LOOMAÕIgUSLUS JA LOOMAÕIgUSTE LIIKUMISED EESTIS

kultuuri väärtusi ja tavasid, siis teise puhul keskendutakse ühiskonna teavitamisele ja harimisele, et väärtuseid ja tavasid muuta teadlikkuse tõstmise kaudu.

Loomaõiguslus ja loomaõiguste liikumised Eestis

Loomakaitseliikumise teke ulatub 19. sajandisse, kui loodi maailma esimene ametlik loomakaitseselts (Ots 2005)2 . Loomakaitse on oma olemuselt liikumine, mis on eeskätt pühendunud loomapidamisega seotud moraalsetele küsimustele. 1975. aastal ilmus filosoof Peter Singeri raamat „Animal Liberation“, mida seostatakse uue mõttevoolu ehk loomaõigusluse populariseerimisega. Loomade õigustega tegelevad liikumised keskendusid sellele, et tegutseda vastu igasugusele inimese hüvangut silmas pidavale loomade ekspluateerimisele. Tänapäeval on loomade intensiivpidamisele tuginev tööstus, kus loomadel puuduvad oma liigile tavapärased olud (Taperson 2016; garbuz 2017), toonud kaasa loomaõiguste ja loomaeestkoste eest seisvate organisatsioonide arvu kasvu kõikides arenenud lääneriikides. Näiteks on Euroopa Parlamendi juures alates 1983. aastast tegutsenud Loomade Heaolu Tugigrupp3. Lisaks käib loomaõiguslusega kaasas veganlus või taimetoitlus. Vegan on loobunud kõikvõimalike loomset päritolu toodete ja saaduste tarbimisest, olgu toiduks või muuks otstarbeks (Eesti Vegan Seltsi… i.a). Teisalt ei pruugi aga iga vegan olla loomaõiguslane, kui selline elustiilivalik on tehtud tervislikel või keskkondlikel põhjustel. Ilmselt kõige sagedamini seostub loomaõigusaktivism organisatsiooniga Animal Liberation Front (ALF), mille tegevust on pika aja jooksul meedias enim kajastatud. ALF kujutab endast anonüümset liikumist, mis sai alguse 1970. aastatel Suurbritannias. See koosneb riigiti väikesest hulgast

2 Royal Society for the Prevention of Cruelty to Animals 1824. aastal. 3 Intergroup of Welfare and Conservation of Animals. inimestest, kelle peamine eesmärk on vabastada loomi väärkohtlemisest ja tekitada majanduslikku kahju neile, kes teenivad kasu(mit) loomade ekspluateerimisest (Zalman 2019). Hinnangute kohaselt on ALF nüüdseks juurdunud enam kui 40 riigis (Diary of Actions i.a). Küll aga pole ALF illegaalsete tegevuste tõttu toonud loomaõiguslusele üksnes tähelepanu ja muutnud selle aktuaalseks, vaid liikumist on hakatud ka pidama terroristlikuks siseriiklikuks julgeolekuohuks (Lewis 2004). Sestap on ALFi hakanud omakorda saatma hukkamõistvad hoiakud ja stereotüübid, mis sageli laienevad kogu loomaõigusaktivismile. Toetajaskonna järgi on suurim loomakaitse ja -õiguste organisatsioon hoopis PETA ehk People for the Ethical Treatment of Animals, millel arvatakse olevat ligikaudu 6,5 miljonit liiget ja toetajat (PETA kodulehekülg i.a). Erinevalt ALFist kasutatakse PETAs eesmärkide saavutamiseks peaasjalikult legaalseid meetodeid, nt tõstetakse ühiskonna teadlikkust, protestitakse ning tehakse kampaaniaid ja uurimistöid. Eesti loomakaitseliikumise juured ulatuvad samuti 19. sajandisse. Vanimaks toimivaks ühinguks võib Eestis pidada katusorganisatsiooni Eestimaa Loomakaitse Liit, mis taasloodi 1929. aastal asutatud liidu õigusjärglasena 2011. aastal (Eestimaa Loomakaitse Liidu… i.a). 2000. aastast on ühtlasi tegutsenud Eesti Loomakaitse Selts (Eesti Loomakaitse Seltsi… i.a). Peale mainitud organisatsioonide on Eestis tegevad mitu väiksemat loomade heaoluga tegelevat mittetulundusühingut, nt Varjupaikade MTÜ ja Loomade Hoiupaik, ent nende tegevus jääb selles peatükis tagaplaanile. Esimene loomade õigustele pühendatud liikumine Loomade Nimel loodi Eestis 2006. aastal (garbuz 2017). Nüüdseks on Loomade Nimel eraldiseisva liikumisena oma tegevuse lõpetanud, kuna see liitus 2017. aastal organisatsiooniga Loomus. Viimane loodi 2014. aastal osalt Loomade Nimel, osalt Eesti Loomakaitse Seltsi aktivistide algatusel (uurimuse empiiriline materjal, nt Maris 28 a, 2014) eesmärgiga spetsialiseeruda enam loomade eestkostele ühiskondlikes ja seadusandlusega seotud diskussioonides (Loomuse