Jalka (märts 2023)

Page 1

Henrik Ojamaa kaksikelu jalgpalluri ja investeerimisguruna

ERRi patt: liiga hästi oma töö tegemine?

Koondise suurimad fännid on alati kohal: Kuressaarest Vanuatuni! Mida ootavad hooajalt

Premium liiga klubide fännid?

Postritel Rasmus Peetson, Ott Nõmm, Jamal Musiala

Kas Flora kangutatakse TROONILT LAHTI?

Kohtunikud

Luubi

MÄRTS 2024 ISSN 1736-7379
JOEL INDERMITTE
all Kristo Hussar
kolmas tiitel järjest
Hispaania
30 aastat tööpostil

Unistamise aeg

Nende ridade kirjutamise ajal jääb Poola ja Eesti vahelise EM-valiksarja playoff-kohtumiseni täpipealt üks kuu. Mõneti on kummaline, et meie jalgpalliajaloo ühe suurema kohtumise eel ei ole veel justkui seda õiget tunnet, mis sellisel hetkel valdama peaks.

Ometi oleme olukorras, kus suurturniirile pääsemisest lahutab meie koondist vaid kaks kohtumist. Vastased ei ole vähemalt paberil ületamatud või absoluutsest maailma tipust. Millal siis veel unistada, kui mitte praegu?

Arusaadav, et nende jaoks, kes mäletavad ka 2011. aasta sügist, toonast jalgpallimaaniat ja koondise vägevaid mänge, on tänavune olukord kraadi-kahe võrra lahjem. Toona pääsesime suurturniirist kahe mängu kaugusele tänu võimsatele võitudele tugevate vastaste vastu, tänu portsule napikatele ja törtsule õnnele. Just nii, nagu justkui peakski. Praegune võimalus tuleb meile aga pärast ajalooliselt kehva valiksarja justkui lohutusvariandina. Ei ole vaja olla geenius, et aru saada, miks need kaks 13aastase vahega olukorda on väga erinevad.

Ometi on stardipunkt 2011. aasta novembris ja 2024. aasta märtsis täpselt üks ja sama. Nagu öeldud – oleme kahe mängu kaugusel EM-finaalturniirist. Võimalik, et saame unistada kuni 21. märtsi õhtuni. Võimalik, et 26. märtsi õhtuni. Tõenäosus on küll väike, et suudame mõlemast mängust edukalt välja tulla, aga… see on siiski olemas! Täpselt nii kaua, kuniks seda enam ei ole.

Mitte keegi ei saa keelata kellelgi teisel unistamast. Ärge seda siis iseendale keelake!

2024 MÄRTS JALKA 3 MÄRTS
Foto: Liisi Troska

KAANELUGU

LK 50–51

A. Le Coq Premium liiga järjekordne hooaeg tõotab tulla taas väga põnev –nagu selgub Jalka igaaastasest ajakirjanike ennustusvõistlusest, on usk FC Flora tiitlikaitsmisesse tohutult vähene. Kas ees ootab tõesti võimuvahetus?

14

SISUKORD

Kolumn

12 Raul Ojassaar

Persoonid & intervjuud

14 Persoon: Henrik Ojamaa

22

KOHUSTUSLIK

LUGEMINE:

Eesti koondise andunumad fännid ei puudu naljalt mitte üheltki tribüünilt, mille ees sinisärgid parasjagu jalgpalli mängivad. Kes on need fännid, kes on meie koondisega kaasas käinud juba aastakümneid peaaegu igas maailma otsas?

Fännid lk 23–26

Paide Linnameeskonna ja Eesti koondise ääreründaja Henrik Ojamaa on juba aastaid elanud omamoodi topeltelu, tegutsedes profikarjääri kõrvalt investori ja investeerimisnõuandjana. Kuidas ta kahe erineva maailma vahel tasakaalu leiab?

18 EJLi töötaja: Marko Lelov

Marko Lelov on Eesti jalgpallis tuntud nii mängija, treeneri kui kommentaatorina. Seekordses Jalkas ilmub Leloviga tehtud suure intervjuu teine osa – esimene ilmus veebruarinumbris.

40 Mängija luubi all: Kristo Hussar

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse

Rubriigid

3 Märts

6 Lembit Peegel

8 Nimed & numbrid

10 Lood & tsitaadid

22 Koondis

Mida oodata meie playoff ’i vastaselt Poolalt?

27 A. Le Coq Premium liiga

Jalka palus kõigi kümne Premium liiga klubi ühel fännil sõnastada algava hooaja ootused ja lootused.

39 Miks?

Rubriik „Miks?“ uurib sedapuhku, miks tõstavad mängijad enne nurgalöögi andmist käe üles.

42 Kohtunikud: 30 aastat jalgpallikohtunikuna. Nelja kange kogenu lood

50 Ennustus

52 Faktifoto: 12 fakti Premium liiga hooajast

54 Ajalugu

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EM-finaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 2012, kui Hispaania võitis juba kolmanda suurturniiri järjest.

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

Muu

23 Fännid

46 & 48 Akadeemiad

Lisaks juba mitu aastat tegutsenud EJLi akadeemiale on esimeste akadeemiateni jõudmas ka Eesti klubid. Tallinna Kalevi ja Paide Linnameeskonna akadeemiast räägivad Joel Lindpere ja Gert Kams. Peale selle avaldame EJLi akadeemia kasvandike sümboolse koosseisu!

Poster

Rasmus Peetson

Ott Nõmm

Jamal Musiala

IMPRESSUM

ANDRE FROLOV

FOTO: KATARIINA PEETSON, LIISI TROSKA

NR 3 (195) 2024

PEATOIMETAJA:

RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA:

MAARJA TRAUSS

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA:

TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM:

MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK

ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

AASTAS

46 54
2024 MÄRTS JALKA 5

Kas seda mängu mäletad, POOLA?

Hoolimata sellest, et tegu on meile võrdlemisi lähedal asuva riigiga, ei ole Eesti meeste jalgpallikoondis Poolaga viimastel aastatel eriti sageli mänginud. Aastatel 1923–1926 kohtusime poolakatega kolmel korral (üks viik ja kaks kaotust), tihedad sidemed olid meil poolakatega ka selle sajandi esimesel kümnendil: aastatel 2002–2008 pidasime nendega koguni viis sõpruskohtumist, mis kõik lõppesid Eesti kaotusega. Viimane omavaheline kohtumine jääb aga 2012. aasta augustisse, kui Eesti sai A. Le Coq Arenal toimunud maavõistlusmängus kirja magusa 1 : 0 võidu. Otsustava tabamuse lõi Konstantin Vassiljev kohtumise teisel üleminutil otse karistuslöögist! Nüüd, peaaegu 12 aastat hiljem läheme Poolaga esimest korda ajaloos vastamisi võistlusmängus. Ja nii mõnigi mees sellest viimasest kohtumisest on endiselt rivis!

6 JALKA MÄRTS 2024
21aastane Motherwelli ründaja Henrik Ojamaa mängis tollal alles oma viiendas koondisemängus. Siin üritab ta palli ära koukida vasakkaitsjalt Jakub Wawrzyniakilt, kellega hakkas Ojamaa vähem kui aasta hiljem platsi jagama Varssavi Legias. Üheskoos tuldi hooajal 2013–14 Poola meistriks. Olukorda jälgib valvsal pilgul Arsenali 22aastane väravavaht Wojciech Szczęsny. Ei saa välistada, et Ojamaa ja Szczęsny tulevad koos platsile ka tänavuses Poola–Eesti matšis!
PEEGELDUSED
Fotod: Lembit Peegel

Tarmo Rüütli saatis Poola vastu platsile võrdlemisi kogenud algkoosseisu: muu hulgas olid seal näiteks Sergei Pareiko, Dmitri Kruglov, Aleksandr Dmitrijev, Joel Lindpere ja Andres Oper. Eesti algrivistusest on praeguseks profimängija vaid Henrik Ojamaa. Vahetusest sekkusid veel näiteks Taijo Teniste, Sergei Mošnikov ja võiduvärava löönud Konstantin Vassiljev. Poola eest väljakul käinud meestest on tänaseni tipptasemel aktiivsed väravavaht Wojciech Szczęsny, kaitsja Maciej Rybus, poolkaitsjad Kamil Grosicki ja Janusz Gol ning ründajad Robert Lewandowski ja Artur Sobiech.

Joel Lindpere ja Łukasz Piszczek olid 2012. aastal vastavalt New York Red Bullsi ja Dortmundi Borussia mängijad, aga on mõlemad praeguseks naasnud kodumaale: Lindpere veab JK Tallinna Kalevit ning aitab koondist abitreenerina, Piszczek on taasliitunud kasvatajaklubi Goczałkowice-Zdrójga, kelle eest tegutseb Poola tugevuselt neljandas liigas mängiva peatreenerina.

Poola koondise eest käis 2012. aastal Eesti vastu platsil ka nende jalgpalliajaloo suurkuju Robert Lewandowski, kes oli toona veel 23aastane Dortmundi ründeäss. Sel hetkel oli ta seljataha jätnud esimese tõeliselt vägeva hooaja Bundesligas, lüües 34 mänguga 22 väravat ja aidates Jürgen Kloppi juhendatud Dortmundi nii Saksamaa meistriks kui karikavõitjaks. Tänavu astub ta Eestile vastu FC Barcelona mängumehena.

PEEGELDUSED 2024 MÄRTS JALKA 7

Jaanus Getreu

Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi treener Jaanus Getreu pälvis president Alar Kariselt Valgetähe V klassi teenetemärgi spordielu edendamise eest. Getreu on jalgpallitreenerina töötanud 30 aastat järjepidevalt just Lõuna-Läänemaa lastega.

Sillamäe FC NPM Silmet

Klubi ajaloos esimest korda tuli saalijalgpallis Eesti karikavõitjaks Sillamäe Silmet, kes alistas Jõhvis toimunud finaalneliku turniiri otsustavas ja haaravas kohtumises kodumeeskonna Jõhvi Phoenixi 7 : 5. Finaalmatši tuli Jõhvi spordihalli vaatama 553 inimest.

Tule rahvaliigasse mängima!

22. aprillini on avatud registreerimine nii meeste kui naiste rahvaliigasse. Nii naiste kui meeste arvestuses moodustatakse tugevuse järgi A- ja B-tasand.

„Rahvaliigasse ootame osalema inimesi üle Eesti, olgu nendeks sõpruskonnad või jalgpallikogukonnad. Erinevalt tavaliigadest on rahvaliiga kalender ja formaat paindlik, näiteks saavad võistkonnad omavahelisel kokkuleppel valida ise mänguaja ja -formaadi,“ räägib rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas.

Registreerida tuleb EJLi infosüsteemi ERISe kaudu. Võistkonnad, kes on varem rahvaliigas osalenud, ei pea uut võistkonda registreerima, vaid saavad sama võistkonna registreerida uueks hooajaks. Nime muutmiseks tuleb registreerides täita lisainfo lahter või võtta pärast registreerimist ühendust EJLi rahvajalgpalli osakonnaga.

Meeskondadel, kes soovivad osaleda Eesti 2024. aasta väikestel karikavõistlustel, tuleb võistkond registreerida hiljemalt 15. märtsiks.

Mullu käis rahvaliigades hooaja vältel platsil üle 2500 mängija – meeste arvestuses võttis võistlustest osa 89 võistkonda ja 2007 mängijat, naiste seas olid näitajad 23 ja 494.

2

Eesti naistekoondislast liitus veebruaris Austria kõrgliigaklubi Innsbrucki Wackeriga: FC Florast liikus sinna Mari Liis Lillemäe, Tartu Tammekast Rahel Repkin.

245

koondisemängu on kokku kirjas Kethy Õunpuul, Kristina Bannikoval ja Berle Brandil, kes kõik teatasid algava hooaja eel mängijakarjääri lõpetamisest. 116 korral koondises pallinud Õunpuu on Eesti naistekoondise rekordinternatsionaal, 103 mängu pidanud Bannikova on samuti üks vaid viiest naisest, kes sinises särgis 100 kohtumiseni jõudnud. Pikalt Pärnu JKs mänginud Berle Brant on aga koguni 20 Eesti meistrivõistluste medaliga (sh 11 kulda) üks läbi aegade edukamaid naiste meistriliiga pallureid.

2

endist Eesti koondislast lõpetasid Tartu maratoni täispika distantsi esisajas. Raio Piiroja sai 57., Madis Vihmann 71. koha.

8 JALKA MÄRTS 2024 NIMED & NUMBRID
Foto: Katariina Peetson

Nii nad ütlesid Puupallurid taas mälumängumeistrid

„Eks see neli aastat tagasi kulmud veidi kõrgele kergitas, kui Meinhard (25) tuli Soccernetist, jalgpalliuudiste portaalist meile üle ja hakkas poliitikateemal kirjutama. Algul oli raske uskuda, et selliselt stardiplatvormilt on võimalik nii kiiresti tõsisel teemal tippu tõusta.“

Postimehe aasta ajakirjanikuks nimetatud Meinhard Pulgast kirjutavad ajakirjanikud Georgi Beltadze ja Ülle Harju ei pea jalgpalli tõsiseks teemaks „Tõin oma olematu eelarvega Kaljusse 25aastase soomlasest väravavahtide treeneri Ville Hulkoneni. Noor vend, ei olnud veel meestega töötanud. Ebareaalne kutt! Milline teadmiste pagas! Need oli ta omandanud Jyväskylä ülikoolis, kus jalgpall eraldi ainena õppekavas. Tema on alustav, veel kogemusteta treener. Mõelda, kui palju on Soomes neid, kel on kõrgtasemel haridus ja kogemused. Vaata Nõmme Unitedi värske peatreeneri Jani Sarajärvi profiili. Tema räägib jalgpallist teaduslikul pinnal. Super, et selliseid vendi Eestisse tuuakse!“

Endine Nõmme Kalju spordidirektor Argo Arbeiter

„Võistkonnas oli pigem eri jalgpalliklubide fänne ja tähtis oli üksteisele ära panna.“

Endine võrkpallur Kert Toobal Türgi profiklubis mängimisest

„Olin siin trennides kaks nädalat. Selle aja jooksul ma tõesti üritasin anda endast kõik, panin lauale kõik, mis mul oli. Võibolla jäi midagi veel tasku, iial ei tea. Aga ma mängisin enda mängu ja teadsin, et lõpuks ei saa mina midagi enam muuta, neile kas sobib või ei sobi. Ja kui see jah-sõna sealt tuli, siis no ikka kerge oli! Nagu nii kerge oli! Mul ei ole sellist pingelangust ammu olnud.“ Naistekoondislane Eva-Maria Niit teenis lepingu Poola profiklubis Konini Medyk

„Inimesed tahavad tihti rääkida, et Tartu on Eesti suuruselt teine linn. Siis ma ütleks vastu, et ma ei tea, Pärnu on Eestis suuruselt teine linn, räägime faktidest. Mis mõttes suuruselt teine? Rahvaarvu poolest? Okei, lähme edasi. Siis on see, et teil on A. Le Coq, teil on suured ettevõtted... See kõik on väga pinnapealne. Saan aru, et inimestele läheb korda, aga lahmida pole ka mõtet. Kui huvitab, võtke ühendust.“

Tartu Tammeka tegevjuht Kristjan Tiirik toetajate mitte leidmisest

29. jaanuaril A. Le Coq Arenal toimunud 14. Eesti meistrivõistlused jalgpalli mälumängus uut võitjat ei toonud – 43 võistkonna konkurentsis tuli esikohale võistkond Puupallurid, kes triumfeeris ka 2022. aastal.

Puupallurid (Andres-Andi Sarv, Matis Song, Rene Štrik) kogusid lõpuks 100 võimalikust 75 punkti, edestades hõbedale tulnud JALKA kolmikut (Indrek Schwede, Siim Kera, Mihkel Uiboleht) kolme punktiga. Teist aastat järjest sai Jalka ajakiri mõnes mõttes suisa kaks medalit, sest ajakirja peatoimetaja Raul Ojassaar tuli tiitlikaitsja ehk võistkonna Barankad koosseisus (Erki Lomp, Ojassaar, Rasmus Voolaid) sedapuhku kolmandaks (68 punkti). JALKA võistkond sai mullu samuti hõbeda.

Võitjameeskond Puupallurid: vasakult Andres-Andi Sarv, Rene Štrik ja Matis Song.

Kui Sarve ja Štriki puhul oli tegu teise meistrikullaga, siis tartlane Matis Song tuli vutimälumängu meistriks juba kolmandat korda. Temast rohkem kuldmedaleid on ette näidata vaid Indrek Schwedel (6 kulda, 3 hõbedat), Mihkel Uibolehel (5 kulda, 3 hõbedat) ja Lennart Kombil (4 kulda). Schwede, Uiboleht ja Komp on kõik medalid võitnud just nimelt JALKA koosseisus, kes triumfeeris mälumängul aastatel 2009, 2010, 2011, 2012, 2014 ja 2016.

Võitjameeskonna liikme Rene Štriki sõnul võistlema tulles endale suuri ootusi ei seatud. „Eks väikesed ootused medalile olid, aga esikohast kui sellisest ei unistanud. Küsimused sobisid hästi ja võtsime pea maksimumi välja, mõni üksik küsimus jäi lauda, aga see-eest tuli mõni punkt justkui boonusena,“ räägib Štrik, kes lisas, et abiks tuli ka viimastel nädalatel enne meistrivõistlusi värskemate materjalide ülevaatamine.

Samas koosseisus võitis meeskond meistritiitli ka 2022. aastal. „Esimesel korral on võit kindlasti ootamatum, pärast seda on isu ainult kasvanud. Oleme suutnud võistkonnaga leida hea tasakaalu ja panuse tiimitöösse, mis tõi teistkordselt positiivse tulemuse,“ lisab Štrik.

Jalgpalli mälumängu meistrivõistlused toimusid tänavu 14. korda ning traditsiooniliselt koosnes mälumäng 50 küsimusest. Küsimused koostasid Siim Avi ja Indrek Petersoo, küsimusi toimetas Siim Juks ning üllatuskülalisena esitas ühe videoküsimuse ja viigilahutaja video teel endine UEFA president ja Prantsusmaa superstaar Michel Platini.

Mälumängu toimumist toetasid A. Le Coq, FIFAA, Rimi Eesti, Coolbet, Nike, Nuti Grupp, MyFitness ja ÕF Pennu.

Kokku osales võistlusel 43 kolmeliikmelist võistkonda.

Foto: Katariina Peetson

Foto: Katariina Peetson
10 JALKA MÄRTS 2024 LOOD & TSITAADID

Tippkohtunikud said Küprosel komplekti kokku

Kolmandat aastat järjest käisid Eesti tippkohtunikud hooajaeelsel perioodil Küprosel laagris, kus testiti nii nende vaimset kui füüsilist valmisolekut ja anti hooaja ettevalmistusele viimane lihv.

Paphose linnas toimunud seminaril osales kokku 42 A. Le Coq Premium liiga ja Premium liiga arengugrupi kohtunikku, kellele lisaks olid kohal ka EJLi kohtunike komisjoni liikmed. Viiepäevase seminari sisustasid teoreetilised loengud ja reeglite testid, igapäevased treeningud ja FIFA kehalised katsed.

Hooajaeelsel seminaril jagab kohtunikele teadmisi viis instruktorit. Teooriat käsitlevaid loenguid viivad läbi EJLi kohtunike osakonna juhataja Hannes Kaasik, EJLi kohtunike koolitusjuht Ain Alev ning Eesti tippkohtunik Kristo Tohver. Kehalise ettevalmistuse valdkonnas jagavad teadmisi Hannes Reinvald ja Maikel Mikson, kes viivad ühtlasi läbi seminaril toimuvaid ühiseid treeninguid.

Küprose laagrite puhul olid esimest korda kohal kõik uuel hooajal Premium liigas alustavad väljakukohtunikud – varasematel aastatel ei ole haigestumise või muude põhjuste tõttu olnud kõigil võimalik seminaril kohal olla. Lisaks sellele, et kõik 13 kohtunikku, kel on hetkel olemas vajalik litsents VARi ajastul väljakukohtunikuna Premium liiga kohtumisi teenindada, olid Küprosel kohal, läbisid kõik ka vajalikud kehalised katsed, tõendades sellega head valmisolekut algavaks hooajaks.

13 Premium liiga kohtunikku on mullusega võrreldes samad: Juri Frischer, Joonas Jaanovits, Jagnar Jakobson, Kevin Kaivoja, Andrei Karhu, Karl Koppel, Kristo Külljastinen, Kristjan-Eric Lääne, Rasmus Maalinn, Grigori Ošomkov, Martti Pukk, Kristo Tohver ja Tanel Üprus.

Peale senise 12 videokohtuniku alustas jaanuaris ka uus lend Eesti videokohtunikke: kolmekuulise koolituse tulemusena peaksid videokohtunikuna mängude teenindamiseks väljaõppe saama seitse kohtunikku: Karl Kena, Voiteh Karnatsevitš, Paul Kask, Johann Kuldmäe, Jürgen Lorenz ja Reelika Turi. Koos nendega osaleb koolitusel ka Martti Pukk, kes sai mullu õiguse VARiga mängudes väljakukohtunikuna tegutseda, kuid otsustas toona videokohtuniku koolitusest loobuda, sest soovis keskenduda väljakukohtuniku tööle.

Nii nad ütlesid

„Kohtumise ajal elan mängijatele häälekalt kaasa. Usun, et ma ei saa loota kultuuri tekkimisele enne, kui olen ise olnud see muutus.“

Pärnu Vapruse kogukonnajuht ja endine mängija Rocco Mõtt fänluse tekitamisest

„Asi ongi nii lihtne, nagu igal pool räägitakse. Lisatööd ja eraldi trenni ei ole ma kunagi ülemäära palju teinud. Tunnistan seda. Eks ma keskendusin alates 2020. aastast ka ülikoolile ja muudele asjadele lisaks jalgpallile. Sealt saabki põhjust otsida. Erinevalt mõnest sõbrast, kes on lapsest peale unistanudki ainult ja ainult jalgpalluriks saamisest, siis mul pole see kunagi niimoodi olnud. Lihtsalt tuli hästi välja ja siis mõtlesin, et täitsa tore oleks sellest karjäär teha.“

Jalgpallurikarjääri pausile pannud 22aastane Kristjan Pelt

„Oma nooruses ma ei olnud isegi teadlik, et kunstmuru on olemas. Need kontrastid on tänasega kindlasti suured. Minu kogemus on, et jah, osa saab ka ilma nende tingimusteta hakkama. Kui vaadata Eesti sporti, siis on meil ülesehitus selline, et maailma tippu jõudvad sportlased tulevad sageli süsteemiväliselt ja hästi pika ajavahemiku tagant. See on rohkem persoonide eripära, mistõttu nad sinna jõuavad.“

Ragnar Klavan

„No ei ole meeles! Mängus oli minu jaoks nii palju paremaid episoode kui see Kakalt palli äravõtmine. See mäng õnnestus mul hästi, mitmed triblingud tulid välja. Ma ei tea, miks just see moment on kõigile niimoodi meelde jäänud?“

Sander Puri kuulsast episoodist, kui ta Eesti–Brasiilia mängus Kakalt palli röövis

„Susan Sontag on oma tuntud essees „Tõlgendamise vastu“ öelnud, et kunsti ei tohiks ettemääratud tõlgendusraamidesse suruda. Minu meelest kehtib see ka jalgpalli kohta. Kui ma hakkan oma stiili pikalt-laialt kirjeldama, on oht langeda selle lõksu, et räägin juttu, mis muudab minu või meie näidatava jalgpalli inimestele meelepäraseks. Tulge parem mängule ja vaadake ise!“

Nõmme Unitedi peatreener Jani Sarajärvi

2024 MÄRTS JALKA 11 LOOD & TSITAADID
Eesti tippkohtunikud Küprosel. Foto: EJL

Head ajupesu jätku!

Postimehe vanemtoimetaja Priit Pulleritsu jalgpallivaenulikkus ja jalgpalliteemaline kibestumus pole enam ammu kellelegi uudis, ometi oskab ta aeg-ajalt sellega üha jaburamate külgede alt pildile tõusta.

Viimati oli jalgpall Pulleritsu järjekordse rünnaku kõrvalsihtmärk, kui tema kirjutis

„Talvine ajupesu rahvale ETV moodi“ oli ülikriitiline ERRi kanalites juba teab mitmendat talve järjest näidatavate laskesuusaülekannete suhtes, süüdistades rahvustelevisiooni Eesti rahvale ajupesu tegemises – kõige lennukamas võrdluses kõrvutas ta ERRi sporditoimetust suisa Venemaa presidendi Vladimir Putini režiimi tõeväänamisega.

„Olen kuulnud laskesuusatamisest vaimustunult rääkimas naisi, kes muidu mingist muust spordist ei hooli ega ole kunagi hoolinud, aga laskesuusaülekandeid vaatavad väidetavalt silmade põledes ja südame põksudes. Ega vist eksimisruumi palju jää, kui väita, et laskesuusatamine suudab tekitada Eestis peaaegu sama suurt kaasaelamist nagu jalgpall, millega pole ETV samuti Eesti rahvale ajupesu tegemisel koonerdanud,“ kirjutab Pullerits.

Muidugi on küsitav, kas laskesuusaülekannete sedavõrd suures mahus edastamine on ERRile seadusega pandud eesmärkide ja ülesannetega otseselt kooskõlas, aga selle asemel et argumentatsioonis sellele keskenduda, tulistab Pullerits hämmastava valangu hoopis ERRi laskesuusakommentaatorite pihta.

„ETV reporterid, kes ühtede vähestena neist ülekannetest kasu lõikavad – saavad ju tööd ja leiba ja tasuta reisida ka –, teevad kõik, mis suu-

davad, et laskesuusatamist ekraanil hoida. Nende hasart ja põlemine paistab läbi isegi siis, kui püüda seda ignoreerida. Kuid ignoreerida ei saa, sest nagu öeldud, laskesuusatamist pole ETVs eales liiga palju – seda on tükati isegi muude saadete vahel,“ põrutab Pullerits. „Laskesuusatamise vahendajad ja kommentaatorid ei jää oma asja ajamisel kirglikkuselt sugugi maha Kremli propagandistidest. Ja ei jää ilmselt maha ka tulemuslikkuselt (tean, et see võrdlus võib olla valus, võib mõnele tunduda kohatugi, kuid ega pead paitades sõnumit kohale vii).“

Vaimseid venitus- ja painutusharjutusi on siin lausa sportlikult põnev jälgida. Pullerits maalib Alvar Tiislerist ja Tarmo Tiislerist (ja ilmselt mõtleb ta siinkohal ka ekspertkommentaatoreid Margus Aderit ja Karel Kulbinit) pildi kui kasuahnetest palgasõduritest, kes proovivad iga hinna eest teha häid ülekandeid – peaasi et laskesuusatamine ETV ekraanile jääks.

