Eesti muld ja Mehhiko süda katkend

Stephanie Rendón Eesti muld Mehhiko süda ja

SISU

Eessõna / 9

I Surnutepäev / 13

II Natuke Mehhiko ajaloost / 29

III Iseseisvus / 63

IV Eelnevalt mainitud territooriumi kaotuse kroonika (või kuidas jääda 20 aastaga riigist ilma) / 87

V Vägivallast ja teistest deemonitest / 117

VI Rannad, arheoloogilised alad, mäed ja võlulinnad / 149

VII Tortilla kvantfüüsika kohta / 191

VIII Elu ilma maisi- tortilla või musta leivata pole elamist väärt / 201

IX Mehhiko huumor: poliitika, seksism, välismaalased ja midagi veel / 221

X Lennukiistmetest, ebaseaduslikust ärist, mitteametlikkusest ja quinceañera’st / 239

XI Asjad, mida mehhiklased teevad ja millest keegi teine aru ei saa / 253

XII Esivanemate joogid: tekiila, meskal, sotol, bacanora ja raicilla / 269

XIII Legend jumalast, kes keeldus suremast: aksolotl / 285

XIV Kunst: ikoonid ja unustatud tähed / 295

XV Rahvus, täis pikki sõnu ja müstilisi dinosauruseid / 303

XVI Mehhiko stiilis elu Eestis / 323 Allikad / 350

Pildigalerii / 353

Kultuur on nullvõti, mis avab külluse uksed ja loob rahvuseid.

José de San Martín

Eessõna

Mehhiko ja Eesti on sarnasemad, kui ma 11 aastat tagasi, mil mu teekond Eestis alguse sai, arvata oleksin osanud. Ehk ongi see põhjuseks, miks ma sellesse riiki armusin; võib-olla suutsin seetõttu siinsega nii sügavalt harmoneeruda ja Eestis endale uue kodu luua. Raamatu kirjutamise idee sündis arusaamast, et mul on Mehhikost pajatada paljut, mida tahaksin teistega jagada. Minu eesmärk oli see kõik sõnadesse seada.

Kirjutamist alustades ilmusid ootamatult esile uued ja huvitavad teemad ning mulle koitis, et oma teadmiste kinnitamiseks pean tegema natuke taustauuringut. See protsess aitas mul avastada külgi, perspektiive ja fakte oma kodumaa kohta, mida olin varem ignoreerinud või teadsin vaid pooltõdedena. Ma ei oska lugejale edasi anda, kui suur rõõm oli kirjutades oma sünniriigi Mehhiko ja praeguse koduriigi Eesti kohta nii palju õppida ja avastada.

Raamat, mida lugeja hetkel käes hoiab, on pilk Mehhikole läbi Eesti silmade. Sel pole midagi ühist nende rohkete värviliste, kõva- või pehmekaaneliste ajaloo- või reisiraamatutega,

mida võib leida taaskasutuskauplustest ning õdusatest raamatupoodidest. Käesoleva kirjatöö mõte on aidata mõista minu Mehhiko hinge – selle Mehhiko olemust, kus ma üles kasvasin. See raamat on lugejale, keda ei rahulda ainult uudistes kajastatu või kolmanda osapoole jutustatu. Tegemist on üdini mehhikoliku teosega, mis on mõeldud lugemiseks Eesti kontekstis.

Minu teadmiste kohaselt pole ükski teine mehhiklasest autor varem sellist raamatut kirjutanud, mis teeb sellest esimese omataolise. Ma julgustan lugejat andma ennast südamega kirjutatud teose meelevalda. Nii tekib tal ülevaade järgnevast: kuidas tähistatakse Mehhikos surnutepäeva, mis peitub vägivalla- ja ebaturvalisuse probleemide sügavikus ning milliseid saladusi varjavad riigi erinevate piirkondade traditsioonid. Samuti avardub raamatusõbra arusaam selle riigi ajaloost, tänu tagasivaatele iidsetest asteekidest kuni ajani, mil Mehhiko kaotas rohkem kui poole oma territooriumist. Püsige raamatulainel, et heita pilk mehhiklaste veidratesse kommetesse, minu pere lugudesse ja mu sealse elu naeruväärsetesse seikadesse ning et saada teada, mida arvavad Mehhikos elanud eestlased sealsest riigist ja selle kodanikest. Lugeja saab võimaluse sukelduda ühe rahvuse südamesse, kes sarnaselt Eestiga on pidanud oma iseseisvuse eest võitlema. Iga peatüki lõpust võib aga leida väikese lisa, näiteks mõne Mehhiko retsepti või eespool kirjutatust inspireeritud traditsioonilise laulu või luuletuse. Mehhiko roogade koostisosad teevad loodetavasti pai eestlaste nõudlikule maitsemeelele.

