SISSEJUHATUS

EEsti NoortE kEskkoNNAtEADLikkUs ANtropotsEENi AJAstUL: HEAD tEADmisED, kUiD väikE mUrE?

bianka plüschke-Altof piret vacht Helen sooväli-sepping

sissejuhatus1

Keskkonnateadlikkus on olnud päevakorras alates 1960ndatest aastatest, äratades ülemaailmset tähelepanu pärast esimest Maa päeva väljakuulutamist New Yorgis 1970. aastal (Li jt 2019; Sánchez-Llorens jt 2019). Sellest ajast alates on mitmetes aruannetes ja kokkulepetes (nt Rooma klubi ,,Kasvu piiride” ja Brundtlandi aruandes ning Agenda 21-s) rõhutatud olulisust rakendada meetmeid keskkonnakaitseks ja säästvaks arenguks (Niankara ja Zoungrana 2018; Sánchez-Llorens jt 2019). Kui ÜRO kuulutas 2002. aastal välja säästvat arengut toetava hariduse aastakümne, tõdeti, et keskkonnaharidus on oluline keskkonnateadlikkuse ja keskkonnakaitse edendamiseks (Eilam ja Trop 2012; Nasibulina 2015). Nii koostasid 2005. aastal ka keskkonna- ning haridus- ja teadusministeerium vastava memorandumi ja asusid koostama tegevuskava, kus Eesti seadis endale eesmärgi „toetada elanikkonna loodusharidusliku

1 Uuringut, millel põhinevad siinses artiklis esitatud tulemused, on toetanud Tallinna Ülikooli Uuringufond (uurimusega „Inimese ja looduse mõju urbaniseeruvas maailmas“ TF519) ja Eesti Teadusagentuuri Fond (uurimusega „Maastikuline lähenemine rurbaansusele“ PRg398). ja keskkonnaalase teadlikkuse, oskuste ja pädevuse tõusu demokraatlikus, mitme kultuurilises Eesti ühiskonnas, aidates seega kaasa jätkusuutliku ühiskonna kujunemisele“ (Keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskava… 2019). Pingutustest hoolimata on antropotseeni2 ajastul tekkinud keskkonnaprobleemid aina süvenemas: liigirikkus ja ökosüsteemid hävivad; nõudlus energia ja vee järele suureneb; õhk ja vesi on saastunud ja mullastik degradeerunud ning nende seisund üha halveneb. Selle kõige on põhjustanud mittesäästvad liikumisviisid (eriti autostumine3), puudulik jäätmekäitlus (eriti plastjäätmete) ja monokultuuridel ning ulatuslikul taimekaitsemürkide ja sünteetiliste väetiste kasutamisel põhinev intensiivne põllumajandus (Niankara ja Zoungrana 2018). Lisaks sellele on kliimamuutus globaalne väljakutse, mida süvendab mittetaastuvate energiaallikate liigkasutus ja metsade lageraie (Niankara ja Zoungrana 2018; Poortinga jt 2018). Seetõttu on valitsustevahelise

2 Antropotseen ehk inimeste ajastu on geoloogiline ajastu, kus inimtegevus on võimeline Maad globaalselt ja geofüüsikaliselt muutma. 3 Vt Tuvikene jt (2020). Autostumine ja ligipääsetatuvuse muutused Eestis. H. Sooväli-Sepping (toim), Eesti Inimarengu Aruanne 2019/20.

Foto 1. Kliimastreik Tallinnas

Allikas: Fridays for Future Eesti

kliimamuutuse paneeli4 aruande (2014) järgi vaja, et oluliselt väheneks kasvuhoonegaaside väljalase, ja seda mitte ainult uute tehnoloogiliste lahenduste ning poliitiliste muutuste, vaid ka ulatusliku käitumis- ja eriti tarbimismustrite muutumise abil (Poortinga jt 2018; Pohjolainen jt 2018). Vajadust säästvama tootmise ja tarbimise järele on samuti rõhutanud ÜRO säästva arengu eesmärkides5 (Niankara ja Zoungrana 2018), mis kehtib ka Eesti kohta (Säästev Eesti 21… 2005). Keskkonnaharidusest kõneldes peetakse keskkonnateadlikkust säästva arengu eelduseks, mis võimaldab kaasa tuua käitumismustrite muutuse. Praeguseks on aga selge, et teadlikkust tõstev keskkonnaharidus ei seisne üksikute õppeainete saadud teadmistes liikide või keskkonnaprotsesside kohta. Tarvis on hoopis süsteemset arusaama keskkonna ja inimese suhtest, mille kujundamisel on määrav tähtsus indiviididel, organisatsioonidel ja poliitikal (Puusepp 2020).

4 Ingl k Intergovernmental Panel on Climate Change või IPCC. 5 Ingl k UN Sustainable Development Goals. Olulisim sihtrühm, kelle teadlikkust püütakse kasvatada, on noored. Sestap keskendub ka siinne peatükk Eesti noorte keskkonnateadlikkusele. Noorem kliimastreikijate põlvkond on Fridays for Future liikumise kaudu (vt fotot 1) väljendanud muret keskkonnaprobleemide pärast ja valmisolekut astuda keskkonna kaitseks välja. Kuna siiski jääb lahtiseks küsimus, milline on keskkonnateadlikkus Eesti noorte seas, püüabki peatükk sellele küsimusele vastata. Eesti elanike keskkonnateadlikkuse ja keskkonnateadvuse kohta leidub küll ülevaatlikke uuringuid (nt Eesti elanike… 2018; Kiisel 2005; Raudsepp 2005), kuid need ei keskendu konkreetselt noortele. Seepärast püüab siinne ülevaade seda lünka täita, lähtudes rahvusvahelistest ja riiklikest uuringutest, mis keskenduvad nii Eesti elanike keskkonnateadlikkusele üleüldiselt (Eesti elanike… 2018; Euroopa Sotsiaaluuring 2016; Keskkonnateemaline Eurobaromeeter 2017; Raudsepp 2005; Vent 2014) kui ka üksnes noorte keskkonnateadlikkusele (Henno ja Anmann 2017; Seppel 2014). Lisaks täiendame peatükki Euroopa Sotsiaaluuringu (2016)