ANDMED JA ANALÜÜSIMEETODID

küberkiusamine mõjub halvasti noorte vaimsele tervisele ja suurendab sealhulgas tahtliku enesevigastamise ja suitsiidikäitumise riski, rõhutatakse ka peatükis 2. Ühtlasi on viimastel aastatel elavnenud arutelu nn võrguvanemluse, noorte digijalajälje, lapsepõlve kommertsialiseerumise ja andmestumisega seotud riskide üle (Mascheroni 2020; Siibak 2019).

Noorte toimetulekustrateegiad

Livingstone jt (2018) tõdevad, et kui 1990ndatel tehti esimesed noorte internetikasutuse uuringud ja koostati kaasuvad poliitikadokumendid, toonitati vajadust noori internetiriskide eest igati kaitsta. Toona oli ülekaalus ülikaitsev hoiak, mis kujutas noort põlvkonda rühmana, kes seisab silmitsi ähvardavate veebiohtudega, on haavatav ja vajab kaitset ning kellel puudub toimevõimekus, otsustusvõime ja oskused. Viimasel kümnendil on aga selline seisukoht asendunud arusaamaga, mille kohaselt on vaja hakata pöörama rohkem tähelepanu vajadusele arendada noorte säilenõtkust ehk võimet tulla toime muutuste ja uute, keeruliste või probleemsete olukordadega (ülevaadet selle valdkonna arengusuundade kohta vt Livingstone jt 2018). Näiteks on mitmed autorid (Livingstone, Staksrud 2009; Scott 2016; Vandoninck jt 2013) väitnud, et kui noor kogeb veebiriske ja saab neist teadlikuks, võib see olla ka kasulik. Täpsemini, seeläbi arendab noor oma subjektsust ja toimevõimekust ning õpib rakendama toimetulekustrateegiaid, mis aitavad häirivatest olukordadest üle saada ja nendega kohaneda. Peamiselt eristavad teadlased (Vandoninck jt 2013) kolme liiki toimetulekustrateegiaid, mida noored internetiohtudega kokku puutudes rakendavad, et stressiolukorda ja võimalikku psühholoogilist kahju ära hoida. Nendeks on 1) fatalistlik / alistuv / passiivne strateegia, mille korral loodetakse, et probleem kaob iseenesest, või katkestatakse mõneks ajaks interneti kasutamine; 2) kommunikatiivne strateegia, kus otsitakse sotsiaalset tuge, räägitakse juhtunust usaldusisikule; 3) ja proaktiivne / ennetav strateegia, mille tulemusel nt blokeeritakse kasutaja, kustutatakse sõnumid, kasutatakse privaatsussätteid, antakse teada ebasobivast sisust jne. Niisiis võetakse need toimetulekustrateegiad appi siis, kui ollakse kogetust häiritud (McHugh jt 2018). Kindla toimetulekustrateegia valik oleneb nii noore sotsiaalsest keskkonnast kui ka sellest, kuidas ta konkreetset internetiriski tajub. Näiteks Sofie Vandoninck jt (2013) on leidnud, et madala enesehinnangu, psühholoogiliste raskuste ja agressiivse käitumisega ning vanemate ja eakaaslastega probleemsetes suhetes noored on ka veebiriskide suhtes tundlikumad, kogedes palju enam veebiriskide põhjustatud otsest internetikahju. Seega ilmneb uuringutest (Barr 2010; Blanchard jt 2008; Haddon, Livingstone 2014; Vandoninck jt 2013), et noored, kes on haavatavamad nn offline-keskkonnas, on haavatavamad ka veebikeskkonnas. Kõige sagedamini rakendavad noored veebiriskidega kokku puutudes kommunikatiivset toimetulekustrateegiat (Vandoninck jt 2013), mis on enam levinud tüdrukute ja alla 12aastaste noorte seas. Seevastu vanuse kasvades ja digipädevuse suurenedes hakatakse rohkem kasutama ka proaktiivset strateegiat. Näiteks Hudsoni jt (2016) analüüs viitab sellele, et vanemaks saades rakendavad küberkiusu kogenud tüdrukud noormeestest enam proaktiivset toimetulekustrateegiat, teavitades kiusamisest teenusepakkujat (veebikeskkonda) või rakendades privaatsussätteid. Nooremad võivad aga nii küberkiusamist kogedes (Dehue jt 2008; Tokunaga 2010) kui ka seksuaalse veebisisuga kokku puutudes reageerida passiivselt, lõpetades interneti kasutamise (Vandoninck jt 2013). Seejuures tuleb märkida, et siiski valdavalt ei rakenda noored veebiriskidega hakkama saamiseks ühte konkreetset strateegiat, vaid kombineerivad mitmeid (Vandoninck jt 2013).

Andmed ja analüüsimeetodid

Peatükk põhineb rahvusvahelise EU Kids Online’i uuringu kahe küsitlusetapi – 2010. ja 2018. aasta – Eesti andmetel. Mõlemal aastal küsitles Tartu ülikooli EU Kids Online’i