JÄRELSOOMETUMINE
Pekka VIRKKI
Rein LANGI saatesõna
5 Eesti lugejale 9 Tänu 13 Enne algust 15 I. Soometumisest ja selle sabast 21 Soometumise mõistest 21 Soometumise ohtudest 22 II. Soometumine – mis see oli? (1944–1991) 25 Sõdadest YYA ajastuni (1944–1956) 25 Kesk-Euroopa ja Põhjamaade vahel 25 Sõjasüüdlased – kas need polnud siiski mitte Soome ohvitserid? 27 Kommunistide mitte eriti salajane tegevus ja Paasikivi tööhüpotees 29 Nõukogude sõpruse tagajärjed 31 Nõukogude Liit ja vabakaubandus (1956–1973) 32 Soometumise puu näitab oma kuju 32 Soometumine ja läänestumine 34 Idapoolseim Põhjamaa, kuid mitte põhjapoolseim lääneriik? 35 Soome kui vaateaken läände ja itta 37 Unistus rahumeelsest kooselust 37 Piir hägustub 38 Soometumine ja Saksamaa Ostpolitik 40 Koostöö läänega Moskva varjus 41 Maalihe süveneb (1973–1982) 44 Supo kukub aeglaselt kokku 44 Kekkoneni tipphetk 45 Legalismi lõks ja poliitiline vastutus 45 Tehnoloogia külm sõda 47 Geopoliitilisest pingelõdvendusest ideoloogilise lõdvenemiseni (1982–1991) 50 Kekkoneni Soomest Koivisto Soomeni 50 Luure ja kaitseinglite juhtumid 52 Koivisto ja ühildumine Euroopaga 54 Sisukord
6 Idakaubandus ja korruptsioonivastane võitlus 55 Eurointegratsiooni arutelu kiireneb 58 III. Soometumisest järelsoometumiseni – vaade 1990ndatest tulevikku 59 Rasvane joon – lustratsioon jäetakse vahele 59 Rasvane joon ja Soome 59 Muutuste minimeerimine partei põhimõtete järgi 64 Moraalne vabanemine 65 Arhiivid riivi 68 Kohtusüsteemi juhendajana 71 Ahtisaari hiilib vastutusest kõrvale 72 Võrgustikud taastuvad 74 Supo puhastatakse pooleldi 74 Tulge tagasi, poisid! 79 Kodakondsus oligarhidele 79 Vastuluure probleem 81 Sillaehitaja kutsumus 82 „Lähenemispoliitika“ 1990. aastate stiilis 82 Halonen ja tema kaaslased Vene-sosistajatena 84 Lipponeni Euroopa aastakümned 88 Nord Streami esimesed sammud 90 Sorsa instituut üritab kuulsust leida 93 Moonutatud vestlus 94 Poliitika ja psühholoogia 94 Helsingin Sanomat – aastakümnete võimukas tegija 97 Venemaa küüsis 104 René Nyberg 105 Partei võimu jätkumine 107 Soometumine ja liibanoniseerumine 107 Soometumine ja parteivõim 109 Soometumnine ja Soome väiksus 112 Sisepoliitika keerdkäigud 113 Vaidlused YYA pärandi üle 116 Globalistid ja lokalistid 117 Populistid 119 SDP eriline roll – Kalevi Sorsast Sanna Marinini 123 Kultuurivõitluste keskmes 125 Ajastu vaimust järgmisesse 125 Liberalism, autoritarism ja jakobinism 125 Kultuurielu veidrused 127 Soometumise pärand 21. sajandi kultuuris 130
7 IV. Kontroll tugevneb taas (2000–2011) 133 Putini ja Haloneni aeg (2000–2006) 133 Uue aja president 133 Surkovi Venemaa 135 Halonen idasuhete hoidjana 138 Tuomioja ja Bäckman doktorit kimbutamas 141 Stabiilsuspoliitika häired (2006–2011) 142 Halonenile esitatakse väljakutse –„euroopalikku NATOsse“ Niinistö juhtimisel? 