Vaat siis – on alles tüübid, kes suvatsevad oma tööd hästi teha! Milles muus kui töö eeskujulikus

12 JALKA MÄRTS 2024 MÕTISKLUSI
Tekst: Raul Ojassaar

Pulleritsu stiilis võiks ju väita, et jalgpall on tegelikult üks tühine ja kõrvaline nišiala, mille Tarmo Tiisler on lihtsalt suureks rääkinud. Ja seda ka ainult selleks, et ta saaks tööandja kulul välismaal toimuvatele jalgpallimängudele reisida. Sealt toob ta kindlasti omakasupüüdlikult koju valuutat, teksapükse ja nätsu. Foto: Katariina Peetson

tegemises Pullerits eelmainitud nelikut ju süüdistab… Täielik fiasko: spordivõõrad inimesed on telekate ees ja elavad laskesuusatamisele kaasa, võibolla panevad emotsiooni ajel hiljem ka ise suusad alla ja liigutavad ennast. Sest sellesisulised üleskutsed on ju samuti ajupesuülekannetes sageli kõlanud. On alles jultumus!

Ja kõige selle juures on Pulleritsu hinnangul jalgpall laskesuusatamisest isegi populaarsemgi. Ju on selle põhjus siis suurturniiride ajal tehtud vutistuudiod ja iganädalased A. Le Coq Premium liiga ülekanded. Muud varianti ju olla ei saa, sest eestlased on nii laskesuusatamises kui jalgpallis Pulleritsu hinnangul tühised statistid.

„Hullem veel: arvestades Eesti sportlaste tagasihoidlikke, vaevu telepilti mahtuvaid tulemusi töötab laskesuusatamise näitamine pigem ERRi seaduse vaimule vastu, sest mõjub teiste riikide esindajate edu taustal teleekraanil nähtuna meid, Eestit pisendava ja demoraliseerivana (olgu, tunnistan, et eelöeldu võib kõlada osatavana),“ seletab Pullerits.

Millal ometi jõuame sinnamaale, et ka nõukogude ajal üles kasvanud inimesed saavad aru, et spordiala populaarsus ei pea võrduma sellega, kui edukad meie riigi sportlased selles on? Muidugi on edukate sportlaste roll ala populariseerimise juures suur, aga ainuüksi tulemustest ei piisa. Muidu võiksid praegu käes hoida hoopis sõudmis- või vehklemisajakirja – hoolimata eestlaste kõvadest tulemustest pole aga kummastki isegi meie konnatiigis erilist massiala saanud.

Laskesuusatamise puhul on ERR üles leidnud selle X-faktori, mis muudab ala põnevaks isegi juhul, kui meie sportlased parasjagu kõrgeimas mängus kaasa ei löö – erinevalt näiteks murdmaasuusatamisest, mille vastu kukkus eestlaste huvi kivina, kui meie suured tegijad eri põhjustel areenilt lahkusid.

Algamas on uus hooaeg jalgpalliteemalist ajupesu. Pange vaim valmis! Seepi ja vett ise kaasa võtma ei pea. Nautigem!

2024 MÄRTS JALKA 13 MÕTISKLUSI

Jalgpallur ja investor: Henrik Ojamaa elus valitseb toimiv

tasakaal kahe maailma vahel

32aastane Eesti koondise ja Paide

Linnameeskonna ääreründaja Henrik Ojamaa on karjääri jooksul mänginud mitmes välisklubis. Praeguseks on ta aastaid olnud aktiivne tegutseja ka investeerimismaailmas, kus ta on tuntud Dividend Athlete’i nime all. Jalgpallurikarjääri kõrval on ta välja töötanud platvormi, mis on eelkõige mõeldud aitamaks teisi tippsportlasi, kes soovivad samamoodi nagu

Ojamaa investeerida teenitud raha dividendidesse. Seepärast saabki

63kordne internatsionaal öelda, et tal on igapäevaselt kaks ametit: põhitööna professionaalne jalgpallur ning lisatööna teenekas investor ja finantsblogija.

14 JALKA MÄRTS 2024 PERSOON
Tekst: Siim Martti Kubensky Ojamaa sõnul aitab investeerimine tal ka jalgpallist rohkem rõõmu tunda, sest see vähendab teadmatust ja stressi karjääri lõppemise järel. Foto: Liisi Troska

Kogenud ääreründaja teekond investeerimismaailmas algas kahekümnendate eluaastate keskpaigas, kui ta mõistis, et sportlaskarjääri sissetulek võib juba väga noores eas olla päris suur. Samas on suured summad ära jaotatud lühikese perioodi peale, sest profimängijate karjäär kestab umbes mõniteist aastat. Jalgpalluriteekonna-järgsele eluetapile mõtlema hakates ei olnud Ojamaal kindlat plaani, mida edasi teha. Ta tõdes, et investeerimine ei ole jalgpallurite seas eriti levinud, mistõttu sellest ka eriti ei räägita. Tema arvates tuleksid siinkohal mängijatele kasuks rahatarkuse koolitused, mida võiksid organiseerida näiteks riikide jalgpalliliidud.

Olles mänginud kümnes välisriigis, on Ojamaa sõnul neist ainult Hollandis loodud süsteem, kus osa brutopalgast läheb fondi, mida saab kasutada alles pärast karjääri lõppu. Kogutava rahasumma eesmärk on anda mängijale pärast karjääri lõppu paari aasta jagu sissetulekut, et selle aja jooksul ära otsustada edasine kutsumus. Ta meenutab ligi kümne aasta tagust Premier League’i jalgpallurite uuringut, kust selgus, et 60 protsenti mängijatest oli viis aastat pärast karjääri lõppu pankrotis. Statistika oli hirmutav ning pani mõtlema, kuidas oleks kõige mõistlikum rahaga käituda. Seega otsustas Ojamaa panna raha kuni konkreetsete tulevikuplaanide selgumiseni iseenda eest tööd tegema.

Investeerimise kohta uurimine algas raamatute lugemisest. Ojamaa sõnul oli ennast selles valdkonnas üsna lihtne harida, sest ta on lapsepõlvest saati olnud suure lugemishuviga ning lisaks olid õppematerjalid kergesti kättesaadavad. Baasteadmiste omandamise järel oli vaja hakata järk-järgult otsuseid langetama ning seeläbi kogemusi hankima.

Huvist arenes välja blogi

Kuigi tihtipeale võib tippjalgpalluri argipäev olla suhteliselt üksluine, siis Ojamaa sõnul on tema elus vaheldust küllaga. Lisaks Paide Linnameeskonnas pallimisele ja oma investeeringute haldamisele aitab ta teisi inimesi, kes tunnevad teema vastu huvi. Poola kõrgliigaklubi Legnica Miedźi ridades mängides alustas Ojamaa isikliku finantsblogi pidamist. Teda motiveeris blogi pidama asjaolu, et kui ta ise alustas investeerimisega, siis ei olnud tal kindlat eeskuju mõne teise sportlase kujul, kelle olukord sarnaneks tema omaga ja annaks võimaluse samastuda. „Otsisin mentorit, kellega saaks nendel teemadel rääkida, aga ei leidnud. Siis mõtlesin, et see võiks olla justkui mina!“ räägib Ojamaa. Ta eesmärk on anda teistele sportlastele investeerimisjulgust ja inspiratsiooni, olles teerajaja selles valdkonnas.

Ojamaa loodud platvormil Dividend Athlete on olemas uhke veebisait, mille avalehel tervitab huvilisi vutimees ise.

Foto: ekraanitõmmis

Poola jalgpallikultuuri pärast alustas Henrik blogipidamist esialgu anonüümsena. „Seal on väga emotsionaalne publik ning neile läheb jalgpall väga korda. Sellel hetkel mõtlesin, et kui on mingi periood, kus meeskonnal ei pruugi väga hästi minna, siis hakatakse sellele viltu vaatama, et ma jalgpalli kõrvalt millegi muuga tegelen,“ räägib ta. Hiljem hakkas blogi siiski ilmuma Ojamaa enda nime alt, et mõjuda inimestele veelgi julgustavamalt. „Teadsin, et avalikult blogimisega võtan riski, et klubi või fännid võivad sellesse halvasti suhtuda, kuid õnneks oli tagasiside väga positiivne,“ ütleb ta.

Kulutab investeerimisega seotule päevas kolm tundi: „Mõni teine sportlane teeb trenni ära, läheb koju ja vaatab näiteks Netflixi ja mängib PlayStationit. Sinna võib ka kolm tundi väga kiirelt minna.“

Esialgu ilmusid blogis Henriku investeeringud ja muu oluline teave, mida tasus teada finantse silmas pidades. Aja edenedes arenes tema keskkond laiemaks ja ning seda aitab tal administratiiv- ja haldusküsimustes üleval pidada neljaliikmeline rühm inimesi, mille koosseis muutub projektipõhiselt. Praeguseks pakub lehekülg soovijatele veelgi rohkem informatsiooni ning ligipääsu materjalidele, mis säästavad otsimis- ja õppimisaega ning aitavad inimestel enesekindlalt investeerimisotsuseid teha. „Need on teadmised, tööriistad ning toetus, mida soovinuks, et oleks endal olnud kohe investeerimisteekonna alguses kasutada,“ ütleb Ojamaa. „Sellest kasvas välja ka minu ettevõte, mis on olnud väga äge teekond.“

Dividend Athlete’i nimelisel platvormil on hetkel üle 300 tellija ning sotsiaalmeedias küündib jälgijaskond paarikümne tuhandeni. Kuigi algse idee eesmärk oli olla tugipunkt jalgpalluritele, moodustavad nemad kasutajatest ainult veerandi. Ojamaa tegevus kõnetab laiemat seltskonda. Ülejäänud inimesed on teiste spordialade esindajad või mittesportlased, kes hindavad tema strateegia väärtust. Jalgpallurite seas on platvormi kasutajad

2024 MÄRTS JALKA 15 PERSOON

suures osas välismaalased. „Eesti profijalgpallurite hulk, kellel on võimalus igakuiselt arvestatav summa investeerida, ei ole nii suur kui mujal,“ tõdeb Ojamaa. Siiski kasutavad Henriku teenust ka paljud Eesti – ning ka mõned Soome – koondislased ja paljude alade olümpiasportlased. „Mul on hea meel, et nad on mind usaldanud,“ rõõmustab ta.

Kes teeb, see jõuab

Kogu investeerimist ning ettevõtte tegemisi puudutav võtab Ojamaa päevast keskmiselt kolm tundi. „Mõne jaoks võib see tunduda üüratu aeg. Mõni teine sportlane teeb trenni ära, läheb koju ja vaatab näiteks Netflixi ja mängib PlayStationit. Sinna võib ka kolm tundi väga kiirelt minna,“ võrdleb ta. „Investeering ei ole selline, mille sa ostad ja jätad kuhugi vedelema. Peab regulaarselt jälgima, mis sellega toimub ja kas kõik läheb plaanipäraselt. Samuti olen pidevalt toetuseks meie platvormi liikmetele ja jagan jooksvalt omaenda investeerimisotsuseid.“ Kui kolmele tunnile juurde liita põhitööna jalgpalluriameti jaoks kuluv aeg, tõdeb Ojamaa, et kokku saabki tavalise tööpäeva tunnid, mis on omavahel moodustanud sobiva tasakaalu.

Kui üldjuhul usutakse, et mingis valdkonnas edukas olemiseks tuleb ainult ühele kindlale tegevusele keskenduda, siis Ojamaa on tõestanud vastupidist. Jalgpallurina on ta mänginud mitmes välisklubis ning võitnud omajagu meistritiitleid. Investorina on tal aga muljetavaldav portfell. „Sa teed hästi seda, mille vastu sul on huvi ning millele sa pühendad aega,“ avaldab Ojamaa lihtsa valemi. „Kuna ma nägin, et investeerimine on midagi, mis

Henrik Ojamaa sõnul on võimalik elu rahaliselt ära kindlustada ka siis, kui jalgpallurikarjäär päris kõige kõrgematesse liigadesse ei vii.

Foto: Liisi Troska

toob mu ellu positiivse muudatuse ning toetab mind pärast karjääri, siis see motiveerib mind aega panustama.“ Ta lisab, et investeerimine aitab ka jalgpallist rohkem rõõmu tunda, sest see vähendab teadmatust ja stressi karjääri lõppemise järel.

Aastaid tagasi soovis Ojamaa saavutada 2026. aastaks finantsvabaduse. Kaks aastat enne eesmärgi täitmise tähtaega liigub ta sellel kursil. Ta leiab samas, et kindlad summad, milleni tahetakse jõuda, ei peaks olema kivisse raiutud. Ojamaa meelest on pikaajalised eesmärgid justkui liikuvad väravapostid, sest karjääri lõpetades on väga raske täpset vajaminevat summat ennustada. Samuti ei ole midagi pahasti, kui seatud siht jääb esialgu püüdmatuks. „Halvimal juhul võimaldab see võtta teatud perioodiks peale sportlaskarjääri aja maha. Reisida ja mõelda, mida ülejäänud eluga peale hakata. Variant on ka töötada väiksema koormusega – see annab juurde nii palju rohkem variante ja vabadust,“ räägib ta. Ojamaa sõnul ei pea jalgpallurina karjääri jooksul mängima Euroopa absoluutsetes tippliigades, et hiljem nautida murevaba elustiili. „Piisab kümnest aastast Šotimaa ja Poola kõrgliigade tasemel ning õigetest otsustest, et panna ennast ülejäänud eluks heasse olukorda,“ selgitab ta.

Pärast jalgpallurikarjääri lõppu soovib Ojamaa jätkata tegutsemist finants- ja sportlasmaailma vahel. Ta tahab loodud platvormi veelgi täiustada ja tutvustada rohkematele inimestele. Traditsioonilisse finantsmaailma Henrik siseneda ei plaani. „Mulle meeldib see koht, kus ma praegu olen: justkui kahe maailma vahel,“ kinnitab ta.

16 JALKA MÄRTS 2024 PERSOON

MARKO LELOV:

kui tahame

meestega

tulemust, peame vaatama, mis noortes toimub

Novembris 50. sünnipäeva tähistanud Marko Lelov on elanud jalgpallile, vanaisa ja isa jälgedes tulid valikud loomulikult. Mängijana välismaale ja Eesti koondisesse jõudnud ning treenerina kõrgliigas juhendanud Lelov töötab nüüdseks juba aastaid Eesti Jalgpalli Liidu akadeemias, mispärast keskendub eelkõige noorte arendamisele.

Tekst: Ivar Lepik / Foto: Liisi Troska

Ja on, millele keskenduda. Noortekoondiste tulemused ei ole enamasti sellised, nagu jalgpallifännidena ootame ja loodame – aga miks? Ja mida saaksime teha, et olukord muutuks? Sellest – ja paljust muust – Leloviga räägimegi. Pikk ja põhjalik intervjuu ilmub Jalkas kahes osas – esimest osa loe veebruarikuu numbrist!

Pärast Florat tuli Pärnu Linnameeskonna projekt. See oli väga atraktiivne idee. Tundus loogiline lahendus, et on kasvatajaklubid ja esindusmeeskond. Klubid toodavad selle meeskonna jaoks mängijaid ja Pärnu-sugusele linnale on hetkel üks võistkond Premium liigas täpselt paras. Kui koostöö toimiks, saaks Pärnut nii kõrgliigas esindada.

Vahe Pärnu ja Tallinna vahel oli enne seda suurem kui kaks tundi ja 120 kilomeetrit. Enne oli Pärnus

taktikatahvel piltlikult öeldes garaažis traktorirehvi peal. Ja muidugi kaasnes linnameeskonnaga entusiasm. Raio (Piiroja – toim.) presidendina, Peter Hunt ja Wendre asja taga.

Pärnu jalgpalli parimatel aegadel oli mudel sarnane: mängijad käisid vahepeal kolm-neli kuud tööl ja ülejäänud ajal mängiti jalgpalli. See võimaldas keskenduda jalgpallile. Mina sain näiteks Wendrest palka. Oli väga hea projekt, aga tagantjärele mõtlen, et lahkuminek oli sel hetkel õige tegu. Konkurents peab säilima. Vaprus võttis Premium liiga koha vastu, riskis ja neelas halvad ajad alla. Täna on nad kuuendad.

Loodan, et Pärnu JK jaoks sai nüüd mingi periood läbi ja uute inimestega tekib neil soov jõuda tippu tagasi, et Vaprusele konkurentsi pakkuda. Noortes pakub hetkel Poseidon tugevat konkurentsi. Eks ole näha, kas Pärnusse mahub kunagi kaks Premium liiga võistkonda.

Sinu viimane aasta Premium liigas oli Vaprusega. 2017. Raske aeg.

Kui klubi võttis vastu otsuse kõik see alla neelata, siis treenerite jaoks oli olukord sama. Tähtis oli see, kuidas treenerid selle oma peas selgeks mõtlesid. Minu jaoks oli millalgi 2017. aasta keskel selge, et kui langeme välja, siis esiliigas olen nõus jätkama. Premium liigas teist hooaega nii... Seda teadis ka klubi juhtkond. Ja siis tuligi Indrek (Zelinski – toim.) asemele.

Muidugi oli raske, raskem kui Viljandiga alustades. Mängijad... Magnus Villota tuli siis pildile.

18 JALKA MÄRTS 2024 EJLi TÖÖTAJA

Kujutate ette? Alles täna on ta Premium liigas mingi staatuse saanud! Mängijad elasid rasked ajad üle. Nädalast nädalasse, aastast aastasse... Oluline oli hoida tunnet, et midagi võib tulla. Kõik, kes Vapruses treenerid olid, andsid panuse tänasesse tulemusse. Uku Kõrre tuli, Villota alustas, Enrico Veensalu tuli... Nüüd nad hakkavad vilju lõikama. Neli-viis aastat olla nii, et iga aasta oled viimane, ma ei kujuta seda ette. Oli loogiline, et treenerid vahetusid.

Igor Prins tuli eelmisel aastal väga tugevalt treenerina pildile tagasi, Norbert Hurt proovib nüüd. Saad aru, kuhu rihin?

Ei saa veel...

Kas ühel päeval võime ka Marko Lelovit veel selles rollis näha?

See on väga lahe küsimus. Olen pikalt mõelnud ja ka selle nurga alt, et kui Premium liigat või suurturniire kommenteerin, siis mine tea, võibolla mõni hull Tiisler küsib, et miks ma ei ole? Jah... See on väga-väga raske. Kui oled kogu elu jalgpallile andnud, on raske öelda, et ei anna edasi. Ma ei saa öelda ei.

dis Viljandis, teine Tallinnas, on minu rolli peres vähem tunda saanud. Kui tulin õhtul trennist, nad magasid. Hommikul olid koolis või lasteaias. Kolmanda lapsega on mulle antud võimalus inimesena areneda. See pool on olnud minu abikaasa õlul, müts maha tema ees. Mu vanemad on samuti toetanud ja aidanud.

Praegusel hetkel lõppeb küsimus selle koha peal ära. Mul on missioon kõige väiksema lapsega rohkem toimetada, kui teistega jõudsin. Seda on halb välja öelda, aga nad teavad seda. Kui peaksin igal nädalavahetusel olema mängul, oleks see väga-väga raske. Aga ühel hetkel mingis rollis võib see tulla.

„Mul on missioon kõige väiksema lapsega rohkem toimetada, kui teistega jõudsin. Seda on halb välja öelda, aga nad teavad seda.“

Viimasel arenguvestlusel Aivariga leidsime minu töö kohta akadeemias sellise hea termini nagu treener-organisaator. Süda valutab noortejalgpalli pärast ja nende arengu pärast. Kui tahame meestejalgpallis tulemust, siis peame vaatama, mis noortejalgpallis toimub. Tuleb juurde panna. Olen keskendunud puberteedieas lastele, tahan selle kohta õppida. Olla tippspetsialist. See on tänane eesmärk.

Kui võtta meestejalgpall, siis vanuse poolest võiksin veel noor treener olla. Aga kui olen elust rohkem andnud jalgpallile kui perele, siis kas olen valmis veel kord ohverdama nädalast nädalasse? Kuna peres on viieaastane poeg, ütlen, et seda lähiajal ei tule. Meie kaks vanemat last, üks sün-

Viljandi on südames

Viljandi Tulevik on ikka ja jälle Eesti kõrgliigasse kuulunud, kuid 1999. aastal Tarmo Rüütli juhendamisel võidetud ajaloolistele hõbemedalitele pole tulemuste mõttes midagi võrdväärset vastu panna.

Taasiseseisvunud Eesti meistrivõistlustel on Viljandi tänaseni väljaspool Harjumaad ja Ida-Virumaad ainus linn, milles igapäevaselt toimetavale võistkonnale medalid kaela riputatakse. Tõsi, tol ajal oli Tulevik FC Flora tütarklubi, ent seda magusamalt maitses hõbe – pronksi võitnud Flora jäeti ju seljataha!

Ka Lelovi jutust käib Viljandi-aeg korduvalt läbi. „Meil oli hea võistkond, kuigi olud olid tihti rasked, palgad-asjad viibisid. Aga missioon oli,“ meenutab ta. „Käime nüüdki iga viie aasta tagant Viljandis koos ja panustame kohalikku ellu. See näitab, kuidas üksteist hoidsime. Kui kellelgi oli raha puudu, laenasime omavahel. Aga asjad lahenesid ja see kasvatas. Lõpuks jõudsime hõbemedalini. Neid hetki ei vahetaks millegi vastu.“

On pärast Vaprust midagi Premium liiga tasemel pakutud?

Kui mõtled konkreetset pakkumist, et tule treeneriks, siis pigem mitte. On olnud mingeid ümbernurgajutte, läbi lillede.

Akadeemias oled 2018. aastast. Päris algusest peale. Kuidas nendele aastatele tagasi vaatad? Käima sai akadeemia pandud pilootprojektina. Olin sel hetkel vaba ja leiti, et õige inimene asja juhtima. On olnud huvitav periood. Sarnase mudeliga alustas Šveits, kuni klubid oma akadeemiad käima said. Ütlesime ka kohe, et kui klubid jõuavad järele, siis on projekt ennast ammendanud. See ongi normaalne.

Selles vanuses mängijaid on lahe vaadata. Kui nad [kaheksandasse klassi] tulevad, teeme neist pildi. Kaks aastat hiljem kingime neile selle pildi. Vahe on kümnetes sentimeetrites pikkuses ja väga-väga palju ka isiksuses.

Me ei saa päris seda valikut, mida tahaks, aga see on ka loogiline. Igast lapsest ei saa tippjalgpallurit ja iga lapsevanem mõtleb ka tulevikule. Koolivahetus ei ole lihtne. Sel aastal oli hea näide, kaks last ühest koolist ja ühest klassist. Üks tuli, sest ta isa oli tippsportlane. Teine ei tulnud. Mõlemad vastused on väga ausad ja saab olema huvitav jälgida, mis rada pidi jalgpallis edasi minnakse.

Igas lennus on 20–25 mängijat. Mitu neist peaksid jõudma vähemalt Premium liiga tasemele? Seoses noortetöö juhtide projektiga kaardistasime mängijaid ja seda, mis vanuses kuhu jõutakse. Millal tulevad profilepingud, välismaad. Eelmise aasta lõpuga on Premium liiga debüüdi teinud 13 mängijat, kes põhimõtteliselt kahest lennust – sünniaastad 2004 ja 2005. Neist neli on liigas kanda kinnitanud. Oskar Hõim, Georg Pank, Hugo Palutaja ja Ramon Smirnov.

Pank, Smirnov, Palutaja – Tallinna Kaleviga pronksmedalitel. Põhimängijatena. Nad on klubide mängijad, kes on saanud kaks aastat mingit lisaväärtust, aga meie jaoks ka akadeemia poisid.

2024 MÄRTS JALKA 19 EJLi TÖÖTAJA

Meil on väga hea meel, et akadeemia poistel on siht silme ees. A-koondis käis jaanuaris Küprosel, Hõim ja Pank olid ka seal kaasas.

Aivar Pohlak tõi hiljuti välja, et 2004. sünniaastaga U19 koondis jõudis eliitringi. Oli see juhus? Akadeemia mängijatest neljandik on noortekoondistes. Räägin neist, kes jalgpalli jõuavad, aga muidugi on ka lõpetajaid. See on raske vanus, hakatakse aru saama, et hobijalgpall hakkab läbi saama. Unistusteni jõudmiseks peab midagi tegema hakkama. Reaalsusega põrkumise hetk.

Kuidas tekitada olukord, kus Pärnu noorel oleksid sama head väljavaated kuskile jõuda kui Tallinna noorel? Kas akadeemiad peaksid olema igal pool?

Esialgne visioon oli, et Eestis oleks neli akadeemiat. Põhi, lõuna, ida, lääs. Tallinna oma läks käima ja Tartus üritasime, aga seal ei saanud asja. Kaks võiks ilmselt olla, aga tahaksime jõuda sinnamaale, et klubid ise suudaksid koostööd teha. Näiteks Tartus on palju klubisid, aga saaks kuidagi äkki nii, et kaks neist oleksid kesksed?

Me treenime lapsi ju selleks, et nemad oma eesmärgid saavutaksid, mitte oma eesmärkide täitmiseks. Klubid võiksid suuta koostööd teha ja akadeemiaid tekitada. Ida-Virumaal oleks ehk olnud mingil hetkel vaja aidata, aga need on oleksid. Kui võtta, et meil on akadeemias käinud Pärnu poisse, on käinud Paide poisid, Rakvere poisid... Kes tahab, leiab meid üles.

liiga debüüdi. Nüüd alustas ta Kuressaarega ettevalmistust. Oleks ta mõnda teist teed pidi sama kaugele jõudnud? On tore, kui klubid ise näevad, et neil on mingi mängija, kes vajab järgmist tõuget.

Elad endiselt Pärnus. Seal läheb praegu pigem hästi: hall sai valmis, Vaprus on tubli. Elad Vaprusele kaasa?

Kui käin kommenteerimas, peaksin justkui erapooletu olema, aga kellelegi jääb kindlasti mingi mulje. Ja see on loogiline. Kui Pärnu klubi mängib ja ise olen sealt pärit, siis nii on. Olin linnameeskonnas, olin Vapruses, toetan neid samamoodi. Süda käib selles rütmis. Pärnu jalgpalli rütmis. Olen palju ka näiteks Poseidoni treeneritega suhelnud. Elad ikka kaasa.

Kuidas üldse tänapäeval jalgpalli jälgid, mida vaatad?

Marko Lelov on EJLi akadeemias tegutsenud selle 2018. aastal loomisest saati.

Foto: Lembit Peegel

Kommenteerimiste tõttu olen ikka nädalavahetustel mängudel tööl. Pärnus saab kahe tunniga, väljasõidud on pikemad. Aga see hoiab Eesti liigaga kursis. Tahan kursis olla. Muidu vaataks ilmselt minimaalselt. Olles igapäevaselt jalgpallis sees ei jää palju aega.

Maailma jalgpalli... nii palju, kui aega on. Kui ühte klubi toetad, siis selle mänge ka vaatad. Vahepeal mu lemmikut Meistrite liigas ei olnud, siis ei vaadanud üldse. Sügisel oli, aga nüüd jälle ei ole (naerab – toim.). See on jalgpall. Taandub küsimusele, kas võtad koju tööd kaasa või mitte. Mulle meeldib jalgpalli vaadata kui jalgpalli, aga enda arendamiseks on vaja analüüsida.

Vanemad lapsed jalgpalluriteed ei valinud. Kuidas nooremaga?

