Noorus muutumises?

Perekonna-, formaalhariduse- ja töövälisus määratleb noorsootöö tegutsemis- ja mõjuvälja noorte elus. Definitsioon on abiks noorsootöö isikupära väljatoomisel, kuid igapäevases tegevuses ei ole eluvaldkondade piirid mõistagi jäigad – nii näiteks võib noortekeskuse juures asutada pereklubi, huviringis tegeleda matemaatikaga ja töökohal korraldada vabatahtlikku parema ajakasutamise koolitust. Sageli hõlmatakse perekonnast, formaalharidusest ja tööst kõrvale jäävat elu osa terminiga vaba aeg. Sellest ka aeg-ajalt kasutatav lihtsustatud lähenemisviis, et noorsootöö eesmärk on noorte vaba aja sisustamine – täpsemalt muidugi noorte vaba aja täitmine sellisel viisil, nagu see täiskasvanute arvates on mõistlik ja otstarbekas. Paradoks on, et tänapäeva ühiskonnas näib nii noortel kui täiskasvanutel olevat vaba aega korraga rohkem ja vähem. Rohkem – sest pereelule, formaalharidusele ja tööle kulub järjest vähem aega (võrreldes 2000. ja 2010. aasta Eesti ajakasutuse uuringu tulemusi on tõdetud, et naistel on vaba aeg suurenenud keskmiselt 34, meestel 39 minuti võrra päevas ehk vastavalt 207 ja 237 tundi aastas (Tasuja 2011, 11), vähem – sest juba põhikooliõpilased toovad ühe oma probleemina erinevatest soovitud tegevustest loobumisel välja ajapuuduse (vt nt käesoleva kogumiku noorsootöö tegevustes osalemist puudutavat osa või Hillep jt 2011).

Noorus muutumises?

Eesti noorsootöö seaduses seatud piirid on kooskõlas vaatega noorusele kui üleminekueale sõltuva lapsepõlve ja sõltumatu täiskasvanuea vahel, perioodile, mille alguses ollakse sünnikodus oma vanematega elav õppur ning mille lõpus on saadud oma kodus ja oma lastega koos elavaks töötajaks (ehk on toimunud üleminek sünnikodust oma loodud koju, oma vanematega moodustatud perest ise loodud perre, koolist tööle). Iseasi, et tänapäeval on eluteed mitmekesistunud ning piir sõltuvuse ja sõltumatuse vahel hägusem. Nii näiteks on elukestvat õpet väärtustavas ühiskonnas üsna aegunud vaade, et inimene kõige pealt õpib ja siis töötab – need ei ole tänapäevases Eesti üksteist välistavad elukorralduslikud valikud, vaid esinevad sageli koos. (11% Eesti täiskasvanutest oli 2010. aasta andmete põhjal viimase kuu jooksul osalenud tasemeõppes või koolitusel (Reinhold 2011, 6), 37% täiskoormusel õppivatest üliõpilastest töötab (Kirss jt 2011, 39). Sellised elumustrite muutused, mida võib Euroopas märgata juba viimasel poolsajandil, on toonud kaasa ka avardumise arusaamades, milles on nooruse kui eluperioodi väärtus. Toimumas on nihe tõdemuselt, et noorus on ettevalmistus täiskasvanueaks, tunnetusele, et noored ja noorus on väärtus iseenesest. Noored kui ühiskonnaliikmed ei saa kaasaegses ühiskonnas tähelepanu mitte üksnes seetõttu, kes neist kunagi saab, vaid kes nad praegu on. Tõusva keskmise elueaga ja linnastuvas Euroopas on toonud noored fookusesse nooruse kui eluperioodi pikenemine, postmodernistlike humanistlike eluväärtuste levik jpm tegurid. Samas paljudes riikides väljaspool Euroopat ei ole noortele pööratava tähelepanu põhjuseks mitte rõhuasetuste muutumine, vaid sundolukord: noorte osakaal ühiskonnas on tänu paranenud tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemidele ning demograafilise arengu faasile silmatorkavalt suur (nt Ugandas on 57% inimesi alla 18-aastased (Generation... 2012) ning nad võivad olla silmatorkavalt mässumeelsed kehtiva korra suhtes. Mis need põhjused ka ei oleks, ei saa jätta märkamata, et rahvusvahelised organisatsioonid on viimastel kümnenditel noortepoliitika (ja noorsootöö poliitika) üha jõulisemalt tegutsemisfookusesse tõstnud (nt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni esimene ülemaailmne tegevusplaan noortele 1995 (Resolution 50/81...), Euroopa Nõukogu noortepoliitika resolutsioon 1998 (Resolution (98) 6...) jt). Nooruse mõiste muutumise fooniks on ka teisenevad arusaamad lapsest ja lapsepõlvest. Võrreldes viimase sajakonna aasta teatmeteoseid on leitud (Müürsepp