MOBIILSUSED EESTIS

artiklis juttu mitte ainult noortest ja nende elust, vaid ka maaelu aspektidest, mis mõjutavad nende igapäevaelu, liikumist ja väljarännet. Tuginedes 2010.–2019. aastatel kogutud süva- ja grupiintervjuudele (77 informandi, peamiselt noortega) ning osalusvaatlustele, näitab peatükk, kuidas asulate ruumiline struktuur mõjutab nii liikumismustreid kui ka sotsiaalset kapitali ning on samal ajal mõlemast sõltuvuses. Huviringide ja noortekeskuste dünaamika (lahtiolekuajad, tegevused) sõltuvad paljuski sellest, millised on asula tüüp, selle kuvand, asukoht, transpordikorraldus ja kogukonnasisesed suhted. Noorte liikumispraktikad mõjutavad nende sotsiaalseid suhteid või positsiooni ühiskonnas, aga mõlemad aitavad ka nende mobiilsust suurendada. Teisisõnu mõjutab mobiilsus väga paljusid sotsiaalseid aspekte – ja vastupidi – ning nende koosmõju mõistmiseks peaks noorte liikuvusuuringute ampluaad laiendama. Peatükk algab tutvustusega Eesti arengust liikumisuuringute kontekstis. Sellele järgneb teemakohase teoreetilise kirjanduse tutvustus. Pärast detailsemat andmestiku ja uuringumetodoloogia kirjeldust järgneb analüüs, mis on jaotatud kaheks alapeatükiks, lähtuvalt eespool toodud uurimisküsimustest. Esimene alapeatükk käsitleb kohtade ruumiliste ja strukturaalsete aspektide läbipõimumist mobiilsustega; teine käsitleb erinevate kapitalide seotust liikuvusmustritega ja mobiilsuse mõju kapitalide omandamisele. Kirjatükk lõppeb kokkuvõttega, milles juhitakse tähelepanu aspektidele, mida peaks silmas pidama noorte liikumisi uurides ning noortepoliitikaid välja töötades.

mobiilsused Eestis

Noorte elu mõjutavad ka Eestis üldisemalt levinud liikumispraktikad ja -normid. Mida peetakse normaalseks? Kuidas liiguvad noorte vanemad, sõbrad, trennikaaslased? Millest räägitakse meedias ja millised on üldlevinud mobiilsed eluviisid konkreetses kultuuris? Mille poole püüelda, milliseid valikuid elus teha?

Eesti on üks hõredama rahvastikutihedusega riike Euroopas, sealjuures on suur osa siinsest elust koondunud pealinna ja selle ümbrusse. Tallinn ja Harjumaa toodavad üle 60 protsendi rahvuslikust koguproduktist, seal elab üle 40 protsendi elanikkonnast ja sinna on koondunud ligi pooled töökohad (45%, Statistikaamet 2011). Need numbrid näitavad, et Eesti on väga linnastunud, aga ka kõrge töömobiilsusega riik. Ligi 75 000 inimest tuleb igapäevaselt Tallinna tööle, lisades seeläbi 50 000 autot linna tänavaile (Tamm, Nergi 2018). Kodukohast eemal töötamine on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud. Kui 1997. aastal töötas 81% Eesti inimestest samas munitsipaalüksuses, kus elas, siis kakskümmend aastat hiljem (2017) oli see number kahanenud 63,1%-le (Statistikaamet 2017)3. Maal elavatest inimestest töötas 2017. aastal väljaspool enda omavalitsust ligi 65% (ibid.). Ent pendeldamine pole ainult töölkäijate ampluaa. Ka õppimise eesmärgil rännatakse pikki kilomeetreid, sageli iga päev. 71% Eesti gümnaasiumiõpilastest ei õpi kodule kõige lähemas koolis ning gümnasisti keskmine koolitee oli 2016. aastal 15 km pikk (Valgma 2017). Lisaks Eesti piires kodust eemal töötajatele ning õppijatele on palju neidki, kes töötavad välismaal. Eesti inimeste osakaal, kes töötavad välismaal või on seda kunagi varem teinud, on üks kõrgemaid Euroopa kontekstis (Tammaru jt 2017). Soomes elab ligikaudu 51 500 Eestist pärit inimest (Assmuth jt 2018), kellele lisanduvad need, kelle elukoht on registreeritud Eestis, kuid kes käivad Soomes tööl. Viimastel aastatel Eestisse sisserännanute seas on suurim osakaal (33%) neil, kes on kunagi Soome kolinud, kuid nüüd sealt naasevad (Tammaru jt 2017). Välismaal töötamise viise on

3 Pärast haldusreformi see arv küll tõusis (67%), ent see tõus peegeldab vaid seda, et haldusüksused muutusid suuremaks. Nii muutus üheks omavalitsuseks Saaremaa vald, mille pindala on 2712 km².