UUED SOTSIAALSED LIIKUMISED

2018), samal ajal rõhutavad teised noorte seas valitsevat küünilist ja skeptilist suhtumist parteide poliitikasse ja poliitikutesse (Allaste jt 2013). Juba giddens (2006: 869) on väitnud, et tänapäeval ei ole kodanikud mitte võõrandunud, apaatsed ja poliitikast mittehuvitatud, vaid pigem usuvad, et otsene tegevus on kasulikum kui poliitikutele ja poliitilisele süsteemile lootmine – sellele viitasid tema hinnangul Lääne ühiskonnas jõudsalt esile tõusnud uued sotsiaalsed liikumised.

Kodanike osalusviisid on viimastel kümnenditel mitmekesistunud ning järjest laiemat kandepinda on saanud eetika ja sotsiaalse õigluse küsimused. Üheks hiljutisemaks näiteks võib pidada keskkonnateadlikku liikumist, mis on pälvinud suurt tähelepanu globaalse ulatusega ja just noorte algatusena sündinud kliimastreikijate liikumise Fridays for Future tõttu (vt ka käesolev kogumik, peatükk 3). Keskkonnateadlikkus väljendub üha rohkem eetiliste tarbimisvalikute kaudu, seda eriti noorte seas. Toodete ja teenuste boikoteerimise või eelisostmise kaudu võidakse näidata oma vastuseisu mõne riigi poliitilisele tegevusele või ebaeetiliste töövõtete kasutamisele. Politiseeritud tarbimine (Micheletti jt 2007) on seega üks nendest mitmekesistunud osalusviisidest, mis on nüüdisajal järjest tavalisem. Nii on uuringud näidanud, et poliitilistel põhjustel toodete boikoteerimine on alates 2014. aastast suurenenud muuhulgas ka Eesti elanike seas (Beilmann 2018). Ühiskondlikust osalusest võib rääkida ka noortekultuuris. Näiteks punkarid on läbi aegade olnud seotud anarhismi, antiglobalismi, eetika ja keskkonnateemadega. Eestis võib punki pidada üheks vanimaks subkultuuriks, mille hiilgeajad jäid 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algusesse: 80ndate lõpus sai punkaritest ühiskondliku muutuse hääletoru, ärkamisaja avangard (Turk 2013). Ehkki toonaste punkaritega võrreldes on samaväärse suurejoonelisusega ühiskonna mõjutamist hiljem ette tulnud vähem, ei saa öelda, et noortekultuuris praegusel ajal poliitilist meelsust ei väljendataks. Noored on aktiivsed eri viisidel. See peatükk keskendub aga konkreetselt neile, kes on pühendunud loomade õiguste kaitsmisele. Need noored on seotud aktivismiga, mida võib mõista nii sotsiaalse õigluse ja keskkonnateemadega tegeleva sotsiaalse liikumisena kui ka käsitada politiseeritud tarbimise vormina ning seostada punkarite ideedega anarhismist ja mässumeelsusest. Siinne peatükk aitab kaasa mitmekesistunud poliitilise osaluse mõistmisele, avades noorte ühiskondliku osaluse tahke Eestis seni vähem käsitletud teemal. Võttes vaatluse alla pühendunud aktivistide strateegiad oma eesmärkide elluviimiseks ning nende toimetuleku kahetise rolliga maailmaparandaja ja mässaja vahel, annab peatükk ülevaate noorte loomaõiguslaste tegevusest viimase kümnendi vältel.

Uued sotsiaalsed liikumised

Rääkides loomade õiguste ja kaitse eest seisvatest aktivistidest, on neid kõige lihtsam mõista uute sotsiaalsete liikumiste raamistikus. Kui industriaalühiskonnale omaseid modernseid sotsiaalseid liikumisi iseloomustas töölisklassi mobiliseerumine, mis kujutas endast reaktsiooni turu ja rahvusriikide tekkele ning mille eesmärk oli institutsioone üle võttes ühiskonda muuta, siis uued sotsiaalsed liikumised ei taha riiki kukutada ega ametlikku võimu üle võtta (nt della Porta, Diani 2006). Nende eesmärk on hoopiski pöörata tähelepanu kõrvaliseks tembeldatud probleemidele, luua uusi elustiile ning muuta väärtusi ja kultuurilisi norme (Scott 1990). 1960. aastatest saadik on mitme liikumise (nt hipide, uusvasakpoolsete ja feministide) peamine eesmärk olnud põhjalikult ümber kujundada kultuuri ja ühiskonda (Heath, Potter 2006). Liikumiste keskmes ei ole ainult eri ühiskonnarühmade õigused, vaid ka elustiil ja kultuurilised tähendused (goodwin, Jasper 2009). Selliseid sotsiaalseid liikumisi, mis ei esita nõudmisi oma liikmete õiguste ja huvide kaitseks,

