NOORED INTERNETIS

selgitada 11–17aastaste Eesti noorte internetikasutuse varjukülgi. Selleks keskendume peamistele veebiriskidele (küberkiusamine ja selle pealtnägemine; interneti liigkasutus; isikliku info ja isikuandmetega seotud riskid; seksuaalne, kahjulik või häiriv veebisisu), mis noori ohustavad, ning analüüsime, kui sageli kogevad Eesti noored internetikahju, milliseid toimetulekustrateegiaid nad kasutavad ning kuidas tulevad enda hinnangul toime veebis kogetud häirivate olukordadega. Sedasi toome esimest korda avalikkuse ette vastavasisulise analüüsi, mis hõlmab ajalist võrdlust ja tugineb Eesti noorte esinduslikele andmetele, täites seega olulise tühimiku. Empiirilise analüüsi tulemustele tuginevad soovitused noortepoliitika edendamiseks aitavad ühtlasi tõhustada sisendit (digi)noorsootöö korraldamist.

Noored internetis

Veebiriskid ja internetikahju

Internetiriskid on internetis avanevate võimalustega kindlas seoses: mida aktiivsemalt ja mitmekülgsemalt internetti kasutatakse, seda enam võidakse kokku puutuda ka eri laadi internetiriskidega (Vandoninck jt 2013). Võrreldes noorematega ootab vanema rühma esindajaid internetis ees palju enam nii võimalusi kui ka riske, kuna nende digipädevus ehk teadmiste ja oskuste kogum on suurem ning võimaldab nõnda kasutada internetti agaramalt ja laiahaardelisemalt (Hasebrink 2012; Livingstone, Helsper 2010). EU Kids Online’i teadusvõrgustik (Hasebrink jt 2009) eristab seksuaalse alatooniga, agressiivsed, väärtuselised ja kommertslikud riskid. Neid on omakorda võimalik noorte rolli alusel jagada kolme suuremasse gruppi: 1) noor kui soovimatu ja kahjuliku veebisisu (nt pornograafia, vägivaldse/ agressiivse veebisisu, spämmi) saaja; 2) noor kui osaleja (nt jagab endast isiklikku infot, kohtub võõraga, teeb enesele liiga, sh lõigub ennast); 3) noor kui kahjuliku veebikäitumise algataja (nt küberkiusaja, häkkija). Teadlased (vt Livingstone jt 2018 ülevaatlikku artiklit kõnealuse valdkonna arengusuundadest) nendivad üksmeelselt, et veebiriskidega kokkupuutumise määr ja laad sõltuvad paljuski iga noore konkreetsetest veebiharjumustest. Näiteks poisid on veebikeskkondades tüdrukutest riskialtimad ja kogevad seetõttu palju enam vägivaldset, solvavat ning pornograafilist veebisisu, jagavad enda kohta personaalset infot ning lähevad kohtuma veebituttavaga; küberkiusamine puudutab seevastu nii tüdrukuid kui ka poisse võrdselt (Livingstone, Haddon 2009; Livingstone jt 2014). Veebiriskide potentsiaalset mõju on samuti keeruline hinnata, kuna see, kuidas noored kogetule reageerivad, sõltub suuresti nende sotsiaal-demograafilisest taustast, isikuomadustest, varasematest kogemustest ja digipädevusest. Nii on empiirilistest uuringutest (Livingstone, Helsper 2007) selgunud, et kõige tõenäolisemalt puutuvad internetiriskidega kokku just haavatavamad, riskirühmadesse kuuluvad noored, kellel on nt madalam enesehinnang jm psühholoogilised eripärad ning kes pärinevad madalamast sotsiaalsest kihist. Samuti on ilmnenud Sonia Livingstone’i ja Ellen Helsperi (2007) uuringust, et veebis võivad riskantsemalt käituda (nt jagada isiklikku infot või minna veebituttavaga kohtuma) nii juba tavaelus riskialtimad noored kui ka need, kes pole rahul oma elu ja lähisuhetega (nt vanematega läbisaamisega) ning kellele on internet muutunud põnevaks ja rahuldust pakkuvaks alternatiiviks. Kuna alati ei pruugi veebiriskid noort otseselt kahjustada, analüüsitakse teadusuuringutes enamjaolt veebiriskide võimalikku kahju ehk mõõdetakse, kuivõrd häiritud on noor veebiriskiga kokkupuutumisest (Vandoninck jt 2013). Ehkki noored puutuvad enim kokku riskantse veebisisu, nagu pornograafiaga, ilmneb küsitlusuuringutest, et kõige enam ollakse hoopis häiritud käitumuslikest ja osalusriskidest (Livingstone 2014; Swist jt 2015). Nendeks on langemine ahistamise ohvriks, isikliku info kuritarvitamine ja küberkiusamine, millest viimast peavad noored üheks kõige häirivamaks veebiriskiks (Swist jt 2015). Seda, kuidas