KOKKUVÕTE

Kodu, kooli ja sõpru keskmisest kõrgemalt hindavad

Kodu, kooli ja sõpru keskmise lähedal hindavad 50

36 47 46 4

17

Kodu, kooli ja sõpru keskmisest madalamalt hindavad 5 36 59

0 20 40 60 80 100 Õnnelikud, rahulolevad Pigem õnnelikud, vahel pinges ja tüdinud Kurvapoolsed, apaatsed

Joonis 3. Subjektiivse heaolu hinnangud tundmustepõhiste ja keskkonnateguritepõhiste hinnangurühmade järgi, %

Märkus: 12aastased vastajad

on negatiivsete tundmustega noorte hinnang nende õiguste täidetuse kohta küllalt kriitiline. Näiteks vaid neljandik väidab, et nende elus on täidetud õigus õiglasele kohtlemisele ka siis, kui nad on teinud midagi valesti. Vaid iga kolmas neist leiab, et pääs spetsialistide juurde on olemas (viiendik kas ei oska vastata või on eitaval seisukohal).

kokkuvõte

Heaolu on protsess, mis väljendub noorte üldises enesetõhususes ja suhetes erinevate elukeskkondadega. Heaolu saab mõõta nii objektiivsete kui ka subjektiivsete mõõdikute abil. Subjektiivse heaolu hinnangu täpsemal uurimisel ilmnevad noore toimevõimekust toetavad ja pärssivad tegurid tema enda vaates. Käesolevas peatükis keskendusime noorte subjektiivsele heaolule ja toimevõimekusele 8-, 10- ja 12aastaste hinnangute kaudu. Võtsime vaatluse alla subjektiivse heaolu emotsionaalse (tundmused viimase paari nädala jooksul) ja kognitiivse (suhted kodus, koolis, sõpradega) osa. Lähtusime sellest, et noore jaoks on tähtis ühelt poolt tema ise ja tema toimevõimekus (enesehinnang, lootusrikkus, eesmärgiseaded, turvalisus, informeeritus jne), teiselt poolt tema perekond, sõbrad ja kool, kus suhtlemise kaudu väljendub subjektiivset heaolu toetav või kahandav ühine toimevõimekus (ühine eesmärgiseade, rollide jaotus, vastutus, valikute olemasolu jne). Noore heaolu suunavad mitmed individuaalsed ja strukturaalsed tegurid, kuid tal on ka isiklikud toimevõimekuse ressursid, nagu näiteks hea füüsiline ja vaimne tervis, laialdased huvid ja õpihimu. Samas võivad tema huvid jääda rahuldamata, kui selleks ei ole võimalusi, tema vaimne tervis saada kahjustada halva kohtlemise tagajärjel ning õpihimu kaduda. Sotsiaalmajanduslikult ebavõrdses ühiskonnas on ka noored omavahel ebavõrdsed. Nende võimalused elada head elu ja oma andeid välja arendada olenevad paljudest teguritest, mis neist endist otseselt ei sõltu. Omavahel ebavõrdsetena taastoodavad nad tuleviku ühiskonna ebavõrdsust ja tulevasi

