Kuid ka esiliigas tuleb täita kindlad nõudmised, vaid teises ja rahvaliigas on seis pisut vabam. “Liigades mängivate meeskondade geograafiaga võib olla üldjoontes rahul, kuid esindatud võiks olla veel ka Saaremaa, Pärnu, Rakvere, Viljandi ja Paide,” nimetab Kert Küttis kohti, kus saalijalgpallipisik võiks priskem olla.


saalijalgpall KULDMEDALITELE MITU PRETENDENTI

Foto: Lembit Peegel

Käsikäes üldise arenguga on suurenenud ka publikuhuvi. Eelmisel hooajal jälgis meistriliiga mänge keskmiselt 100 silmapaari, playoff’ides oli see 500 ringis ja internetis nautis finaalist tehtud otseülekannet 8000 huvilist. Küttis on numbritega rahul.

Rahvaliigas üha rohkem satse Kui saalijalgpalli tipp muutub üha teravamaks, siis püramiidi vundament aina laiemaks. Eesti Jalgpalli Liit

korraldab rahvaliiga võistlusi alates 2013/14. hooajast. Liiga avahooajal osales kokku 61 võistkonda, mullu juba 65 meeskonda ja kaheksa naiskonda. Tänavu loodetakse nende numbrite suurenemist. “Saalis on jalgpalli mõnus mängida,” selgitab Kert Küttis. “Sõpruskonnad saavad kokku ja panevad võistkonna välja. Rahvaliigas on süsteem paindlikum, sest mänguajad saab ise kokku leppida ja saali kohta ei ole kindlaid

Kui üldiselt peetakse ka tänavu favoriidiks eelmise hooaja meistrit SK Augur Enemati meeskonda, siis oma võimalused on ka nende konkurentidel. Valitseva tšempioni esindaja Mihkel Siim pakub, et kullale hakkab mängima sama seltskond kes mullugi ja oma sõna tahavad kindlasti öelda Ida-Virumaa meeskonnad. “Kõik on tugevamaks läinud,” tõdeb ta. “Meie puhul saab määravaks füüsis, kuidas meil asjad treeneripingilt sujuvad ja kuidas taktikalised plaanid õnnestuvad. Kui mehed kestavad ja püsivad tervena, siis ei tohiks midagi hullu olla.” FC Cosmos Tallinna esindaja Viktor Tepljašini hinnangul mängib kullale kolmneli meeskonda. Lisaks neile veel SK Augur Enemat ja mõni meeskond Ida-Virumaalt. FC Anži koosseis on veel lahtine ja nende võimalused on esialgu teadmata. “Edu toob stabiilne koosseis,” lausub ta. “Seepärast peaks olema parimad võimalused just Auguril, sest neil on õnnestunud oma meeskond suuresti koos hoida. Isegi meil pole koosseis veel lõplikult selge.”

nõudmisi. Positiivne on see, et võistkonnad suhtlevad omavahel.” Naistel esialgu veel liigamänge pole, aga jaanuaris on neil karikavõistlused, kus parem selgub ühepäevase turniiriga. “Aga kui huvi suureneb, siis oleme valmis ka korraliku liiga käivitamiseks. Miks mitte, naised mängivad ju jalgpalli aktiivselt,” leiab Kert Küttis. 2015 NOVEMBER JALKA

59


käbid-kännud

Kaks Kimsenit ja üks Kikkas Foto: Lembit Peegel

Meie meestejalgpallis on mitu tuntust kogunud vutiperekonda ja naistelgi hakkab selliseid tekkima. Õed Kadri ja Kaire Kimsen mängisid Eesti koondises, Kadri tütar Marie Heleen Lisette Kikkas on mänginud U19 koondises ja sihib kõrgemale. INDREK SCHWEDE

Õ

igupoolest võiks Kadrit ja Kairet nimetada teise põlvkonna jalgpallureiks, sest nende isa mängis amatöörvutti Aseris. Isa mõju oli nii suur, et vanem õde Kadri mäletab end alati olevat tahtnud mängida just jalgpalli. Ta tegeles paar aastat iluuisutamisega, käis siis rahvatantsurühmas Sõleke, aga esimesel võimalusel valis jalgpalli. Esimene organiseeritud katse tehti suusatreenerite Mati ja Meelis Alberti juures – treenerid kuulutasid Spordilehes, et tüdrukuid oodatakse jalkatrenni. Suusatajad mängisid isekeskis nagunii jalkat ja lisahuvi asjaga tegeleda tuli Soomest ja Rootsist, kus oldi huvitatud eestlastega jõudu katsuma. Nõnda mängisid õed laske- ja murdmaasuusatajatega jalgpalli, aga ei tulnud mõttessegi, et peaks ise talvespordile üle minema.

