raha mere tagant enam juurde ei tulnud. Samal ajal koondus Liivimaa linnade kätte üha enam kontroll Hansa Venekaubanduse üle. Tallinna rahapaja Kõik see tekitas vajaduse hakata uuesti oma raha valmistama. Alguse tegi ordumeister Arnold von Vietinghoff, kes investeeris Tallinna rahapajasse 1000 marka. Teist samapalju lisas linna raad ning 1363. aastal läkski müntimine Tallinnas jälle lahti. Eeskätt löödi öörtugeid, mis kandsid alamsaksa keelepruugis artigu nime, kuid peale selle ka neist kuus korda odavamaid nn seestlinguid. Viimaste eeskuju pärines Pommerist, kus taolisi mündikesi kutsuti Vinkenauge’deks ehk vindisilmadeks. Umbes aasta pärast hakkas taas oma artiguid ja penne vermima ka Tartu piiskop. 1390. aastatel lisandusid neile mündisortidele Lübecki pennide eeskujul tehtud lübisched. Nõnda valmistati Liivimaa linnades juba 14. sajandi lõpus kolmes nimiväärtuses münte, mis oli Põhja-Euroopa kontekstis vägagi edumeelne. See-eest oli rahaarvestus meie arusaamade järgi vaevu mõistetav. 21
Rahamarka loeti 4 veeringut, 36 killingit, 48 ööri, 144 artigut, 432 lübischet, 864 seestlingut või 1728 penni, kusjuures veeringuid, killinguid ja ööre polnud olemas. 14. sajandi lõpus – 15. sajandi alguses tabas Euroopat sügav hõbedakriis, mis ei jätnud puudutamata ka Liivimaad. Väärismetall muutus kalliks, sellele lisandusid sisesõdadest ning 1410. aastal toimunud Saksa ordu hävitavast lüüasaamisest
Oma raha: Tallinna esimesed mündid vermis Taani kunigas Valdemar II 1220. aasta paiku (ülal äärtes). Liivimaa brakteaadi kaal oli vaid u 0,10 g (ülal keskel). Tallinna sadam u 1860 (all).
i nve ste e ri – nr 4/2010