KONFLIKT AMETIVÕIMUDEgA JA VÕÕRANDUMINE ÜHISKONNAST

Stella (25): Üks asi, et keegi ei taha kuskil läbi kukkuda. See mõjutab paljusid uute asjade proovimisel jne. Paljud näevad, et nad polegi midagi väärt. Teiseks sa kardadki seda, et ei saa hakkama. Hästi palju ma näen, et valitakse tüüpilist ettekäidud rada, sest kõik teevad ja siis tundub lihtne [nt Soome tööle minek]. Või siis kuritegevus, sest tead, et oskad seda. Uute asjade proovimisel, eriti seotult just vabatahtliku töö ja haridusega, ma näen, see tuleb isikliku motivatsiooni kaudu, näiteks kui su elus midagi juhtub. Näiteks saad lapsevanemaks, keegi on sinule toeks olnud ja tahad tagasi anda kogukonnale jne. Inimesed õpivad oma väärtust nägema, see paneb neid tahtma panustada ja anda tagasi. Sest inimestel, kes ei tunne enda väärtust, on väga raske näha, et see on oluline. Mõne noore jaoks on talle omistatud häbimärgi omaksvõtmisega kaasnenud sotsiaalne roll isegi kasulik. Näiteks sarnase taustaga inimesed võivad noort austada, teised aga pigem karta. Jaan (21): Teatud inimesed kindlasti, aga kui kõik kardaksid, see mulle küll ei meeldiks. Ma tahaksin inimestega ikkagi hästi läbi saada. Ma olen õnnelik, kui mu vihavaenlased kardaksid mind. [Naerab.] Häbimärgistamise vältimiseks otsustavad mõned noored lahkuda senisest elukohast, vahetada välja sotsiaalvõrgustiku ja alustada elu uuesti. Selleks tundub paljude seadusega pahuksis noorte jaoks hea kohana Soome. Raivo (24): Kõige suurem faktor oli mu tutvusringkond. Ma teadsin ainult neid inimesi, kes olid samasuguste kalduvustega. Mul olid mõned üksikud sõbrad, kes absoluutselt ei tahtnud pättuseid teha. Siis ma otsustasin, et uue elu alus on minu jaoks Soome. Et seal ma saan täiesti nullist pihta hakata. Panen klots klotsi haaval oma elu uuesti kokku. Elukoha muutmine võib olla tõhus moodus kuritegevusest loobumiseks. Nagu märgib Reiss (1988), hoiab kriminaalne võrgustik halval teel enim just noort õigusrikkujat. Niisiis on tõenäoline, et kui noor muudab elukohta, soodustab võrgustiku katkemine kriminaalse eluviisi lõppemist.

konflikt ametivõimudega ja võõrandumine ühiskonnast

Noortel õigusrikkujatel on palju kokkupuuteid eri liiki ametiasutuste töötajatega: politseinike, prokuröride, kohtunike, vanglatöötajate, kriminaalhooldajate, sotsiaaltöötajate jt-ga. Kuna nende peamine ülesanne on õigusrikkujaid kontrollida, tundub loogiline, et noored on kriminaaljustiitssüsteemiga vastuolus ja suhtuvad sellesse negatiivselt. Ometi ei ole see alati tõsi. Harilikult on negatiivne suhtumine seotud hoopis ebaõiglustundega, mille korral noored tunnevad, et neid on koheldud lugupidamatult või põhjendamatult karmilt, võrreldes teistega sarnastes olukordades. Järgnevad intervjuulõigud illustreerivad, kuidas tajuvad noored kriminaaljustiitssüsteemi ebaõiglust. Joonas (24): Mõned on hästi sellised, ma ei tea, sihukesed, no mendid konkreetselt… Mõned on lihtsalt sellised, kes teevad oma tööd, nad teevad seda hästi, nad lükkavad nagu isiklikud emotsioonid ja motiivid kõrvale oma tööd tehes… Aga ma olen kokku puutunud küll sellistega, kes, ma ei tea, kuritarvitavad oma positsiooni mingil määral. Just oma suhtumisega. Mitte et nad peksaksid või ma ei tea, vaid just see suhtumine on alavääristav.

