Tänapäevase noorsootöö allikad

des teistsugustele arusaamadele noorsootööst Euroopas. Tänaseks on noorsootöö dominandid muutunud, kodanikuharidus on saanud oluliseks võtmesõnaks. Selle üheks põhjuseks on ilmselt skandinaavialiku heaoluriigi-mudeli domineerimine kõigi „pehmete“ poliitikate arendamisel nii Euroopa Nõukogus kui Euroopa Liidus. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon vaatleb noorsootööd osana noortepoliitikast, kasutades üldreeglina vaba aja (ingl. k leisure) mõistet. Vaba aeg on ainus 25-st noortepoliitika võtmevaldkonnast, millele ei ole Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis määratletud maailma mastaabis võrreldavat näitajat. Siiski tõdetakse, et vaba aja tegevused toimuvad väljaspool kooli ja tööd (mis meenutab Eesti noorsootöö definitsiooni) ning mõjutavad oluliselt lapse sotsiaalset ja tunnetuslikku arengut. Võimalikeks tulevikus võrreldavaks näitajateks peetakse teleri või arvuti ees, lugedes, sportides, eakaaslastega suheldes ning kultuuriüritustel (sealhulgas hobiklubis (ingl. k hobby club)) veedetud tundide arvu nädalas. (Youth and... 2012)

Tänapäevase noorsootöö allikad

Noorsootöö juured on 19. sajandi sotsiaalpedagoogilistes algatustes korrastada muutuvat suhet üksikisiku ja ühiskonna vahel. Sellest ajast saadik teadvustatakse noorsootööd kui tegutsemist kahe vastandliku sotsiaalse ja psühholoogilise kaalutluse vahel – ühelt poolt peetakse oluliseks üksikisik siduda sotsiaalsesse süsteemi ja teiselt poolt vabastada ta takistustest tema enesearengu ning –teostuse teel. Noorsootöö fookus on viimasel sajandil kõikunud ootuste vahel, et noored panustaksid ühiskonda siin ja praegu ning et nad määratleksid end ootel olevana, täiskasvanueaks valmistujana. (Coussee 2008, 103jj) Eestis seostatakse noorsootöö kujunemist kõrghariduse tekke ja rahvusliku ärkamise ajaga (vt Taru 2010, Martinson jt 2000). Juba 1632. aastal asutatud Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) õppurite üksikud rühmad viisid teadaolevalt läbi mõningaid ettevõtmisi väljaspool ülikooli, kvalitatiivselt uueks suunaks oli rahvusliku üliõpilasliikumise teke 19. sajandi II poolel. Koos tööstuse arenguga tekkisid töölisnoorte liikumised. Esimeseks süsteemseks kodu-, kooli- ja kirikuelu väliseks noortega tegelemise katseks võib pidada skaudiliikumise algust Eestis 1911. aastal. (Martinson jt 2000) Arusaam, et noorsootöö toetab noore toimetulekut ja annab selleks vajalikke teadmisi ning oskusi, väljendub juba esimeses, 1936. aastal heaks kiidetud noorsoo organiseerimise seaduses. Kivimäe (2010) tsiteerib, et selles seaduses nähakse vajadusena „luua noorsoole soodsaid võimalusi teadmiste ja oskuste omandamiseks ning oma positiivsete oskuste väljaarendamiseks ja tegevusse rakendamiseks”.

Noorte sotsialiseerimise ühe viisina on noorsootööd kui pedagoogilist valdkonda nähtud ilmselt selle valdkonna algusest saadik, kuid vaevalt said need püüdlused eelmise sajandi esimesel poolel Eestis sama kõikehõlmavaks kui sel ajal, kui Eesti oli Nõukogude Liidu osa. Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, mille sihtrühmaks olid noored täiskasvanud, teismelistele mõeldud pioneeriorganisatsioon ning selle juurde loodud algklassilastele mõeldud oktoobrilaste rühmad kaasasid 80-ndateks aastateks juba 95 ja enam protsenti kõigist noortest. Seega olid need sisuliselt igasuguse formaalhariduse välise tegevuse võrgustikuks. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ning Eesti Õpilasmalev olid suviste töövõimaluste korraldajatega laialdaselt levinud ning võrreldes kommunistlike noorte, pioneeride ning oktoobrilaste liikumisega poliitilisest retoorikast ja ideoloogiast vaba(ma)d. (vt Martinson jt 2000) Tänapäevane noorsootöö Eestis on suuresti rajatud 1940.-1988. aastatel loodud taristule ning ametikohtadele (pioneerimajad, pioneerilaagrid, pioneerijuhid...), mis on täidetud kaasaegsema, individuaalset arengut toetavama ning paindlikuma sisuga.