TEOREETILINE KONTEKST

eurot) (OECD/EU 2018). Kui tulemuslikke ennetusmeetmeid ei hakata aga süsteemselt rakendama, võivad vaimsele tervisele tehtud kulutused 2030. aastaks kahekordistuda (OECD/EU 2018).

teoreetiline kontekst

Rahvatervishoiu (ehk sotsiaaltervishoiu) vaatenurgast vaimset tervist käsitledes räägitakse pigem selle mõjuteguritest (kaitse- ja riskitegurid), psühhosotsiaalsest keskkonnast, hindamisest ja ennetamisest, ning mitte niivõrd häiretest, nende kliinilisest pildist, diagnoosimisest ja ravist. Vaimset tervist mõjutavad tegurid võib jaotada eri tasanditele: indiviidi tasand, sotsiaalne tasand ja struktuuritasand. Mõned nendest teguritest on tugevama ja mõned nõrgema mõjuga, osa kergemini ja osa raskemini muudetavad. Tabel 1 annab ülevaate tüüpilisematest vaimse tervise mõjuteguritest. Noorte vaimset tervist mõjutavad mitmed ühiskondlikud tegurid (mõjutegurite struktuuritasand), mille mõju noorte heaolule on ajas muutunud. Nii näiteks leidis üks Suurbritannias tehtud uuring, et kui 1974. aastal ei avaldanud pere majanduslik olukord olulist mõju noorte vaimsele tervisele, siis 25 aastat hiljem suurendas kehv majanduslik olukord neljakordselt riski selleks, et tekiksid emotsionaalsed raskused (Langton jt 2011). Niisugust muutust selgitavad mainitud uuringu teadlased sellega, et ebavõrdsus on ajas suurenenud: kuigi üldiselt on sissetulekud ühiskonnas suurenenud, on aja jooksul süvenenud lahknevus kehva ja keskmise/hea sissetulekuga perede vahel. Lisaks ebavõrdsusele on ühiskondlike muutustena tõstetud esile materialismi ja individualismi suurenemise, mida seostatakse küll kehva vaimse tervisega, kuid mille otsest mõju vaimsele tervisele on samal ajal keeruline hinnata (Collishaw 2015; Eckersley 2006). Peale selle avaldavad halba mõju niisugused sotsiaalmajanduslikud tegurid, nagu vaesus ja kehvad eluolud, puudulik ligipääs tervishoiu- ja sotsiaalteenustele või vajaka jäänud sotsiaalne sidusus, mis kõik mõjutavad noore õppimis-, suhtlemis- ja arenguvõimalusi ning haavatavust vaimse tervise murede tekkeks (National Research Council and Institute of Medicine 2009; WHO Regional Office for Europe 2018). Paljud noored kogevad üles kasvades mitmeid keerulisi sündmusi või veedavad aega keskkondades, mis ei toeta nende arengut ega heaolu (mõjutegurite sotsiaalne tasand). Kuna lapsed ja noored arenevad ning omandavad eluks vajalikke oskusi eri keskkondades – nii kodus, lasteaias, koolis, kogukonnas kui ka ühiskonnas laiemalt (Bronfenbrenner 1979) –, on igal sotsiaalsel keskkonnal oluline osa vaimsele tervisele mõju avaldamises. Keskkondlikud riskitegurid koosmõjus individuaalsete riskiteguritega (mõjutegurite indiviidi tasand) suurendavad võimalust vaimse tervise murede tekkeks. Halvasti mõjunud elusündmused, kogemused või olukorrad, nagu näiteks tülid perekonnas, turvaliste ja lähedaste suhete puudumine, kehvad suhted lasteaias või kiusamine koolis, võivad kahjustada arengut ja vaimset tervist (Institute of Medicine (US) Committee on Prevention of Mental Disorders 1994). Niisiis seda, kuidas on noorte vaimne tervis ajas muutunud, aitavad mõnevõrra selgitada mitmed aastakümnete jooksul muutunud individuaalsed, keskkondlikud (sotsiaalsed) ja ühiskondlikud tegurid. Ühe teguri mõju vaimsele tervisele on aga keeruline hinnata, sest pelgalt mõlema kahe samaaegne esinemine ei võimalda teha järeldusi põhjus–tagajärg seoste kohta. Näiteks on viimastel aastakümnetel muutunud suuresti tüüpiline perekonnaelu: lahutatud või kärgperedes kasvavate laste osakaal on tuntavalt suurenenud ja kahe bioloogilise vanemaga elavate laste osakaal vähenenud. Kui varem seostati traditsioonilist peretüüpi otseselt noore hea vaimse tervisega (kaks bioloogilist vanemat kui kaitsetegur), siis tänapäeval arvatakse, et seos vanemate kooselu või lahkumineku ja lapse vaimse tervise vahel pole nii selge (Rutter 2013; Rutter, Solantaus 2014). Uuringute järgi pole vaimsele tervisele ohuks mitte lahutus või peretüübi

