MOBIILSUSE UURIMINE MAAPIIRKONDADES JA SELLE VäLJAKUTSED: TEOREETILISED LäHTEKOHAD

erinevaid (periooditi töötajad, kohalviibijad, iganädalased pendeldajad), seega on keeruline määratleda, kes on emigreerunud ning kes elavad ajutiselt riigis, kus nad töötavad. Ehk tuleks kriitiliselt suhtuda ka „väljarännanu“ mõistesse ja rääkida pigem translokaalsetest inimestest (mõistel peatutakse pikemalt allpool, vt ka Assmuth jt 2018). Demograafiliste ja geograafiliste eripärade ning transpordi ja infotehnoloogia kiire arengu tõttu on mobiilsus Eestis kasvanud määrani, mis mõjutab kohtade arengut, sealjuures ka nende inimeste (sh noorte) igapäevaelu, kes ise kuhugi ei liigu. Käesolev peatükk osutabki sellele, kuidas on sotsiaalsed suhted ja mobiilsus omavahel seotud ning millised aspektid mõjutavad noorte liikuvust.

mobiilsuse uurimine maapiirkondades ja selle väljakutsed: teoreetilised lähtekohad

Maapiirkondade noorte mobiilsusest rääkides tekib esimesena küsimus, kuidas defineerida maapiirkondi. Üks võimalus on neid määratleda asustuse või selle tiheduse järgi, nii näiteks mõistetakse ametlikult maapiirkonda valla või väikelinnana, kus elab vähem kui 4000 inimest (Värnik jt 2011: 5). Teisalt on viimaste aastakümnete mobiilsuste areng hägustanud piire maa ja linna vahel, seega muutub üha keerulisemaks ka nende määratlemine mõõdetavate markerite abil. Tänapäeva ühiskonda iseloomustavad valg- ja vastulinnastumine ning linlike eluviiside tungimine maale (Värnik jt 2011: 5), räägitakse koguni planetaarsest urbanismist ehk erinevate linlike toimemehhanismide imbumisest linnadest välja (Brenner, Schmid 2015). Nii ei pruugi abiks olla ka maa defineerimine linnale vastandumise kaudu.

Rando Värnik koos kolleegidega on leidnud, et maalisus on eelkõige sotsiaalne konstruktsioon ning seda saab defineerida kui „geograafilist piirkonda koos talle omaste sotsiaalsete ja looduslike iseärasustega“ (Värnik jt 2011: 5). Mõistagi on ka nende iseärasuste defineerimine keerukas ja sõltub kontekstist (ning erineb riigiti). Käesolevas peatükis tuginetakse intervjuudele, mis on tehtud kohtades, mida saab defineerida maapiirkondadena nii asustustiheduse aspektist kui ka sotsiaalkonstruktivistlikult (seda looduslikku ja sotsiaalset kooslust defineerivad kohalikud maakohale iseloomulikuna ning linnast erinevalt). Teisena kerkib esile küsimus mobiilsuse mõistest ja sellest, kuidas seda uurida või mõõta. Akadeemilistes kirjutistes on üha enam hakatud rääkima mobiilsuste, sotsiaalsete struktuuride ja ruumiliste arengute koosmõjust ning vajadusest uurida kõiki neid fenomene koos, mitte eraldi (s.o uue mobiilsuse paradigma, ingl k new mobility paradigm, vt Sheller ja Urry 2006). Ka noorteuurimustes ei peaks seega käsitlema eraldi liikumist ning sotsiaalset ja ruumilist elukeskkonda, vaid uurima nende omavahelisi seoseid ja mõjutusi. Liikumist seejuures ei tuleks siinkohal käsitleda pelgalt noorte endi liikumisena, vaid tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, kuidas liiguvad noorte elusid mõjutavad kapitalid, tähendused ja kultuurid (Creswell 2014; Merriman 2014; Farrugia 2014: 293). Ligipääs liikumisvõimalustele on muutunud ühiskonnakihistuse vormiks (Kaufmann jt 2004), seega mobiilsus on muutunud kõigi eagruppide jaoks omaette kapitaliks või ressursiks. Oluline pole enam niivõrd inimese päritolu ja elukoht, kuivõrd see, kas ja kuidas ta sealt liikuma pääseb ning kas ta suudab füüsilise liikumise pöörata enda jaoks ülenevaks sotsiaalseks mobiilsuseks (Bauman 1998). Niisiis pole ka maapiirkondades noorte mobiilsuse uurimisel piisav küsida pelgalt seda, kas nad lahkuvad maalt või jäävad kodukohta. See kitsendab noorte liikuvusmustrite uurimise ühele otsusele (eeldades seejuures, et otsus on ühekordne) ega vaatle liikumispraktikaid laiemalt. Noorte mobiilsus algab juba lasteaiast, erinevatel eluetappidel sealjuures muutudes. Paljud on samaaegselt seotud nii kodukoha kui ka mõne linnaga, elades periooditi mõlemas. Paigaidentiteet on muutunud painduvaks ja asendunud „dünaamilise heterolokaalsusega“ (Halfacree 2012: 209). globaalne