Muumimamma seeneraamat

MUUMIMAMMA SEENERAAMAT

Eessõna

Seeni – või nende niidistikke – leidub kõikjal. Ökosüsteemid ei toimiks ilma seenteta, kuna organismid sõltuvad neist ühel või teisel moel. Enamik maailma taimi elab seentega tihedas kooselus ehk sümbioosis. Seened hoolitsevad ka loodusliku jäätmetöötluse eest, mädandades surnud taimi ja loomi, ning sel moel aitavad neil naasta loodusringesse, toitaineteks teistele organismidele. Seente roll looduse suures tervikus on tohutu.

Meie maakera hinnanguliselt miljonitest seeneliikidest on teaduslikult kindlaks tehtud ja kirjeldatud vaid murdosa. Ainuüksi Soomes leidub neid tuhandeid. Teadusandmeid seente kohta lisandub aga kogu aeg. Seened on aidanud leida ravimeid nii mõnegi haiguse vastu* ja võivad tulevikus pakkuda lahendust ka jäätmekäitluseks ning mitmetele teistele inimkonna ees seisvatele probleemidele.

Seened on ka suurepärane kohalik toit: tervislik, maitsev, kerge, ökoloogiline ja igaüks võib neid korjata. Nad sisaldavad rohkesti mineraale ja mikroelemente, vitamiine ja kiudaineid. Seened on tähtsaks toiduks ka metsaelanikele. Neis elavad ja toituvad sajad erinevad putukaliigid ja teod, ent seeni söövad meeleldi ka näiteks oravad, hirved, põdrad ja karud.

Selles raamatus keskendutakse siiski vaid söögiseentele. Seeni on toiduks tarvitatud tuhandeid aastaid. Juba vanad roomlased hindasid neid suurepärase delikatessina.** Teisalt peeti seeni vanasti kohati hoopiski müstilisteks metsaandideks ning neisse suhtuti sügava umbusuga, paljudes kultuurides aga on erinevatel ajastutel koguni arvatud, et seened kuuluvad eeskätt nõiakatlasse. Ent tänu teadmiste kogunemisele ja vajadusele kasutada ära kõiki olemasolevaid toitumisallikaid on need eelarvamused aja jooksul kummutatud.

Ka Soomemaal on pikaajalised, põlvest põlve edasi antud traditsioonid seente tarvitamisel toiduks. Eriti Ida-Soomes osati seeni mitmel erineval viisil kasutada juba siis, kui neid riigi muudes piirkondades söödeti veel peamiselt loomadele. Lääne-Soomes on seeni hakatud tõsisemalt hindama tasapisi alles viimase sajandi jooksul.

* Paljud seened toodavad bakterite allasurumiseks antibiootikume. Kuulsaima näitena sellest päästis penitsilliini eraldamine moosihallituselt ja kasutamine haavade tohterdamisel Teises maailmasõjas miljonite haavatute elud. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

** Vanad kreeklased nimetasid seeni jumalate toiduks, asteegid jumalate lihaks. Austraalia pärismaalaste hindavat suhtumist seentesse näitab nimetus metsameheleib. Seeni põlgavad rahvad aga hüüdsid neid saatana leivaks, surnute toiduks, st millekski, mis inimestele söögiks ei passi.

See raamat ei ole põhjalik teaduslik ülevaade ega täpne liikide määramise juhend, vaid mõeldud inspireerivaks sissejuhatuseks seente mitmekesisesse maailma. Loodetavasti sütitab „Muumimamma seeneraamat“ lugejais soovi kõndida lähimasse metsatukka ja teha kireva seeneriigiga lähemat tutvust. Kui seenekorjamise pisik juba sees, siis tagasiteed üldjuhul enam ei ole: nüüd võib juba olla raske näha seente taga metsa!

Raamatus kasutatud sümbolite selgitused

Paljudes seeneraamatutes on seened tähistatud tärnidega vastavalt sellele, kui väärtuslikeks on need hinnatud söögiseenena: kolm tärni tähendab suurepärast söögiseent, ent ühe tärniga seen on küll söögikõlbulik, kuid kesise väärtusega. Maitseharjumused on muidugi erinevad ja igaühel on omad eelistused. Seepärast kasutatakse siin raamatus sümboleid, mis näitavad lihtsalt, kas võib seene kohe pannile panna või tuleb seda eelnevalt töödelda. Kui mingi söögiseene liik on eriti hinnatud, väga aromaatne või toiduks hõlpsasti kasutatav, on see tekstis ära märgitud.