KADRI KIMSEN ROOTSIST:

Meil oli staadion! Meil oli aega jalgpallile pühenduda! See oli täiesti uus maailm treeningutingimustes.

Kadri Kimsen koos tütre Marie Heleen Lisette Kikkasega.

60

JALKA NOVEMBER 2015

“Olime telerist MM-võistlusi vaadanud, olime näinud tüdrukuid mängimas ja olime isale öelnud, et me tahame ka mängida,” räägib Kadri Kimsen. “Kui see kutse Spordilehes ilmus, olime kohe kohal.” Olud olid kesised. Treeniti Mustamäe hüppemäe all. Staadionit polnud. “Puu oli üks ja kivi teine väravapost,” muigab Kadri. “Õnneks saime


käbid-kännud Foto: Lembit Peegel

tennisetreenerite Alo ja Aivo Ojassalu loal käia korra nädalas Nõmme tennisehallis rohelisel kattel mängimas. Tennisepallidega tegime tehnikaasju, seal hallis saimegi teha tehnikatreeninguid.” Mõistagi polnud just tehnika tüdrukute parim külg. Tugevad oldi just jooksus, vastupidavuses. Motivatsiooni andsid iga-aastased laagrid Kurgjärvel ja suvised välisturniirid Soomes-Rootsis. Just Rootsist saigi aastaks Kadri elukoht ja rootslastega tegeleb ta praeguseni, töötades Tallink Travel Clubi reisikonsultandina just läänenaabrite turistidega. “Orienteeruja Sixten Sillalt oli Rootsis küsitud, kas meil Eestis mängijaid on,” meenutab Kadri Kimsen. “Mati ja Meelis Albert küsisid minult ja Maaren Olanderilt, kas me tahaksime ja saaksime minna. Koolis pidime asjad ette tegema ja 1993. aasta kevadest sügiseni mängisimegi Rootsi IV liigas Tärnsjö IFi eest. Järgmisel aastal olime jälle aprillist oktoobrini Rootsis. Meil oli staadion! Meil oli aega jalgpallile pühenduda! See oli täiesti uus maailm treeningutingimustes. Ei olnud puud ega kivi! Teisel aastal oli portugallasest treener, kes oli mänginud Lissaboni Benfica võistkonnas. Tema õpetas meile taktikat ja platsinägemist. Ka mängukoormus oli varasemaga võrreldes suurem ja saime head praktikat. Rootsi periood oli minu arengus suur hüpe. Rootsi keelt olin juba Gustav Adolfi gümnaasiumis õppinud, see jäi Rootsis elades ka külge.” Kadri tuli Rootsist tagasi. Sündis

tütar Marie. Klubijalgpalli hakkas ta mängima TKSK naiskonnas, kus treeneriks oli Aleksandr Nesterov. Kadri kiidab treenerit, kes suutis tagada naiskondliku arengu. “Sel ajal tuli ka Nastja (Morkovkina – toim.) meile,” räägib kümme korda Eesti koondist esindanud Kadri. “Oli meie kuldaeg. Vene tüdrukud olid vahvad, ei võtnud asju ülearu südamesse. Mõni eesti tüdruk ei saanud kunstküüntega autigi välja visatud.”

Tütar eelistas jalgpalli tantsimisele

Marie Kikkas, pall jala küljes, läbimurdel.

PROBLEEMIKS TREENERITE TASE Kadri Kimseni arvates on Eesti naistejalgpalli probleemiks olnud algusest peale treenerid, õigemini tasemel treenerite vähesus. “Kandepind oli minu ajal eriti väike ja väga palju sõltus treenerist,” selgitab Kadri. “TKSK ajal oli peamiseks konkurendiks Pärnu ja kui koondise treener tuli sealt, tähendas see kohe väiksemat mänguaega. Mäletan üht turneed Euroopasse, kus mängisid peamiselt Pärnu tüdrukud. Koondisse veel said, aga kas mängida ka said, see oli küsimus. Sel teemal läks natuke nugade peale ka ja sellepärast mul ongi õest vähem mänge koondises: mina ei pidanud oma suud kinni.”