vaid võitlevad teiste eest, on nimetatud ka kodanikuõiguste järgseks liikumiseks (ingl k post-citizenship movement, Jasper 1997). Sellest lähtudes on loomaõiguslasi uurinud Lowe ja ginsberg (2002) märkinud, et loomade õiguste eest võitlemine on kõikehõlmav elustiil oma väärtuste süsteemi ja käitumisnormidega. Vabastava poliitika eesmärk on muudatused, mis heidaksid kõrvale ühiskondliku elu ahistavad tavad ja traditsioonid ning lõpetaksid rõhumise ja ebavõrdsuse. Selle ideoloogiliseks aluseks on imperatiivsed ideed õiglusest, võrdsusest ja osalusest ehk eesmärk on muuta ühiskonda lähtuvalt olemasolevatest moraalinormidest. Elupoliitika seevastu rõhutab vajadust uute elustiilide1 järele, mis toetaksid uut moodi arusaamist ühiskonnas. Eesmärk pole mitte niivõrd vabaneda olemasolevast halvast ühiskonnakorraldusest, vaid rõhk on suunatud uue loomisele. Kandev idee lähtub arusaamast, et uutes üleilmsetes tingimustes tuleb luua nii uued moraalsed eluvormid kui ka uus eetika (kuidas me peaksime elama). Osaliselt saab ühiskonna mõjutamist tänapäeval interpreteerida elupoliitika raamistikus. Teisalt võib näha püüdlusi, mis järgivad ühiskonnakorraldusega vastuolus olevaid arusaamu, ka deviantse käitumisena. Oluline on siin just rõhutada sõnapaari „deviantseks sildistamine“, mis osutab sellele, et mingit rühma hakatakse tajuma deviantsena, kuna nende käitumisele on antud stigmatiseeriv tähendus (Becker 1963; vt ka käesolev kogumik, peatükk 7). Klassikalise deviantsuse teooria (Becker 1963) järgi ei ole eri ühiskonnagruppidel võrdseid võimalusi anda ühiskonnas toimuvale üldaktsepteeritud tähendusi, mistõttu võib mõjuvõimuta noorte aktivistide liikumisi, millega nõutakse radikaalseid muutusi, kergesti sildistada deviantseteks. Aktivistid võivad oma väärtushinnangute tõttu võidelda eetiliselt parema ühiskonna nimel, aga kui nende käitumine kaldub kõrvale kehtivatest normidest, sildistatakse nad

1 Siin ja edaspdi on mõistet elustiil kasutatud tähenduses, mis viitab inimeste valikutele kõige laiemas mõttes, hõlmates valikuid nii tarbimise, perekonna, töö, elukoha kui ka muudes tähendustes (giddens 1991). reeglite rikkujateks ja potentsiaalselt ohtlikeks (Lindblom, Jacobsson 2014). Nii on ka noorte osaluse uurijad näidanud, et sugugi mitte kõiki osalusviise ei kiideta ühiskonnas heaks. Subkultuuriline ja loominguline osalus, mis võib sisaldada illegaalseid tegevusi ja kodanikuallumatust (Banaji 2016; Allaste jt 2018), tekitab sageli halvakspanevaid reaktsioone ja poliitikakujundajad ei defineeri seda isegi osaluseks. Uued eetilised tõekspidamised või kehtivatest normidest eristumine võib väljenduda ka uute põhimõtete rakendamises tarbimisvalikutele. Eetilist tarbimist analüüsinud Stolle ja Micheletti (2013) tõstavad boikoteerimise (mingitest toodetest loobumise) ja uueaegse eelisostmise (ehk ideoloogilistel põhjustel kaupade, kaubamärkide ja teenuste eelistamise, ingl k buycott) kõrval esile ka palju enam pühendumist nõudva elustiililiikumise, nagu näiteks veganluse ja sellega koos diskursiivse taktika. Viimati mainitu seisneb selgitustöös, elustiili ja seotud hoiakute propageerimises ning osaliselt ka ebasoovitatava tarbimise naeruvääristamises (Stolle, Micheletti 2013). Elustiililiikumine ei tähenda aga alati eesmärgipärast poliitilist tegevust, vaid see võib tegeleda ka üksikute eetiliste probleemidega või viidata inimestele, kes ühendavad isiklikud valikud ühiskonna muutmise ideega. Liikumise raamistikus võib käsitleda nii ideede pühendunud järgijaid kui ka inimesi, kes lähevad sama teemaga kaasa osaliselt ja aeg-ajalt: nad ei pruugi olla aktiivsed panustajad mingis organisatsioonis, küll aga osalevad temaatilistel üritustel ja/või teevad igapäevaseid valikuid lähtuvalt samadest ideedest, näiteks eelistavad taimetoitu. Selline käitumine ja ideede järgimine annab kuuluvustunde omasuguste hulka nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil (Allaste 2011). Sotsiaalsete liikumiste puhul võib veel mainida varasemaid ideid strateegiatest, mida need oma tegevustes kasutavad. Identiteediliikumises kasutatavaid strateegiaid analüüsinud Mary Bernstein eristab kriitilist ja harivat lähenemist (2009). Kui esimese puhul kritiseeritakse häälekalt domineeriva