„Selles vanuses mängijaid on lahe vaadata. Kui nad [kaheksandasse klassi] tulevad, teeme neist pildi. Kaks aastat hiljem kingime neile selle pildi. Vahe on kümnetes sentimeetrites pikkuses ja vägaväga palju ka isiksuses.“

Skaudime rohkem Tallinna piirkonda, aga kui näeme kuskil väiksemas kohas kedagi huvitavat, siis muidugi reageerime ka. Näiteks Kristofer Robin Grün, kes tuli Kilingi-Nõmmelt läbi Poseidoni ja tegi eelmisel aastal Flora eest Premium

Ta on üliaktiivne. Käime ja otsime, kes-kus linnas jalgpalli mängib. Üks asi on treeningud, aga otsime tegevusi. Lähen temaga mänguväljakule, et tema aega sisustada. Ta ronib seal. On tähtis, et saaks joosta ja ronida. Mida rohkem ta neid asju teeb, sotsialiseerub, seda tervem ta on.

Kõik lapsed sünnivad andekana, aga kuidas kodus teda mõjutada? Kümme aastat tagasi võisin mõelda, et läheb jalgpallitrenni ja nii ongi, aga nüüd mõtlen, et meil on vaja korvpalli mängida, rulatada, mäesuusatada... Ja lõpuks vaatame, mis saab. Kui tahad spordis kuskile jõuda, tuleb mingil hetkel spetsialiseeruda, aga laps peab olema õnnelik.

Taavi Sumberg kirjutas hiljuti raamatu „Õnnelik spordilaps“. Olin nõuandjana selles projektis. Seal on palju situatsioone, mis läbi mängitakse, mida kõrvalt olen näinud. Treeningutel, mängudel. Soovitan kõigil seda lugeda ja kaasa mõelda. Aga kõige olulisem on ikkagi see, et laps liigub ja on aktiivne. See on minu kui lapsevanema seisukoht.

20 JALKA MÄRTS 2024 EJLi TÖÖTAJA

Mis sulle Eesti jalgpalli juures meeldib ja ei meeldi?

Meeldib, et infrastruktuur hakkab järele jõudma. Saame hallides normaalsel tasemel trenni teha. Varsti, mingil hetkel me ei saa tingimuste taha pugeda. Aga tasuks alati läbi rääkida ka spetsiifiliste aladega, et hallid oleksid terviklikud.

Meil on päris palju andekaid noormängijaid. Areng on toimunud. Treeneritel on teed valla. Mine õppima kuhu iganes. Saame teha sama hästi, kui teevad konkurendid. Aga selleks, et järele jõuda... Näeme, et meestekoondise tulemused ei ole kõige paremad. Tööd on vaja teha.

pugeda, et meid on üks miljon ja neid 40 miljonit.

„Kõik lapsed sünnivad andekana, aga kuidas kodus teda mõjutada?

Kümme aastat tagasi võisin mõelda, et läheb jalgpallitrenni ja nii ongi, aga nüüd mõtlen, et meil on vaja korvpalli mängida, rulatada, mäesuusatada... Ja lõpuks vaatame, mis saab.“

Kui saame EM-finaalturniirile, kas siis on kõik hästi? Et praegu on s*tasti, aga siis on hästi? Võtan Poola klubide näite. U15 poisid on väga sarnasel tasemel. Aga kui käisime U19 mängu vaatamas, siis see on nagu öö ja päev. Kontakt on tugev, mängijad on füüsilised, kiired. Red Bull hakkab Saksamaal U17 vanuses üleriigiliselt skautima. Poolas hakatakse U19 vanuses. Ei saa selle taha

Mis on noortejalgpalli mõte?

Tallinna Kalevi ja Paide Linnameeskonna püüdlusi akadeemiaga alustamisel tervitab Lelov kahel käel – ta loodab, et hiljemalt nelja aasta pärast muutub jalgpalliliidu akadeemia ülalpidamine ebavajalikuks. Teisalt muretseb Lelov, kas klubid ehk liialt mugavustsoonis ole ja jalgpalliliidu toetustest elatu.

„Kui saad siit ja sealt toetust, kas siis ise peab ka midagi tegema, et klubi areneks? Selleks et näiteks akadeemia teha, võib minna sada tuhat aastas,“ mõtiskleb Lelov. „Mõtleme, et meil lapsed teevad vähe trenni, aga alustame siis sellest. Mis on klubide olemus?“

„Kui täna viin lapsevanemana lapse trenni, siis minu esimene mõttekoht on, kas tahan, et temast saab jalgpallur või et ta läheb huviringi. Tahaksin lapsevanemana teada, mis mu lapsest võib saada, kui ta treeningule viin. Võibolla mingil klubil ei olegi huvi temast tippjalgpallurit kasvatada. Aga kui klubi tahab lapse kuskile tasemele viia, peaks alustama mingis vanuses kehalise kasvatuse tundide asendamisest jalgpallispetsiifilise treeninguga.“

Lelov toob näite Poola klubist Łódźi Widzew, millega sel talvel koostööd tegema asuti. Vahe arengus tuleb tema sõnul sisse just vanuses 15–19 – Łódźis on asjad korraldatud nõnda, et sellesse ikka jõudnud poisse tuuakse eri koolidest taksodega lisatreeningutele kokku.

„Lapsevanemana ütleksin, et kui viite oma lapse klubisse mõttega, et temast võiks jalgpallur saada, siis mõelge hoolega järele, kas sellel on mõtet. Maailmas on nii palju lapsi, kes seda tahavad. Võimalus läbi kukkuda on suur, selle jaoks on vaja nii-nii palju lisatööd teha.“

Ja kui meie teeme mingid sammud, teevad teised ka. Valdame ainult palli ja mängime nagu hispaanlased? Seda ei juhtu. Kui õpetame täna noori ainult nii mängima, siis läheme noortekoondistega rahvusvahelistele mängudele olukorras, kus me ei oska kaitsta. Meil ei saa olla sellist mentaliteeti. Eesti U16 liigas saame nii hakkama, sest me ei pea vastaselt palli kätte saama, nad annavad meile mingil hetkel selle ise. Me ei pea seda ära võtma.

Aga U19 on Poolas juba väga kontaktne. Ainult pallivaldamisega ei jõua järele. Me ei tohi ära unustada kaitsemängu. Meie edu alus on alati olnud head distsiplineeritud kaitsemängijad. Täna otsime tikutulega taga äärekaitsjaid, sest parimad mängijad pannakse teistele positsioonidele, aga meil on vaja hoida tasakaalu ründamise ja kaitsmise vahel. Võime tahta mängida rohkem palliga, aga me ei pea mängima nagu hispaanlased. Peame hoidma fookuses, milliseid mängijaid tahame toota.

2024 MÄRTS JALKA 21 EJLi TÖÖTAJA
Foto: Liisi Troska

Eesti jalgpalli poolakast fänn:

Eestile kaotamine oleks jalgpallikatastroof!

21. märtsil ootab Eesti koondist ees meie meeskonna ajaloo üks olulisemaid kohtumisi: Varssavis läheme EM-valiksarja playoff-kohtumises vastamisi Poolaga. Tuletame meelde, et EMile pääsemise valem on lihtne: esmalt tuleb Poolast jagu saada ning seejärel, viis päeva hiljem alistada võõrsil Walesi ja Soome kohtumise võitja.

Tekst: Raul Ojassaar

Läheme aga samm-sammult: mida kujutab endast meie esimene vastane Poola? Jalka võttis selleks ühendust aktiivselt Eesti jalgpalli jälgiva Poola vutifänni Szymon Góralskiga, kes on hästi kursis mõlema riigi vutieluga.

Poola koondis oli Rahvuste liiga reitingu järgi kõige tugevam meeskond, kes valikturniiril alagrupis esimese kahe sekka ei jõudnud. Ootamatult ühtlases alagrupis jäi Poola (11 punkti kaheksast mängust) alla Albaaniale ja Tšehhile (mõlemad 15 punkti), edestas napilt Moldovat (10) ja kindlamalt Fääri saari (2). Valiksarja nurjasid poolakate puhul eelkõige kesised esitused eeldatava autsaideri Moldova vastu, kelle vastu mängiti kodus 1 : 1 viiki, võõrsil aga kaotati sootuks 2 : 3.

Poole valiktsükli pealt vahetati ka peatreenerit: Portugali 2016. aastal Euroopa meistriks tüürinud Fernando Santose asemele määrati senine U21 koondise loots Michał Probierz, kellele pole Eesti jalgpallurid sugugi võõrad: just Probierzi käe all nautis Konstantin Vassiljev Białystoki Jagiellonias oma parimat aega Poola kõrgliigas, lisaks on Probierz olnud veel Sergei Pareiko peatreener Krakówi Wisłas ja Sergei Zenjovi juhendaja Krakówi Cracovias.

„Poola ühiskond ei suuda isegi ette kujutada, et meie koondis ei liiguks edasi playoff’i finaali kas Cardiffis või Helsingis,“ räägib Góralski, tõdedes, et poolakad peavad end Eesti vastu mäekõrguseks soosikuks. „Muidugi on paljud fännid pisut ettevaatlikud, sest mäletatakse hästi, mis juhtus eelmisel aastal EM-valiksarjas – pean siin eelkõige silmas mänge Moldovaga. Sellegipoolest oleks see meie jaoks katastroof, kui me Eestile kaotaksime.“

Szymon Góralski peab Poola koondise üheks ohtlikumaks relvaks väledat vasakkaitsjat Nicola Zalewskit. 22aastane Zalewski kasvas Itaalias üles ning on juba mitu hooaega toimetanud AS Roma esindusmeeskonnas.

Foto: Boris Streubel, UEFA via Getty Images

Koduriigi koondise tugevuseks peab Góralski eelkõige säravaid indiviide. „Meil on Robert Lewandowski, Piotr Zieliński ja Nicola Zalewski. Sealjuures oli novembrikuistes koondisemängudes minu meelest meie parim mängija just Zalewski. Hiljutises Poola–Eesti U21 koondise kohtumises näitas ta oma ääre peal Kristo Hussarile, et nende tasemevahe on päris suur.“

Puudustest rääkides toob Góralski aga välja, et tugevaid mängijaid ei ole suudetud viimasel ajal ühtseks löögirusikaks vormida. „Peatreener Michał Probierz teeb omalt poolt kõik, et seda teha, aga seni oleme näinud vaid üksikuid hea mängupildiga episoode. Isegi viimati Läti vastu, kui võitsime 2 : 0, oli selge, et mängupilt ja -stiil ei olnud tegelikult see, mida me 90 minuti jooksul ootaksime.“

Poola koondise eeldatav algkoosseis

(formatsioon 5-3-2)

Väravavaht: Wojciech Szczęsny (Juventus)

Äärekaitsjad: Nicola Zalewski (AS Roma), Przemysław Frankowski (Lens)

Keskkaitsjad: Paweł Dawidowicz (Hellas Verona), Jan Bednarek (Southampton), Jakub Kiwior (Arsenal)

Keskpoolkaitsjad: Bartosz Slisz (Atlanta United), Jakub Piotrowski (Ludogorets), Piotr Zieliński (Napoli)

Ründajad: Krzysztof Piątek (Başakşehir), Robert Lewandowski (Barcelona)

22 JALKA MÄRTS 2024 KOONDIS

Üle 200 koondisemängu!

Eesti koondise pühendunumad fännid on

alati kohal, olgu Kitsekülas või Vanuatul

Paljud andunud jalgpallifännid peavad arvet, mitmel koondisemängul nad kokku käinud on. Tänavuse aasta alguses valmis edetabel meie koondise kõige tulihingelisematest kaasaelajatest – neist, kes

tuule kui

meeskonda

kodus kui võõrsil. Ja erinevalt mängijatest-treeneritest, kellest paljudel on samuti kirjas sadu koondisemänge, tuleb

Eesti jalgpallikoondise toetajate staadionil nähtud kodu- ja võõrsilmängud 2024. aasta märtsi alguse seisuga

Tekst: Indrek Schwede

Mitu koondisemängu on kirjas sinul? Jalka tegi edetabeli tippu kuuluvate superfännidega pisut juttu, et aru saada, kust nii kõva jalgpallipisik on külge saadud ning millised mälestused sadadest kohtumistest meelde tulevad.

* Kõik taasiseseisvumisjärgsed kodumängud!

NB! Teoreetiliselt võib olla veel inimesi, kes sellesse tabelisse mahuvad. Kui oled ise fänn või tead kedagi, kel on fännina nii palju koondisemänge kirjas, anna sellest märku aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee!

Teadaolevalt vanim pilt Eesti koondise fännidest. Lipu taga Ott Pruun ja Andrus Pettai, lipu ees vasakul Toomas Kalmet ehk Rootsi Kunn, edasi särkides Steve Vili ehk Stiff, Katrin Juurvee, Atlan Karp ehk Ats, Frank Kolde ehk Papa, Urmo Pollisinski ehk Polla, Triin Edasi (hetkel Pohlak), Tarmo Tuule ehk Poborsky ja Einar Polis. Foto: erakogu

fännidel seda kõike teha oma kulu ja kirjadega. Koht Hüüdnimi Nimi Kodumänge Võõrsilmänge Kokku 1. Vossem Nol Ivar Eesmann 158 78 236 2. Ott Ott Pruun 173* 58 231 3. Žurawski Martin Kasesalu 145 70 215 4. Poborsky Tarmo Tuule 165 49 214 5. Papa Frank Kolde 167 45 212 6. Senaator Marek Ventšikov 130 71 201 7. Rootsi Kunn Toomas Kalmet ~ 200 8. Kesa Mati Kesaväli 153 38 191 9. Lauri Evert 139 46 185 10.–12. Triin Teeväli 100 69 169 10.–12. Margus Mänd 135 34 169 10.–12. Antz Andres-Andi Sarv 140 29 169 13. Kadri Teeväli 99 69 168
toetavad
nii
vihmaga, nii
2024 MÄRTS JALKA 23 FÄNNID

Eesti fännid 1995. aastal Vilniuses Leedu–Eesti

Ivar Eesmann ehk Vossem Nol:

Mina sain spordipisiku kaasa perekonnast: isa pidas tabeleid, tema lemmikalaks oli võrkpall. Ise käisin väga põgusalt Roman Ubakivi juures jalgpallitrennis, nagu see ikka oli: sõber kutsus kaasa. Hiljem elasin kaasa eri spordialadele. Vene sõjaväes vaatasin Sovetski Spordist Eesti meeskonna tulemusi NSV Liidu meistrivõistluste II liigast. Kui olin kodus tagasi, hakkasin käima staadionil. Käisin ka korvpalli vaatamas, aga kujunes nii, et sõbrad tekkisid jalgpallifännide seas: Tarmo Tuule, Ott Pruun, Haapsalu Andrus.

Päris esimene välisreis oli 1996. aastal Valgevenesse. Neli aastat hiljem sõitsime rendibussiga kahele MM-valikmängule: kõigepealt Andorrasse ja sealt Iirimaale! Mul on töökohtadega vedanud, sest vahetustega töö tähendab seda, et saab sõite ette planeerida, kuna mängude kalender on ju ette teada.

Jalgpallireiside ajal oleme käinud ka teisi alasid vaatamas: Ungaris veepalli ja sealse jäähoki meistrivõistluste finaalseeria mängu ning Šveitsis samuti jäähokit. Mulle meeldivadki eelkõige sportmängud. Teiste alade koondisi pole ma välismaal toetamas käinud, sest sõpruskond tekkis jalgpallifännide hulgas. Jalgpalli eelis on see, et saab käia väga paljudes riikides, sest jalgpalli mängivad kõik. Mõne teise sportmänguga poleks asja näiteks Andorrasse, Iirimaale, Šotimaale ja paljudesse teistesse riikidesse, kus nende alade kandepind on väike. Jalgpalliga käivad kaasas rahvamassid, mängueelne melu, pubis istumine, segunemine fännidega jms. Mõnele võibolla meeldibki jalgpallist hulga enam see. Ise käin niikaua, kuni töökoht, rahakott ja tervis võimaldavad. Esikoht kuskil edetabelis pole mulle tähtis. Hea meel, et noored tulevad peale ja lähevad mööda.

Ott Pruun:

Ajal kui Eestis valitses Kalevi korvpallimeeskond, olin mina hoopis suur jäähokihuviline. Rääkisin emale, et tahan Moskva CSKA mängijaks saada, aga kui uisud sain ja nendega jääle pääsesin, loobusin sellest unistusest. Varateismelisena olin juba jalkahull ja küllap see mulle telekast külge hakkas.

Eesti taasiseseisvumise järel oli oma jalgpallikoondis omariikluse tähtsamaid asju! Tahtsin talle kaasa elada, sest telekast oli ju nähtud, kuidas tribüünidel kärtsu ja mürtsu tehakse. Alguses polnud mõtet, et hakkan kõikidel kodumängudel käima. Esimesele mängule Sloveeniaga sattusin pooljuhuslikult. Aga pärast seda oli selge, et kodused valikmängud tuleb ära vaadata. 10–15 aasta möödudes, kui olin käinud kõikidel kodumängudel, tekkis sportlik huvi, et püüaks niimoodi jätkata. See on väike ime, et kõik on nähtud, sest mistahes põhjusel võinuks see ahel katkeda.

Aga ei katkenud isegi siis, kui ajavahemikus 2004–2019 töötasin Saksamaal. Õnneks oli mängude kalender enamasti varakult paigas ja sain töögraafiku planeerida nii, et õnnestus mängudeks koju tulla. Kõige kriitilisem oli mäng Brasiiliaga, kui ma jäin lennukist maha ja pidin uue pileti ostma. Mõned novembrikuised väikese etteteatamisega mängud tekitasid ka väikese paanika.

Koroonaajal toimus mäng Gruusiaga ilma publikuta, aga kuna mul oli nii ilus seeria, siis sõbrad suhtlesid jalgpalliliiduga ja sealt pakuti mulle võimalust alaliidu ruumidest klaasi tagant mängu vaadata. Mäng sai vaadatud, olen neile tänulik, aga elamust ei saanud. Kui järgmine kord on selline olukord, siis ega ma ei pea niimoodi mängule pääsema. Sõpradega telekast vaadates ja õlut juues on isegi etem.

Enam sellist liigset sportlikku hasarti pole, sest kunagi saab see seeria nii ehk naa otsa. Ka välismängude puhul tunnen, et reisihuvi on kuidagi ammendumas. Reisimine on tänapäeval nii mugavaks ja rutiinseks tehtud, et kõige huvitavamad reisid jäävad aega, kui lennupiletid olid kallid ja koondist sai vaatamas käia mikrobussiga või omal käel. Nagu 1996. aastal Valgevenesse: tegime viisa, läksime Vilniuse bussile ja edasi polnud midagi teada. Või see bussireis läbi Andorra Iirimaale! Sellised asjad jäävad meelde.

Teenekas koondisefänn Ott Pruun pälvis 2017. aastal jalgpalliliidu hõbemärgi.

Foto: Jana Pipar

24 JALKA MÄRTS 2024 FÄNNID
mängul. Vasakult Ott Pruun, Triin Edasi (praegu Pohlak), Frank Kolde ehk Papa. Foto: erakogu

Martin Kasesalu ehk Žurawski

Minu jaoks on jalgpallile kaasaelamine olnud loomulik valik. Käisin isaga 1980ndatel vaatamas Tallinna Spordi mänge ja kui oli külla oodata meie tsooni mõnda tugevamat meeskonda, näiteks Lipetski Metallurgi, oli see nagu pidupäev! Kes oleks osanud arvata, et mõne aasta pärast võõrustame Itaaliat!

Esimene maavõistlus pärast taasiseseisvumist oli Sloveeniaga, mis oli midagi erilist: fännid, lipud, värgid. Siis jõudis selgelt kohale, et kui meil on oma jalkakoondis, pole küsimustki, millist spordiala toetada.

Kõige vingem reis oli 2017. aastal Okeaaniasse, kus mängisime Fidži, Vanuatu ja Uus-Kaledooniaga. Mulle on Vanuatu lapsepõlvest saadik olnud eriline koht: lugesin sellest raamatusarjas „Maailma maad“. Polnud küsimustki, kas minna! Õnneks oli kõik varakult teada ja sai raha koguda. Enne seda oli mäng Maltal, kus ma ka olin, kokku kestis reis 17 päeva.

Vanuatul oli kõik nii teisiti! Paar tundi enne mängu olime staadionil ja vaatasime, kuidas mõõdulindiga mõõdeti penaltipunkti asukoht välja. Nende jalgpalliajaloos oli see esimene kord, kui külalismeeskond toodi staadionile politseieskordi saatel. Kõige ees tuli sireeni huilates politseiauto, siis mingi meie mõistes maakonnabuss, kus oli meie koondis, ja selle järel kastiga veoautos olid Andres Oper, Mart Poom ja teised taustajõud, kes ei mahtunud bussi ära! Enne mängu etendati sõjatantsu. Paari tuhande pealtvaataja hulgas oli kolm naist.

Okeaania reisi taustal on naljakas mõelda, et üheksakümnendatel, kui vaatasin üht koondisemängu Kadriorus ja seal teatati, et järgmine kohtumine on Pärnus Armeeniaga, siis ma ei tulnud selle pealegi, et sinna minna! Mitte et ei saa või ei taha, aga no kes siis nii kaugele jalgpalli läheb vaatama!

Välismängudel käikudest jääb meelde eelkõige jalgpalliväline. Kui huvitud ainult jalgpallist, siis on kõige parem kodus telerist mängu vaadata. Nii näeb rohkem. Staadionil on melu ja vaatamisväärset nii palju, et mängu võtmehetked võib maha magada. Puhtsportlikus mõttes on meeles kaks äärmust: Belgradis 3 : 1 võit Serbia üle ja San Marinos 0 : 0 viik – need ei lähe kunagi meelest.

Õnneks töötan kohas, kus tükitöö võimaldab mul vajadusel välismängudele peaaegu igal ajal kaasa sõita. Peaasi et töö on tehtud. Olin kord nädal aega Itaalias ja kui tööl hakkasin ülemusele muljeid pajatama, ajas ta silmad pahupidi: kas sa käisid kuskil ära või?! Sõbrad on ka naljatanud, et ma ei käigi tööl, vaid lasteaias. Oma sõbrad – eluaegsed – olengi saanud tänu jalgpallifänlusele.

Frank Kolde ehk Papa:

Jalgpalli vastu tekkis huvi tänu Moskva televisioonile, mis kandis üle suurturniire ja Nõukogude klubide mänge. See oli ju ainus side eestlastel suure jalgpalliga. Esimene MM, mida mäletan, oli 1982. aastal. Eesti oli rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud ja kui 1983. aastal alustas Tallinna KSMK jälle mängimist NSV Liidu meistrivõistlustel, hakkasin koolist poppi tegema ja rongiga Tamsalust Tallinnasse jänest sõitma. Tänasele Kalevi staadionile, kus mängud toimusid, sai bussijaama poolt üle aia ronides tasuta sisse. Ühel kohtumisel mängis koolivend saksofonil leinamarssi ja meid viidi miilitsasse. See oli esimene kord, kui mind staadionilt ära viidi.

Kui Eesti iseseisvus, oli koondise toetamine loogiline. Meil oli oma riik! Ja oma koondis, mis kohe esimesel maavõistlusel lõi Sloveeniale värava! Ja siis hakkasime MM-valikmängudel osalema. Oli iseseisvuse suur fluidum, et hakkame MMiks sättima ja pakkima! Siis tuli 0 : 6 Šveitsi vastu, aga mina mõtlesin, et kui me ise ka neid poisse ei toeta, kes siis veel? Omasid tuleb toetada! Sakslased ja teised meid ju toetama ei hakka.

Esimeste valiktsüklite puhul oli kõige tähtsam loosimine. Praegu tead, et oled võimeline igale poole kohale minema, aga sajandivahetusel oli lendamine kallis. Loosimiselt ootasin lähemaid riike, kuhu oleks kuidagigi reaalne kohale minna. Eestis on ka igasugu asju juhtunud, aga välismaal juhtub alati midagi. Seal on fänlus kompaktsem.

Mõned erandid muidugi on: Belgiasse ja teisele mängule Wembleyl Inglismaa vastu (2015) ma ei läinud, sest seal kamandati meid eelmisel korral (2007) toolidele istuma ja karjuda ei tohtinud. Mina olen ultra, ma tahan ennast välja elada!

Tänu fänlusele olen käinud riikides, kuhu muidu naljalt poleks sattunud. Paljudesse kohtadesse tagasi ei läheks, aga mõttetu pole olnud ainuski. Iga nähtud paik rikastab. Kõige kallim reis on olnud Fidži, Vanuatu ja Uus-Kaledoonia. Vanuatus olid kõik kanepist pilves ja Uus-Kaledoonias on osa saari maavarade kaevandamise tõttu auguks kaevatud – seal on ainult sadam ja auk. Ma teen alati eeltööd ja vaatan peale jalgpalli muid asju ka.

On mõned reisid, mis on olnud väga pöörased. Näiteks Krasnodar 2004. aastal. Need lood jäävad sinna. Näiteks Leedust oleme viiekesi hääletades tagasi Eestisse tulnud ja Liege’is sattusime kitsale tänavale, mille mõlemast otsast lähenes meile kahtlane kamp. Hüppasime sisse geibaari, kus toimus karaoke, ja ma laulsin eesti keeles „Yesterdayd“. Siis vaatasime välja, selgus, et kambad kaklesid omavahel, ja me saime varsti sealt minema.

Osijekis 2002. aastal oli mul sünnipäev. Öösel kõrtsides käies kaotasin rahakoti ära. Käisime politseis avaldust tegemas, et äkki saab pärast kodus ID-kaardi odavamalt tagasi ja äkki kindlustus ei kata, aga tagasi tulles ootas meid hotellis keegi, kes oli saadetud ühest kõrtsist, kuhu olin jätnud rahakoti. Ta seletas, et kuna olen jalkafänn, siis kästi tal rahakott koos kõigi dokumentidega ja kogu rahaga mulle hotelli tuua. Küsisin: kust nad teadsid, et see on minu rahakott? Selgus, et kohalikus ajalehes oli ilmunud foto, kus mängisime linna keskväljakul jalgpalli, ja mina kaitsesin fotol väravat. Mind tunti Jalgpallihaigla liikmekaardi järgi ära!

Muuseas, mul on olnud töölepingus punkt, mille järgi on mul ka Eesti koondise kodumängul mängupäev ja sellele järgnev päev vabad. Ka tööandjana olen võimaldanud inimestel selliselt vabu päevi võtta – mõni tahab võibolla oma kutsaga koertenäitustel käia!

Martin Kasesalu ehk Žurawski Vanuatul. Foto: erakogu
2024 MÄRTS JALKA 25
FÄNNID

1995. aastal Eesti–Horvaatia mängul: tagareas Andrus Pettai, Ott Pruun, Triin Edasi (hetkel Pohlak). Esireas vasakult Urmo Pollisinski, Tarmo Tuule. Foto: erakogu

Tarmo Tuule ehk Poborsky:

Oleme üle 30 aasta koondist toetanud ja osa meist on varsti pensionärid. Viimane aeg on Eestil jalgpalli suurturniirile minna, sest kaua me ootame, kurat võtaks ja jumal hoidku!