Kadri tütar Marie Heleen Lisette Kikkas (19) ütleb, et ka tema mäletab treener Aleksandri aega: “Kui ema mängis, jooksin mina oma palliga väljaku ääres. Mäletan ka turniiri Kalevi spordihallis, kui teisel pool kardinat tehti iluvõimlemist.” Enne jalgpalliharrastust tegeles ka Marie 7–8aastaselt kaks aastat iluvõimlemisega. Siis hakkas käima Palestras tantsimas ja Kalevis aasta nooremate poistega vutti mängimas: “Kui tantsutrenn sai läbi, võtsin putsad kotist välja ja läksin jalkatrenni.” Siis langes Marie liisk tantsimise kasuks. Kui ta aasta pärast uuesti tahtis jalgpallitrenni minna, ei tahetud teda enam poistetrenni lubada. Tüdrukutega vutitagumine talle ei meeldinud ja nii jäi comeback jalgpalli tegemata. Marie tantsis 9. klassi lõpuni ja naasis sügisest jalgpalli juurde. “Ega see Palestra treenerile Reet


käbid-kännud Kriegerile meeldinud, et ma ära läksin, aga samas oli ta uhke ka, sest tema treeningud andsid hea põhja alla,” räägib Marie. “Ka Tiina Trutsi oli tema juures tantsinud, aga läks enne mind ära. Kui Palestrast ära tulin, tahtsin kusagil mujal edasi tantsida, aga ema alguses ei tahtnud mind tagasi jalgpalli lasta. Lõpuks läksin B-klassi tüdrukute trenni.” Palestrast lahkumine oli tingitud motivatsioonikaotusest. Marie tõdeb, et jalgpall annab vajaliku emotsiooni, kunagi ei tea, mis mängus juhtuda võib. Marie oli jalgpallist eemal viis aastat. Ta on mänginud vaid kolm viimast aastat, kuid jõudis välja neidude U19 koondisse. Kadri ütleb, et tema oli mängijana tütrest emotsionaalsem. Äärepoolikuna oli ta pigem sööduandja kui Marie kombel triblaja ning löök oli tal parem: “Mulle meeldis lüüa. Käisin isaga Laagri spordihallis kahekesi treenimas. Mu isa arvates peaks Marie minema ise välja ja individuaalset meisterlikkust arendama.” Suvel, kui oli õppimise kõrvalt rohkem aega, käiski Marie individuaalselt

treenimas. Ta arvab, et triblamine on tulnud tantsimisest, kus oli palju tööd jalgadega. Ka väikesena oli ta palju palliga, kui ema mängudel või treeningutel kaasas käis. Mariel mitte ainuüksi ei ole mälestused ema ajast jalgpallis, vaid ta on gümnaasiumis teinud uurimistöö Eesti naistejalgpalli esimesest kümnest aastast.

MARIE KIKKAS:

Kui tantsutrenn sai läbi, võtsin putsad kotist välja ja läksin jalkatrenni. Kadri käib tütre mängule kaasa elamas ja tunnistab, et seda tehes on ta väga emotsionaalne ja räägib palju. “Ma rääkisin ka mängijana väljakul palju,” naerab Kadri. “Raske on kõrvalt vaadata. Kui on valesööt, siis on mul piinlik. Aga kui läheb hästi, tunnen uhkust. Mulle meeldib vaadata, kui mängija on aktiivne, isegi agressiivne, kui ta hoiab vastasest ja võidust hammastega kinni.”