142 Provokatsioonid ja parempoolsete koostöö 143 Pronkssõdur 145 Häkämies ja Stubb raputavad vana kaardiväge 146 Paavo Lipponen Gazpromi leivale 147 V. Soome sõuab edasi (2011–2021) 151 Uus president istus aiale (2011–2014) 151 „Ei revolutsioonile“ – Paasikivi õppetundidega edasi 151 Timo Kivimäki spionaažijuhtum 153 Soomest ELi luure suurriik – Salmi ja Alafuzoff tuumikusse 154 ELi suunas, kuid lähenedes Venemaale (2014–2016) 155 Üllatused ja järjepidevus 155 NATO arutelu vaigistatakse – jälle 156 Arto Räty 158 Fortumi plaanid ja Rosatom 161 Kai Mykkänen Rosatomi asja edendamas 162 Esko Aho, Idakontor ja variäridiplomaatia 164 Mõttetu jauramine ja maailmapoliitika rambivalgus (2016–2020) 166 Maine juhtimine 166 Uniperi ost 168 Räpane valimislahing 170 Signaalluurekeskus lekib 172 Soome maine parandamine ja Airiston Helmi 173 Navalnõi ja Valgevene – viimased vahenduskatsed enne tormi 175 VI. Soome kui hüppelaud autoritaarsuse suunas 177 Soome ja Putini oligarhid 177 „Soome maffia“ ja Vene maffia 179 Oligarhide koostööpartnerid 181 Raha pärast või au ja isamaa nimel? 182 Kulosaare ärimees 184 Poliitikud kui diktaatorite lobistid 189
8 Aserbaidžaan 190 Hiina 192 Kasahstan 195 Katar 196 Sõprusklubid 198 Pankade Uniperid 199 Soome kui erijuhtum? 201 Kas Soome vältis napilt finantsmaailma Uniperi? 202 „Minu pestud raha on maailmas väikeste tükkidena...“ 205 Kui kõik probleemid näevad välja nagu naelad 206 Norra mehed kui süsteemimuutuse sümbolid 208 VIII. NATO suunas ja pilk peeglisse! 211 „NATO riigiks saamine praktikas“ (2021–2022) 211 Pinged kasvavad 212 Sõja külm nägu 218 Kas Soome eksis üksi? 219 Soome mineviku käsitlemise mudel 226 Ettepanek Soome mineviku käsitluse mudeliks 229 Epiloog 231 Pärast lõppu 234 Järelmõtteid 2023 240 Venemaa mõju selgitatakse välja – ka ametlikult 241 Presidendil on ebamugav 242 Muutuvad lugulaulud 243 Viimane kustutab tule 245 Viited 255 Allikad 291
Eesti lugejale
Selle raamatu saatesõnade kirjutamine just sinule, eestlane või eesti keele oskaja – mu lugeja, on minu jaoks väga meeldiv ülesanne. Olen kogu oma aktiivse elu olnud estofiil ja pean soomlaste ja eestlaste erilist suhet iseenesestmõistetavaks. Olles pärit Kagu-Soomest, tundsin end Tartus elades sageli veelgi kodusemalt kui oma nooruspõlve elamurajoonis Tampere lähedal. Põhjused olid nii poliitika kui mentaliteediga seotud: kõikidest puudustest hoolimata ei keerutanud Eesti lääne põhiväärtuste nimetamisel ja kaitsmisel isegi – või eriti – siis, kui neid ohustas suur idanaaber. Samamoodi, nagu stereotüüpne eestlane aitab talvisel tänaval kukkunud vanamehe püsti midagi ühmates, sõnagi lausumata ja naeratamata, on Eesti suhet Venemaaga aetud sirgjooneliselt, tarbetu liturgiata. Idanaabrit on püütud näha sellisena, nagu ta on – kõige tähtsam on hoolitseda enese ja oma sõprade eest. Kuna Eestil on meie ühise idanaabri võimust ja mõjust lähedasem kogemus kui soomlastel, tunduvad soomlaste kummaliseks ida-suhete „karmuseks“ ja „juhitud alistumise“ mitmetahuliseks strateegiaks ühinenud hirm, müstika ja imetlus lõuna poolt vaadatuna kuidagi isegi koomilised. Eesti vaatenurga mõistmisel aitas mind Karjala vanasõna: „Kui venkut kummardad, lööb ta sind jalaga – lööd venkut jalaga, ta kummardab“. Võib-olla on mul enda Eesti-sõpruse, vanuse ja tausta tõttu olnud sageli raske mõista, miks on paljude eestlaste ja soomlaste mõttemaailm teineteisest ikka veel nii kaugel. Soomlased tunnevad küll Tallinna vanalinna, paljud ka Pärnut... Aga kas nad tunnevad seda erakordselt rikast kultuuripärandit, mis meie rahvaid ühendab? Oleme kultuuriliselt täiesti protestantlikud, läänemeresoome keeli kõnelevad väikerahvad Läänemere kaldal. Mõlemal meil on ainult üks eksistentsiaalne oht, mille vastu peaksime võitlema koos teiste liitlastega, kasutades kogu oma jõudu. Riikidel pole võib-olla tõesti sõpru, vaid on ainult huvid, aga
