5.5. Mida on noorsootöös osalemine andnud lapsele?

Joonis 6. Milliste noorsootöötegevustega noor tegeleb, esitatud selle lõikes, milline on lapsevanema hoiak noorsootöös osalemise suhtes

Lapsevanemate hoiak selles suhtes, kui palju peaks laps osalema noorsootöös, on samuti oluliselt seotud sellega, milliste tegevustega selle vanema lapsed tegelevad (vt joonis 6). Peamiseks erinevuseks on see, et kui lapsevanem arvab, et laps peaks võimalikult palju osalema noortele mõeldud juhendatud tegevustes, osaleb laps rohkem noortelaagrites ja noortekeskustes või noortetubades (punane tulp joonisel 6). Seega on võimalikult suurt aktiivsust pooldavate vanemate lapsed tegelikult ka mitmes aspektis aktiivsemad kui teised.

5.5. Mida on noorsootöös osalemine andnud lapsele?

Käesoleva kogumiku teine peatükk näitab, et noorsootööga seoses on võimalik näha väga erinevaid eesmärke, alates aktiivse kodaniku kasvatamisest, demokraatlike hoiakute ja käitumismudelite kujundamisest kuni noorte ettevalmistamiseni tööturule siirdumiseks ning riskikäitumise ennetamiseni. Järgnevalt vaatame, mida loodavad Eesti noorte vanemad noorsootööst ning mida on noored nende hinnangul saanud. Lapsevanemad näevad noorsootöös osalemisel erinevaid positiivseid mõjusid ning välja tuuakse terve rida aspekte, mida osalus on lapsele andnud. Kõige rohkem lapsevanemaid leiab, et noorsootöös osalemine on andnud lapsele meeldivaid kogemusi ja elamusi (91%) (vt joonis 7). Üle poolte lapsevanematest on öelnud, et nende lapsed on saanud sõpru ja tuttavaid. Teisalt on üle kolmandiku lapsevanemaid mures, et noorsootöös osalemine ei ole andnud nende lastele lähedasi sõpru (34%) või tuttavaid, kellega koos midagi ette võtta (35%), kuigi oleks võinud anda. Tuttavate ja lähedaste sõprade leidmise funktsiooni on noorsootöö täitnud kõige rohkem maapiirkondades (vastavalt 72% ja 65%) ja vähem Tallinnas (vastavalt 58% ja 48%). Oluliseks peetakse seda aga võrdselt igal pool. Muudes linnades jääb lähedaste sõprade leidmise kogemus 54–60% vahele. See võib viidata sellele, et erinevates kohtades on noorsootöö erineva iseloomuga ning maapiirkondades on inimeste vähesuse tõttu tegevused ja organisatsioonid isiklikumad, suuremates kohtades aga anonüümsemad. Samuti näeme, et sõpru on leidnud vähem mitte-eestlaste perest pärit lapsed (49%) ja rohkem eestlaste perest pärit lapsed (62%), segaperede lapsevanema-

Joonis 7. Lapsevanemate hinnangud sellele, mida noorsootöös osalemine on lapsele andnud

test ütleb 56%, et nende lapsed on leidnud noorsootöö kaudu lähedasi sõpru. Lisaks toredatele kogemustele ja sõpradele on noorsootöös osalemise oluliseks aspektiks enese arendamine, teadmised ja kogemused. Üks olulisemaid asju, mida vanemad välja toovad, ongi see, et noorsootöö on andnud uusi teadmisi ja oskusi, mis tulevad kasuks ka edaspidises elus (77%), ning sama oluliseks peavad nad noorsootööga kaasnevat mitmekülgset arengut (77%). Lisaks rõhutatakse, et noorsootöö on andnud uusi teadmisi ja oskusi, mis tulevad tööelus kasuks (68%). Seega annavad vanemad suhteliselt hea hinnangu noorsootööle kui arendamise ja oskuste andmise vahendile – samas on siiski ka neid, kes leiavad, et noorsootöö peaks lapsele selliseid oskusi jagama, kuid ei ole seda siiani teinud. Üldiselt leiavad vaid vähesed, et lapsed ei peakski saama noorsootööst sellist kasu, nagu loetelus nimetatud.