KAIRE KIMSEN: EI HÄIRINUD MIND MÄNNID EGA KIVID Kadri Kimseni noorem õde Kaire tõdeb, et tema puhul läks kõik loomulikku teed: “Olin nii noor, et ise vaevalt sõna sekka ütlesin, ja kujuneski, et hakkasin jalgpalli mängima. Lisaks õele tulid sõbrad ka punti. Olime igal pool koos, sealhulgas jalgpallitreeningutel. Ja kindlasti oli Kadri mulle ka eeskuju.” Kadri mäletab ka, et staadionile vedas õekseid isa, koos vaadati jalgpalli telerist ja oldi kurvad, et tüdrukud seda mängu Eestis ei mängigi. “Mind ei häirinud männid, kivid ega varustusepuudus,” räägib Kaire. “Jooksime palju, Nõmme on selleks super koht. Laskesuusatamise treenerite Aita ja Tõnu Pääsukese õpilastega käisime laagrites Kurgjärvel ja Hiiumaal.” Ka Kaire lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi, kus õppis rootsi keelt. Pärast kooli viis tee Sveamaale lapsehoidjaks. Kaire mängis aasta jooksul (1997–1998) kahes Rootsi klubis. “See oli avastamise moment – kuidas klubi töötab ja mis varustus kõik on,” meenutab Kaire, kes praegu uurib maksuja tolliametis maksukuritegusid. “Meil polnud siis kombeks, et ka trennis oldi ühesuguse riietusega. Seal olid väljakud muru-, kruusa- ja kunstkattega. See oli šokk. Siis treeningute ja klubide ülesehi-

62

JALKA NOVEMBER 2015

tus. Meil on see ka praegu tavaline, aga siis oli aasta 1997. Talvel mängiti seal muuseas kruusaplatsil – oli vähem libe kui tehismurul. Ka talvel oldi õues, saalis treeniti vaid kord nädalas. Trennid olid ülirasked, tasemevahe Eestiga oli suur. Sain sinna üldse tutvuste kaudu ja eks nemad vaatasid, et oo, Eesti koondise mängija! Arvati, et kõva tegija. Mind võeti vastu ja sain liigamängudes kohe väljakule mõlemas klubis, kuigi Mariedals IK Borases pidin end alguses treeningmängudes tõestama. Aga tegin hullult tööd, sain väljakule ja tundsin selle üle hullult rõõmu!” Kaire tundis kõige enam puudust tehnikast, sest lapsekingades naistejalgpall Eestis ei suutnud seda tema ajal anda. Aga sel ajal lülitusid kaitsjad harva rünnakule ja oli võimalik ka ilma individuaalse tehnikata läbi lüüa. “Kaitsjana olin nagu tank, kes läks kartmata palli peale,” hindab 17 korda Eesti koondises mänginud Kaire. “Ajastus oli mul hea, lugesin sööte läbi ja juhendasin teisi. Rootsist tuli rääkimine väljakul. See on ülioluline.” Eesti ja Rootsi treenerite peamine vahe oli Kaire sõnul see, et Eesti omad ei tulnud kunagi personaalselt midagi ütlema. Ühest küljest kardeti, et negatiivse tagasiside peale tüdrukud

“Ema vahel õpetab, et seekord ei läinud see hästi ja see hästi, ja mina siis mõtlen, et mis mõttes see ja see,” muigab Marie, kes tunnistab, et ta kuuleb platsile ära, kui ema midagi hüüab. “Mõtlen, et nii halb ikka ka polnud, aga eks ma teen siis järgmine kord paremini. See on tegelikult kasulik, kui ema räägib, ta räägib samu asju mida treenergi. Eks ma olen selline, kes tahab ise teha, triblan liiga kaua palliga pea maas. Olen sellega tööd teinud. Samas on treener Richard Barnwell mind kiitnud, et olen hea triblaja. Mu plussiks on agressiivsus.” EBSis I kursusel ettevõtlust õppiv Marie mängib klubijalgpalli Floras, kus ta saab põhikoormuse esiliigas, ja Expert liigas alustab üldjuhul varumängijana. U19 koondisest on neiu välja kasvanud ja järgmine siht on A-koondis. Aga sinna jõudmiseks oleks kasulik minna välismaale, kus ema eeskujul teha arengus suurem hüpe. Marie ongi asunud Rootsist maad kuulama. Soov on leida klubi, mille esindamise kõrvalt saaks ka õppida. Foto: Foto:erakogu erakogu

Kaire Kimsen Tallinna Kalevi nimel palli löömas.

solvuvad, kuid teisalt ei öeldud ka midagi positiivset. Rootslased suhtlesid palju just personaalselt, selgitasid ülesandeid enne mängu, kiitsid ja vältisid kriitikat. “Mina talun kriitikat hästi, olen ikka julgustanud, et mulle võib öelda,” räägib Kaire, kes tundis õpetussõnadest puudust. Rootsis oli treener tema sõnul autoriteet, temaga ei suheldud vabalt, Eestis oli teisiti. “Rootsis ei tundnud ma ühtki vastast. Eestis oli teada, kes kuhupoole palliga pöörab. See andis hea kooli koondisemängudeks, sest siis ka vastaseid ei teadnud.” “Ma vaatan siiamaani telerist jalgpalli ja käin seda kohapeal vaatamas, hoian ennast uudistega kursis,” ütleb Kaire. “Ma ei teagi, miks. Küllap on see peres nii sees.”


