1
3 veergu
Tartu jalgpalli ainulaadne võimalus
Lennart Komp
E
i ole vähe inimesi, kelle jaoks JK Tammeka ja Tartu jalgpalli vahele võib tõmmata võrdusmärgi. Umbes nagu Viktor Metsa ja Paide, Tuleviku ja Viljandi vahele. Nad on kasvanud selle kandi (jalgpalli) pärisosaks, ilma milleta oleks neid keeruline ette kujutada. Ja kõik kolm on nüüdseks kasvatanud uue põlvkonna liidrid, kes astuvad kõrvu oma treeneritega. Või nende pärandiga. Nagu Kristjan Tiirik Tartus, Raiko Mutle, Rain Tölpus ja teised Viljandis või Meelis Rooba Paides. Nad kannavad edasi oma treenerite külvatud tuld, hoiavad oma kodukandi jalgpallikaardil, sageli üsna tagasihoidlike vahenditega. Au ja kiitus! Tammekat aga ei saa Paide või Viljandiga päris ühte patta panna. Nagu ei saa teda võrrelda ka Tallinna klubidega. On positiivselt kummaline, kuidas järvalased peaaegu iga argipäeva õhtul trenni murravad, nädalavahetuseti või nädala sees kodus või võõrsil mängimas käivad. Uhkusest ja meeskonnavaimust, sest palga pärast seda ju keegi ei tee. Nagu ka FC Kuressaare ja saarlased. Professionaalse amatörismi musternäited mõlemad.
Tartlased, vähemalt esindusmeeskonna mõttes, näivad kõlkuvat professionaalse amatörismi ja amatöörliku professionaalsuse vahepeal. Sirvides Tammeka lähimineviku koosseise, leiab mõne aasta tagused kandvad jõud Timo Teniste, Marko Sonni, Mikk Laasi jt konkureerivast Tartu Santosest ja II liigast. Kaarel Kiidron liikus Tšehhimaale, Albert Prosa, Reio Laabus ja Mait Toom Florasse, kus nad on olnud valdavalt toetavates rollides. Levinud põhjus on viletsad tingimused. Jah, talvine Annelinna või Tamme kunstmuru on parimail hetkil puhas, ent jäine ja kõva. Halvimail katab seda jää ja lumi, mis tipptasemel ettevalmistusega kuidagi kokku ei käi. Tammeka endine president Priit Tiru mainib Jalka käesolevas numbris, et temalegi teeb muret mängijate vähene valmisolek enda ja klubi nime eest mängida, mainides ühtlasi, et pallurite kasvatamisel on tehtud vigu. Täpsustada ta neid ei soovinud, ent on olnud kuulda, et mehed on “ära rikutud” lubadustega peatseist profilepingutest. Mitu aastat nigelates tingimustes palgata treenida ja samal ajal näha palgalisi välismaalasi sisse tulemas võib motivatsioonile viletsalt mõjuda küll. Praegu räägib Tammeka juhtkond eurosarja viimisest. Mis tundub taas kord jutt fantaasia vallast. Kõnelda tuleks sellest, mis eeskätt reaalne võiks olla. Tartu on ülikooli(de)linnana oma eestisisestest rivaalidest võrreldamatult paremas seisus. Mõni aasta tagasi kirjeldas üks Norra esiliigas pallinud ekskoondislane, kuidas profipalgal oli vaid neli-viis liidrit ja nende kohale käis tõsine konkurents. Ülejäänud said poole sissetulekust klubist, teise poole teenisid osalise koormusega igapäevatööd tehes. Selleks olid välja kujunenud kindlad, pikaajalised partnerid, kelle juures mängija päevas näiteks neli tundi tööd tegi, et siis ühes meeskonnaga võrdlemisi värskelt treenida saaks. Ühtlasi tähendas see pallurite kolleegide näol arvukat potentsiaalset pealtvaatajaskonda. Kogukonnatunnet ja -sidusust. Kõrgharidust omandava jalgpalluri ja
Tammeka seos on praegu pigem juhuslik. Näiteks sattus nii Tartusse magistriõpinguid läbiv keskkaitsja Rauno Tutk. Suurepärane lahendus oleks aga see, kui kõik meeskonna ülikooliealised mängijad oleksid kohustatud kõrghariduse omandama. See toimuks statsionaarõppe ja avatud ülikooli segavormis, jalgpallur-tudengitel oleks juhendaja, kes aitaks ja kontrolliks tulemusi. Ma ei usu, et selline lahendus on võimatu, sest jutt käiks ju ligikaudu kümnest inimesest. Negatiivne hinne mõjutaks mõistagi ka mänguaega! Sarnast skeemi saaks kasutada Tartu Kutsehariduskeskusega.
“
Jalgpallur-tudengitel oleks juhendaja, kes aitaks ja kontrolliks tulemusi. Ma ei usu, et selline lahendus on võimatu, sest jutt käiks ju ligikaudu kümnest inimesest. Negatiivne hinne mõjutaks mõistagi ka mänguaega!
„
Nii hoolitseks klubi sõna otseses mõttes mängija tuleviku eest. Noor saab võimaluse jalgpallis samal ajal kooliteed katkestamata. Šansi jahtida karjääri vutis või tavaelus, tegemata kohe pärast keskkooli lõppu rasket valikut ühe või teise kasuks. Kahtlemata on selline mängija klubile ka lojaalne, nagu ka tema pere. Kirjeldatu on meie praegustes oludes kahtlemata idealistlik, ülikeeruline realiseerida ja mis kõik veel, aga see on võimalus, mis on laias plaanis kasutada ainult Tammekal (või mõnel teisel Tartu klubil). Ehitada üles kindlustunnet ja lahendusi pakkuv klubi on kordades olulisem kui jõuda kord eurosarja, ent ka selleks tuleb teha üüratult tööd, näidata ise initsiatiivi ja pakkuda välja lahendusi. Ja kui midagi sellist on juba proovitud ja pole töötanud, siis homme või ülehomme võib see juba realiseeruda. 2013 MAI JALKA
15