SÖÖDAV KUPATATULT SÖÖDAV MITTESÖÖDAV MÜRGINE SURMAVALT MÜRGINE

Seente salapärane maailm

Ta nuusutas teed ja hakkas minema.

Samal ajal mõtles ta mudamadudest ning elavatest seentest, mis jälitavad oma ohvrit maad mööda roomates –kuni need korraga olidki olemas ja hakkasid rohu sees järjest suuremaks kasvama.

Nähtamatu laps ja teisi jutte.

ÕuDNe luGu

Mis või kes on seen?

Seeni ja nende eoseid leidub me ümber kõikjal: nii mullas, vees kui õhus, ja üksnes väike osa neist on silmaga nähtavad. Selles raamatus keskendutakse seeneriigi kahele suurimale rühmale: kottseentele ja kandseentele, mis moodustavad suuri viljakehasid. Mõningaid liike neist korjame me endile söögiks.

SEEN PALJUNEB

EOSTE ABIL

Tavaliselt hakkab meile seenest silma ikka vaid selle viljakeha. Viljakehas arenevad seene eosed, mille abil seen paljuneb. Eosed on seega teatud mõttes nagu seene „seemned“, kuid ehituselt sootuks teistsugused kui taimede seemned ja ka oluliselt väiksemad – pisimgi tuuleke paiskab nad õhku. Seened toodavad eoseid tohutul hulgal, ja neid lendleb kõikjal. Sobivasse kasvukohta maandunud eosed hakkavad tootma uut seeneniidistikku ehk mütseeli.

Viimasel kui seenel on all salapärased mütseelid, seenekohta tuleb hoida igavesteks aegadeks ja tulevaste sugupõlvede jaoks; toiduse hankimine perekonnale ja looduse säästmine on kodanikukohus.

KujuRi tÜtaR meRelaheD

Ka viljakeha, mis on seene paljunemisorgan, moodustub seeneniitidest. Eoslavas (joonisel) tekivad eosed, millest sobivates tingimustes arenevad seeneniidid. Peale eoste võivad seened paljuneda ka mittesuguliselt, näiteks seeneniidistiku purunemisel tükkideks või seeneniidi tipus tekkivate lülieostega (koniididega). Tänu mitmekesisele ja keerulisele elutsüklile on seened tõelised ellujäämismeistrid, kes suudavad kohastuda kõige erinevamate tingimustega.

Suurem osa seenest elab nähtamatuna maa all seeneniitide võrgustikuna, mis ulatub mõnest ruutsentimeetrist vägagi suurele alale. Seeneniidistiku kasvusubstraadiks ehk toitekeskkonnaks võib olla peaaegu mis tahes orgaaniline aine: muld, puit, varis, taimset või loomset päritolu jäätmed. Mullas elavad seeneniidid võivad olla väga pikaealised, ehkki viljakehade eluiga on lühike.

IMETILLUKESTEST HIIGLASLIKENI

Seeneliikide arv on teadmata. Klassifitseeritud ja kirjeldatud seeneliike on praegu üle 100 000. Oletused nende tegeliku arvu kohta on üsnagi erinevad: umbes 700 000st enam kui 5 miljonini! Uusi liike avastatakse pidevalt. Soomes on suurseente liike teada ligikaudu 3800, neist umbes 300 on söödavad.

Nii maailma väikseimad kui ka suurimad organismid on seened. Näiteks hallitus- ja pärmseened on mikroskoopilised. Kuid nendeta ei naudiks me hallitusjuuste, ei saaks pagaripärmi abil kergitada tainast ega ravida penitsilliiniga haigusi.

Seeneniidistikena levivad külmaseene organismid aga hõlmavad kuni sadade hektarite suurusi alasid ja kaaluvad kümneid tonne.* Seeneniidistikud võivad olla koguni tuhandeid aastaid vanad. Suurimad teadaolevad üksiku seene viljakehad aga on hiiglaslikud torikseened, mis võivad olla enam kui meetrise läbimõõduga ja kaaluda sadu kilogramme.