9
mõne riigi ühised huvid on nii sügavad ja pikaajalised, et on raske mõista, miks ei võiks rääkida ka sõprusest. Soome ja Eesti on teineteise jaoks just sellised riigid.
Kõik pole selles küsimuses aga tingimata ühel meelel. Üks näide sellest on, et ei president (tiitel, mis jääb Soomes alles ka pärast ametiaega) Tarja Halonen ega endine välisminister Erkki Tuomioja pole kumbki vaevunud vabandama oma posttraumaatilise nõukogude stressi1 jms kommentaaride pärast. Kuigi ma ei ole mitte kunagi nende isikute seisukohti jaganud, tahaksin siinkohal esitada nende eest soomlaste kollektiivse vabanduse, mille puhul ma eeldan, et sellega nõustuks rahva enamik.
See raamat on kirjutatud algselt soomlastele, lähtudes 2023. aasta jaanuaris valitsenud olukorrast, mida peegeldub ka raamatu ülesehitus ja sisu. Teksti on lisatud mõningaid parandusi, täpsustusi ja lisainfot, mis algsesse versiooni ei jõudnud, ja ma loodan, et see teeb teksti lugemise eestikeelsele lugejale mugavamaks. Minu kirjastuse toimetaja ja tõlkija Kai Kaarelson on olnud siin suureks abiks.
Eestlastele mõeldud eessõna kirjutamise ajaks on Soome olnud NATO liige rohkem kui pool aastat. Soome lähiajaloo arutelu on alanud ja jätkub. Soome presidendivalimised on ees. Mõned soomlased jätkavad oma meeleheitlikku identiteediga seotud poliitilist ristisõda Balti riikide vastu, nõudes Soome liitumist „Põhjamaade Norfolki peakorteriga“ Brunssumi asemel.2 Asjaolu, et ka Taani kuulub Brunssumi alla, ei paista selles maailmapildis mitte midagi tähendavat. Teisest küljest on Soome Põhjamaadega samastumisel väga valiv. Näiteks ei ole Soomes tänini päevavalgele toodud selles raamatus mainitud Stasi materjale ja arhiiviandmeid, mida mujal Põhjamaades ja ka Baltikumis on süsteemselt uuritud ja vähemalt osaliselt avalikustatud.3
Siinset kirjutades näen vaimusilmas, kuidas eesti vana teisitimõtleja ägestub: „Ka meil ei olnud korralikku lustratsiooni!“ Ägestujal võib olla
10
õigus – ka Eestis oleks uurimist rohkem, kui seda juba tehtud on. Erinevalt Soomest püüti Eestis siiski avada lähiminevikku juriidiliste, poliitiliste, akadeemiliste ja muude vahenditega. Nagu ütles Lennart Meri Helsingis 2003. aastal: „Mineviku käsitlemine on oluline, kuid ei saa kunagi olla täiuslik.“4 2023. aasta lõpuks pole valminud Soome sild ega Helsingi tunnel. Meie rahvaste vahele lisas siiski mõistmist mitte küll Soome lahe keskele lajatanud puutüvi,* vaid Balticconnectori torusse ramminud, Venemaaga seotud Hiina laeva5 ankur. See, kuidas Soome, Eesti ja NATO reageerisid, oli oluline nii Läänemere piirkonna kui kogu maailma seisukohalt. Selle raamatu avaldamise ajaks pole loo kõik detailid ja vastumeetmed veel teada.
