KESKKONNATEADLIKKUS KUI KESKKONNASÕBRALIKU KäITUMISE PÕHITEgUR

andmete analüüsiga Eesti noorte kliimateadlikkusest. Selle illustreerimiseks kasutame noorte kliimastreikijate tsitaate, mis pärinevad praegu käsil oleva sotsiaal-antropoloogilise uuringu intervjuudest6. Sedasi on võimalik selgitada, kui keskkonnateadlikud on Eesti noored, ja seda nii võrreldes teiste Euroopa riikide noorte kui ka teiste Eesti elanikega. Samuti võimaldavad saadud tulemused mõista, missugused tegurid mõjutavad noorte keskkonnateadlikkust ja mida tuleks nende teadlikkuses parandada.

keskkonnateadlikkus kui keskkonnasõbraliku käitumise põhitegur

Keskkonnateadlikkust ja sellest tulenevat käitumist on aastakümnete jooksul uuritud mitmetes valdkondades, enim keskkonnapsühholoogias, sotsioloogias, pedagoogikas ja majandusteaduses (Vent 2014). Üldiselt defineeritakse keskkonnateadlikkust kui „arusaama inimkäitumise mõjust keskkonnale” (Ningrum ja Herdiansyah 2018). Keskkonnateadlikkus hõlmab mitut tasandit (Sánchez-Llorens jt 20197): • kognitiivne: faktilised teadmised keskkonnaseisundist ja keskkonnaprobleemidest, inimese ja keskkonna suhte ning vastasmõju mõistmine, sh keskkonnaalane kirjaoskus (ehk inimeste arusaam neid ümbritsevat keskkonnast); • afektiivne: keskkonnaprobleemidesse suhtumise viis, sh tunded (nt mure keskkonna pärast); • konnatiivne: teadmistest põhjendatud hoiakud, st valmisolek käituda teisiti keskkonna kaitsmise heaks, sh vastutustunne ja usk enesetõhususse; • aktiivne: käitumine keskkonna suhtes.

6 Vt Reichel jt. Speaking of a climate crisis. Heimann jt (toim), Climate

Cultures in Europe and North America (ilmumas). 7 Keskkonnateadlikkuse kontseptsioon Jimenez ja Lafuente (2010) järgi, tsiteeritud: Sánchez-Llorens jt (2019). Selline mitmetasandilisus näitab, kuidas keskkonnateadlikkusele omistatakse suurt tähtsust keskkonda säästva ehk keskkonnasõbraliku käitumise soodustamises. Keskkonnasõbraliku käitumise8 all mõistetakse üldiselt „eesmärgipõhist käitumist, millega kavatsetakse vähendada keskkonnale halba mõju“9 (Li jt 2019). Niisugune käitumine kätkeb nt energia säästmist, säästvaid liikumisviise, jäätmetekke vältimist, jäätmete sorteerimist ja taaskasutust, tarbimise vähendamist ning looduskaitset (Ningrum ja Herdiansyah 2018). Kuna keskkonnasõbralikku käitumist käsitatakse nii Eestis kui ka mujal keskkonnaharidusprogrammide põhieesmärgina (Keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskava… 2019), suhtutakse keskkonnaharidusse kui viisi, mis muudab inimesed keskkonnaprobleemidest teadlikuks ja nende pärast murelikuks. Keskkonnaharidus hõlmab arusaama keskkonna ja inimese (mh majanduse ja ühiskonna) suhtest ja sellest, kuidas kujundavad seda suhet indiviidid, organisatsioonid ja poliitika (Puusepp 2020). Ideaalis on keskkonnahariduse tulemiks inimesed, kellel on teadmised, oskused, hoiakud, kavatsus ja kohusetunne töötada keskkonnaprobleemide lahendamise nimel ning vältida uusi probleeme (UNESCO-UNEP 1976: Saribas jt 2014 järgi). Üks oluline tasand keskkonnahariduses on kindlasti keskkonnaalane kirjaoskus ehk võimekus märgata ja analüüsida keskkonnasüsteemide seisundit ning astuda vajalikke samme, et seda hooldada, taastada ja parandada (Saribas jt 2014). Koos teiste teguritega kujundab see keskkonnahoiakud, mis mõjutavad omakorda otsuseid keskkonnakäitumise kohta (vt ülevaadet: Li jt 2019). Nõnda näitab ka enne mainitud ÜRO säästvat arengut toetava hariduse aastakümnend seda, et käitumismuutuste edendamisel on määrav tähtsus haridusel (Nasibulina 2015).

8 Ingl k pro-environmental behavior. 9 Keskkonnasõbraliku käitumise definitsioon Stern (2000) ja Kollmuss/

Agyeman (2002) järgi, tsiteeritud: Li jt (2019).