novembrikuu kalender

Eesti jalgpallurite edetabel Esikuuik jäi paika, tagapool vahetasid kohti peaaegu kõik. Teist kuud järjest on suurim tõusja Artur Pikk: jälle tegi ta korraga kuus sammu. Sander Puri võttis korraga viis trepiastet. Miinus kolme mehi oli kolm: Foto: Lembit Peegel

Taavi Rähn ja Levadia ning Rauno Sappinen ja Flora on novembriks omavahelise mängu pidanud, aga võimalik, et meistri selgitab ikkagi viimane voor, kus kahe klubi vastasteks on Infonet ja Paide.

Henrik Ojamaa, Ingemar Teever ja Sergei Pareiko.

Hooaja lõpp pakub ka mälumängu ja täringute täristamist

1. Ragnar Klavan

Kui Eesti meister pole novembri alguseks selgunud, saavad tõenäoliselt määravaks Paide–Flora ja Levadia–Infoneti kohtumised. Aga kindlasti on tuline ka täringujalgpalli ja mälumängu meistrivõistlustel. Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee.

6. Enar Jääger

PREMIUM LIIGA

14.00 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Infonet II

3. Mihkel Aksalu 4. Karol Mets 5. Ken Kallaste 7. Taijo Teniste

+3

8. Artur Pikk

+6

9. Ats Purje

–2

10. Sergei Zenjov

–2

11. Joel Lindpere

–2

Pühapäev, 1. november

14.00 JK Sillamäe Kalev – Viljandi JK Tulevik Sillamäe Kalevi staadion 14.00 Nõmme Kalju FC – Tartu JK Tammeka Hiiu kunstmurustaadion

14.00 Tartu FC Santos – Vändra JK Vaprus

Laupäev, 7. november

Pühapäev, 8. november

12. Sander Puri

+5

14.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Flora Paide linnastaadion 14.00 Pärnu Linnameeskond – JK Sillamäe Kalev Pärnu kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Infonet Kadrioru staadion 14.00 Tartu JK Tammeka – JK Narva Trans Tartu Tamme staadion 14.00 Viljandi JK Tulevik – Nõmme Kalju FC Viljandi linnastaadion

14.00 FC Elva – HÜJK Emmaste

13. Henri Anier

–2

14. Siim Luts

+4

15. Henrik Ojamaa

–3

14.00 JK Tallinna Kalev II – Tallinna FC Puuma

16. Ingemar Teever

–3

17. Gert Kams

–2

18. Ilja Antonov

+2

19. Sergei Pareiko

–3

20. Dmitri Kruglov

–1

Neljapäev, 19. november

21. Frank Liivak

+2

18.00 Eesti 7. võistkondlikud meistrivõistlused Tallinna

22. Martin Vunk

ülikooli auditooriumis Maximum

Registreeruda saab, kui kirjutada aadressile

23. Rauno Alliku

siim.juks@jalgpall.ee. Osalema pääseb 50

esimesena registreerunud võistkonda.

ESILIIGA

Elva linnastaadion

14.00 JK Sillamäe Kalev II – Raasiku FC Joker

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak

14.00 Kohtla-Järve JK Järve – Maardu FC Starbunker

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion

14.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Tallinna FC Flora III

Sportland Arena

MÄLUMÄNG

–2

24. Pavel Londak 25. Rauno Sappinen

+4

26. Igor Morozov

–1

Teisipäev, 3. november

27. Artur Kotenko

–1

18.30 Eesti 8. meistrivõistlused Eesti Jalgpalli Liidus

28. Nikita Baranov

+2

29. Artjom Artjunin

–2

30. Mikk Reintam

–2

TÄRINGUJALGPALL

Pühapäev, 8. november

14.00 FC Kuressaare – Nõmme Kalju FC II Kuressaare linnastaadion 14.00 Kiviõli FC Irbis – JK Tallinna Kalev Kiviõli linnastaadion 14.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Levadia II Rakvere linnastaadion