toimetulekuraskusi. Ühiskonna toest, sh eriti hariduse saamise keskkonnast, oleneb, kuivõrd noor suudab ebavõrdsete võimaluste võrgust välja rabelda. OECD dokumendis Education 2030 (2018) on öeldud: „Koolide [hariduse] ees on keeruline ülesanne valmistada õpilasi ette kiireteks majanduslikeks, keskkondlikeks ja sotsiaalseteks muutusteks, ametiteks, mida pole veel loodud, tehnoloogiateks, mida pole veel välja töötatud, ja senitundmatute sotsiaalsete probleemide lahendamiseks.“ Kutsudes üles haridussüsteemi muutma, näevad nad noores ja tema toimevõimekuses tuleviku vormimise „materjali“. Seega on tänapäeva noorte väljakutseks sotsiaalsete protsesside mõistmise abil elada tulevikku vaatavalt, iseenda ja erinevate keskkondadega suhtlemise kaudu oma isiklikku elu igapäevaselt luues ja ise arenedes. Eespool esitatud analüüs näitas, et noored on subjektiivse heaolu hinnangutes üldiselt positiivsed. Nad naudivad kodu, kooli ja sõprade seltsi. Selgus ka, et kui noored jagada hinnangute alusel heaolurühmadesse, siis erinevused keskmiselt on vanusegruppide vahel väiksemad kui vanusegruppide sees, mis viitab noorte omavahelisele ebavõrdsusele subjektiivse heaolu allikates ja isiklikus toimevõimekuses. Selgus ka see, et üldine eluga rahulolu tase kahaneb vanusega ja on vaadeldud eagruppidest kõige madalam 12aastastel. Selline seaduspärasus kehtib nii meie kui ka teiste maade noorte puhul. Casas seostab seda laiema seaduspärasusega: kuna täiskasvanute subjektiivse heaolu hinnang on keskmiselt madalam alaealiste omast, siis noorte subjektiivse heaolu hinnangu langev trend vanuse tõustes viitab lähenemisele noore täiskasvanu keskmisele hinnangu tasemele ja on seega seaduspärane. Analüüsist ilmnes, et 8-, 10- ja 12aastaste noorte hea toimevõime kajastub ka kõrges eluga rahulolu hinnangus (hulgaliselt maksimumhinnanguid 0…10 punkti skaalal). Nende probleemid kodus, koolis või sõpradega suheldes on ajutised või vähe häirivad. Madala subjektiivse heaolu tasemega noortel, kelle üldine rahulolu eluga jääb alla 7–8 punkti 0…10 skaalal, on toimevõimekus aga pärsitud: nende probleemid suhetes iseenda ja kooli, kodu ja sõpradega on kuhjunud ning kestvad. Analüüsist selgus, et noore subjektiivne heaolu hakkab murenema väljaspool kodu, st koolis, kus ta veedab suurema osa päevast. Järelikult, täiskasvanute loodud näivalt hästi toimiv haridussüsteem (PISA testi kõrged tulemused on selle kinnituseks) sisaldab aspekte, mis ei sobi süsteemi sihtgrupile ning vajavad uuendamist (vt ka Kutsar, Kasearu 2017). Uuenduslikke ideid saab küsida noortelt endilt, on neil ju tänu haridussüsteemis sees olekule kogemuslik arvamus, mida nad suudavad ka väljendada. Analüüsist selgus, et koolis osutub kriitiliseks ühise toimevõimekuse teostamine, mis eeldab õpetajatelt peale väga hea ainetundmise ja didaktika ka sotsiaalseid oskusi, et noort õiglaselt kohelda, temaga kontakti hoida, tema usaldust võita ja mure korral teda varaselt märgata ning aidata kaasa lahenduste leidmisele ka keerulistes igapäevaolukordades. Noored saavad anda selgitusi, milline on nende jaoks ebaõiglane kohtlemine, tuua näiteid oma kogemustest ja tähelepanekutest, rääkida sellest, kuidas nad õpetaja ebavõrdset kohtlemist on omaalgatuslikult koolis testinud ning millist kohtlemist nad õpetajatelt ootavad (vt nt Kutsar jt 2019). Nüüdisaja hariduse uuendusmeelsuses on hädavajalik noori kuulata, nendega konsulteerida ja ühiselt haridusuuenduslikke ideesid otsida. Näiteks tuleks uurida, kuidas mõjutab aineõppele üleminek õpilaste subjektiivset heaolul olukorras, kus õpilane puutub päeva jooksul kokku erinevate aineõpetajatega ning kontakt klassijuhatajaga kahaneb ja võib jääda usalduse tekkeks liiga napiks. Samuti tuleb kriitiliselt jälgida kooliuuenduse praktikaid, millesse on juurdumas õpetajate mitmekesisuse/meeskonnatöö väärtustamine ning asendusõpetajate kasutamine, mis kaugema tagajärjena võib süvendada õpilase üksijäetuse tunnet. Kooli tugipersonal peab olema kättesaadav ja noore jaoks usaldusväärne just siis, kui ta vajab abi. Kuid tugipersonal peaks koguma pädevust ka noorte probleemidesse ennetavas sekkumises.

