Noorsootöö tänapäeva Euroopas

2005), et last nähakse kasvatusprotsessis üha enam subjektina, ühiskonnaga koos arenejana, enesekasvatajana. Sellele seisukohale vastandub lapse mõistmine objektina, vähem väärtusliku inimesena, kelle suhtes midagi ette võetakse tema isiklikest väljendatud või väljendamata eelistustest hoolimata. Viimase sajandi jooksul on pedagoogikateaduses süvenenud arusaam, et kasvatamine ei ole mitte drillimine, vaid kasvamise saatmine, kasvamise jaoks tingimuste loomine. Sellise mõtteviisi taustal on formaalharidussüsteem ”pehmemaks muutunud” (näiteks nõuab vähem päheõppimist) ja mitteformaalset haridust hakatud sellega üha võrdväärsemalt väärtustama. Omaette huvitav teema on rollide muutumine perekonnas ja ühiskonnas ning sellega kaasnev varasemate pere- või kogukonna funktsioonide teisenemine ühiskondlikeks ülesanneteks. Osa lapsevanemaid on paarisaja aasta tagusest perekonnasisesest teadmiste-oskuste edasiandmisest näiteks puutöö või muusika vallas rakendunud ühiskondlikuks oskuste edasiandjaks huvi- või ringijuhina, ülejäänud lapsevanemad tegutsevad mõnes oma pädevusvaldkonnas, kus teenitud raha vahetavad lapsele antavate oskuste vastu. Väärtuseks on saanud see, et laps saab parimad oskused meistrilt, mitte et teda õpetavad oma vanemad. Mõne inimese individuaalse väärtussüsteemi kohaselt on see kahetsusväärne areng, kuid enamik võtab seda loomulikuna. (Talur 2010)

Noorsootöö tänapäeva Euroopas

Riikides, kus noorsootöö ei ole iseseisva terminina seaduse tasandil määratletud, lähenetakse sagedamini noorsootöö mõiste avamisele eesmärgipõhiselt. Nii näiteks populariseeritakse Suurbritannias järgmist arusaama: ”Noorsootöö aitab noortel iseenda, teiste ja ühiskonna kohta õppida, sidudes lõbu, väljakutse, õppimise ja saavutamise” (ingl. k enjoyment, challenge, learning and achievement, NYA Guide... 2007). Noorsootööd mõistetakse kui hariduslikku/kasvatuslikku (ingl. k educational) lähenemisviisi, mida saab kasutada isiklikule ja sotsiaalsele arengule kaasaaitamiseks (Strycharczyk jt 2011). Noorsootöö sihtrühmana nähakse seal ennekõike teismelisi ehk noori vanuses 13−19 eluaastat (NYA Guide... 2007, Strycharczyk jt 2011). 2007. aastal toimunud Euroopa tasandi võrdlusuuringus, mis hõlmas kümmet Euroopa riiki, jõuti järeldusele, et noorsootöö definitsioon väljendab eri riikides enamasti kahte noorsootöö eesmärki – 1) tagada soodsaid sotsiaalseid, kultuurilisi, hariduslikke või poliitilisi kogemusi, et tugevdada noorte isiklikku arengut, ning 2) samal ajal pakkuda võimalusi noorte sujuvamaks integreerumiseks täiskasvanute maailma. Uuringus tõdetakse, et kõigis osalenud riikides (Austria, Eesti, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Holland, Norra, Rumeenia, Hispaania) mõisteti noorsootööd kui koolivälist haridust, seega on noorsootöö seotud mitte- või informaalse haridusega. (Bohn 2007) Õppimiskeskne, sealhulgas kodanikuhariduslik arusaam on üha selgemalt domineerimas sotsiaal- ja kultuurielukesksete lähenemiste üle noorsootöös. 2001. aastal toimunud ja 18 Euroopa riiki hõlmavas esinduslikus uuringus loodi noorsootöö kesksete küsimuste põhine ja Esping-Andreseni heaoluriikide tüpoloogiale toetuv klassifikatsioon, mis nimetab kaasaegse noorsootöö põhisuundadena vaba aja sisustamise, info ja nõustamise, terviseedenduse, töö kogukonnas, töö riskinoortega ning noorte lapseeast täiskasvanuikka ülemineku toetamise (Schizzerotto & Gasperoni 2001, 137 jj). Nende põhisuundade alusel jagati Euroopa riikide noorsootöö poliitika nelja põhilisse rühma: universaalne/paternalistlik, liberaalne/kogukonnakeskne, konservatiivne/korporatiivne ning vahemereline/ allinstitutsioonide-põhine (ingl. k universalistic/paternalistic, liberal/community-based, conservative/corporatist and mediterranean/sub-institutionalised, ibid). Kodanikuhariduslik ja isegi sotsiaalpedagoogiline aspekt olid uurijate hinnangul neis rühmades vähe esindatud, erandina torkas silma Skandinaaviamaade universaalne/paternalistlik mudel. See viitab praegusega võrrel-