AIRI VARNIK LOOD ELUST
ENESEST
LOOD ELUST JA ENESEST
Toimetaja Lea Arme
Kujundaj a Linda Liblikas
Fotod erakogu
Kõik õigused kaitstud
Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Airi Värnik, 2025
www.healugu.ee
ISBN 978-9908-56-015-1
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
VANAVANEMATE LUGU
0 Ma sündisin teise ilmasõja algusaega
1 Ema vanemad Julius ja Marta Palu 1.1
2 Isa vanemad Anna ja Jakob Tiks
3 Minu vanemad Paula ja Alfred Tiks 3.1
ÜLIKOOL JA ARSTINDUSE ALGUS
4 Arstiks Tartu Ülikoolis
5 Vastu tahtmist Jämejalga
5.1
6 Aspirantuur Leningradis Behterevi Instituudis
6.1
13 Doktorantuur ja professuur Karolinska instituudis
13.1 Tippteadusse Danuta Wassermani toel
13.2 Võitsin Olof Palme professuuri
14 Sümbioos Karolinska Instituudi, TÜ, EAAD ja TLÜ-ga
14.1 Teadusdoktor stardipakul
14.2 TÜ sotsiaalteadlased on targad ja tricky
14.3 EAAD kogukonnapõhine sünergia – Ulrich Hegerl
14.4 Tallinna Ülikool üllatab noorusliku pürgimusega
14.5 Emerituur – tagasivaade oma karjäärile
15 ERSI tiim ja doktorandid
15.1 Tippteadlased Kairi ja Merike
16 ERSI ajajoonel
16.1 Kuidas suitsidoloogia minusse sisse murdis?
ERSI 10 – oli põhjust
17
MAJAD JA MEHED
18 Maja kui kaaslane ja sõber 18.1
19 Gigantum humeris
19.1
Ma sündisin teise ilmasõja algusaega
0.1 Sõjajärgset Tartut ei tunneks praegu ära
Sündimine ei ole lihtne tegu. See on keeruline koostöö emaga. Kaksikutel ja mitmikutel lisandub veel omavaheline koostöö, õigemini eluvõitluse algus. Tuleb sõrm suust ära võtta ja tunnelis tuleviku poole trügida. Emake karjub. Mis tal küll viga on? Esialgu loodetud valgus tunneli lõpus pimestab, mõnus õõtsutav soe vedelik kaob mu ümbert, ma ise olen raske, võõrad käed haaravad mu keha, toitu toonud juhe lõigatakse läbi. Appi! Oh, midagi vabastavat pahiseb mu kopsudesse. Ma ise teen seda! Vaat’ siis! Ja nüüd on miski pehme ja soe mu suus ja sealt tuleb lausa nektarit. Hea on olla. Kas ka surres läbitakse sarnane teekond? Aga ema? Võib arvata, kui kohkunud oli ema, kui lapseoote kaheksandal kuul tuli teade, et septembris 1939 alustasid NSV Liit ja Saksamaa sõda Euroopas, siinsamas, kallaletungiga Poolale. Ta kandis mind siiski vapralt üheksa kuud välja ja sünnitegevus toimus 26. oktoobril 1939
Mina kolmene: „Põnev on olemas olla!”
Tartu sünnitusmajas. Mu esimene elukoht oli Tartus Henningi platsis, kus Katariina majas (praegune Tartu Linnamuuseumi hoone) oli ka uhkeid üürikortereid. Mind ristiti Tartu Maarja kirikus, samas, kus vanemad Paula Palu ja Alfred Tiks olid laulatatud. Minust sai paberitega Airi Tiks. Oma sünnikoduks pean ma siiski oma emapoolse vanaisa Juliuse maja Tartus Kivi tänav 75a, kuhu kolisime, kui ma olin veel beebi. Vanaisa oli just jõudnud valmis juurdeehituse, kus korter 2 oli meie tarvis ja korter 7 tema teise tütre Salme perele. Minu lapsepõlvemälestused on sealt.
Kui ma oma esimesi mälupilte meenutan, siis tuleb ette ovaalne naturaalsest puidust toober, kus ma ligunen mõnuga soojas vees. Vaid peapesuga ei pruugiks tülitada. Vann on kulunud beeži värvi puupõrandal. Olen köögis, olen ehk kolmene. Mõnus oma köögi lõhn, natuke aurune, natuke omakeedetud seebi lõhnane.
Vesi on õue pumbaga puurkaevust pangega teisele korrusele kantud ja pliidi peal soojaks aetud, loputusvesi soojenemas. Vett välja kandma siiski ei pidanud, köögist viis toru imbkaevu. Hiljem, kui kaev lagunes, tuli vesi tänaval asuvast ühiskaevust tuua, umbes 50 meetri kauguselt, kaevust kaugemal elavatel vaat’ et 100 m kauguselt.
Teine mälupilt on tänavalt. Olen nelja-viiene. Mul on mustast sametist mantel ja must sametmüts valgete jänkukõrvadega. Lähen kodutänavat mööda, natuke areldi, ülesandega, mida pean üksi tegema. Vanaema pidi kaugemale jääma. Majade asemel kõnnitee ääres on kivivirnad. Jõuan sinna, kus on okastraadist tara. Pean kiiresti onudele andma oma kotist leiba ja sibulat ja kiiresti tagasi jooksma.