Kui ma neid mänge nüüd kokku lugesin, siis tegelikult on see mulle uskumatu, et sellise mängude hulga kõrval olen kasvatanud kaks poissi meheks, ehitanud kodu, tulnud vibulaskmises kaks korda Eesti meistriks, loonud kaks nii-öelda ristsõnaimpeeriumi, üle kümne lauamängu, kirjutanud raamatuid, olnud Jalgpallihaigla loomise ja arendamise juures, lõpetanud ülikooli ja kutsekooli jne. Nüüd ma saan aru, miks sõbrad on küsinud: „Kuidas sa seda kõike jõuad!?“ Ma ei tea, äkki Eesti koondise mängud annavad seda väge?

Minu jaoks on Eesti koondise toetamine oluline mitmel põhjusel. Esiteks seltskond – kui mul poleks seal nii palju häid sõpru ja tuttavaid, siis vaevalt ma oleksin null-seitsmeid ja kaasnevat negatiivsust viitsinud kannatada. Teiseks rahvuslus – seda pole ilmselt vaja selgitada. Kolmandaks kultuur ja turism – ma ei tiksu koondise välismängude aegu ainult kõrtsus, vaid külastan muuseume, turismiobjekte, kontserte, parke-metsasid, loomaaedu, spaasid jne. Neljandaks kontrollitud massipsühhoos – ma pole suurem asi lärmaja, aga staadionil elan ma end välja, aga ma jälgin hoolega, et ma ei nõmetseks ei vastaste ega kohtunike pihta. Viiendaks või esimeseks jalgpall spordina – eestlased oskavad teinekord väga kenasti jalgpalli mängida, aga eelkõige me oleme võitlejad, peame olema. Jalgpallihaiglale võib ette heita mida iganes ja osa sellest on kahtlemata tõsi, aga üht meile ette heita ei saa – et me Eesti jalgpallikoondist igal ajal ja igas kohas ei toeta!

Mati Kesaväli ehk Kesa:

Minu huvi tekkimine jalgpalli vastu on tüüpiline isalt pojale juhtum. Olin viie-kuueaastane, kui isa vedas mind Kadriorgu Tallinna Dünamo mängu vaatama. See oli okupatsiooniajal ja sellest käigust on meelde jäänud Balti jaamas ostetud maasikajäätis ning tohutu rahvamass staadionil. Hiljem mängisin hommikust õhtuni hoovijalgpalli.

Kui Eesti taasiseseisvus, olin plõksti tribüünil! Üheksakümnendatel vaatasin ainult Tallinnas toimunud mänge. Esimene välisreis oli Horvaatia–Eesti mängule Osijekki 2002. aastal. Välisreisid jäävadki paremini meelde. Mitte mängud ise, vaid see, mis sellega kaasneb. Mäletan, et Osijeki keskväljak oli täielikult meie poolt okupeeritud. Suur Eesti lipp rippus hotelli aknast välja. Ühest kõrtsist tõi meid autoga ära ühe kohaliku „autoriteedi“ tentsik, kes oli paraja auru all ja sõitis vastu hotelli seina.

Välisreisidel satud kohtadesse, mida tavaturist ei näe. Sealsamas Horvaatias sõitsime U21 koondise mängule läbi kohalike külade, mis olid Jugoslaavia kodusõjas kannatada saanud. See on vutifänlus.

Prahas hakkasime Václavi väljakul „lõbusatest putkadest“ napsu ostma, jätsime oma asjad eemale laokile ja mustlased panid need pihta. Saime nad juba kätte, siis lipsasid nad ikka minema ja mina võtsin eesmärgiks oma asjad kätte saada. Ajasin neid terve õhtu taga ja leidsin nad ühest kõrtsist, kus see vargapesa asus. Sain pealikult nööbist kinni: anna mu asjad tagasi! Ta oli eriti vihane, et oli näinud mind politseinikuga rääkimas. Tegime kokkuleppe – kui Eesti võidab, annab ta asjad tagasi. Tšehhit me muidugi ei võitnud. Mängul pidin oma salli maha müüma, et saada vorsti ja õlut. Mingil hetkel hakkasin soodsaid lennupileteid, hotelle jm otsima lisaks endale ka sõpradele, tuttavatele. Suurim peavalu oli 25 sõbrale leida hotell Hamburgis Eesti–Türgi mängule: oma poolsada hotelli sai läbi kammitud, enne kui imekombel soodsa ja sobiva asukohaga hotelli leidsin. Linnas oli nimelt mingi mess. Siis tuli esimene mäng Wembleyl, kus leidsin hotelli 40 inimesele. Mul on meeles, kuidas Wembley muru lõhnas!

Kultuuriliselt põnev oli Belfast: katoliiklaste ja protestantide omavaheline vastasseis, millest tegi meile ülevaate kohalik taksojuht, kes oli ise osalenud lahingutes. Belfasti kõrtsides ei tohtinud kanda jalgpallisümboolikat, meil oli igavene tegu, et meid Eesti koondise särkides teenindataks.

2011 Dublinis, kus mängisime EMi playoff’i, tõsteti meid enne õhkutõusu lennukist maha. Mina alguses põhjust ei teadnudki, aga toakaaslastel oli olnud hotellis väike veeuputus ja selle eest oli trahv maksmata jäänud, sest tormasime lennujaama. Politsei tuli lennukisse, meid viidi, käed raudus, jaoskonda ja pidime kiiresti raha kokku klapitama, et sealt minema saaks. Tuttavate kohalike eestlaste abiga – üks neist oli taksojuht – pidime jõudma Belfasti, kust Liverpooli kaudu Tallinna sai. Siis selgus, et passid olid jäänud politseijaoskonda. Kus see asus, polnud enam täpselt meeles. Õnneks olin seda pildistanud ja tänaval inimestele pilti näidates jõudsin sinna. Jõudsime õnneks viimasel hetkel Belfasti lennujaamas läbi turvaväravate joostes lennukile!

26 JALKA MÄRTS 2024 FÄNNID

Fännid ootavad põnevat

A. Le Coq Premium liiga

hooaega ja rekordeid

A. Le Coq Premium liiga fännid on taas elevil ja seda põhjusega: kohe-kohe kõlab staadionitel avavile, et alustada värsket ja põnevat

hooaega. Selle eel võttis Jalka nööbist kinni iga klubi ühel fännil, uurimaks, millised on algava hooaja eel nende ootused ja unistused.

Ilja Dalinger, JK Narva Trans

Narva Transi fännina suhtun hooaega ettevaatliku optimismiga. Nagu enamasti igal aastal, oleme teinud suuri muudatusi hooajavälisel perioodil, seega võtab meeskonnal loomulikult aega, et leida rütm. Loodan vaid, et see juhtub pigem varem kui hiljem.

Siiski ootan hooajalt suurepäraseid jalgpalliemotsioone, sest lõppude lõpuks see ongi jalgpall. Eelmisele hooajale tagasi vaadates oli kõik kaunis: võitsime Evald Tipneri karika, isiklikult käisin Armeenias poisse kaugel maal euromängus toetamas. See oli eriline kogemus reisida ja toetada oma kohalikku meeskonda Euroopa mängudes. Seal panin aluse sõprusele Pjuniki fännigrupi ja meie Narva vahel.

Sel hooajal on meil uus tähelepanuväärne täiendus Zaka (Zakaria Beglarišvili – toim.) näol, kes kindlasti saab olema jõud, millega saab arvestada keskväljal. Loodan vaid, et lisaks temale on meil piisavalt kvaliteeti ka rünnakul. Samal ajal on mõned noored kindlasti valmis astuma järgmisele tasemele ja näitama, milleks nad suuremal laval võimelised on. Kahjuks oleme karikavõistlustelt juba väljas (see teeb ikka veel haiget), kuid peagi ootab meid ees superkarikas. Seega on võimalus hooaega tormiliselt alustada, mis kindlasti aitab moraali tõsta ja hooaja positiivselt käima lüüa. Loodan, et kodumängudele tuleb Narvas rohkelt pealtvaatajaid.

Mario Tromp, Nõmme Kalju FC

Esmane ootus on see, et pärast aastatepikkust eemalolekut saaks Kalju taas võõrustada oma kodumänge Hiiu staadionil, mis tooks kaasa rohkearvulise kodupubliku ning meeldiva atmosfääri, nagu parimatel päevadel on Hiiul nähtud.

Nii klubi, meeskonna kui ka fännide jaoks on ühed erilisemad hetked hooajast euromängud ning sellega seonduv. Kuna ka sportlikult on viimased hooajad olnud loodetust oluliselt kehvemad ning Konverentsiliiga kohta ei õnnestunud eelmisel hooajal liiga kaudu kindlustada, siis on esmajoones lootus, et ehk õnnestub karikavõistlustel üllatada ning seeläbi siiski juba käesoleval hooajal Euroopas mängida.

Pikemas plaanis on Kalju jaoks käsil võistkonna ülesehitamise faas ning reaalseid eesmärke ja hoiakuid tuleks ka fänni perspektiivist vaadata selliselt. Kui traditsiooniliselt on fännide jaoks olnud ootused meistritiitlist kuni minimaalselt pronksmedalini ning pettumine ebaõnnestumise korral seeläbi valusam, siis uuel hooajal ei juhtu midagi, kui koheselt kõige kõrgemasse mängu ei õnnestu sekkuda, aga luuakse eeldused, et seda teha taas mõne aasta pärast. Väga rahule jääksin aga liigahooajaga, kui õnnestuks medalimängu sekkuda. Ja kui sellele lisada veel karikavõit ning ägeda emotsiooniga kodumängud Hiiu staadionil, siis oleks lootused mitmekordselt täidetud.

Tekst: Maarja Trauss
2024 MÄRTS JALKA 27 A. LE COQ PREMIUM LIIGA
Foto: erakogu Foto: erakogu

Marko Isand, Pärnu JK Vaprus

Vapruse fännina ootan ikka sama tulist hooaega nagu eelmine. Miinimumprogramm on liigasse püsima jäämine. Samas süües kasvab isu, ehk siis kõik, mis on 6. kohast kõrgemal, oleks super tulemus. Meeskonnalt ootan sama hingestatud mängu nagu eelmisel hooajal, rünnakuvõimsusesse juurde panekut ja et kõik mängijad terved püsiksid. Kuna väljast täiendusi ei paista tulevat, siis noortelt ootaks samuti panust. Meil on kaks noortekoondise mängijat, nemad võiksid hakata kaela kandma. Eelmise aasta esikolmikult tahaks rohkem punkte saada. Rannastaadionile ootan kindlasti rohkem publikut – ruumi veel on ja välismängudele võiks Vapruse fänne veelgi juurde tulla, sest vastastel on tribkad ilma meieta ikka päris tühjad!

Margus Konnula, Tartu JK Tammeka

Kindlasti ootan, et Tammeka saaks kõigi klubide vastu punkte. Aga ei unusta ka laulusalmi –koos võidame kõik vastased ja lõpuks meistriks tuleme. No kui mitte päris meistriks, siis midagi nii kaalukat võiks ju juhtuda, et saaks tiitlivöö enda kätte hoiule ja kohe seda käest ei annaks.

Sooviks Tammekale ka palju emotsionaalseid välismaa tudengeid publikusse, aga et ka nende puudumisel oleks publikul kõva häält ja palju laule. Ja et ka Tammeka naised meestele sama kõvaks eeskujuks oleks nagu eelmisel aastal. Ja et palju noori tuleks Tartus peale ja lõppude lõpuks ka seda, et ühel ilusal aastal oleks meistriliigas mitu Tartu klubi või isegi veel rohkem lõuna poolt. Ja nüüd ma ei mõelnud Lätit.

Sten Anders Rätsnik, Tallinna FCI Levadia

Kuna olen Levadia fänn, siis pole uue hooaja soovide osas palju fantaasiat vaja. Vaadates, millist mängu näitas meeskond eelmisel hooajal, siis ei rahuldu ma fännina mitte millegi muu kui meistritiitliga. Olen täiesti kindel, et meeskond on selleks võimeline, ja kui veel veidi vinti juurde keerata, siis kavatsen sel hooajal teha endale isikliku virtuaalse tabeli, kus Levadia alustab hooaega –10 punktiga. Vastaseid tuleb muidugi austada, kuid olles olnud pikalt Levadia fänn, pole varasemalt kunagi hooajale nii enesekindlalt vastu läinud.

A. Le Coq Premium liiga hooajalt soovin eelkõige, et 2.–10. koht oleksid väga tihedas konkurentsis ning et näeksime veelgi rohkem pealtvaatajaid staadionitel. Kuna oleme saanud aasta jooksul juurde nii mõnegi sisehalli, siis ootan varasemaga võrreldes ka palju kõrgema tasemega hooaja algust.

Kogukonnast ootan, et meiega liituvad hingest pühendunud fännid ning loodetavasti ka vanad sõbrad, kelle naasmist Levadia fännisektorisse me ootame. Levadia poolehoidjaid teades võin julgusega öelda, et läheme uuele hooajale kogukonnaga väga enesekindlalt vastu.

Enda meeskonda paberil vaadates ootan peale tiitli ka head eurohooaega. Meeskond, mille tuumik on samaks jäänud, näitas juba eelmisel aastal väga ladusat jalgpalli ning juba on kuulda olnud paarist täiendusest, mis Levadia fänne kindlasti külmaks ei jäta. Ei tasu ka unustada, et meie peatreener on ka Euroopas karikat pea kohal hoidnud, nii et kogemust peaks meil jaguma.

28 JALKA MÄRTS 2024 A. LE COQ PREMIUM LIIGA
Foto: Mika Keränen Foto: Katariina Peetson Foto: Andre Böttker

Anu Roht, JK Tallinna Kalev

Suure Kalevi fännina on mul lootus, et meeskond kaitseb oma medalit ka sel aastal. Ootused selles vallas on suured ja tean, et kalevlased panustavad sellesse ka sel aastal sama tublilt, kuigi tundub, et suuri üleminekuid ei ole klubis hooaja eel toimunud. Samas nimekirjad on veel lahtised. Ootan põnevusega, aga loodan, et Kalevil on stabiilsust ja entusiasmi, et ka algaval hooajal medalit kaitsta. Igal juhul on tulemas põnev hooaeg.

Meie pere on käinud kõikidel kodumängudel ning käinud omadele kaasa elamas ka võõrsil, meie noor ja energiline kogukonnajuht Remy Põld teeb iga aastaga asju aina paremaks. Nii hea on mängule tulla, kui kõik on hästi organiseeritud ja korraldatud. Lisaks olen fännina klubis vabatahtlik ning olen alati olemas, kus iganes abi vaja, olgu selleks õhupallide puhumine või parklas autode suunamine (naerab – toim.). Ja minutaolisi on klubis palju, kes alati aitavad.

Loodan, et kõik mängijad on terved ning hoolimata kogemusest ja noorusest teevad hea tulemuse – noor veri on alati kiire ja entusiastlik. Kindlasti ootame ka sel hooajal publikurekordit, tegelikult peale pronksmedali ootame nüüd kõikvõimalikke rekordeid ja medaleid, ootused on aetud kõrgeks (naerab – toim.)! Jättes nalja kõrvale, on uhke olla Kalevi klubi fänn, kuna klubi panustab suurelt noortesse ja on sportlaste heaolu ja võimaluste nimel tipptasemel treenida panustanud nii treeneritesse kui tingimustesse, mis on hetkel kindlasti tänu uuele hallile Eestis parimad. Oleme üks suur ja vahva pere. Soovin, et me kõik oleksime terved ja hoitud ja hoiaksime kokku.

Frank Kolde, Tallinna FC Flora

FC Flora fännil on hooaja suhtes alati samad ootused. Alla meistritiitli ei ole midagi. Ka kõik teised saadaolevad kohalikud karikad peavad meie kappi jõudma. Selle hooaja eel on olukord eriti põnev, kuna esmakordselt sellel sajandil on FC Flora peatreeneril olnud võimalus ise omale sobiv koosseis valida. Ta on selleks viis aastat tööd teinud ja loonud klubis noortesüsteemi ning olnud kõigi värbamiste juures. Seega pole peatreeneril mingit õigustust, kui me ei peaks tiitlit võitma.

Kui FC Flora perspektiivist vaadata, siis ootab ees põnev hooaeg. Koosseis on teinud läbi noorenduskuuri, võibolla et liigagi, aga sellised otsused spordidirektor/peatreener tegi. Mees, kes kaotas Gibraltarile, saab uue võimaluse. Seega on nüüd Norbert Hurdal uus võimalus tõestada enda oskusi ja õigustada oma valikuid. Noortel mängijatel on võimalus ennast tõestada ja olgem ausad: kui tahad tipptasemel jalgpalluriks saada, siis 17aastaselt hiljemalt peaksid juba meie liigas tegusid tegema. Eelmisel hooajal kasutas Robert Veering oma võimaluse ära. Ma ei näe mingit põhjust, miks ei võiks teised noored särama hakata. Loodan, et noored teevad seda.

Mis puutub publikusse, siis olgem ausad, seda mõjutab meie taristu. Sportland Arena oma praeguses olekus ei soodusta kuidagi publiku juurde tekkimist. Seal on ebanormaalne ja kõle. Tuultele avatud, libe ja külm poolik ehitus. Ja sellel toimub kõige rohkem liigamänge.

Selleaastane probleem saab olema ka mängu algusaegades: kell 12 ja 12.30 on Eesti jaoks liiga vara, ent see on jällegi kinni meie kalendris ja taristus, sest valiti teoreetiliselt kõige paremate klimaatiliste tingimustega aeg märtsis. Siin võivad kogukonnajuhid kõik Eesti maskotid ja päkapikud kohale ajada, aga kui pereema keerab laupäeva hommikul alles pannkoogile teist külge, siis on keeruline lõunaks staadionile kõleda tuule kätte jõuda. Ilmselt hooaja alguses ongi ainult ultrad ja jalgpallurite lähedased. Ka suvel on mõned mängud lõunal. Vist isegi Flora mäng Kaljuga oli kell 13, sest samal päeval oli ju suurtele rahvahulkadele huvi pakkuv EM-finaalturniiri mäng Ungari–Šveits. Kui see aasta suudab liiga säilitada eelmise aastaga võrreldes sama publikuarvu, siis võib seda nimetada suureks kordaminekuks.

Kõigest hoolimata ootan põnevat hooaega ja kutsun kõiki staadionitele. See on meie oma liiga. Meie enda jalgpall. Kui me ise ka seda ei toeta, kes siis veel? Staadionitel näeme, raisk!

2024 MÄRTS JALKA 29 A. LE COQ PREMIUM LIIGA
Foto: Tallinna Kalev Foto: EJL

Chris Murro, Paide Linnameeskond

Martin Vendel, FC Kuressaare

Uus hooaeg algab alati positiivse noodiga, kus lootused ja ootused on kõrgeks aetud ning latt paika sätitud. Kure puhul olen alati imetlenud just satsi tugevat grupimentaliteeti, mille najal võetakse hooajal jooksul nii mõnigi kaunis võit. Lootuste lati seaksingi selle mentaliteedi saavutamise koha peale, sest uute mängijate lisandumisel võtab see alati aega. Mängijate koha pealt hoian pöialt kohalikele noormängijatele, kes eelmisel aastal esimesed minutid kõrgemas seltskonnas mängisid. Loodetavasti näeb neid sel aastal väljakul juba rohkem.

Tabelikoha vekslit välja käia ei taha, sest peamine on sel aastal olla vähemalt esimese kaheksa hulgas, et hilissügisel püsimajäämise pärast küüsi närima ei peaks. Rekordit tahaks näha küll ja seda ennekõike publikunumbrite koha pealt, sest usun, et Saaremaal on täiesti olemas mõnus kogukond, kes jalgpalli armastab ning soovib seda kogeda mitte üksnes teleri ees soojas toas jälgides, vaid trotsides ilma kõiki varjukülgi. Hooaja lõpus tahaks öelda seda, et tundsin tribüünidel õlg õla tunnet nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Olen olnud aastaid Paide Linnameeskonna suurim pooldaja, olenemata ilmast tervitanud meeskonda tunde varem staadionile jõudmas ning alati saatnud neid ka pärast mängu bussile järele lehvitades ära. Oma tervise tõttu ei saa ma ise kunagi staadionile palli lööma minna, ent see ei tähenda, et ei võiks oma südant jalgpallile kinkida. Ootused-lootused uueks hooajaks on kõrged ja peavadki olema – keegi ei lähe kaotama.

Paide on varasemalt olnud nii ligidal suurele võidule, aga siiski on see jäänud saamata. Sellel aastal võtame A. Le Coq Premium liigas esikoha ära. Midagi ka ei juhtu, kui liigas siiski esikohta ei tule. Olen rahul iga kohaga, sest meeskond annab endast kõik ning jään oma sõpru alati toetama.

Pöialt hoian muidugi kogu Eesti jalgpallile, eriti klubidele, kes osalevad eurosarjamängudes. Hooaja eel on Paidega liitunud palju uusi mängijaid, eriti huvitavad ja tugevad tunduvad mulle serblane Predrag Medić, meie Robin Kane, Henrik Ojamaa ja Nikita Baranov. Loodan väga, et ka Robi Saarma on igati taastunud eelmisel hooajal eurosarjamängul saadud vigastusest ning see hooaeg saab olema märgatavalt parem. Kogu meeskond on tugev ja uus hingamine annab teadmise, et me võidame ja saavutame palju. Väga sooviks, et igal kodumängul oleks kaasaelajaid – pole vaja publikurekordeid, vaid tulist innustamist.

Meeskond on meie nägu, kui hoiame kokku, siis ei jää ka ilusad üllatused tulemata. Eelmisest hooajast jäi mõni mäng hinge kripeldama. Saan tänavu 25aastaseks ja oma esimest juubelit soovin kindlasti tähistada koos oma lemmikmeeskonnaga, neist meestest on saanud mu sõbrad.

Heleri Saar, FC Nõmme United

Ootused ja lootused on algavaks hooajaks kõrged, tegu on siiski Nõmme Unitedi esimese hooajaga A. Le Coq Premium liigas. Ise loodan, et võistkond lõpetab tabeli keskpaigas ega satu üleminekumängudele. Mängijatest tooksin esile eelmisel hooajal esiliiga parimaks mängijaks kerkinud Egert Õunapuu, kes on tagasi tulemas, ta oli vigastatud. Kindlasti tasub jälgida Henri Leokest ja Jevgeni Demidovit. Algaval hooajal on kahtlemata ees ootamas põnev Nõmme derbi. Ootan ise põnevusega, millal see Männikule jõuab. Need vastasseisud saavad olema põnevad, usun, et kogukond ja pealtvaatajad kogunevad nendeks mängudeks kohale ja loovad väga head atmosfääri.

30 JALKA MÄRTS 2024 A. LE COQ PREMIUM LIIGA
Foto: erakogu Foto: Liisi Troska Foto: Taimo Tann Arume Jamal Musiala Müncheni Bayern Saksamaa
Foto: Hasan Bratić, SIPA/Scanpix
Rasmus Peetson FCI Levadia Eesti Foto: Katariina Peetson

Ott Nõmm

Pärnu Vaprus Eesti Jamal Musiala Müncheni Bayern Saksamaa Foto:
Hasan Bratić, SIPA/Scanpix

Kasutades sooduskoodi

JALKA15

saad kogu tellimuselt soodustust -15%

Miks tõstavad mängijad nurgalöögi andmise eel käe üles?

See liigutus on jalgpallis sedavõrd tavaline, et pealtvaatajad ei pruugi seda nähes isegi endale teadvustada, et nii tehakse. Nurgalööki andev mängija tõstab ju ikka vahetult enne löögiandmist käe üles ja saadab siis palli väravaesisele.

Tekst: Raul Ojassaar / Foto: : Liisi Troska

Meie lugeja Olga Hüva Tallinnast saatis meile kirja hea küsimusega: mille jaoks on see käetõstmine üldse vajalik? Kas seda tehakse automaatselt, sest nii on alati tehtud, või on selle taga ka mõni päris põhjus?

Niisiis – miks tõstavad mängijad nurgalööki andes käe üles? Vastab Eesti Jalgpalli Liidus treenerite kvalifikatsioonikursustel standardolukordade-teemalisi loenguid andev jalgpallitreener Joel Indermitte:

„Mängijad tõstavad ühe käe tavaliselt selleks, et anda märku, et nad hakkavad kohe nurgalööki sooritama – see on mõeldud selleks, et karistusalas olevad mängijad, kes seal vastasega madistavad või palli peale liiguvad, korra tähelepanu löögiandjale pööraksid ja saaksid aru, et kohe on pall tulemas.

Teisalt saab kätega ka vastava kombinatsiooni märki näidata – kuhu tsooni pall tuleb, kelle peale mängitakse, millist ruumi tahetakse vabaks mängida või ära kasutada. Eri kombinatsioonidel võivad olla eri märgid – üks käsi või kaks kätt üleval, vasak käsi või parem käsi üleval ja nii edasi. Märgiks võib olla ka see, kui kätt üldse ei tõsteta, või see, kui löögiandja hakkab näiteks oma sokke sättima või nurgalippu kohendama. Selliseid väikeseid salamärke on mitu.

Tipptiimidel on tavaliselt nurgalöökide jaoks kolm kuni viis põhilist kombinatsiooni, mille peale saab olenevalt vastasest ehitada konkreetsemaid või spetsiifilisemaid liikumisi. Treenerina ei saa aga asja liiga kirjuks ajada, sest muidu ei pruugi mängijatele kõik meelde jääda, kui igas kombinatsioonis tuleb eri kohas olla.

Peamiselt otsustab seda, millist kombinatsiooni parasjagu kasutada, nurgalöögi andja, kes peab tunnetama, millises tsoonis võib olla rohkem ruumi või millist tüüpi nurgalöögid on varasemalt õnnestunud. Vahel on näha ka seda, et karistusalas peamisteks sihtmärkideks olevad mängijad annavad ise märku, millist tüüpi või millisesse tsooni nad sooviksid nurgalööki saada.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

2024 MÄRTS JALKA 39 MIKS?

Kristo Hussar

Jalka luubi all on Eesti A-koondises 2024. aasta alguses debüüdi teinud Tallinna FC Flora äärekaitsja Kristo Hussar. Mängumeest hindavad Flora peatreener Norbert Hurt ja Risto Sarapik, kes oli JK Tabasalus Hussari esimene treener.

ÕHUVÕITLUS

Hurt: Õhuvõitlus ei ole kindlasti tema trump, kuid on läinud ajas paremaks.

Sarapik: Julgusest Kristol selles elemendis puudu ei jää. Hüppab kõrgele ja hüppevõime väga hea. Läheb julgelt ja enesekindlalt õhuvõitlustesse ja ei karda duelle, pigem naudib kahevõitlusi ja õhuvõitlusi ja on enesekindel. Eelmisel hooajal hakkas ka Flora standardite ajal vastasvõistkonna karistusalas käima ja oli olukordades sees ja aktiivne. Saab parandada duellidesse mineku ajastamist ja positsioonivõitlust enne duelli minekut.

VASTUPIDAVUS

Hurt: Vastupidavus on tal väga hea, see on selgelt üks tema trumpe.