Raamatus on kesksel kohal energeetika- ja finantssektori toimimisega seotud küsimused, millega seondub ka Soome lahe ülene mõõde. Tõlkeprojekti samuti panustanud Hans H. Luik – suur tänu ka temale – on välja toonud meie riikide ühiselt kavandatava energia varustuskindluse probleemid: peaministrid Alexander Stubb ja Taavi Rõivas pidid ELi rahaga soetama ühise LNG terminali, kuid Gazpromi osalus Soome firmas Gasum jättis meid rahastuse saamise võimalusest ilma.6 Kas selline asi juhtus kogemata või tegutses selle nimel teadlikult mõni venemeelne operatiivtöötaja? Ma ei oska lõplikku vastust anda. Ka Soome firmal Fortum on olnud Eesti energiaturul oma roll.7 Maailmas, kus Hiina, Venemaa ja Iraan tunduvad iga päevaga oma koostööd süvendavat, esitades sellise uue teljeriikide liiduga demokraatiatele väljakutse, ei ole Soome ega Eesti enam õnneks kahe kurjuse vahel. Me ei pea enam katku ja koolerat üksteise vastu võistlema panema, nagu juhtus teise maailmasõja ajal. Geopoliitilises mõttes oleme ikka piiririigid, kuid meie ühiskonnad ja demokraatiad on ühed kõige toimivamad maailmas. „Erimeelsus omade vahel lööb hullemini kui vaenlase mõõk,“ ütles Soome marssal C. G. E. Mannerheim.8 See kehtib ka NATO kohta. Ka selles sõjalises liidus oleme üksteisele kõige tähtsamad, mistõttu peame üritama teineteist mõista. Seda eriti olukorras, kus hoolimata mõlema riigi tihedatest kahepool-
* Viide Kalevipojale ja Soome sillale.
11
sest suhetest USAga võib USA pühendumus sõjalisele liidule 2024. aasta presidendivalimistega uuesti küsitavaks muutuda. Mõistmise parandamine on selle raamatu tagasihoidlik eesmärk. See ei tähenda kõikidele meeldimist. Olen kindel, et mitte kõik eestlased ei nõustu selles raamatus tõstatatud asjaolude, küsimuste, stiili või esitusviisiga. See on täiesti lubatav ja arusaadav – ka neil on õigus kaitsta oma vanu soome sõpru või lihtsalt minuga mitte nõustuda. Ootan kriitikat põnevusega, samas olen ka veidi hirmul, sest tean, et Eesti meedia eelistab sageli otsekohesemat ning ka sisulisemat arutelu kui Soome oma.
Jäägu vabaks meie meri!
Helsingis 7. novembril 2023
Pekka Virkki
12
VI. Soome kui hüppelaud autoritaarsuse suunas
Soome ja Putini oligarhid
Vürstlik türannia oligarhias pole rahva heaolule nii ohtlik kui kodanike apaatia demokraatias.
