PROBLEEMID TAASÜHISKONNASTAMISEL

Negatiivsed hoiakud kurjategijate, eriti vanglast vabanenute suhtes pärsivad vabanenute ja kriminaalhooldusaluste integreerumist ühiskonda (Clear jt 2001; Rade jt 2016). Tõik, et endistesse kurjategijatesse suhtutakse halvasti, ei ole ainult õigusrikkujate endi subjektiivne tunne. Negatiivsete hoiakute levikut on kinnitanud ka PROMISE’i uurimisprojekti raames tehtud kvantitatiivne Eesti elanikkonna küsitlus5 , millest selgus, et 78% täiskasvanutest vanuses 30–74 ning 65% noortest vanuses 15–29 ei soovi elada kriminaalse minevikuga noorte naabruses. Stigma viitab kurjategijale, kelle kohta on meedia ja meelelahutustööstus loonud stereotüüpilise kujutluse: julm, vägivaldne tapja, kellel ei ole inimlikke tundeid ega lähedasi suhteid. Sildid „kriminaalne“, „kurjategija“ või „eksvang“ on tavakodaniku jaoks kogum kõikidest pahedest, mida ta pelgab. Seejuures on Collins (2016) osutanud, et kui kuriteo paneb toime naine, võib teda lisaks häbimärgistada naissoole kohatu käitumise eest. Seetõttu võib häbimärk kanduda üle ka teistesse rollidesse, näiteks ei sobi kurjategija stereotüüp kuigi hästi emarolliga. Kõnealuses uuringus osalenud naine kirjeldas järgnevalt oma kogemust alaealiste asjade komisjonis, kuhu ta saadeti 14aastaselt narkootikumide tarbimise tõttu.

Stella (25): Seal oli üks mees, kes karjus mu peale, et ma nutma hakkaksin. No ma olen ülihea selles, hakkasin nutma, et ta mind rahule jätaks. Ta rääkis, et ma ei jõua elus kuskile, et ma joon nii palju, mis polnud tõsi. Ma olin alati huvitatud pigem narkootikumidest, sest mul oli alati mõistus selge ja ma omasin kontrolli oma tegude ja sõnade üle. Aga ta rääkis palju joomisest. Ja siis ta kasutas terminit hooramine. Mis oli huvitav, sest ma olin seksuaalselt päris kogenematu enne seda. Silte pandi lihtsalt külge. /…/ Ta ütles, et minust tuleb kas prostituut või ma lõpetan vanglas.

5 Viide Promise WP5 raportile. Kui kedagi on juba kord häbimärgistatud, kestab see kaua ning hakkab kujundama, kuidas teised ühiskonnaliikmed seda inimest näevad. Hiljem rasedaks jäädes ja ennast arsti juures arvele võttes tunnistas eelnev intervjueeritav arstidele, et oli varem narkootikume tarvitanud. Rase naine arvas, et seda infot on arstidel vaja teada, pidades silmas lapse ja tema enda tervist. Ometi hakati sellest hetkest suhtuma rasedasse hoopis teistmoodi: naise sõnutsi koheldi teda nõnda, nagu ta ei tohiks üldse lapsi saada. Seega muutub põhiliseks õigusrikkuja identiteet, mille järgi hinnatakse kriminaalkorras karistatud noorte elu ning tõlgendatakse nende käitumist.

probleemid taasühiskonnastamisel

Tööhõive on oluline tegur kuritegevusest loobumisel ja noorte kurjategijate taasühiskonnastamisel (Laub, Sampson 2001). Mitmes uuringus on leitud, et barjäärid, millega kriminaalkorras karistatud puutuvad kokku tööd otsides, on karistatusega seotud häbimärk (Griffith jt 2019), seadusest tulenevad piirangud ning õigusrikkuja vähene töökogemus, puudulikud tööoskused, madal haridustase ja vähesed kognitiivsed oskused (Holzer jt 2003). Samuti takistavad töökoha leidmist rahalised probleemid ning elukoha leidmisega seotud raskused (garland jt 2011). Sarnaste probleemidega on kokku puutunud ka siinse uuringu tarbeks intervjueeritud noored. Tööd otsides seisavad noored õigusrikkujad silmitsi olukordadega, kus tööandjad ei taha neid kriminaalse mineviku tõttu palgale võtta. Kui noored õigusrikkujad aga tööle võetakse, siis neid ei usaldata ja mingite probleemide korral on nad esimesed, keda süüdistatakse. Intervjuudes saab märgata noorte õigusrikkujate rakendatavat strateegiat: ametikoha saamiseks nad ei paljasta oma kriminaalset minevikku. Kui töökoht on käes ja noore kriminaalse mineviku kohta saadakse hiljem teada, võib tööandja nõuda temalt