Tuginedes intervjuudest saadud infole, ei saa väita, et seadusega pahuksis noored on alati kriminaaljustiitssüsteemi suhtes negatiivselt meelestatud. Vastupidi, noored peavad sellest lugu, kui riigiinstitutsioonid püüavad neid aidata. Seejuures üllatas uurimisrühma, et paljudel noortel õigusrikkujatel on oma kriminaalhooldajaga hea suhe – see tundub

paljutõotav leid. Noored õigusrikkujad hindavad kõige enam inimlikku suhtumist ning nõudmiste paindlikkust, kui neil on vaja sobitada kontrollikohustusi õppimise ja tööga. Ühtlasi väärtustavad noored igasugust toetust, nõuandeid ja lihtsalt tavapärast vestlust kriminaalhooldajaga. Ken (19): Kriminaalhooldajaga ma saan hästi läbi. Väga hästi, võib öelda isegi. Alguses mul jäi temast hästi kuri mulje – umbes et nende töö ongi mind iga hinna eest narkootikumide tarvitamise eest vahele võtta, kuigi minu silmis on see täielik ressursi raiskamine. Ajapikku ma olen näidanud talle, et saan oma eluga hakkama. Mul on juba teine töökoht selle aja jooksul, mis ma seal kriminaalhooldaja juures käin. Töö ma leian kiiresti, kui vaja, ja olen teinud tööd. Ta on siiamaani suhtunud hästi, olnud minust heal arvamusel. Ebameeldivad kokkupuuted ametiasutustega, diskrimineerimise kogemused, häbimärgistamine ja ebaõiglane kohtlemine mõjutavad seda, kuidas noored tajuvad oma kohta ühiskonnas ja sinna kuulumist ning samuti riigivõimu ja ühiskonda üldiselt. Intervjuude põhjal võiks järeldada, et noortel õigusrikkujatel domineerib tunne, et nad on ühiskonnast võõrandunud. See tähendab, et välistatakse ennast igast eluvaldkonnast – poliitilisest, sotsiaalsest ja isegi majanduslikust – ega osaleta nendes. Indrek (28): Hoiduda Eesti riigist. Ei, tegelikult mitte seda. Mul ei ole riigi vastu midagi. Majandus on siin nagunii nii kehvaks keeratud, hinnad ainult tõusevad. Aga lihtsalt nad võiksid natuke mõistvamalt suhtuda. Et kui sa lähed kuskile prokuröri juurde ja siis sul advokaat tuleb ka sinna, vaatab sulle otsa ja räägib, et kuule, sinu paneme kinni. No see ei ole normaalne. Kas sa oled advokaat siis või? Sa pead mind kaitsma, mitte ütlema, et paneme su kinni. Et sul pole siin üldse asja. Osa intervjueeritud noortest ei tööta ega õpi. Neil ei ole oma elus selget eesmärki. Paljude noorte õigusrikkujate jaoks on isegi rutiinsed igapäevaelu tegevused – nagu käimine tööl, koolis, ülikoolis, kinos või jõusaalis – juba suur samm ühiskonnaelus osalemise suunas. Noored õigusrikkujad tunnevad end häbimärgistatu, väärtusetu ja jõuetuna; neil puuduvad sotsiaalsed oskused, teadmised ning sotsiaalne tugi. Siiski oli intervjueeritavate seas ka neid, kes on suutnud takistusi ületada, näiteks läinud õppima, leidnud töö või unistavad oma ärist. Mõni teeb ka vabatahtlikku tööd, osaleb noortevahetusprogrammides ja õpetab teisi noori. Näiteks 19aastane Tõnu töötab vabatahtlikuna ning tegutseb selle nimel, et avada kohalikus noortekeskuses jõusaal. Samuti on ta osalenud rahvusvahelises noortevahetuses. Stella aga toetab noori, kes on seadusega pahuksis, ning on töötanud vabatahtlikuna koduvägivalla ohvrite tugikeskuses. Ken on leidnud enda väljendamiseks muusika ja kunsti. Ken (19): Mõned laulud on YouTube’is ka üleval. Meil on üks videosingel, kus me seitsmekesi laulame. Mina laulan seal refrääni ja viimane ehk siis seitsmes salm on mul. Terve see salm räägib sellest, kuidas ma kaks aastat tingimisi sain ja mille eest põhimõtteliselt. Alles nüüd ma kirjutasin ka, ma võin isegi ette lugeda, eile kirjutasin paar riimi. Kuritegevusest loobumist soodustab see, kui noor osaleb aktiivselt sotsiaalses elus ning soovib panustada ühiskonda. Näiteks on leitud, et kui noor soovib panustada tulevaste põlvkondade arengusse vanemluse, õpetamise, mentorluse ning toodete valmistamise ja teenuste pakkumise kaudu, suurendab see olulisel määral kuritegevusest loobumist (McNeill, Maruna 2008). Praegune kriminaaljustiitssüsteem, eriti vangla, sellist arengut, agentsust ja kuriteo eest vastutuse võtmist paraku ei toeta. Kui korrektsiooniasutused võtaksid laiemasse kasutusse õigusrikkumisega tekitatud kahju ja selle heastamisele suunatud taastava õiguse praktikad (Taastava õiguste põhimõtete... 2018), et lubada õigusrikkujatel võtta vastutus oma teo eest ning toetada neid teel positiivsema tuleviku suunas, jõuaksid noored kurjategijad ka edukamalt õiguskuulekale rajale (Maruna jt 2004).