– Charles de Montesquieu
502
Peatükk keskendub Soomes tegutsenud Vene „oligarhidele“ – eelkõige aastatuhande vahetuse paiku Soome kodakondsuse saanud Boris Rotenbergi ja Gennadi Timtšenko tegemistele ja võrgustikele.
Oligarhid on asetatud eespool jutumärkidesse põhjusega, sest nimetatud isikute kuulumine sellesse ringi on küsitav.
On tõsi, et nii Timtšenko kui ka vennad Rotenbergid said Venemaal rikkaks pärast Nõukogude Liidu lagunemist ning on kasu saanud poliitilise võimu kaitsest.
Kuid üldiselt arvatakse, et võimusuhted on nende puhul vastupidised, võrreldes „päris“ oligarhidega. Need mehed ei võtnud erastamisprotsessis üle tööstusettevõtteid ega kindlustanud oma positsiooni poliitilist juhtkonda toetades, pigem on poliitiline juhtkond – antud juhul
177
julgeolekuteenistuste esindajad – loonud nende ärimeeste rikkuse oma vajadustest tulenevalt. Seetõttu on Timtšenko ja Rotenbergi puhul sageli räägitud niinimetatud teise põlvkonna või teise laine oligarhidest. Kasutatud on soome (ega ka eesti) keelde mitte eriti hästi tõlgitavat sõna „Kremlgarch“, Kremli (oli) garh. 503
Suures pildis on „Putini oligarhide“ eesmärk teenida Vene võimu, peamiselt julgeolekuteenistusest – silovikkidest* koosnevat valitsevat klassi –ning selle majanduslikke ja poliitilisi huvisid. Seetõttu on neile eluliselt tähtis ligipääs lääne finantssüsteemile ning selle kaudu mõjutamine.
Rahvusvahelisele offshore-majandusele keskenduv diskussioon on pikka aega keskendunud nn maksuparadiisidele ning maksudest kõrvalehoidmise ja kuritegeliku maksudest möödahiilimise mõjule riikide majanduses. Tegelikkuses on sageli tegemist pigem seadustest kui maksudest möödahiilimisega – nn regulatiivne ostlemine504 võimaldab kurjategijatel, terroristidel ja riikide luureteenistuste esindajatel raha vähemalt sedavõrd varjata, et kohtud ei pääse rahapesule nii lihtsalt ligi.
Soome seadusandlust on kritiseeritud, kuna seal esineb lünki, mille kohaselt ei saa näiteks rahapesu eest vastutusele võtta lihtsalt seepärast, et keegi üritab varjata rahaliste vahendite päritolu, vaid tuleb tõendada nn algset kuritegu, mille käigus raha on soetatud.505 Soome erilisus Venemaa jaoks ei olnud aga seotud ennekõike sobiliku seadusandlusega, mille paljud teised – nt Putini vastu otse välja astunud Suurbritannia506 –on enda riigis korda teinud. Tõenäoliselt on Vene presidenti ja tema usaldusisikuid köitnud hoopis poliitilised tingimused ning viis, kuidas idasuhetega seotud asjad on pikka aega olnud väljaspool kohtusüsteemi. Vene riigiga seotud rahapesu- ja mõjuvõrgustike skeem ei laiene muidugi ainult Soomele, kuid Soome on tegutsenud selle nähtuse märkimisväärselt ulatusliku „võimaldajana“. See USA nn enablers act’ iga507 esile kerkinud termin kirjeldab ilmselt kõige paremini Soome institutsioonide ja juhtide rolli Venemaa poliitiliste eesmärkide täitmises.
* Silovik – „jõuinimene“ – Vene riigis jõu kasutuse õigust omav isik või varem vastavates sisejulgeoleku organites töötanud vene poliitik.
178
„Soome maffia“ ja vene maffia
Uurime esmalt veidi lähemalt Timtšenko ja Rotenbergi tausta.