Tihti kaotan ennast minule kuuluva ja mittekuuluva vahelisse hallalasse. Just hiljuti küsis keegi, kas tõesti kirjutasin oma riigist raamatu ning vaatamata mu jaatavale vastusele äratas miski minus kahtluse. See ebamugav kõhklus hakkas rinnus närima. Minus kerkis küsimus, kumb riik on minu ning kumb mitte. Kui Mehhiko on seda täielikult ja alatiseks, sest sünnilt olen mehhiklanna, siis kas saan Eestit ainult osaliselt ja ajutiselt enda omaks nimetada? Kas Mehhiko on endiselt tervenisti minu, kui olen sünnimaalt 11 aastat eemal olnud? On mu side koduriigiga haihtuma hakanud? Need piirid on nähtamatud ja mõistetamatud.

Oma hääle leidmise kirjanikuna võlgnen just Eestile ning selle eest olen igavesti tänulik. Lisaks andis Eesti mulle ka kodu ja elu. Pidin tulema väljendusvabadust nii kaugelt leidma, et jõuda arusaamani – Eesti ega Mehhiko pole kunagi kumbki minu omad olnud, vaid mina olen jäägitult nende.

Mehhikost lahkudes kaotasin mõningad juured ning omandasin teatud perspektiivid. Nüüd tahan eksponeerida oma noorusaastate kodumaa müsteeriume. Kirjutamine on mul aidanud leida väljundi vastakatele tunnetele, mis mul sünnimaa suhtes on – mingi igatsus, justkui oleksin oma päritoluriiki liiga vähe näinud ja kogenud.

Lehekülgede möödudes märkab lugeja autori identiteedi keerdsõlme ning kuna kirjanik on selle puntra täiesti teatavaks võtnud ja seda aktsepteerinud, eelistab ta seda juba esimestel lehekülgedel näidata, vältimaks võimalikku segadust. Lugeja võib täheldada, et mehhiklaste kohta on kasutatud sõnu „meie” ja „nemad” olenevalt sellest, milliseid

omadusi autor iseendas suuremal või väiksemal määral tunnetab.

Usaldan raamatu nautlejale eesootava loo, mida on rikastatud külluslike maitseelamuste, piiritute mägede ja džunglite, puutumatute valgete randade, kutsuva sooja merevee, kirjude sulgede ja harmooniliste folkmeloodiatega, saatmaks elegantselt tantsivaid, kaunites pikkades kleitides naisi. Jätan lugeja avastama legende asteekide sõdalastest ja Hispaania vallutajatest, uudistama iidseid traditsioone, lahti harutama tänapäevast elu ning süüvima Mehhiko kultuuri ja kunsti rammusasse sfääri.

•I• Surnutepäev

Elu kultus,

kui see on täielik ja väga sügav, on see samuti ka surma kultus.

Mõlemad on lahutamatud.

Tsivilisatsioon, mis eirab surma, eirab ka lõpuks elu.

Octavio Paz, „Üksilduse labürint”, 1950

Kui mul tuli idee seda raamatut kirjutada, mõtlesin, et tuleb lisada ka peatükk „ Día de Muertos”, eesti keeles „Surnutepäev”. Eestis elava mehhiklannana olin positiivselt üllatunud, märgates kui suurt huvi see iidne Mehhiko traditsioon, julgen väita, siin ja kogu Euroopas tekitab.

Ausalt öeldes on see üks minu lemmikuid Mehhiko traditsioone ning siin elatud aastate jooksul on mu maitse sellel suunal arenenud. Kahtlustan, et sellel on paljugi pistmist asjaoluga, kui väga ma oma kodumaad igatsen. Osalemine sünnimaa traditsioonide tähistamises, samal ajal kui elan Eestis, toob mind Mehhikole lähemale, vähemalt oma mõtetes. Väärib mainimist, et surnutepäeva pidustused on tõeliselt erilised: sellel on oma hing (neid on palju), värvid, maitsed, müstika, sügavad ajaloolised juured ja muusika.

Seda raamatut alustasin ühe suurima kaasaegse Mehhiko intellektuaali Octavio Pazi tsitaadiga, kes oma 1950. aasta meistriteoses „Üksinduse labürint” * püüab kirjeldada Mehhiko identiteedi keerukust, mida iseloomustab muu hulgas elu ja surma lahususe puudumine. See raamat on ilmselt kõige sügavam ja täielikum narratiiv Mehhiko ühiskonnast.

