SISSEJUHATUS

SEADUSEGA pAhUkSIS NOORTE kAASAmINE JA TAASühISkONNASTAmINE

Anna markina

sissejuhatus1

Noored2 on ideaalis sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste muutuste eesotsas nii oma energia ja loovuse kui ka pinge tõttu, mida tekitavad nende ees seisvad takistused ja katsumused. Ehkki enamik noori tuleb pingetega hästi toime, leidub ka neid, kes ei lähe muutustega kaasa, jäädes kas kõrvale või sattudes koguni konflikti ühiskondlike normidega. Sotsiaalne tõrjutus on „protsess, mille tõttu isikud või grupid on täielikult või osaliselt kõrvale jäetud osalemisest ühiskonnas, kus nad elavad“ (De Haan 1998). Niisuguse

1 Siin peatükis analüüsitud intervjuud on tehtud projekti „Edendades noorte ühiskondliku kaasatust: “Konfliktsete” noorte võimalused ja väljakutsed Euroopas (PROMISE)“ raames, mida rahastab Euroopa

Liidu teadusuuringute ja innovatsiooniprogramm „Horisont 2020“, lepingu nr 693221. Kõik artiklis avaldatud seisukohad kuuluvad autoritele ega väljenda mingil viisil Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti. Autor soovib tänada retsensente ja toimetajaid kasulikke soovituste ja kommentaaride eest. 2 Rahvusvahelises uurimuses, millel põhineb antud peatükk, on noore all mõistetud 14–29aastast inimest. olukorra on kaasa toonud muu hulgas näiteks sotsiaalmajanduslikult või geograafiliselt ebavõrdsed olud, mille üle noorel puudub kontroll. Ebavõrdseid olusid ning noorte individuaalseid vajadusi ja konkreetseid asjaolusid on sageli keeruline arvesse võtta, kui neile teenuseid pakutakse. Kuna üldiselt oletatakse, et niinimetatud riskinoored on võimekuselt teistega võrdsed, jäävad nad tihtipeale teenustest kõrvale. Halbade asjaolude kuhjumise tagajärjel (Markovic, Evrard 2014) jäävad inimesed kõrvale tavapärastest elumustritest ja -tegevustest, nagu ühiskondlik ja poliitiline elu või kultuur (Townsend 1979). See aga võib omakorda suurendada riskinoorte sotsiaalset tõrjutust ja riskikäitumist. Eesti noortevaldkonna arengukava (Haridus- ja Teadusministeerium 2015) üks alaeesmärk on vähendada noorte tõrjutuse riski, pöörates sealhulgas erilist tähelepanu riskirühmadele. Seepärast on noortevaldkonna programmis käivitatud ka tugimeetmed, mis toetavad noorte naasmist haridusse või jõudmist tööturule (ibid.).

Siin ja edaspidi keskendutakse kuriteo toime pannud ning selle eest karistuse saanud noortele, kellel on suur risk olla ühiskonnast tõrjutud. 2018. aastal registreeriti alaealiste toime pandud kuritegusid 1124. Lisaks peeti samal aastal kuriteos kahtlustatavana kinni 14–17aastaseid3 noori 593, mis teeb 120 isikut 10 000 samaealise kohta. Registreeritud kuritegude arv on aastast aastasse pidevalt vähenenud ning jõudnud kõige madalamale tasemele alates Eesti taasiseseisvumisest. Kuna registreeritud kuritegevuse tase on viimase kolmekümne aasta madalaim ja noorte toime pandud kuritegudele reageerimisel kasutatakse tavapärasest teistsuguseid mõjutusvahendeid, on viimastel aastatel vähenenud ka alaealiste 14–17aastaste ja täisealiste 18–29aastaste noorte arv ja osakaal nii kinnipeetavate kui ka kriminaalhooldusaluste seas. Siiski jääb sellest hoolimata kõrgeks nende noorte hulk, kes on kriminaalõigussüsteemi kontrolli all. Eesti vanglates kandis 2018. aastal karistust 572 noort vanuses 14–294. Kriminaalhooldusalustest moodustasid 14–26aastased 21%, teisisõnu oli neid üle 850. Eestis 2010. aastal tehtud korduvkuritegevuse uuring näitas, et pärast vanglast vabanemist oli korduvkuritegevuse määr kõrgeim just alaealistel. Peaaegu iga teine (ühe aasta retsidiivsuse määr 45%) alaealine sooritab järgmise kuriteo juba aasta jooksul pärast vabanemist (Ahven jt 2010). Kõrge korduvkuritegevuse määr näitab, et noorte õigusrikkumistele reageerimine karistuse ja isolatsiooniga pigem ei ole tõhus. Sellel on mitu põhjust, näiteks et ühiskond sildistab noori õigusrikkujaid kriminaalõigussüsteemi kaudu, nagu selgub ka järgmisest alapeatükist.