Tabel 1. Vaimse tervise mõjutegurid eri tasanditel (Barry, Jenkins 2007)

Indiviidi tasand

Sotsiaalne tasand

Struktuuritasand Vaimse tervise kaitsetegurid

• Positiivne enesetunnetus • Head toimetulekuoskused • Head lähisuhted perekonnas • Sotsiaalsed oskused • Hea kehaline tervis • Madal enesehinnang • Väike enesetõhusus • Kehvad toimetulekuoskused • Ebaturvalised lähisuhted lapsepõlves • Erivajadus (arenguline, hariduslik)

• Hea kogemus varasest lähisuhtest • Toetav ja hooliv perekond • Head suhtlemisoskused • Toetav suhtevõrgustik • Kuuluvustunne • Osalemine kogukonna tegevustes • Väärkohtlemine ja vägivald • Lahutus ja lähedase kaotus • Sõprade puudumine, tõrjutus • Sotsiaalne isolatsioon

• Turvaline elukeskkond • Majanduslik turvalisus • Hea hariduskogemus • Tööga hõivatus • Ligipääs tugiteenustele • Vägivaldne, kriminaalne naabruskond • Vaesus • Töötus või majanduslik ebaturvalisus • Kodutus • Sotsiaalne või kultuuriline diskrimineerimine • Puudulikud tugiteenused

Vaimse tervise riskitegurid

muutus iseenesest, vaid pigem lahutuse ja lahutuseelse ajaga kaasnevad pinged ja tülid ning halvenenud suhted (Rutter 2013). Nii näiteks on Suurbritannias tehtud uuringud näidanud, et murdeeas esinevad emotsionaalsed mured on samavõrd levinud nii üksikvanema kui ka kahe vanemaga peredes (Collishaw jt 2004). Lisaks muutunud perekeskkonnale on käsitletud koolikeskkonna muutuste mõju noorte vaimsele tervisele. Mõned teadlased on analüüsinud andmeid, mis koguti 1987., 1999. ja 2006. aastal Suurbritannias ja Šotimaal, ning leidnud, et koolikeskkond on muutunud üha stressirohkemaks, eriti tüdrukute jaoks: noored muretsevad võrreldes varasemaga enam, kui hästi neil koolis läheb, ja tunnevad väiksemat sidet kooliga, mis omakorda mõjub halvasti nende vaimsele tervisele (Sweeting jt 2010; West, Sweeting 2003). Kooliga seotud tegurite suuremat negatiivset mõju noorte vaimsele tervisele on selgitatud sellega, et üleliia tähtsustakse häid õpitulemusi, koostatakse koolide paremusjärjestusi ja kehtestatakse kohustuslikud eksamid (Sweeting jt 2010). Samuti on Eestis tehtud uuringutest selgunud, et vähestele noortele meeldib koolis käia ja et koolid on liialt keskendunud heade õpitulemuste saavutamisele, ning seda noorte vaimse tervise ja heaolu arvelt (Inchley jt 2016; Kutsar 2016). Kümnendite jooksul on maailmas märgatavalt suurenenud nende noorte osakaal, kellel on diagnoositud vaimse tervise häire (Collishaw 2015). Seda aitavad selgitada mitmed põhjused, näiteks otsivad lastevanemad ja noored endid rohkem abi ning kooli- ja tervishoiusüsteemis märgatakse abivajajaid üha enam palju varem (Elsabbagh jt 2012; Lempinen jt 2019; Sourander jt 2016). Mitmed uuringud on näidanud, et noorte seas levib vaimse tervise muresid varasemast rohkem, näiteks tänapäeval esineb murdeealistel tuntavalt enam emotsionaalseid raskusi (depressioon ja ärevus) võrreldes varasemate põlvkondadega (Collishaw 2015; Schepman jt 2011). Teisalt noorema kooliea laste (6–10aastaste) hulgas niisugust suundumust pole märgatud (Langley jt 2017; Sellers jt 2015).