Analüüsiga näitasime, et umbes 10% 8-, 10- ja 12aastastest noortest on kriitilised nii kodu, kooli kui ka sõprade suhtes ning et 15% 12aastastest on viimase kahe nädala jooksul võimendunud kurvameelsus ja apaatsus: nende eluga üldise rahulolu hinnang on ohtlikult madal ja neil ei pruugi olla jaksu iseseisvalt, ilma välise abita sellest olukorrast välja pääseda. Madala subjektiivse heaolu tasemega noored kogevad lisaks probleemidele koolis ka vähe vanemate tuge ning nendega arvestamist. Noor sõltub vanematest ja tema heaolu mõjutab vanemate üldine toimetulekuvõime (näiteks suhe tööturuga, sissetulek, üldised väärtused jne) ja toimetulek vanemana. Nagu koolis, on ka kodus kriitilise tähtsusega täiskasvanu oskus lapsega rääkida: noort märgata, teda kuulata, püüda mõista ja temaga arvestada. Eestis on kasutuses mitmeid vanemahariduse tõenduspõhiseid programme, kuid probleemiks on saanud, kuidas jõuda nende vanemateni, kellel vanemaharidust enim napib. Noorte kogemustes ilmneb uuenduslikkuse energia, millest ei piisa olemasolevate sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, juhul kui nad ei saa suhetes täiskasvanutega ennast usalduslikult avada. Nii käesolevas ülevaates toodud andmed „Children’s Worlds“ uurimusest kui ka kohalik Laste ja vanemluse monitooring on näidanud, et noorte osalusõigused on nende endi hinnangul realiseerunud vähem kui teised õigused (vrdl Soo, Kutsar 2019; Turk, Sarv 2019). Samas, aktiivse toimevõimeka subjektina vajab noor osalust (informeeritust, kaasatust), et olla ühiselt toimevõimekas. Seega lasub täiskasvanutel vastutus noori kuulata ja nende arvamustega arvestada, seda nii igapäevategevustes kui ka tulevikusuundade kavandamisel.

Kokkuvõttes, noored teavad, kuidas oma elu eri aspekte usaldusväärselt hinnata, ja nende arvamus ei pruugi täiskasvanu omaga kokku sobida, st võib olla oma uuendusmeelsuses üllatav ja ootamatu. Noored on Eesti ühiskonnas kõrgelt väärtustatud ning kui see suhtumine on ehe ja tegelik, st kui täiskasvanud hoolivad noorte heaolust, siis tuleb neil välja uurida, mis noorte heaolu toetab ning mis seda tagasi hoiab või rikub. Seega, vajame veelgi enam andmeid noortelt endilt, nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid. Ka noortega tegelevad spetsialistid (sh poliitikud) peavad noorte sõnumeid kuulda võtma ja töötama nende heaolu suurendamise huvides.

kasutatud allikad

Arthaud-Day, M. L., Rode, J. C., Mooney, C. H. ja Near, J. P. (2005). The subjective well-being construct: A test of its convergent, discriminant, and factorial validity. Social Indicators Research, 74(3), 445–476. Ben-Arieh, A. (2005). Where are the children? Children’s role in measuring and monitoring their well-being. Social Indicators Research, 74(3), 573–596. Casas, F. (2019). Kas kõik lapsed on väga õnnelikud? Sissejuhatus laste subjektiivse heaolu teemasse rahvusvahelises vaates. D. Kutsar ja K. Raid (toim), Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates (lk 6–17). Tallinn: Statistikaamet.

Casas, F. (2017). Analysing the comparability of 3 multi-item subjective well-being psychometric scales among 15 countries using samples of 10 and 12-year-olds. Child Indicators Research, 10, 297–330. Casas, F. (2011). Subjective social indicators and child and adolescent well-being. Child Indicators Research, 4(4), 555–575.

Childhood Matters. Social Theory, Practice and Politics. (1994). J. Qvortrup, M. Bardy, g. Sgritta ja H. Wintersberger (toim). Aldershot, Brookfield USA, Hong Kong, Singapore, Sydney: Avebury. Children’s views on their lives and well-being in 15 countries: An initial report on the Children’s Worlds Survey, 2013-14. (2015). g. Rees ja g. Main (toim). York, UK: Children’s Worlds Project (ISCWeB). Kasutatud 30.10.2019. http://www.isciweb. org/_Uploads/dbsAttachedFiles/10and12FullReport.pdf Cummins, R. A. (2010). Subjective well-being, homeostatically protected mood and depression: A synthesis. Journal of Happiness Studies, 11, 1–17. Diener, E., Oishi, S., ja Lucas, R. E. (2003). Personality, culture, and subjective well-being: Emotional and cognitive evaluations of life. Annual review of psychology, 54(1), 403–425.

