3.5. Vabatahtlik tegevus

Joonis 11. Eri vanuses noorte jagunemine noortekeskuses tehtavate tegevuste järgi, % noorkeskuses osalenutest 3.5. Vabatahtlik tegevus

Vabatahtlikus tegevuses8 on viimasel kolmel aastal osalenud umbes pooled kuni 26-aastasest noortest, seejuures on 16–18-aastaste seas märgata selget vahet poiste ja tüdrukute osalusaktiivsuses. Kui selles vanuses noormeeste seas on vabatahtliku tegevusega kokku puutunuid 44%, siis tütarlaste seas on neid 57%. Eri kodukeelega noorte võrdluses tuli esile, et venekeelsest kodust pärit noored on eesti või eesti-vene kodukeelega noortega võrreldes vabatahtliku tegevusega umbes poole vähem kokku puutunud (53% ja 65% vs 26%). Eesti vabatahtlikkuse uuring on samuti osutanud, et mitte-eestlaste jaoks on vabatahtlik tegevus olnud kaugem ja arusaamatum valdkond, mis on osaliselt seotud nende vähese teadlikkuse ning infopuudusega (Ender, Mänd, Möller 2009). Peamiseks vabatahtliku tegevuse liigiks on individuaalne vabatahtlik tegevus (32% noortest, kes on vabatahtliku tegevusega kokku puutunud, on sellega tegelenud kõige sagedamini). Kuigi käesolevas küsimustikus rõhutati, et oma pereliikmete abistamist ei loeta vabatahtlikuks tegevuseks, on suure tõenäosusega vähemalt osa noori seda individuaalse vabatahtliku tegevuse all siiski silmas pidanud. See toob esile vajaduse vabatahtliku tegevuse mõistet noortele senisest enam selgitada. Individuaalsele vabatahtlikule tegevusele järgnevad populaarsuselt vabatahtlik tegevus talgutel (24%) ning noortele mõeldud organisatsiooni kaudu korraldatud vabatahtlik tegevus (15%). Seejuures on näha tendentsi, et vanuse kasvades suureneb noorte individuaalne vabatahtlik tegevus,

8 Vabatahtlikku tegevust oli vastajatele selgitatud järgmiselt: „Vabatahtliku tegevuse käigus aidatakse teisi või tegutsetakse ühiskonna heaks oma vabast ajast, ilma sunnita ja tasu saamata. Näiteks on selline tegevus mõne ürituse korraldamisel abiks olemine, lastekodus või vanadekodus abiks käimine, talgutel, sügiskoristusel või keskkonnareostuse kõrvaldamises osalemine ja palju muud. Oma pereliikmete abistamist ei loeta vabatahtlikuks tegevuseks.“.

Joonis 13 annab ülevaate eri kodukeelega noorte jaotusest peamise vabatahtliku tegevuse alusel. Nagu erineb erineva koduse keelega noorte vabatahtliku tegevuse aktiivsus, on ka erinevusi tegevuste populaarsuses. Kodus eesti keelt rääkivate noorte puhul tuleb esile nende suhteliselt harvem vabatahtlik töö noorteorganisatsioonides. Vene kodukeelega noorte puhul aga selgub, et nende seas ei leidu ühte põhilist eelistatuimat vabatahtliku tegevuse liiki. Võrreldes eesti ning eesti-vene kodukeelega noortega on nad märkimisväärselt vähem kokku puutunud talgutega.

Joonis 12. Eri vanuses ja soost noorte jagunemine kõige sagedasema vabatahtliku tegevuse järgi

samas kui väheneb noorteorganisatsioonide kaudu tehtav vabatahtlik tegevus ning muu vabatahtlik tegevus (vt joonis 12). Eriti paistab silma 19–26-aastaste noormeeste vähene vabatahtlik tegevus noorteorganisatsioonides.

Joonis 13. Eri kodukeelega noorte jagunemine peamise vabatahtliku tegevuse järgi