HäBIMäRgISTAMISEgA HAKKAMASAAMINE

karistatakse rahatrahviga või vähem tõsise väärteo korral lõpetatakse menetlus, kuid sellegipoolest peab isik tasuma riigile kriminaalmenetluse kulud. Olenevalt süüdimõistvate kohtuotsuste hulgast ja kuritegude tõsidusest on täisealised noored kohustatud tagasi maksma üsna suuri summasid. Isegi siis, kui neile on mõistetud karistusena vabadusekaotus, kehtib ikkagi kohustus riigile tasuda. Ken (19): Kahe aasta pärast, kui mul karistus on läbi, siis ma olen väga õnnelik, ma arvan. Siis mul ei ole sellist maksekohustust enam kaelas. See saab tegelikult aasta pärast läbi. Intervjueerija: Kui suur see trahv üldse oli? Ken: 2000 eurot. Intervjueerija: Päris karm. Menetluskulud ka? Ken: See oligi – kohtukulud ja need kokku. Ma nimetan seda ikka trahviks.

Tagamaks seda, et raha riigile tagasi makstakse, arestitakse noorte kontod ja edaspidi arvatakse osa nende sissetulekust automaatselt maha. Nõnda jäetakse neile ainult elatusmiinimum, mis omakorda ei motiveeri kriminaalkaristusega noori otsima ametlikku töökohta. Tahetakse pigem mitteametlikku tööd, mis tagaks parema sissetuleku. Rainer (26): Siiamaani endiselt trahvid õhus. Kui tahaks kuskile hea töökoha peale minna. Saan aru, et trahvide maksmine on oluline. Paljud on üle mõistuse suured, paljude eest ma ei kavatsegi maksta, aga… ükskõik, mis tööd ma ka ei valiks, miinimumi saab kätte. Võiks teha rasket tööd, aga saada head palka, aga kui lähed füüsiliselt raskele tööle… [ikka saad sama miinimumi]. Minimaalne sissetulek seab noored rahaliselt raskesse olukorda. Ka siis, kui kriminaalkorras karistatud noor ei teavita tööandjat oma kuritegelikust minevikust, teevad selle info avalikuks kohtutäiturite poolt tööandjale saadetud töötasu arestimisakt. Olukord, kus noorel on rahast pidev puudus ja samal ajal ei suuda ta seda seaduslikult teenida, võib viia teda tagasi kuritegevusse. Sel moel hangitud sissetulekuni riik ei küüni.

Noortel puuduvad sageli oskused, kuidas rahaliselt hakkama saada. Mõni vanglas veedetud aasta teeb olukorra veelgi hullemaks. Nagu noorte õigusrikkujate intervjuudest nähtub, vajavad nad pärast trellide tagant vabanemist juhendamist ja toetust. Indrek (28): Nemad määravad mulle trahvi ja siis ma jään töötuks ja kui ma ei saagi kuskilt sihukest raha. Kohati võib juhtuda, et sa oled paar aastat töötu. Aga mul on aasta aega maksta trahvi, võtan selle järelmaksu peale. Põhimõtteliselt võibki inimene minna mingile vanatädile kotijooksu tegema, et saada oma rahad kätte, ja noh, see tegelikult teeb inimese rohkem pätimaks.

Häbimärgistamisega hakkamasaamine

Häbimärgistamisega toime tulemiseks on noortel mitu moodust, mis on intuitiivsed ja mida kasutavad kõik, keda intervjueeriti. Põhimoodus häbimärgistamise vältimiseks on teiste eest süüdimõistmist varjata, kuigi selle muudab keerulisemaks info kättesaadavus internetis.

Tõnu (19): Väga nagu niimoodi ei varja, aga lihtsalt ema eest, pereliikmete eest. Et äkki nad hakkavad tõrjuma mind. Et ikkagi narkootikum, see on nagu sihuke asi, vaata. Karistuse saladuses hoidmine just kõige lähedasemate inimeste eest tundub ootamatu, võttes arvesse, et perekond ja teised lähedased on noorele oluliseks toeks taasühiskonnastamisel (Cid, Martí 2012). Fontaine jt (2012) on leidnud, et tihti katkeb pärast karistust pereliikmetega kontakt isegi siis, kui kiindumussuhe on säilinud. Ühe põhjusena on mainitud

autorid märkinud, et kurjategija hakkab häbitunde tõttu vältima kontakti perega. Teine põhjus on aga see, et mõned pereliikmed hakkavad ise teadlikult vältima kontakti vangistatud lähedasega, põhjendades seda sooviga muuta talle vangistus vaimselt eriti raskeks. Selle taga on omakorda soov anda lähedasele valus õppetund, et ta loobuks kuritegelikust teest. Lisaks eelnevale on täheldatud, et kuriteoga seotud häbimärk võib mõjutada ka kurjategija pereliikmeid, keda hakatakse samuti häbimärgistama (Condry 2013). Perele laienenud häbimärgi teema kerkis esile ka siinses uuringus. Noored õigusrikkujad ei räägi süüdimõistmisest oma lähedastele mitte ainult sellepärast, et see kutsub esile pereliikmete negatiivset reaktsiooni, vaid kuna see võib mõjutada ka nende elu.