Sarapik: Maailmaklass sõna otseses mõttes!

Võib jooksma jäädagi, kõik testid ja meditsiinilised kontrollid alati tipptasemel. Treeneri jaoks selle nurga alt suurepärane materjal.

SISU

Hurt: Kristo on liidriomadustega mängija, kes vajadusel innustab meeskonda ja juhib liini. Tegu on tugeva persooniga.

Sarapik: Tõeline spordimees! Meeletu sisu ja tahtmine. Ei anna kunagi alla. Tahab alati võita nii trennis kui võistlustel. Kaptenimaterjal. Iga treeneri unistus.

TEHNIKA

Hurt: Tehniliselt on läinud osavamaks, on hakanud palliga rohkem initsiatiivi võtma.

Sarapik: Seda elementi sai nooruses lihvitud tundide kaupa, nii treeningutel, laagrites kui ka kodutööna individuaalselt. Palliga sina peal ja saab suurepäraselt kõikide tehniliste elementidega hakkama ka suurtel kiirustel.

SÖÖT JA LÖÖK

Hurt: Söödu täpsus on paranenud ja löögi osas on ta jõudnud lähemale, et hakata lööma väravaid. Löögivõimekus on väga hea. Sarapik: Kvaliteeti on juurde tulnud. Lühike sööt ja lühike ühe puutega mäng on tal hea. Poolpikk madal sööt on kvaliteetne, täpne ja õige tugevusega. Korralik pikk pall samuti mängijaarsenalis olemas. Nõrgema jalaga hätta ei jää, aga seda elementi saab veel paremaks muuta, et olla veelgi mitmekülgsem ja ettearvamatum.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Hurt: Oma ulatust väljakul on suutnud laiendada. Varem mängis ta sirgjoonelisemalt, nüüd suudab mängida käike laiemalt. Suudab mängida läbi keskvälja täpsemalt kui varem.

Sarapik: Nagu äärekaitsjatel ikka, kus väga mõlemale poole monitoorida pole vaja! Piisavalt hea väljakunägemisega mängija. Noorteklassides ja meestes Tabasalu eest mängides oli ka tihti alumise keskpoolkaitsja positsioonil ja haldas väljakut suurepäraselt. Ta suutis mängukulgu ja -tempot hästi dikteerida. Loeb mängu hästi ja jalgpalliline intelligents on kõrge.

JÕUD

Hurt: Füüsiliselt tugev mängija, jõu taha asi duellides ei jää.

Sarapik: On selles elemendis kindlasti tublisti juurde pannud. Jõusaal pole tema jaoks võõras koht. On muutunud mehisemaks ja plahvatuslikkust on juurde tulnud. Korralik atleet.

LIIKUVUS

Hurt: Tema vastupidavusvõime väljakul on kõrge, samuti ka liikuvusraadius.

Sarapik: Hea ja kerge liikuvusega. Hästi koordineeritud ja kiirete suunamuutustega mängija. Liigub alati palju ja armastab äärekaitsest rünnakule lülituda. Jõuab ja tahab alati ka kaitsesse tagasi joosta, mis on ülitähtis.

KIIRUS

Hurt: Tegemist on kiire mängijaga, siiski peab oma kiiruse realiseerimiseks veel tööd tegema just ajastamisel, millal ja kus kiirust kasutada.

Sarapik: Piisavalt kiire mängija, aga kui arvestada, et tavaliselt mängivad äärekaitsjate vastu ääreründajad, kes on oma võistkondade kõige kiiremad mängijad, siis siin saab natuke juurde panna, et olla valmis rahvusvaheliseks tasemeks, mis kindlasti on Kristo eesmärk ja unistus.

5 4 3 2 1 0 Väljakunägemine Vastupidavus Liikuvus Tehnika Õhuvõitlus Jõud Sisu Kiirus Sööt ja löök 3,5 5 5 4 4 4 4 4,5 5
MÄNGIJA LUUBI ALL
40 JALKA MÄRTS 2024

Dani Alvest eeskujuks pidav mees mängiks ühes meeskonnas Sergio Ramosega

Meenuta esimest kokkupuudet jalgpalliga. Kui vanalt alustasid?

Kui õigesti mäletan, siis olin äkki neljane, kui alustasin jalgpalliga. Hiljem tuli otsus jalgpalli mängida pigem lihtsalt, kuna mu vanem vend mängis sel ajal veel jalgpalli ning ta oli mulle eeskujuks. Esimene kokkupuude oli Egon Tintse käe all FC Floras.

Kuidas sai sinust kaitsja ning miks just see positsioon on sinule kõige sobilikum?

Ega täpselt ei teagi, aga ilmselt minu esimene treener pani mind sinna, kuna talle tundus, et sobin kaitsjaks kõige paremini. Arvan, et äärekaitse on mulle kõige sobilikum, kuna kaitsta mulle meeldib ning lisaks saan äärekaitses oma võhma ära kasutada ja minna ka rünnakut toetama, kui vaja. Milline on olnud sinu kõige emotsionaalsem hetk jalgpalliväljakul ja miks see sulle nii oluline oli?

Ma arvan, et koondisedebüüt. Iga mängija tahab oma riigi rahvuskoondist esindada.

Kes on sulle jalgpalli kohta kõige enam nõu andnud?

Väiksena kindlasti isa, koos temaga analüüsisime tihti mänge. Samamoodi aitas mind Tabasalu aegadel treener Risto Sarapik. Floras kindlasti Jürgen Henn ning muidugi ka kogenumad mängijad, kes andsid väga palju nõu ja õpetussõnu, kuidas platsil paremini hakkama saada. Tunnen, et arenen tänu neile palju.

Kas sul on mõni jalgpallur, keda pead eeskujuks?

Mulle on alati meeldinud Dani Alves ja tema mängustiil. Ta tõuseb palju rünnakutele kaasa ning lööb väravaid ja annab ka väravasööte.

Mis on sinu suurim unistus või eesmärk seoses jalgpalliga ja kuidas sa selle poole püüdled?

Arvan, et see on sarnane paljude teiste omadega – tahan ikka välismaale jõuda. Töö enda arendamiseks käib igapäevaselt nii treeneritega kui ka iseseisvalt. Usun, et tähtis on uskuda endasse ning teha oma eesmärkide nimel tööd.

Oled kolmekordne Eesti meister, tõstnud korra pea kohale superkarika ja Evald Tipneri karika. Milline neist karikatest on sinule kõige suurema tähendusega ja miks? Kindlasti viimane meistritiitel, kuna see tuli väga raskelt ning sain ka ise väga palju mängida.

Saab vist öelda, et eelmisel hooajal olid heas vormis: tiitel, kuus väravasöötu, teenitud koht aasta sümboolses koosseisus. Kuidas ise hooajale tagasi vaatad ning millised on sinu eesmärgid algavaks hooajaks?

Üldpildis võib rahule jääda, aga kindlasti oleks tahtnud kätte saada ka oma esimese värava. Algaval hooajal tahaksin lüüa väravaid, aidata tiimi väravasöötudega ning kaitses olla kindel mees.

A-koondises tegid käesoleval aastal debüüdi Rootsi vastu. Kuidas ise selle mängukogemuse kokku võtaksid?

Usun, et sain okeilt hakkama, eks kindlasti oli nüansse, mida oleks võinud paremini teha, aga suures pildis pigem jään rahule.

CV

Sünniaeg: 28.06.2002

Positsioon: paremkaitsja

Endised klubi: JK Tabasalu

Endised treenerid: Risto Sarapik, Egon Tintse, Jürgen Henn

Koondisekarjäär: A-koondis 1/0, U21 21/0, U19 11/0, U17 9/1, U16 2/0

Nimeta

kaks mängijat, kellega sooviksid mängida ühes tiimis.

Kindlasti Dani Alves, temalt oleks mul palju õppida. Teiseks valiksin ma Sergio Ramose, kuna mulle meeldib ta mentaliteet ja kaitsemäng.

MÄNGIJA LUUBI ALL
2024 MÄRTS JALKA 41
Fotod: Liisi Troska

30 aastat jalgpallikohtunikuna.

Nelja kange kogenu lood

1994. aastal kogunes esimeseks kohtunike kursuseks kokku kirev ja õpihimuline seltskond jalgpallisõpru. Esimene lend oli silmapaistev, sest sealt sirgus nii mõnigi tippkohtunik, kes jäi jalgpalliga seotuks ka pärast vile või lipu varna riputamist. Vilistlaste nimekirjast võib leida näiteks Sten Kaldma, Are Habichti, Heigo Niilopi, aga ka Hannes Reinvaldi, Artur Tellingu ja Margus Kotteri. Samal aastal lõpetas kohtunike kooli Ida-Virumaal ka Dmitri Vinogradov. On muljetavaldav, et need neli meest on tänini aktiivselt kohtunikutööga seotud!

Tekst: Eva-Maria Kriisa

Hannes Reinvald

(29.07.1971)

Praegune kohtunike vaatleja ning EJLi kohtunike komisjoni liige (vastutusalad on kohtunike füüsiline ettevalmistus, arengugrupid ja naiskohtunikud).

Kuidas ja miks sinust kohtunik sai?

Minu arust oli niimoodi, et nägin kuskil kuulutust, et jalgpalliliit organiseerib kohtunike kooli. Heinart Kaat ja Oleg Timofejev olid need, kes siis kohtunike kursused tegid. Mul isa oli nii vuti- kui hokikohtunik ja sealt oli teadmine ja reeglite tundmine olemas. Mõtlesin siis, et käin sealt kursuselt läbi ja vaatan, mis nad seal räägivad.

Milline su seos jalgpalliga enne kursusele minekut oli?

Huvi oli suur. Vaatasin seda ja oskuste piires mängisin ise ka, aga kõrgel tasemel see ei olnud.

Hannes Reinvald ei tegutse küll enam aktiivse kohtunikuna, kuid on tänini tuntud suurepärase füüsilise vormi poolest.

Foto: Katariina Peetson

Nüüd on sellest kursusest üksjagu aega möödas. Mis sind jalgpalli juures nii pikalt hoidnud on?

Ma arvan, et enamikul kohtunikel on olnud nii, et ise mängimine lõpetatakse mingil tasemel ära, aga kohtunikuna saad sa kõrgemal tasemel mänguga seotud olla ja saad sellest osa. Eks see nii ongi, et mida kõrgemal tasemel mängus sees olla saad, seda suuremaks see motivatsioon kasvab. Mida ägedamaid mänge vilistamas käid, seda suurem on eduelamus.

Milliseid hetki oma karjäärist sa kõige eredamalt meenutad?

Eriti eredalt on meeles ikkagi kõik need mängud, kus on olnud suured staadionid ja täismaja. Näiteks Amsterdami Ajax, Spliti Hajduk, Türgis oli Kayserispor – kõik need, mis on toimunud vutiriikides täismaja ees ja on sellised mängud, mida meie inimesed muidu telekast või pealtvaatajana näevad. Ilmselt on see nii nagu koondisemängijatelgi – kui lähed kuskile, kus on palju publikut, on selles sees olla hoopis teine tunne kui mõnel meie meistriliigamängul, kus on ka üksikud hõiked kuulda. Möllu sees on äge olla.

Kohtunikuamet on olemuselt küllaltki raske. On sul lugejatele jagada mõnda nõuannet, soovitust või mõtet, mis sind ennast nende aastate jooksul aidanud on?

Esiteks on oluline soov ennast arendada, et keerulistest olukordadest välja tulla, ise kasvada ja nendest õppida. Algul on kõik need madalamad liigad ja noortel kohtunikel surve peal, aga siis ongi olulisel kohal soov areneda, enesekindlust kasvatada ja usk, et see ei saa nii keeruline ja raske olla. Teine on muidugi see seltskond, kes on sellest kadalipust läbi tulnud ja tippu jõudnud – need on ägedad, erilised ja tugevad persoonid.

42 JALKA MÄRTS 2024 KOHTUNIKUD

Artur Telling (23.04.1976

)

Lõpetas tippliigades abikohtunikuna tegutsemise 2021. aastal, aasta hiljem sai Tellingust kohtunike vaatleja.

Kuidas ja miks sinust kohtunik sai?

Raadiost tuli kohtunike kursuse kohta kuulutus ja ema arvas, et ma võiksin sinna sobida. Nii ma siis läksin vaatama. Üks mu klassivend oli seal juba ees, nii et saime rahulikult kahekesi käia. Jalgpalli mängisin ise hoovis ja meeldis, äge oli.

Mis sind 30 aastat jalgpalli juures hoidnud on?

Siin on kaks peamist asja. Esimene on värskelt niidetud muru lõhn enne mängu. See on hea tunne. Teiseks on see üks võimalus olla osa suurest mängust. Jalgpalli ma omal ajal ei mänginud, aga kohtunikuna sain sellest toredast mängust osa võtta küll.

Mida sa tagasi vaadates oma karjääri tipphetkeks pead?

Eesti karikafinaalis on õigust mõistetud ja mõned korrad olen välismaal Euroopa liigas ka õigust mõistnud, need ongi sellised kõige kõrgemad mängud olnud. Samas on olnud teisigi päris toredaid mänge. Kümmekond aastat tagasi oli üks Tallinna kultuuripealinna turniir, kus Flora mängis Belgia klubi Genkiga, ning see oli ka päris tore. Kohtunike seltskond ise on ka hästi äge olnud.

Kuidas sa seda seltskonda kirjeldaksid?

Lõbusad! Nagu Jaan Pehki laul „Me ei laula raha pärast“, siis raha pärast kohtunikutööd ei tehta. Okei, raha natuke aitab ka, aga me teeme seda sellepärast, et see meile meeldib, ja kui see asi meile meeldib, siis selle arvelt tuleb see hästi välja ka. Selle tõttu on lahe rääkida kuttidega erinevalt elualalt, mängudele sõidud ja tagasisõidud... Selline lahe seltskond.

Millise nõuande, mõtte või soovituse annaksid teistele kohtunikele, et sellel küllaltki karmil alal vastu pidada?

Üks teine kõva kohtunik on öelnud, et rahulolematus kohtunikuga on selleks, et mõjutada tema

Artur Telling (paremal) 2021. aastal pärast naiste karikafinaali.

Foto: Liisi Troska

järgmist otsust. Tegelikult isiklikult neil mängijatel, treeneritel ja pealtvaatajatel sinu vastu midagi ei ole. Neil on täitsa ükskõik sinust, aga nad tahavad mõjutada sinu järgmist otsust. Kui sa kohtunikuna saad aru sellest, et see ei ole suunatud mitte sinu, vaid sinu järgmise otsuse vastu, siis ei ole see nii valus seedida. Kui noorema kohtunikuna olid rasked ajad, mil treenerid või mängijad ei olnud rahul, siis oli tol ajal ka ähvardamisi. Sellises olukorras on kõige parem soovitus kindlasti helistada mõnele vanemale kohtunikule ja talle ära rääkida, sest rääkimisest on väga palju kasu. Nad oskavad öelda, et seda on kõigil olnud, ning selgitada, kuidas sellega toime tulla. Jah, mõni mäng ei tule hästi välja, aga oluline on seda mitte põdema jääda. Praegune kohtunike tugistruktuur on väga hea: rääkida saab piirkonnajuhi või mõne vanema kohtunikuga. Helistage, mitte keegi ei saada teid kukele!

Margus Kotter (14.11.1970)

Praegune saalijalgpallikohtunike arengurühma eest vastutav isik, tegutseb kohtunike vaatlejana nii muru- kui saalijalgpallis.

Margus Kotter on tänapäeval rohkem seotud saalijalgpalliga.

Foto: Katariina Peetson

Kuidas võtsid vastu otsuse, et sinust saab kohtunik?

Kõige esimene mäng oli mul 1984. aastal rajooni meistrivõistlustel. Kuna kohtunik ei tulnud kohale, vilistasin mängu mina. Olin siis 13aastane. Kui ma olin juba 16–17, siis sain ka raha: Jõgeva rajooni meistrivõistlustel kolm rubla mängu eest. Mulle hakkas see siis meeldima, mängisin ise veel samal ajal maakonna tasemel ja hiljem ka Eesti esiliigas. Kui ma tulin sisekaitseakadeemiasse õppima, nägin Spordilehes kuulutust, et on kohtunike kool, ja mõtlesin, et miks mitte. Paralleelselt käisin ka korvpallikohtunike kursusel, aga jäin kuidagi jalgpalli juurde ja esimesed mängud tulid juba kiiresti. Eks mind muidugi pandi vilistama, sest ma olin paras mölalõug. Sain mölisemise eest kollaseid kaarte ja ei olnud kohtunikega rahul.

2024 MÄRTS JALKA 43 KOHTUNIKUD

Mida sa sellest esimesest mängust mäletad, kui 13aastasena juhuslikult kohtunikurolli sattusid? Ma ei mäleta täpselt, kes mängisid, aga mäng toimus Jõgeva aleviku staadionil. Ega ma reegleid eriti ei teadnud, vaatasin, kus viga on või ei olnud. Assistente ju siis veel ei olnud. Niimoodi ma siis tegin ja kuidagi see mäng lõppes. Mis tulemusega, ei mäleta, aga vitsu ma selle eest ei saanud ja oldi rahul. Mäng oli siis hoopis teine.

Kohtunike koolist on nüüd üksjagu aega möödas. Mis sind 30 aastat jalgpalli juures hoidnud on?

Suur mõjutus oli kindlasti see, et olin poolteist hooaega vilistanud, kui sain juba meistriliiga üleminekumängu – kõik probleemidega kohtunikud võeti maha ja seega kohtunikke meil eriti polnud. Esimene mäng oli mul Kohilas Hiiumaaga, mäletan, et Tutk ja Pajunurm mängisid võistkondades.

Aivar Pohlak nägi seda mängu ja tuli küsis pärast, et kas mul on huvi teha ka kõrgemal tasemel mänge. Ütlesin, et muidugi, ma ei kartnud midagi.

Kindlasti määraski ka see, et me saime päris kiiresti kohe meistriliigasse, kus tuli end tõestada, ja me jäime ellu. Suur motivatsioon oli ka tasu. Tänasega ei saa seda võrrelda, aga kolm mängu meistriliigas oli rohkem kui minu kuutasu politseinikuna. See motiveeris ka seal tasemel püsimiseks tegutsema, sest alla kukkudes olid tasud palju väiksemad.

Hea punt oli meil ka koos. Me käisime ka mängudeväliselt üksteise ja perekondadega läbi, meeskonnavaim oli hea. Selle aja kohta olid mängud ka huvitavad, intriigi oli palju. Intriig oli muidugi teistmoodi kui täna, tol ajal olid olemas ka näiteks kuritegelike grupeeringute omanduses olevad jalgpalliklubid.

Mida sa tagasi vaadates oma karjääri tipphetkeks pead?

Raske öelda. Olen kaks karikafinaali ja mitu otsustavat mängu vilistanud, aga eks iga poisi unistus on olla platsil, kui mängib Brasiilia. Minul õnnestus see 2009. aastal Eesti–Brasiilia mängul, kus ma olin neljas kohtunik, ja see oli väga suur au. Olen praegugi seda mängu üle vaadanud ja oma lastele näidanud.

Kindlasti oli oluline ka esimene rahvusvaheline mäng, mida siin Eestis vilistasin. Eks neid mänge on palju, aga võibolla oli tipphetk hoopis see Kohila ja Hiiumaa mäng, kus mind märgati. Tänu sellele sain ma üles ja tänu sellele olen ma jalgpalli juurde jäänud.

Anna lugejale mõni soovitus või nõuanne, mis sind ennast sellel pikal teekonnal aidanud on. Ole sina ise, ära muutu robotiks! Igal kohtunikul on oma iseloom, eneseväljendus ja käekiri. Ära karda otsustada ja eksida – elus teeme me niikuinii palju eksimusi ja küll me neid siis parandada saame. Ole aus enda ja teiste vastu, siis kõik laabub. Kui hakata vingerdama või tahta kellelegi miskit platsil kätte maksta, tuleb see elus tagasi. Ole hea inimene, aga karm ja õiglane.

Dmitri Vinogradov (28.05.1974)

Premium liiga abikohtunik; läbi aegade enim kõrgliigamänge teenindanud õigusemõistja; FIFA kategooria kohtunik 2006–2018.

30 aastat on mööda läinud, aga Dmitri Vinogradov toimetab endiselt tipptasemel abikohtunikuna!

Foto: Liisi Troska

See, et Dmitrist saab jalgpallikohtunik, oli tegelikult tähtedesse kirjutatud. Raja olid ette käinud kümme aastat varem vilistamist alustanud isa Valeri ja onu Sergei, kes mängisid enne kohtunikutööd pikalt ka koos jalgpalli. Isa suunamisel leidis Dmitri end kolm aastakümmet tagasi, 1994. aastal kohtunike koolist. „Jalgpall ei olnud minu jaoks uus asi: olin sellega lasteaiast saati koos ujumisega tegelenud,“ räägib Dmitri. „Tol ajal oli kohtunike arvu poolest Eestis raske aeg ja isa soovitas proovida.“

Algusaastad kulgesid klassikalist rada mööda: esmalt vilistas ta noorteturniire ja -mänge, seejärel tulid jalgpalliliidult määramised madalamate liigade mängudele ning kuna amet sobis hästi, jäi ta sellega tegelema. Küll aga oli kohtuniku igapäevaelu praegusega võrreldes kardinaalselt erinev – lausa nii erinev, et Dmitri sõnul ei saa neid aegu võrreldagi. „Alustades varustusest ja lõpetades mängijate suhtumisega. Treeninguprotsess ei olnud kindlasti nii põhjalik kui meil praegu. Ka ettevalmistuse osas on erinevus väga suur,“ toob Dmitri mõned näited. „Selles mõttes on praegu tehtud palju samme edasi.“

Isa ja onu roll Dmitri karjääris on olnud hindamatu. „Pilt nendest kohtunikena oli pidevalt silme ees ja nende eeskuju mõjutas mind palju. Nägin, et kõik on võimalik ja minu enda kätes,“ räägib Dmitri. Eriti vahva põlvkondade lõimumine oli umbkaudu 20 aastat tagasi, mil peakohtunik Valeri ning abikohtunikud Dmitri ja Sergei kuulusid mängul kolmekesi brigaadi. „Kindlasti oli see eriline – ei juhtu iga päev, et ühe pere mehed on koos väljakul!“

Oma esimese mängu kõrgliigas tegi Dmitri 1997. aastal ehk kolm aastat pärast kohtunike

44 JALKA MÄRTS 2024 KOHTUNIKUD

kooli lõpetamist. Kuigi teekond noorteturniiridelt Eesti parimate meeskondade mängudeni oli küllaltki kiire, tuli ta muutustega toime, sest muud varianti eriti ei olnudki. „Tol ajal ma sellele nii ei mõelnud, sest kui läks nii edukalt, siis miks mitte? Mulle sobis see hästi,“ meenutab ta. Algusaastatel oli nii edukamaid kui vähem edukaid mänge, ent järjepidevalt iseend analüüsides käis ka areng ja töö on alati nõuetekohaselt tehtud olnud.

Tänapäeval üldjuhul ükski õigusemõistja nii kiirelt end kõrgeimal tasemel proovile panema ei pea ega saagi seda teha, sest enne tuleb edukalt läbida eri arengugruppide tasemed. Kuidas näeb aga olukorda Dmitri – kas, pea ees, võõrasse vette hüppamine on tegelikult kasulikum või on pikem elukaar tõhusam lähenemine? „Mulle tundub, et ühe kuni kolme aastaga ei saa kohtunikuks saada. Isegi kui alustad noorena, nagu praegu alustatakse kooliajal. Arvan, et vähemalt viis aastat läheb madalamates liigades ja siis edasi kõrgliigasse liikuda tundub juba mõistlikum. Minule meeldib see lahendus rohkem kui noore kohe, pea ees, vette viskamine. Aga eks kõik kokkuvõttes sõltub inimesest,“ ütleb Dmitri.

Sel aastal täitub lisaks 30 aastale kohtunikuna veel üks ümmargune number – nimelt tähistab Dmitri tänavu 50. sünnipäeva. Peale selle, et tegemist on vanima praegu Premium liigas tegutseva kohtunikuga, sai Dmitri mullu oma nime kirja ajalooraamatutesse: 9. juulil toimunud Harju JK – Tammeka mängul teenindas ta kõrgliigas oma 526. kohtumise, millega tõusis läbi aegade enim mänge teinud Eesti kohtunikuks. Varasem rekord, 525 mängu, kuulus Hannes Reinvaldile. Vinogradovi nimel on enne algavat hooaega aga juba 532 mängu.

Tõsiasi on, et Dmitri jagab Eesti liigamängudes tihti väljakut endast küllaltki nooremate ja vähem kogenud õigusemõistjatega. Oma rolli kirjeldades jääb ta ise küll tagasihoidlikuks, ent kahtlemata on ta aastate jooksul saanud noortele anda nii mõnegi väärtusliku õpetussõna. „Mängul olen ma tavaline brigaadi liige ja me kõik oleme võrdsed – nii mina kui nooremad kohtunikud, eriti kui me oleme tippkohtunikud. Samas on mõnikord ikka vaja miskit noorematele kolleegidele öelda, viisakalt muidugi! Näiteks madalamates liigades olen tihti noorematega olnud ja siis olen neid ikka suunanud miskit paremini tegema,“ räägib Dmitri.

2022. aastal omistati Dmitrile EJLi hõbemärk, kuna just tolle aasta kevadel täitus tal kohtunikuna Premium liigas 500 mängu. Tagantjärele tunnistab ta, et seda numbrit ta teadlikult taga ei ajanud. „Minu jaoks oli see kindlasti eriline saavutus. 500 mängu – no ei kujuta ette, kuidas üldse! Ausalt öeldes ma sellele enne eriti ei mõelnud ja tegin lihtsalt oma tööd. Aga siis juhtus nii! Minu jaoks on see ilus ja tähtis number, mis näitab, et kogu minu elu ongi tegelikult jalgpalliga seotud,“ meenutab Dmitri.

Vinogradovi 30 aasta pikkusele teekonnale on jäänud ka mõni keerulisem periood. Üks neist oli

1990. aastate lõpus, mil vaba Eesti kohtunikkonnas viidi läbi intensiivne eestistamine ning nii mõnelgi vene rahvusest õigusemõistjal tuli areenilt lahkuda. „Mäletan seda hästi. Ütleme nii, et see ei olnud lihtne aeg. Kui ausalt öelda, siis tol ajal tegin igat mängu teadmisega, et see võib jääda mulle viimaseks. Kui ma rangelt eksin, näiteks. Mõnikord olid sellised mõtted. Samas ei tunnetanud ma, et keegi oleks mind ka otseselt survestanud midagi teistmoodi tegema,“ võtab Dmitri selle perioodi kokku. Tol ajal kerkis areenile aga mitu Eesti õigusemõistjat, kellest paljud on küll vilistamise lõpetanud, ent Dmitri toob esile sellised nimed nagu Hannes Reinvald, Hannes Kaasik, Jaan Roos ja Kristo Tohver.