Asi oli selles, et Kivi tänava kogu jõepoolse osa majad olid puruks pommitatud, koristustööd tegid vangi langenud Saksa sõjaväelased. Kohalikud elanikud püüdsid neid toiduga abistada, aga see oli riskantne, sõltus vangivalvurist. Karistus võis olla karm. Väike laps ei paista nii kergesti silma ja lapse vastu ollakse ehk leebemad, seetõttu saadeti lapsi vangidele toitu viima, hirm muidugi südames. Kivi tänava kesklinnapoolne osa jäi kauaks varemeisse, õhtuses üksinduses oli sealt hirm koju tulla, eriti kui mõni Vene sõdur läheduses liikus.
Linnapildis oli õudseid sõja jälgi. Tänavatel liikusid sõjas jalgadeta jäänud mehed puust alustel, sõjaveteranid. Mehed istusid plaadil, millel all neli ratast. Rattad olid väikesed, sellised, nagu kellelgi oli õnnestunud saada.
Peaaegu maapinnal. Edasi liiguti kätega tõugates, käes olid maapinnalt tõukamiseks sobivad abinõud. Sageli olid mehed purjus, vehkisid viinapudeliga, ajasid laulujoru. Viina sai tühise raha eest igal tänavanurgal kioskitest, nii väikestes kui suurtes anumates. Kõige populaarsem oli 0,25-liitrine pudel, mille üldtuntud nimi oli asunik.
Emajõest viis üle ainult üks sild, puusild turuhoone eest. Seal sammusid inimeste ja üksikute autodega koos talumehed ja turukaupa vedavad hobused, rammusaid junne enda järele jättes. Linnaliikluses oli veel plaanvankreid, millega poodidesse kaupa veeti. Bussiliiklust esialgu ei olnud, edaspidigi oli see napp. Tudengina liikusime Maarjamõisa, Toomemäe ja Vanemuise tänava auditooriumide vahel enamasti jalgsi.
Otse Kivi tänavalt pangahoone suunas viis rahvast iga ilmaga üle Emajõe linnaametnik – paadimees. Lahtisesse paati mahtus serva istuma 12 inimest. Tasu oli 12 kopikat. Paadimees oli väike sitke vanem mees. Randumispaiga tabas ta imetlusväärse osavusega. Kivi tänava poolt tulles oli küllalt pikk kipakas trepp alla vee äärde jõudmiseks. Pettumus oli, kui paat oli just
Kallis emme ja mina. Süles ristiema Anna Kissi kingitud Eva, kel silmad kinni läksid, kui ma ta tuttu panin. Kui ma enam nukkudega ei mänginud, asetasin Eva ja tema venna Villi välisukse juurde, et mõni laps nad omale võtaks ning Eva-Villi taas mängida saaksid.
kaldast lahti tõmmatud ja paadimees sõudis lühikeste äkiliste tõmmetega kaugemale. Pikka peatust kummalgi pool ei tehtud, rahvas peale ja kohe tagasi. Vahel tekkis „saba“ ja tuli oodata järgmist ülesõitu.
Mõne aja pärast tekkis Emajõe sauna juurde pontoonsild, mida kandsid ujukid. Seda sai laevaliiklusele avada. Vahel viis suurvesi silla minema. Emajõe sauna oli meie kodust Kivi tänavalt umbes 2 kilomeetrit sammumist. Saun oli eestiaegne, peen, kahhelkiviga viimistletud. Igaüks sai kibu ja rulluksega kapi. Istmed olid nahaga kaetud. Imeasjad olid 20-meetrine bassein ja dušš, mille neljast küljest tulid tugevad peenikesed veejoad.
Pika tänava saun oli lähemal, kuid lihtne, betoonpõrandaga. Lavaruum oli avar, akendega, suurtest munakividest kerisega, mis andsid võimsa aurupahvaku, kui sinna vett läkitati. Leili viskamist pidi oskama, et ennast mitte ära põletada. Häälekad eriarvamused käisid asja juurde. Lavalt hakkas kuumakartlikumaid alla pudenema. Mõni sõjakam tegi akna lahti. Kui märgati, et keegi oli üksi sauna tulnud, pakuti seljapesemist. See oli väga tavaline, pakkumine võeti alati vastu. Selg oli see, mis saunas eriti puhtaks pidi saama.
Mälestusväärsed on ka kärumehed, kes ootasid vaksalis rongi saabumist, et saabuja kohvrid lahtisele kärule tõsta ja koos vajalikus suunas astuma hakata. Kärumehe võis leida ka turu või poodide juurest ja lasta oma kaup koju sõidutada. Käru rattad olid vist jalgratastelt laenatud.
Turvalisusega oli probleeme. Üks punaarmee sõdurite meelispaik oli kalmistu. Haudu hooldama tulnute käekotte rööviti, oli ka vägistamisi. Mäletan üht matust Raadi kalmistul, kus ka meie pere viibis. Sõdureid piidles kaugemal. Mina olin saatjate hulgas ainuke noor neiu. Lahkumisel inimesed koondusid minu ümber, läksime tropis, et ma kindlalt pääseksin.
Koolieelsed aastad möödusid koduselt. Lasteaeda ei ihaldatud, kui ilma hakkama saadi. Kivi tänava majas elas minu vanaema õde Anna Raika oma perega. Anna tütre Salme Võsu minuvanune tütar Made oli mu parim mängukaaslane. Tema kaks vanemat õde Eda ja Tea olid suured ja targad (nad käisid ju koolis!) ja see oli pidupäev, kui nemad meiega mängima tulid.
Mina seitsmene:
„Vaata, maailm, mina siin!”