selgitust. Ent on šanss, et selleks ajaks teab tööandja juba noort kui head töötajat ja ametikoht jääb talle alles. äärmisel juhul võib tööandja siiski noore vallandada. Ken (19): Ma ei lähe kunagi töövestlusele jutuga: „Tere, ma olen kriminaal ja sellepärast jäin vahele.“ Kui mind juba tööle võetakse ja nad küsivad, et mis juhtus või miks sa siia tööle tulid, siis ma räägiksin ära küll neile, et vot oli selline asi. Klienditeenindajana mul oli niimoodi, et alguses sain sinna tööle ja pärast tuli juhataja küsima, et mis sul on, ja siis ma rääkisin ära talle. Siis ta ütles, et nojah, kahju natukene. Oleks ta seda töövestlusel teada saanud, ma kardan, et ta ei oleks mind isegi tööle võtnud. Seadusega pahuksis noored otsivad sageli tööd oma sotsiaalvõrgustike kaudu. Uuringu ajal oli Eestis tööturg soodne, sest töökäte järele oli suur nõudlus. Ehkki sõprade ja sugulaste kaudu tööd otsides ei saa kriminaalset minevikku varjata, ei mõju see tööotsijale halvasti. Esiteks ei näe tulevane tööandja noores pelgalt kurjategijat, vaid ka tema häid omadusi. Teiseks mõjub noorele tööotsijale hästi see, kui teda soovitab keegi, keda tööandja tunneb ja usaldab. Noorte õigusrikkujate töövõimalusi piirab ka seadus. Näiteks ei lubata süüdimõistetutel töötada riigiametites ja turvafirmades, nende tausta alati kontrollitakse. Enamik siinse uuringu tarbeks intervjueeritud noortest ei pidanud sellist piirangut asjakohaseks. Veelgi enam – mõned leidsid, et see kitsendab üleliia nende tulevasi töövõimalusi.

Joonas (24): Täisväärtuslikku elu võib-olla takistab see, et ma ei saa töötada riigiasutustes või ei saa teha teatud töid, mis võiksid huvi pakkuda ja kus ma saaksin isegi võib-olla midagi ära teha. Just tänu oma kogemustele seoses vanglaga ja süsteemiga seestpoolt ma tean sellel mõlemat tahku. Aga ma ei saa midagi teha. Sest ma olen vang. Mõnikord, kui noore elukohas tööd ei leidu, tuleb seda otsida mujalt, tavaliselt suuremast linnast. Seega on vaja uut eluaset, mille leidmise raskustest on teatanud mitu uuringus osalenut. Endistel kurjategijatel on peaaegu võimatu saada pangast laenu korteri või maja ostmiseks. Sellele, et kriminaalkorras karistatud inimeste taasühiskonnastamise barjääriks on samuti piiratud võimalused laenu saamisel, on tähelepanu juhitud ka teistes uuringutes (nt Henderson 2004). Sealhulgas on kriminaalkorras karistatud noorel ühtlasi raske leida üürikorterit, kuna sageli ei taheta neid jällegi kriminaalse mineviku tõttu, nagu on tunnistanud üks intervjueeritav. Indrek (28): Jah, nemad [üürileandjad – AM] kontrollivad ka. Et kui näed, et see on vangis olnud ja sellele ei anna. /.../ Selle koha pealt on ka keerulisemaks tehtud see asi. Just see avalik info on kõige hullem. Et kõik seda näevad. See võiks olla nii, et kui ma tahan, siis ma ütlen. Aga noh, kes see seda tahab tegelikult, reaalselt. Just, pannakse kõik internetti üles, tule ja loe. Mitu noort tõi esile, et internetist saab lihtsasti kätte info kuritegevuse ja karistuse kohta. Taustakontrolli teevad hõlpsasti internetis mitte ainult üürileandjad, vaid ka tööandjad ja teisedki asjaomased isikud. Isegi sõbrad ja potentsiaalsed partnerid saavad internetist tausta kontrollida. Rahalised probleemid, millega noored õigusrikkujad silmitsi seisavad, on oluline teema, sest see kujundab nende eluvalikuid. Paljudele on mõistetud rahaline karistus, näiteks peab kompenseerima kuriteoga tekitatud kahju, maksma menetluskulud jne. Võttes arvesse, et noortel õigusrikkujatel on puudulikud oskused, probleemid töö leidmisega ja sageli just madalapalgaline amet, võib nende võlakoorem veelgi suureneda. Uuringud on näidanud, et sageli ei ole kurjategijad võimelised rahalisi kohustusi täitma (Patel, Philip 2012; Evans 2014). Eestis areneb kriminaalpoliitika siiski selles suunas, et noorelt võetakse vabadus viimase abinõuna. Kui noor, eriti alaealine, jääb vahele õigusvastase teoga, siis teda kas