* USAs Oregonis kasvav tõmmu külmaseen on vähemalt 2400 aastat vana, selle niidistik laiub ligi 9 ruutkilomeetri suurusel alal ja seen kaalub kokku hinnanguliselt 600 tonni.

VILJAKEHA

kübar eoslava eosed jalg

SEENENIIDISTIK

Taimed või loomad?

ELUSOLENDITE KOLM PEAMIST RÜHMA

Kõik elusolendid on traditsiooniliselt jaotatud kahte põhirühma: taime- ja loomariigiks. Seened olid pikka aega liigitatud taimede hulka, kuni märgati, et nad erinevad oma rakustruktuuri, toitumise ja paljunemise poolest nii taimedest kui ka loomadest niivõrd palju, et tuleb rääkida hoopiski eraldi riigist: seeneriigist

Eeskätt sarnase rakustruktuuri ehk rakuseinte tõttu peeti seeni kummalisteks taimedeks. Hiljem aga pandi tähele, et taimede rakusein koosneb peamiselt tselluloosist, seente rakuseintes aga on muu hulgas kitiini – sama ainet, millest koosnevad näiteks koorikloomade ja putukate kõvad koorikud.

Seentel ja loomadel on palju sarnasusi, mis on seletatavad nende pikaajalise ühise arengulooga – nad lahknesid teineteisest alles umbes tuhat miljonit ehk miljard aastat tagasi.

Mõlemal puudub näiteks taimede võime fotosünteesida ehk toota päikesevalguse abil ise toiduks suhkruid. Seentel aga pole sisemist seedesüsteemi nagu loomadel. Seened eritavad ümbritsevasse keskkonda ensüüme, mis võimaldavad neil toitaineid oma rakkudesse imada.

Seened väljusid veest ja hakkasid kuiva maad vallutama juba sel ajal, kui maismaataimed umbes 470 miljonit aastat tagasi alles alustasid oma arenemiskäiku. Hiljem on seeneja taimeriik arenenud kogu aeg kõrvuti ja nende vahel kujunes juba ammu vastastikku kasulik kooselu. Seente roll elu tekkes ja arengus Maal on seega oluliselt suurem kui sageli arvatakse.

Koduvana toppis kaeveldes nina märja liiva sisse. „Nüüd läks see küll liiale!“ lausus ta. „Miks ei lasta vaest ilmsüütut botaanikut rahus ja vaikuses elada?“

„Elu pole ilmaski rahulik,“ tähendas Nuuskmõmmik vaimustatult.

VÕLUKÜBAR

Kahe koduvana kaklus

1956. aastal ilmunud koomiksis „Džungel Muumiorus“ muutub Muumimaja džungliks, mille varjus leidub muu hulgas lihasööjaid organisme. Kaks koduvana vaidlevad ägedalt selle üle, kas need kummalised organismid on taimed või loomad. Seente jonksulised konsoolid on botaaniku väitel õhujuured, zooloogi arvates aga on täiesti selge, et need on jalad

Selle koomiksi avaldamise ajal oli vaidlus seente koha üle teaduslikus klassifikatsioonis veel väga aktuaalne, ehkki ilmselt ei toimunud päris nii kirglikku, lausa käsikähmluseks läinud jagelust kui Muumioru loodusteadlastest koduvanade vahel. Praegune arusaam, mille kohaselt seened moodustavad täiesti eraldiseisva rühma ehk seeneriigi, sai üldtunnustatuks alles 1960ndatel aastatel.

Mitmeid viise toidu hankimiseks

Seened ei saa kasutada fotosünteesi nagu taimed – seega ei tooda nad energiat päikesevalguse ja klorofülli abil. Toitumiseks on seened seetõttu arendanud välja erinevaid viise: nad võivad kas lagundada, parasiteerida või teha seenjuure abil koostööd taimedega. Looduse suures pildis on eriti lagundajate ja seenjuure ülesanded mõõtmatult olulised.

LAGUNDAJAD

Seened eritavad ümbritsevasse keskkonda ensüüme, mis lagundavad kasvusubstraadi toitaineid nii, et need saavad seenerakkudesse imenduda. Seega seened ei söö toitu endale sisse nagu loomad ega seedi seda, vaid pigem tungivad ise toidusse.

