ANDMED JA ANALÜÜSIMEETODID

tööd ning sealjuures soovivad töötada täistööajaga (nt Hult, Svallfors 2002). Lisaks on näiteks Soome kohta leitud, et tööle orienteeritus on aastate jooksul püsinud stabiilsena ja noortele on töö roll pea sama oluline kui vanematele põlvkondadele, vaatamata sellele, et vaba aega on hakatud enam väärtustama (Pyöriä jt 2017). Lähtudes aga Jahoda (1982) ilmsetest ja peidetud töö funktsioonidest, siis võrdlemisi hiljuti tehtud kuue Euroopa riigi võrdlus näitab, et noorte jaoks on olulised mõlemad, st nii palk kui ka regulaarne ja mõtestatud tegevus, sotsiaalsed kontaktid, staatus, identiteet ning isiklik areng (Bergqvist, Eriksson 2015). Ebakindlat tööturuseisundit saab mõista stressi tekitajana, mida tajudes püütakse leida ja kaalutakse erinevaid toimetulekuks vajalikke vahendeid ja strateegiaid (Lazarus, Folkman 1984; Wang jt 2015). Richard S. Lazaruse ja Susan Folkmani (1984) määratluse järgi on toimetulekustrateegiad kognitiivsed ja käitumuslikud pingutused, mida rakendatakse kas välise või sisemise stressoriga hakkama saamiseks. Nad eristavad probleemile ja emotsioonile suunatud strateegiaid: esimesed on otseselt seotud tekkinud probleemiga tegelemisega (antud juhul, kuidas tulla toime rahamuredega), teised aga kaasnevate tunnetega (ärevus, kurbus jms) toime tulemisega. Siin peatükis vaatleme just probleemi lahendamisega seotud toimetulekuviise. Tõhusate toimetulekustrateegiate leidmine võib osutuda keeruliseks ka seetõttu, et tööturuseisundi ebakindlus on inimese jaoks osaliselt kontrollimatu ja võib seostuda enda võimetuse tajumisega (greenhalgh, Rosenblatt 1984). Varasemates uuringutes pole suuremat tähelepanu pööratud tööväärtuste ja tööturul esinevate väljakutsete seostele. Nii on isiklike hoiakute uuringud (kaudselt) eeldanud, et tööle pühendumine on stabiilne ja seda ei mõjuta keeruline või ebakindel tööturuseisund (vt nt Hagström, gamberale 1995; Twenge jt 2010). Ent Soomes tehtud kvalitatiivne uuring lubab järeldada, et noorte teadlikkus töö leidmisega seotud väljakutsetest ja isiklik kogemus seoses nendega mõjutab nende arutlusi tööväärtuste teemal (Hirvilammi jt 2019). Lisaks toob uuring välja, et milliseid töö aspekte noored rohkem rõhutavad, see sõltub nende objektiivsetest võimalustest.

Mõistmaks noorte toimetulekut tööturul ja sotsiaalmajanduslikke tagajärgi, mis võivad ebakindla tööturuseisundiga kaasneda, rakendame mitmetasandilist mikro-makro perspektiivi5. See tähendab, et vaatleme noorte individuaalseid eluteid ja toimetulekustrateegiaid makroinstitutsionaalses ja struktuurses kontekstis, mis haridussüsteemi, tööturu ja sotsiaalsete meetmete kaudu ühelt poolt tekitavad teatud võimalusi, teiselt poolt aga seavad piire sellele, kuidas ja milliseid otsuseid erinevatel eluetappidel tehakse (Buchmann, Kriesi 2011; Breen, Buchmann 2002; Mayer 2009). Ebakindla tööturuseisundiga toime tulemisel on oluline ka nn mesotasand ehk noore perekond ja laiem sotsiaalne võrgustik.

Andmed ja analüüsimeetodid

Peatükis analüüsime Horisont 2020 EXCEPT (2015–2018) projekti raames kogutud 53 poolstruktureeritud intervjuud, mis tehti 2015. aasta novembrist kuni 2016. aasta juunini. Intervjueeritavateks olid 18–30aastased noored (28 naist ja 25 meest), kellel on õpingute lõpetamisest või katkestamisest möödas kõige rohkem viis aastat ja kes on selle aja jooksul olnud töötud vähemalt kuus kuud või töötanud ebakindlatel töökohtadel (osaline koormus, ajutine töö, juhutöö, sh töötamine lepinguta ehk mitteametlikult). Intervjuud kestsid 40 minutist kuni 2,5 tunnini. Intervjueeritavatega leiti kontakt erinevatel viisidel. Koostöös Eesti Töötukassaga värvati intervjuuks noori, kes on osalenud mõnes tööturumeetmes. Töötukassa konsultandid tutvustasid valimi kriteeriumitele vastavatele noortele EXCEPT uuringut ja kui keegi oli osalemisest huvitatud,