Lisaks pikaaegsele tegutsemisele kohalikes liigades on Dmitri pikki aastaid olnud ka rahvusvaheline kohtunik. FIFA litsentsi sai ta 2006. aastal ning esimene ametlik rahvusvaheline mäng toimus Põhja-Iirimaal Belfastis, kus sealne U21 koondis kohtus Liechtensteini eakaaslastega. „Minu jaoks on see unustamatu mäng. Enda tunnetuse järgi läks mul hästi. Vaatleja oli ka üldjoontes rahul, aga tõi välja mõned vead, mida me temaga pärast mängu arutasime. Ütleme nii, et hinne ei olnud päris rahuldav, aga minu enda tunde järgi läks hästi! Mõnikord juhtub, et enda vaade on teiste omast erinev,“ meenutab Dmitri esimesi samme rahvusvahelisel areenil.

Omamoodi eriline oli ka Dmitri viimane rahvusvaheline mäng, kui 2018. aastal kohtusid Belgradis Serbia ja Leedu koondis. Kuna juba varem oli teada, et just see mäng jääb Dmitrile rahvusvahelisel areenil viimaseks, otsustasid teised asjaosalised sündmusele pidulikkust luua. „Pärast mängu kinkisid serblased mulle mängupalli koos võistkonnaliikmete autogrammidega. Oli väga uhke tunne!“

Teisi rahvusvahelise karjääri eredamaid hetki meenutades toob Dmitri esile ka 2011. aastal Saksamaal Gelsenkirchenis toimunud Euroopa liiga mängu, kus olid vastamisi Schalke ja AEK Larnaca. Mäng peeti Arena AufSchalke staadionil enam kui 50 000 pealtvaataja silme ees. „Staadion oli ilus, tribüünid olid täis – uskumatu tunne! Selliseid mänge ei saa me just iga päev.“

Mida soovitaks niivõrd suure kogemuste pagasiga õigusemõistja noortele ja tulevastele kohtunikele? „Kui soovid seda ametit proovida, siis julgemalt! Alustage ja ma olen kindel, et te ei kahetse. See on suur kogemus, mis tuleb lisaks sportlikule poolele kasuks ka tavaelus. See on uskumatu tunne. Kindlasti on nii paremaid kui halvemaid päevi, aga nii on see ka igapäevaelus.“ Kui Dmitri käest aga küsida, mis on niivõrd pikaajalise vilistamise juures järjepidevuse säilitamise valem, tunnistab ta lihtsalt, et kõige tähtsam on tahe. Sees peab olema see spordipisik, mis teeb tööst elustiili – ega Dmitri põhjuseta kohtunikuameti kõrvalt igapäevaleiba kehalise kasvatuse õpetajana teeni!

2024 MÄRTS JALKA 45 KOHTUNIKUD

Kalevi ja Paide

jalgpalliakadeemia: ambitsioon viia noortetöö Eestis järgmisele tasemele

Maailmas on tavapärane, et tippklubid võimaldavad akadeemia kasvandikel omandada koolihariduse viisil, mis ei nõua järeleandmisi professionaalseks jalgpalluriks saamisel. Kooli õppekava kooskõlastatakse treeninguplaaniga, mis toetab noorte mängijate pürgimist jalgpallimaailma tippu. Eestis pakkus mitu aastat ainsana sellist väljundit Eesti Jalgpalli Liit koostöös Tallinna Arte gümnaasiumiga.

Praeguseks on lisaks jalgpalliliidule läinud akadeemia rajamise teed ka kaks Eesti tippklubi: JK Tallinna Kalev ja Paide Linnameeskond.

Tallinna Kalevi akadeemia alustas tegevust möödunud aasta sügisel. Klubi spordidirektor Joel Lindpere tõdeb senist poolaastat analüüsides, et esialgu jagus murekohti, mis samas oli oodatav. „Kui muutus toimub igal rindel: kooli õppeprogrammis, lastevanematel logistiliselt ning poistel aja- ja treeningkavas, siis see on väga normaalne. Iga uus asi vajab harjumisaega,“ selgitab ta. Sellegipoolest valmistab Lindperele rõõmu, et praeguseks on projekt hoo sisse saanud ning nüüd käib pidev töö selle nimel, et akadeemia jätkaks tegevuse käigus arengut. Ta avaldab, et edusamme on näha olnud juba esimese poole aasta jooksul. „Nii õpilaste, treeningute, selle tingimuste kui ka toitlustuse osas,“ loetleb ta edasiminekuid.

Õppetöö suhtes sai pealinnaklubi kokkuleppele Mustamäe riigigümnaasiumiga, mis avati samuti septembris. Kalevile oli värske õppeasutus algusest peale ideaalne koostööpartner. Lindpere kiidab riigigümnaasiumi direktorit Raino Liblikut, kellelt kui spordihuviliselt tuli initsiatiiv idee Kaleviga ellu viia. „Mõtlesime, et väikese rahvaarvuga Soomest ja Sloveeniast on palju

Tallinna Kalevi akadeemiale oli väga oluline värskelt avatud Raja jalgpallihalli valmimine – Mustamäe riigigümnaasiumist kiviviske kaugusel olev vutihall loob akadeemia jalgpalluritele kooli juurde suurepärased treeningutingimused.

sportlasi välismaale läinud ning kohalik tippsport on tasemel. Miks ei võiks Eestis olla riigigümnaasiumi tasemel ühe klubi põhine pilootprojekt?“ meenutab Kalevi spordidirektor akadeemia loomiseni viinud arutelu. Kolmanda osalisena kaasati ettevõtmisse Tallinna tehnikaülikool, kellega koostöös valmis treeningutingimuste parandamiseks Raja jalgpallihall.

Akadeemia mängijate õpingud kestavad tavapärase kolme asemel neli aastat. „Poisid saavad rohkem trennis käia, lisaks kui on vaja minna kooliajal noortekoondiste laagritesse või välismängudele, siis neil on võimalik seda teha,“ räägib Lindpere. Ta jätkab: „Läbida gümnaasium tavaõppe režiimis kolme aastaga ning leida koolipäeval veel aeg kaks korda trenni teha… See on ebareaalne ülesanne.“ Tema meelest toetab nende lahendus mängijate arengut jalgpallis, tegemata suuri järeleandmisi õpingutes. Õppekava võimaldab ka hommikul treenida, mispärast on akadeemia noormängijatel kaheksa trenni nädalas. Lindpere sõnab, et treeningute iseloom varieerub nädala jooksul. „On fitnessitreeneriga, on kogu meeskonnaga palliga, on positsioonipõhised trennid ja ka videoanalüüs,“ tutvustab spordidirektor akadeemia treeningukava.

Lisaks füüsiliste oskuste arendamisele teeb Kalevi akadeemia tööd ka vaimse võimekuse parandamisega. Lindpere rõõmustab, et spordipsühholoogia tund on siiani saanud positiivset tagasisidet. „Lähtume mängijapõhiselt ja loodame, et ühel päeval liigume veelgi detailsemaks,“ avaldab ta tulevikuplaane. Selle eesmärgi nimel loodi klubisse akadeemia jaoks kolm ja pool uut töökohta, mille hulgas on fitnessitreeneri, akadeemia direktori ning koostöös riigigümnaasiumi ja TalTechiga spordipsühholoogi ametikoht. Premium liiga hooaja lõppedes asus akadeemia direktorina tööle Aivar Anniste, kes mullu tüüris Daniel Meijeliga Kalevi esindusmeeskonna pronksmedalite ja eurokohani.

Hetkeseisuga on akadeemias 10–12 mängijat, kes kõik on oma klubi kasvandikud. Lindpere sõnul oleks klubi tahtnud näha rohkem soovijaid, kuid mõistab, et tegu on pilootprojektiga, mis-

46 JALKA MÄRTS 2024 AKADEEMIAD
Foto: Katariina Peetson Tekst: Siim Martti Kubensky

tõttu on palju kõhklejaid ja kahtlejaid. Poole aasta jooksul on olnud paar lahkujat, õppeaastat alustati 14 poisiga. „Kas ei ole päris spordimehe hing sees või on õppimine ja logistika liiga raske,“ toob Lindpere lahkumise põhjustena välja. Ta sedastas, et järgmiste aastate perspektiivis käib igapäevane töö klassitäituvuse paremaks organiseerimiseks.

Kalevi akadeemia eesmärk on spordidirektori sõnul suurendada treeningukoormust ja arendada mängijatarkust. Päev algab hommikuse trenniga kell 8.15, mille järel lähevad poisid kooli hommikust sööma. Seejärel algavad tunnid ning päeva keskel on lõunapaus. Peale pausi tunnid jätkuvad ning päeva lõpetab õhtune trenn. „Eesti mängijatel, eriti Tallinnas, on lühikesed treeninguajad ja väga palju treeninguvõimalusi ei ole. Keskkoolipoistele ei ole üks trenn päevas piisav. Meie poisid teevad juba täna kõige rohkem trenni oma vanuses,“ märgib Lindpere.

Paide akadeemia stardib sügisel

gu kõikidest õpilastest jalgpallureid, kuid koostöös kutsehariduskeskusega saab tagatud, et neile jääb vabadus mõnel teisel elualal tipptegijaks pürgida. Samuti on Paide koos jalgpalliliiduga välja töötanud koolitusprogrammid, mis võimaldavad „akadeemikutel“ ka muul moel jalgpalliga seotuks jääda. Noortele pakutakse variante tutvuda kohtunikutöö, treeneriameti ja spordijuhtimise alustega.

Joel Lindpere:

„Keskkoolipoistele ei ole üks trenn päevas piisav. Meie poisid teevad juba täna kõige rohkem trenni oma vanuses.“

Järvamaal räägiti jalgpalliakadeemia plaanist esmakordselt 2016. aastal. Kaheksa aastat hiljem saab eesmärk suure töö tulemusena täidetud. Paide Linnameeskonna spordidirektori Gert Kamsi jutust selgub, et viimased kolm aastat kaalutleti palju, kas, kuidas ja miks Eesti südamesse akadeemia rajada. Samamoodi nagu Lindpere rõhutab ka Kams kvaliteetse taristu tähtsust, mis oli projekti alustamiseks oluline argument. Paidesse oli eelkõige vaja saada kohalik jalgpallihall, mis valmib järgmise aasta jaanuaris. Kasutuses on ka hea kattega kunstmuruväljak ning Ülejõe treeningukeskuse kaks täismõõtmetes muruväljakut. „Halli valmimisega on see pakett suhteliselt ideaalilähedane,“ leiab Kams.

Õppetöö osas pidas klubi esialgu läbirääkimisi Paide riigigümnaasiumiga. Kamsi sõnul kohtuti kooli esindajatega viimase aasta jooksul vähemalt kolm korda, kuid osalised kokkuleppeni ei jõudnud. Ta rääkis, et riigigümnaasiumiga oli keeruline leida head tasakaalu õppimise ja treeningute vahel, mispärast alustas linnameeskond koostööd hoopis Järvamaa kutsehariduskeskusega.

Gert Kams:

Praeguse plaani kohaselt on Paide soov akadeemiasse võtta umbes 20 mängijat ja oodatud on nii poisid kui tüdrukud. Kamsi sõnul on võimaluse vastu suur huvi, sest spordidirektor saab üle päeva telefonikõnesid Eesti eri paikadest. See tähendab ühtlasi, et soovijate hulgast tehakse skautimise ning füüsiliste ja tehniliste katsete põhjal valik, kellest saab akadeemia mängija ning kellest mitte. Kaugematest kohtadest pärit mängijatele on koostöös kutsehariduskeskusega pakkuda majutus ning lisaks tagatakse akadeemia mängijatele tasuta lõunasöök.

Kalevi ja Paide akadeemia treeningufilosoofias on näha üsna sarnast mustrit: kaks trenni päevas, kokku kaheksa trenni nädalas, mängijale positsioonipõhine lähenemine ja fitnessitreener. Kams räägib, et Paidesse on oodata ka välisspetsialiste, kuid konkreetsed nimed ja ametikohad jäävad hetkel veel saladuseks. Küll aga on teada, et akadeemia vastutav treener on Meelis Rooba. Teda hakkab abistama Paide duubelvõistkonna serblasest peatreener Andreja Varićak, kes eelmisel hooajal oli esindusvõistkonna abitreener.

„Peame mõtlema suurelt. See peab olema koht, kus tahame teha tippsporti ning kasvatada mängijaid Paide Linnameeskonnale, teistele tippklubidele ja ka Eesti koondisele.“

Mis on Paide Linnameeskonna akadeemia eesmärk? „Sportlikus mõttes – et oleks neid mängijaid võimalikult palju,“ vastab Kams, viidates samal ajal kontori seinal rippuvale särgile, millele trükitud Ragnar Klavani nimi. Paide spordidirektori jutust jäävad kõlama ambitsioonikad sihid. Muidu ei näe ta projekti panustamisel erilist mõtet. „Peame mõtlema suurelt. See peab olema koht, kus tahame teha tippsporti ning kasvatada mängijaid Paide Linnameeskonnale, teistele tippklubidele ja ka Eesti koondisele,“ räägib ta. Lisaks viitab Kams asjaolule, et tõenäoliselt ei sir-

Sõbrad, mitte konkurendid Nii Kalevi kui Paide spordidirektor kinnitavad, et kahe klubi vahel käib koostöö ja omavahel jagatakse nii murekohti kui ka õnnestumisi. Projektide kujundamisfaasis käisid Kams ja pealinnaklubi president Ragnar Klavan koos Saksamaal, et tutvuda Müncheni Bayerni ja Augsburgi akadeemiaga. Kalev on Paidet käimasoleva õppeaasta jooksul arenguga kursis hoidnud ning Kamsi sõnul üritatakse olla teineteisele vastastikku kasulikud. Lindpere arvab, et kuigi meeskondade akadeemiad tegutsevad eri piirkondades ja seetõttu ka teistsuguste mängureeglite järgi, saab Järvamaa esindusklubi siiski võtta esimeseks õppeaastaks Kalevi pilootprojektist kaasa häid kogemusi. Lindpere sõnul võiks igal ambitsioonikal Eesti klubil olla oma akadeemia, mispärast on Kalevi spordidirektoril hea meel näha, et ka Paides on sarnane ettevõtmine sügisel algust saamas. Ideaalmaailmas sooviks Lindpere peale Kalevi ja Paide akadeemia näha ka teiste suurlinnade klubisid sama teed minemas. „Juba ammu oleks aeg oma akadeemia loomiseks, aga täna me oleme Eesti esimene ühe klubi põhine jalgpalliakadeemia,“ väidab ta.

2024 MÄRTS JALKA 47 AKADEEMIAD

Jalgpalliliidu akadeemia kasvandikud Premium liigas

Alates 2018. aastast toiminud jalgpalliliidu akadeemia koostöös Arte gümnaasiumiga on selle aja jooksul „tootnud“ juba omajagu A. Le Coq Premium liigas mänguaega teeninud pallureid. Positsioonide mõttes on valik sedavõrd hea, et sisuliselt saab juba kokku panna sümboolse koosseisu meeste tasemel mänginud kasvandikest –seda akadeemia juht Marko Lelov ja peatreener Marko Pärnpuu ka tegid!

Eesti Jalgpalli Liit alustas koostöös klubide ja Arte gümnaasiumiga 2018. aasta sügisest jalgpalliakadeemia projektiga, mis annab igal aastal mitmekümnele noormängijale võimaluse siduda haridustee jalgpalliga. Jalgpalliliidu ja Arte gümnaasiumi vaheline koostöö algas juba aastaid varem, kui 10.–12. klassis on olnud võimalik õppida jalgpalliklassis. 2018. aastal laienes see võimalus 8.–9. klassi õpilastele.

Mängijad saavad treenida EJLi jalgpallikeskuses, neile tagatakse transport ja kvaliteetne toidukord pärast treeningut. Jalgpallitrenni tehakse akadeemias neli korda nädalas, millele lisandub kaks kehalise ettevalmistuse treeningut. Akadeemia noormängijad esindavad õpingute vältel edasi koduklubi, kellele jäävad ka mängijaõigused. Järgmise õppeaasta 8. klassi komplekteerimise kohta leiab infot EJLi kodulehelt.

Nime taga on sünniaeg, praegune klubi ja mängud/väravad Premium liigas. Mõnele positsioonile on märgitud mitu mängijat.

Aleksander Švedovski 26.11.2004

Tallinna Kalev 33/1

Sander Soo 14.01.2005

Paide

Linnameeskond 5/0

Markus Johannes Leivategija 24.04.2006

Tallinna Kalev 2/0

Aleksander Filatov 1.05.2004

FCI Levadia 2/0

Mihhail Kolobov 2.03.2005

FC Flora 30/0

Romet Kaupmees 8.03.2004

Tallinna Kalev 16/0

Kristofer Robin Grün 4.05.2004

FC Kuressaare 1/0

Marlon Liivaru 4.07.2007 Nõmme Kalju 1/1

Oskar Hõim 1.07.2005 Paide

Linnameeskond 34/0

Markus Riisenberg 15.07.2004 Nõmme United 5/0

Ramon Smirnov 25.08.2004

Tallinna Kalev 44/2

Martin Tomberg 5.03.2006

Tallinna Kalev 2/0

Hugo Palutaja 2.03.2004

Tallinna Kalev 73/1

Georg Pank 1.03.2004

Tallinna Kalev 37/0

Enriko Kajari 21.07.2006

Tallinna Kalev 1/0

Sander Lepp 29.06.2005

Tallinna Kalev 1/0

48 JALKA MÄRTS 2024 AKADEEMIAD
Lisaks graafikale märgitud mängijatele on EJLi akadeemia kasvandikest Aleksandr Lohmatov praegu Torino FC ridades, Gregor Pürg esindab Venezia Primavera meeskonda ja Maksim Kalimullin, kes oli vahepeal Varssavi Legia akadeemias, mängib nüüd FC Flora esindusmeeskonnas.

AJAKIRJANIKUD:

Levadia tuleb meistriks, Nõmme

United kinnitab kõrgliigas kanda

Jalka korraldas juba viiendat aastat järjest A. Le Coq Premium liigat kajastavate ajakirjanike seas ennustuse, et väikese võistlusmomendi kõrval mõõta temperatuuri: millised meeskonnad on hetkel kuumad, millised aga külmad?

Kui tavaliselt pakutakse algava hooaja tšempioniks üldjuhul valitsevat meistrit, siis seekord on asjad päris teistmoodi: ainsana ennustas FC Florat Eesti meistriks Soccernet.ee ajakirjanik Ott Järvela, kes pakkus sealjuures ka ise, et läheb selle ennustusega soolopunkti järele. Ülekaalukas enamik prognoosib meistriks hoopis mullust hõbedat FCI Levadiat.

Kui mullu sekkusid esinelikuheitlusesse väga

Kasper Elissaar, Soccernet.ee Kris Ilves, Soccernet.ee

teravalt nii pronksile tulnud JK Tallinna Kalev kui lõpuks viiendaks jäänud Pärnu Vaprus, siis sedapuhku arvatakse pigem, et hooaeg tuleb suuremate tiimide poole kaldu – vaid üks ennustaja pakkus esikolmikusse kedagi peale Levadia, Paide ja Flora. Samuti olid ülekaalus need ennustajad, kes leidsid, et nii-öelda suur nelik – peale eelmainitud kolmiku ka Nõmme Kalju – nopib kõik neli esimest kohta endale.

Eelmisel aastal püstitas viimaseks jäänud Harju JK Laagri küll Premium liiga kümnendate kohtade punktirekordi, kuid tänavuseks hooajaks kõrgseltskonda kerkinud Nõmme Unitedile ennustatakse kõrgemat lendu: 19 ennustajast 15 pakkus, et United teenib sel hooajal rohkem punkte kui Harju mullu.

Vaata suurest tabelist, kuidas keegi ennustas! Prognoosid said lukku 20. veebruari seisuga.

Karl Juhkami, Postimees Ott Järvela, Soccernet.ee Eigo Kaljurand, Delfi/EPL Madis Kalvet, Delfi/EPL Kristjan Jaak Kangur, Soccernet.ee Gunnar Leheste, Delfi/EPL

Kes tuleb Eesti meistriks? FCI Levadia FCI Levadia FCI Levadia FC Flora FCI Levadia FCI Levadia FCI Levadia FCI Levadia

Milline näeb välja esikolmiku järjestus?

Levadia, Flora, Paide Levadia, Paide, Flora Levadia, Paide, Flora Flora, Paide, Levadia Levadia, Flora, Paide Levadia, Paide, Flora Levadia, Paide, Flora Levadia, Flora, Paide

Kes võidab suvel Eesti karika? Paide Paide Levadia Paide Levadia Paide Paide Flora

Kellest saab Premium liiga parim väravakütt?

Zakaria Beglarišvili Robi Saarma Sergei Zenjov Robi Saarma Sergei Zenjov Robi Saarma Robi Saarma Zakaria Beglarišvili Mis kuus vahetab esimene Premium liiga meeskond peatreenerit?

uustulnuk Nõmme United suudab teenida rohkem punkte kui Harju JK Laagri eelmisel hooajal (23)?

Kas esinelikusse jõuab keegi peale Flora, Levadia, Kalju ja Paide?

Millises järjestuses lõpetavad

Tartu Tammeka, FC Kuressaare ja Narva Trans?

juuni juuni juuli juuni juuni juuni juuli august
2 3 2 3 1 2 2 2 Kas
jah jah jah jah jah jah jah ei
Mitu mängu võidavad Eesti klubid eurosarjades kokku?
ei ei jah ei jah ei jah jah
Trans,
Trans, Kuressaare, Tammeka Trans, Kuressaare, Tammeka Trans, Tammeka, Kuressaare Trans, Kuressaare, Tammeka Trans, Tammeka, Kuressaare Trans, Kuressaare, Tammeka Trans, Kuressaare, Tammeka Kui suureks osutub Premium liiga ühe mängu rekordpublik? 3014 2600 3331 3500 3456 4100 2500 2758
hooaja
Kuressaare, Tammeka
50 JALKA MÄRTS 2024 ENNUSTUS

Lõviosa ennustajatest pakkus tänavuseks meistriks kas FCI Levadiat või Paide Linnameeskonda. Foto: Katariina Peetson

Mart Treial,

Paide

Liisi Troska, EJLi fotograaf

Andres Vaher, Õhtuleht Rasmus Voolaid, Õhtuleht

Paide

Paide

Levadia, Paide, Flora Levadia, Paide, Flora Levadia, Paide, Flora Levadia, Flora, Paide Paide, Levadia, Flora Levadia, Paide, Pärnu Levadia, Flora, Paide Paide, Levadia, Flora Paide, Levadia, Flora Levadia, Paide, Flora Levadia, Flora, Paide

Levadia Paide Paide Paide Levadia Paide Paide Levadia Paide Paide Levadia

Sergei Zenjov Robi Saarma Ahmad Gero Mark Anders Lepik Robi Saarma Konstantin Vassiljev Promise David Ahmad Gero Robi Saarma Alex Matthias Tamm Zakaria Beglarišvili

august keegi ei vahetagi juuni mai juuni

Trans, Kuressaare, Tammeka Trans, Kuressaare, Tammeka Trans, Tammeka, Kuressaare

Trans, Kuressaare, Tammeka

Kuressaare, Trans, Tammeka

juuli mai keegi ei vahetagi juuni mai

Trans, Kuressaare, Tammeka Kuressaare, Trans, Tammeka

Trans, Kuressaare, Tammeka

Trans, Kuressaare, Tammeka

Trans, Kuressaare, Tammeka Kuressaare, Trans, Tammeka

Raul Ojassaar, Jalka Katariina Peetson, EJLi fotograaf Siim Pulst, Soccernet.ee Kristjan Remmelkoor, Soccernet.ee Kaspar Ruus, Delfi/EPL Steiv Silm, S-Film Aet Süvari, ERR Õhtuleht FCI Levadia FCI Levadia FCI Levadia FCI Levadia Linnameeskond FCI Levadia FCI Levadia Linnameeskond Linnameeskond FCI Levadia FCI Levadia
3 1 1 2 1 2 1 2 3 1 2 jah jah ei jah ei ei jah jah ei jah jah jah jah ei ei ei jah ei jah jah ei ei
mai
2700 2222 2122 3497 2800 2600 3789 3999 2775 3333
2342
2024 MÄRTS JALKA 51 ENNUSTUS

2 peatreenerit on võrreldes esimese Premium liiga nime kandnud hooaja (2013) lõpuga jäänud samaks: FC Flora eesotsas on tagasi Norbert Hurt, tänane Pärnu

Vapruse loots Igor Prins oli toona Nõmme Kalju juhendaja.

5 mängijat eelmise hooaja väravaküttide edetabeli esitosinast alustavad tänavust jalgpalliaastat välismaal. Premium liigas on endiselt rivis Konstantin Vassiljev (mullu 14 väravat), Sergei Zenjov (12), Kevin Mätas (10), Tristan Toomas Teeväli (10), Bourama Fomba (8), Kevin Kauber (8) ja Mattias Männilaan (8).

4 mängijat valitseva meistri FC Flora mullusest 11st kõige rohkem mänguminuteid teeninud pallurist alustavad hooaega mujal: Martin Miller ja Michael Lilander (ja ka eelmist hooaega Floras alustanud Sten Reinkort) siirdusid Iirimaa klubisse Bohemian FC, Henrik Ojamaa liitus koduse rivaali Paide Linnameeskonnaga ning Märten Kuusk on praeguseks Poola esiliigaklubi GKS Katowice pallur. Lisaks vahetas klubi peatreenerit: Jürgen Henni asemel astus ametisse senine abitreener ja spordidirektor Norbert Hurt.

15 staadionil mängitakse tänavu Premium liigat. Võrreldes eelmise hooajaga on valikust kadunud liigast välja langenud Harju JK Laagri kodustaadion Laagris, aga juures on uue katte saav Nõmme Kalju kodustaadion Hiiul ja liiga uustulnuka Nõmme Unitedi koduplats Männikul.

FAKTIFOTO 52 JALKA MÄRTS 2024 12 FAKTI 12. Premium liiga hooajas Eesti jalgpalli meeste meistriliiga nimetati Premium liigaks 2013. aastal. See tähendab, et Premium liiga või A. Le Coq Premium liiga nime kannab meie klubijalgpallivõistluste lipulaev juba 12. hooaega. Selle puhul toob Jalka välja 12 fakti algava hooaja kohta!

22 kohtumist on kogu hooaja peale kavas pidada Sportland Arenal. Võrdluseks: eelmisel hooajal oli neid mänge 29, 2022. aastal aga tervenisti 50.

67,2 protsenti tänavuse Premium liiga hooaja mängudest on plaanis pidada muruväljakutel – kokku 180 kohtumisest on murustaadionitele planeeritud 121 ja kunstmuruväljakutele 59.

39 kohtumist on tänavu kavas ERRi kanalites: ETVs ja ETV2s.

A. Le Coq

Arena

võõrustab staadionitest tänavu kõige rohkem Premium liiga kohtumisi – 27. 14 korda peab seal kodumängu FCI Levadia, 13 korda FC Flora.

Bourama Fomba ja Alex

Matthias Tamm

on portaali Transfermarkt hinnangul hetkel A. Le Coq Premium liiga kõige väärtuslikumad mängijad. Nii FCI Levadia kaitsja Fomba kui Nõmme Kalju ründaja Tamme turuväärtuseks hinnatakse 350 000 eurot.

