ÜHISKONDLIKUD HOIAKUD KRIMINAALKORRAS KARISTATUD NOORTE SUHTES

intervjuudele ja valimi kriteeriumid olid järgmised: 14–29aastased noored, kes on konfliktis võimude, vanemate põlvkondade või sotsiaalsete normidega, kes on häbimärgistatud või marginaliseeritud negatiivsete stereotüüpide kaudu ning kes seisavad vastu nimetatud konfliktile või häbimärgistamisele. Eestis tehti uurimisprojekti raames kaks juhtumiuuringut: (1) kuriteo toime pannud ja selle eest karistuse saanud noored ning (2) Seto piirkonnas elavad maanoored (Annist 2018). Siin keskendutakse ainult esimesele, õigusrikkujatest noorte juhtumiuuringule. Ajavahemikul august 2017 – jaanuar 2018 tehti 22 poolstruktureeritud intervjuud 24 noore õigusrikkujaga, sealhulgas ühel juhul intervjueeriti korraga kolme noort. Noorim intervjueeritav oli 15aastane, vanim 27aastane, enamik olid vanuses 21–25. Valimisse kuulus 3 naist ja 21 meest. Kuigi mehed on üleesindatud, peegeldab see õigusrikkujate soolist eripära. Kriminaalhoolduses naiste osakaal oli 2017. aastal 8%, mis moodustas vangistatute hulgast ainult 5% (Ahven jt 2018: 119). Intervjuud toimusid kolmes Eesti linnas (või nende ümbruses): Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kahe intervjueeritava emakeel oli vene keel. Kuna üks nendest valdas eesti keelt heal tasemel, tehti temaga intervjuu eesti keeles, teisega kõneldi vene keeles.

Uuringut alustati intervjueeritavate värbamisega kriminaalhooldajate kaudu. Noortele kriminaalhooldusalustele jagati uurimisprojekti kohta infolehed üleskutsega osaleda uuringus. Osalemine oli vabatahtlik ega mõjutanud kriminaalhoolduse protsessi. Kriminaalhoolduse kaudu värvati kolm intervjueeritavat, lisaks kasutati lumepallimeetodit (N=21). Kõik intervjueeritavad andsid kirjaliku nõusoleku, alla 18aastaste puhul saadi ka vanemate nõusolek. Uuringu korraldamiseks andis loa Tartu ülikooli inimuuringute eetika komitee. Poolstruktureeritud intervjuude küsimused sõltusid igast riigist ning juhtumiuuringust. Intervjuus käsitletud teemaplokid leppisid aga PROMISE’i uurimisprojektis osalenud teadlased kokku, et hõlbustada hilisemat valdkondadevahelist analüüsi. Samal põhjusel koostati ühine kodeerimispuu (Pilkington 2018). Intervjuus osalejate vastuste kodeerimisel kasutati kvalitatiivset sisuanalüüsi. Esimese taseme koodid olid avatud ning peegeldasid osalejate hoiakuid, kirjeldusi, kogemusi jne. Teise taseme kodeerimisel ehk esmaste koodide grupeerimisel võeti arvesse uurimisprojektis kokkulepitud kodeerimispuu. Kui puus polnud sobilikku koodi, lisati see juurde. Kõik intervjuud salvestati, transkribeeriti ja analüüsiti NVivo 11 tarkvara abil.

Ühiskondlikud hoiakud kriminaalkorras karistatud noorte suhtes

Nagu sissejuhatuses esitatud faktid näitasid, karistatakse kriminaalkorras igal aastal sadu Eesti noori kas reaalse või tingimisi vangistusega. Viimase korral saavad noortest kriminaalhooldusalused. Siinse juhtumiuuringu valim koosnes nii vanglakogemusega noortest kui ka tingimisi vangistusega kriminaalhooldusalustest. Enamik noori on kogenud eelarvamusi, diskrimineerimist või ebavõrdset kohtlemist, mis kaasnevad kurjategija staatusega. Ühelt poolt tuleneb mainitu ühiskonnast üldiselt, teiselt poolt on tegu konkreetsete institutsioonide suhtumisega. Kui tavaliselt väljendavad oma negatiivseid hoiakuid võõrad, siis sugulased ja lähedased on sallivamad. Joonas (24): Jah, eelarvamusi ma olen näinud küll. No mitte mu sugulaste puhul või üldse inimeste, kes mind tunnevad. Nad tunnevad mind, mu isikut, mitte seda vangi. Aga võhikud, kes ongi kuritegevusest meediast pelgalt lugenud ja kes on ära hirmutatud, nemad suhtuvad hirmuga, nad kardavad. Suhelda nad kardavad üldse. Seal ongi see eelarvamus, et ma olen vang, järelikult ma tapan su ära või midagi sellist. Päris palju on sellist. Seda kohtab vanemate inimeste puhul, naiste just, ja siis muude memmekamate inimeste puhul.