ANDMED JA ANALÜÜSIMEETODID

Et vaimse tervise mured on noorte seas sagenenud, selgitab osaliselt see, kuidas häirete esinemist eri aegadel hinnatakse (diagnostilised kriteeriumid, elanikkonna kohta kogutavate andmete koosseis). Uurijad pole aga üksmeelel selles, kuidas vaimset tervist hinnata (Wang jt 2011). Üldiselt on vaimse tervise hindamisel lähtutud WHO rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist (Eestis RHK-10) või Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni vaimse tervise häirete diagnostika ja statistika käsiraamatust (DSM-V). Nende põhjal hinnatakse vaimse tervise häirete sümptomite esinemist, sagedust ja tõsidust, mistõttu on hindamine haigusekeskne ja inimesel kas on haigus või mitte. Seevastu mitmete uurijate kohaselt ei tähenda häire puudumine kohe suuremat heaolu (Keyes 2002; Westerhof, Keyes 2010). Peale vaimse tervise häirete (nt depressiooni, ärevushäire, sõltuvuse) tuleb hinnata ka vaimse heaoluga seotud aspekte. Vaimse (või subjektiivse) heaolu all peavad aga mõned autorid silmas eluga rahulolu ja nii heade kui ka halbade tunnete kogemist (Suldo jt 2016), teised hoopis psühholoogilist, emotsionaalset ja sotsiaalset heaolu (Schotanus-Dijkstra jt 2017; Westerhof, Keyes 2010). Tänapäeval pööratakse palju enam tähelepanu just vaimse heaolu hindamisele, mille korral kogutakse nii noortelt kui ka täiskasvanutelt regulaarselt andmeid nende subjektiivse heaolu kohta (vt ka käesolev kogumik, ptk 1). Kui mitmetes teistes riikides kogutakse järjepidevalt andmeid noorte vaimse tervise kohta, siis Eestis on selliseid andmeid vähe (eriti nooremas koolieas laste kohta) ja siiani pole olemasolevate uuringute andmeid kogumina esitatud. Sestap on selle peatüki esimene eesmärk koondada noorte vaimse tervise andmed ja olemasolevate uuringute tulemused, et anda ülevaade Eesti noorte vaimsest tervisest ja sellega seotud teguritest. Võimaluse korral on esitatud võrdlus teiste riikidega. Sageli jäävad lapse- või teismeeas avaldunud vaimse tervise mured piisava tähelepanuta ja inimesed jõuavad abivõimalusteni alles aastaid hiljem täiskasvanuna (Kessler jt 2007). Kuna ligi pooled vaimse tervise mured saavad alguse enne 14-aastaseks saamist (Kessler jt 2005), on esmatähtsad nii ennetustegevused kui ka see, et muresid juba varem märgatakse ja nendesse sekkutakse. Seetõttu on selle peatüki teine eesmärk anda ülevaade tulemusliku ennetustöö põhimõtetest ja kirjeldada ennetusprogramme, mida Eestis praegu tulemuslikult rakendatakse.

Andmed ja analüüsimeetodid

Siinses peatükis on kasutatud varem kogutud andmeid noorte vaimse tervise kohta. Neid on peamiselt kolme laadi: enesehinnangulised andmed, riiklik statistika avalikest andmebaasidest ning lähedaste ja kõrvalseisjate hinnangud. Enamasti on vaimse tervise hindamisvahendid enesehinnangulised. See tähendab, et ette antud nimekirja või skaala alusel hindab inimene ise oma tunnete, käitumiste, mõtete, kogemuste või vaevuste esinemist enda elus. Kuigi enesehinnangulised mõõtevahendid on subjektiivsed, aitavad need mõista, mis tekitab vastajale raskusi või loob hea enesetunde. Selles peatükis on kasutatud enesehinnangulisi andmeid kahest uuringust: • HBSC – Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (Oja jt 2019). See on osa rahvusvahelisest uuringust, mida korraldati Eestis 2017/2018. õppeaastal seitsmendat korda. Uuringu sihtrühma kuuluvad 11-, 13- ja 15aastased noored ja tegemist on esindusliku valimiga (N=4727). Uuringut korraldab Eestis iga nelja aasta tagant Tervise Arengu Instituut. • SEYLE – Euroopa kooliõpilaste vaimse tervise ja riskikäitumise uuring Saving and Empowering Young Lives in Europe (Wasserman jt 2010). See on osa rahvusvahelisest sekkumisuuringust, mille baasandmed koguti 2009. aastal Tallinna üldhariduskoolide 14–15aastaste õpilaste hulgas (N=1038).