9. kOkkUVõTTEkS

kOkkUVõTTEkS

Kuigi kogumik on kirjutatud enne üleilmse pandeemia puhkemist, puudutavad kõik selle peatükid teemasid ja probleeme, mis muutuvad pärast kriisi kulmineerumist veel tähtsamaks kui enne. Oleme käesolevas raamatus tahtnud osutada nendele aspektidele, mis on noorte elu käsitlevates ülevaadetes seni saanud vähem tähelepanu. Kuigi Eesti noorte elu saab näidata nii mitmeski mõttes eesrindlikuna – troonime PISA testide tipus, hiilgame digivõimekuse ja kõrge mobiilsusega, töötuid on vähe, saame tarbida enneolematul hulgal kaupu – on igal sellisel edumündil ka teine pool, mida pole põhjust ignoreerida. Koolieduga võivad kaasneda pinged, mis ohustavad heaolu või tekitavad vaimseid probleeme, digivõimekusel on erinevaid varjukülgi, liigne tarbimine põhjustab keskkonnaprobleeme, mobiilsus mõjutab sotsiaalseid gruppe erinevalt ning alati leidub nõrgemaid, kes edumarsil maha jäävad ja vajavad abikätt või tähelepanu. Igasugused kriisid tabavad alati valusamalt neid, kes on juba eelnevalt haavatavas positsioonis. Seega on käesolev kogumik oluline just selles kontekstis, et viitab eluvaldkondadele, mis nõuaksid nii noorsootöötajate kui ka noortepoliitika väljatöötajate tähelepanu ajal, kui ühiskonnas tundus, et kõik on väga hästi. Seda olulisemaks muutuvad need aspektid nüüd. Nagu 2020. aasta on näidanud, on mobiilne tarbimisühiskond väga kergesti haavatav: kõik see, mis tundub iseenesestmõistetav, võib muutuda vaid mõne päeva jooksul kättesaamatuks. Seda enam peaksime pöörama varasemast rohkem tähelepanu noorte heaolule ja võimalustele. Oluline pole pelgalt noorte võimekus tõusta teadmiste võrdluses edetabelite tippu, vaid ka märkamine, kelle jaoks tekitab koolipinge stressi. Dagmar kutsari ja kadri Soo peatükk näitas, et kuigi suurema osa kuni 12aastaste laste heaoluga võib rahule jääda, on ligi kümnendik neist kimpus suhetega nii koolis, sõprusringkonnas kui ka kodus. On oluline neid näha ja neile tuge pakkuda, sest vaimsete pingete kuhjumine võib viia keeruliste sotsiaalsete tagajärgedeni, nagu osutas merike Sisaski ja karin Streimanni kirjutatud peatükk. Distantsõppe puhul on selline märkamine komplitseeritud, sest ekraani taha õpetajad ega noortega töötavad spetsialistid naljalt ei näe. Seega – kuigi meie digipädevus ja noorte võimekus selles vallas on kõrge, on vaja siiski märgata ka näiliselt nähtamatut. Veronika kalmuse jt peatükist nähtus, et pahatihti jäävad ka digimaailmas teistest maha need, kes on sotsiaalselt tõrjutumad. Nii võib ilmajäetus kuhjuda. Tähtis on jõuda just nendeni, kes on varju jäänud, ent vajavad tuge ja abikätt.

Paradoksaalsel kombel ei mõisteta tänases maailmas aktiivseid noori, nagu näitavad mõneti bianka plüschkeAltofi jt ning AiriAlina Allaste ja Reelika pirki peatükid. Aktivistide hääl võib küll jõuda meediasse, ent sageli võidakse seda naeruvääristada või mitte tõsiselt võtta ning nii jääbki noortele tunne, et nende sõnumi asemel keskendutakse selle vormile. Läbi aegade on noori rünnates sildistatud neid kogenematuks ja naiivseks, õõnestades nii nende eesmärke ja vaigistades neid grupina. Noori on lihtne seetõttu kõrvale tõrjuda otsustusprotsessidest ning oma või teiste õiguste eest võitlemisest. Veel keerulisem on aga end kuuldavaks teha neil noortel, kes on oma teel libastunud või eksinud, nagu näitas Anna markina peatükk. Väga kerge on kõrvale lükata ning hukka mõista, märgistades noori siltidega, ent palju olulisem oleks mõista ja aidata. Kriminaalse minevikuga noored ei leia sageli enam tagasiteed ühiskondlikku ellu, sest neil on keeruline hankida üsna elementaarset – tööd. Suure tõenäosusega seisab ukse ees majanduskriis, mis suurendab töötust ning raskendab seetõttu veelgi nende noorte lõimumist ühiskonda. Noorte seas on töötus alati suurem kui teistes eagruppides. Epp Reiska jt peatükk näitas, et kuigi noored on leidlikud toimetulekustrateegiate väljatöötamises, mõjutavad seda siiski strukturaalsed aspektid – edukamalt saavad hakkama jõukamate vanemate järeltulijad ja valusamini tabab töötus noori ääremaadel. Üles kerkinud kriis on näidanud, kui kiiresti võib mobiilsus muutuda immobiilsuseks ehk liikumatuseks. Raili Nugini peatükk osutas, kui paljud eluvaldkonnad on läbi põimunud liikuvusest nii noorte kui ka nende elu mõjutavate täiskasvanute puhul. Jääb üle vaid ennustada, mis juhtub, kui need liikumismustrid on kriisi tõttu muutumises. Kokkuvõttes võib öelda, et nii noorsootöötajate kui ka noortepoliitikaid välja töötavate ametkondade roll on endiselt eelkõige vaadata, märgata, näha, toetada, kuulata ja võimestada noori. Märkamine pole alati lihtne, aga ehk on see kogumik aidanud nähtavamaks muuta ka teemasid, mis seni varju on jäänud.

Noorteseire meeskond