ERINEVATE KAPITALIDE JA MOBIILSUSTE VAHELISED MÕJUD

Erinevate kapitalide ja mobiilsuste vahelised mõjud

liikuvuspraktikate mõju noorte sotsiaalsele ja kultuurilisele kapitalile

Maapiirkonna liikumispraktikaid uuritakse enamasti arvutades, kui palju inimesi sinna saabub või sealt lahkub. Vähem tähelepanu on seni pööratud liikumisele maakohtade sees (goodwin-Hawkins 2014: 168–170). Kui maal elav noor läheb kooli, sõltuvad mitmed tema tegevused kohaliku transpordikorralduse rütmist. Olenevalt vallast ja õpilase elukohast, võib koolitee ja bussisõit võtta kuni 40 minutit. Kuigi sama ajaga peavad arvestama ka paljud Tallinna noored, on maal bussigraafikud hõredamad. Monika kirjeldas, et L kooli noored elavad enamasti kolmes erinevas suunas koolist, ca 10 kilomeetri kaugusel. Koolibuss teeb nende koju viimiseks mitu tiiru, võttes esmalt peale ühes suunas elavad lapsed ning tulles seejärel teistele järele. Seejuures vaheldub koju viimise järjekord, olenevalt päevast. Seega, sõltuvalt lahkumise ajast, tekib noortel sisustamist vajav vaba aeg. Tim Cresswell on rõhutanud, et mobiilsuste mõistmiseks tuleb sageli pöörata tähelepanu ka neist tingitud ootamistele (2012: 645) ja sellele, mida ooteajaga peale hakatakse. Mõnikord veedavad noored aega lihtsalt bussijaamades ja -peatustes, panustades nii üsna levinud kuvandisse bussipeatustes passivatest tegevusetutest noortest (Haartsen, Strijker 2010). Teisalt on koolibussi tekitatud puhverajaaknad paljude jaoks väga vajalikud, sest võimaldavad käia soovitud trennides, huviringides ja noortekeskuses. Vahel haaratakse nii erinevatesse tegevustesse ka need lapsed, kes muidu sellistest toimetustest välja jääksid. Paljuski tekivad ka sõprussuhted kaaslastega lähtuvalt sellest, millisesse huvitegevusse satutakse või millal noortekeskuses aega veedetakse. Seega mõjutab bussigraafik nii sotsiaalset kapitali (laste omavahelisi suhteid) kui ka kultuurilist kapitali (luues potentsiaali huvitegevusteks). Vahel sõltub huviringide valik just liikumisvõimalustest (või võimetusest liikuma saada). Samavõrd võivad bussigraafikud mõjutada noorte eemalejäämist tegevustest või seda, kus või milliseid hobisid harrastatakse. H külas elav Luise käis koolis linnas 40 km kaugusel, kuid eelistas kodukohas asuvaid trenne ja ringe, mitte linna omi.

Luise (16, 2013): Mul on niimoodi, et üks marsa tuleb kell kolm ja siis ma jõuan iga päev sinna [kodukohta] enam-vähem. Järgmine tuleb alles kell kuus, siis ma jõuaksin alles kell seitse koju ega jõuaks üldse õppida. Üks valiku põhjuseid oli ka see, et trennid olid kodukandis tasuta, seega käis Luise nii kergejõustikus, lauatennises kui ka võrkpallis. Linnas trennide eest makstes valinuks ta tõenäoliselt vaid ühe spordiala. Luise möönis, et tänu sellele, et kooliväline tegevus oli koondunud koduküla lähedale, oli ka enamik sõpru pigem kodukandist kui linnast klassikaaslaste seast. Seega mängivad liikumismustrid rolli ka selles, milliste sotsiaalsete gruppide või paikadega noored end seovad ja kuhu kuuluvad. Tõenäoliselt on neil, kes Luise olukorras on valinud trennid ja huviringid linnas, ka suurem tutvusringkond seal. Sotsiaalsel kapitalil on tähtis roll ka liikuvusvõimaluste leidmisel. Paljuski tuleneb kodust kaugemal asuvates huviringides osalemine vanemate võimalustest (kas neil on piisavalt ajalist või rahalist ressurssi, kas peres on mitu autot jne). Teisalt sõltub see vanemate võimest teha koostööd teiste lapsevanematega. Noore mobiilsus võib sõltuda ka sõpradest ja sellest, kas sõbra vanem on nõus tedagi transportima. Vahel aitab liikuma abivalmis õpetaja. On juhtumeid, kus abi palutakse sotsiaalmeedias. Võib juhtuda, et tänu ühisele transportimisvajadusele sõlmivad lapsevanemad uusi sotsiaalseid suhteid. Igal juhul on sotsiaalne kapital ja mobiilsus omavahel tihedalt seotud.