Kolmandana võib välja tuua erinevaid isiksuse arenguga seotud aspekte: lapsevanemad leiavad, et lapsed on õppinud vastutustunnet (73%) ja iseennast paremini tundma ning oskavad seetõttu teha teadlikumaid valikuid (64%). Vähem nõustuvad vanemad sellega, et noorsootöös osalemine on muutnud lapse sallivamaks teist keelt kõnelevate ja/või temast (kultuuriliselt) erinevate inimeste suhtes (50%). 36% vanematest leiab, et seda sallivust pole noorsootöö nende lapsele andnud, kuid oleks võinud. Siinkohal võib asi olla selles, et noored osalevad noorsootöös koos samast rahvusest noortega ning puutuvad teistega vähem kokku. Nende perede vanematest, kus lapse mõlemad vanemad on eesti rahvusest, leiab mõnevõrra suurem osakaal, et lapse sallivus on tõusnud (69%), pisut vähem aga mitte-eestlaste perede vanematest (60%). Üldiste käsitluste kohaselt ja ka Euroopa Liidu noorsoostrateegias nähakse ühe noorsootöö eesmärgina ka noorte ettevalmistust tööturule sisenemiseks (Talur 2011). Siiski on Eesti lapsevanemate hinnangul olnud noorsootööst üsna vähe abi töö leidmisel, ettevõtlusega tegelemisel, aga ka edasiõppimisplaanide tekkimisel. Vaid 5% noortest leidis noorsootöö kaudu töökoha. Ligikaudu pooled lapsevanemad leiavad ka, et töö leidmine ja ettevõtluse julgustamine ei ole noorsootöö ülesanne. Siin tuleb arvestada, et valimisse olid kaasatud 10–18-aastaste laste vanemad ning suure osa selle vanusgrupi laste jaoks ongi veel vara selliste teemade peale mõelda. Teisalt ütleb 50% lapsevanematest, et lapsed on tänu noorsootööle saanud töökogemuse. Ilmselt peetakse siinkohal silmas lühiajalisemaid kogemusi, mida päris töökoha saamiseks nimetada ei saa. Noorsootöö mõju tööhõivele on tõenäoliselt ka kaudsem kui otseselt töökogemuse või töökoha saamine, mistõttu on seda mõju lapsevanematel keeruline hinnata. Näiteks kui noorsootöö arendab noort, annab eluks vajalikke oskusi, mis tulevad kasuks nii tööl kui hilisemas elus, siis on ka seda raske hinnata, kuna tõenäoliselt avaldub see mõju hilisemas eas, kui noored hakkavad tööturule siirduma. Töökogemuse omandamise suhtes hakkavad linnadest silma Tartu ja Narva. Tartus on kõige väiksem osakaal neid, kelle lapsed on noorsootöö kaudu töökogemust omandanud (44%), samas kui Narvas on see kõige suurem (60%). Lisaks on Narvas vähem neid, kes arvavad, et noorsootöö ei peagi töökogemust pakkuma (8%), ning Tartus kõige rohkem (22%). Ootuspäraselt näitab analüüs ka seda, et mitteeestlaste perekonna lapsed on saanud statistiliselt olulisel määral rohkem töökogemusi (58%) kui eesti rahvusest vanematega lapsed (47%). Nagu selgub siinse kogumiku peatükist 2.3., ei otsi ka noored ise noorsootöös tööalasele karjäärile otsest kasu ja eelkõige osaletakse noorsootöös seepärast, sest tegevus pakub huvi, väärtustatakse meeldivat ajaveetmise võimalust ning sõpradega koosolemist. Noorsootöö mõju edasiõppimisotsustele on vanemate hinnangul mõnevõrra suurem, mis on ootuspärane, kuna vanemas vanusegrupis on noortel juba võimalik ja vajalik mõningaid haridusvalikuid puudutavaid otsuseid langetada. 26% vanematest leiab, et noorsootöös osalemine on mõjutanud last edasi õppima, andnud ideid, mida ja kus õppida. Lisaks ütleb 20% lapsevanematest, et noorsootöös osalemine on mõjutanud lapse erialavalikut, andnud ideid, kellena ta tahab töötada. Ka nähakse noorsootööl suuremat rolli haridusvalikute mõjutajana: 45% lapsevanematest ütleb, et noorsootöös osalemine oleks võinud mõjutada noorte haridusvalikuid. Igal juhul võib järeldada, et lapsevanemad peavad noorsootööd oluliseks mitte ainult selleks, et lapsel oleks huvitav ja ta saaks meeldivaid kogemusi, sõpru, tuttavaid ja käia huvitavates kohtades, vaid tähtsustatakse ka noorsootöö mõju lapse tuleviku jaoks ettevalmistamisel. See viitab kirjanduses esile toodud tendentsile, et täiskasvanud inimesed näevadki lapsi pigem kui tulevasi inimesi (ingl human becomings), mitte juba valmis inimesi (ingl human beings) (James, Prout 1997). Lapsepõlve nähakse pigem ettevalmistusena täiskasvanuelu jaoks ning vähem kui olulist eluetappi iseeneses. Selline tulevikku suunatus paistab mõneti välja ka lapsevanemate suhtumisest noorsootöö rolli.