SISSEJUHATUS

EEsti NoortE vEEbiriskiD JANENDEGA toimEtULEk

veronika kalmus kadri soo Andra siibak

sissejuhatus1

Ehkki internet pakub ka palju võimalusi, on uuringutest (Livingstone, Haddon 2009) ühtaegu nähtunud, et mida aktiivsemalt ja mitmekülgsemalt noored internetti kasutavad, seda suurem on tõenäosus, et puututakse kokku ka mitmesuguste veebiriskidega. Teisisõnu on tegu olukordadega, mis võivad kaasa tuua füüsilist, vaimset või materiaalset kahju ning mõjuda noortele halvasti (Livingstone 2009). Olgugi et enamik noori ei puutu internetti kasutades kokku millegi sellisega, mis neid häiriks või muretsema paneks – nad ei koge internetikahju (Livingstone jt 2011) –, rõhutavad uurijad (Livingstone, Staksrud 2009), et noorte internetikasutust ning sellest tulenevaid kogemusi ja riske ei tohi mingil juhul vaadelda homogeense ja universaalse nähtusena. Kuigi paljud noored ei lase end internetiriskidest häirida või võtavad riskidega kokku puutudes appi

1 EU Kids Online Eesti 2018. aasta uuringut toetasid Eesti Interneti

SA, Haridus- ja Teadusministeerium (Euroopa Sotsiaalfondist),

Justiitsministeerium, Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut (uurimisprojektid IUT 20-38 ja PUT 44, rahastaja

Eesti Teadusagentuur). toimetulekustrateegiad, et vähendada negatiivsete emotsioonide tulva (Vandoninck jt 2013), leidub ka neid noori, kes kogevad veebiriskidega silmitsi seistes tõsist internetikahju. Siinjuures on oluline nentida, et see, mis võib noori internetis häirida või muretsema panna, ei pruugi alati langeda kokku täiskasvanute arusaamadega veebiriskidest (Swist jt 2015; Vandoninck jt 2013). Enamgi veel, kuna riski kontseptsioon on väga subjektiivne, ei erine riski mõiste ainuüksi noorte ja täiskasvanute (sh uurijate, õpetajate, poliitikakujundajate) seas, vaid ka kultuuriti. Internetikahju, mis võib riskidega kaasneda, sõltub aga omakorda sellest, kuidas iga noor ohuolukordi isiklikult tunnetab, üle elab ja nendega toime tuleb (Staksrud, Livingstone 2009). EU Kids Online’i 2018. aasta suvel tehtud küsitluse tulemuste kohaselt kasutab Eesti noortest iga päev internetti 97% (Sukk, Soo 2018). Rahvusvahelises võrdluses paistavad Eesti noored juba aastaid silma sellega, et nende internetikasutus on eriti riskialdis (Helsper jt 2013). Selles peatükis tuginemegi rahvusvahelise EU Kids Online’i uuringu kahe küsitlusetapi – 2010. ja 2018. aasta – Eesti andmetele, et