Kui suurepärane saatejuht Neeme Raud intervjueeris mind 2022. aasta lõpul Kuku Raadios minu raamatu „Teekond Mexicost Setomaale” teemal, märkasin, et ta oli surnutepäeva traditsioonist tõeliselt lummatud. Neeme küsis minult, kuidas saab olla nii, et mehhiklastel on surmale lõbus vaade. Tema sõnade kohaselt on surm Eestis väga tõsine asi. Ma ei mäleta, kuidas sellele küsimusele täpselt vastasin, aga hiljem kodus oli mul möödapääsmatu tunne, et oleksin tahtnud oma vastusega sügavamale minna. Kümneminutilise intervjuu käigus ei olnud nii palju eetriaega, et seletada põhjalikumalt. See peatükk on see, mida ma oleksin tegelikult tahtnud öelda.

* Tõlkinud Marvi Järve; Tallinn: Varrak, 2003.

Mehhiklaste suhe surmaga on ambivalentne. See on niisamuti kurb kui ka õnnelik, vaikne, aga ka vali; värviküllane, kuid samuti must. Surma palge ees, nagu ka elus, tõuseb mehhiklane püsti ning hakkab sellele vastu, kas vaikuses või põlastusväärselt irvitades. Iidsete Mesoameerika kultuuride jaoks (need, mis eksisteerisid enne konkistadooride saabumist meie rannikule ning katoliikluse toomist 16. sajandil) ei olnud surma ja elu vastasseis üldsegi absoluutne. Elu pikenes läbi surma, ja vastupidi. Surm ei olnud elu loomulik lõpp, vaid ühe lõpmatu tsükli faas. Elu, surm ja taassünd olid osad kosmilisest protsessist, mis kordas ennast igavesti. Elul ei olnud kõrgemat eesmärki kui jõuda surmani, selle vastandi ja täienduseni; ning surm omakorda ei olnud lõpp.

Tänapäeva mehhiklane on õppinud elama koos surmaga, lapsepõlvest saati. Surma mõiste kultuuris on nii tugevalt kinnistunud, et seda on raske osaliselt eraldada. Mäletan oma nooruspõlvest, et igal 1. ja 2. novembril toimus koolis surnutepäeva tähistamiseks kostüümivõistlus. Mõned tüdrukud tulid kooli, kostümeeritud kui nõiad või superkangelased, teised olid jällegi riides nagu Mehhiko rahvuskangelased või kaunid catrina’d*. Samuti mäletan kooliajast ofrenda’de** võistluseid. Minu koolis, nagu enamasti igas koolis panid kõik klassid välja enda loomingulise nägemuse altarist koos erinevate ohvriandidega . Ohvrialtarid on surnutepäeva pidustuste kõige olulisem osa. Tihti on mõned altarid pühendatud

* La Catrina on surma kujutis maitsekalt riietatud luukerenaisena.

** Surnutepäeval paigaldatavat ohvriannialtarit hingedele nimetatakse ofrenda ’ks.

tähelepanuväärsetele ajalootegelastele või rahvuskangelastele. Toimuvad nii kohalikud kui ka üleriigilised ofrenda’de mõõduvõtmised. Võitsime kord oma klassiga koolivõistluse.

Pühendasime ohvrialtari Frida Kahlole ja Diego Riverale*. Õpetaja palus meil klassiruumi aknad katta musta papiga, et tekitada müstilisem atmosfäär. Ruum oli valgustatud vaid tosina küünlaga, mis olid paigutatud püramiidikujuliselt, kasutades traditsioonilise värvipaberiga kaetud laudasid platvormina. Altarile asetasime taldrikud õpilaste emade valmistatud maitsvate roogadega. Samuti panime sinna traditsioonilist leiba, soola, tekiilat, komme, viirukit, pilte ja ka väljatrükke Kahlo ja Rivera kõige suursugusematest töödest. Üks õpilane tõi isegi Rivera nägu kujutava skulptuuri.

Sõbrad ja tuttavad Eestist küsivad mult tihti, et mis on see, mida meie, mehhiklased, surnutepäeval tegelikult tähistame. On see Mehhiko halloween’i-pidu? On see usupüha? On see suur paraad? Mis see päriselt on? Me tähistame elu ja surma ning selle igavikulist tsüklit. See on mälestuspüha, pühendatud rituaalile ja meenutamisele. See eelistab meelespidamist unustusehõlma vajumisele. See on see päriselt.

* Rahvusvaheliselt tuntud Mehhiko maalikunstnikud.