Viis sõrme, üks käsi

Viis sõrme, üks käsi

Eesti noorsootöö seaduse määratlust aluseks võttes võime väikese huumorinoodiga kujutada noorsootööd viiesõrmelise käena, kus sõrmedeks on definitsiooni viis olulist aspekti. Nii nagu käsi toimib kõige paremini, kui kõik sõrmed koostööd teevad, nii ka on kaasaegne noorsootöö eeldatavasti tõhusaim, kui kõiki aspekte teadvustatakse ja silmas peetakse.

Tingimuste loomine viitab, et noorsootöö ei ole millegi ära või valmis tegemine, vaid keskendub noore võimaluste avardamisele. Nii vaimne kui füüsiline noorsootöö keskkond on (või vähemalt peaksid olema) rikastavad ja innustavad, uusi kogemusi võimaldavad. On oluline selles keskkonnas noori mitte „üle suunata“, jätta ruumi noore enda valikuteks noorsootöö võimaluste keskel, sest valikute tegemisel ning oma otsuste tagajärgede kogemisel on oluline osa isiksuse küpsemisel. Tingimuste loomine rõhutab, et noorsootöö on protsess, noorsootöö ei saa kunagi valmis, sest tegutsemistingimused ei ole lõplikud, vaid muutuvad koos keskkonnaga ja noortega. Noor on Eestis defineeritud kui 7 kuni 26 aastane isik (noorsootöö seadus RT I 2010, 44, 262). Nende vanusepiiride sees saab kirjeldada kolm selgelt erinevate vajadustega rühma: 7-11-aastased ehk lapsed, 12-17-aastased ehk teismelised, 18-26-aastased ehk noored täiskasvanud (vt noorsootöö strateegia 2006-2013, 16). Noorsootöö seaduses nimetatud vanusepiiride vahele jääb tavapärane koolihariduse aeg: 6-7-aastaselt läheb inimene algkooli, 26-27-aastaselt astub doktoriõppe diplomiga ülikooli aulast välja. Isiksuse mitmekülgne areng – see ilmselge termin teeb artikli autori arvates intrigeeriva viite ühele põhimõttelist laadi ja hooti tuliseks muutuvale diskussioonile haridusmaastikul, mida võib nimetada generalisti ja spetsialisti mõtteviisi vastuoluks. Nimetatud diskussioon keerleb ümber küsimuse, et kas inimene peaks teadma ja oskama üht asja süvitsi või paljusid pealiskaudselt. Teemat avardades ja noorsootööle lähemale tuues: kas väärtuseks on kogemuste rikkus, mitmekesisus, mitmekülgsus – või nende suunatus lapse juba koolieaks selgunud eelduste ning annete arendamisele? Ilmselt annavad näiteks balletikooli õpetaja ja noortekeskuse projektijuht sellele küsimusele erineva vastuse, samuti võivad olla eri nõul kaks ühevanust neidu või ühe pere lapsevanemad. Lõputuks teeb sellise diskussiooni tõsiasi, et mõlemal eriarvamusel olijal on oma vaatenurgast õigus. Noortevaldkonna suunisdokumentides on autori hinnangul siiski valdav arusaam, et noor vajab nn „kogemuste paketti“, mitmekesiseid võimalusi mitmekülgseks arenguks (vt nt noorsootöö strateegia lk 16, 21, 26 jj). Väljend vaba tahe suunab definitsiooni lugejat hoomama noorsootöö kui mitteformaalse hariduse vastandumist väljastpoolt („ülalt alla“) raamistatud kohustuslikele haridustasemetele ning rõhutab noore otsustus- ja vastutusvabandust - noorsootöö subjektiks, mitte objektiks olemist. Selles väljendis ei sisaldu muidugi automaatset eeldust, et väljaspool noorsootöö maastikku on noored ümbritsetud üksnes sundolukordadest. Ennekõike on tegu olulise rõhuasetusega, mis on tähtis mõtteviisi väljendajana. Vaba tahe annab märku eakohase vastutusvõime ja –võimaluse arendamisest kui ühest olulisemast noorsootöö võimalikust rollist lapse ja noore elus.