Paljud seened on lagundajad. Nad lagundavad igasuguseid orgaanilisi aineid, näiteks puitu ja metsavarist, tänu millele vabaneb pinnasesse toitaineid, mida kasutavad teised organismid. Mitmed meile tuttavad söögiseened, nagu näiteks kasvõi kevadkogrits, mürkel või šampinjonid, on just varise lagundajad.

ŠAMPINJONID

kuuluvad valgemädaniku tekitajate hulka. Nad pehmendavad puidu kergeteks heledateks kiududeks.

Paljad mustikavarred olid kuldrohelised ning jõhvikamarjad tumedad kui veri.

Varjatud samblad ja samblikud hakkasid liikuma, nad kasvasid nagu üksainus suur pehme vaip, kuni vallutasid kogu metsa.

hilja NOVemBRis

See hääletu ja peaaegu märkamatu, kuid hämmastavalt tõhus looduse enda „puhastustöö“ on äärmiselt tähtis: ilma lagundajateta mattuksid metsad langenud puude alla ning uutel puudel polekski ruumi kasvada. Surnud orgaanilise aine varise kiht üha kuhjuks ja kuhjuks, lõpmatult. Ent paljude inimeste leiutatud materjalidega – nagu näiteks plastiga – ei saa hakkama ka lagundajad. Sellepärast ei tohiks sellised materjalid kunagi loodusesse sattuda

KÄNNUPESS

(Fomitopsis pinicola) on pruunmädaniku tekitaja. Puu, millel ta elab, mureneb ja lõheneb.

PARASIIDID

Elusorganismide küljes kasvavaid seeni nimetatakse nugilisteks ehk parasiitideks. Need on ühepoolsed kasusaajad, mis tähendab, et nad võtavad oma energia peremeesorganismilt, pahatihti röövides sellelt lõpuks kõik ellujäämisvõimalused. Paljud seened elavad parasiitidena puudel või muudel taimedel. Juurepess kahjustab mände ja kuuski, kaske aga võib rünnata tuletael või must pässik. Ka taimehaigused on sageli parasiitseente põhjustatud. Näiteks tuule- ehk nõialuud (tuulepesa) on märk sellest, et kasel parasiteerib kaseluudik. Ent seentelgi on omad parasiidid: seenele võib seega omakorda kasvada seen, nagu näiteks kollane üleniidik või tolmav parasiitlehik!

SEENJUUR

KOLLANE ÜLENIIDIK

Seeneriigis on kõige levinum toiduhankimisviis mükoriisa ehk seenjuure moodustamine. Seenjuur on taime juurte ja nendega sümbioosis oleva seeneniidistiku kooslus. Sümbioos tähendab eri liikidesse kuuluvate organismide kooselu, mis on kasulik mõlemale osapoolele.

See väändunud, nagu valge härmatisega kaetud seen võib olla kollase üleniidiku (Hypomyces chrysospermus) poolt vaevatud puravik. Parasiitseen katab seene oma hallitusesarnase niidistikuga ja paisutab puraviku jala ebaproportsionaalselt suureks, kübara kasv aga kängub.

TOLMAV PARASIITLEHIK

Ka tolmav parasiitlehik (Asterophora lycoperdoides) kasvab parasiidina teisel seenel. Ta ründab juba oma elutsükli lõpus olevaid pilvikuid.

POHLA-PAISSEEN

Kas tunneksite ära, et see on parasiidi põhjustatud haiguse tegu? Kui lehed pohlavarrel on tassikujulised ja pealt vaat et eredamad punased kui pohla mari, on taime rünnanud see parasiitseen (Exobasidium vaccinii) Põhja-Soomes nimetatakse neid mõnikord „Lapi taadi lillekesteks“ ja korjatakse kaunistusteks.

Samblikud

Seened on teinud võimalikuks elu siirdumise merest maismaale enam kui 400 miljoni aasta eest. Esimesed hulkraksed organismid, kes suutsid kuival maal iseseisvalt toime tulla, olid samblikud ja seenjuurega taimed.

Samblik koosneb sümbioosis elavast seeneniidistikust ja fotosünteesivõimelistest rohevetikatest või tsüanobakteritest. Nende koostoimes toodab vetikas toitu päikesevalgusest ja süsihappegaasist, seen aga kaitseb vetikat näiteks kuivamise eest ja annab talle kasvusubstraadi mineraale. Samblikud on nii isemajandavad kui ka äärmiselt vastupidavad.