3 Täisealiste 18–29aastaste noorte toime pandud kuritegude arv ei ole statistikas eraldi esile tõstetud, mistõttu pole siinkohal võimalik esitada nende kohta andmeid. 4 Vangide ja kriminaalhooldusaluste statistika alused erinevad teineteisest. Vangide statistika on esitatud vanuserühmades 14–24 ja 25–29 (Kuritegevuse aastaraamat 2018, lk 95). Kriminaalhooldusaluste statistikas on aga esitatud alaealiste ehk 14–17aastaste osakaal (2%) ja täisealiste ehk 18–26aastaste osakaal (19%) kõikide kriminaalhooldusaluste seas (ibid., lk 98), keda oli 4085. Täpsemad arvud vanuserühmade kaupa ei ole aastaraamatus esile toodud. Nagu märgib Muncie (2010), tähendab sildistamine mingi rühma eristamist teistest, mistõttu hakatakse eristatud gruppi pidama halvemaks ega soovita sinna kuulujatega lävida. Kui häbimärk ehk stigma on inimesele külge pandud, jääb see domineerima ning teda nähakse eeskätt selle märgi kaudu (nt vaimuhaige, pime, kurjategija). Häbimärk on alati negatiivse tähendusega, üldistav, diskrimineeriv ja eristab normaalseid „meid“ ebanormaalsetest „neist“ (Link, Phelan 2001). Sildistatud indiviide nähakse niisiis omaette grupina, mis ei kuulu normaalsete sekka. Nii saab õigusrikkumine seesuguste noorte peamiseks defineerivaks tunnuseks. Seejuures on noorte õigusrikkujate institutsionaalne tugivõrgustik üsna väike: nende probleemide, vajaduste ja kaasamisega tegeleb üksnes kriminaalõigussüsteem, seda kindlate mõjutusvahenditega.

Häbimärgistamine

Järgnevas analüüsis järgitakse märgistamise teooria lähenemist, vaadeldes, kuidas inimesi häbimärgistatakse hälvikuteks ja kuivõrd mõjutab see tulevast õigusvastast käitumist (Muncie 2010: 140). Noorte õigusrikkumistele reageerivad riigid oma kriminaalõigussüsteemi kaudu, karistades noori kas tingimisi vähem raskete kuritegude eest või vangistusega tõsiste või korduvate kuritegude korral. Kuigi riigi sekkumise peamine eesmärk on noori ühiskonda taaslõimida, mõjub karistus sageli vastupidi. Märgistamise teooria järgi on sotsiaalsed normid ja hälbimus (sealhulgas kuritegu) sotsiaalselt konstrueeritud kategooriad. See aga tähendab, et hälbimus ei ole mingi isiku teo pärisomadus, vaid hoopis teiste rakendatud reeglite ja sanktsioonide tagajärg. Sildistamisteooriast lähtuvalt on hälvik see, keda on õnnestunud selliseks tähistada, ja hälbiv on käitumine, mida inimesed ise niimoodi nimetavad. Nii luuakse ühiskonnas deviantseteks peetavad identiteet,