2018. aastal kehtestati mitmel pool Eesti maakondades tasuta bussitransport. Välitööde käigus ei kohanud ma palju noori, kes oleksid kurtnud ühistranspordi maksumuse üle (sest juba varemgi mitmed vallad kompenseerisid noorte sõite), pigem nuriseti bussigraafikute ja -marsruutide üle. Näiteks Kaido (19) ja Peeter (18) P külast hindasid olukorda „väga halvaks“, sest reis lähedalasuvasse linna (küll vaid 50 km kaugusele) võttis bussiga kaks ja pool tundi ning buss käis vaid kaks korda päevas. Seega kulus bussiga liikudes linnaskäigule terve päev, kuigi autosõit sinna kestnuks vaid veidi üle poole tunni. Teisisõnu sõltub liikuma saamine ka omavalitsuse logistilistest korraldustest ning erinevad kapitalid (sotsiaalne, majanduslik) ei pruugi rolli mängida, kui asulast linna käivad bussid tihedasti.

kes saab vahetada mobiilsust teiste kapitalide vastu?

Lisaks liikumisele maalt linna ning maakohtade sees tuleks tähelepanu pöörata hargmaisusele – teisisõnu inimestele, keda on keeruline liigitada maalt väljarände mõttes nii lahkujateks kui jääjateks. Pärast Euroopa Liiduga liitumist on Eesti noorte seas palju neid, kes pikemalt või lühemalt töötavad või õpivad teistes Euroopa riikides. Üks sellistest on Kersti B asulast. Mõlemad tema vanemad käisid iga päev tööl teises omavalitsusüksuses ja tema õed elasid Tallinnas. Põhikooli ajal osales Kersti aktiivselt noorsootöös ning külastas noortevahetuse käigus Türgit. gümnaasiumiõpinguid jätkas ta 80 km kaugusel asuvas linnas (kuigi gümnaasium oli olemas ka kodukohas). Pärast esimest gümnaasiumiaastat osales ta õpilasvahetuse programmis, õppides aasta Norras. Kõrgkooli kavatses Kersti minna Inglismaale, et õppida ajakirjandust. Ta polnud kindel, kas ta naaseb pärast seda kodukohta.

Kersti (18, 2012): Samas, kui isa ja ema on siia maja ehitanud, siis ma tulen küll siia elama. Aga see on küll nagu hiljem. Kui ma Eestisse tagasi tulen, siis läheksin Tartusse. Eesti on väike. Ükskõik, kus sa oled, istud autosse, kahe tunni pärast oled teises Eesti otsas. Liikumist on alati Eestis ja see on lahe. /…/ Kui sul on oma pere ja pereelu, siis on [B] hea koht, aga kui sa oled veel noor ja tahad elu nautida, siis [B-st] jääb väheks. Kui ma kunagi saan oma pere ja tahan ühe koha peal olla, siis tõesti võib-olla. Kersti tundis tugevat sidet kodukohaga, ent tema näide illustreerib ka seda, kuidas mobiilsus ja aina uute liikuvusvõimaluste otsimine on juba üles kasvades ja varakult saanud osaks tema elustiilist. Kersti enda ja tema pere mobiilsuspraktikad mõjutasid ta tulevikuplaane, aga samas ka arusaama, et vahemaad Eestis on väikesed. Seega mõjutas mobiilsuskogemus tema ambitsioone ja sihtide seadmist. Kindlasti andsid need kogemused ka julgust ja oskusi (ning võimalusi) taotleda järgmisi mobiilsusega seonduvaid projekte/stipendiume. Kersti rõhutas ka seda, et elu- ja töökoht ei pea tingimata kattuma ega välistanud võimalust elada tulevikus kodukohas. Samas illustreerib tema näide, et sotsiaalne ja majanduslik taust mängib elukäigus tähtsat rolli. Selline translokaalsus (mille puhul ka lähteriigis ollakse tihedalt seotud mitme kohaga) ei nõua vaid finantsressursse (ehkki leidub erinevaid programme, mis aitavad noorte õpinguid rahastada, on kindlasti vajalik ka teatud omafinantseering), aga ka kultuurilist kapitali haridusliku tausta näol. Kersti lugu viitab ka sellele, et väljarändekavatsused, mobiilsuspraktikad ja erialavalikud ei pruugi kokku langeda ja võivad kõik olla seotud erinevate paikadega. Mobiilsus aga ei seondu vaid haridusega. Ka noored, kes otsivad oma kohta tööturul, kaaluvad erinevaid valikuid, mis sisaldavad endas liikumist. Paljud töötavad hooajati naaberriikides, peamiselt Skandinaavias. Kuigi välismaal töötavad noored kõigist Eesti piirkondadest, on enda koduvallast väljaspool töötajate osakaal maaelanike hulgas oluliselt suurem kui linlaste seas. Tallinna-lähedastest maakondadest käiakse tööl valdavalt pealinnas, ent mida kaugemal piirkond asub pealinnast, seda suurem hulk inimesi valib töötamiseks välismaa (peamiselt Soome). Kui töökoha tõttu