Joonas (24): Sellega käib kaasas negatiivne alatoon. Ja see võib elu häirima hakata. Ma ei kujuta ette, kui näiteks vanaema sõbrannad teaksid, et ma olen vangis olnud. Nad ei suhtleks enam kunagi mu vanaemaga. Siiski üldjuhul ei lükka lapsevanemad süüdimõistetud noort eemale. Sarnane olukord on sõprade ja teiste lähedastega. Kuna lähedased tajuvad õigusrikkujat kui inimest, mitte kui abstraktset kurjategijat, kasutavad noored õigusrikkujad seda intuitiivselt häbimärgistamise vastu võitlemiseks. Häbimärgistamine on mitmetahuline. See kätkeb kujutluspilti õigusrikkuja sotsiaalsest rollist koos käitumismustri, väärtuste ja isiklike, ühiskonnas heaks kiitmata normidega. Kuna õigusrikkujad võivad sageli arvata, et toime pandud kuritegu oli tollases olukorras adekvaatne käitumisviis, proovivad nad distantseeruda tõsise kurjategija kujutluspildist. Selline eneseõigustamine, kus vähendatakse või eitatakse oma vastutust, lubab säilitada positiivset enesepilti (Sykes, Matza 1957). Nii on aga võimalik, et noor sooritab ka edaspidi kuritegusid, kuna tal puudub süütunne ja kuritegelik käitumine ei tundugi kuigi vale. Samal ajal, ehkki see on paradoksaalne, võib häbimärgistamisele vastupanekul olla ka positiivne tagajärg: õigusrikkuja tahab ennast näha pigem seaduskuulekana, loobudes seepärast kuritegelikust karjäärist (Hochstetler jt 2010). Kui kriminaalkorras karistatud noorele tundub, et ühiskonnas levinud kurjategija kujutluspilt kehtib ka tema kohta, võtab ta häbimärgi omaks. Selle tagajärjel muutub inimese identiteet: negatiivne ja diskrimineeriv hoiak ongi see, mida ühiskonnalt oodatakse. Nõnda hakkavad kriminaalkorras karistatud noored vältima olukordi, kus nad võivad kogeda diskrimineerimist, ning see pärsib omakorda taasühiskonnastumist ja integreerumist ühiskonda (Moore, Tangney 2017). Pealegi on häbimärgi omaks võtnud inimestel madalam enesehinnang ja enesetõhusus (Corrigan jt 2006). Nii selgus ka intervjuudest, et tihti reageeris noor õigusrikkuja oma olukorrale kõigepealt sooviga loobuda suhetest ja kokkupuudetest teiste inimestega. Küll aga suutsid väga vähesed intervjueeritavad sellest endale aru anda. Stella (25): See üksi olemine oli küll selline. Ma tõrjusin ise oma parima sõbra ka välja, sest kõik teised suhtusid negatiivselt, à la paras karistus mulle jne, ja siis ma ei usaldanud enam kedagi. Enamik intervjuu andnutest, kes teatasid, et nad tunnevad üksindust, on umbusklikud ja väldivad kontakti lähedastega, kirjeldasid mainitud aspekte kui oma iseloomujooni. Märkus „ma olen reserveeritud inimene“ tähendab tavaliselt seda, et ta ei jaga oma muresid kellegagi ja on alati üksi oma probleemidega. Raivo (24): Just seda tunnet oli väga tihti, et seda tahaks jagada. Aga mingil põhjusel ma ei teinud seda. Ma ei tea, kas see tulenes häbist, et sa ei taha kellelegi rääkida, või on see uhkus, et sa lihtsalt ei suuda ennast väljendada ja eneseuhkusega kaasa minna. Noore enesehinnangut mõjutavad süüdimõistmine, karistamine, õigusrikkuja roll ja ka ühiskonnast tulnud häbimärgistamine. Ebakindlus ja hirm ebaõnnestumise ees ei lase noorel proovida uusi asju, osaleda ühiskondlikus elus või loobuda kuritegelikust käitumisest. Kuna harjumuspärane on ikkagi kõige ohutum, võib noor pöörduda tagasi kuritegevusse kui eluviisi, mis juba tema jaoks toimib.