Mitmetes uuringutes on aga tõdetud, et keskkonnateadlikkuse, -hoiakute ja sõbraliku käitumise vahel ei ole nii otsene seos (tuntuim näide: Hines jt 1987; vt ülevaadet: Christmann jt 2014; Eilam ja Trop 2012; Leggewie ja Welzer 2010; Li jt 2019; Niankara ja Zoungrana 2018; Sánchez-Llorens jt 2019; Saribas jt 2014; Vent 2014). Pigem tuleb ette kavatsustekäitumise ebakõla10 (Li jt 2019), mille korral sõltub keskkonnasõbralik käitumine lisaks teadlikkusele väärtustest11 ning sotsiaalsetest12 ja psühholoogilistest teguritest13 (vt ülevaadet Vent 2014). Määrava tähtsusega on aga ka nn kontekstuaalsed tegurid, kuna võimalused keskkonnasõbralikuks käitumiseks ei sõltu ainult individuaalsetest valikutest vaid ka ühiskonnast, poliitikast, majandusest, kultuurist ning globaalsetest protsessidest. Viimasel ajal on sellega seoses muutunud populaarseks arutelud „tasaarengust“14 (Vasser 2019), „kliimakultuurist“ (Christmann jt 2014) ja „demokraatia keskkonna(eba) sõbralikkusest“ (Leggewie ja Welzer 2010), kus keskkonna säästmise mõjureid käsitatakse süsteemsete piiridena. Süsteemsetel piiridel on inimeste keskkonnakäitumises oluline osa, kuna võimalus ja suutelisus keskkonnasõbralikult käituda oleneb ühiskondlikust kontekstist. Näiteks sõltub nn kohalikust kliimakultuurist see, kas kliimamuutusi tajutakse ühiskondlikult eksistentsiaalse ohuna või olukorrana, mida on võimalik üksikisiku käitumismuutusega lahendada (Christmann jt 2014). Samuti, hoolimata sellest, et teadlikkus tarbimise keskkonnamõjust on suurenenud, juhib tarbimiskultuur endiselt ühiskonna toimimist ja inimeste

10 Ingl k intentions-behavior gap. 11 Nt hoiakud ja tundlikkus looduse suhtes, mure looduse pärast, hoolivus tuleviku ja kogukondade vastu. 12 Nt demograafilised aspektid, vanemate mõju, harjumuslikud käitumismustrid (nt mugavus), kogemused, kulud (nt aeg ja raha). Näidetena võib tuua mh jäätmekäitlusvõimaluste kättesaadavus, poliitika ja seadused, meedia mõju, kokkupuutumisvõimalused loodusega. 13 Nt motivatsioon, sotsiaalsed normid, vastutustunne, enesetõhusus käitumisemuutmisel, väärtuste laad (egotsentriline, altruistlik või biosfääriline), inimese ebaratsionaalsus. 14 Ingl k degrowth. käitumist. Kiisel (2016) nimetab seda keskkonnateadlikkuse paradoksiks, mille kohaselt isegi enda meelest väga keskkonnateadlikud ja -säästlikud ühiskonnagrupid tarbivad suures koguses energiat, mis tuleneb näiteks nende igapäevastest liikumismustritest. Olgu siin heaks näiteks autostumine, mis üha jätkub Eestis eriti nende seas, kes peavad oma käitumist keskkonnaga arvestavaks (Kiisel 2016). Niisuguse olukorra on olulisel määral põhjustanud süsteemseid piire loovad tegurid, nt liikluskorraldus, mis soosib autosid, ja autole alternatiivsete liiklemisviiside ebaatraktiivsus (Tuvikene jt 2020). Ühtlasi seatakse praeguses kapitalistlikus majandussüsteemis prioriteediks majanduskasv, mis paraku vastandub keskkonnakaitsele (Leggewie ja Welzer 2010; Vasser 2019). Kontekstuaalsed tegurid määravad seega selle, kas ja kuidas saavad üldse indiviidid midagi mõjutada, kuna mitmeid keskkonnaprobleeme ei põhjusta ainult nende otsused. See, et tänapäevane väga loodusvaranõudlik majandusmudel põhineb ületootmisel ja -tarbimisel ning „tulevastelt põlvkondadelt laenamise“ loogikal (Leggewie ja Welzer 2010), on keskkonnaprobleeme üha süvendanud. Eestit iseloomustab kliimamuutuse taustal lisaks autostumisele (Tuvikene jt 2020) nt pidev linnastumine (Plüschke-Altof jt 2020), samuti elav arutelu metsanduse arengukava (Väli 2019) ja põlevkivitööstuse tuleviku üle („põxit“; Randma 2018). Niisiis ei saa eelneva põhjal järeldada, et keskkonnateadlikkus tingib kohe keskkonnasõbraliku käitumise, kuna seda mõjutavad ka teised tegurid. Indiviidi käitumise muutumise keerukus ja tõhusus sõltub nii süsteemsetest keskkonna- ning kliimaõigluse suundumustest (vt Walker 2012) kui ka ebavõrdsetest sotsiaalmajanduslikest võimalustest. Nendest kontekstuaalsete teguritest lähtudes on Stern (2000: Vent 2014 järgi) jaganud keskkonnasõbraliku käitumise kaheks tasandiks: käitumise kavatsus ja käitumise mõju. Esimene kätkeb teadlikku ja motiveeritud käitumist, millega soovitakse teha keskkonnale head, samal ajal kui teises on algsed kavatsused teisejärgulised ja põhitähtsus on hoopis üksikisiku käitumise keskkonnamõjul. Üks hea