VAIMSEST TERVISEST RääKIMINE JA SELLE KAJASTAMINE (SOTSIAAL)MEEDIAS

SEYLE uuringust selgus ka eluviisi valikute mõju noorte vaimse tervise seisundile. Juba väiksemgi kehaline aktiivsus mõjub vaimsele tervisele hästi, kusjuures oluline märksõna on mõõdukus (McMahon 2017). Nii esines SEYLE uuringus seos sagedasema liikumise ja parema subjektiivse psüühilise heaolu ning madalama ärevuse ja depressiooni taseme vahel: selle poolest erinesid kõige vähem aktiivsed mõnevõrra aktiivsetest noortest märgatavalt. Füüsiliselt kõige aktiivsemate noorte vaimse tervise näitajad ei olnud aga tuntavalt paremad nendest, kes olid mõnevõrra aktiivsed. Samuti oli noorte vaimne tervis seotud unemustriga. Kui keskmine unetundide arv oli ühes koolipäevas 7,7, siis keskmisest väiksema unetundide arvuga olid seotud mitmesugused vaimse tervise mured, nagu suitsiidimõtlemine, ärevus, emotsionaalsed raskused, raskused suhetega ja tähelepanuhäired (Sarchiapone 2014). Väga aktuaalne teema tänapäeva maailmas on interneti ja sotsiaalmeedia kasutuse ulatus ning selle mõju noorte vaimsele tervisele. SEYLE uuring juhtis tähelepanu internetisõltuvuse ulatusele, mida hinnati enesehinnangulise skaalaga YDQ (ingl k the Young Diagnostic Questionnaire for Internet Addiction) (Young 1998). Eestis oli suur risk patoloogiliseks internetikasutuseks 5%-il noortest (tüdrukutel 6% ja poistel 5%) ning riski piirile jäi ülemäärase internetikasutusega 17% noortest (tüdrukud 21% ja poisid 13%), seejuures on viimaste osakaal suurem Euroopa riikide keskmisest (Durkee jt 2012). Patoloogiline internetikasutus oli seotud suitsiidikäitumise ja muude vaimse tervise muredega, muuseas see seos oli tugevam nendes Euroopa riikides, kus patoloogiline internetikasutus oli enam levinud ning suitsiidikäitumise tase kõrgem (Kaess jt 2014). Ka teistes uuringutes on ülemäärasel internetikasutusel ja eelkõige internetisõltuvusel leitud olevat seos tahtlike enesevigastuste ja suitsiidikäitumisega (Marchant jt 2017, vt ka käesolev kogumik ptk 4). vaimsest tervisest rääkimine ja selle kajastamine (sotsiaal)meedias

Ameerika Ühendriikidest pärit uuring leidis, et noorte (vanusegruppides 12–17 ja 18–26) vaimse tervise mured on hoogsalt kasvanud just 21. sajandi algusest alates: depressiooni levimus on kasvanud 50–60% (st tõusnud 8–9% pealt 13%-ni) ja sama järsult on kasvanud tõsise psühholoogilise düstressi ja suitsiidikäitumise levimus (Twenge jt 2019). Mainitud uuringu tegijad peavad noorte vaimse tervise murede kasvu põhjuseks seadmete ja võrgumeedia ülemäärast kasutamist ning unehäireid, kuid nendivad samal ajal, et selline seos vajab lisauuringuid. Üks Hollandis tehtud uuring püüdis leida seoseid sotsiaalmeedia kasutuse (lugemise, postitamise, sõnumite saatmise) ja vaimse tervise ning unehäirete vahel (van der Velden jt 2019). Kuigi niisugused seosed olid algses mudelis olemas, selgus pärast statistilist kontrollimist, et noortel võisid juba varem olla vaimse tervise mured ja üksildustunne. Seetõttu ei ennustanud siiski sotsiaalmeedia kasutus ei pikemas ega lühemas perspektiivis vaimse tervise murede ja unehäirete tekkimist. Sotsiaalmeedia halva mõju vaimsele tervisele võib tingida ka seal veedetud liiga pikk aeg (Kelly jt 2018). Vaimsest tervisest ja suitsiidikäitumisest rääkimine on oluline, et vähendada nende häbimärgistatust ning suurendada abi ja toetuse võimaluste leidmist. Teisalt on aga väga tähtis, kuidas nendest teemadest räägitakse ning millist infot, millistes doosides ja millise emotsionaalse alatooniga jagatakse, selleks et see ei mõjuks häbimärgistavalt või isegi provotseerivalt. Kuna meedial ja sotsiaalmeedial on komme sõnumeid võimendada või moonutada, võib tekkida nn nakkusefekt, mis mõjutab enim just noori (Ortiz, Khin 2018; Sisask, Värnik 2012). Juba pikemat aega on maailmas antud traditsioonilisele meediale soovitusi vastutustundlike kajastuste tegemiseks (Maloney jt 2013), kuid sotsiaalmeedia kohta on hiljuti välja töötatud uudne käitumisjuhis #CHATSAFE, mille loomises osalesid Austraalia noored aktiivselt