giddens, A. (1986). The Constitution of Society. Outline of the Theory of Structuration. USA: University of California Press. Klocke, A., Clair, A. ja Bradshaw, J. (2014). International variation in child subjective well-being. Child Indicators Research, 7(1), 1–20. Kuczynski, L. ja De Mol, J. (2015). Dialectical Models of Socialization. W. F. Overton ja P. C. M. Molenaar (toim), Handbook of Child Psychology and Developmental Science. Theory & Method 7th ed, Vol. 1 (lk 323–368). Hoboken, NJ: Wiley. Kutsar, D. ja Kasearu, K. (2017). Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Children and Youth Services Review, 80, 140–148. Kutsar, D., Raid, K. ja Soo, K. (2018). Rahvusvaheline laste heaolu uuring – võimalus arendada lastekeskset statistikat. Eesti Statistika Kvartalikiri, 1, 21−28. Kutsar, D., Soo, K. ja Mandel, L-M. (2019). Schools for wellbeing? Critical discussions with schoolchildren. International Journal of Emotional Education, 11(1), 49–66. Kutsar, D. ja Trumm, A. (1993). Poverty among households in Estonia. Scandinavian Journal of Social Welfare, 2(3), 128–141. Lee, B. J. ja Yoo, M. S. (2015). Family, school, and community correlates of children’s subjective well-being: An international comparative study. Child Indicators Research, 8(1), 151–175. Mason, J. ja Danby, S. (2011). Children as experts in their lives: child inclusive research. Child Indicators Research, 4(2), 185–189.

Metler, S. J. ja Busseri, M. A. (2017). Further Evaluation of the Tripartite Structure of Subjective Well-Being: Evidence From Longitudinal and Experimental Studies. Journal of Personality, 85(2),192–206.

Moore, J. W. (2016). What Is the Sense of Agency and Why Does it Matter? Frontiers in Psychology. Murakas, R., Soo, K. ja Otstavel, S. (2019). Laste subjektiivne heaolu koolis. D. Kutsar ja K. Raid (toim), Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates (lk 32–47). Tallinn: Statistikaamet.

Nahkur, O. ja Kutsar, D. (2019). Social ecological measures of interpersonal destructiveness impacting child subjective mental well-being: perceptions of 12-year-old children in 14 countries. Child Indicators Research, 12(1), 353–378. Noortevaldkonna Arengukava 2014–2020. Eesti Noorsootöö Keskus. Kasutatud 30.10.2019. https://www.hm.ee/sites/ default/files/nak_est.pdf OECD (2018). The Future of Education and Skills 2030. Learning Framework 2030. Kasutatud 30.10.2019. http://www.oecd. org/education/2030/E2030%20Position%20Paper%20 (05.04.2018).pdf Qvortrup, J. (1985). Placing children in the division of labor. P. Close ja R. Collins (toim), Family and Economy in Modern Society. London: Macmillan: 129–145. Ryan, R. M. ja Deci, E. L. (2001). On happiness and human potentials: A review of research on hedonic and eudemonic well-being. Annual Review of Psychology, 52, 141–166. Snyder, C. R., Hoza, B., Pelham, W. E., Rapoff, M., Ware, L., Danovsky, M., Highberger, L., Rubinstein, H. ja Stahl, K. (1997). The development and validation of the Children’s Hope Scale. Journal of Pediatric Psychology, 22(3), 399–421. Soo, K. ja Kutsar, D. (2019). Subjektiivne heaolu ja õigused laste hinnangul. D. Kutsar ja K. Raid (toim), Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates (lk 18–31). Tallinn: Statistikaamet.

Tiit, E-M. ja Tooding, L-M. (2019). Statistikaleksikon. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Turk, P. ja Sarv, M. (2019). Lapse osalusõigusest laste ja täiskasvanute vaates. D. Kutsar ja K. Raid (toim), Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates (lk 56–66). Tallinn: Statistikaamet.

WHO Regional Office for Europe. (2012a). Measurement of and target-setting for well-being: an initiative by the WHO Regional Office for Europe. Ekspertide rühma esimene koosolek. Copenhagen, Taani, 8.–9. veebruar. Copenhagen: WHO Regional Office for Europe. WHO Regional Office for Europe. (2012b). Measurement of and target-setting for well-being. Ekspertide rühma teine koosolek. Pariis, Prantsusmaa, 25.–26. juuni. Copenhagen: WHO.

Noorte vaimne tervis