ANDMED JA ANALÜÜSIMEETODID

majandussüsteem põhineb mobiilsustel ja rahvusvahelistel suhetel ning liikumispraktikad on muutnud ka linna ja maa omavahelisi suhteid – seda kõike tuleks uurimisel arvesse võtta (Farrugia 2016: 838). Mobiilsuse kasvu tõttu on viimastel aastakümnetel aktuaalseks saanud ka hargmaisus ehk transnatsionalism – nähtus, et inimesed on migreerunud sihtriiki, ent on seotud mitmel moel ka lähteriigiga (kultuurilisi ja perekondlikke sidemeid säilitades ja hoides, vt Jakobson 2017; Ahas jt 2017; Telve 2018). Teadusmaailmas debateeritakse hargmaisuse üle, sest see hõlmab erinevaid praktikaid. Mitmed uurijad on viidanud, et tänu hargmaisuse levikule peab ümber mõtestama mitte ainult migratsiooni mõiste, vaid ka ühiskonna oma laiemalt (Levitt, Schiller 2004), sest see mõjutab ühiskondlikke toimemehhanisme ka nende jaoks, kes jäävad kodumaale või kelle riiki toimub sisseränne (Vertovec 2004). Hiljutised kasvanud rändevood on kaasa toonud selle, et ühe inimese transnatsionaalsus ei pruugi hõlmata pelgalt kahte riiki, vaid mitmeid siht- ja isegi lähteriike või erinevaid paiku lähteriigis. Seetõttu on kasutusele võetud ka mõiste translokaalsus (vt nt Assmuth 2018; Peth jt 2018), mis ei ole hargmaisust kirjeldades niivõrd kinni rahvus- ega riigipiirides, vaid lähtub eelkõige erinevatest paikadest. Translokaalsus võimaldab seega kirjeldada näiteks Eestis elavaid Venemaa kodanikke, kes on tööl Soomes. Mõiste on oluline ka käesoleva peatüki kontekstis, sest võib tähistada maaelanike seotust erinevate kohtadega (nii linnadega Eestis kui ka väljaspool Eestit). Maapiirkondades elavate noorte puhul võidakse geograafilist liikumist maalt linna sageli tõlgendada liikumisena sotsiaalsel redelil (Bjarnason, Thorlindsson 2006; Thissen jt 2010; Rye 2011; Haukanes 2013). Vahel nähakse maale jäämist koguni märgina mahajäämusest või läbikukkumisest (Skeggs 2004; Evans 2016). Samal ajal võib (olenevalt koha sümboolsest väärtusest) saada paigaidentiteet omamoodi ressursiks, eneseteostamise vahendiks (Krange, Skogen 2007; Nugin 2018). Enamgi veel, füüsiline liikumine erinevate kohtade vahel on sageli määrav kohaidentiteedi tekkel: inimesel tekib võimalus võrrelda erinevaid paiku ja selle alusel hinnata kodukohta (Shucksmith 2018). Teisalt nõuab ka kohaidentiteedi teadvustamine ja sõnastamine hariduslikku tausta ja võib sõltuda sotsiaalsest taustast (Shucksmith 2012). Seetõttu saab liikumist käsitleda nii materiaalse kui ka sümboolse ressursina (Annist 2016; Rye, Blekesaune 2007) ja mitte kõik mobiilsustüübid pole vahetatavad teisteks kapitalideks. Kokkuvõtvalt, kuigi väljarännet maakohtadest linna on uuritud (Jamieson 2000; Rye, Blekesaune 2007), on neist uurimustest pahatihti jäänud kõrvale igapäevased liikumispraktikad ja -mustrid. Liikuvuspraktikad ja nende tähendus ning mõju on märksa laiem teemadering kui pelgalt kavatsus või otsus maalt linna kolida. Maapiirkondade jätkusuutlikkus sõltub küll sellest, kui palju noori otsustab sinna elama jääda, ent samas on maakohtade arengupotentsiaalist lähtuvalt seal vaja kõige enam neid noori, kes on hea haridusega ning oskavad paigaidentiteeti enda jaoks sõnastada ja seda arendada. See aga eeldab pahatihti mobiilsust. Seega, et töötada välja jätkusuutlikke poliitikaid noorte ja maakohtade jaoks, on vajalik uurida, kuidas ja millised liikuvuspraktikad mõjutavad kogukondi ning kuidas mõjutavad kogukonnad ja taristustruktuurid noorte täiskasvanukssaamist ja mobiilsusi.

Andmed ja analüüsimeetodid

Peatükk tugineb välitöödele, mis on tehtud seitsmes Eesti maapiirkonnas aastatel 2010–2019. Uuritud paigad asusid neljas erinevas maakonnas nii Põhja-, Lõuna-, Ida- kui Lääne-Eestis. Kõik olid hajaasustusega regioonid, mille elanike arv oli alla 2000 inimese. Igas piirkonnas asus üks suurem keskusküla, mida ümbritsesid väiksemad külad. Kõik asusid üsna kaugel suurematest linnadest (keskmine kaugus