Tartu Tamme staadion

ESILIIGA B

Pühapäev, 1. november

14.00 JK Tallinna Kalev – Tartu FC Santos Kalevi keskstaadion 14.00 Kiviõli FC Irbis – Rakvere JK Tarvas Kiviõli linnastaadion 14.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Flora II Maarjamäe staadion 14.00 Vändra JK Vaprus – FC Kuressaare Vändra staadion

FC Flora Lilleküla väljak

2. Konstantin Vassiljev

HOOAJA LÕPETAMINE

Pühapäev, 22. november

15.00 Estonia kontserdisaal

2015 NOVEMBER JALKA

63


lisaaeg Lilleküla lõpuni ehitamine

Sergei Zenjov pildil Autor: Margus Kontus

Harva, kui mõni Eesti jalgpallur satub rahvusvahelises meedias fotole. Üks selline ilmus aga ajakirjas FIFA Weekly (38 / 25.09.2015), kus heideti pilk Aserbaidžaani meistrivõistlustele. Jutus on ka eraldi välja toodud Sergei Zenjov (pildil) kui Eesti edurivimees, kes skooris kohe esimeses voorus. Gabala FK lootused esimesele meistritiitlile on ära märgitud loo pealkirjas.

van a

Georgi Rjabov – mees, kelle koondisekarjääri lõpetas Pele

foto

22. mail 1963 rivistus Moskvas 75 000 pealtvaataja ees Rootsi koondise vastu Nõukogude Liidu esiüksteist, mille kaks liiget olid eri viisil seotud Eestiga. Kõigepealt meeskonna kapten Igor Netto, kellele see oli 53. mäng koondises ja kelle mõlemad vanemad olid Valgast pärit etnilised eestlased, kes veendunud kommunistina leidsid oma tuleviku Moskvas. Nende vanim poeg, nüüd 90aastane Lev Netto peab end siiani eestlaseks, tema praeguseks lahkunud kuulus vend Igor aga pidas end venelaseks. Ja siis koondises debüüti tegev, Tallinnas 1938. aastal sündinud õigusjärgne Eesti vabariigi kodanik Georgi Rjabov, kes abielus eestlannaga. Milline saatuse iroonia: miljonid poisid Venemaal, Ukrainas, Gruusias ja mujal üle punaimpeeriumi unistasid CCCPi esindamisest, sellest, et nad mahuksid vaid nende 11 õnneliku sekka, kes saaks oma suurt kodumaad esindada rahvusvahelistel võistlustel, ja siis võtavad kaks kohta sellest 11st endale pisikese ja aina jalgpallivõõramaks jääva Eesti pallurid. Jah, see võrdlus on pingutatud, kuid taotluslikult. Netto, kes küll kunagi ei eitanud oma Eesti juuri ja tavatses väljakul oma vanemate keeles vanduda, ei tõstnud enda päritolu ka kunagi esile. Ning Rjabov oli selleks ajaks Tallinnast lahkunud ja lõi keskkaitsjana palli Nõukogude Liidu kõigi aegade parima vutimehe Lev Jašini valvatud Moskva Dinamo värava ees. Rjabov mängis Nõukogude Liidu koondises viis mängu, tuli 1963. aastal liidu meistriks ja 1967. aastal karikavõitjaks. 1966. aasta MMile sõidu nurjas ebaõnnestunud maavõistlus Brasiilia (0 : 3) vastu, kus mees ei suutnud toime tulla jalgpallikuningas Pele enesega, olles enne osalenud kahes võidukas MM-valikmängus. Võib öelda, et Pele lõpetas Rjabovi koondisekarjääri. Rjabov oli põline dünamolane: mängis selle klubis Tallinnas ja Moskvas ning käis Tbilisi Dinamo koosseisus 1961. aasta turneel Ladina-Ameerikas. Ah soo, jah – Nõukogude Liit kaotas selle Eestile märgilise mängu Rootsi vastu 0 : 1.

INDREK SCHWEDE

64

JALKA NOVEMBER 2015

Põline dünamolane Kadrioru puude all.