Puu tüvel võib elutseda puidu värvust muutev sinetusseen.

MÄNNITAELIK on puidulagundaja.

Puu toodab fotosünteesi teel süsivesikuid ja loovutab neid ka partnerseenele.

Pohla-paisseen on pohlalehtedel elav parasiitseen.

Seened kulleritena

SEENE JA PUU SÜMBIOOS

Seente ja puude sümbioos kujutab endast äärmiselt nutikat koostööd. Tegemist on õiglase ja tasuva vahetuskaubaga: seeneniidid transpordivad pinnasest taimele vajalikku vett ja mineraalaineid, samuti kaitsevad taime juuri ohtlike taimekahjustajate eest. Taim omalt poolt loovutab seeneniidistiku kaudu seenele süsivesikuid, mida seen toiduks tingimata vajab, kuid pole võimeline ise tootma.

Puujuurte tipud eritavad ühendeid, mis meelitavad koostööalteid seeni elama just koos temaga. Koostöö laialt hargneva ja väikematessegi pinnasepooridesse tungiva seeneniidistikuga suurendab oluliselt juurestiku pindala ning seega mitmekordistab selle võimalusi saada kätte vett ja toitaineid. Metsapuud on sellest sümbioosist samahästi kui täielikult sõltuvad ja peaaegu kõikidel meie metsade puudel on oma seenpartner. Mõned seeneliigid on spetsialiseerunud kasvama koos teatud puuliigiga. See nähtub sageli ka seente nimetustest, nagu näiteks männi-kivipuravik või kuuseriisikas. Mõned teised seened aga, nagu näiteks punane kärbseseen, suudavad moodustada seenjuurt paljude erinevate puuliikidega.

Puud ja terved metsad on seeneniidistikest sõltuvad. Need on otsekui tohutud arvutivõrgud, mis täidavad mitmekesises loodustervikus olulisi vahendus- ja kommunikatsioonifunktsioone.

Seeneniidistik

Puu juured

Alpi põdrasamblik

Salapärased seeneringid

Mõnikord võib seeni näha hulganisti koos pea täiuslikult ringikujulise paigutusega. See nähtus on tingitud sellest, et seeneniidistik on oma tekkekohast kasvanud ühtlaselt kiirjalt eri suundadesse, nii et viljakehad moodustavad selle äärtes ringi.

Neid seeneringe nimetati omal ajal ka nõiaringideks ja rahvauskumuse järgi tekkinud need pärast seda, kui haldjad või nõiad öösel murul tantsisid. Neid on peetud ka väravateks, mille kaudu võib pääseda maa-aluste olendite riiki.

Tuul tuli mulle vastu mingi senitundmatu meeldiva lõhnaga ning täitis ninasõõrmed ootusega. Ma ei teadnud siis veel, et see oli metsaõhk – sambla, sõnajalgade ja tuhandete suurte puude hõng.

muumipapa memuaaRiD

SEENTE KEEL?

Seente ja taimede suhe ei piirdu üksnes seenjuurega. Tänapäeva teadmiste valguses on tegemist märksa keerukama ja tõhusama võrgustikuga kui varem arvati.

Männi-kivipuraviku viljakehad tekivad männi lähedusse.

Hämmastaval kombel on selgunud, et seened suudavad ka aistida ja suhelda: nad reageerivad oma ümbrusele ja suhtlevad mitmel viisil nii teiste seente, peremeespuude kui ka kogu ümbritseva keskkonnaga. Teadlased on avastanud koguni, et seenerakud mitte ainult ei saada üksteisele elektrilisi impulsse, vaid ka rütmistavad ja rühmitavad neid signaale nii, et tegemist võib väga hästi olla omalaadi „keelega“.

Me ei suuda veel neid seente müstilisi sõnumeid mõista –kuid teisest küljest pole me veel kuigivõrd õppinud aru saama isegi oma lemmikloomade keelest, ehkki oleme elanud nendega külg külje kõrval ja suhelnud juba tuhandeid aastaid.

Harilik kännumampel on lehtpuude lagundaja, mis mõnikord kasvab ka okaspuul.