TööTURUSEISUNDI EBAKINDLUS JA STRATEEgIAD TOIMETULEKUKS

tööturuseisundi ebakindlus ja strateegiad toimetulekuks

Töö keskset rolli inimeste elus on raske ülehinnata, kuna see annab sissetuleku, pakub võimalusi sotsiaalseteks sidemeteks, isiklikuks arenguks ning struktureerib elukorraldust (Jahoda 1982). Seega töö osas kindlustunde puudumine tekitab ebakindlust nii majanduslikus, sotsiaalses kui ka isiklikus elus (De Witte 1999). Kõige üldisemalt tähendab tööturuseisundi ebakindlus ühtlasi ebakindlust ja ebamäärasust tuleviku suhtes (De Witte 2005). Enamasti defineeritakse tööga seonduv ebakindlus (ingl k job insecurity) olemasoleva töö kaudu, st läbi töö kaotamise ohu või tõenäosuse olukorras, kus soovitakse töö jätkamist, ent isiklik kontroll selle üle puudub (vt nt greenhalgh, Rosenblatt 1984). Samas on ka uurijaid, kes määratlevad tööturuseisundi ebakindluse töötuse kaudu ja seega leiavad, et töötuse taseme tõus ühiskonnas toob kaasa ka üldise tööalase ebakindluse tõusu (nt gallie jt 1998). Samuti on käsitlusi, mis kombineerivad erinevad definitsioone, nt Mohr jt (2000: 339) eristavad nelja tööalast ebakindlust: 1) ühiskonna tasandil kõrgest töötuse määrast tingitud; 2) organisatsiooni või ettevõtte ebastabiilsusest tulenev; 3) indiviidi tasandil terav või akuutne töö kaotamise ohu tajumine; 4) töökaotuse etteaimamine ja ärevus olukorras, kus koondamised või vallandamised on juba alanud. Siin peatükis käsitleme ebakindla tööturuseisundina raskust leida tööd, aga ka töötamist tähtajalise töölepinguga, osaajaga, mitteametlikult või ebakindlatel töökohtadel ning samuti ametite hierarhias madalamatel töökohtadel (teenindus- ja müügitöötajad, lihttöölised jt). Noored leiavad end üha sagedamini nn paindlikes tööhõivevormides (nt tähtajaline või osaajaga töötamine), neil on suurem tõenäosus jääda töötuks ja püsiva töökoha leidmine võtab aina kauem aega (Blossfeld jt 2005; Baranowska, gebel 2010). Paindlikud töövormid võivad sobida, kui noor alles otsib oma kohta töömaastikul, soovib töötamist ühitada õpingutega või muude eluvaldkondadega. Kui aga tegu ei ole valikuga, vaid noorel puudub võimalus leida püsiv töökoht, siis tekitab see ebakindlust. Tööga seonduv ebakindlus võib viia üldisema sotsiaalse tõrjutuseni, kuna takistab iseseisvaks saamist, haridustee lõpetamist või jätkamist, tekitab majanduslikke probleeme, mõjub negatiivselt heaolule ja tervisele jne. Mitu uuringut on analüüsinud noorte ebakindla tööturuseisundi tagajärgi iseseisvumisele vanematekodust väljakolimise ja oma pere loomise edasilükkamise kontekstis (Mills, Blossfeld 2005; Liefbroer, Toulemon 2010). Majanduslikud tagajärjed iseseisvumisele on aga leidnud vähem käsitlemist, kuigi nii töötus kui ka ebakindel töö mõjutavad noore majandusliku iseseisvuse saavutamist. Kirjanduses rõhutatakse, et tähtis on lisaks objektiivsele tööturuseisundile pöörata tähelepanu subjektiivsele ehk tajutud olukorrale (nt De Witte, Näswall 2003). Siin peatükis on fookus mõlemal, kuna ka ebakindluse tajumine võib oluliselt määrata inimese tegutsemise ja toimetulekuviiside valiku võimalusi ja piiranguid. Töö või töötamise puhul eristatakse ilmseid (ingl k manifest) ja peidetud (ingl k latent) funktsioone (Jahoda 1982). Töö ilmsed funktsioonid on seotud rahalise hüvega (palk), peidetud funktsioonid aga elule struktuuri andmisega (igapäevaelu on suuresti korraldatud ümber töö, mis pakub mõtestatud tegevust), sotsiaalsete suhete võrgustiku ja staatusega jms. Jahoda (1982) käsitluse järgi võib tööalane ebakindlus vähendada inimese heaolu muu hulgas seetõttu, et tekib hirm ebapiisava sissetuleku pärast, mis ei võimalda ära elada ega tulevikku planeerida. Kahtlemata on töö puhul olulised nii ilmsed kui peidetud eesmärgid, ent eelkõige keskendume siin esimestele, st uurime, kuidas tulevad noored toime töötuse ja ebakindla töö tõttu tekkinud rahaliste raskustega. Tööväärtuste uurimisel on oletatud, et varasemate põlvkondadega võrreldes väärtustavad noored tööd kui sellist vähem, kuna nende tööturuseisund on ebakindlam või nad hindavad enam nn postmaterialistlikke väärtusi (Hagström, gamberale 1995; Hult, Svallfors 2002; Pyöriä jt 2017). Siiski, uuringud näitavad, et töötud noored jätkuvalt väärtustavad