253 päeva (ehk 36 nädalat ja üks päev ehk kaheksa kuud ja kaheksa päeva) kestab tänavune Premium liiga hooaeg – 1. märtsist 9. novembrini. Kogu aastast moodustab see 69,1 protsenti.

Tallinna

FCI Levadia on ajakirja trükkimineku hetke seisuga Coolbeti kihlveokontoris peasoosik meistritiitlile – nende võidule panustades saaks raha tagasi 2,30kordselt.

Tartu

Tammeka alustab hooaega Coolbeti hinnangul kõige nõrgema meeskonnana – nende viimasele kohale jäämise koefitsient (2,50) on kõigist võistkondadest madalaim. Tagantpoolt järgmine on FC Kuressaare (2,95).

Foto: Liisi Troska FAKTIFOTO 2024 MÄRTS JALKA 53

EM 2012: Hispaania ässade viimane tants. Peaaegu koos Eestiga

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EMfinaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 2012. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame juba maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Tekst: Raul Ojassaar

012. aasta EM-finaalturniiri võõrustaja valimine oli pikk protseduur, mis kestis mitu aastat. 2005. aastaks oli esialgse kandidatuuri üles seadnud viis pretendenti: Horvaatia-Ungari ja Poola-Ukraina ühispakkumine, lisaks Kreeka, Itaalia ja Türgi. 2005. aasta novembris langesid konkurentsist Kreeka ja Türgi ning esialgu pidi võitja selguma 2006. aasta lõpuks, kuid täht-

Tuttav vaatepilt: kolmandat suurturniiri järjest on võit Hispaania oma. Iker Casillas tõstab kaptenina võidukarikat. Foto: Alex Morton, Action Images / UEFA

aega pikendati, et anda kandidaatidele rohkem aega. Alles 2007. aasta aprillis valis UEFA täitevkomitee lõpuks võõrustajaks Poola ja Ukraina – see tähistas pärast 1976. aastal Jugoslaavias toimunud turniiri esimest korda, kui EM liikus endisesse idablokki. Esialgu soosikuks peetud Itaaliale tulid ilmselt kahjuks samal ajal toimunud fännivägivalla intsidendid, samuti nende tippklubisid varjutanud kokkuleppemängude skandaal.

UEFA jõudis vahepealse viie aasta jooksul ilmselt korduvalt oma otsust vaat et kahetsema hakata. Majanduskriis tabas Ukrainat rängalt ning juba 2008. aastal hoiatas UEFA president Michel Platini korraldajaid, et igaks juhuks ollakse valmis varuplaaniks, mis oleks hõlmanud turniiri viimist mujale. Ukraina olukorra tõttu oli vahepeal õhus ka turniirist suurema osa Poolasse viimine, kuid 2009. aastaks oli selge, et neli Ukraina linna – Donetsk, Harkiv, Lviv ja Kiiev – saavad ülesandega kenasti hakkama. Kiievi olümpiastaadionile usaldati ka finaalmatš.

2
54 JALKA MÄRTS 2024 AJALUGU

Kogu valiksarja suurim üllatus oli ilmselt Eesti koondise vägev minek ja playoff’i jõudmine (vaata lisalugu), sest ükski jalgpalli suurriik finaalturniirilt kõrvale ei jäänud. Euroopa 16st kõrgema edetabelikohaga riigist jäi finaalturniirilt kõrvale vaid Serbia. 2008. aasta 16st finaalturniiril osalejast oli tagasi koguni 12; eelmiselt turniirilt kõrvale jäänud Inglismaa ja Taani olid seekord tagasi rivis. Korraldajamaa Ukraina oli ainus debütant, playoff’is Eestist jagu saanud Iirimaa naasis EM-finaalturniirile 24aastase pausi järel.

A-grupp

Tšehhi 6

Kreeka 4

Venemaa 4

Poola 2

Turniir algas võõrustajale Poolale Varssavis täis pakitud rahvusstaadionil suurepäraselt. Nende 23aastane talisman, Dortmundi Borussia tähtründaja Robert Lewandowski viis Poola pealöögiga juba 17. minutil juhtima ning kui kreeklaste keskkaitsja Sokrátis Papastathópoulos 44. minutil teise üsna pehme kollase kaardi tõttu eemaldati, nägid asjad Poola jaoks juba väga head välja. „Ütlesin vaheajal riietusruumis, et läheme teise värava järele ja otsustame mängu ära. Peatreener Franciszek Smuda arvas aga, et püsime rahulikud ja hoiame seisu,“ tõdes Lewandowski turniiri järel.

Poola teine poolaeg oligi katastroofilähedane. Väravavaht Wojciech Szczęsny eksimus lubas juba 51. minutil vahetusmees Dimitris Salpingidisel seisu viigistada, 17 minutit hiljem võttis Szczęsny sama mehe aga karistusalas veaga maha ning sai punase kaardi. Vahetusest sekkunud Przemysław Tytoń kerkis küll penaltitõrjega Poola kangelaseks, ent 1 : 1 viik oli kõike arvestades siiski selge pettumus.

Eelmise turniiri poolfinalist Venemaa alustas samal ajal bravuurikalt, alistades Alan Dzagojevi kahe kolli toel Tšehhi lausa 4 : 1. Tšehhi reageeris kaotusele aga eeskujulikult: järgmises mängus Kreeka vastu mindi juba vähem kui viie ja poole minutiga 2 : 0 ette ning kuigi väravavaht Petr Čechi eksimus aitas Kreeka mängu tagasi, viis 2 : 1 võit Tšehhi selgelt edasipääsukonkurentsi.

Poola ja Venemaa kohtumise eel olid pinged üleval ka spordiväliselt (vaata lisalugu), kuid kohtumine ise ei olnud sellele eelnenud ažiotaaži väärt. Kumbki meeskond ei soovinud mängu kaotada ning kuigi Dzagojevi värav viis venelased avapoolaja lõpus juhtima, vastas sellele teise poolaja keskel ilusa tabamusega Poola kapten Jakub Błaszczykowski. Viik oli lõpuks aus tulemus ning jättis viimase vooru eel kõik lahtiseks.

Otsustavas mänguvoorus läks Poola peatreener Smuda otsusel mängima koguni kolme kaitsva poolkaitsjaga ning sai Tšehhilt kõrvetada: 0 : 1 kao-

Poola ja Venemaa verine vastasseis

Poola–Venemaa kohtumine alagrupiturniiri teises voorus oli ühtviisi oodatud ja kardetud. Lisaks muudele ajaloolistele põhjustele, mis kahe riigi vahele pingeid tekitasid, oli veel üsna värske ka Smolenski katastroofi haav: 2010. aasta aprillis sai 96 inimest surma, kui Poola presidenti Lech Kaczyńskit ja paljusid teisi Poola poliitikuid ja sõjaväelasi vedanud lennuk Venemaal Smolenskis maandudes alla kukkus. Kuigi uurimine näitas, et paksus udus juhtunud ja ellujäänuteta õnnetuses olid süüdi piloodid, kahtlustasid paljud Poola inimesed juhtunus Venemaad.

Jalgpallimäng Varssavis toimus kõigele lisaks veel 12. juunil, mil tähistatakse Venemaa päeva. Hoolimata 6000pealisest politseinike armeest leidsid Poola ja Vene huligaanid mängupäeval võimaluse arveid klaarida – 24 inimest sattus haiglasse, 184 inimest, suurem osa neist poolakad, arreteeriti. Vene fännid ei jäänud sugugi võlgu: mängu ajal rulliti tribüünil lahti gigantne plagu, millel ingliskeelne kiri „THIS IS RUSSIA“ („SEE ON VENEMAA“) ja kus kujutati mõõgaga vürst Dmitri Požarskit. Ei pidanud olema semiootik, et taibata, et vihjati sellele, et Varssavi oli aastatel 1815–1915 osa Vene impeeriumist.

tus jättis nad kodusel turniiril veerandfinaalist eemale. Sama skooriga lõppes ka Venemaa ja Kreeka kohtumine, sealjuures Kreeka kasuks: kolmandat EMi järjest grupis kokku sattunud meeskondade duelli valitsesid tegelikult venelased, kes ei suutnud aga erinevalt Giórgos Karagoúnisest võimalusi ära kasutada. Kreeka oli teinud kolm kesist esitust, löönud vaid kolm väravat, aga pääses kuidagi edasi!

B-grupp

Saksamaa 9

Portugal 6

Taani 3

Holland 0

Surmagrupp oli sel EMil ilmselge – B-gruppi sattus kokku neli meeskonda, kes olid kõik

Holland ei saanud egodest jagu

Hollandist sai esimene kõrgeima asetusega meeskond, kes EM-finaalturniiril alagrupis kolm kaotust saanud. Peatreener Bert van Marwijki otsus põhivasakkaitsja Erik Pietersi vigastuse tõttu algkoosseisus mängitada vaevu 18aastast Jetro Willemsit oli lihtne asi, mida kritiseerida. EM-finaalturniiride ajaloo noorimaks mängijaks saanud Willems oli ka vastastele hea sihtmärk: eriti hästi kasutas seda ära Saksamaa, kelle rünnakud peamiselt just haavatava Willemsi ääre kaudu käisid.

See ei olnud aga sugugi van Marwijki ainus probleem. Meeskonna sisekliima oli paigast ära: suured nimed eesotsas Arjen Robbeni, Robin van Persie, Klaas-Jan Huntelaari ja Nigel de Jongiga ei suutnud ühtse löögirusikana toimida. Juba enne teist mängu põrutas Wesley Sneijder avalikult, et tiimikaaslased peavad oma haledatest egodest üle saama ja täiskasvanuna käituma. Ja kui viimases mängus oli paremkaitsja Gregory van der Wiel hädas kaks väravat löönud Cristiano Ronaldo katmisega, saatis Robben peatreeneri kuu peale, kui see teda kaitsetööd tegema suunas.

2024 MÄRTS JALKA 55 AJALUGU

Bendtneri kallis tähistus

Alagrupimängus Portugalile kaks väravat löönud Taani ründaja Nicklas Bendtner tõmbas pärast 2 : 2 viigiväravat tähistades allapoole oma püksid, paljastades sellega rohelised aluspüksid, kus suurelt kirjas Iirimaa kihlveokontori Paddy Poweri nimi. UEFA oli säärase reguleerimata reklaamitriki peale tohutult pahane ning karistas Bendtnerit lisaks ühemängulisele keelule (mille ta kandis ära turniiri järel esimeses võistluskohtumises) lausa 100 000 euro suuruse rahatrahviga. Mängija õnneks võttis Paddy Power trahvi enda kanda. Samal päeval oli UEFA Horvaatia alaliitu nende fännide Mario Balotelli suunas tehtud rassistlike hüüete eest trahvinud 20 000 eurot väiksema summaga. Prioriteedid paigas…

turniiri alguseks FIFA edetabeli esikümnes! Kui neli aastat varem läbis Holland surmagrupi aga kolme võiduga, siis seekord tuli nende jaoks risti vastupidine tulemus. Avamäng Taaniga pidi neile justkui olema hea koht, kus end soojaks mängida, kuid selle asemel luhati võimalus võimaluse järel ning lasti hoopis Taani vasakäärel Michael Krohn-Dehlil võiduvärav lüüa. Asjad ei läinud paremaks ka Saksamaa vastu, kus Robin van Persie küll Hollandi eest skoori tegi, kuid seda liiga hilja – Mario Gómeze kaks avapoolaja väravat tõid Saksamaale 2 : 1 võidu. Viimases voorus oli Hollandil küll sellest hoolimata veel õrn võimalus edasi pääseda, kuid ka Portugalile jäädi sama skooriga alla, mis tähendas kojusõitu ilma ühegi punktita.

Taani edu piirduski vaid avamängu võiduga. Teises voorus oldi Portugali vastu viigile lähedal, kui Nicklas Bendtneri väravad tõid nad 0 : 2 kaotusseisust välja, kuid vahetusmees Silvestre Varela 87. minuti koll viis kõik punktid siiski Portugalile. Viimases voorus olid sakslased juba edasipääsu enne kindlustanud, kuid ei pidanud

paljuks Taanit 2 : 1 võita ja täiseduga veerandfinaali marssida. Kaasa võtsid nad Portugali, kes võitis nii Taanit kui Hollandit, kuid jäi oma avamängus Saksamaale 0 : 1 alla.

C-grupp

Hispaania 7

Itaalia 5

Horvaatia 4

Iirimaa 0

Kaks eelmist suurturniiri võitnud Hispaania seis oli seekordse EMi eel pisut ärev: esiründaja David Villa jalaluumurd jättis nad rünnakul olulisest lülist ilma. Peatreener Vicente del Bosque lähenes probleemile loominguliselt: selle asemel et kasutada tipuründaja positsioonil mõnda teisejärgulist valikut (eelmise EMi kangelane Fernando Torres polnud enam oma paremate päevade tasemel, Álvaro Negredo ja Fernando Llorente polnud aga esimese klassi tegijad), rivistas del Bosque paberil tipuründaja kohale keskpoolkaitsja Cesc Fàbregase. Reaalsuses mängis Fàbregas aga „valeründajana“, käitudes rünnakutel pigem siduva ründava poolkaitsjana kui kesktormajana. See aitas hispaanlastel veelgi rohkem palli enda kontrolli all hoida, kuid selle arvelt jäi rünnakul puudu fookusest ja sirgjoonelisusest.

Tiitlikaitsjate avamäng Itaaliaga oligi osaliselt seetõttu pigem kinnine ja võimalustevaene. Hispaania küll hoidis palli palju enda käes, kuid Itaalia oli konkreetsema olemisega ja nägi väljakul ohtlikum välja. Supervõimaluse luhanud Mario

Nicklas Bendtneri 100 000 eurot maksma läinud väravatähistus. Foto: Eddie Keogh, Reuters/Scanpix Itaalia koondise mängujuht Andrea Pirlo oli itaallaste finaali jõudmise „peasüüdlane“. Foto: Craig Brough, Action Images / UEFA
56 JALKA MÄRTS 2024 AJALUGU

Eesti jalgpallikoondise kuldaeg

2012. aasta EM-valiktsükkel on veel enam kui tosin aastat hiljemgi soojalt meeles kõigil, kes tol ajal koondisele kaasa elasid või muul moel Eesti vutiga seotud olid. See oli Eesti koondise senise ajaloo tõeline kõrgaeg – mõne kuu vältel 2011. aasta sügisel tundus absoluutselt kõik võimalik.

Ülitugevas valikgrupis loositi Eestile vastu lausa kolm meeskonda, kes olid äsja mänginud 2010. aasta MM-finaalturniiril: Itaalia, Serbia ja Sloveenia. Nende kõrval veel ka tugev Põhja-Iirimaa, samuti ebamugav vastane Fääri saared. Valiktsükli algus ei tõotanud Eestile head: kodumängus Fääri saarte vastu jäime esimesel poolajal kaotusseisu ning ei suutnud tükk aega südikat vastast murda, kuniks Kaimar Saagi ja Raio Piiroja väravad 90 + 1. ja 90 + 3. minutil kohtumise ootamatult Eesti kasuks pöörasid. Mõni nädal hiljem olid eestlased juba paremas löögihoos: kodus suure Itaalia vastu viis Sergei Zenjovi värav meid poole tunni möödudes juhtima, kuid Antonio Cassano ja Leonardo Bonucci väravad teise poolaja keskel viisid võidu siiski Itaaliasse.

Eesti valiksarjale puhus tõelise hoo sisse aga võit Belgradi karukoopas, kui teisel poolajal 0 : 1 seis fantastiliseks

3 : 1 võiduks pöörati. Erilise väravaga säras seal Tarmo Kink. Serblastega suudeti kodus lumesajus viigistada ning kuigi järgnesid kaotused Itaalias ja ka Fääri saartel, olid 2011. aasta sügiseks Eestil šansid olemas. Kolm tõeliselt magusat võitu (2 : 1 Sloveenias, 4 : 1 Põhja-Iirimaa vastu kodus ja 2 : 1 põhjaiirlaste vastu võõrsil) viisid eestlased viimase mängupäeva eel alagrupis teisele kohale, kuid ühe olulise konksuga: meil olid kõik mängud juba mängitud, vaid punkti kaugusel olnud Serbial oli veel varuks võõrsilmatš Sloveeniaga.

11. oktoober 2011 oli Eesti jalgpallile aga õnneks ilus õhtu: sloveenidel ei olnud küll enam midagi olulist mängus, kuid nad suutsid serblaste rünnakud tagasi lüüa. Dare Vršići karistuslöögist poolelt platsilt löödud värav viis Sloveenia šokina avapoolaja lõpus hoopis juhtima ning kui Serbia kapten, Manchester Unitedi keskkaitsja Nemanja Vidić teise poolaja keskel penaltil eksis, kasvas üha enam tunne, et tegu on Eesti õhtuga. 1 : 0 võit maitses magusalt slovee-

Balotelli asemel vahetusest sekkunud Antonio Di Natale viis 64. minutil itaallased ka Andrea Pirlo suurepärase söödu järel juhtima, ent hispaanlased vastasid juba kolm minutit hiljem ning mäng lõppes 1 : 1 viigiga. Siis ei teatud veel, et see ei jää sel turniiril sugugi viimaseks omavaheliseks kohtumiseks.

Horvaatia ja Iirimaa kohtumine oli muu hulgas ka Eesti fännidele valusavõitu vaatamine: iirlased olid ju pool aastat varem meist playoff’is üle sõitnud, nüüd aga sõideti üle neist endist. Juba kolmandal minutil juhtima asunud horvaadid said kindla 3 : 1 võidu ning kui nad järgmises mängus Itaaliaga viigistasid, olid neil kõik võimalused edasi pääseda enda käes. Paraku sai Hispaania söödumasin neist lõpuks siiski jagu – Jesús Navase 88. minuti koll saatis horvaadid kotte pakkima. Iirimaa lõpetas turniiri kolme kaotusega, kuid nende fännid ei väsinud lõpuni välja täiest kõrist laulmast.

Tiimikaaslased Konstantin Vassiljevit Põhja-Iirimaale võõrsil löödud värava järel õnnitlemas. Foto: Lembit Peegel

nidele, aga veel magusamalt Eesti koondisele, kes pärast kodust sõpruskohtumist Ukrainaga A. Le Coq Arenal ühiselt Sloveenia–Serbia kohtumist ETV ekraanilt jälgis. Vidići penalti tõrjunud Samir Handanovići valis Jalka 2011. aastal aasta väravavahiks!

Paraku said õnn ja edu otsa järgnenud playoff-ringis. Kuigi loos tõi meile paberil kõige mängitavama vastase ehk Iirimaa, läks futboliidiga nakatunud Eestil kodumäng totaalselt untsu. Andrei Stepanovi ja Raio Piiroja punased kaardid ja 0 : 4 kaotus kustutasid kordusmängu eel igasugused edasipääsulootused, 1 : 1 viik võõrsil oli vaid pelk lohutus.

Valikturniiri 12 mängu jooksul lasi Eesti endale igas kohtumises lüüa värava, kuid ise löödi neid lausa 16 – Konstantin Vassiljevi arvele jäi nendest kuus. Sisuliselt rahvuskangelaseks tõusnud 27aastane poolkaitsja valiti 2011. aastal suisa aasta kodanikuks.

Arvestades, et finaalturniirile pääses 16 riiki ja playoff’is kaotas veel neli, jõudis Eesti puhtalt sportlikult Euroopa 20 parema sekka. Juba järgmisel EMil neli aastat hiljem pääses finaalturniirile 16 asemel 24 koondist…

D-grupp

Inglismaa 7

Prantsusmaa 4

Ukraina 3

Rootsi 3

Inglismaa koondis vahetas EMi aasta alguses peatreenerit: alaliiduga tülli läinud Fabio Capello asemel anti ohjad ülikogenud inglase Roy Hodgsoni kätte. Hodgson küll kurtis, et nii väikese aja jooksul ei ole tal võimalik meeskonda optimaalseks häälestada, kuid samas ei olnud ka tal käes olev materjal kõige paremate killast. Kuigi meeskonnas oli endiselt mitu absoluutset tippu (John Terry, Ashley Cole, Steven Gerrard), koosnes ülejäänud võistkond mängijatest, kes taseme poolest kümme aastat varem või hiljem Inglismaa meeskonda ilmselt pääsenud ei oleks. Sellest hoolimata vedas Hodgson selle koosluse

2024 MÄRTS JALKA 57 AJALUGU

Kurva saatusega arhitektuuripärl

2012. aasta EMi ajal jäi pisut vähem kui kaks aastat selleni, kui Ukraina idaosas puhkes sõda. 2014. aastal Ukraina ja venemeelsete mässuliste vahel puhkenud konflikti keskmesse sattus muu hulgas ka Ukraina üks suuremaid linnu Donetsk, mis on sealse Donbassi piirkonna keskus. Pommirünnakutes sai kannatada mitu linna objekti, teiste seas ka 2012. aasta EMil kolme D-alagrupi kohtumist, üht poolfinaali ja üht veerandfinaali võõrustanud Donbass Arena, mille sealne vutiklubi, Ukraina ajaloo üks edukamaid meeskondi Donetski Šahtar oli aastatel 2006–2009 ehitanud.

Üle 300 miljoni euro maksma läinud ja pisut üle 52 000 inimese mahutanud staadion oli tõeline pärl: Beyoncé kontserdiga avatud areen sai UEFA kõrgeima kategooria tunnustuse ning võitis oma disainiga ka palju auhindu. Peale betooni ja terase kasutamise oli äärmiselt põhjalikult läbi mõeldud kogu ümbrus ja 25 hektari suurune staadioni ümbritsev park.

Paraku jõudis staadion töös olla natuke alla viie aasta: juba 2014. aastal sai see mitmes pommitamises kannatada ning on sellest ajast peale seisnud tühjalt ja õnnetult. Šahtar on aga oma kodumänge viimase kümne aasta jooksul mänginud Lvivis, Harkivis ja Kiievis, eurosarjamänge Poolas Varssavis ja Saksamaal Hamburgis.

suhteliselt kindlalt grupi võitjaks – avamängu viigile Prantsusmaaga järgnesid 3 : 2 võit Rootsi üle ja napp 1 : 0 võit Ukraina üle. Samamoodi nagu inglased olid ka prantslased oma kuldsest põlvkonnast veel mõne aasta kaugusel.

Peoperemeeste ukrainlaste käsi paistis algul hästi käivat. Kohtumises Rootsiga suutis vastaste kaitseliin nende 35aastase esiründaja Andri Sevtšenko mängust sisuliselt välja võtta – ametlikel andmetel suutis Sevtšenko selles mängus oma 81 minuti jooksul palli vallata kokku vaid 15 sekundit. Rootsi kahjuks õnnestus Sevtšenkol selle ajaga lüüa kaks väravat!

Teises mängus toodi ukrainlased aga maa peale. Donetskis oli mäng jõudnud käia vaid paar minutit, kui kohtunik Björn Kuipers hirmsa äikesetormi tõttu meeskonnad tagasi riietusruumi viis ning mänguga alles tunni jagu hiljem jätkas. Tavatus olukorras tulid prantslased paremini toime ning võitsid 2 : 0 – tegu oli Prantsusmaa esimese võiduga suurturniiridel alates 2006. aasta MMi poolfinaalist.

Viimases voorus olid rootslased juba audis, prantslastel polnud edasipääs veel kindel – kuid platsil see küll välja ei paistnud, sest Prantsusmaa esitus oli šokeerivalt lahja. Rootslased võitsid kohtumise kindlalt 2 : 0 ning said, pea püsti, koduteele asuda, Prantsusmaa au päästis vaid see, et Ukraina teises mängus inglastele kaotas. Sealjuures jätsid kohtunikud lugemata ühe Ukraina värava, kus pall mõnekümne sentimeetri jagu väravajoone ületas – kaks miinust tegid selles olukorras aga kokku plussi, sest samas olukorras jäeti fikseerimata ka ilmselge suluseis.

Veerandfinaalid

Tšehhi–Portugal 0 : 1

Saksamaa–Kreeka 4 : 2

Hispaania–Prantsusmaa 2 : 0

Inglismaa–Itaalia 0 : 0, pen 2 : 4

Teistega võrreldes selgelt nõrgemast A-grupist edasi pääsenud meeskonnad veerandfinaalides lõpuks midagi erilist ei pakkunud. Tšehhi mänguplaan näis olevat üles ehitatud Cristiano Ronaldo nullimisele – kogu mängu peale ei saanud nad kirja ühtegi pealelööki raamide vahele. Erinevalt Ronaldost – natuke pärast seda, kui tema karistuslöök posti raksatas, saatis ta João Moutinho suurepärase tsenderduse peaga väravasse. 1 : 0 – napilt, aga kindlalt.

Saksamaa ja Kreeka kohtumine tõi juba rohkem tulevärki, kusjuures tulevärki pakuti juba enne mängu meedias. Kreeka majanduse mõne aasta tagune kollaps ja Saksamaa suur roll nende abistamisel olid eelkõige Saksa meedias suur teema. Bildi esikaanel oli mängupäeva hommikul näiteks teade: „Head aega, kreeklased, täna me teid ei päästa.“

Donbass Arena 2012. aasta EMil. Vaid kaks aastat hiljem oli staadioni omanik Donetski Šahtar sunnitud oma uhke areeni hülgama.
58 JALKA MÄRTS 2024 AJALUGU
Fotod: Andrew Boyers, Action Images / UEFA

Angela Merkel ega keegi teine kreeklastele appi loomulikult ei tulnudki, kuigi korraks oli tunne, et Kreeka võib mängust midagi kätte saada. Philipp Lahmi suurepärane värav 25. minutil viis sakslased juhtima, ent 55. minutil suutsid kreeklased ühe harva vasturünnakuga viigistada, kui Giórgos Samarás kasutas ära Jérôme Boatengi valearvestuse. Sellele järgnes aga sakslaste vastus: 74. minutiks oli seis nende kasuks juba 4 : 1 ning viimaste minutite penalti, mille Dimitris Salpingidis realiseeris, oli Kreekale lihtsalt väike lohutus.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, polnud Prantsusmaa enne seda kohtumist Donetskis mitte kunagi Hispaaniale võistlusmängus kaotanud. Prantslaste peatreener Laurent Blanc ennustas mängu eel, et tema meeskond saab palli vallata umbes 33 protsenti – tegelikult oli see näitaja lõpuks 45, kuid kasu sellest polnud. Oma sajandas koondisemängus lõi Xabi Alonso kaks väravat ning viis hispaanlased kindlalt edasi – kahe tiimi peale kokku tehti mängus aga vaid 13 pealelööki. Kohati tundus, et hispaanlased mängivad Prantsusmaaga kui kass lõngakeraga.

Inglismaa ja Itaalia veerandfinaal oli mõneti sarnane vaatepilt, kus Itaalia oli selgelt üle, kuid erinevalt hispaanlastest ei suutnudki nad oma paremust mängu sees maksma panna. Inglismaa väravavaht Joe Hart pakkus tõrjeid igale maitsele, samal ajal kui itaallased iga nurga alt teda alistada proovisid. Väravaid normaalaeg ega lisaaeg lõpuks ei toonudki.