Nagu märgitud, kuuluvad mõlemad Putinile kõige lähedasemate oligarhide gruppi, kes ei ostnud oma võimu, vaid omandasid varanduse tänu peremehe soosingule. Vene tänapäevases feodaalühiskonnas on võimalik saavutatud populaarsus ja rikkus kiiresti ka ära võtta – selles mõttes pole riik tehnoloogilisest arengust hoolimata sajandite jooksul muutunud.
Boris Rotenberg olevat olnud Putini judopartner juba aastast 1968.508 Timtšenko KGB minevikku on ametlikult eitatud, kuid paljud valdkonna esindajad hoiavad tema tegelikku ametit Venemaal saladuses ka praegu. Muidugi võiks küsida, mis tähtsust üldse omab kellegi ametlik elukutse riigis, mida juhib luuraja maffiabossi võtetega.
Vene julgeolekuteenistuste tegevuse uurimisele perestroika ajal ja kommunismi langemise järel keskendunud Sanshiro Hosaka kirjeldab oma artiklis silovikkide imbumist riigi avalikku haldusse ja ettevõtetesse:
(...) tšekistid kohandasid oma tööd majanduse liberaliseerimise tingimustega. KGB tugevdas vastuluuret lääneriikide ja Nõukogude Liidu ühises äris, immutades neisse oma tegevohvitsere ning luues lähedasi suhteid uute Nõukogude firmadega, varustades neid lääne partneritelt varastatud ärisaladustega. Äri ja väliskaubandus said Lubjankale uueks katteks.509 Need institutsionaalsed korraldused –mitte isegi niivõrd tšekistide individuaalne ettevõtlus – rajasid teed nende silmapaistvale positsioonile postsovetliku Venemaa majanduselus.510
Putini võimusüsteemiga on selle algusest peale tihedalt seotud olnud organiseeritud kuritegevus Peterburi piirkonnas – nn Tambovi maffia –kelle sidemed julgeolekuteenistuste ja energiakaubandusega on teadaolevalt lähedased.511, 512 Kuigi suurem osa riigi eliidi käibest tuleneb naftast ja gaasist, on võimu olemusele avaldanud sügavat mõju ka privatiseerimise ajal plahvatuslikult kasvanud rahvusvaheline kuritegevus.
179
Vene tõelise allilma capo di tutti capina’ ks peetakse Moskvas elavat Semjon Mogilevitšit.513 Ukrainas sündinud mees, kellel oli roll Ungari viimaste aastate arengus, kanti 2009. aastal USA föderaalpolitsei FBI kümne enim tagaotsitava isiku nimekirja, 514 kust ta 2015. aastal eemaldati.515 Tagaotsimine jätkus 2022. aasta aprillis – nüüd lubatakse mehe eest viie miljoni dollari suurust tasu.516 Mogilevitši kontaktid mõnede Donald Trumpi äripartnerite, aga ka pensionile jäänud julgeolekuametnikega on pälvinud USAs laialdast tähelepanu.517
Arvatakse, et tolle kriminaalse bossi käsutuses on märkimisväärne poliitiline mõju ning ta võis isegi olla Ungari peaministri Viktor Orbáni varem Putini-kriitilise joone täieliku ümberpööramise taga. Läänemeelse liberaalse poliitikuna alustanud Orbáni ja Putini „tehing“ sündis ajal, mil Mogilevitši suhtes algatati Venemaal tõsine kriminaaluurimine. Ootamatult sai mees ometi jätkata elu vabaduses.518
Väidet, et see kuritegelik klann jagas amnestia eest Euroopa poliitikute kohta kompromiteerivat teavet, pole suudetud tõestada. Meetod sobiks aga suurepäraselt Vene luure modus operandi’ga.