Foto: Lembit Peegel


lisaaeg Novembrikuu sünnipäevad 02.11 Indrek Käo (45) 03.11 Raimo Nõu (36) 05.11 Urmas Kirs (49) 05.11 Alo Dupikov (30) 06.11 Tarmo Saks (40) 07.11 Andres Oper (38) 07.11 Mihkel Aksalu (31) 10.11 Mart Paumäe (53) 11.11 Uno Tutk (56) 11.11 Tarmo Linnumäe (44) 11.11 Kairi Himanen (23)

12.11 Oleg Timofejev (58) 13.11 Uno Piir (86) 13.11 Indrek Zelinski (41) 13.11 Hanna-Marii Kaljas (18) 14.11 Silvar Luht (51) 14.11 Margus Kotter (45) 14.11 Erkki Viisma (39) 16.11 Heleri Saar (36) 17.11 Eduard Rõžov (52) 18.11 Enar Jääger (31) 21.11 Sergei Ratnikov (56)

21.11 Mati Jürisson (52) 21.11 Marko Lelov (42) 21.11 Getter Laar (26) 23.11 Ranet Lepik (35) 23.11 Kelly Rosen (20) 24.11 Marek Lemsalu (43) 24.11 Ken Viidebaum (36) 25.11 Janno Kaljuvee (46) 27.11 Rain Vessenberg (40)

Randar Luts edendab USAs jalgpalli

Foto: erakogu

Kunagine Eesti korvpallimeeskonna kandidaat Randar Luts, kes läks Ameerikasse õppima 1998. aastal, tutvustab praegu jalgpalli Alabama lastele. Lastevanemate soovil sai meeskonna nimeks Estonia. “Meeskonnas on minu enda poeg Markus, sündiRandar Luts koos poja Markusega. nud küll Ameerikas, kuid tal on ka Eesti pass,” selgitas Randar Luts Jalkale. “Nimi pandi teiste lastevanemate poolt, kuna neile on teada minu sünniriik ja olen püüdnud olla aktiivne lastespordi promomises. Eks see oli neile endilegi selline väikest viisi väljakutse, et osata teistele öelda ja kõnelda, mis koht see Estonia ikkagi on. Ülejäänud võistkondade nimed tähistavad suuremaid riike, nagu USA, Brazilia, Canada, Italy jne.” Jalgpalli hooaeg on Alabamas lühike. Treeningutega alustati augusti keskel, esimene mäng oli 24. septembril ning kaks korda nädalas mängitakse novembri keskpaigani. Oktoobri alguses alistati näiteks Germany-nimeline võistkond. 4–5aastaseid lapsi on ligi 90, kes mängivad kuues erinevas võistkonnas. Vanemates rühmades mängivad 6–8- ja 8–10aastased.

LHV panga edetabel Sellekuine TOP 20 on tehingute arvu järgi (sulgudes eelmise kuu koht, kriips tähendab, et eelmisel kuul klubi 20 parema hulgas polnud): 1 (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 2. (2.) Nõmme Kalju FC 3. (3.) Tallinna FC Infonet 4. (4.) Tallinna FC Flora 5. (7.) Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 6. (5.) FC Kose 7. (10.) FC Nõmme United 8. (6.) JK Tallinna Kalev 9. (9.) FC Kuressaare 10. (8.) Põlva FC Lootos 11. (17.) Viimsi MRJK 12. (14.) JK Tabasalu

13. (18.) FC Elva 14. (12.) FC Olympic-Olybet 15 (15.) JK Welco Elekter 16. (-) Tartu FC Santos 17. (11.) Tallinna JK Piraaja 18. (-) Tallinna FC Reaal 19. (13.) Rakvere JK Tarvas 20. (-) Pärnu JK Poseidon Nirvaana LHV jalgpallikaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks. Vaata lisa: www.lhv.ee/jalka.