Hart üritas penaltiseerias itaallasi eri trikkidega rivist välja lüüa: ta hüppas ja kargas oma joone peal edasi-tagasi, röökis, tegi nägusid ja näitas keelt, aga suurt kasu sellest ei olnud – ta ei olnud ühegi löögi tõrjumisele isegi lähedal, kuigi Riccardo Montolivo virutas oma löögi väravast mööda. Sel hetkel, kui seis oli Inglismaa kasuks 2 : 1, võttis aga Itaalia talisman Andrea Pirlo vastutuse enda peale. Lollitava Harti vastu löödud üliefektne Panenka lõi hoopis inglased rivist välja – Ashley Young põrutas löögi seejärel latti, Ashley Cole’i madala soorituse aga Gianluigi Buffon tõrjus. Inglased olid penaltiseerias kaotanud – jälle. Seks hetkeks oli Inglismaa koondis suurturniiridel osalenud seitsmes penaltiseerias (esimene neist 1990. aasta MMi poolfinaalis) ning neist kaotanud suisa kuus. Penaltiseerias oldi välja langenud nii 1990., 1998. ja 2006. aasta MMilt kui 1996., 2004. ja 2012. aasta EMilt.

Poolfinaalid

Portugal–Hispaania 0 : 0, pen 2 : 4

Saksamaa–Itaalia 1 : 2

Kogu turniiri jooksul sai näha kaht penaltiseeriat, aga need tulid järjestikustes mängudes, sest ka Portugali ja Hispaania poolfinaalis otsustati edasipääseja just sel moel. Hispaania üritas taas vastase söötmisega ära lämmatada, kuid neil

Mario Balotelli Saksamaale löödud kolli tähistamas. Särgi seljast heitnud ja kivikujuna muskleid punnitanud ründaja poos sai ikooniliseks ning leidis palju jäljendajaid.

Foto: Matthew Childs, Action Images / UEFA

nappis pallivaldamise kõrval konkreetsust ja teravust, mis tähendab, et pealelöökideni jõuti harva. Portugal oli küll koos Ronaldoga selgelt sirgjoonelisem, kuid hispaanlaste sööduvurr tähendas seda, et võimalusi pall ettepoole viia tekkis neilgi vähe. Igavavõitu triikimine oleks võinud vabalt lõppeda Portugali võiduga, kuid normaalaja viimasel minutil saatis Ronaldo vasturünnakul Raul Meirelese söödu värava asemel taevasse. Lisaajal oli veel parem võimalus Andrés Iniestal, kuid tema lähilöögi suutis Rui Patrício Portugali väravasuul pareerida.

Penaltiseeria algas närviliselt: nii Xabi Alonso kui Raul Meireles, mõlema meeskonna esimesed lööjad, eksisid. Taas kord sai näha Panenkat – seekord Sergio Ramose esituses – ning taas kord lõi see vastastiimi justkui rivist välja, sest keskkaitsja Bruno Alves virutas oma löögi latti. Kaamerad seadsid seejärel fookuse keskringis järgmist löögivooru ootavale Cristiano Ronaldole, kuid temani järg ei jõudnudki, sest Cesc Fàbregas suunas oma löögi postipõrkest sisse ja kindlustas Hispaaniale juba enne Ronaldo lööki võidu.

Arvati, et Ronaldo soovis olla viies lööja, et enda peale võtta võimalik võidulöök, teisalt võis ta aga olla ka lihtsalt ärev: mõned nädalad varem oli ta Meistrite liiga poolfinaalis Real Madridi eest penaltiseerias Müncheni Bayerni vastu eksinud.

Paljud sellesama Bayerniga Meistrite liiga võitnud meestest olid aga päev hiljem EMil samuti kaotajate poolel, kui Saksamaa koondis taas kord Itaaliale alla jäi. Tegu oli suurturniiridel juba kaheksanda omavahelise kohtumisega ning sakslastel ei olnud ette näidata mitte ühtegi võitu.

Juba mängu algfaasis oleksid sakslased võinud vabalt mitme väravaga juhtima asuda – head šansid olid Mats Hummelsil ja Toni Kroosil, Andrea Barzagli pääses napilt omaväravast. Avapoolaja tei-

2024 MÄRTS JALKA 59 AJALUGU

ne pool kuulus aga Mario Balotellile. 21aastane paha poisi mainega Manchester City ründaja viis Itaalia kahe suurepärase väravaga juhti ma ning ei jäänud teisel poolajal kaugele ka kübaratrikist, kui sakslased ründehoos oma väljakupoolele palju ruumi jätsid.

Saksamaa sai küll Mesut Özili penal tist mängu lõpus vahe üheväravaliseks, kuid lõpuks jäi see sisuliselt vaid väikeseks märkeks protokollis. Itaalia marssis finaali ning Mario Balotelli paistis mõneks ajaks ole vat kuumim noor ründaja maailma jalgpallis. Tolle poolfinaali avapoolaeg jäigi aga tema karjääri kul minatsiooniks: hilisem karjäär on teda viinud veel näiteks AC Milani ja Liverpooli, kuid suuri ootusi ta täita ei suutnud. Kuigi ta mängib veel praegugi Türgi kõrgliigas, jäi tema koondisekarjäär lühikeseks: pärast 2014. aasta MM-finaalturniiri on ta kirja saanud vaid kolm üksikut kohtumist 2018. aastal.

Tango 12 –EM 2012 ametlik mängupall.

Foto: Harold Cunningham, UEFA via Getty Images

seeris Gianluigi Buffoni vastu kolliks äärekaitsja Jordi Alba.

Teise poolaja alguses oli Itaalial küll paar šanssi mängu tagasi tulla, kuid lisaks kvaliteedile jäi neil lõpuks puudu ka õnnest. Peatreener Cesare Prandelli tegi juba 57. minutil viimase vahetuse, tuues platsile Thiago Motta, kes aga vaid mõne minuti pärast lihast rebestas ja seetõttu niigi kaotusseisus itaallased veel viimaseks pooleks tunniks vähemusse jättis.

Taas kord poolfinaalis langenud Saksamaal algas aga debatt peatreener Joachim Löwi tuleviku üle. Saksamaa jalgpalliliit jäi siiski oma mehele kindlaks ning see otsus õigustas end tuhandekordselt, kui Löw turniirist õiged järeldused tegi ja 2014. aastal sakslased maailmameistriks tüüris.

Finaal

Hispaania–Itaalia 4 : 0

14. David Silva, 41. Jordi Alba, 84. Fernando Torres, 88. Juan Mata

Kui finaali eel tundus, et hispaanlased on nii kaugele jõudnud oma filosoofia ja mängustiili kiuste, siis otsustav mäng Kiievis tõi selles osas tõelise üllatuse, justkui oleksid nad kogu eelnenud turniiri meelega vastaseid uinutanud. Kaitses keskendus Hispaania mänguplaan Itaalia dirigendi Andrea Pirlo ohjeldamisele ning sellega pandi täppi: Pirlo tegi mängu jooksul koguni 18 pallikaotust ning kui hispaanlased palli juba kätte said, läks itaallastel tükk aega ja hulk vaeva, et see uuesti kätte saada.

Hispaania väravad tulid suurepärase tiimitöö tulemusena. Vähem kui veerand tunniga oli skoor avatud, kui Andrés Iniesta suurepärane läbisööt saatis kaitseliini taha Cesc Fàbregase, kes sealt omakorda David Silva pea üles leidis. 41. minutil säras imelise läbisööduga Xavi, kelle eeltöö reali-

Fernando Torres

on ainus mängija, kes löönud värava kahes EM-finaalis. 734

Viimased pool tundi olid suurturniiri finaali kohta seepärast tavatult pingevabad, mängu lõppu ootasid mõlemad meeskonnad. Hispaania tahtis juba pidustustega alustada, itaallased soovisid aga piinade lõppu. Viimastel minutitel muutsid vahetusmehed skoori Hispaania poolt vaadatuna veel ilusamaks: 84. minutil lahendas Fernando Torres ära Sergio Busquetsi läbisöödu, neli minutit hiljem oleks ta võinud ise teisegi lüüa, ent söötis selle asemel palli Juan Matale, kes lõppskoori vormistas. Neli väravalööjat, neli sööduandjat – Hispaania võit oli kindlamast kindlam.

EM-finaalide rekordskoor pani ühtlasi hüüumärgi Hispaania valitsusajale koondisejalgpallis: 2013. aastal kaotasid nad konföderatsioonide karikaturniiri finaalis ise Brasiiliale 0 : 3, 2014. aasta MMil põruti aga juba totaalselt. Tiki-taka aeg oli vähemalt mõneks ajaks möödas.

Fakte 2012. aasta EMi kohta

^ Hispaania koondisest sai ainus meeskond, mis suutnud EM-tiitlit kaitsta, samuti ainus meeskond, kes võitnud kolm suurturniiri järjest (2008 EM, 2010 MM, 2012 EM).

^ Turniiri avamängus sai Poola väravavahist Przemysław Tytońist esimene puurilukk EM-ajaloos, kes vahetusest sekkumise järel penalti tõrjunud.

^ Tegu oli ainsa suurturniiriga, kus kasutati otsajoonetaguseid abikohtunikke ehk lisakohtunikke.

^ Esimest korda kasutati EM-finaalturniiril platsiäärseid LED-bännereid, mis lubasid kohtumise ajal kuvatavaid reklaame vahetada.

^ Parima väravalööja selgitamiseks tuli appi võtta viigilahutajad, sest lausa kuus mängijat (Cristiano Ronaldo, Alan Dzagojev, Fernando Torres ja kolm Mariot: Mandžukić, Balotelli ja Gómez) said kirja kolm väravat. Torresele tõi lõpuks kuldse saapa see, et ta oli samamoodi nagu Gómez saanud kirja ka ühe väravasöödu, omavahelises võrdluses oli ta aga mänginud 92 minutit vähem. Sealjuures sai Torres otsustava värava ja söödu kirja finaali viimastel minutitel!

minutit järjest püsis EM-finaalturniiridel puhtana Hispaania koondise värav. Seeria algas pärast 2012. aasta turniiri esimeses alagrupimängus Itaalia löödud väravat ning lõppes 2016. aastal kolmandas alagrupimängus Horvaatiaga. 12

mängijat tulid Euroopa meistriks nii 2008. kui 2012. aastal: Xabi Alonso, Iker Casillas, Cesc Fàbregas, Andrés Iniesta, Sergio Ramos, David Silva, Fernando Torres, Xavi, Raúl Albiol, Álvaro Arbeloa, Santi Cazorla ja Pepe Reina.

60 JALKA MÄRTS 2024 AJALUGU

Tervislik ja kosutav vahepala! Move

LAKTOOSIVABA GLUTEENIVABA K ÕRGEVALGUSISALDU S 28 g pakis

102

Premium liiga mängu olid 2014. aastal ETV, Postimehe või ERRi spordiportaali kaudu otseülekandes nähtavad. Praeguseks on juba aastaid olnud see arv kõige enam 180.

Rahvaliigas

moodustati esimest korda A- ja B-tasand.

Sisehalli

kavandas oma staadionikompleksi juurde Lasnamäe Ajax.

Küünlavalgel kaugel Hiinas

2014. aasta märtsikuu Jalka kaanel oli Raio Piiroja, kes meenutas oma päeviku abiga pöörast aega Hiinas Chengdu Bladesi meeskonnas. Kohale jõudes tuli Piirojal näiteks ootamatult juba esimesel päeval hommikuse trenni järel õhtul treeningmängus platsile minna. „Soojenduse tegin püsti magades. Mängisime 2000 meetri kõrgusel ja see lõi kohe klapi kinni, suu ahmis õhku. Lõpuosa mängisin ainult tahtejõuga.“ Teises kultuuriruumis ja harjumatus keskkonnas tuli Piirojal harjuda üsna karmide reeglitega. „Praktikas nägid uued reeglid välja nii, et kell 23.00 lülitati elekter välja, et me ei saaks vaadata telerit ega kasutada internetti. Hakati kontrollima, et me 23.20 oleksime voodis. Et me näeksime öösel tualetis käia, anti meile esimesel õhtul küünlad. Edaspidi jäeti elekter alles, aga teler ja internet kadus õhtul ära. Iga õhtu korjati nutitelefonid ja iPadid ära. Selle tegime siiski ruttu selgeks, et eurooplaste asju ei näpitaks. Meile jäid tehnikavidinad alles. Välismängudele sõites jälgiti, et me ei kasutaks tehnikat. Bussis, lennukis ja lennujaamas oli telefoni näppimise eest trahv 300 eurot.“

Jalka kolumnist, kahe jalkapoisi ema Kirsi Altjõe imestas oma veergudel, et noortetreenerid katsetavad sageli võistlustel oma võistkonnaga. „Mis siis trennis tehakse, kui alles võistlustel hakatakse katsetama, kes üldse mida oskab ja millist positsiooni mängima sobib? Kas lapse talent ja loovus tõesti avalduvad alles pingeolukorras ja trennis lihvitakse tehnikat, antakse ainult hea füüsiline põhi? Isegi iseloomu ja ambitsioone ei kaardistata? Paneb siiralt imestama, kui tähtsal turniiril hakatakse loterii-stiilis katsetama. Aga kui paneks väravavahi hoopis ründesse? Või tipuründaja keskväljale ning väravasse vasaku äärepooliku? Vahetaks platsilt korraga kogu pundi välja! Ja siis tõdetakse – oh, ei tulnud midagi välja! No pole midagi, õpime. Miks seda õppetundi ei võiks saada kodus, trennis või sõpruskohtumisel, mitte sadade kilomeetrite kaugusel?“

Ajakirja peatoimetaja Indrek Schwede tutvustas seevastu lugejatele president Lennart Meri

seotust või mitteseotust jalgpalliga. Spordivõõra inimesena oli Meri tol hetkel ainus president, kes ei olnud külastanud Eesti jalgpallikoondise mängu, kuid taipas sellest hoolimata vuti tähtsust ja leidis viise, kuidas jalgpalli kõnedes kasutada.

Venemaal peamiselt endiste Nõukogude Liidu vabariikide osalusel toimunud Kubok Sodružestvo turniiril tegi Martin Reimi juhendatud Eesti U21 koondis tugeva esituse, jõudes poolfinaali. Reim kiitis selle eest üsna värskelt valminud EJLi jalgpallihalli.

„Sisehalliga on efektiivsust juurde tulnud. Me ei kaota enam 3–4 kuud kohapeal tammumiseks, vaid saame edasi areneda,“ sõnas Reim. 2014. aasta veebruaris teatas karjääri lõpetamisest Eesti meestekoondise rekordväravakütt Andres Oper, kes andis sel puhul pressikonverentsi. Matusemeeleolus alanud sündmus lõppes siiski lõbusamates toonides, kui Oper hakkas meenutama uhke karjääri parimaid mänge ja löödud väravaid. Jalka toimetaja Siim Kera (fotol) viis läbi põneva osaluseksperimendi, kui tegi kaasa Jürgen Henni juhendatud FC Flora duubelmeeskonna treeningu. Keral läks raskeks juba soojendusharjutustel, kus tuli joosta nii selg ees, külg ees kui vahepeal üle minitõkete hüpata. „Kolm ringi hiljem ei saa ma enam midagi aru. Miks ma lihtsalt joosta ei võiks? Kui ma enne teoks ei saanud, siis nüüd liigun ma umbes selle väikese elaja maksimumkiirusel. Vaimusilmas näen kõmumeedia väljaannete pealkirju: „ŠOKK: ajakirjaniku ajas hauda soojendus“. Järjest hullemaks läheb ning järjest rohkem saan aru, miks ma pole viimasel ajal jalgpalli mänginud. Võhma ei ole.“

Intervjueeriti veel Katrin Kaarnat, Viktor Metsa ja Anni Koppelit, postritel olid Andres Oper, Thiago Silva, Marek Hamšík ja Michael Carrick.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

10 AASTAT TAGASI
62 JALKA MÄRTS 2024

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Milline taasiseseisvumisaegne Eesti jalgpallitegelane on olnud karjääri jooksul nii A-koondise mängija, A-koondise treener kui ka FIFA litsentsiga jalgpallikohtunik? 1975. aastal sündinud mitmekülgne sportlane on võitnud Eesti meistrivõistlustelt medali lisaks jalgpallile veel saalihokis ja tennises.

2. Hiljuti lõppenud Aafrika rahvuste karikaturniiril tubli neljanda koha saanud Kongo DRi koondise keskkaitsja Henoc Inonga Baka mängib klubijalgpalli ühes Tansaania meeskonnas, mis kannab sama nime tuntud multifilmitegelasega. 1988. aastal loodud tegelase kujunemise käigus on selle loojad inspiratsiooni saanud muu hulgas piiblitegelastelt Mooseselt ja Joosepilt, Shakespeare’i Hamletilt ja Disney Bambilt. Milline nimi ühendab seda multikategelast ja Tansaania vutiklubi?

3. Aasia meistrivõistluste finaalis võitis korraldajamaa Katar Jordaaniat. Mitu Euroopa klubides mängivat mängijat kuulus kahte koondisesse kokku?

4. Millist Inglismaa jalgpalliklubi toetab kuningas Charles III? Küsitav klubi on kahekordne Inglismaa meister (hooaegadel 1920–21 ja 1959–60) ja on korra võitnud FA karika (1913–14). Värvid sai klubi enam kui sajand tagasi austusavaldusena Aston Villale, kes 1910. aastal Inglismaa meistriks tuli. Huvitava kokkusattumusena on kuningas Charlesi poeg William just nimelt Aston Villa fänn.

5. Hooajal 2015–16 mängis Henri Anier Šotimaa kõrgliigas Hiberniani meeskonnas kahes liigamängus koos toona 21aastase palluriga, kellest on praeguseks saanud Premier League’i tabeli ülemisse poolde kuuluva klubi kapten. Kes on see Henri Anieri kaheksa aasta tagune tiimikaaslane?

5. John McGinn

4. Burnley

3. 0

2. Simba

1. Maaren Olander-Doyle

Vastused

Sina oled kohtunik

1. Kaitsva võistkonna mängija üritab palli lüüa üle küljejoone, aga tabab palliga kogemata ründaja kätt, mis on teinud keha ebaloomulikult suuremaks. Ründaja käe põrkest läheb pall teisele ründava võistkonna mängijale, kes lööb palli väravasse. Milline on sinu otsus?

a) värav loeb, sest väravat ei löönud mängija, kelle kätt pall puudutas

b) vabalöök, sest väravale eelnes käepuude

c) kohtuniku pall

d) karistuslöök

2. Võistkonna A mängija jookseb väljakul võistkonna B vahetusmängijate pingi eest läbi. Võistkonna B vahetusmängija viskab üleliigse jõuga tema eest läbi jooksnud vastasmängijale veepudeliga vastu jalgu. Sinu otsus?

a) karistuslöök ja punane kaart

e) vabalöök ja punane kaart

f) kohtuniku pall ja punane kaart

g) vabalöök ja kollane kaart

3. Pall läheb üle otsajoone väravaesiseks lahtilöögiks. Ründemängija jääb karistusalasse ilma soovita sealt lahkuda. Ründaja jääb väravavahi tegevust passima ja kohe kui väravavaht palli mängu paneb, lõikab ründaja palli vahelt. Sinu otsus?

a) kohtuniku pall

b) väravaesine lahtilöök läheb kordamisele

c) mäng jätkub

d) karistuslöök

3. Õige on variant b – reegel 16 sätestab, et kui vastasmängija on karistusalas või siseneb sinna ja puudutab palli või läheb vastasmängijaga võitlusesse enne, kui pall on mängus, läheb väravaesine lahtilöök kordamisele.

2. Õige on variant a – karistuslöök määratakse vastasvõistkonnale ka siis, kui mängija viskab eseme palli, vastase või mängu ametniku suunas või puudutab palli enda käes oleva esemega. Vägivaldse käitumise eest on ette nähtud punane kaart.

1. Õige on variant d – tegu on rikkumisega, kui mängija puudutab palli käega, mis on muutnud keha ebaloomulikult suuremaks.

Vastused

PANE END PROOVILE!
2024 MÄRTS JALKA 63
Foto: Katariina Peetson

Märtsikuu sünnipäevad

Tai politsei pidi sekkuma: ei, Xabi Alonsol pole sinu raha lennupileti jaoks tarvis

Pärast seda, kui Jürgen Klopp teatas, et lahkub hooaja lõpus Liverpoolist, asusid kavalad Tai petuvõrgustike kudujad tööle – kuna paljude Liverpooli fännide esimene valik uueks peatreeneriks on endine klubi mängija ning praegu Leverkuseni Bayerit Saksamaa meistritiitli poole tüüriv Xabi Alonso, pandi kulutulena levima pilt, mis kujutas endast justkui Alonso ametlikult Instagrami kontolt tai keeles tulnud privaatsõnumit. „Ma olen Xabi Alonso. Minust saab järgmisel hooajal Liverpooli peatreener, aga mul on lennupiletite jaoks raha puudu, et Liverpooli sõita,“ seisis sõnumis. „Alonso“ küsis seetõttu fännidelt 300 Tai baati suurust (7,85 eurot) annetust.

Kuvatõmmis hädas peatreeneri sõnumist hakkas Tais elama oma elu ning muutus sedavõrd viraalseks, et Tai politseil tuli sekkuda ja avalikus teadaandes rõhutada, et tegu on petuskeemiga: link, mille kaudu panuse sai anda, viis tegelikult õngitsuslehele, mille kaudu said petturid lisaks annetusele ligipääsu ka kergeuskliku inimese pangakontole.

Horvaatia vutiliit vallandas treeneri, kes ei olnud Zagrebi

Dinamo poolt

Horvaatia jalgpalliliit otsustas vallandada U17 koondise peatreeneri Robert Jarni, kuna 55aastane endine koondislane ütles kodumaa meediale, et soovib Konverentsiliiga vastasseisus Real Betisi ja Zagrebi Dinamo vahel Betisi võitu.

Jarni, kes kuulus 1998. aastal MM-finaalturniiril kolmandaks tulnud Horvaatia meeskonda, kuulus üheksakümnendatel just nimelt Betisi ridadesse, kelle eest tegi kolmel hooajal kaasa 99 kohtumises. Lisaks sellele on Jarni Spliti Hajduki kasvandik ja endine peatreener – Hajduk on Horvaatia-siseselt olnud ajaloo vältel Dinamo suurim rivaal.

„Keda ma toetan? Betis on minu klubi, veetsin seal kolm imelist hooaega, aga Dinamo eest ma ei mänginud. Ma ei tea, kes võiks mulle seda pahaks panna. Samas olen südames Hajduki fänn.“

29.03

29.03

Jarni sai üsna kiirelt teada, kes seda pahaks võib panna – Horvaatia jalgpalliliit rõhutas oma avalduses seda, et igaühel on õigus toetada seda, keda ta soovib, aga kõigile Horvaatia koondiste peatreeneritele kehtivad selles osas kõrgendatud nõudmised. „See, et mõni treener, kes on Horvaatia jalgpalliliiduga seotud, toetab avalikult eurosarjas Horvaatia klubi vastast, on ebasobiv, ebasoovitav ja vastuvõetamatu.“

1.03 Mikk Sillaste 37 2.03 Rauno Alliku 34 2.03 Karl Johan Pechter 28 2.03 Renate-Ly Mehevets 25 2.03 Markus Soomets 24 3.03 Märt Siigur 81 3.03 Ivo Lehtmets 49 3.03 Annaliis Strigin 26 4.03 Siim Roops 38 4.03 Karl Mööl 32 5.03 Artur Pikk 31 5.03 Anastasia Ivanova 25 7.03 Jaanus Mutli 50 8.03 Jaanus Getreu 51 8.03 Mihkel Ainsalu 28 9.03 Aleksandr Puštov 60 10.03 Erki Kesküla 55 10.03 Silver Nõmmiksaar 39 10.03 Vladimir Avilov 29 11.03 Rauno Kald 33 11.03 Inger Fridolin 25 12.03 Siim Luts 35 13.03 Martin Klasen 34 14.03 Reio Laabus 34 15.03 Priit Pikker 38 15.03 Richard Aland 30 16.03 Aavo Tomingas 64 16.03 Andri Hõbemägi 52 16.03 Andrei Stepanov 45 16.03 Laura Jaansen 26 17.03 Roman Minlibajev 37 17.03 Siim Rinken 34 18.03 Heiko Tamm 37 19.03 Sergei Bragin 57 19.03 Marko Lipp 25 20.03 Tanel Üprus 28
Viktor Alonen 55 21.03 Jan Harend 37 21.03 Kalmer Klettenberg 37 22 03 Ruslan Mironov 52 23.03 Kevin Kauber 29 24.03 Roman Ubakivi 79 24.03 Viktor Mets 70 25.03 Madis Rajando 35 26.03 Bruno Rammo 49 26.03 Brent Lepistu 31 27.03 Aleks Taurafeldt 79 27.03 Mikk Haavistu 40
Meelis Peitre 34
Ats Kutter 33
German Šlein 28
21.03
27.03
28.03
28.03
Aleksandr Volodin 36
Riin Emajõe 31
Mihhail Artjuhhov 56
31.03
64 JALKA MÄRTS 2024 LISAAEG
Karikatuur: Meelis Naudi

Viktor Mets 70

24. märtsil tähistab ümmargust sünnipäeva Viktor Mets – juba üle 46 aasta jalgpallitreenerina töötanud Mets on kasvatanud üles mitu põlvkonda Järvamaa jalgpallureid, kellest paljud on jõudnud ka välisklubidesse ja Eesti koondisesse. Teiste seas on laste ja noorte treenimisele keskendunud Metsa kasvandikud näiteks Enar Jääger, vennad Urmas ja Meelis Rooba, Tarmo Neemelo, Alo Bärengrub ja Karel Voolaid. Paide Linnameeskonna juures on Mets vanemtreenerina ametis tänaseni.

Sel 2010. aasta fotol on Mets omas elemendis – lastele trenni andmas!

LHV edetabel

Detsembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (1.) Tallinna FC Flora

2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (3.) Nõmme Kalju FC

4. (4.) FC Elva

5. (5.) FC Nõmme United

6. (6.) Paide Linnameeskond

7. (9.) JK Tallinna Kalev

8. (12.) JK Tabasalu

9. (11.) Tallinna JK Legion

10. (8.) Viljandi JK Tulevik

11. (7.) Pärnu JK Vaprus

12. (10.) FC Kuressaare

13. (18.) Rakvere JK Tarvas

14. (17.) Viimsi JK

15. (15.) FC Tallinn

16. (–) Tallinna FCI Levadia

17. (13.) Raplamaa JK

18. (14.) JK Welco

19. (–) FC Hiiumaa

20. (–) Tallinna FC Ararat

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO
2024 MÄRTS JALKA 65 RUBRIIK LISAAEG

Veebruarikuu ristsõna õige vastus oli „…kannid kokku“. Õige vastuse eest võitis Eesti meestekoondise särgi Marii Ehala. Võitjaga võtame ühendust. Märtsikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. märtsiks. Õigesti vastanute vahel loosime välja koondise fännisärgi siilipildi ja hümni sõnadega.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

66 JALKA MÄRTS 2024 RISTSÕNA
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.