Lisaks Ungari juhtkonnale on esitatud vastuolulisi väiteid Mogilevitši sidemetest endise Poola kaitseministri ning aastatel 2006–2007 Poola sõjalise vastuluure juhina töötanud Antoni Macierewicziga. Need niidid kulgevad läbi USA ja New Yorgi endise senaatori Alfonse D'Amato, mis tekitab küsimuse võimalikust laiemast mustast mängust korrumpeerunud Ameerika ja Putini kuritegeliku maailma vahel.519
Mõnikord püüavad seaduse hallil alal tegutsevad ärimehed end kaitsta, pakkudes teavet ka oma riigi julgeolekuasutustele. Iseenesest tasuks see ära liberaalsete demokraatiate puhul – on ju teabeallikatest sageli abi kuritegude lahendamisel. Kuid see praktika võib tekitada ka ebaterveid sõltuvussuhteid, probleeme õigusriigi põhimõtete rakendamisel ja kokkuvõttes sotsiaalset usaldamatust. „Härrastel ja rahval on erinevad reeglid“. Isegi Vene rikkuritele kinnisvara müünud Trumpi on kahtlustatud võimude teabeallikana tegutsemises, kuivõrd tema tegevusala riivas korruptsiooni ja kuritegevuse piire.520
180
Oligarhide koostööpartnerid
Soomes võib pidada Vene oligarhide kõige nähtavamaks kontaktiks 1988. aasta presidendivalimistel oma poliitilist karjääri alustanud Harry „Hjallis“ Harkimot, kes tegutses Harri Holkeri – või tegelikult peamiselt Mauno Koivisto521 – valijamehena.522 See Hackmani suguvõsa võsu sai esmakordselt tuntuks soolopurjetajana ja on innukalt kaitsnud oma tubli müügimehe mainet. Ettevõtlikkusest räägib seegi, et Harkimo räägib oma eluloos, kuidas ta alustas karjääri vaibapesijana. Pesemisteenust pakuti ka eri riikide saatkondadele Nõukogude Liidus.523
1993. aastal ostis Harkimo hokimeeskonna Jokerit ja asus seda Helsingi nn teise liiga klubi uuendama. Jokerite koduareeniks sai Hartwall, mis sai nime muu hulgas Venemaal tegutsenud karastusjoogi- ja õlleärilt. 2014. aastal kolis Jokerit Venemaa jäähokiliigasse KHL.
Hjallis Harkimo ja Jokerite lugudest idapoolses imeliigas on juba nii palju kirjutatud, et siin pole palju lisada. Üks oluline küsimus, millele on ehk vähe tähelepanu pööratud, seostub aga KHLi taustaga. Jäägu teiste välja selgitada, miks kogenud poliitik ja spordimõjutaja Kalervo Kummola lasi Jokeritel sellesse liigasse kolida, kuigi varem oli sarnane asi Espoo Bluesil ära keelatud.524 Seda viimast projekti juhtis entusiastlikult pärandimiljonär, ka IT-äris aktiivselt tegutsenud525 Jussi Salonoja526 . 2000. aastatel oli Bluesi omanikering varieerunud, alates Luksemburgi finantsettevõtetest kuni Salonoja enda investeerimisfirmani.527
2018. aastal autobiograafia avaldanud Harkimo on kriitiline nii oma endise partei Koonderakonna kui ka Keskerakonna peaministri Juha Sipilä suhtes. Viimane jäi pärast raamatu ilmumist haiguslehele, mis tekitas mitmeid küsimusi.528 Mis puudutab Koonderakonda, siis ärritas Harkimot partei tegutsemiskultuur ning ilmselt ka ministriportfellita jäämine. Ärimees kurtis ka, et Alexander Stubb, kellega esineti 2015. aasta valimiskampaania ajal täiuslikus üksmeeles, ei tervitanud teda enam parlamendi koridorides.529
2018. aasta aprillis teatas Harkimo, et asutab uue liikumise ja portaali –Liike Nyt, mille eesmärk on edendada arutlevat demokraatiat digitaalsete
181