ma mäletan ... Telesaatejuht Roald Johannson: Ma mäletan ... kuidas Portugali koondis 2000. aasta septembris Tallinnas käis ja meil tekkis sõpradega mõte, et peaksime Luis Figolt autogrammi saama. Olin tollal tuline Eesti koondise fänn, 1990ndate lõpus käisin välisreisidel kaasas ning Portugali saabumine oli suur sündmus. Paar kuud enne seda oli Figost saanud ka maailma kalleim jalgpallur, kui ta Barcelonast Reali läks. Töötasin Sõnumilehe sporditoimetuses ja tänu sellele sain kuidagi teada, et portugallased elavad Olümpia hotellis ja kell 12 hommikul lähevad linnaekskursioonile. Kuigi seda infot paljudel ei olnud, arvasime ikkagi, et kohal on hulk fänne. Aga ei olnud kedagi peale meie. Mõtlesime, et vist on ikkagi vale aeg, aga siis hakkasid nad välja voolama ja ei läinud kaua, kui Figo ja ka Rui Costa tulid. Minu lemmik on alati olnud Serie A ja mängujuhid on mulle ka meeldinud ja seepärast oli Rui Costa minu jaoks Figost kõvem vend. Aga alguses läksin Figolt autogrammi paluma. Ta oli sellise tõreda olemisega, mul oli valge T-särk valmis, panin sellele mapi alla ja must marker oli ka olemas ja sinna ta autogrammi andis. Tegi seda külmalt ja lahkus. Mulle tegi nalja sõber Madis, kes pigem vihkas Figot tema sukeldujakuvandi pärast, aga ta läks Figo juurde mingi jubeda juustuga – umbes nagu mingi “Tallinn 1980” võidunud nokkmütsiga, stiilis, et noh, Figo-poiss, pane siia ka üks autogramm! Mina läksin siis Rui Costaga juttu ajama. Ta oli tore tüüp, kes rääkis minuga. Üritasin ajada teemat, et kes on Itaalia liiga parim treener. Olen suur Interi fänn ja püüdsin Rui Costat suunata sinnapoole, et Lippi on Serie A parim treener, ja no õnnestus ka. Ega ma väga täpselt enam mäleta, mida me veel rääkisime. Ma mäletan ... kuidas ma Interi fänniks sain. See juhtus tänu Ronaldole, sest olin Brasiilia koondise fänn ja 11aastasena nutsin, kui Brasiilia 1990. aasta MMil Argentiinale kaheksandikfinaalis kaotas. Neli aastat hiljem nutsin rõõmust, kui nad MM-tiitli võitsid. Mu armastus Interi vastu tugevnes, kui Tallinna Itaalia restoranis Casanova töötades kinkis omanik mulle Roberto Baggio särgi! See särk on mulle reliikvia, olen selle 16 aasta jooksul vast kümmekond korda selga pannud. Vahel võtan kapist välja ja imetlen. Olen palju kordi aastate jooksul käinud Itaalias Interi mänge vaatamas, olen näinud neid AS Roma vastu Itaalia karikafinaalis ja Milanos San Sirol (pildil). Sel kevadel sain derby-mängus AC Milani vastu mängu vaadata ka kohalike ultrate keskel. Meil olid piletid küll mujale sektorisse, aga läksime panime tuima ja jaurasime turvameestega nii kaua, kuni nad meid läbi lasksid ja me saime minna kuulsasse Curva Nordi Interi kõige tulisemate fännide keskele! Kusjuures eelmisel päeval oli õnnestunud Genovas vaadata mängu Sampdoria ultrate keskel. Ma mäletan ... kuidas me Istanbulis kaks aastat tagasi Galatasaray mängule end möllisime. Vastane ei olnud kõva, aga kohapeal me pileteid ei saanud. Olime kolmekesi ega löönud käega. Ajasime seal asjameestele juttu, et oleme ETV võttegrupp, kes tuli tutvuma staadioniga, et tulevikus saadet teha. Mul oli töötunnistus kaasas, sõbrad olid hoopis teistelt elualadelt, aga plärasime muudkui, et palun väga: siin on ETV toimetaja, operaator ja režissöör, oleme pika maa maha käinud, oleme Gala fännid jne. Meid saadeti ühe funktsionääri juurest teise juurde, aga mängule me lõpuks saime. 2015 NOVEMBER JALKA

65


ristsõna

Oktoobrikuu ristsõna vastus oli “tantsupeod”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisalli Timo Jaakmees. Võitjaga võtame ühendust. Novembrikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 10. novembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti jalgpallikoondise fännisärgi.

66

JALKA NOVEMBER 2015


Profile for Jalka

Jalka (november 2015)  

Novembrikuu Jalka põhiteemaks on lõppenud EM-valiksari. Lugeja küsimustele vastab noor vutiäss Rauno Sappinen.

Jalka (november 2015)  

Novembrikuu Jalka põhiteemaks on lõppenud EM-valiksari. Lugeja küsimustele vastab noor vutiäss Rauno Sappinen.

Profile for jalka
Advertisement