5 Mikro-makro perspektiiv on EXCEPTi projekti läbivaks teoreetiliseks raamistikuks.

edastasid tema kontakti uurimisrühmale. Samuti jäeti töötukassa kontoritesse eesti- ja venekeelseid flaiereid intervjuukutsega. Jõudmaks noorteni, kes pole ametlikult töötuna registreeritud, tehti koostööd piirkonna kohalike sotsiaaltöötajate ja Tugila programmiga6. Kõrgharidusega noorte leidmiseks saadeti intervjuukutse kahe ülikooli töökuulutusi edastavasse listi ning samuti Tallinna Ülikooli sotsiaalmeediakanalitesse (intervjuukutsele vastasid erinevate kõrgkoolide lõpetajad, sh Tallinna Ülikooli oli lõpetanud üheksast intervjueeritust kolm). Vähesel määral kasutati ka lumepallimeetodit, mille puhul intervjuul käinud noor sai kaasa intervjuukutsega flaieri, et see edastada sarnases olukorras olevale tuttavale.

Kuigi kvalitatiivsete intervjuude eesmärk ei ole üldistatavuse taotlemine, on valimi koostamisel siiski arvesse võetud mitmeid sotsiaaldemograafilisi näitajaid, mis võimaldavad sissevaadet erinevate noorte tööturuseisundi seostesse sotsiaalmajandusliku toimetulekuga. 53 intervjuud tehti kahes piirkonnas, eesmärgiga katta erineva tööpuuduse määraga regioonid: a) Tallinn ja Tartu (29 intervjuud); ning b) Kagu-Eesti maakonnad ja Ida-Virumaa (24 intervjuud). Saavutamaks tasakaalustatud vanuselist jaotust, tehti 24 intervjuud 18–24aastastega ja 29 intervjuud 25–30aastastega. Hariduse puhul oli eesmärk jõuda madala ja keskmise haridustasemega noorteni, kuna need grupid on tööturul sagedamini raskustes (Mincer 1991; Rockicka jt 2015; Kazjulja, Roosmaa 2016). Seepärast tehti 23 intervjuud noortega, kelle kõrgeim haridustase oli põhiharidus, 19 nendega, kelle kõrgeim haridus oli keskharidus (sh kolme kutseharidusega noorega), ja 2 intervjuud kutsekõrghariduse omandanutega. Kõrgharidusega oli 9 intervjueeritavat. Noorte tööalane seisund intervjuu ajal oli järgmine: 37 töötut (kellest 5 olid lapsehoolduspuhkusel), 10 töötab ajutiselt (tähtajaline leping, hooajaline töö jms) või mitteametlikult, 2 ei tööta ega õpi ning 4 töötab. Intervjueeritutest 29 olid

6 Noorte Tugila programmi kohta leiab täpsemat infot siit: https:// tugila.ee/programmist/. osalenud mõnes meetmes, mille eesmärk on vähendada töötust ja sotsiaalse tõrjutuse riski; 24 noort sellistes meetmetes osalenud ei olnud.

Eesti puhul mõjutab inimese võimalusi tööturul mh rahvuslik taust, eriti seoses riigikeele puuduliku oskusega. Seepärast tehti 10 intervjuud noortega, kes kuuluvad venekeelsesse vähemusse. Üle poole intervjueeritavatest (39) ei elanud enam koos vanematega, samas 14 elasid veel vanemate või vanavanematega (mõnikord ka mitu põlvkonda koos). Vanematekodust lahkunud noortest elasid 7 üksinda, 22 abikaasa või partneriga, 4 mõne teise sugulasega, 1 lastega ning 5 kellegagi, kes pole nende sugulane. Analüüs lähtub EXCEPT projekti raames välja töötatud raamistikust (Bertolini jt 2018) ning põhineb temaatilisel kvalitatiivsel analüüsil. Selle esimeses faasis kodeerisime intervjuud temaatiliselt, otsides neis korduvaid mustreid (Boyatzis 1998; Braun, Clarke 2006; grunow, Evertsson 2016). Seejärel süstematiseerisime leitud mustrid lähtuvalt koodi sisust kategooriatesse, mis omakorda koondasime vastavalt käsitlemisele tulevatele teemadele (erinevad sotsiaalmajanduslikud tagajärjed ning toimetulekustrateegiad). Analüüsitulemustes esitame intervjuudest tsitaate (keeleliselt toimetult), et anda hääl noortele endile. Küll aga tuleb tulemuste tõlgendamisel silmas pidada, et intervjuukutsele vastasid noored, kes olid valmis jagama oma kogemusi hariduses ja tööelus, seega võib oletada, et kõige keerulisemas olukorras noored võisid uuringust kõrvale jääda. Intervjuukatketele on lisatud noore vanus, haridustase, tööturuseisund ja elukoht. Kõik need tegurid paigutavad noore kogemuse üldisemasse konteksti, mis ühelt poolt võib endas kätkeda võimalusi töötururaskustega toimetulemiseks (nt kõrgem haridustase või vanusega kaasnev suurem elu- ja töökogemus), teiselt poolt aga toimetulekut raskendada (elukoht piirkonnas, kus töö leidmise võimalused